31 detsember 2018

Anne Applebaum "Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas"

1917. aastal oktoobrirevolutsiooni tagajärjel võimule tulnud bolševikud lubasid rahvale nii rahu kui leiba. Kuid Venemaal polnud leivavilja kuskilt võtta ja nii hakkas Nõukogude Liit oma rahva toitmiseks Ukrainast vilja välja vedama ning jättis kohalikud inimesed nälga.
1929. aastal hakati Ukrainas kolhoose looma ning  see tõi kaasa katastroofilise, Euroopa ajaloo rängima näljahäda, milles suri miljoneid inimesi. Talupojad olid lahendamatu dilemma ees - kui töötad vähe, siis oled kooskõlas Nõukogude, vaesust soosiva ideoloogiaga, kuid kui töötad liiga palju, siis on sul küll piisavalt süüa, kuid sind võidakse kulakuks kuulutada.
Nõukogude Liit ei tunnistanud näljahäda ega teinud midagi inimeste abistamiseks.  Autor väidab faktidele toetudes, et tegelikult oli Ukraina rahva nälga jätmine Stalini teadlik poliitika, sest nii vabanes ta probleeme tekitavast kontingendist. Moskva sulges Ukraina piirid ning võttis kogu olemasoleva toidu ära ja tulemuseks oli olukord, kus näljas inimesed olid valmis sööma kõike  - nii puukoort, koeri kui laipu. Elus olemine iseenesest oli juba kahtlane - oled elus, siis järelikult on sul kuhugi midagi söödavat ära peidetud ja sa oled kulak.
"Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas" oli huvitav, aga valus lugemine. Loetust hullem oli minu jaoks tõdemus, et see kõik ei üllatanud mind, sest täpselt selline see Nõukogude Liit oligi.

pealkiri: "Punane näljahäda"
autor: Applebaum, Anne
tõlkija: Lattik, Kalev
keel: eesti 
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 448 lk.

ilmumisaasta: 2018
ISBN: 9789985344668
  
inglise keeles: "Red Famine: Stalin's war on Ukraine, 1921-1933"
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 


*Aitäh kirjastus Varrak!



















Gail Carriger "Parasol Protectorate sari"


Olin selle sarja olemasolust teadlik juba ammu, kuid lugema see mind see kutsnud, sest steampunk ja viktoriaanlik Inglismaa pole minu teemad. Otsustavaks sai see, kui Tiina näitas "Lugemise väljakutse" grupis "Soullessi" imelilusat, kõvakaanelist ja illustreeritud trükki. Ja see meeldis mulle nii väga, et jooksin kohe ostma ning loomulikult lugema ka. Etteruttavalt ütlen, et olin nii vaimustuses, et ostsin juba raamatuga vaid poole peal olles, ka kõik ülejäänud osad. Sarjas on ilmunud viis raamatut:
1. Gail Carriger "Soulless"
2. Gail Carriger "Blameless"
3. Gail Carriger "Changeless" 
4. Gail Carriger "Heartless"
5. Gail Carriger "Timeless"
Gail Carrigeri sari viib meid alternatiivajaloolisele, 19. sajandi Inglismaale, kus troonil on küll kuninganna Victoria, kuid libahundid, vampiirid ning vaimud kuuluvad avalikult ühiskonda. Peategelaseks on peaaegu vanatüdruk ja ilma hingeta Alexia Tarabotti. Hinge puudumine teeb ta ühelt poolt väga haruldaseks, teiselt poolt aga väga ohtlikuks olendiks, sest tema puudutus muudab kõik vampiirid-libahundid tagasi inimeseks. 
Kui Alexia peol pooljuhuslikult vampiiri tapab, siis hakkab seda juhtumit lahendama superseksikas Lord Maccon, kes on muuhulgas ka šoti päritolu libahunt ning jookseb aegajalt alasti ringi. Macconi ja Alexia ühisesse minevikku kuulub siili õnnetu hukkumine ja loomulikult ei tule kellegile üllatusena, et nendest kahest saab lõpuks paar. Küsimus on vaid millal. 
Sarja esimesed kolm raamatut olid väga head (kuigi ma oleksin "Changless-is" oodanud natuke rohkem anumist). Neljandaks hakkasin juba ise veidi tüdinema ning viienda lugesin vaid ülerea, sest mul sai lõpuks nendest kübaratest, sitsidest, satsidest ja lapsest isu täis. Olen alati arvanud, et teatud raamatud ei muutu laste saamisega paremaks ning kahjuks kehtib see ka selle sarja kohta. 
Lõppkokkuvõttes oli siiski hea ja lõbus lugemine, sest lisaks peategelastele oli raamatutes ka paras kogus värvikaid kõrvaltegelasi. Lõpetatuse huvides tuleks muidugi kõik viis osa läbi lugeda, kuid soovitan vahepeale väikese pausi jätta, sest muidu tekib teilgi üleküllastus.

