13 oktoober 2017

Jaana Davidjants "Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis"

Sisututvustus Goodreadsist:
Aastal 2006 sõitsin kuueks kuuks Berliini disaini­praktikale. Linna muretu, kosmopoliitne õhustik sobis mulle hästi ja poolest aastast sai sujuvalt kaheksa.
Pärast mitmeid kolimisi leidsin omale kodu Kreuz­bergi linnaosas, kus pesitsevad paljud kunstnikud, tudengid ja ka türgi kogukonna esindajad. Koos saksa sõbraga asutasime väikese graafilise disaini büroo.
Politiseerusin, võtsin omaks ökomõtlemise ja jalgratta ning jätsin liha. Tundsin end koduselt linnas, mis ei panusta turismivoldikutes ajaloole, olgugi et kunagine lõhenemine idaks ja lääneks linna kaootilises arhitek­tuuris end aktiivselt meenutab. Lasin end nakatada Euroopa peopealinna lustlikust meeleolust ja väsisin sellest. Sõbrunesin uustulnukate ja põliste berliin­lastega, endiste skvottijate, anarhistide ja grafiti­kunstnikega, kõigi nendega, kes kujundasid üheksa­kümnendate alul Berliini uue kuvandi – vaba, loomingulise, inspireeriva ja jõukohase kõigile. 

Ma elasin Berliinis 2007-2008 ja sel linnal on mu südames eriline, soe koht. Nii et kui nägin müügil Petrone Prindi uut raamatut "Minu Berliin", siis tahtsin seda kindlasti lugeda, kuid olin ka skeptiline, sest sarja raamatud pole võrdse tasemega, näiteks "Minu Soome" meeldis mulle väga, mõni teine jälle mitte.
Kuigi Davidjants kirjutab hästi, jäi ta raamat minu jaoks kuhugi sinna vahepeale. Põhjuseid on mitu. Linnajaod, millest ta kirjutab, on mulle küll üldjoontes tuttavad, sest elasin seal lähedal, aga üksikasjaline teadmine mul puudub; meie elustiilid ning tutvusringkonnad olid väga erinevad ja raamatus nimetatud kunstnikud on mu jaoks võõrad. Kõigest sellest tulenevalt ei kattu meie kogemused ka linnast eriti palju ja see vähendas äratundmisrõõmu. Siiski, igapäevaelu probleemid uues riigis olid mullegi tuttavad.

"Eks uude linna kolides on iga pisike argieluline detail tõeline väljakutse. Metroopiletit ostes kohmitsesin pikalt, selja taga aga ootas juba pikk järjekord. Supermarketis olid tundmatud kõik brändid, tihti ka tooted ise. Hapukoore asemel ostsin quark´i, hoopis lahjemat kohupiimasarnast lurri. Vale oli ka piimaprotsent, mis Eesti tavapärase 2,5 asemel oli kas 1,5 ehk siis liiga lahja või 3,5, teisisõnu liiga rammus." (lk. 23) 

Uuesti ma ei loeks, kuid nostalgialaksuna oli hea lugemiselamus.

pealkiri: "Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis"
autor: Davidjants, Jaana
keel: eesti
kirjastus: Petrone Print
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 208
ilmumisaasta: 2014
ISBN-13: 9789949511754

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3/5 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar