18 juuli 2017

Marguerite Duras "Armuke" (I)

Alaealise prantsuse tüdruku ja hiina mehe armastuslugu 1929. aasta Saigonis.
 
Mu vanema venna juuresolekul lakkab ta olemast mu armuke. Ta ei lakka olemast, kuid ta pole mulle enam keegi. Temast saab kõrbenud maa. Mu iha kuuletub mu vanemale vennale, heidab eemale armukese. Iga kord, kui nad mul korraga silme ees on, kardan, et ei suuda seda vaatepilti taluda. Armuke hüljatakse nimelt selles nõrgas kehas, selles nõrkuses, mis täidab mind naudinguga. Venna nähes saab tast salgamist vajav skandaal, häbiaine, mida peab varjama. Ma ei suuda võidelda venna tummade käskude vastu. Ma suudan, kui jutt on väikesest vennast. Kui jutt on armukesest, olen iseenda vastu võimetu. Praegu sellest rääkides meenub taas silmakirjalik nägu, kellegi hajali ilme, kes vaatab kõrvale, kellel on mõtelda muule, kuid kes ometi - seda näeb kergelt kokku surutud lõuapäradest - on meeleheitel ja piinleb, et peab seda alatust taluma, ainult selleks, et saaks hästi süüa, kallis restoranis, mis oleks ju õigupoolest loomulik. Mälestust ümbritseb jahimeheöö kaame kuma. Kostab läbilõikav hirmukisa, lapsekarje.
 
See raamat ei meeldinud mulle. Kunagi nähtud filmi kogemus oli teine, seega lugu ise on huvitav, kuid autori kirjutamisstiil ei sobinud üldse. Oli lõike, mis olid kergesti järgitavad ning hästi kirjutatud, kuid suures osas ei suutnud ma kirjutatusse süveneda. Lõpuks vihkasin kõiki tegelasi, kuid kõige enam ema, kes oli võimetu oma poegade soovide vastu seisma ning tüdruku vanemat venda, kes tundus tõelise tõprana.   
Arvestades, et raamat on saanud mitmeid auhindu ning ka Goodreadsi hinnang on päris kõrge (3.76), siis olen oma seisukohaga vähemuses, kuid teistele soovitada siiski ei julge.  

pealkiri: "Armuke" 
autor: Duras, Marguerite
keel: eesti
tõlkija: Malle Talvet
kirjastus: Perioodika
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 64
ilmumisaasta: 1989 (esmatrükk 1984)
ISBN-13: 9783791508382

saksa keeles: "Der Liebhaber"
inglise keeles: "The Lover"

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 

Guðrún Helgadóttir "Blaubeeren und Vanilleeis"

Kolme last üksinda kasvataval ema Lollal on õnnest puudu vaid õige mees ning piisavalt raha. Seda vähemalt ta kaheksa-aastase poja Tumi nägemuses ning nii pöörlebki kogu raamatu tegevus selle ümber, kuidas Tumi püüab ema pangadirektor Hermanniga paari panna. 
Tegelikult toimub raamatus loomulikult hoopis rohkem ning ka taustalugu on laiem. Keda taust ning sisu põhjalikum analüüs rohkem huvitab, siis siin on üks saksakeelne artikkel: http://icelandreview.com/news/2013/04/04/blaubeeren-und-vanilleeis
Raamatu autoriks on 40aastase lastekirjanikustaažiga islandlanna ning käesolev teos ilmus Islandil 2008. aastal, ajal mil majandus oli madalseisus ning paljud inimesed töötud. 
Rahapuudusest tekkivad probleemid on raamatuski kesksel kohal. Sólveig ehk Lolla on lahutatud üksikema, kes oma käsitööga pere vee peal hoida püüab. Tal pole palju raha ja nii jäävadki laste unistused arvutist täitmata ning seitsmeaastane tütar Vildís on pidevalt mures, et Tumi ja ta sõbrad külmkapi toidust tühjaks söövad. 
Üldjoontes on tegemist toreda lasteraamatuga, mis on stiililt veidi Astrid Lindgreni sarnane, kuid mind häiris üks peatükk ning kuna olin pikalt kahevahel, kas peaksin selle etteheite siia kirja panema või mitte, siis võttis ka postituse kirjutamine mul kaua aega. Lõpuks otsustasin, et ausa arvamuse huvides märgin selle siiski ära. Nimelt on raamatus täiesti ootamatult ka peatükk kirikus käimisest ja Jumalast. Mul ei ole midagi religiooni vastu lastekirjanduses, kuid arvan, et sellele peaks eelnema väike hoiatus, st see peaks kuidagi eelnevast kontekstist välja tulema, et tegelased mingi hetk kirikusse jõuavad. Antud juhul tuli see täiesti ootamatult. 
Arvan, et mulle oleks raamat ilma selle peatükita rohkem meeldinud, kuid vaatamata sellele on tegemist lõbusa lasteraamatuga, sest rahapuudus ei masenda lapsi ning  kuidagi saadakse hakkama ka raskete aegade kiuste.
 
pealkiri: "Blaubeeren und Vanilleeis" 
autor: Helgadóttir, Guðrún 
keel: saksa
kirjastus: Dressler
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 142
ilmumisaasta: 2013 (esmatrükk 2008)
ISBN-13: 9783791508382

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3/5  

Kazuo Ishiguro "Maetud hiiglane"

Kas te oleksite valusate mälestuste unustamise nimel ka õnnelikest hetkedest loobuma? 

"Maetud hiiglase" sündmused leiavad aset vanal Inglismaal, pärast kuningas Arturi surma. Maad katab udu, mis paneb inimesi minevikku unustama, ühtemoodi kaovad peast nii õnnelikud kui valusad mälestused. 
Väikses külakeses elab vanapaar, Axl ja Beatrice, kellele vaatamata udule, ühel päeval häguselt meenub, et neil peaks olema naaberkülas poeg, keda nad veel korra näha tahaksid. Vanainimesed otsustavad pojale külla minna ning kohtuvad teel mitmete huvitavate tegelastega ning loomulikult ei puudu ajastule sobivalt kogu loost ka lohe.
See on neljas raamat, mida ma olen Ishigurolt lugenud ja mind hämmastab jätkuvalt kui erinevaid teoseid ta kirjutada oskab. Kui "Päeva riismed" on pigem ajalooline romaan ja "Ära lase mul minna" düstoopilise maailma kirjeldus, siis käesolev läheb kuhugi muinasjutu ja fantaasiakirjanduse kanti ning meenutab vanu legende. 
Mulle meeldis, et "Maetud hiiglases" pole must-valgeid tegelasi, kõik on loomult inimesed, oma heade ja halbade külgedega ning kõik on omamoodi meeldivad, sest isegi pahategude sooritamiseks on neil oma põhjus ja selgitus. Kuni viimaste lehekülgedeni olin veendunud, et see on neljapunkti raamat, st oli vaikselt kulgev ja hea, aga mitte sama hea kui eelnevad, kuid siis suutis autor mind nii üllatada, et andsin maksimumarvu punkte. Kuidas ma seda küll ei näinud? 
Ishiguro tõestas veelkord, miks ta mu lemmikirjanike hulka kuulub ning pakkus mulle ülihea lugemiselamuse. Soovitan teilegi.

pealkiri: "Maetud hiiglane"
autor: Ishiguro, Kazuo
keel: eesti
tõlkija: Krista Kaer
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 324
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2015)
ISBN-13: 9789985340462

inglise keeles: "Buried Giant"
saksa keeles: "Der begrabene Riese"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest! 

