30 juuni 2017

Armando Lucas Correa "The German Girl"

See  on kahe tüdruku lugu - Hannah elab 1939. aasta  Berliinis ja Anna, 2014. aasta New Yorgis.
Enne natside võimuletulekut elas Hannah Rosenthal Saksamaal priviligeeritud maailmas, kuid  nüüd on kõik muutunud, sest juutidest on saanud räpane ja vihatud inimklass. Saatuse iroonia peitub selles, et Hannah ei näe üldse juudi tüdruku moodi välja. Ta on isegi nii aaria rassi moodi, et jääb juhuslikule fotograafile silma ja mees paneb ta pildi ajakirja kaanele, näitena puhtaverelisest saksa tüdrukust. Ta pere püüab Saksamaalt põgeneda ning vanemad ostavad piletid laevale St. Louis.* Laev purjetab juudi põgenikega pardal Kuuba suunas, kuid kohale jõudes, ei lubata laeval sadamasse sõita, sest vahepeal on jõustunud otsus, juute mitte riiki lubada. Lõpuks on Hannah ja ta ema ühed neist vähestest, keda Havannas siiski maale lastakse. Ta isa ja sõber Leo jäid laevale ning mööduvad aastad, enne kui Hannah nende saatusest kuuleb.
Anna Rosen elab  koos emaga ning räägib, kuidas ta isa ei saanud tütre olemasolust kunagi teada. Ema oli kolm kuud rase, valmistas kõik ilusti ette, et koju tulevat abikaasat lapseootusega üllatada, kuid mees astus hommikul uksest välja ja ei tulnud enam kunagi tagasi. Ma ei saanud tükk aega aru, kuidas see võimalik on, mis selle inimesega siis juhtus, kuid siis vaatasin aastaarvu ning linna nime ja hakkasin  arvutama. Anna isa kadus 11. 09. 2011, päeval, mil New Yorgis toimus terrorirünnak.
Selgub, et Hannah ja Anna on omavahel sugulased ja nad kohtuvadki 2014. aastal Kuubas. Nii Anna kui ta ema kuulevad lõpuks isa minevikust ning tema perekonnast lähemalt.
Sel raamatul oli nii palju potensiaali saada üliheaks raamatuks. Ajalooline taust tegelikult juhtunud sündmuste näol oli väga huvitav,  kuid autor ei kasutanud seda ära. Tema mõte lasta Hannahl ja ta emal Kuubas maale minna, päästis kaks inimest ning andis võimaluse Anna vanaisa/isa liini arendada, kuid loo seisukohast oleks see võitnud, kui nad oleksid pidanud laevaga Euroopa poole tagasi sõitma. Kui ma lugesin sellest ajaloolisest sündmusest lähemalt, siis eeldasin, et autor rõhutab seda ebaõiglust ning traagikat, mida Kuuba, Ameerika Ühendriikide ja Kanada otsus kaasa tõi, et ta kirjutab sellest, mis toimus laeva pardal pärast seda kui reisijad olid kuulnud, et nende loodetud pääsemine ei toimu. Praegusel kujul läks raamat pärast seda kui Hannah emaga maale läksid, minu silmis kehvemaks. Sõda jäi nii nende kui ka lugeja jaoks tahaplaanile, edasi läks perekonnalugu, mis mind enam samaväärselt köita ei suutnud. 

pealkiri: "The German Girl" 
autor: Correa, Lucas Armando
keel: inglise
kirjastus: Atria Books
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 360
ilmumisaasta: 2016
ISBN-10: 1501121146
ISBN-13: 9781501121142