 

Mari Sajo "Jäljed"


Minu isapoolne vanaema põgenes Ingerimaalt Eestisse. Olin liiga väike kui ta suri, nii et ta ei rääkinud oma läbielamistest mulle kunagi, kuid isa kaudud olen üht-teist kuulnud. Just seepärast tundus ingerlaste saatusest kirjutatud raamat väga huvitav ning tahtsin seda kindlasti lugeda.
Üldjoontes mulle meeldis, kuid see Soome tagasiminek tundus ebausutav. Muidugi pole mul õrna aimugi, kuidas täpselt need asjad Nõukogude Liidus käisid, kuid kahtlustan, et nii lihtsalt see toimuda ei saanud. Loo seisukohast oli see aga hea võte.

pealkiri: "Jäljed"
autor: Sajo, Mari
keel: eesti
kirjastus:Tänapäev
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv:192

ilmumisaasta: 2016
ISBN-13: 9789949279135
 
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4/5 






Karin Slaughter "Will Trenti sari"

Olen juba pikemat aega mõlenud, et raamatusarjade puhul pole igast osast eraldi kirjutamine kuigi mõttekas, sest tegelikult on mul arvustajana vaid kaks valikuvõimalust. Esiteks, kas jätan sisust täpsemalt kirjutamata ja piirdun paari lausega, sest ei taha kellegi üllatust rikkuda või räägin kõik välja ja siis on juba lugeja enda asi, kas ta tahab mu arvamust lugeda või mitte. Igal juhul otsustasin, et eksperimendi mõttes kirjutan Karin Slaughteri Will Trenti sarja raamatute kohta ühispostituse.
Nimetatud autori teostega on mul olnud nii häid kui halvemaid kogemusi. Näiteks "Pretty Girls" mulle väga ei meeldinud. Grant County sarja olen siingi blogis tutvustanud ja algus oli hea, kuid Sara ja Jeffrey suhtest sai mul lõpuks isu nii täis, et sarja viimast raamatut ma ei lugenudki.
Seepärast polnudki mul üldse plaanis lähiajal veel mõnda Slaughterit lugeda, kuid siis juhtus raamaturiiuleid sorteerides kätte "Fallen", mis on Will Trenti sarja viies raamat. Neelasin selle ülilühikese aja jooksul läbi ja edasi alustasin juba algusest ja lugesin kõik seni ilmunud järjekorras läbi. Praeguseks on sarjas kaheksa raamatut ning üheksas tuleb välja 2019. aasta augustis.
1. Karin Slaughter "Triptych" (Will Trent I)
2. Karin Slaughter "Fractured" (Will Trent II)
3. Karin Slaughter "Undone" (Will Trent III)
4. Karin Slaughter "Broken"(Will Trent IV)
5. Karin Slaughter "Fallen"(Will Trent V)
6. Karin Slaughter "Criminal" (Will Trent VI)
7. Karin Slaughter "Unseen" (Will Trent VII)
8. Karin Slaughter "The Kept Woman" (Will Trent VIII)
Kui te pole, aga plaanite veel Karin Slaughteri Grant County sarja lugeda, siis ärge edasi  lugege.
Grant County sarjast tuttav Sara Linton on lesk. Ta abikaasa Jeffrey hukkus ning Sara süüdistab mehe surmas Lena Adamasit. Sara langes pärast mehe surma depressiooni, kuid püüdes eluga edasi minna, kolis Atlantasse, kus ta töötab kiirabiarstina. Tööl kohtub ta Will Trentiga. 