14 juuli 2017

Takashi Hiraide "The Guest Cat"

Kolmekümnendates aastates lastetu abielupaar üürib vaikses Tokyo linnajaos maja. Ühel päeval märkavad nad oma köögis kassi. Loom kuulub naabritele, kuid külastab neid järjekindlalt edasi, kuni mees ja naine talle süüa andma hakkavad ning isegi oma nurgakese kohandavad. Kuid ühel päeval kass enam ei tule... 
"The Guest Cat" on mahult väike, aga sisult suur raamat, mille lugemine mul üllatuslikult kaua aega võttis, tekst on tihe ja nõuab keskendumist.   
Ma suutsin hinnata autori ilusaid kirjeldusi ja mõtisklusi, kuid kassi teema, kuidas loom käitub, suhtleb või mängib, jättis mind suures osas külmaks, sest pole loomult kassiinimene. Mõnele teisele lugejale kindlasti hoopis sobivam raamat. 

pealkiri: "The Guest Cat"
autor: Hiraide, Takashi
keel: inglise
kirjastus: New Directions
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 140
ilmumisaasta: 2014 (esmatrükk 2001)
ISBN-10: 0811221504
ISBN-13: 9780811221504

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Der Gast im Garten""

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

10 juuli 2017

Tess Gerritsen "Playing with Fire"

Viiuldaja Julia Ansdell leiab Rooma antiigipoest huvitava valsi  „Incendio” noodid. Kui ta kodus muusikapala mängida püüab, siis juhtub midagi ootamatut - näib, et muusika avaldab mõju ta väikesele tütrele, kes seeläbi vägivaldseks muutub. Kui laps tapab kassi, siis on Julia veendunud, et kõiges on süüdi just  „Incendio” ning püüab selle tausta ja loojat välja selgitada. Otsingud viivad teda Veneetsia vanalinna ning minevikusündmuste jälile.
Kunagi olin ma suur Tess Gerritseni Rizzoli ja Isles krimisarja fänn, kuid mida raamat edasi, seda kehvemaks need läksid ja nii kadus autor mu huviorbiidist täiesti, kuni Tiina Lugemise väljakutse grupis nimetatud raamatut tutvustas. Ta kirjutas sellest nii emotsionaalselt, et ma lihtsalt pidin lugema.
"Playing with Fire" e.k. "Tulega mängides" on kummaline raamat, sest lugema hakates ei oska seda ühegi kindla kategooria alla paigutada. Kas on tegemist ajaloolise romaani, kriminulli või hoopis millegi ebaloomulikuga? Ma ei tea siiani, kuid kõige suurim viga, mida tulevane lugeja võib teha, on loota kerget meelelahutust, sest seda "Tulega mängides" kindlasti pole. Selles sisalduv minevikusaladus on hirmus.
 
pealkiri: "Playing with Fire"
autor: Gerritsen, Tess
keel: inglise
kirjastus: Ballantine books
formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 320
ilmumisaasta: 2016 (esmatrükk 2015)
ISBN-10: 1101884363
ISBN-13: 9781101884362

eesti keeles: "Tulega mängides"
saksa keeles: "Totenlied" 

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Alyson Richman "The Lost Wife"

Kunstitudeng Lenka ja meditsiini õppiv Josef kohtuvad Teise maailmasõjaeelses Prahas, armuvad ning abielluvad. Josef põgeneb sõja eest perega Ameerikasse, kuid Lenka keeldub mehega kaasa minemast, sest ta vanemad ja õde peaksid maha jääma. 
Kuna Lenka on juut, siis saadetakse ta vangilaagrisse ning ainuke, mis teda seal "päästab", on ta joonistamisoskus. Lenka jääb ellu ning leiab samuti tee Usasse, kus ta aastakümneid hiljem uuesti Josefiga kohtub.   
Kuna olen viimasel ajal mitmeid natside-juutide temaatikat käsitlevaid raamatuid lugenud, siis tekib paratamatult võrdlusmoment ja Richmani teose kahjuks. Usun, et kui oleksin seda teistest eraldi lugenud, siis oleks mu arvamus ka veidi erinev, kuid antud juhul jäi see nõrgemaks kui näiteks "Nightingale". Tubli keskpärane raamat, mille lugemist ei kahetse, aga uuesti kätte ka ei võtaks. 

pealkiri: "The Lost Wife"
autor: Richman, Alyson
keel: inglise
kirjastus: Berkley
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 368
ilmumisaasta: 2011
ISBN-10: 042524413X
ISBN-13: 9780425244135

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3/5 

Rosamunde Pilcher "Kojutulek"

Nancherrow mõis Cornwalli rannikul. Kui
1939. aastal on Judithi kool läbi ning ta peaks lõpuks ometi, pärast aastatepikkust lahusolekut, oma pere juurde sõitma, kuid Euroopas alanud sõda sunnib teda meelt muutma. 
Kuigi tegemist on mu lemmikraamatuga, siis on raske kirjeldada, miks see mind nii väga köidab. Pilcheri lugemine tekitab minus alati mõnusa ja sooja tunde ning igatsuse pärastlõunase tee ja vahukooreste kuklite järele.
Juhul kui te pole veel lugenud, siis soovitan. Kuigi osa tegevust toimub Teise maailmasõja ajal, pole vaja karta, sest kirjaniku eesmärgiks pole sõjaohvrite kannatuste kirjeldamine. Loomulikult tuleb surmaga tegemist teha, sest see kuulub sõja juurde, kuid tema tegelased elavad edasi, saavad hakkama, armuvad ja saavad lapsi ka sõja kiuste. Pilcher annab lootust, et homne päev on parem. 
Raamatu põhjal on tehtud ka film (Youtubes terviklikult olemas), kuid mulle see ei meeldinud, sest tegelasi kehastavad näitlejad olid valed ning armastuslood peapeale pööratud. 


pealkiri: "Kojutulek"
autor: Pilcher, Rosamunde
keel: eesti
tõlkijad:
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 832
ilmumisaasta: 1998 (esmatrükk 1995)
ISBN-10: 998530084X

inglise keeles: "Coming Home"
saksa keeles: "Heimkehr"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

09 juuli 2017

Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay "Sherlock: A Study in Pink" (Sherlock I)