eesti keeles:
pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud
 
Goodreadsi hinnag: 3/5
  
*13. mail 1939. aastal asus St. Louis kapteni Gustav Schröderi juhtimisel Hamburgist Kuuba poole teele. Laevas oli 937 reisijat, kellest suurem osa olid Natsi-Saksamaalt lahkuvad juudi põgenikud. Ellujääjad meenutavad, et see oli imeline reis, sest kõiki reisijaid koheldi väga hästi. Toimusid kontsertid ja tantsuõhtud, neil lubati reedeti oma usupüha pidada ning isegi Hitleri pilt kinni katta.
27. mail keelati Havanna sadamas laeval sisse sõita.  Järgmise kuue päeva jooksul käis tihe arutelu. Selgus, et 5. mail oli Kuuba valitsus võtnud vastu otsuse, et kõik viisad, mis olid välja antud enne seda kuupäeva, on nüüd kehtetud. Sissepääs oli piiratud kõigile välismaalastele, v. a. Usa elanikele, kellel pidi olema ette näidata vastav luba ja $500 tagatisraha. Ükski laeva pardal olevatest reisijatest ei teadnud enne laevale astumist, et nende viisad on tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud. Lõpuks lubati Kuuba pinnale 29 reisijat, neist 22 olid kehtiva Usa viisaga juudid, kuus Hispaania ja Kuuba kodanikud ning üks enesetappu üritanud reisija, kes viidi Havanna haiglasse.
Pärast seda kui St. Louis ei saanud luba Kuubas silduda, liikus laev 907 põgenikuga pardal Ameerika Ühendriikide poole. Laev liikus sissepääsuluba lootes Florida ranniku lähedal, kuid tollane president Roosevelt ei lubanud samuti  juutidel maale tulla. Ka Kanada keeldus põgenikke vastu võtmast.
Kapten Schröder keeldus Saksamaale tagasi sõitmisest, ta nõudis, et enne peab kõigile reisjatele ohutu koht leitama. 17. juunil 1939 sildus laev Belgias, Antwerpeni sadamas ning reisijad jaotati erinevate riikide vahel järgmiselt: Inglismaa  võttis vastu 288 põgenikku, Prantsusmaa 224, Belgia 214 ja Holland 181. Tühi laev suundus tagasi Hamburgi.
1940. aastal okupeeris Saksamaa Belgia, Prantsusmaa ja Hollandi ning kõik seal elavad juudid olid ohus. Hilisem statsistika näitab, et 936 laeval olnud reisijast mõrvati sõja jooksu 254 inimest. 


Kristin Hannah "The Nightingale"

Kristin Hannah raamatu sündmused viivad lugeja Teise maailmasõjaaegsele Prantsusmaale. Loo keskmes on kaks õde. Vanem Vianne, elab koos mehe Antoine ja väikse tütrega maal ning töötab õpetajana. Isabelle on loomult taltsutamatu ning oma halva käitumise tõttu juba mitmest koolist välja visatud. Sõja puhkedes läheb Antoine armeesse ning Isabelle tuleb Pariisist õe juurde maapakku.
Kui Saksa armee Prantsusmaale tungib, et varja Isabelle oma vaenulikkust natside suhtes ja ühineb vastupanuliikumisega. Ta aitab sõja ajal kümneid briti ja ameerika lendureid üle piiri, ohutumasse kohta.
Vianne on loomult alalhoidlikum, ta püüab mitte tähelepanu äratada ja lihtsalt koos tütrega sõda üle elada. Eriti keeruliseks läheb olukord siis, kui ta majja paigutatakse saksa ohvitser. Enda üllatusekski saab Vianne hädaolukordades hakkama tegudega, milleks ta end kunagi võimeline poleks arvanud olevat.  
Mul oli selle raamatu lugemisega kummaline kogemus. Võtsin ühel õhtul kätte ja lugesin suure hooga pool läbi, kuid järgmisel päeval polnud enam mingit soovi jätkata. Nii jäigi raamat seisma ning alles mitu kuud hiljem tuli tahtmine edasi lugeda. Olen püüdnud põhjust leida ja sain aru, et Isabelle ei meeldinud mulle. Õnneks arenes ta loo käigus, kuid alguses oli ta lihtsalt rumal tüdruk, kel puudus igasugune ohutunne. Näiteks, kui ta õde on sunnitud oma kodus natsi majutama, siis näitab Isabelle oma vastumeelsust mehe suhtes vabalt välja ning paneb oma käitumisega ohtu nii enda kui ka õe ja õetütre elu. Ta nagu ei mõistakski, et Vianne tunneb sama, kuid turvalisuse nimel surub selle endas alla. 
Ka on sisututvustuse esimene lause "Despite their differences, sisters Vianne and Isabelle have always been close." (Vaatamata oma erinevustele on õed Vianne ja Isabelle alati lähedased olnud) minu arvates täiesti vale. Õed küll hoolisid teineteisest, kuid nende suhted polnud lähedased ega usalduslikud. Kui nende ema suri, siis jäid nad üksi, isa saatis nad teiste hoole alla. Vianne leidis endale sõbrad, kuid Isabelle jäi ka õe toetusest ilma ning tookord tekkinud lõhet ei suutnudki nad ületada. 
Raamatu teine ajaliin on kirjutatud vananenud Vianne vaatenurgast ja siis loeme ka samade tegelaste sõjajärgsest elust.
Lõppkokkuvõttes mulle siiski meeldis, andsin sellele kõrge hinnanagu ning soovitan lugeda.

