15 november 2017

Sharyn McCrumb "The Unquiet Grave"

Raamatus kirjeldatud sündmused leiavad aset Ameerika Ühendriikide Lääne-Virginia osariigis. Paralleelselt jooksevad kaks ajaliini ning alguses polegi kerge aru saada, mil moel need omavahel seotud on.
Esimesena lähme 1930. aastasse, kus mustanahaline advokaat James P. D. Gardner on pärast enesetapukatset vaimuhaiglas. Ta arst Dr. James Boozer püüab patsienti ravida uudse nn. rääkimisteraapiaga ja nii kuulemegi 19. sajandi lõpus Greenbrieris aset leidnud juhtumist, mil James valget meest mõrvasüüdistuse eest kaitses. 
Ajas tagasi hüpates liigume 1897. aastasse, kus  Elva Zona Heaster abiellub endast vanema, nägusa sepa Edward Trout Shuega. Viimase jaoks on see juba kolmas abielu, esimene lõppes lahutusega ja teine naise õnnetu surmaga. Zona ema Mary Jane on algusest peale suhte ja abielu vastu, kuid tütar ei kuula.
Kahjuks on emal õigus, sest vaevalt on abieluvanded lausutud ja sõrmused sõrmes, kui mees oma tõelist palet näitama hakkab. Edward on kontrolliv ja ei luba naisel kodust väljas käia ega kedagi külla kutsuda, ridade vahelt on lugeda ka füüsilise vägivalla olemasolu. Kolm kuud pärast abiellumist leitakse Zona surnuna. Edward näib olevat meeleheitel ega lase kedagi laiba lähedale, kohalik arst tunnistab surma õnnestujuhtumiks ning Zona maetakse kiiresti maha.
Mary Jane ei  usu õnnetusjuhtumi teooriat ning palvetab, et tütar teda tõe suunas juhataks. Umbes neli nädalat pärast oma surma, ilmub Zona emale vaimu kujul ning süüdistab abikaasat mõrvas. Ema läheb selle jutuga prokuröri juurde, mees võtab vaimu tunnistust kuulda,  haud kaevatakse lahti ja lahkamisel selgub, et  Zona kael on murdunud ning kaelal sõrmejäljed. Asi läheb kohtusse, James P. D. Gardner on kohtuistingul kaitsjaks, kuid Edward mõistetakse eluaegsesse vangistusse.
19. sajandi ajaliin meeldis mulle rohkem. Gardneri oma oli arvatavasti sisse pandud teistsuguse vaatenurga andmiseks, kuid samal ajal tegi raamatu ka laialivalguvamaks. Igasuguste kõrvaltegelaste eraelu ja minevik ei huvitanud mind ja pigem libisesin neist lehekülgedest kiiresti üle, et Zona-Edwardi looga edasi jõuda. Mulle oleks meeldinud, kui autor oleks ka Edwardile rohkem sõna andnud. 
Loo aluseks on tõestisündinud kuritegu ning sellest väljakasvanud legend (kui panete Google otsingusse "Greenbrier Ghost", siis tuleb palju tulemusi). Loomulikult esitas kirjanik oma versiooni ning lugeja asi on on sellega nõustuda või mitte. Üldjoontes kõlab ta teooria usutavalt, kuid mõned augud jäid sisse. 
Siiski oli hea ja huvitav raamat. Ma polnud enne autorist midagi kuulnud, kuid "The Unquiet Grave" jäi raamatukogu uute raamatute riiulil silma ning pealkiri oli mõnusalt kõhedust tekitav ja Halloweeni aega sobiv. Vaevalt, et ma ta teisi raamatuid aktiivselt otsima lähen, kuid kui ette jääb, siis loeksin meelsasti.   

pealkiri:"The Unquiet Grave"
autor: McCrumb, Sharyn
keel:inglise
kirjastus: Atria Books
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 368
ilmumisaasta: 2017

ISBN-10: 1476772878
ISBN-13: 9781476772875

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 






14 november 2017

Agatha Christie "Mord im Orientexpress" (Hercule Poirot X)

Eestikeelse väljaande sisututvustus Goodreadsist:

Hercule Poirot naaseb Süüriast ning plaanib Idaekspressiga koju sõita. Südaööl jääb rong lumevangi ning hommikul leitakse üks reisijatest surnuna. Kuulus detektiiv peab lahendama kummalise mõrvaloo - ohver leitakse seestpoolt lukustatud kupeest ning teda on kaksteist korda pussitatud.
 
"Mõrv Idaekspressis" põhjal tuli just film välja ning kuigi mul pole plaanis kinno minna, tekitas see isu raamatut lugeda. Mul juhtus kodus olema just see saksakeelne variant ja kuskil viiekümnenda lehekülje paiku tuli sisu väga tuttav ette. Sain aru, et ju ma olen seda ikka kunagi lugenud, kuid Agatha  Christie raamatute puhul on tore see, et süžee teadmine lugemisnaudingut ei vähenda. Kuigi tegevuskoht ei liikunud lumevangis olevast rongist kuhugi kaugemale, oli ikkagi väga huvitav, sest isegi kui arvasin, et olen oma peas juba lahenduse meelde tuletanud, suutis autor mind ikkagi üllatada. Kindlasti üks parimaid, mis Christie sulest ilmunud.

pealkiri: "Mord im Orientexpress"
autor: Christie, Agatha
keel: saksa
kirjastus: Hachette Collections
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 316
ilmumisaasta: 2009 (esmatrükk 1934)
 
eesti keeles: "Mõrv Idaekspressis"
inglise keeles: "The Murder on the Orient Express"

Goodreadsi hinnag: 5/5

08 november 2017

Anne-Marie O'Connor "Daam kullas"

Raamatu sisututvustus Goodreadsi lehelt:

Adele Bloch-Bauer oli silmapaistev Viini juudi seltskonnategelane, kelle isa oli Habsburgide impeeriumi ühe suurpanga omanik ja Berliini ja Konstantinoopoli vahel kurseeriva Idamaade Ekspressi juht ja kelle abikaasa Ferdinand Bauer oli suhkrutööstur. Bloch-Bauerid olid kunstimetseenid. 19. sajandi lõpu Viinis oli Adelel mässaja kuulsus. Ajal, mil naiste osalemist ühiskondlikus elus peeti mandumise ilminguks ja leiti, et see on vastuolus nende loomusega, väärtustas Adele avalikult naiste haridust. Oma särava olekuga inspireeris Adele ka Gustav Klimti, kes tegi temast rohkem kui sada joonistust.
Raamatus tutvustatakse ka Klimti, vaese graveerija poega, keda kunstibürokraadid ei tahtnud tunda, geeniust, oma aja kunstiketserit. Kui natsid võimule tulid, konfiskeerisid nad portree Bloch-Bauerite paleest ja kõrvaldasid sellelt Adele nime, et keegi ei aimaks tema juudi päritolu. Natsiametnikud andsid portreele pealkirjaks „Daam kullas“ ning seda eksponeeriti kui Saksa kunsti taiest. Kuuskümmend aastat pärast natside kunstirööve põhjustas Adele Bloch-Baueri portree kümneaastase kohtuvaidluse Austria valitsuse ja Bloch-Bauerite pärijate vahel.