Ma olen alati olnud suur Sherlock Holmes'i ja Doktor Watsoni seikluste armastaja. Nooremana lugesin neid juttudena ning vaatasin naudinguga ka Lenfilmi toodetud mängufilme, mille algusmuusika on mul praegugi selgesti meeles. 
Nii, et kui BBC tuli välja oma tänapäevase "Sherlocki" sarjaga, siis olin alguses skeptiline, sest mul oli ju oma armas Holmesi-Watsoni paar Vassili Livanovi ja Vitali Solomini näol juba olemas, kuid see asendus kiiresti vaimustusega ja nüüd kuuluvad mu lemmikute hulka ka Benedict Cumberbatch ja Martin Freeman.
Uut "Sherlocki" mangaversiooni tahtsin samuti kindlasti lugeda. Telesarja näinud ja Doyle'i lugudega tuttavale inimesele pole manga sisu mingi üllatus,  sest kajastab sarja esimeses osas ning loos "Etüüd punases" toimuvat - kuidas Sherlock ja Watson tutvuvad, kokku elama kolivad ning muuhulgas ka kurjategija kahjutuks teevad. 
Vaatamata sellele, et ma sisu ette teadsin, oli siiski tore lugeda ning illustratsioonid on omaette kunstiteosed, sest eriti Sherlock on väga tõetruult kujutatud. Soovitan kõigile (ka tulevastele) fännidele!

pealkiri: "Sherlock: A Study in Pink"
autor: Moffat, Steven; Gatiss, Mark; Jay
keel: inglise
kirjastus: Titan Comics
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 208
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2012)
ISBN-10: 1785856154
ISBN-13: 9781785856150

eesti keeles:
pole ilmunud
saksa keeles: "Sherlock: Ein Fall von Pink"
 
Goodreadsi hinnag: 5/5 

30 juuni 2017

Armando Lucas Correa "The German Girl"

See  on kahe tüdruku lugu - Hannah elab 1939. aasta  Berliinis ja Anna, 2014. aasta New Yorgis.
Enne natside võimuletulekut elas Hannah Rosenthal Saksamaal priviligeeritud maailmas, kuid  nüüd on kõik muutunud, sest juutidest on saanud räpane ja vihatud inimklass. Saatuse iroonia peitub selles, et Hannah ei näe üldse juudi tüdruku moodi välja. Ta on isegi nii aaria rassi moodi, et jääb juhuslikule fotograafile silma ja mees paneb ta pildi ajakirja kaanele, näitena puhtaverelisest saksa tüdrukust. Ta pere püüab Saksamaalt põgeneda ning vanemad ostavad piletid laevale St. Louis.* Laev purjetab juudi põgenikega pardal Kuuba suunas, kuid kohale jõudes, ei lubata laeval sadamasse sõita, sest vahepeal on jõustunud otsus, juute mitte riiki lubada. Lõpuks on Hannah ja ta ema ühed neist vähestest, keda Havannas siiski maale lastakse. Ta isa ja sõber Leo jäid laevale ning mööduvad aastad, enne kui Hannah nende saatusest kuuleb.
Anna Rosen elab  koos emaga ning räägib, kuidas ta isa ei saanud tütre olemasolust kunagi teada. Ema oli kolm kuud rase, valmistas kõik ilusti ette, et koju tulevat abikaasat lapseootusega üllatada, kuid mees astus hommikul uksest välja ja ei tulnud enam kunagi tagasi. Ma ei saanud tükk aega aru, kuidas see võimalik on, mis selle inimesega siis juhtus, kuid siis vaatasin aastaarvu ning linna nime ja hakkasin  arvutama. Anna isa kadus 11. 09. 2011, päeval, mil New Yorgis toimus terrorirünnak.
Selgub, et Hannah ja Anna on omavahel sugulased ja nad kohtuvadki 2014. aastal Kuubas. Nii Anna kui ta ema kuulevad lõpuks isa minevikust ning tema perekonnast lähemalt.
Sel raamatul oli nii palju potensiaali saada üliheaks raamatuks. Ajalooline taust tegelikult juhtunud sündmuste näol oli väga huvitav,  kuid autor ei kasutanud seda ära. Tema mõte lasta Hannahl ja ta emal Kuubas maale minna, päästis kaks inimest ning andis võimaluse Anna vanaisa/isa liini arendada, kuid loo seisukohast oleks see võitnud, kui nad oleksid pidanud laevaga Euroopa poole tagasi sõitma. Kui ma lugesin sellest ajaloolisest sündmusest lähemalt, siis eeldasin, et autor rõhutab seda ebaõiglust ning traagikat, mida Kuuba, Ameerika Ühendriikide ja Kanada otsus kaasa tõi, et ta kirjutab sellest, mis toimus laeva pardal pärast seda kui reisijad olid kuulnud, et nende loodetud pääsemine ei toimu. Praegusel kujul läks raamat pärast seda kui Hannah emaga maale läksid, minu silmis kehvemaks. Sõda jäi nii nende kui ka lugeja jaoks tahaplaanile, edasi läks perekonnalugu, mis mind enam samaväärselt köita ei suutnud. 

pealkiri: "The German Girl" 
autor: Correa, Lucas Armando
keel: inglise
kirjastus: Atria Books
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 360
ilmumisaasta: 2016
ISBN-10: 1501121146
ISBN-13: 9781501121142

eesti keeles:
pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud
 
Goodreadsi hinnag: 3/5
  
*13. mail 1939. aastal asus St. Louis kapteni Gustav Schröderi juhtimisel Hamburgist Kuuba poole teele. Laevas oli 937 reisijat, kellest suurem osa olid Natsi-Saksamaalt lahkuvad juudi põgenikud. Ellujääjad meenutavad, et see oli imeline reis, sest kõiki reisijaid koheldi väga hästi. Toimusid kontsertid ja tantsuõhtud, neil lubati reedeti oma usupüha pidada ning isegi Hitleri pilt kinni katta.
27. mail keelati Havanna sadamas laeval sisse sõita.  Järgmise kuue päeva jooksul käis tihe arutelu. Selgus, et 5. mail oli Kuuba valitsus võtnud vastu otsuse, et kõik viisad, mis olid välja antud enne seda kuupäeva, on nüüd kehtetud. Sissepääs oli piiratud kõigile välismaalastele, v. a. Usa elanikele, kellel pidi olema ette näidata vastav luba ja $500 tagatisraha. Ükski laeva pardal olevatest reisijatest ei teadnud enne laevale astumist, et nende viisad on tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud. Lõpuks lubati Kuuba pinnale 29 reisijat, neist 22 olid kehtiva Usa viisaga juudid, kuus Hispaania ja Kuuba kodanikud ning üks enesetappu üritanud reisija, kes viidi Havanna haiglasse.
Pärast seda kui St. Louis ei saanud luba Kuubas silduda, liikus laev 907 põgenikuga pardal Ameerika Ühendriikide poole. Laev liikus sissepääsuluba lootes Florida ranniku lähedal, kuid tollane president Roosevelt ei lubanud samuti  juutidel maale tulla. Ka Kanada keeldus põgenikke vastu võtmast.
Kapten Schröder keeldus Saksamaale tagasi sõitmisest, ta nõudis, et enne peab kõigile reisjatele ohutu koht leitama. 17. juunil 1939 sildus laev Belgias, Antwerpeni sadamas ning reisijad jaotati erinevate riikide vahel järgmiselt: Inglismaa  võttis vastu 288 põgenikku, Prantsusmaa 224, Belgia 214 ja Holland 181. Tühi laev suundus tagasi Hamburgi.
1940. aastal okupeeris Saksamaa Belgia, Prantsusmaa ja Hollandi ning kõik seal elavad juudid olid ohus. Hilisem statsistika näitab, et 936 laeval olnud reisijast mõrvati sõja jooksu 254 inimest. 