Uurija Will Trent on omapärane tegelane. Kui tavaliselt poogivad autorid oma politseinikele külge alkoholismi, siis Will on hoopis düslektik, kes loeb algklassi tasemel ning ta puudest teavad vaid üksikud inimesed. Will kasvas üles lastekodus ning kuigi ta on hea uurija, puudub tal mõnikord arusaam peredünaamikast ning oskus ja julgus enda Sarale avada. Näiteks ei saa ta aru, miks Sara selle peale vihastab, et Angie ta asju varastab. Lastekodulapsele on see täiesti mõistetav.
Angie Polaski on samuti lastekodulaps.  Angie on elus palju läbi teinud ning alguses tekitas ta minus kaastunnet, kuid muutus iga raamatuga ebameeldivamaks. Willi ja Angie suhet on raske defineerida.  Objektiivselt võttes on nad abielupaar, kuid tegelikult on selles peidus hoopis enamat, sest nende vahel pole ei sõprust ega armastust. Pigem on nad samas lastekodus üleskasvades, õppinud üksteise eest hoolt kandma.
Willi partneriks on Faith Mitchell, kes on väga sümpaatne naisterahavas. Faith on kahe lapsega üksikema. Esimese poja sünnitas ta teismelisena, tütre hiljem.
Willi ja Faithi ülemuseks on Amanda Wagner, keda on raske hinnata. Ühelt poolt on ta Willi jaoks palju teinud, kuid teisalt on ta mehe suhtes mõnikord lihtsalt õel.
Kõrvaltegelasena tuleb siise ka Grant County sarjast tuttav Jeffrey endine partner Lena Adams, kes ei meeldinud mulle ei seal ega ka siin. 
Mulle tundub, et Slaughter oskab naistegelastest hoopis paremini kirjutada, näiteks Angie on oma negatiivsuses väga huvitav tegelane. Ta on ellujäämiskunstnik ja meenutas mulle rääbakat ja elunäinud tänavakassi, kes vaatamata kõigile ootustele, ikka läbi veab ja edasi elab. Will on küll meespeategelane, kuid on mu jaoks isegi pärast kaheksat raamatut hägune. Jah, me teame ta düsleksiast, lapsepõlve traumadest ning armidest kehal ja hinges, seksikast välimusest ning voodivõimekusest, kuid midagi jäi tervikpildist ikkagi puudu.
Küllap märkate, et ma ei kirjutanud midagi lahendatavatest kuritegudest ning sel on oma põhjus. Nimelt muutus sari kiiresti Willi-Sara-Angie looks ja mõrvad armastusloo taustaks. Lugesin edasi, sest tahtsin nende kohta teada saada. 
Kuigi raamatud on loetavad ka iseseisvana, siis soovitaksin siiski lugeda õiges järjekorras, sest nii saate taustaloost hoopis paremini aru. Viimase raamatu lõpp jäi väga lahtiseks ning mu lootused üheksandale osale on väga suured. Kuid tean juba ette, et kui Slaughter kavatseb Willi ja Saraga teha sama, mis juhtus Jeffrey-Saraga, siis ma tõesti enam edasi ei loe. Need tegelased on mulle selleks liiga südame külge kasvanud.

28 november 2018

Lindsey Fitzharris" The Butchering Art: Joseph Lister's Quest to Transform the Grisly World of Victorian Medicine"