KUI KARDAD LUGEMISELAMUST RIKKUDA, SIIS ÄRA EDASI LOE: 

Panen selle mõtte põhipostitusest eraldi, sest selle lugemine võib lugemiselamust veidi rikkuda, kuid väljakirjutamata ka ei saanud jätta. Raamatu lõpupoole oli stseen, mis mind ikka veel vaevab. Nimelt võttis Vianne juuditarist sõbranna väikese poja enda juurde peitu. Ta muretses poisile ametlikud dokumendid ning esitas last enda pereliikmena. Pärast Prantsusmaa vabastamist tulid aga juutide esindajad ning võtsid lapse endaga kaasa. Nende argument oli, et kuna nii palju juute on mõrvatud, siis on eriti tähtis, et ellujäänud oma kogukonna kultuuri edasi kannaks. Jah, ma saan sellest aru, kuid tulemuseks oli, et väike poiss eraldati ainukesest perest ja emast, keda ta kunagi oli tundnud. Kas see oli õige? Arvan, et sellele küsimusele polegi vastust, sest mõlemad pooled suudaksid tugevaid argumente esitada. Ideaalne lahendus oleks muidugi olnud, et poisi enda pere oleks pärast sõda jälle kokku saanud, kuid me ei ela ideaalses maailmas. 

pealkiri: "The Nightingale" 
autor: Hannah, Kristin
keel: inglise
kirjastus: St. Martin's Press
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 440
ilmumisaasta: 2015
ISBN-10: 0312577222
ISBN-13: 9780312577223

eesti keeles: pole ilmunud
 
saksa keeles: "Die Nachtigall"


Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

28 juuni 2017

Bobbie Peers "William Wenton and the Impossible Puzzle" (I)

William Wenton elab juba viimased kaheksa aastat koos isa ja emaga Norras. Enne seda elasid nad Inglismaal, kuid William ei tea siiani, miks nad ootamatult kotid pakkisid, Norra kolisid ning nüüd varjunimede taha peituvad. Ta ei mõista sedagi, miks ta oma huvi ja annet eriliste koodide lahendamise vastu varjama peab. 
Ühel päeval tuleb linna rändnäitus, millest William ei suuda end kuidagi eemale hoida ning kui ta lahendab Võimatuse ehk maailma kõige keerulisema koodi, on ta elu ühtäkki tõsises ohus.  
Norra lapsed valisid Bobbie Peersi raamatu 2016. aastal oma lemmikraamatuks ning nüüd on William Wenton asunud "maailma vallutama". Kuna "Lüriidiumivargast" on Facebooki Lugemise väljakutse grupis viimasel ajal väga palju juttu olnud, siis tahtsin samuti lugeda ja ise otsustada, millega on tegemist. 
Hea ja kiire lugemine oli, kuid ilmselgelt pole ma raamatu sihtgrupp. Täiskasvanud lugejana häiris mind stereotüüpsus, mida laps tähelegi ei paneks. Kuid see on hea (poiste)raamat ning seepärast annan selle oma pojale edasi. Usun, et talle meeldib, sest Paxi sari tundus talle hirmus.

pealkiri: "William Wenton and the Impossible Puzzle"
autor: Peers, Bobbie
keel:inglise
kirjastus: Aladdin
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 272
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2015)
ISBN-10: 1481478257
ISBN-13: 9781481478250

eesti keeles: "Lüriidiumivaras"
saksa keeles: "William Wenton 1: William Wenton und die Jagd nach dem Luridium"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Klara Nordin "Totenleuchten" (Linda Lundin I)