Kristin Hannah "The Nightingale"

Kristin Hannah raamatu sündmused viivad lugeja Teise maailmasõjaaegsele Prantsusmaale. Loo keskmes on kaks õde. Vanem Vianne, elab koos mehe Antoine ja väikse tütrega maal ning töötab õpetajana. Isabelle on loomult taltsutamatu ning oma halva käitumise tõttu juba mitmest koolist välja visatud. Sõja puhkedes läheb Antoine armeesse ning Isabelle tuleb Pariisist õe juurde maapakku.
Kui Saksa armee Prantsusmaale tungib, et varja Isabelle oma vaenulikkust natside suhtes ja ühineb vastupanuliikumisega. Ta aitab sõja ajal kümneid briti ja ameerika lendureid üle piiri, ohutumasse kohta.
Vianne on loomult alalhoidlikum, ta püüab mitte tähelepanu äratada ja lihtsalt koos tütrega sõda üle elada. Eriti keeruliseks läheb olukord siis, kui ta majja paigutatakse saksa ohvitser. Enda üllatusekski saab Vianne hädaolukordades hakkama tegudega, milleks ta end kunagi võimeline poleks arvanud olevat.  
Mul oli selle raamatu lugemisega kummaline kogemus. Võtsin ühel õhtul kätte ja lugesin suure hooga pool läbi, kuid järgmisel päeval polnud enam mingit soovi jätkata. Nii jäigi raamat seisma ning alles mitu kuud hiljem tuli tahtmine edasi lugeda. Olen püüdnud põhjust leida ja sain aru, et Isabelle ei meeldinud mulle. Õnneks arenes ta loo käigus, kuid alguses oli ta lihtsalt rumal tüdruk, kel puudus igasugune ohutunne. Näiteks, kui ta õde on sunnitud oma kodus natsi majutama, siis näitab Isabelle oma vastumeelsust mehe suhtes vabalt välja ning paneb oma käitumisega ohtu nii enda kui ka õe ja õetütre elu. Ta nagu ei mõistakski, et Vianne tunneb sama, kuid turvalisuse nimel surub selle endas alla. 
Ka on sisututvustuse esimene lause "Despite their differences, sisters Vianne and Isabelle have always been close." (Vaatamata oma erinevustele on õed Vianne ja Isabelle alati lähedased olnud) minu arvates täiesti vale. Õed küll hoolisid teineteisest, kuid nende suhted polnud lähedased ega usalduslikud. Kui nende ema suri, siis jäid nad üksi, isa saatis nad teiste hoole alla. Vianne leidis endale sõbrad, kuid Isabelle jäi ka õe toetusest ilma ning tookord tekkinud lõhet ei suutnudki nad ületada. 
Raamatu teine ajaliin on kirjutatud vananenud Vianne vaatenurgast ja siis loeme ka samade tegelaste sõjajärgsest elust.
Lõppkokkuvõttes mulle siiski meeldis, andsin sellele kõrge hinnanagu ning soovitan lugeda.

KUI KARDAD LUGEMISELAMUST RIKKUDA, SIIS ÄRA EDASI LOE: 

Panen selle mõtte põhipostitusest eraldi, sest selle lugemine võib lugemiselamust veidi rikkuda, kuid väljakirjutamata ka ei saanud jätta. Raamatu lõpupoole oli stseen, mis mind ikka veel vaevab. Nimelt võttis Vianne juuditarist sõbranna väikese poja enda juurde peitu. Ta muretses poisile ametlikud dokumendid ning esitas last enda pereliikmena. Pärast Prantsusmaa vabastamist tulid aga juutide esindajad ning võtsid lapse endaga kaasa. Nende argument oli, et kuna nii palju juute on mõrvatud, siis on eriti tähtis, et ellujäänud oma kogukonna kultuuri edasi kannaks. Jah, ma saan sellest aru, kuid tulemuseks oli, et väike poiss eraldati ainukesest perest ja emast, keda ta kunagi oli tundnud. Kas see oli õige? Arvan, et sellele küsimusele polegi vastust, sest mõlemad pooled suudaksid tugevaid argumente esitada. Ideaalne lahendus oleks muidugi olnud, et poisi enda pere oleks pärast sõda jälle kokku saanud, kuid me ei ela ideaalses maailmas. 

pealkiri: "The Nightingale" 
autor: Hannah, Kristin
keel: inglise
kirjastus: St. Martin's Press
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 440
ilmumisaasta: 2015
ISBN-10: 0312577222
ISBN-13: 9780312577223

eesti keeles: pole ilmunud
 
saksa keeles: "Die Nachtigall"


Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

28 juuni 2017

Bobbie Peers "William Wenton and the Impossible Puzzle" (I)

William Wenton elab juba viimased kaheksa aastat koos isa ja emaga Norras. Enne seda elasid nad Inglismaal, kuid William ei tea siiani, miks nad ootamatult kotid pakkisid, Norra kolisid ning nüüd varjunimede taha peituvad. Ta ei mõista sedagi, miks ta oma huvi ja annet eriliste koodide lahendamise vastu varjama peab. 
Ühel päeval tuleb linna rändnäitus, millest William ei suuda end kuidagi eemale hoida ning kui ta lahendab Võimatuse ehk maailma kõige keerulisema koodi, on ta elu ühtäkki tõsises ohus.  
Norra lapsed valisid Bobbie Peersi raamatu 2016. aastal oma lemmikraamatuks ning nüüd on William Wenton asunud "maailma vallutama". Kuna "Lüriidiumivargast" on Facebooki Lugemise väljakutse grupis viimasel ajal väga palju juttu olnud, siis tahtsin samuti lugeda ja ise otsustada, millega on tegemist. 
Hea ja kiire lugemine oli, kuid ilmselgelt pole ma raamatu sihtgrupp. Täiskasvanud lugejana häiris mind stereotüüpsus, mida laps tähelegi ei paneks. Kuid see on hea (poiste)raamat ning seepärast annan selle oma pojale edasi. Usun, et talle meeldib, sest Paxi sari tundus talle hirmus.

pealkiri: "William Wenton and the Impossible Puzzle"
autor: Peers, Bobbie
keel:inglise
kirjastus: Aladdin
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 272
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2015)
ISBN-10: 1481478257
ISBN-13: 9781481478250

eesti keeles: "Lüriidiumivaras"
saksa keeles: "William Wenton 1: William Wenton und die Jagd nach dem Luridium"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Klara Nordin "Totenleuchten" (Linda Lundin I)