Tegelikult laenutasin ma selle raamatu eksliku tutvustuse tõttu. Arvustaja rõhutas sisust rääkides viktoriaanliku  kirurgia eripärasid ja jättis mainimata, et autor keskendub Joseph Listeri saavutustele. Nimetatud mehe nimi oli mulle eelnevalt täiesti tundmatu, nüüd tean, et ta oli antiseptilise kirurgia isa (ning mu suuvesi "Listerine" on tema järgi nime saanud).
Enne Listeri avastusi oli operatsioon 1840. aastate Inglismaal eluohtlik protseduur, mida prooviti iga hinna eest vältida, sest tõenäosus haiglast eluga välja tulla, oli väga väike. Isegi kui operatsioon iseenesest õnnestus, võis patsient räpasest haiglast mõne muu surmava haiguse külge korjata. Kuna kodused hügieenitingimused olid haigla omadest paremad, siis oli kõige suurem võimalus ellu jääda, neil patsientidel, keda opereeriti nende endi kodus.
Kui aga inimesel midagi muud üle ei jäänud, siis kohtus ta verest läbiimbunud põlle kandva kirurgiga, kes pesi nii käsi kui instrumente harva ja levitas mädaneva inimkeha lehka, mida nimetati nn. vanaks heaks haiglahaisuks (good old hospital stink). Opereeriti paljakäsi ja anesteesiata ning lõikamisekiirus oli kirurgi oskuste oluline näitaja. Arstil tuli olla väga ettevaatlik, sest isegi väike sisselõige võis talle endale eluohtlikuks saada. 
Usuti, et nakkused levivad õhu kaudu. Joseph Lister lükkas selle teooria ümber ja tänu temale hakati desinfitseerimisele tähelepanu pöörama. Oma karjääri jooksul opereeris ta isegi kuninganna Victoriat.
Kunagi lugesin ma seda tüüpi raamatuid palju ja võibolla olen seetõttu juba karastatud, aga minu jaoks polnud ühtegi nii vastikut kirjeldust, et pidanuksin raamatu käest panema.
Meditsiiniajaloo osas oli huvitav lugemine, kuid  Joseph Listeri osas jäi natuke pealiskaudseks. Kui otsite sõna otseses mõttes ta elulooraamatut, siis käesolev kindlasti ei sobi.

pealkiri: "The Butchering Art: Joseph Lister's Quest to Transform the Grisly World of Victorian Medicine" 
autor: Fitzharris, Lindsey
keel: inglise
kirjastus:Scientific American / Farrar, Straus and Giroux
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 304

ilmumisaasta: 2017
ISBN-10: 0374117292
ISBN-13: 9780374117290
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 




26 november 2018

Khaled Hosseini "Sea Prayer"

Khaled Hosseini nimi on paljudele lugejatele kindlasti tuttav. Tema sulest on ilmunud:
- "The Kite Runner" (2003) e.k. "Lohejooksja"  
- "A Thousand Splendid Suns" (2007) e.k. "Tuhat hiilgavat päikest" 
- "And the Mountains Echoded" (2013) e.k. "Ja mägedelt kajab vastu" (blogipostitus)
Käesoleva raamatu kirjutamiseks sai Hosseini inspiratsiooni väikese, kolmeaastase Süüria poisi saatusest, kelle surnukeha leiti 2015. aastal Türgi rannikult.  
"Sea Prayer" on õhuke,  luulevormis kirja pandud ning ohtrate illustratsioonidega kaunistatud (laste)raamat. 
Esmalt jutustab isa oma pojale oma rahulikust ja ilusast lapsepõlvest ja lõpuks tõdeb kurvastusega, et see kõik kuulub kadunud maailma. Nüüd elavad nad uues maailmas, kus  lapsed tunnevad pommiauke ning teavad, et tume veri on parem kui hele. Isa ja poeg asuvad paadiga ohutuma maailma poole teele ning isa ütleb lapsele: "Hoia mu käest kinni ja kõik läheb hästi", kuid ise teab sisimas, et need on ainult sõnad...
Raamatust jookseb läbi mõte, et kui inimesed teaksid, kust põgenikud tulevad ja millisest maailmast põgenevad, siis oleksid nad nende suhtes hoopis lahkemad. Lõpp jääb lahtiseks. Täiskasvanu oskab seda inspiratsiooniallika põhjal ise oletada, noorem lugeja saab õnnelikku lõppu loota. 

pealkiri:  "Sea Prayer"
autor: Hosseini, Khaled
keel: inglise
kirjastus: Riverhead Books
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 48

ilmumisaasta: 2018 
ISBN-10: 0525539093
ISBN-13: 9780525539094
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Am Abend vor dem Meer"

Goodreadsi hinnag: 5/5 


24 november 2018

Kate Morton "The Clockmaker's Daughter"