"Totenleuchten" sündmused viivad lugeja Rootsi, polaarjoone taha asuvasse Jokkmokki linna, kus traditsioonilise saamide talvelaada ajal leitakse kohaliku noore mehe surnukeha. 
Sellest saab linna uue politseiülema Linda Lundini esimene juhtum ning koos kolleegide Bengti ja Margaretaga abiga tuleb tal välja selgitada, miks nooruk tapeti ning kes on selle jõhkra kuriteo taga.
Olen küll palju kriminulle lugenud, kuid mitte ükski neist pole leidnud aset Lapimaal. Seega tundus nimetatud raamat kirjelduse ning kaanekujunduse järgi väga eriline. Taust oli tõesti huvitav, sündmused toimuvad külmal ja paksu lumega talvel, autor on lisanud palju infot saamide kultuuri ja traditsioonide kohta, kuid kriminullina jäi raamat kahjuks natuke nõrgaks. Põnevust polnud, sest kuriteod jäid muude sündmuste taustal tahaplaanile ning ka mõrvari motiivid jäid minu jaoks arusaamatuks.
Sobib väga hästi neile, kes ei armasta veriseid põnevikke. 
 
pealkiri: "Totenleuchten"
autor: Nordin, Klara
keel: saksa
kirjastus: Kiwi
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 328
ilmumisaasta: 2014
ISBN-10: 3462046934
ISBN-13: 9783462046939

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Stephen King "Pet Sematary"

Perekond Creed kolib Chicagost maakohta. Peres on kaks väikest last, tütar Eileen ja poeg Gabe ning kass Church (kas eestikeelses tõlkes Kirik?). Uus  maja on ruumikas ning õdus, täpselt selline, kus lapsed saaksid suureks kasvada. Ainukeseks miinuspunktiks on lähedal asuv kaheraealine maantee, kus tihedalt veoautosid voorib ning masinad alati gaas põhjas kihutavad. Naaber manitseb Louisi ja Rachelit ettevaatlik olema, sest teel on juba paljud loomad oma elu kaotanud. 
Maja lähedalt viib hoolikalt niidetud teerada sügavasse metsa, lemmikloomadesurnuaeda ja seda teed on käinud mitmed põlvkonnad kohalikke lapsi, et sängitada mulda armastatud loomade maised jäänused. Kui Creedide kass maanteel auto alla jääb, siis näitab naaber Jud Louisile loomade surnuaia kõrval asuvat indiaanlaste matmispaika, kuhu maetud olendid, ellu ärkavad. Kass tulebki järgmisel päeval koju tagasi. Loom pole küll enam endine, aga ikkagi elus. Pere õnnetused pole aga sellega lõppenud ja tee nõuab uue ohvri, sel korral nende väikese poja elu.
Stephen King märgib raamatu eessõnas, et peab "Pet Samatary-t" oma kõige hirmutavamaks raamatuks. Lugejad on tihtipeale eriarvamusel, kuid autori seisukohta aitab selgitada raamatu tekkelugu. 1970ndatel kutsuti King Maine'i ülikooli külalislektoriks. Ta pere üüris elamiseks imeilusa maja, mis kahjuks asus väga tiheda liiklusega tee ääres. Üle maantee elav naaber ütles, et nad peavad oma lastel ja loomadel silma peal hoidma, sest teel on juba palju loomi surma saanud. Tema väidet illustreeris lähedal asuv loomade surnuaed, kuhu oli maetud nii koeri, kasse, linde ning isegi üks kits ja asukohta märkis puu küljes olev silt PET SEMATARY.
Kingide tütrel oli kass nimega Smucky ja üsna pea pärast majja kolimist jäi kass auto alla. Nad matsid kassi loomade surnuaeda ning tütar lisas hauale sildi SMUCKY: HE WAS OBEDIANT. Noorim poeg oli tol ajal peaaegu kahe aastane ja enam mitte ei kõndinud, vaid lausa jooksis. Kord pärast kassiga juhtunud õnnetust lennutasid nad koos naaberaias lohet ja pojale tuli pähe mõte tee poole joosta. King jooksis talle järele ning kuulis samal ajal suurt veoautot tulemas. Ta pole siiani kindel, kas laps kukkus ise või õnnestus tal ta pikali lükata, kuid igal juhul ei juhtunud pojaga õnneks midagi. Aga isana mõtles ta ikka, mis oleks juhtunud kui... aga selle asemel, et lihtsalt mõelda, pani ta selle ka raamatuna kirja.
Pärast käsikirja lõpetamist pani ta selle sahtlisse ja kuus nädalat hiljem luges kirjutatu uuesti läbi. Ülelugedes sai ta aru, et on kirjutanud midagi nii õõvastavat, et seda ei peaks mitte kunagi avaldama. 
Raamat avaldati siiski tänu juhuste kokkulangemisele. Nimelt oli King oma tollase kirjastusega lepingut lõpetamas, kuid oli neile veel ühe raamatu käsikirja nö. võlgu. Tal oli vaid üks varuks ja see oligi "Pet Sematary". Naise soovitusel andis ta neile selle käsikirja