Esiteks ütlen, et kui te tulevase lugejana ootate põhjalikku Klimti ja Adele Bloch-Baueri koostöö kirjeldust sisaldavat kunstiraamatut ja ei hooli ajaloost, siis pole "Daam kullas" kahjuks teile. Anne-Marie O'Connor võib küll pealkirjas märkida, et räägib maali loo, kuid tegelikult on Adele´e portree liin vaid killuke suuremast "pildist" ja raamatu võib tinglikult jagada neljaks osaks:
1) 19. sajandi teine pool, mil Viinis ja Austrias kujunes rikas juudi kõrgkiht.
2) 20. sajandi esimene pool kuni 1938. aastani, mil Saksamaa väed Austriasse sisse tulid.
3) Teise maailmasõjaaegne periood.
4) Tänapäev, mil Adele´e sugulased maali tagasi oma valdusesse tahtsid saada ning toimus aastatepikkune kohtulahing. Nad võitsid ja hiljem müüdi maal oksjonil ulmelise summa eest maha.

"Pärast seda kui Saksamaal Hitler võimule tuli, astus Berta salongist läbi ka Albert Einstein. "Igasugune mõttetus võib omandada tähenduse, kui seda usuvad miljonid inimesed," kirjutas Einstein nukralt Emile´i autogrammiraamatusse." (lk. 169)

Mulle meeldisid raamatu esimesed kolm osa väga. Tõsi, alguses ootasin samuti rohkem Klimti-Adele´e kohta käivat infot, kuid laiem ja põhjalikum ajaperioodi käsitlus ei seganud mind üldse, sest ajaloohuvilisena sain teada palju uut. Näiteks ei olnud ma kunagi lugenud Teise maailmasõja kohta austerlaste vaatenurgast, Hitler oli ju nende rahvuskaaslane. Neljanda osa vajalikkusest saan aru, sest maali lugu jäänuks selleta poolikuks, kuid see oli igavam kui eelnev ja mind ajas segadusse, et autor end äkki loosse sisse kirjutas (ma polnud enne teadlik, et ta teemaga nii isiklikult tegeles).

"Aga ta (Adele) rõhutas kaljukindlalt avatud mõtlemise säilitamise tähtsust: "Hoidu arvustamast asju ja olusid, millest sul pole ettekujutust ja mis on sulle võõrad. Hoidu olemast lugupidamatu! Kõiges tuleb olla põhjalik!" manitses Adele." (lk. 93)

Kahjuks on mul ka mõned etteheited. Esiteks raamatu sisule. O´Connor tahtis ilmselgelt võimalikult palju infot sisse panna, kuid kõik polnud loo seisukohast oluline või oli teave nii lausesse põimitud, et see muutus lohisevaks. Üldjoontes ignoreerisin ning leppisin, kuid mu mõõt sai täis selle, juba raamatu lõpupoole oleva lõigu juures. Mida annab rasvaselt märgitud info juurde terve raamatu sisule? See on loo seisukohast  täiesti ebaoluline teave.

"Randol ja mina lendasime Austriasse väikese vananeva reisilennukiga. Randol keskendus hoolega oma süles olevale dokumentide patakale isegi siis, kui Alpide dramaatilised mäetipud, mis pilvede keskel otsekui lumesaared ujusid, Matterhorni suunas ülespoole sirutusid. Ta oli mõttesse vajunud. Ta huulel oli biopsia teel uuritud kahjustus, mis hiljem osutus nahakasvajaks." (lk. 295-296).

Samuti oleksin väga tahtnud, et väliselt imekaunis raamat ka seestpoolt samaväärne välja näeks. Pildimaterjali oli palju, kuid kahjuks olid kõik originaalis värvilised maalid trükitud mustvalgelt. Vormistuse osas jäi ka silma, et kolmel  leheküljel oli puudu tsitaadieelne või -järgne tühi rida (vt. lk. 102-103 ja 188).
Järgneva märkuse osas ei saanud ma täpselt aru, kas tegemist on tõlgi näpukaga või ongi sel perekonnanimel mitu vormi. Nimelt jäi mulle 177. leheküljel silma, et Klimiti vallaspojale viidatakse kahte moodi - Ucicky ja Učickà, seda viimast ma enne raamatus ei märganud. Võibolla oskab keegi täpsustada.

Gustav Ucicky oli väljapaistev natside propagandafilmide tegija, kes oli edasi jõudnud tänu oma staatusele Gustav Klimti vallaspojana.
(---) 
Ent Ucicky oli endale filmirežissöörina nime teinud. Tal oli nii raha kui ka ligipääs kunstiteostele. Ta oli lummatud taiesest, mida oli loonud tema isa, keda ta nii harva oli näinud. Učickà oli oma välimuse osas edev. (lk. 177)

Huvi pärast laenutasin raamatukogust ka inglisekeelse variandi, et näha, kuidas see viimane lause originaalis on, aga targemaks ei saanud, sest seal viidati Gustavile vaid asesõna "he" abil.

"He was vain about his looks"

Ülalpool mainitud etteheited minu lugemisnaudingut siiski ei vähendanud. Proovisin oletada, miks autor ainult maalist ei kirjutanud ja tulin välja kahe teooriaga, a) maali ning Klimti ja Adele suhete baasil poleks terve raamat täis tulnud või b) kõikvõimalike sugulaste ja järeltulijate kaasamine aitas luua terviklikumat pilti maailmast, milles kunstnik ja portreeritav elasid ning natsid ära lõhkusid ja lugu tuli lõppkokkuvõttes efektsem. Ükskõik, milline ka tema mõttekäik polnud, oli tulemuseks väga huvitav raamat, mida julgen ajaloohuvilistele soojalt soovitada.  

pealkiri: "Daam kullas"
autor: O´Connor, Anne-Marie
keel: eesti
tõlkija: Aldo Randmaa
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 320
ilmumisaasta: 2016
ISBN-13: 9789985336410

inglise keeles: "The Lady in Gold"
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest!


30 oktoober 2017

Jane Harper "Dry" (Aaron Falk I)

Austraalia linnakeses Kiewarras pole juba kaks aastat vihma sadanud ja põua mõju tunda nii maas kui inimestes. 

Kiewarras elanud Hadleri perekonna kaks liiget on jõhkralt mõrvatud ning ilmselgeks süüdlaseks näib olevat pereisa Luke, kes esmalt tappis oma naise ja poja  ning sooritas siis enesetapu. Kuid miks ta pisitütre ellu jättis?
Matusteks tuleb linna Luke´i vana sõber Aaron Falk, kes lahkus Kiewarrast kahekümne aasta eest, pärast seda kui teda mõrvas kahtlustati. Kuigi nad tol ajaperioodil koos polnud, andis Luke talle alibi ning teoreetiliselt oli Aaron süütu, kuid ilmselgelt ei uskunud elanikud seda ja mehe tagasitulek toob mitmed kunagised kahtlused uuesti päevavalgele. 
Kuna Aaron töötab nüüd politseis, siis paluvadki Luke´i vanemad tal tõestada, et nende poeg polnud külmavereline mõrvar ning tapjaks oli hoopis keegi teine.
Olin Harperi raamatu kohta mitmelt poolt ülikiitvad sõnu kuulnud ja nii oli huvi lugeda suur. "The Dry" oli küll huvitav, sest Austraalia pakub hoopis teistsuguse tausta kui Inglismaa või Skandinaaviariigid, kuid ka natuke veniv.  Seepärast ei paigutu see mu aasta hittide hulka, vaid jääb keskpäraseks lugemiselamuseks. 
Tean, et autor otsustas selle sarjaks kirjutada ning uus osa ilmub 2018. aastal, kuid ma ei saa päris täpselt aru, miks see vajalik on või kuidas see välja nägema peaks, sest traditsioonilist politseijaoskonna-uurijate tausta raamatus polnud. Minu arvates oli see terviklik kriminull ja järge ei vajanuks, iseseisvaid krimiraamatuid on uuemas kirjanduses niigi vähe.