Suurem osa raamatu sündmustest leiavad aset 19. sajandi Inglismaal. 1862. aasta suvel veedab grupp kunstnikke Edward Radcliffe'ile kuuluvas Birchwoodi härrastemajas lõbusalt aega. Idüll lõppeb traagiliselt kui üks naine sureb ja teine jäljetult kaob. 150 aastat hiljem leiab arhivaar Elodie Winslow koti, milles on Edwardile kuuluvad esemed ning noore neiu foto. Elodiele tuleb pildil olev maja väga tuttav ette ja ta hakkab asja lähemalt uurima. 
See on kolmas Kate Mortoni raamat, mida ma siiani lugenud olen ja kahjuks ka kõige viletsam. Alguses oli mul väga raske aru saada, mis üldse toimub, sest raamat on oma erinevate süžeeliinide ja detailide poolest liiga keeruline. Autor on lisanud palju ajahüppeid ning detaile, mille eesmärgiks oli arvatavasti lugu "sügavamaks" muuta,  kuid tegelikkuses tegid selle hoopis segasemaks. 
Teiseks, tänapäevane Eliodie oli liiga kahvatu tegelane ning ta saatus ettearvatav. Tõdemus, et abiellumisest midagi välja ei tule ning tulevane abikaasa ja ämm on huvitatud vaid Eliodie kadunud emast, sai küll tulla üllatusena vaid Eliodiele endale, mitte lugejale. Minu arvates oleks ta võinud üldse välja jääda ja tulemus olnuks parem, kui Morton jäänuks vaid 19. sajandi sündmuste kirjeldamise juurde.
Ja lõpuks tuleb rääkida ka Lilyst. Ta oli huvitav tegelane, kelle saatusele ma tõesti kaasa elasin, kuid kirjanik oli nii tema kui Edwardi suhtes ebaõiglane. Sellist lõppu polnud neist kumbki ära teeninud.
Mis ma oskan lõpetuseks öelda. Vaatamata etteheidetele oli "The Clockmaker's Daughter" piisavalt huvitav, et mind lugemas hoida, kuid mu lemmikute hulka see kindlasti ei kuulu. 
 
pealkiri:  "The Clockmaker's Daughter"
autor: Morton, Kate
keel: inglise
kirjastus: Atria Books
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 485

ilmumisaasta: 2018 
ISBN-10: 1451649398
ISBN-13: 9781451649390
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Tochter des Uhrmachers" 

Goodreadsi hinnag: 3/5 



20 november 2018

Ann Rule "In the Still of the Night: The Strange Death of Ronda Reynolds and Her Mother's Unceasing Quest for the Truth"


1998. aasta Usa. Kuna Ronda Reynoldsi (32) abielu on purunemas, siis plaanib ta jõuludeks pere juurde Seattle'isse minna ja lähedastega koosolemise ajal rahulikult järele mõelda, kuidas oma eluga edasi minna. Kuid sama päeva hommikul, mil Ronda Seattle's maanduma pidanuks, helistas ta abikaasa politseisse ning teatas naise surmast.
Mõned spetsialistid peavad seda siiani enesetapuks, pereliikmed ja sõbrad, aga mõrvaks.  Kirjanik toetab viimast varianti ja tulemuseks ongi teistest ta teostest erinev raamat, sest kui tavaliselt lõppevad ta teosed kurjategija kohtuistungiga, siis Ronda juhtumil lõpplahendust pole ning mõrvar on siiani vabaduses.

pealkiri: "In the Still of the Night: The Strange Death of Ronda Reynolds and Her Mother's Unceasing Quest for the Truth"
autor: Rule, Ann
keel: inglise
kirjastus:Pocket Books
formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 464

ilmumisaasta: 2011 (esmatrükk 2010)
ISBN-10: 1416544615
ISBN-13: 9781416544616
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 3/5 

26 oktoober 2018

Rauno Võsaste "Hea ment"


Kuigi autori stiil nõudis natuke harjumist, oli raamatu algus huvitav ja ka natuke nostalgiline. Elasin kirjeldatud ajaperioodil Tartus ning Jõgeva piirkond ning konservivabriku hääletajad on samuti tuttavad, sest olen mööda seda maanteed lugematu arvu kordi kodu poole sõitnud. 
Hetkest, mil prokurör otsustab Rauli kinni panna, kaotasin huvi. Ühelt poolt ei suutnud  ma mõista, kuidas saab unises ja aeglases Tartus nii  olla, et kõik vaikselt kuuletuvad ning ebaõiglusele vastu ei hakka. Kuid, ka Raul ise polnud piisavalt sümpaatne ja kui tegelane mulle meeldiv pole, siis ei huvita mind ka tema saatus. Ebaõiglaselt kaelamääritud süüdistust polnud Raul küll ära teeninud, kuid ta oli piisavalt arrogantne, et  kaastöötajaid ning mind lugejana ärritada.
Lisaks häiris mind kahe meestegelaste suhtumine naistesse. Selle peale, kuidas prokurör oma naisega rääkis, oleks ma lihtsalt minema kõndinud.