"She thought it was good. Awful, but too good not to be read."

Muide, autoris endas tekitab kõige rohkem ebamugavust see lause, mis raamatu kontekstis on see õige, aga kas ka päris elus?

"Sometimes, Louis, ", "Jud says "dead is better".

Ma lugesin selle loo enne raamatu juurde asumist läbi ning küllap seepärast mõjuski "Pet Sematary" mulle väga isikliku raamatuna. Paljude lausete ja situatsioonide puhul sain aru, et autor kirjutab neid oma enda kogemustest lähtudes. Gabe-ga juhtunu on ühe vanema hulleim õudusunenägu ning see teebki raamatu nii hirmsaks, sest igaüks meist suudab selle väikese poisi asemele oma lapse näo mõelda ning Louisi otsust mingil määral mõista. 
Mulle väga meeldis ja erinevalt eelmises postituses mainitud "It-ist", suutis see mind hirmutada (kui see nüüd mingi hindamise kriteerium on), sest võimalus lapse surmasaamiseks on kahjuks oluliselt suurem kui tõenäosus tapjast klouni otsa juhtuda.

pealkiri: "Pet Sematary"
autor: King, Stephen
keel: inglise
kirjastus: Hodder & Stoughton
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 465
ilmumisaasta: 2011 (esmatrükk 1983)
ISBN-10: 1444708139
ISBN-13: 9781444708134

eesti keeles: 
"Lemmikloomasurnuaid"
saksa keeles: "Friedhof der Kuscheltiere" 

Goodreadsi hinnag: 5/5 
 

Stephen King "It"

Väikeses Derry linnakeses on midagi väga valesti... Iga 27 aasta tagant ilmub välja miski, mis lapsi tapab ja täiskasvanutest ei näi keegi midagi märkavat... Vaid seitse last, nn. kaotajate klubi liikmed näevad seaduspärasust ning üritavad sellega võidelda. Kuid sel pole mingit kindlat kuju - ta ilmub igale lapsele sõltuvalt sellest, mida keegi kardab, erinevalt ning kõigile kloun Pennywise kehastuses. Laste esimene 1958. aastal tehtud katse koletist hävitada ebaõnnestub ning nii pöörduvad kõik 1985. aastal Derrysse tagasi, sest see on uuesti tapma hakanud.
"It" on äärmiselt mahukas ning autor võtab aega tausta selgitada ning pisidetaile täpsustada. Stiili poolest meenutas mulle "Stand by Me-d".  Ma imetlen väga Kingi oskust poistevahelisest sõprusest kirjutada ning nautisin raamatu lugemist väga, kuid mis õuduse osasse puutub, siis...
Üks, mis innustas mind nimetatud raamatut kätte võtma, oli mitmelt poolt kuuldud kiidulaul, kuidas "It" on nii hirmus, et pärast ei saa kohe mitu nädalat enam öösel magada. Stephen King on "It" tekkeloo kohta öelnud, et tahtis kirjutada raamatut, milles oleks kõik koletised koos, st nii libahundid, vampiirid, muumiad jt., kuid neid ühendab kõiki lapsi hirmutav kloun (Pennywise). Võtsingi tellise ja hakkasin lugema ja saate aru - ma lugesin 1376 lehekülge õudusklassikat läbi ja mul polnud mitte kordagi hirmus. Ühe korra värisesin jälkustundest, kuid see oli ka kõik. Mina, kes Lockwood & Co-d õudsaks pean.
Olgu hirmu osaga, kuidas on, on ju Kingki öelnud: the fearbone, like the funnybone, is located in different places on different people ja soovitan igal juhul lugeda. Tegemist on ühe Stephen Kingi meistriteosega.