pealkiri: "Dry"
autor: Harper, Jane
keel: inglise
kirjastus: Flatiron Books
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 326
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2016)
ISBN-10: 1250105609
ISBN-13: 9781250105608
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "The Dry"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5

Jacqueline Winspear "Pardonable Lies" (Maisie Dobbs III)

Sarja uues osas tuleb südikal eradetektiivil tegeleda kolme juhtumiga. Kaks neist on omavahel seotud. Sir Cecil Lawton  palkab Maisie otsimaks tõendeid, et ta poeg Ralph tõepoolest hukkus sõjas. Nimelt oli Lawtoni naine Agnes kindlalt veendunud, et poeg jäi ellu ja on lihtsalt teadmata kadunud. Agnes käis mitmete selgeltnägijate juures oma usule kinnitust saamas ning vannutas meest veel surivoodilgi asja uurima. Kui Maisie sõbranna Priscilla Evernden kuuleb Lawtonist lepingust, siis palub ta Maisiel uurida, mis juhtus ta noorema venna Peteriga. Viimane sai samuti sõjas surma, kuid kus ja mis täpselt juhtus, on teadmata.
Kolmandaks juhtumiks on teismeline tüdruk, keda süüdistatakse mõrvas. Maisie pole küll asjaga otseselt seotud, kuid on võtnud oma südameasjaks tüdrukule võimalikult hea kaitsja palgata ning objektiivne kohtumõistmine saavutada.
Maisie isiklikus elus toimus kaks muutust, mille üle oli mul lugejana hea meel. Esiteks sai ta pime austus ja usaldus Maurice Blanche vastu tõsise hoobi. Maisie seisukohast oli see kindasti väga valus üleelamine, kuid mul oli isiklikult juba mõõt täis, kuidas ta meest nii kõrgele aukohale asetas. Tundus olevat paras hetk, et Maurice sealt alla kukuks ja inimlikuks muutuks. Teise muutusena hakkas Maisie üha enam iseseisvust saavutama ning plaanis päris oma elukoha ostmist.
Kuigi Winspeari sari on minu silmis mõnus cosy crime ehk Facebookis väljapakutud pehmokrimi, mida on vahelduseks ülihea lugeda, siis ei saa ma siiski kriitikata. Mulle ei meeldi, kuhu suunas autor oma tegelast juhib. Antud raamatus oli palju juttu selgeltnägemisest ja viidati, et ka Maisiel on mingid sedalaadi võimed ning vahele olid pikitud ta unenägude kirjeldused. Ma ei ole eriliste võimete vastu, kuid arvan, et andma vihje juba sarja alguses, teiseks mingisugused unenäod krimiromaanis lihtsalt ei huvita mind.
Seega, mida ma öelda tahan on,  et kuigi Dobbsi raamatud on seni olnud väga mõnus meelelahutus, käib peategelase isiksus mulle veidike närvidele. Ta on selline tüüp, keda ma palkaksin, kuid sõbrannaks ei tahaks.

pealkiri: "Pardonable Lies"
autor: Winspear, Jacqueline
keel: inglise
kirjastus: Picador
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 359
ilmumisaasta: 2006 (esmatrükk 2005)
ISBN-10: 0312426216
ISBN-13: 9780312426217
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Maisie Dobbs - Verzeihliche Lügen"

Goodreadsi hinnag: 3/5 

18 oktoober 2017

J.K. Rowling "The Tales of Beedle the Bard"

Tegemist on väikese kogumikuga Harry Potteri võlumaailma muinasjutupärandist. Raamatus on viis lugu, mis räägivad ustavast sõprusest, armastuse lunastavast väest ja tõelisest võlukunstist, mis on meie kõigi südameis:
- “The Wizard and the Hopping Pot” ("Võlur ja kargav kastrul")
- “The Fountain of Fair Fortune” ("Õiglase õnne allikas")
- “The Warlock’s Hairy Heart” ("Sortsi karvane süda")
- “Babbitty Rabbitty and Her Cackling Stump” ("Babbitty Rabbitty ja tema kõkutav känd")
- “The Tale of the Three Brothers.” ("Lugu kolmest vennast")
Igale jutule on lisatud ka Dumbledore selgitavad ja täpsustavad kommentaarid (minu poolest oleks võinud need ka olemata olla, lugesin küll läbi, kuid otseselt juurde ei andnud midagi).
Oma üllatuseks avastasin, et väikeste võlurite ja meie muinaslood polegi ülesehituselt nii väga erinevad. Antud valikust meeldis mulle enim "Õiglase õnne allikas", mis tõestab, et mõnikord piisab probleemide lahendamiseks vaid uskumisest ja platseeboefektist.
Ühele Harry Potteri fännile kindlasti kohustuslik kirjandus, teistele rangelt vabatahtlik. 

pealkiri: "The Tales of Beedle the Bard" 
autor: Rowling, J. K.
keel: inglise 
kirjastus: Bloomsbury
formaat: taskuformaadis kõvakaaneline
lehekülgede arv: 190
ilmumisaasta: 2008 (esmatrükk 2007)
ISBN-10: 
0747599874
ISBN-13: 9780747599876

eesti keeles: "Bard Beedle´i lood"
saksa keeles: "Die Märchen von Beedle der Barden"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Victoria Schwab "This Savage Song" (Monsters of Verity I)

Koletised on päriselt olemas...
Eristatakse kolme tüüpi, kuid kõige haruldasemad on Sunai´d ehk hingesööjad, kes sünnivad vägivaldsetest olukordadest, milles palju inimesi korraga surma saab, näiteks massipommitamistest. Nad on väliselt kõige enam inimeste sarnased ja tapavad oma ohvreid muusikaga. August Flynn on Sunai ning annaks kõik, et tavaline inimene olla. 
Kate Harkeri isa on maffiaboss, kes inimesi koletiste eest kaitseb, tuleb vaid piisavalt maksta.
Mis asjaoludel Kate ja August kohtuvad ja  mis edasi saab, selgub juba raamatust.
Andsin raamatule "Goodreadsis" kaks punkti. Küllap imestate, miks nii vähe, aga vaadake, minu kõige esimene noortele mõeldud fantaasiaromaan oli "Videvik" ja selle kolm järge. Alustasin sarja lugemist siis kui "Noorkuu" oli just ilmunud ja järgmisi oodates lugesin ja kuulasin esimest raamatut nii lugematu arvu kordi, et see kulus pähe. Ja minu silmis on August nii tugevalt Edwardist inspireeritud, et see mõjus peaaegu plagiaadina. Raamatu teises pooles olin hakanud leppima ning lugu haaras kaasa, kuid see ei parandanud üldpilti.
Seega, pole halb raamat, sest Victoria Schwabil on hea kirjutamisstiil, aga minu lugemistaustaga "The Savage Song" kokku ei sobinud.