Sealmeri kabinetti siseneb Häälmäe ja alustab ettevaatlikult: "Kaido, kas sa üldse mäletad, mida sa rääkisid, kui vastu himmikut peolt koju jõudsid?"
"Ei mäleta, miks sa küsid?" põrnitseb Sealmeri elukaaslast.
"Sa lubasid narkopolitsei juhi kinni panna ja sind ei huvitavat, kas ta on midagi teinud või mitte. Sa lubasid ta kõigi seadusest tulenevate vahenditega hävitada. Ausalt öeldes... See jutt veidi hirmutas mind," avaldab Häälmäe oma muremõtted, ilmselgelt ebamugavust tundes - ja võimalik, et ettearvamatut reaktsiooni kartes.
Üllatavalt rahulikult vastab prokurör Sealmeri "See on väga hea, kallis, et sa minu pärast muretsed, aga teeme nii, et see muretsemine jääb puhaste särkide, viigitud pükste ja sooja õhtusöögi tasemel." 
Ja jätkab häält madaldades ähvardavalt: "See, kuidas ma mingeid krimkakutsikaid paika panen, on minu asi - ja sina ei tule mind selles õpetama, vaid aitad, kui ma korralduse annan või abi vajan. Nüüd mine tööle, mul on niigi sitt olla." (Võsaste, Rauno, 2018, "Ment", lk. 27-28).

Rauli sõber mõtiskleb järgmiselt:

 "Seido saadab pilguga Tiina sportlikku kuju terassilt majaukseni.
 Huvitav, kui kaua Tiina ilma Raulita vastu peab? Vaimset pinget on ilmselt lihtsam taluda kui noore inimese füüsilisi vajadusi maha suruda..." (Võsaste, Rauno,2018, "Ment", lk. 78).

hmmm... käesolev postitus pole küll kellegi intiimelu üle arutlemiseks mõeldud, aga ma ei usu, et see naiste puhul üldiselt paika peab.
Kahjuks polnud see  minu raamat. Politseiprotseduuride ning vanglate sisemuse kirjeldused olid küll väga huvitavad, kuid ei kaalunud üles neid miinuseid, mida ma eelpool nimetasin.

pealkiri: "Hea ment"
autor: Võsaste, Rauno
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 264

ilmumisaasta: 2018
ISBN-13: 9789985344521
 
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 


*Aitäh kirjastus Varrak!



Chris Carter "I am Death. Der Todmacher" (Robert Hunter VII)


"I am Death. Der Todmacher" on sarja seitsmes raamat, kuid eelnevate mittelugemine mind ei seganud. Loomulikult oli peategelastel ühine minevik, millele aegajalt tekstis vihjeid tehti, kuid detailide mitteteadmine ei takistanud mul lugu jälgimast.
Tunnistan ausalt, et minu esmamulje Carterist polnud väga hea, kuid tagasivaadates olen leebem. Kuna lugesin seda Agatha Christide vahele, siis oli esmane kontrast väga suur.
A. Christe eestikeelse kogumiku "Tuhkur hobune. Kellad" järelsõnas märgib tõlkija, et  klassikalisele krimikirjandusele on iseloomulik, et kui uurija avastab mõne uue jälje, näiteks loeb seda kirjast, siis tuleb seda kirja kohe ka lugejale näidata. Christie teebki nii, kuid Carter seda reeglit ei järgi - tema annab lugejale asjadest teada sobivas kohas, siis kui see võimalikult suure üllatusmomendi tekitab.
Tagasivaadates polnud tegelikult polnud sel raamatul häda midagi, ei välista, et veelgi sama autori teoseid kätte võtan.

pealkiri: "I am Death. Der Todmacher"
autor: Carter, Chris
keel: saksa
kirjastus: Ullstein Verlag
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 384

ilmumisaasta:2016 (esmatrükk 2015)
ISBN-13: 9783548287133
 
eesti keeles:pole ilmunud
inglise keeles: "I am Death"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 