pealkiri: "It"
autor: King, Stephen
keel: inglise
kirjastus: Hodder & Stoughton
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 1376
ilmumisaasta: 2011 (esmatrükk 1986)
ISBN-10: 1444707868
ISBN-13: 9781444707861

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Es"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

21 juuni 2017

Ulrike Schweikert "Das kastilische Erbe" (La Caminata I)

Raamatus jooksevad kõrvuti kaks ajaliini. Tänapäeva München, kus lugu algab sellega, et ajakirjanik Isaura ostab antikvariaadist vana raamatu, mille autor  kirjutab 15. sajandi Hispaanias toimunud sündmustest ja kuninganna Isabel I-se* elust ning peidab end varjunime "La Caminata" taha. Kui Isaurale ootamatult Hispaania tädilt pärandus sülle kukub, siis kasutab ta juhust oma segase eraelu eest põgeneda ja varandust isiklikult üle vaatama minna. Loomulikult ei oska ta isegi aimata, millised avastused teda seal tegelikult ees ootavad. 
Teine liin viibki meid 15. sajandi Hispaaniasse, kus õuedaam Jimena lapsest peale printsess Isabeli saadab. Jimena kirjeldab Isabeli elu enne troonile asumist ning abielu Fernandoga.
Kuigi lugedes sain juba alguses aru, et tegelastel peab omavahel mingisugune seos olema, tundus mulle, et tegelikult oleks raamat ainult võitnud sellest, kui kirjanik oleks ühele ajaliinile truuks jäänud. Nende omavaheline seos oli kuidagi otsitud ja antud juhul meeldis mulle Isabeli lugu rohkem, sest see oli põhjalikumalt läbi mõeldud ja lahti kirjutatud. Isauraga juhtunus polnud tegelikult midagi uut ning see "päranduse" osa (kes on lugenud, see teab, millele viitan), oleks võinud ka olemata olla.
Tegemist on triloogia esimese osaga ja ootan juba põnevusega, mida järgmine raamat toob, sest tegevus peaks toimuma mu lemmiklinnas Granadas.  
 
pealkiri: "Das kastilische Erbe"
autor: Schweikert, Ulrike
keel: saksa
kirjastus: Blanvalet
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 608
ilmumisaasta: 2012
ISBN-10: 3764503181
ISBN-13: 9783764503185

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3.5/5  


* Isabel I (1451-1504) oli  Kastiilia kuninganna aastatel 1474–1504 ning abielus Aragóni krooni valduste kuningas Fernando II-ga. Nende abielu pani aluse Hispaania poliitilisele ühendamisele. Pildil on Isabel I koos abikaasa Fernando II-ga. 

Dr. Seuss "One Fish, Two Fish, Red Fish, Blue Fish"

"From there to here,
from here to there,
funny things 
are everywhere."

Dr. Seussil on Ameerika lastekirjanduses kindel koht. Kõige enam on ta kindlasti tuntud oma "Cat in the Hat" raamatu poolest, kuid mu lapsed jättis kass külmaks. Selle asemel on nad vaimustunud "One Fish, Two Fish, Red Fish, Blue Fish-ist". Alguses lugesime seda vanemale ette, nüüd on noorema kord.
Raamat algab viie kalaga ja järkjärgult kohtub lugeja igasugu uute ja põnevate tegelastega nagu purke avav Zans ja roosat tinti joov Yink. Kuigi tekst on koostatud algaja lugeja taset silmas pidades, siis sisaldab see minu jaoks ka tõelist keeleväänajat:  

"So...
if you wish to wish a wish
you may swish for fish
with mu ish wish dish."
  