"Totenleuchten" sündmused viivad lugeja Rootsi, polaarjoone taha asuvasse Jokkmokki linna, kus traditsioonilise saamide talvelaada ajal leitakse kohaliku noore mehe surnukeha. 
Sellest saab linna uue politseiülema Linda Lundini esimene juhtum ning koos kolleegide Bengti ja Margaretaga abiga tuleb tal välja selgitada, miks nooruk tapeti ning kes on selle jõhkra kuriteo taga.
Olen küll palju kriminulle lugenud, kuid mitte ükski neist pole leidnud aset Lapimaal. Seega tundus nimetatud raamat kirjelduse ning kaanekujunduse järgi väga eriline. Taust oli tõesti huvitav, sündmused toimuvad külmal ja paksu lumega talvel, autor on lisanud palju infot saamide kultuuri ja traditsioonide kohta, kuid kriminullina jäi raamat kahjuks natuke nõrgaks. Põnevust polnud, sest kuriteod jäid muude sündmuste taustal tahaplaanile ning ka mõrvari motiivid jäid minu jaoks arusaamatuks.
Sobib väga hästi neile, kes ei armasta veriseid põnevikke. 
 
pealkiri: "Totenleuchten"
autor: Nordin, Klara
keel: saksa
kirjastus: Kiwi
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 328
ilmumisaasta: 2014
ISBN-10: 3462046934
ISBN-13: 9783462046939

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Stephen King "Pet Sematary"

Perekond Creed kolib Chicagost maakohta. Peres on kaks väikest last, tütar Eileen ja poeg Gabe ning kass Church (kas eestikeelses tõlkes Kirik?). Uus  maja on ruumikas ning õdus, täpselt selline, kus lapsed saaksid suureks kasvada. Ainukeseks miinuspunktiks on lähedal asuv kaheraealine maantee, kus tihedalt veoautosid voorib ning masinad alati gaas põhjas kihutavad. Naaber manitseb Louisi ja Rachelit ettevaatlik olema, sest teel on juba paljud loomad oma elu kaotanud. 
Maja lähedalt viib hoolikalt niidetud teerada sügavasse metsa, lemmikloomadesurnuaeda ja seda teed on käinud mitmed põlvkonnad kohalikke lapsi, et sängitada mulda armastatud loomade maised jäänused. Kui Creedide kass maanteel auto alla jääb, siis näitab naaber Jud Louisile loomade surnuaia kõrval asuvat indiaanlaste matmispaika, kuhu maetud olendid, ellu ärkavad. Kass tulebki järgmisel päeval koju tagasi. Loom pole küll enam endine, aga ikkagi elus. Pere õnnetused pole aga sellega lõppenud ja tee nõuab uue ohvri, sel korral nende väikese poja elu.
Stephen King märgib raamatu eessõnas, et peab "Pet Samatary-t" oma kõige hirmutavamaks raamatuks. Lugejad on tihtipeale eriarvamusel, kuid autori seisukohta aitab selgitada raamatu tekkelugu. 1970ndatel kutsuti King Maine'i ülikooli külalislektoriks. Ta pere üüris elamiseks imeilusa maja, mis kahjuks asus väga tiheda liiklusega tee ääres. Üle maantee elav naaber ütles, et nad peavad oma lastel ja loomadel silma peal hoidma, sest teel on juba palju loomi surma saanud. Tema väidet illustreeris lähedal asuv loomade surnuaed, kuhu oli maetud nii koeri, kasse, linde ning isegi üks kits ja asukohta märkis puu küljes olev silt PET SEMATARY.
Kingide tütrel oli kass nimega Smucky ja üsna pea pärast majja kolimist jäi kass auto alla. Nad matsid kassi loomade surnuaeda ning tütar lisas hauale sildi SMUCKY: HE WAS OBEDIANT. Noorim poeg oli tol ajal peaaegu kahe aastane ja enam mitte ei kõndinud, vaid lausa jooksis. Kord pärast kassiga juhtunud õnnetust lennutasid nad koos naaberaias lohet ja pojale tuli pähe mõte tee poole joosta. King jooksis talle järele ning kuulis samal ajal suurt veoautot tulemas. Ta pole siiani kindel, kas laps kukkus ise või õnnestus tal ta pikali lükata, kuid igal juhul ei juhtunud pojaga õnneks midagi. Aga isana mõtles ta ikka, mis oleks juhtunud kui... aga selle asemel, et lihtsalt mõelda, pani ta selle ka raamatuna kirja.
Pärast käsikirja lõpetamist pani ta selle sahtlisse ja kuus nädalat hiljem luges kirjutatu uuesti läbi. Ülelugedes sai ta aru, et on kirjutanud midagi nii õõvastavat, et seda ei peaks mitte kunagi avaldama. 
Raamat avaldati siiski tänu juhuste kokkulangemisele. Nimelt oli King oma tollase kirjastusega lepingut lõpetamas, kuid oli neile veel ühe raamatu käsikirja nö. võlgu. Tal oli vaid üks varuks ja see oligi "Pet Sematary". Naise soovitusel andis ta neile selle käsikirja

"She thought it was good. Awful, but too good not to be read."

Muide, autoris endas tekitab kõige rohkem ebamugavust see lause, mis raamatu kontekstis on see õige, aga kas ka päris elus?

"Sometimes, Louis, ", "Jud says "dead is better".

Ma lugesin selle loo enne raamatu juurde asumist läbi ning küllap seepärast mõjuski "Pet Sematary" mulle väga isikliku raamatuna. Paljude lausete ja situatsioonide puhul sain aru, et autor kirjutab neid oma enda kogemustest lähtudes. Gabe-ga juhtunu on ühe vanema hulleim õudusunenägu ning see teebki raamatu nii hirmsaks, sest igaüks meist suudab selle väikese poisi asemele oma lapse näo mõelda ning Louisi otsust mingil määral mõista. 
Mulle väga meeldis ja erinevalt eelmises postituses mainitud "It-ist", suutis see mind hirmutada (kui see nüüd mingi hindamise kriteerium on), sest võimalus lapse surmasaamiseks on kahjuks oluliselt suurem kui tõenäosus tapjast klouni otsa juhtuda.

pealkiri: "Pet Sematary"
autor: King, Stephen
keel: inglise
kirjastus: Hodder & Stoughton
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 465
ilmumisaasta: 2011 (esmatrükk 1983)
ISBN-10: 1444708139
ISBN-13: 9781444708134

eesti keeles: 
"Lemmikloomasurnuaid"
saksa keeles: "Friedhof der Kuscheltiere" 

Goodreadsi hinnag: 5/5 
 

Stephen King "It"