Lecia Cornwall "Beauty and Highland Beast" (Highland Fairy Tale I)

Kui oled vähegi armastusromaane lugenud, siis ei üllata "Beauty and Highland Beast" mitte millegagi. See on ettearvatav ning kaanest kaaneni klišeesid täis - Šotimaa ja kannatav, minevikutaagaga, nii kehalisi kui vaimseid arme täis kangelane; süütu neidis, kes kangelast päästma hakkab ja voodis tõeliseks metskassiks muutub ning loomulikult õnnelik lõpp. Kuid, see oli lugemise ajahetkel täpselt selline lugu nagu ma tol hetkel vajasin. Hea, kerge ja naljakas meelelahutus. 

pealkiri: "Beauty and Highland Beast"
autor: Cornwall, Lecia
keel: inglise
kirjastus: Swerve
formaat: Kindle
lehekülgede arv: 279

ilmumisaasta:2016
ASIN: B01BSN14HK
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles:

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 



25 oktoober 2018

Lars Mytting "Uju koos uppujatega"


Sisutuvustus Goodreadsist:

1971. aasta sügisel hukkuvad Prantsusmaal Esimese maailmasõja lahingupaigas noor norralane ja tema prantslannast elukaaslane. Paari kolmeaastane poeg Edvard kaob jäljetult. Neli päeva hiljem ilmub laps välja kadumiskohast sadakond kilomeetrit eemal.
Edvard kasvab üles vanaisa juures üksildases Norra mägitalus. Kui vanaisa sureb, seisab 23-aastane Edvard silmitsi mitme mõistatusega. Miks läksid tema vanemad ohtlikkumetsa, ja kas see oli juhus, et sõjaaegne gaasimürsk nende jalge all lõhkes? Ja kes saatis vanaisa matusteks imeilusa haruldasest puidust puusärgi?
Vastuseid otsides satub Edvard Shetlandile ja Prantsusmaale ning kaevab mineviku hämaratest soppidest välja oma perekonna loo, mis on tihedalt seotud nii 20sajandi Euroopa suurte tragöödiatega kui kaühe rahutu hingega tisleriga, kes läks kolmekümnendatel aastatel Pariisi õnne otsima


Raamatu algus meeldis mulle oluliselt rohkem kui lõpp, autor ei suutnud mu tähelepanu hoida ning tegelased muutusid vastumeelseks. Mitmed "Lugemise väljakutse" grupis osalevad lugejad olid minust erineval arvamusel, neile meeldis väga,  seega ei soovita ma seda raamatut päris maha kanda.

pealkiri: "Uju koos uppujatega"
autor: Mytting, Lars
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 384 

ilmumisaasta: 2016
ISBN-13: 9789985339053
 
inglise keeles: "The Sixteen Trees of the Somme"
saksa keeles: "Die Birken wissen's noch"

Goodreadsi hinnag: 3/5 


14 oktoober 2018

Åsa Larsson, Ingela Korsell ""Luupainaja"(PAX IX)


PAXi sari on omadega lõpusirgele jõudmas ja eesti keeles on ilmumata veel viimane. Põnevuse poole pealt on "Luupainaja" sama hea kui eelmised ning nüüd, kus musta nõia isik on teada, jääb vaid lõpulahingut oodata.
Samas on mul viimaste osade sündmuste põhjal poistest üha enam kahju. Põhimõtteliselt on nad kõik oma võimalused teiste inimeste tõttu, mitte omal vabal valikul, ära rikkunud.
Loodan, et  sarja lõpp on Alrikule ja Viggole isiklikus laadis õnnelik ning toob turvatunde ja rahuliku kodu, mida need lapsed väga väärivad. 

pealkiri: "Luupainaja"
autor: Larsson, Åsa; Korsell, Ingela
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 208

ilmumisaasta:2018 (esmatrükk 2017)
ISBN-13: 9789985344644
 
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 


*Raamatu eest suur aitäh kirjastusele Varrak!