Tegemist on toreda lasteraamatuga, kuid loodan südamest, et mu noorim endale varsti uut lugemisvara leiab, sest kaladest hakkab mul vaikselt isu täis saama ja meil mõlemal on raamat see juba ammu peas. 

“Today is gone. Today was fun. Tomorrow is another one.”  
  
pealkiri: "One Fish, Two Fish, Red Fish, Blue Fish"
autor: Dr. Seuss
keel: inglise
kirjastus: Random House Books for Young Readers
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 63
ilmumisaasta: 1988 (esmatrükk 1960)
ISBN-10: 0394800133
ISBN-13: 9780394800134

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Sarah Addison Allen "Garden Spells" (Waverley Family I)

Niisiis kasvab ühes linnakeses vaikse ja kauni maja taha peitunud kõrge taraga ümbritsetud aias prohvetlikke õunu kandev õunapuu ja rohkelt söödavaid lilli, mis annavad inimestele erilisi võimeid.

"Garden Spells" peategelasteks on kaks õde: kodurahu ja turvatunnet otsiv Claire, kes teenib raha oma toitlustusfirmaga ning metsik Sidney, kes vägivaldsest suhtest põgenedes, koos tütrega  koju tagasi naaseb. 
Raamat meenutab sisu poolest väga Alice Hoffmani "Igapäevast nõiakunsti" ning kuna lugesin toda esimesena, siis teisena loetu jäi alla. Mitte seepärast, et see halvem oleks, aga üllatust polnud, sest sarnasusi oli tõesti palju. Üldse oli raamat natuke ettearvatav, näiteks oli mulle juba algusest peale teada, et Sidney elukaaslane ilmub lõpuks välja, küsimus oli vaid millal ja kuidas see kõik lõppeb. Mu etteheidetele vaatamata, oli tegemist mõnusa ja kerge suveraamatuga.   
  
pealkiri: "Garden Spells"
autor: Allen, Addison Sarah
keel: inglise
kirjastus: Bantam Dell
formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 290
ilmumisaasta: 2007
ISBN-10: 0553385887
ISBN-13: 9780553385885

eesti keeles: "Imeline aed"
saksa keeles: "Mein zauberhafter Garten"

Goodreadsi hinnag: 3/5 

20 juuni 2017

Susan Richards Shreve "Uue maailma tütred"

Sisututvustus:

Romaan algab sada aastat tagasi noore Anna saabumisega Ameerikasse, abiellumisega heast perekonnast pärit arstiga, kes seejärel perekonnaringist välja heidetakse. Edasiseks peategelaseks kujuneb Anna tütar Amanda, kellest saab tunnustatud fotograaf. Ja nii ongi romaan nagu rohkete värvikate eluülesvõtetega täidetud mahukas suguvõsaalbum.

Idee poolest pidanuks see raamat mulle väga meeldima, sest läbi põlvkondade kulgevad perekonnalood on täpselt minu teema, kuid tegelikkus oli kahjuks midagi muud. Raamat oleks kindlasti võitnud, kui kirjanik oleks pidanud meeles väljendit less is more, st. mida vähem, seda parem. Ta mahutas liiga palju sündmusi ühte raamatusse ning lõppkokkuvõttes mõjus kõik ebareaalsena ning tegelasedki jätsid mind külmaks. Nad olid kõik kuidagi "veidrad". Üksikud peatükid olid siiski päris head, nt. Amanda fotograafina Esimeses maailmasõjas, kuid see pole piisav, et ma seda raamatut rahuliku südamega teistele soovitada julgeks. Ajalooliste pereromaanide armastajatele on hoopis paremaid raamatuid kirjutatud.

pealkiri: "Uue maailma tütred"
autor: Shreve, Richards Susan
keel: eesti
tõlkija: L. Ojamaa 
kirjastus: Eesti Raamat
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 304
ilmumisaasta: 1999 (esmatrükk 1992)
ISBN: 998565207X

inglise keeles: "
Daughters of the New World" 
saksa keeles: Goodreadsis pole andmeid

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 

08 juuni 2017

Lev Tolstoi "Sõda ja rahu III-IV"