pealkiri: "This Savage Song"
autor: Schwab, Victoria
keel: inglise
kirjastus: Greenwillow Books
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 427
ilmumisaasta: 2016
ISBN-10: 0062380850
ISBN-13: 9780062380852

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 2/5




Astrid Lindgren "Sõjapäevikud 1939–1945"

Kuigi enamikele inimestele seostub Astrid Lindgreni nimi automaatselt lastekirjandusega, siis käesoleva raamatu materjal on hoopis teistsugune ning polnud arvatavasti kunagi üldse avaldamiseks mõeldudki. 
Teise maailmasõja puhkedes, 1939. aastal oli Lindgren noor, kahe lapse ema, kes terve sõja vältel oma isiklikku päevikusse märkmeid tegi. Kuigi Rootsi jäi sõjas ametlikult neutraalseks, mõjutas maailmas toimuv neidki ning tänu päevikumaterjalidele on meil võimalik tollesse aega pilk heita.
Niipea seda raamatut "Lugemise väljakutse" grupis tutvustati, teadsin, et tahan "Sõjapäevikuid" lugeda ja mul on väga hea meel, et seda ka tegin. Huvitav oli avastada, kuidas vaatamata koledustele elu ikkagi võimalikult "normaalselt" edasi läks - lapsed käisid koolis ja jäid haigeks, ema muretses toidu pärast, kuid võimalusel tähitati sünnipäevi ja peeti pühi.
Kuigi teos on paks, tervelt 428lk., on reaalset teksti võibolla umbes pool kogumahust, ülejäänu võtavad enda alla  koopiaid originaalpäevikutest ning fotod.
Minu soovitus oleks selle raamatu jaoks aega võtta ning põhjalikult lugeda.

pealkiri: "Sõjapäevikud 1939-1945"
autor: Lindgren, Astrid
keel: eesti
tõlkija: Kaja Sakk
kirjastus: Sinisukk
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 428
ilmumisaasta: 2015
ISBN-13: 9789949343683

inglise keeles: "War Diaries, 1939-1945"
saksa keeles: "Die Menschheit hat den Verstand verloren: Tagebücher 1939-1945"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

13 oktoober 2017

Dan Brown "Origin" (Robert Langdon V)

"In other words, it's not our fault that we belive the crazy things we belive." (lk. 86)

Sel korral leiavad Dan Browni raamatu sündmused aset Hispaanias, Bilbaos ja Barcelonas.
Harvardi professor Robert Langdon saab oma kunagiselt õpilaselt Edmond Kirschilt kutse, osaleda Bilbao Guggenheimi muuseumis, toimuval suurejoonelisel üritusel. Keegi ei tea täpselt, miks neid on sinna kutsutud, kuid käivad jutud, et Kirschil on suur uudis, ta teatavat midagi nii sensatsioonilist, et see muudab meie arusaama teadusest täielikult. 
Külalised on kõik kohal ja suur hetk käes ning enne kui Edmond saab oma teate avalikustada, ta (loomulikult) tapetakse. Langdon ja õhtujuht, kes on muuseas ka Hispaania kroonprintsi kihlatu, Ambra Vidal põgenevad ja püüavad Kirschi koju jõuda, et seal arvutisse sisse logida ning teade inimestele siiski avalikuks teha. 
Lugeja teab muidugi ka seda, et enne oma ettekannet kohtus Kirsch kolme tähtsa usujuhiga ning rääkis neile oma avastusest. See on midagi, mille avalikuks tegemine hävitab inimeste usu jumala(i)sse ning seega pole keegi neist kolmest teate väljakuulutamisest tegelikult huvitatud.
Lisaks tegutseb ka salapärane niiditõmbaja, kes muuhulgas organiseeris ka Kirschi mõrva.
Tegelikult täiesti plaaniväliselt ostetud raamat, sest "Inferno" mulle väga ei meeldinud, kavatsesin enne raamatukogust võtta ja siis võibolla hiljem kasutatult soetada, aga olin just eelmisel päeval puhkuselt tagasi jõudnud, ajavahes ja unine ning  toidupoes oli ka uus Dan Brown olemas. Otsekui ise läks ostukärusse. 
Siis tuli muidugi ka läbi lugeda. Kuigi esimesed kümme lehekülge möödusid silmipööritades, lugesin edasi ja ütlengi kohe, et loo lõpplahendus mulle meeldis. Etteheiteid on loomulikult ka, sest eelmiste raamatute vead pole kuhugi kadunud. Tõsi, sündmuskohtade vähesus ei võimaldanud väga palju turismiinfot sisse panna, kuid rohkem või vähem olulisi ja (eba)tõeseid fakte küll. No milline inimene kõnnib muuseumisse sisse ja mõtleb: "Oi siin on täpselt samasugune 45% niiskusesisaldusega õhk, kui igal pool mujal maailma muuseumites". Veel mõned stiilinäited, mis oma absurdsuses mind silmi pööritama ja naerma ajasid:

Mõrvar tellis põgenemiseks Uberi:

"The U-shaped symbol on the too," Langdon said, "is a separate sticker entirely"
(---)
"This getaway car was hired," Langdon said, pointing to the stylized U on the windshield. "It's an Uber." (lk. 121)

Viide "Frozeni" ehk "Lumekuninganna ja igavese talve" multikale:

"Robert," Ambra whispered, " just remember the wise words of Disney's Princess Elsa."
Langdon turned. "I'm sorry?"
Ambra smiled softly. "Let it go." (lk. 162)

See viimane pole mingi spoiler - Browni raamat ei saa ju läbi vähemalt ühe salasõna sisestamiseta.

PLEASE ENTER PASSWORD
...............................................

Langdon counted the dots - forty -seven.
Perfect. Here goes nothing.
Langdon made eye contact with Ambra and she gave him a nod. He reached out and hit the return key.
Instantly, the computer emitted a dull buzz.

INCORRECT PASSWORD.
TRY AGAIN.

Langdon´s heart thundered.
"Ambra - I typed it perfectly! I´m sure of it!" He spun in his chair and looked up at her, fully expecting to see her face filled with fear.
Instead Ambra Vidal stared down at him with a amused smile. She shook her head and laughed.
"Professor", she whispered, pointing to his keyboard. "Your caps lock is on." (lk. 377-378) 

 Ja minu isiklik lemmik, sest valedest uudistest on Usas peaaegu igapäevaselt juttu.
 