Väikeses Derry linnakeses on midagi väga valesti... Iga 27 aasta tagant ilmub välja miski, mis lapsi tapab ja täiskasvanutest ei näi keegi midagi märkavat... Vaid seitse last, nn. kaotajate klubi liikmed näevad seaduspärasust ning üritavad sellega võidelda. Kuid sel pole mingit kindlat kuju - ta ilmub igale lapsele sõltuvalt sellest, mida keegi kardab, erinevalt ning kõigile kloun Pennywise kehastuses. Laste esimene 1958. aastal tehtud katse koletist hävitada ebaõnnestub ning nii pöörduvad kõik 1985. aastal Derrysse tagasi, sest see on uuesti tapma hakanud.
"It" on äärmiselt mahukas ning autor võtab aega tausta selgitada ning pisidetaile täpsustada. Stiili poolest meenutas mulle "Stand by Me-d".  Ma imetlen väga Kingi oskust poistevahelisest sõprusest kirjutada ning nautisin raamatu lugemist väga, kuid mis õuduse osasse puutub, siis...
Üks, mis innustas mind nimetatud raamatut kätte võtma, oli mitmelt poolt kuuldud kiidulaul, kuidas "It" on nii hirmus, et pärast ei saa kohe mitu nädalat enam öösel magada. Stephen King on "It" tekkeloo kohta öelnud, et tahtis kirjutada raamatut, milles oleks kõik koletised koos, st nii libahundid, vampiirid, muumiad jt., kuid neid ühendab kõiki lapsi hirmutav kloun (Pennywise). Võtsingi tellise ja hakkasin lugema ja saate aru - ma lugesin 1376 lehekülge õudusklassikat läbi ja mul polnud mitte kordagi hirmus. Ühe korra värisesin jälkustundest, kuid see oli ka kõik. Mina, kes Lockwood & Co-d õudsaks pean.
Olgu hirmu osaga, kuidas on, on ju Kingki öelnud: the fearbone, like the funnybone, is located in different places on different people ja soovitan igal juhul lugeda. Tegemist on ühe Stephen Kingi meistriteosega.

pealkiri: "It"
autor: King, Stephen
keel: inglise
kirjastus: Hodder & Stoughton
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 1376
ilmumisaasta: 2011 (esmatrükk 1986)
ISBN-10: 1444707868
ISBN-13: 9781444707861

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Es"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

21 juuni 2017

Ulrike Schweikert "Das kastilische Erbe" (La Caminata I)

Raamatus jooksevad kõrvuti kaks ajaliini. Tänapäeva München, kus lugu algab sellega, et ajakirjanik Isaura ostab antikvariaadist vana raamatu, mille autor  kirjutab 15. sajandi Hispaanias toimunud sündmustest ja kuninganna Isabel I-se* elust ning peidab end varjunime "La Caminata" taha. Kui Isaurale ootamatult Hispaania tädilt pärandus sülle kukub, siis kasutab ta juhust oma segase eraelu eest põgeneda ja varandust isiklikult üle vaatama minna. Loomulikult ei oska ta isegi aimata, millised avastused teda seal tegelikult ees ootavad. 
Teine liin viibki meid 15. sajandi Hispaaniasse, kus õuedaam Jimena lapsest peale printsess Isabeli saadab. Jimena kirjeldab Isabeli elu enne troonile asumist ning abielu Fernandoga.
Kuigi lugedes sain juba alguses aru, et tegelastel peab omavahel mingisugune seos olema, tundus mulle, et tegelikult oleks raamat ainult võitnud sellest, kui kirjanik oleks ühele ajaliinile truuks jäänud. Nende omavaheline seos oli kuidagi otsitud ja antud juhul meeldis mulle Isabeli lugu rohkem, sest see oli põhjalikumalt läbi mõeldud ja lahti kirjutatud. Isauraga juhtunus polnud tegelikult midagi uut ning see "päranduse" osa (kes on lugenud, see teab, millele viitan), oleks võinud ka olemata olla.
Tegemist on triloogia esimese osaga ja ootan juba põnevusega, mida järgmine raamat toob, sest tegevus peaks toimuma mu lemmiklinnas Granadas.  
 
pealkiri: "Das kastilische Erbe"
autor: Schweikert, Ulrike
keel: saksa
kirjastus: Blanvalet
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 608
ilmumisaasta: 2012
ISBN-10: 3764503181
ISBN-13: 9783764503185

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3.5/5  


* Isabel I (1451-1504) oli  Kastiilia kuninganna aastatel 1474–1504 ning abielus Aragóni krooni valduste kuningas Fernando II-ga. Nende abielu pani aluse Hispaania poliitilisele ühendamisele. Pildil on Isabel I koos abikaasa Fernando II-ga. 

Dr. Seuss "One Fish, Two Fish, Red Fish, Blue Fish"

"From there to here,
from here to there,
funny things 
are everywhere."

Dr. Seussil on Ameerika lastekirjanduses kindel koht. Kõige enam on ta kindlasti tuntud oma "Cat in the Hat" raamatu poolest, kuid mu lapsed jättis kass külmaks. Selle asemel on nad vaimustunud "One Fish, Two Fish, Red Fish, Blue Fish-ist". Alguses lugesime seda vanemale ette, nüüd on noorema kord.
Raamat algab viie kalaga ja järkjärgult kohtub lugeja igasugu uute ja põnevate tegelastega nagu purke avav Zans ja roosat tinti joov Yink. Kuigi tekst on koostatud algaja lugeja taset silmas pidades, siis sisaldab see minu jaoks ka tõelist keeleväänajat:  

"So...
if you wish to wish a wish
you may swish for fish
with mu ish wish dish."
  
Tegemist on toreda lasteraamatuga, kuid loodan südamest, et mu noorim endale varsti uut lugemisvara leiab, sest kaladest hakkab mul vaikselt isu täis saama ja meil mõlemal on raamat see juba ammu peas. 

“Today is gone. Today was fun. Tomorrow is another one.”  
  
pealkiri: "One Fish, Two Fish, Red Fish, Blue Fish"
autor: Dr. Seuss
keel: inglise
kirjastus: Random House Books for Young Readers
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 63
ilmumisaasta: 1988 (esmatrükk 1960)
ISBN-10: 0394800133
ISBN-13: 9780394800134

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Sarah Addison Allen "Garden Spells" (Waverley Family I)

Niisiis kasvab ühes linnakeses vaikse ja kauni maja taha peitunud kõrge taraga ümbritsetud aias prohvetlikke õunu kandev õunapuu ja rohkelt söödavaid lilli, mis annavad inimestele erilisi võimeid.

"Garden Spells" peategelasteks on kaks õde: kodurahu ja turvatunnet otsiv Claire, kes teenib raha oma toitlustusfirmaga ning metsik Sidney, kes vägivaldsest suhtest põgenedes, koos tütrega  koju tagasi naaseb. 
Raamat meenutab sisu poolest väga Alice Hoffmani "Igapäevast nõiakunsti" ning kuna lugesin toda esimesena, siis teisena loetu jäi alla. Mitte seepärast, et see halvem oleks, aga üllatust polnud, sest sarnasusi oli tõesti palju. Üldse oli raamat natuke ettearvatav, näiteks oli mulle juba algusest peale teada, et Sidney elukaaslane ilmub lõpuks välja, küsimus oli vaid millal ja kuidas see kõik lõppeb. Mu etteheidetele vaatamata, oli tegemist mõnusa ja kerge suveraamatuga.   
  
pealkiri: "Garden Spells"
autor: Allen, Addison Sarah
keel: inglise
kirjastus: Bantam Dell
formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 290
ilmumisaasta: 2007
ISBN-10: 0553385887
ISBN-13: 9780553385885

eesti keeles: "Imeline aed"
saksa keeles: "Mein zauberhafter Garten"

Goodreadsi hinnag: 3/5 

20 juuni 2017

Susan Richards Shreve "Uue maailma tütred"

Sisututvustus:

Romaan algab sada aastat tagasi noore Anna saabumisega Ameerikasse, abiellumisega heast perekonnast pärit arstiga, kes seejärel perekonnaringist välja heidetakse. Edasiseks peategelaseks kujuneb Anna tütar Amanda, kellest saab tunnustatud fotograaf. Ja nii ongi romaan nagu rohkete värvikate eluülesvõtetega täidetud mahukas suguvõsaalbum.