Maailmakirjanduse olulisimate teoste hulka kuuluvas romaanis kujutab Lev Tolstoi (1828–1910) vene ühiskonda 1805. ja 1812. aastate vahelisel, Napoleoni sõdade aegsel perioodil. Romaani keskmes on kolme perekonna – Bolkonskite, Bezuhhovite ja Rostovite – saatus.
Romaan algab veidi enne Napoleoni sõjakäiku Venemaale, ajal, mil Venemaa aadel naudib oma kuldajastut, ja lõppeb 1812. aastal, kui Vene vägedel õnnestub prantslased Borodino all lõplikult tagasi lüüa. Oma sotsiaalse tausta ja maailmavaadete poolest on „Sõja ja rahu“ tegelaskond väga mitmkesine, ulatudes lihtsõdurist keisrini välja. Sõjakeeristes, kus ristuvad erinevate ühiskonnakihtide püüdlused, saab ilmseks, kuivõrd hägus on piir ajaloo ja üksikisiku elu vahel. Ajaloosündmused mõjutavad nii või teisiti tegelaste isiklikku elu, ent ka ajaloosündmused ise võtavad kuju loendamatute isiklike sündmuste kaudu. (Postimees, 04. 10. 2016)

Eelmise kahe osa postituse lõpus lubasin, et kui ka kolmanda ja neljanda läbi saan, siis kirjutan sisust pikemalt. Lugedes tabasin end mitmeid kordi mõttelt, et Tolstoi teos on nii suurepärane, et ma lihtsalt ei oska seda sõnades edasi anda. Seepärast kirjutan pigem sellest, kuidas mu oma vaatenurk asjadele on muutunud.
Juba esimeses osas kohtume kolme peategelasega:
Vürst Andrei Bolkonski, kes pole oma eluga vaatamata rikkusele, ilusale naisele ja tulevasele lapsele sugugi rahul. Ta naine Liisa sureb sünnitusel ning Andrei kihlub Natašaga.
Krahv Bezuhhovi vallaspoeg Pierre on prillidega paksuke, kes ülistab Napoleoni ning on kuni hetkeni, mil temast saab isa pärija, seltskonna naljanumbriks. Rikkaks saades sokutatakse naiivsele noormehele kiiresti naine.
Nataša Rostova kihlub Andreiga, kuid ei jõua abielu ära oodata. Tal tekib suhe teise mehega ning kihlus tühistatakse. Kui Andrei Austerlitzi all raskesti haavata saab, siis hoolitseb Nataša ta eest kuni mehe surmani.   
Usun, et kui ma seda ise aastaid tagasi lugesin, siis tajusin raamatut hoopis teisiti. Olin ise 17 ja uskusin teismeliselt sobivalt ühte ja ainukesse armastusse. Tookord olin Nataša peale kindlasti väga pahane, kuidas ta sai Andreid petta ja teise mehe poole üldse vaadatagi. Nüüd vaatasin asjale hoopis nii, et tüdruk oli noor, elus juhtub igasugu asju ning kus oli garantii, et Nataša ja Andrei abielu oleks õnnelikumaks kujunenud kui tema ja Liisa oma? Noorena ei kujuta ette, et igas suhtes saabub ka argipäeva hetk.
Usun, et "Sõda ja rahu" on raamat, mis võib potensiaalse lugeja nii oma mahu kui ka pealkirjaga ära hirmutada - nelja osa peale tuleb kokku peaaegu 1500 lehekülge ning pealkiri viitab lahingutele. Tegelikult on suur osakaal on tolleaegse ühiskonna kirjeldamisel ning armusuhetel ja leheküljed lähevad, eriti kui sõjajutt vahele jätta, lennates. Lugege kindlasti!

pealkiri: "Sõda ja rahu III-IV"
autor: Tolstoi, Lev
keel: eesti
tõlkijad: Virve Krimm, Marta Sillaots (uue korrektuuri läbi teinud vana tõlge)
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 744
ilmumisaasta: 2016 (esmatrükk 1865)
ISBN-13: 9789985338902
 
inglise keeles:"War and Peace"
saksa keeles: "Krieg und Frieden"

Goodreadsi hinnag: 5/5

Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest!

Sarja esimesest kahest raamatust kirjutasin siin.