"Fake news now carries as much weight as real news." (lk. 172)

See, kuidas neid suuri ja tähtsaid avastusi rahvale tutvustati, oli samuti naljakas, kõik oli väga piltlikult, puust ja punaseks tehtud, nii et isegi väike laps peaks asjale pihta saama.
Lugedes hakkasin ka mõtlema, et kuigi Langdon on küll nohikust James Bond, pole ta veel ühegi naistegelasega isegi mitte suudelnud (palun parandage, kui eksin) ja hoidku veel Jumal veel selle kui ta peaks nendega voodisse minema. Ei taha ette kujutadagi, mis fakte autor sinna kirjelduste vahele topiks. Aga see selleks.
Oma suureks üllatuseks kirjutan, et "Origin" meeldis mulle rohkem kui "Inferno". Jaburaid lõike ignoreerides, oli päris korralik põnevik. Suutsin lõpu küll teataval määral ette ära arvata, kuid järelejäänud üllatusmoment oli siiski piisavalt suur. See oleks hea reisiraamat, võtad näiteks lennukisse, lehekülgi on piisavalt, jätkub kauaks, hoiab tähelepanu ning mõnikord ajab naermagi.  
  
pealkiri: "Origin"
autor: Brown, Dan
keel: inglise 
kirjastus: Doubleday Books
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 461
ilmumisaasta: 2017
ISBN-10:
0385514239
ISBN-13: 9780385514231

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Origin"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 



Jaana Davidjants "Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis"

Sisututvustus Goodreadsist:
Aastal 2006 sõitsin kuueks kuuks Berliini disaini­praktikale. Linna muretu, kosmopoliitne õhustik sobis mulle hästi ja poolest aastast sai sujuvalt kaheksa.
Pärast mitmeid kolimisi leidsin omale kodu Kreuz­bergi linnaosas, kus pesitsevad paljud kunstnikud, tudengid ja ka türgi kogukonna esindajad. Koos saksa sõbraga asutasime väikese graafilise disaini büroo.
Politiseerusin, võtsin omaks ökomõtlemise ja jalgratta ning jätsin liha. Tundsin end koduselt linnas, mis ei panusta turismivoldikutes ajaloole, olgugi et kunagine lõhenemine idaks ja lääneks linna kaootilises arhitek­tuuris end aktiivselt meenutab. Lasin end nakatada Euroopa peopealinna lustlikust meeleolust ja väsisin sellest. Sõbrunesin uustulnukate ja põliste berliin­lastega, endiste skvottijate, anarhistide ja grafiti­kunstnikega, kõigi nendega, kes kujundasid üheksa­kümnendate alul Berliini uue kuvandi – vaba, loomingulise, inspireeriva ja jõukohase kõigile. 

Ma elasin Berliinis 2007-2008 ja sel linnal on mu südames eriline, soe koht. Nii et kui nägin müügil Petrone Prindi uut raamatut "Minu Berliin", siis tahtsin seda kindlasti lugeda, kuid olin ka skeptiline, sest sarja raamatud pole võrdse tasemega, näiteks "Minu Soome" meeldis mulle väga, mõni teine jälle mitte.
Kuigi Davidjants kirjutab hästi, jäi ta raamat minu jaoks kuhugi sinna vahepeale. Põhjuseid on mitu. Linnajaod, millest ta kirjutab, on mulle küll üldjoontes tuttavad, sest elasin seal lähedal, aga üksikasjaline teadmine mul puudub; meie elustiilid ning tutvusringkonnad olid väga erinevad ja raamatus nimetatud kunstnikud on mu jaoks võõrad. Kõigest sellest tulenevalt ei kattu meie kogemused ka linnast eriti palju ja see vähendas äratundmisrõõmu. Siiski, igapäevaelu probleemid uues riigis olid mullegi tuttavad.

"Eks uude linna kolides on iga pisike argieluline detail tõeline väljakutse. Metroopiletit ostes kohmitsesin pikalt, selja taga aga ootas juba pikk järjekord. Supermarketis olid tundmatud kõik brändid, tihti ka tooted ise. Hapukoore asemel ostsin quark´i, hoopis lahjemat kohupiimasarnast lurri. Vale oli ka piimaprotsent, mis Eesti tavapärase 2,5 asemel oli kas 1,5 ehk siis liiga lahja või 3,5, teisisõnu liiga rammus." (lk. 23) 

Uuesti ma ei loeks, kuid nostalgialaksuna oli hea lugemiselamus.

pealkiri: "Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis"
autor: Davidjants, Jaana
keel: eesti
kirjastus: Petrone Print
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 208
ilmumisaasta: 2014
ISBN-13: 9789949511754

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3/5 




Heli Künnapas "Tähtajaline elu" (I)

Raamatu peategelane, nooruke Rebecca põgeneb suhtekriiside eest aastaks Ameerikasse lapsehoidjaks. Võõras riigis ja kultuuris hakkamasaamine pole kerge.
Lugesin "Tähtajalist elu" väga sobival ajal, ise lennukiga Usasse, koju lennates. Raamat sai ruttu läbi ja nii oli mul pika lennusõidu ajal aega järele mõelda. Alustuseks ütlen, et see oli mu esimene kokkupuude nimetatud autori teostega ja tema stiil meeldis mulle, oli hea ja kerge lugeda.
Sisu  hinnata on natuke keerulisem. Kuigi ma pole kunagi peategelasega täpselt samas situatsioonis olnud, oli kõik see, mida Rebecca kogeb õige, kuid ka väga stereotüüpne. Mäletan ise, et enne esimest korda Ameerikasse tulemist arvasin, et Usas käiakse kogu aega ka toas kingad jalas, poes pakitakse kogu toit pruunidesse paberkottidesse ning kellegile külla minnes, on tavaline nende külmkapi kallale minna, lisaks on ameeriklased muidugi pealikaudsed ning pideva naeratusega näol, sest see on maailm, mida teleseriaalid toidavad. Kuid siin elades näed, et see arusaam on samuti pinnapealne, sest nii riigis kui inimestes on hoopis enam peidus. Ajaga kohaned ja aktsepteerid uue elukoha nii häid kui halbu külgi. Võibolla tuleb see raamatu järjes, kuid esimeses osas jäigi mul puudu just  kohanemisest.
Oleks huvitav teada, kas autor kirjutas selle omadele kogemustele toetudes või mõnede materjalide põhjal. Antud kujul mõjus loetu natuke käsiraamatu "Mida oodata Usasse lapsehoidjaks tulles" ilustamata versioonina, st loetu põhjal ei julgeks ma küll kohvreid pakkima hakata. Reaalse lapsehoidmise osa jäi raamatus samuti natuke napiks.    

pealkiri: "Tähtajaline elu"
autor: Künnapas, Heli
keel: eesti
kirjastus: Kuuse Farm OÜ
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 158
ilmumisaasta: 2015

ISBN-13: 9789949384068

inglise keeles:
pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 (punktihinnangu andmine oli raske, seepärast otsustasin, et panen kiriku keset küla ja annan täpselt keskmise)

Indrek Hargla "Raudrästiku aeg"

Sisututvustus Goodreadsist:
 
Menukate apteeker Melchiori lugude autori Indrek Hargla uue kriminaalromaani tegevus toimub alternatiivajaloolises muinasaja Eestis. Selle riigi nimi on Kuningavald ning muistses Viljandis, mida siis Veelindeks kutsuti, valitseb noor kuningas Uljas. Romaani peategelaseks on kuninga nõunik Koiola Aotõiv, kelle terav vaist ja nutikus aitavad tal lahendada mitu mõrvamõistatust. Aotõivi retked viivad teda ka Saaremaale Kaali linnusesse, kuhu on saabunud saladuslik rändur Kreekast, ning tänapäeva Tallinna asukohta, kus paiknevad muistse Rävala pealinn Iru ja sellega rivaalitsev Härjapää
linnus. See on tuhande aasta tagune aeg, mil kaugel Põhjalas usutakse olevat jumalate koda ja laevamehed käivad mööda jõgesid kauplemas lõunamaaturgudel; aeg, mil idast ja läänest ründavad Kuningavalda raevukad viikingid ning Euroopast saabuvad ristiusumisjonärid, kuulutades patuhimu hukatuslikkust ja lunastust läbi Jeesusjumala. Panused on kõrged ja intriigid surmavad. See on raudrästiku aeg.