Idee poolest pidanuks see raamat mulle väga meeldima, sest läbi põlvkondade kulgevad perekonnalood on täpselt minu teema, kuid tegelikkus oli kahjuks midagi muud. Raamat oleks kindlasti võitnud, kui kirjanik oleks pidanud meeles väljendit less is more, st. mida vähem, seda parem. Ta mahutas liiga palju sündmusi ühte raamatusse ning lõppkokkuvõttes mõjus kõik ebareaalsena ning tegelasedki jätsid mind külmaks. Nad olid kõik kuidagi "veidrad". Üksikud peatükid olid siiski päris head, nt. Amanda fotograafina Esimeses maailmasõjas, kuid see pole piisav, et ma seda raamatut rahuliku südamega teistele soovitada julgeks. Ajalooliste pereromaanide armastajatele on hoopis paremaid raamatuid kirjutatud.

pealkiri: "Uue maailma tütred"
autor: Shreve, Richards Susan
keel: eesti
tõlkija: L. Ojamaa 
kirjastus: Eesti Raamat
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 304
ilmumisaasta: 1999 (esmatrükk 1992)
ISBN: 998565207X

inglise keeles: "
Daughters of the New World" 
saksa keeles: Goodreadsis pole andmeid

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 

08 juuni 2017

Lev Tolstoi "Sõda ja rahu III-IV"

Maailmakirjanduse olulisimate teoste hulka kuuluvas romaanis kujutab Lev Tolstoi (1828–1910) vene ühiskonda 1805. ja 1812. aastate vahelisel, Napoleoni sõdade aegsel perioodil. Romaani keskmes on kolme perekonna – Bolkonskite, Bezuhhovite ja Rostovite – saatus.
Romaan algab veidi enne Napoleoni sõjakäiku Venemaale, ajal, mil Venemaa aadel naudib oma kuldajastut, ja lõppeb 1812. aastal, kui Vene vägedel õnnestub prantslased Borodino all lõplikult tagasi lüüa. Oma sotsiaalse tausta ja maailmavaadete poolest on „Sõja ja rahu“ tegelaskond väga mitmkesine, ulatudes lihtsõdurist keisrini välja. Sõjakeeristes, kus ristuvad erinevate ühiskonnakihtide püüdlused, saab ilmseks, kuivõrd hägus on piir ajaloo ja üksikisiku elu vahel. Ajaloosündmused mõjutavad nii või teisiti tegelaste isiklikku elu, ent ka ajaloosündmused ise võtavad kuju loendamatute isiklike sündmuste kaudu. (Postimees, 04. 10. 2016)

Eelmise kahe osa postituse lõpus lubasin, et kui ka kolmanda ja neljanda läbi saan, siis kirjutan sisust pikemalt. Lugedes tabasin end mitmeid kordi mõttelt, et Tolstoi teos on nii suurepärane, et ma lihtsalt ei oska seda sõnades edasi anda. Seepärast kirjutan pigem sellest, kuidas mu oma vaatenurk asjadele on muutunud.
Juba esimeses osas kohtume kolme peategelasega:
Vürst Andrei Bolkonski, kes pole oma eluga vaatamata rikkusele, ilusale naisele ja tulevasele lapsele sugugi rahul. Ta naine Liisa sureb sünnitusel ning Andrei kihlub Natašaga.
Krahv Bezuhhovi vallaspoeg Pierre on prillidega paksuke, kes ülistab Napoleoni ning on kuni hetkeni, mil temast saab isa pärija, seltskonna naljanumbriks. Rikkaks saades sokutatakse naiivsele noormehele kiiresti naine.
Nataša Rostova kihlub Andreiga, kuid ei jõua abielu ära oodata. Tal tekib suhe teise mehega ning kihlus tühistatakse. Kui Andrei Austerlitzi all raskesti haavata saab, siis hoolitseb Nataša ta eest kuni mehe surmani.   
Usun, et kui ma seda ise aastaid tagasi lugesin, siis tajusin raamatut hoopis teisiti. Olin ise 17 ja uskusin teismeliselt sobivalt ühte ja ainukesse armastusse. Tookord olin Nataša peale kindlasti väga pahane, kuidas ta sai Andreid petta ja teise mehe poole üldse vaadatagi. Nüüd vaatasin asjale hoopis nii, et tüdruk oli noor, elus juhtub igasugu asju ning kus oli garantii, et Nataša ja Andrei abielu oleks õnnelikumaks kujunenud kui tema ja Liisa oma? Noorena ei kujuta ette, et igas suhtes saabub ka argipäeva hetk.
Usun, et "Sõda ja rahu" on raamat, mis võib potensiaalse lugeja nii oma mahu kui ka pealkirjaga ära hirmutada - nelja osa peale tuleb kokku peaaegu 1500 lehekülge ning pealkiri viitab lahingutele. Tegelikult on suur osakaal on tolleaegse ühiskonna kirjeldamisel ning armusuhetel ja leheküljed lähevad, eriti kui sõjajutt vahele jätta, lennates. Lugege kindlasti!

pealkiri: "Sõda ja rahu III-IV"
autor: Tolstoi, Lev
keel: eesti
tõlkijad: Virve Krimm, Marta Sillaots (uue korrektuuri läbi teinud vana tõlge)
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 744
ilmumisaasta: 2016 (esmatrükk 1865)
ISBN-13: 9789985338902
 
inglise keeles:"War and Peace"
saksa keeles: "Krieg und Frieden"

Goodreadsi hinnag: 5/5

Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest!

Sarja esimesest kahest raamatust kirjutasin siin.

31 mai 2017

Bill Wallace "The Dog Who Thought He Was Santa"

Raamatus kirjeldatud sündmused algavad 1957. aastal, vahetult enne jõule ja loo keskmes on neljaliikmeline pere (isa, ema, poeg Don (11a.), tütar Susan (6a.)). Jutustajaid on kaks, vaheldumisi kuuleme perepoeg Donilt ja koer Frankilt. Mõlemad tajuvad, et midagi on valesti, sest õhus on muret ja hirmu. Isa ja ema muretsevad raha pärast, sest  jõulud on ukse ees ja kaevandust ähvardab sulgemine; Don on isa ohutuse pärast mures ning kõik neli kardavad, et kui nad ei suuda õigeaegselt välja selgitada, mida Susan Jõuluvanalt tahab, siis on lapse usk purunenud.
Ühelt poolt on tegemist toreda raamatuga, sest koer on hea jutustaja, kuid lõppkokkuvõttes see mulle pigem ei meeldinud. Näib, et kuna autor oli algklasside õpetaja, siis oli ta eesmärgiks edasi anda nii palju õpetussõnu kui vähegi võimalik. Näiteks parandab ema iga valet grammatilist konstruktsiooni. Raamatu stiilinäiteks sobib see stseen: 

""I'm gonna kill her. I dont care if she is my sister," he muttered. "I love her, but I'm gonna kill her anyway. I'm gonna beat her to a pulp. Dad can kill me right back. It don't matter. I don't care if the sheriff comes and takes me to jail. I'm gonna-" 
Suddenly realizing how stupid and childish he sounded, Don took a deep breath. He sucked the air in until he couldn't hold any more, then let it out slowly, counting to ten inside his head like Mom had told him to do when he got mad.
He'd said stuff like that before. things like he hated somebody, or he wanted to beat somebody to a pulp. mom and dad didn't like that kind of talk. He let his breath out slowly again and counted to ten a second time.
It was somewhat of a schock when Mom just glanced at him and very calmly said, "Don't kill your baby sister." 
"Yeah," Dad added from the other side, without looking away from the TV. "something like that would really mess up our Christmas."" (lk. 95-96).