"Raudrästiku ajas" on neli peatükki: "Sõstar ja käoking", "Vasar ja hingetuul", "Needus ja kaliraud" ning "Rebas ja Härjapää". Neid ühendavaks lüliks on kuninga nõunik Koiola Aotõiv, kes oma nutikuse ja elutarkusega mõrvajuhtumeid lahendab. Võrreldes Melchiori sarjaga, pole see puhas krimiromaan, vaid kaldub ulme poole, sest tegevus toimub alternatiivajaloolises Eestis. Hargla nägemus meie minevikust tõi mulle mitmes kohas muige näole, näiteks see ristiusustamise osa, milles kiriku eeskotta saun ehitati ning armulaualeib rukki omaga asendati. Ainuke, mida võiks ette heita on see, et loodud maailm on liialt traditsioonilise meheliku soovunelma, milles lahked ja iharad naised ning ohtralt alkoholi, moodi.
Üldiselt ei jää Hargla uued raamatud mul pikalt läbilugemata riiulisse seisma, kuid käesolev siiski jäi. Tean ka põhjust, nimelt ei meeldi mulle lühijutud ja nende abil ülesehitatud romaanid. Pärast Melchiori lõpetamist olin Hargla lainel ja nii mõtlesingi proovida. Mul on väga hea meel, et seda tegin, sest tegemist oli huvitava raamatuga. Lõpp laseb oletada, et on plaanitud ka järg ja loodan, et mul on õigus, sest tahaksin Koiola seiklustest edasi lugeda. 

pealkiri: "Raudrästiku aeg 
autor: Hargla, Indrek 
keel: eesti 
kirjastus: Raudhammas
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 352
ilmumisaasta: 2016
 
ISBN-13: 9789949388608

inglise keeles:
pole ilmunud
 
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4/5 

10 oktoober 2017

Hiromi Kawakami "The Nakano Thrift Shop"

Sisututvustus Goodreadsist: 

Objects for sale at the Nakano Thrift Shop appear as commonplace as the staff and customers that handle them. But like those same customers and staff, they hold many secrets. If examined carefully, they show the signs of innumerable extravagancies, of immeasurable pleasure and pain, and of the deep mysteries of the human heart.
Hitomi, the inexperienced young woman who works the register at Mr. Nakano's thrift shop, has fallen for her coworker, the oddly reserved Takeo. Unsure of how to attract his attention, she seeks advice from her employer's sister, Masayo, whose sentimental entanglements make her a somewhat unconventional guide. But thanks in part to Masayo, Hitomi will come to realize that love, desire, and intimacy require acceptance not only of idiosyncrasies but also of the delicate waltz between open and hidden secrets.
Animating each delicately rendered chapter in Kawakami's playful novel is Mr. Nakano himself, an original, entertaining, and enigmatic creation whose compulsive mannerisms, secretive love life, and impulsive behavior defy all expectations.


Raamatu keskmes on vanakraamipood, millega seotud inimesed, alates omanikust endast, on väikeste kiiksudega ja omamoodi. Härra Nakano peab oma peas pikki arutlusi ja kaasab kaasvestleja alles kuskilt keskelt. Üks töötajatest, Hitomi on uje ja ebakindel neiu, kes on miskipärast võtnud nõuks kolleegi Takeo südant võita. Viimane on aga lihtsalt veider, just oma sõbrannast lahku läinud noormees. Kõige normaalsemana mõjus Nakano õde Masayo, kes aegajalt poes vägesid juhatamas käis. 
Algus oli aeglane, kuid siiski piisavalt huvitav, et mind lugemas hoida. Kahjuks panin raamatu poole pealt käest, lugesin midagi muud ja uuesti ei suutnud autor mu tähelepanu enam haarata. Ma arvan, et tegelikult polnud põhjuseks üldse mitte kirjutamisstiil ja lugu iseenesest, vaid Hitomi, kelle tegelaskuju mind lõpuks tõsiselt tüütama hakkas. Ta oli endale pähe võtnud, et on Takeost sisse võetud ja käitus teismelisena, kes oma huviobjekti pidevate tekstisõnumite või telefonikõnedega tüütab. Takeo ei jõudnud sellele tempole mitte kuidagi järele, siis oli Hitomi jälle pahane ja nii kinnise ringina ikka uuesti ja edasi.
Kui valus on pettumus, mis tekib lugedes raamatut, millele olid suured ootused. Tundsin, et tahaksin neist tegelastest hoolida ja raamatut nautida, kuid ei suutnud. Goodreadsi põhjal võib järeldada, et olen oma arvamusega vähemuses, nii et ei oskagi muud soovitada, et kui teile see raamat natukenegi huvi pakub, siis proovige.

pealkiri: "The Nakano Thrift Shop"
autor: Kawakami, Hiromi 
keel: inglise 
kirjastus: Europa Editions
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 229
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2005)
ISBN-10:
1609453999

ISBN-13: 9781609453992

eesti keeles:
pole ilmunud
 
saksa keeles: "Herr Nakano und die Frauen" 

Goodreadsi hinnag: 2/5  



Christopher Golden "Snowblind"

No lugege seda sisututvustust, kas ei teki tahtmist kohe poodi raamatut ostma minna?
Aga oodake veel natuke.
 
The small New England town of Coventry had weathered a thousand blizzards...but never one like this. Icy figures danced in the wind and gazed through children's windows with soul-chilling eyes. People wandered into the whiteout and were never seen again. Families were torn apart, and the town would never be the same.
Now, as a new storm approaches twelve years later, the folks of Coventry are haunted by the memories of that dreadful blizzard and those who were lost in the snow. Photographer Jake Schapiro mourns his little brother, Isaac, even as-tonight-another little boy is missing. Mechanic and part-time thief Doug Manning's life has been forever scarred by the mysterious death of his wife, Cherie, and now he’s starting over with another woman and more ambitious crimes. Police detective Joe Keenan has never been the same since that night, when he failed to save the life of a young boy . . . and the boy’s father vanished in the storm only feet away. And all the way on the other side of the country, Miri Ristani receives a phone call . . . from a man who died twelve years ago.
As old ghosts trickle back, this new storm will prove to be even more terrifying than the last.
 

Raamatu põhiidee on hea. Suure lumetormi ajal lähevad mitmed inimesed kaduma ja keegi ei tea täpselt, mis nendega juhtus. Kaksteist aastat hiljem on tookord lähedasi kaotanud juhtunuga mingilgi määral leppinud ja oma eluga edasi läinud, kuid siis tabab linna uus torm ja kõik on hirmul. Ja põhjusega, sest tihedas lumesajus hakkab sellelgi korral toimuma midagi veidrat. See on koht raamatust, mis peaks teoreetiliselt lugejale hirmu nahka ajama, aga kuna "Snowblind-i" tutvustatakse kummitusi sisaldava õudukana, siis jagasin kiiresti ära, mis toimub. Autor üritas küll selgitada, miks see aset leiab, kuid põhjendus jäi nõrgaks.
Minu jaoks oli raamatu põhiprobleemiks ekslik reklaam. Ootasin midagi nii verdtarretavat, et see mu öö läbi üleval hoiab, kuid seda ma saanud. Pigem on tegemist ebaloomulikke elemente sisaldava põnevikuga ja selle lähenemise korral oli häid momente rohkem. Näiteks meeldis mulle, kuidas tänu vaimude tagasitulekule said inimesed oma lõpetatuse ning väike laps uue võimaluse, kuid õnnelik lõpp ei kuulu ju automaatselt õuduka juurde.
Võibolla aitas mu postitus teil paremini otsustada, kas soovite seda raamatut lugeda või mitte. 

pealkiri: "Snowblind" 
autor: Golden, Christopher
keel: inglise 
kirjastus: St. Martin´s Press
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 320
ilmumisaasta: 2014
ISBN-10: 
1250015316
ISBN-13: 9781250015310

eesti keeles: pole ilmu
saksa keeles: "Snowblind: Tödlicher Schnee"

Goodreadsi hinnag: 2/5 

09 oktoober 2017

Agatha Christie "Magav mõrv"

ja siis Gwenda karjatas... Vaadates neid siledaid ahvi käppi ja kuuldes seda häält hallis... «See olite teie...» hingeldas Gwenda. «Teie tapsite ta... tapsite Heleni... nüüd ma tean. See olite teie... kogu aeg... teie...» Mees tuli trepist üles Gwenda poole - aeglaselt - pilk naisele pööratud.

Värskelt abiellunud Gwenda Reed saabub Uus-Meremaalt Inglismaale endale ja abikaasale elukohta otsima. Ta vaatab mitmeid maju, kuni leiab Dillmouthis ühe, mis on juba esimesest pilgust see "õige". Gwenda ostab hoone hetkegi kahtlemata ära ja hakkab seda elukohaks sisse seadma. Järk-järgult avastab ta, et teab oma uuest majast asju, mida ta tegelikult teada ei saaks, näiteks tapeedimustrit suletud kapis ja kinnimüüritud ukse asukohta.
Loomulikult kardab naine, et ta on kas hulluks läinud. Kui juhus ta miss Marple'ga kokku viib, siis märgib viimane, et hoopis tõenäolisem on võimalus, et ta on enne selles majas olnud ja seepärast lihtsalt mäletab kõike. Gwenda ja ta abikaasa Giles hakkavadki harrastusdetektiivideks ning selgub, et Gwenda tõepoolest elas koos isa ja kasuema Heleniga mõnda aega Inglismaal ning arvatavasti just selles majas. Kuid mis sai Helenist?
Kuigi miss Marple ärgitab noori asja sinnapaika jätma, ei kuula Gwen-Giles teda ning äratavad pikalt maganud mõrvari...
Tean, et olin "Magavat mõrva" vähemalt korra eelnevalt lugenud, sest lugu oli mul üldjoontes meeles. Võibolla pole see Christie üks tuntumaid raamatuid, kuid mulle meeldis ka ülelugemisel väga, sest selles tegutseb Miss Marple oma tuntud headuses. Näiteks see stseen, kuidas ta poest poodi käies müüjate käest infot küsis, nii peenelt ja justkui muuseas. Täpselt sellisena kujutangi ma nutikaid, uudishimulikke vanadaame ette.
Tänapäeva kriminullide taustal on Agatha Christe omad loomulikult oluliselt leebemad ning vere- ja vägivallavaesemad, kuid julgen seda (ja teisigi) igal juhul soovitada. Tegelikult tekitas see raamat minu endaski isu rohkema Christie järele, lähen uurin, mis mul veel kodus olemas on.

Huvitav fakt: Agatha Christie kirjutas "Magava mõrva", kui miss Marple viimase juhtumi Teise maailmasõja ajal. Raamatu käsikiri pandi koos Hercule Poirot viimase juhtumi omaga pangaseifi hoiule. Need ootasid seal oma aega üle kolmekümne aasta ja autor andis avaldamisloa alles siis, kui ta mõistis, et ta enam ühtegi raamat kirjutada ei suuda. "Sleeping Murder" avaldati 1976. aastal pärast kirjaniku surma.

pealkiri: "Magav mõrv" 
autor: Christie, Agatha 
keel: eesti 
kirjastus: Hotger 
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 187
ilmumisaasta: 1993 (esmatrükk 1976)
 

inglise keeles: "Sleeping Murder" 
saksa keeles: "Ruhe unsanft"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

08 oktoober 2017

Kate Quinn "The Alice Network"

Kate Quinni raamatus põimuvad kahe väga erineva elusaatusega naise lood.   
1947. aastal saabub nooruke ameeriklanna Charlie St. Clair koos emaga Euroopasse. Ema jaoks on reisi eesmärk selge - kuna tütar on vallaline ja rase, siis tuleb tal nii enda kui perekonna au päästmiseks aborti teha ning selleks on parim võimalus just kodust kaugel olles. Charliel on aga hoopis teised plaanid, ta loodab oma Teise maailmasõja ajal Prantsusmaal kadunuks jäänud nõo Rose'i üles leida ja põgeneb hotellist. Londonis  võtab ta ühendust Eve Gardnieriga. 
Viimane on esmapilgul vaid oma korteris peituv joodik, kuid samm-sammult tuleb välja, et naisel on tegelikult väga värvikas minevik. 1915. aastal sai temast briti spioon sakslaste okupeeritud Prantsusmaal. Eve töötas restoranis, kus ta kogus vaenlase tegevuse kohta infot ning andis salajased teated hiljem teisele spioonile Lilile, edasi. Salakuulamistöö lõppes ootamatult, kui Eve'i ülemus ja armuke naise paljastas.   
Raamatu lõpuks on Charlie saanud oma vastused ning Eve ihaldatud kättemaksu.  
Minu silmis oleks raamat võitnud, kui see keskendunuks ainult Eve´le. Ta oli tugev tegelane, kuid Charlie mõjus vaatamata kõigile oma üleelamistele ikkagi ärahellitatud plikana. Küllap oli autoril vaja minevik ja tulevik kuidagi kokku sobitada ja kasutas Charliet nö. liimina, kuid see tegi terviku viletsamaks.  
Eelpool nimetatud puuduse tõttu ei saanud ma seda raamatut ülikõrgelt hinnata, kuid meelelahutuseks sobis hästi.

Pärast raamatu lõpetamist avastasin, et kõrvaletegelasena figureeriv Lili, kes nn. Alice'i võrgustikku juhtis, oli tegelikult eksisteerinud inimene Louise de Bettignes (pildil). Arvatakse, et ta salakuulajate võrgustik päästis rohkem kui 1000 briti sõduri elu. Louise vahistati 1915. aastal ning mõisteti surma. Surmanuhtlus asendati eluaegse sunnitööga ning ta suri 1918. aastal.
(https://en.wikipedia.org/wiki/Louise_de_Bettignies).

pealkiri: "The Alice Network"
autor: Quinn, Kate 
keel: inglise
kirjastus: William Morrow Paperbacks
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 503
ilmumisaasta: 2017
ISBN-10:
0062654195
ISBN-13: 9780062654199

eesti keeles:
pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

07 oktoober 2017

Jonathan Stroud "The Empty Grave" (Lockwood & Co. V)

After the dramatic events of The Creeping Shadow, the Lockwood team (plus Quill Kipps) deserve some well-earned rest. So naturally they break into the Fittes Mausoleum, on a perilous mission to discover the truth about London's top ghost-hunting agency, and its sinister leader. What they discover will change everything. But there's little time to ponder. A near-miss at a haunted fairground is only the start - as the Fittes agency closes in on the team, an epic struggle commences. With the help of some unexpected, and rather ghostly, allies, Lockwood & Co must battle their greatest enemy yet, as they move ever closer to the moment when the earth-shattering secret of 'the problem' will finally be revealed.