Jõulujutuna armas, sest kõik lõppeb hästi ja Susan saab oma soovitud kassipoja, kuid pole selline raamat, mis mu kodus olemas olema peaks ja teistele ei soovita samuti.

pealkiri: "The Dog Who Thought He Was Santa"
autor: Wallace, Bill
keel: inglise
kirjastus: Scholastic
formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 192
ilmumisaasta: 2008 (esmatrükk 2007)
ISBN-10: 1416948163
ISBN-13: 9781416948162

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2/5 

Jean-Pierre Minaudier "Grammatika ülistus"

Tutvustus kõlab äärmiselt põnevalt ning seadis raamatu koheselt mu lugemisnimekirja:

Jean-Pierre Minaudier tundub esmapilgul täiesti tavaline (kusjuures välitöö käigus kogutud andmete põhjal väga hea!) ajalooõpetaja. Kuid peale selle on ta tõeline erudiit, raamatu- ja sõnasõber, kirglik kollektsionäär, kelle tohutus koduraamatukogus seisab aukohal keeleteaduslike teoste kollektsioon. Neid on tal kokku ei vähem ega rohkem kui 1296 ning neis kirjeldatakse 931 keelt. Ja ta neelab neid mõnuga – nagu kriminulle! 
„Grammatika ülistuses” jagab autor lugejaga oma sõnarändude käigus avastatud rõõme. See raamat on uskumatult naljakas ja piiritult õrn austusavaldus maailma rahvastele ja keeltele ning inimvaimu ammendamatule mitmekesisusele.
 
Vaatamata huvitavale sisututvustusele, ei osanud ma raamatust midagi täpsemat oodata, sest autor käsitleb teemat, mis on minu silmis, vabandage väga, natuke kuiv. Mitte kunagi pole mulle pähe tulnud, grammatikaraamatut kriminulliga võrrelda. Kuid üllatusin ja väga meeldivalt. Siinkohal tahaksin öelda tänusõnad ja teha mõttelise kummarduse tõlkijale Indrek Koffile, kes „Grammatika ülistust” mitte üksnes ei tõlkinud, vaid ka natuke eestindas. 

(---) rahvaste rikkus seisneb nende paljususes. Mina kuulun nende hulka, keda niisugused inimesed marru ajavad, ning keda vaimustavad mitte sarnasused, vaid erinevused (---)" (lk. 65-66)

Jah, muidugi on raamatus lõike, millest ma päris täpselt aru ei saanud, kuid see ei vähendanud mitte mingil moel mu lugemiselamust, sest nautisin autori huumorit ja keelekasutust. Ja need erinevad, luuleliselt kõlavad keelte nimed! Metafooride ja tõlkimise teemalisi peatükke lugesin suure huviga. Ka meeldis autori tähelepanek, et keeleline mitmekesisus ja iga uue grammatikaraamatu lugemine seab kahtluse alla Chomsky koolkonna universaalse grammatika teooria. Mul pole Chomsky vastu isiklikku vimma, kuid mulle meeldib mõte, et universaalset ja ühtset keelt pole olemas ega võimalik luua.

"Kuid saatusel on varuks ka kibedaid vilju: mõni kuu tagasi ei suutnud ma piisavalt kiiresti vajutada päästikule, vabandust hiireklahvile, ning jäin vaid mõne sekundi hiljaks ega saanud seetõttu omandada vägagi mõistliku hinnaga (selle termini sisul ma parema meelega pikemalt ei peatu) müüki pandud Paul Schachteri tagalogi keele grammatikat (---)." (lk. 15).

Sulgudes olev lauseosa ajas mind tõsiselt naerma, sest kes meist poleks valmis ihaldatud köite eest meeletut hinda maksma, st vähemalt teoreetiliselt valmis, mõelnud vähemalt hetkeks, et kuu aega näljas olla polegi nii raske, eks ju? Ja siis tuleb mõistus koju...  
Päris juhuslikule inimesele ma seda raamatut soovitada ei julgeks, sest tegemist on siiski spetsifilise temaatikaga. Kui aga tahate teada, mis on autori arvates maailma kõige imelikum keel, siis peate juba ise lugema.

"Iga keel väljendab ju maailma nägemise viisi." (lk. 55)   

pealkiri:"Grammatika ülistus"
autor: Minaudier, Jean-Pierre 
tõlkija: Indrek Koff
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 148
ilmumisaasta: 2017 

ISBN-13: 9789985340103

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 5/5  

Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest!

Ellinor Rängel "Kullimaja Marta"

Triloogia esimene osa käsitleb tsaariaegse Läti töölisperede ränka saatust Esimese maailmasõja eelõhtul ning sõjaaja pagulasaastatel.

Ma ei mäleta täpselt kui vanalt ma "Kullimaja Martat" esimest korda lugesin, kuid tean, et tegin seda mitmeid-mitmeid kordi.  Just nimelt seepärast valisingi Rängeli raamatu oma Lugemise väljakutse "sinu lapsepõlve lemmikraamatu" punkti alla. 
Praeguse seisuga oleksin rõõmsam, kui poleks seda raamatut uuesti lugenud. Minu mälestustes oli hoopis teissugune "Kullimaja Marta". Näiteks olid mul eredalt meeles vaguni ja Marta sünnipäeva ning Mitka surma stseenid,  kuid ma polnud kunagi märganud kui negatiivsena oli kujutatud Marta ema ning kui punane ja propagandat täis see raamat tegelikult oli. Küllap suutsin sellest tookord üle vaadata, sest kommunismi juttu oli igal pool, kuid kas teil oli meeles, et raamatu viimastel lehekülgedel on lause:  

"Ei, ei, ma ei sõida, ma jään siia, kus on Lenin, kus on revolutsioon," hüüdis Marta ja hüppas juba liikuma hakkavalt rongilt maha. (lk. 280)

Minul ei olnud. 
Mõtlen, et kui ma oleksin alustanud raamatu lugemist eelteadmisega, mitte isiklike mälestustega, siis ei tunneks ma end praegu kurvana. Midagi ilusat läks katki.

pealkiri: "Kullimaja Marta"
autor: Rängel, Ellinor
keel: eesti
kirjastus: Eesti Raamat
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 288
ilmumisaasta: 1984

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3/5 (propagandavaba teksti eest)