Lockwoodi sarja kauaoodatud viimane raamat on lõpuks ilmunud ja minulgi läbi loetud.
Meeskond on jälle koos ja võitleb kummitustega. See pole aga sama London, mis sarja alguses, nüüd kehtivad uued reeglid, mida Lockwoodi firma töötajad loomulikult eirata püüavad. Peetakse maha ka lõplik ja viimane lahing, kuid miks ja kelle vahel, see jäägu juba teil endal avastada.
Lahtised otsad said ilusti kokku tõmmatud ning vastused antud. Minu jaoks jäi üks infokild siiski puudu. Lõpplahendusele ei anna see midagi juurde, kuid rahu ka ei anna. Usun, et see ei jäänud mul kahe silma vahele, kuid võibolla loen raamatu/sarja kontrolli mõttes uuesti üle.
Lõppkokkuvõttes on Lockwood & Co. väga hea sari, mida võivad julgelt lugeda ka täiskasvanud. Imalat armastust pole, selle eest aga küllaga igasugu rohkem või vähem pahatahtlikke ja kõhedusttekitavaid vaime. Kolmas raamat, milles Lucy ainult virises, meeldis mulle kõige vähem, kuid tagasi vaadates, mil see on vaid tükike tervikust, olen oma hinnangus leebem. Minu lemmiktegelaseks oli ja jäi pealuu.
Tegelikult on isegi veidi kahju, et üks sari on jälle lõpule jõudnud, kuid nüüd on tulevasel lugejal jällegi hea võimalus kõik viis üksteise järel läbi lugeda:
2. Jonathan Stroud "The Whispering Skull" e.k. "Sosistav kolp"
5. Jonathan Stroud "The Empty Grave"


autor: Stroud, Jonathan





1484778723
9781484778722

saksa







Werner Holzwarth, Wolf Erlbruch "Vom kleinen Maulwurf, der wissen wollte, wer ihm auf den Kopf gemacht hat."

See on raamat kuritööst ja karistusest, õigusest ja õiglusest, kahtlusaluste väljaselgitamisest, tõestusmaterjalide analüüsimisest ning süüdlase karistamisest.
Niipea kui väike mutt pea maa seest välja pistab, kakab keegi talle pähe. Pahane loom läheb kurjategijat otsima ning küsib iga vastutuleva looma käest, kas nemad on selles teos süüdi. Lehm, siga, hobune jt. tõestavad oma kaka näitamisega, et nende väljaheide on teistsuguse kujuga ja lõpuks selgub, et süüdlaseks on koer. Mutt kakab vastutasuks koerale pähe ja lugu ongi läbi ning rahu maa peal.
Kuidas seda raamatut siis hinnata? Ilmselgelt pole ma sihtgrupp, sest väljaheidetega seotud naljadest olen ma juba ammu välja kasvanud. Lapsed (9 ja 5) seevastu arvasid, et tegemist on väga naljaka teosega. Objektiivselt võttes võiks kõrgelt hinnata igasugu erinevate kakade kuju ja väljutamisviiside kirjeldusi.
Nii et, kui suudate kakanalju taluda ning tahate plusspunkte teenida, siis lapsed peaksid küll vaimustuses olema. Itsitamine on kindlustatud.


autor: Holzwarth, Werner; Erlbruch, Wolf











Elin Toona Gottschalk "Pagulusse: lugu elust, sõjast ja rahust"

1944. aastal põgenesid Liki ja Elin Toona ning Ella Enno paadiga Eestist. Elin oli tollal seitsmeaastane ning oma mälestusteraamatus meenutab ta lapsepõlve Haapsalus, hoolitsevat vanaema ning võõrana tunduvaid vanemaid, kel näitlejatöö kõrvalt lapse jaoks aega polnud, kirjutab sõjast ning paadisõidust üle mere, viimasest sõja-aastast Saksamaal ning edasisest pagulaselust Inglismaal, mida iseloomustas vaesus ja ränk töö.  Liki oli tugev inimene, kes oma lapse ja ema sõjaohust välja tiris, isa jäi Eestisse, kustutas osa oma elust maha ning alustas uuesti.
Raamat on kirjutatud lapse seisukohast, nii nagu ta sündmusi tookord koges ja tajus, kuid mõnes kohas on lisatud juhtunu kohta käivad täiendavad/objektiivsed faktid. Niisugune kombinatsioon andis terviklikuma pildi.
Terve raamat on emotsionaalne ja aus, kuid usun, et pole ainuke, kellele jäi eredalt meelde just üks vahejuhtum, millele Elini ema reageeris nii (valesti), et mul tõusid ihukarvad püsti (kes on raamatut lugenud, see teab täpselt, millest ma räägin). Hiljem selgus, et nad suutsid tookord juhtunu omavahel ära klaarida, kuid see oli täpselt see koht, mil ma mõtlesin kahte asja. Esiteks, elu on mõnikord isegi hullem kui kirjandus ja teiseks, väljamõeldud loo puhul kritiseerinuksin kindlasti, kuidas autor ema kirjeldas ja käituma pani, kuid mälestuste puhul ei saa seda öelda - nii juhtus ja nii oli. Aus ja valus.

"Ema "anna andeks" tähendas mulle palju, kuigi mu haavade arme see ei tasandanud - igal juhul mitte ühe pika öö vältel, kuid vähemalt oli see algus. Kaua aega tagasi oli vanaema mulle kord rääkinud, et valu ei saa kunagi millegagi võrrelda. See on nii isiklik, et keegi ei suudaks isikliku kannatuse skaalal kindlaks teha, kes on rohkem haiget saanud, kes vähem. (lk. 396)

Mulle meeldis vanaema poolt väljaöeldud mõte, et ega me tegelikult ei tea, mis teiste inimeste eludes toimub. Täpselt samuti polnud minul aimugi kui raske sõjapagulastel uues riigis, kus neid keegi ei tahtnud ja oodanud, tegelikult oli.

"Mis sa arvad, kas, me kunagi hakkame elama nagu Elmerid?" küsisin vanaemalt, silmitsedes teineteises käevangus mööda jalutavat paari.
"Miks mitte." Ent vanaema hääletoon oli kahtlev.
"Leenal on nii vedanud," porisesin.
Vanaema ei noominud mind, kuid saatis mööduvat paarikest pilguga. "Õnn on pettekujutlus," ohkas ta. "Ega sa ju tegelikult ei tea, mismoodi inimeste elud on."
"Aga mõnel inimesel on seda pettekujutlust rohkem kui teistel," porisesin mornilt edasi.
"Mäletad, kui sa mõtlesid, et too naine seal haigla eratiivas on nii õnnelik? Aga siis said teada, et ta on suremas."
"Ega ma ei tea ka seda, mis tulevik toob." Mu alumine huul hakkas värisema ja ma surusin näo vastu vanaema õlga.
"Seda ei tea keegi, aga meil oleme meie." Vanaema pigistas mu käsivart. (lk. 293-294) 

Kui antud temaatika huvitab, siis soovitan kindlasti lugeda, väga huvitav ja hästi kirjutatud.

pealkiri: "Pagulusse: lugu elust, sõjast ja rahust"
autor: Gottschalk, Toona Elin
keel: eesti
tõlkija: Kersti Unt
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 454

ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2013)
ISBN-13: 9789985341414

inglise keeles: "Into Exile: a life story of war and peace"
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 5/5