09 september 2018

Katrin Pauts "Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu"


Kuuldused Katrin Pautsi uuest, seekord väga isiklikust raamatust jõudsid minuni enne teost ennast. Ema luges ja kommenteeris, ajalehed ja sotsiaalmeedia kajastasid Muhumaa elanike pahameeletormi ning autori enda sõnavõttu. Kõige selle taustal otsustasin, et loen "Minu Muhumaa" läbi ja kujundan oma arvamuse.
Tulevasele lugejale hoiatuseks, et Pautsi Muhumaa on väga kaugel "Siin me oleme" kaudu tekkinud ettekujutusest ja kui te seda ta raamatust otsima lähete, siis pettute kindlasti.
Saaarest endast on raamatus tegelikult väga vähe juttu, autor keskendub oma pere isiklikule loole ning kogemustele selles piirkonnas. Sain teada, et Muhumaa elanikud on täis võõrviha, klatšivad meelsasti ja kahjuks on Pautsi perel palju negatiivseid kogemusi. Samas, kui jätta tekstist välja sõna "Muhu(maa)", siis võinuksid kirjapandud sündmused mu arvates toimuda ükskõik millises väikeses kohas (olen ise pisikesest külast pärit).

"Kui palju on "distantseerimine" mu oma valik? Sain ma kunagi võimalust ise valida?
Või otsustas miny eest mu ema - tema saatus ja tema kirjeldused Muhus üle elatud ebaõiglusest, mis minusse kinnistusid? Ema on mulle maast madalast sisendanud, et meie pere ei kuulu siia. Ta ise ei räägi Muhust palju, tal ei ole Muhuga väga helgeid mälestusi. Palju rohkem olen tema suust kuulnud Võrumaast, kus ema on kaua elanud - sealsed inimesed, kohad ja murdekeel on mulle tuttavad, kuigi ma pole seal kunagi käinud. Tunnen ka Pärnumaad ja sealseid metsi, seal on mu ema sünnikoht Kikepera küla. Mitte asjatult ei räägita emakeele tähtsusest. Nii ongi. Keel, mida räägib su ema, ongi su oma keel. See salvestub sinusse, kodeerib sind ja määrab su identiteedi." (Pauts, Katrin, 2018, "Minu Muhumaa", lk. 64)

Tõsielulist raamatut on raske hinnata, sest mul pole õigust inimese elu ja otsuste üle arvamust avaldada. Ilukirjanduse puhul oleksin juba alguses kisama hakanud, et miks ema minema ei läinud ja seda kõike vaikselt talus, kuid tegelike sündmuste puhul nii ei saa, ma ei tea ju reaalset tausta ega võimalusi.
Lõpphinnangut oli raske anda. "Minu Muhumaa" lihtsalt ei meeldinud mulle. Arvamusel pole mitte midagi pistmist seisukohaga nagu oleks Muhu saar ning selle elanikud kui püha lehm, mille kohta ei tohi midagi halba öelda. Asi on lihtsalt selles, et sedasorti raamatud pole minu teema. Loodan, et raamatu kirjutamine mõjus kirjanikule terapeutiliselt ning rahakotile paksendavalt, siis on asjal vähemalt mingigi kasu sees, sest elu saare peale see tal kindlasti kergemaks ei teinud.

"Ka selles raamatus olen Muhumaast meenutanud pigem halba kui head. kajastan võõrviha, sättisin just selle fookusesse - aga kui palju siis ikkagi on mu elus sõndmusi või inimesi, kus see teravalt väljendub?
Tegelikult on neid vähe. Aga lõppkokkuvõttes on see ikkagi peaaegu ainuke asi, mida oma Muhu noorusest kaasa võtan ja mäletama jään. Kurjuse võim on tõepoolest nii suur." (Pauts, Katrin, 2018, "Minu Muhumaa", lk. 128) 

pealkiri: "Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu"
autor: Pauts, Katrin
keel: eesti
kirjastus: Petrone Print 
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 232

ilmumisaasta: 2018
ISBN-13: 9789949608980 

inglise keeles: pole ilmunud 
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 



Selma Lagerlöf "Löwensköldi sõrmus / Charlotte Löwensköld / Anna Svärd" (Löwensköldi sõrmus I-III)


Goodreadsis olev triloogia tutvustus on huvitav:

Nobeli laureaadi (1909) romaanitriloogia (1925-1928) armastusest ja kaasinimeste teenimisest kui inimliku õnne alusest.
"Löwensköldi sõrmus" – rahvapärimuslik jutustus surnu kättemaksust, mille ohvriks langeb mitu süütut inimest, varjutades ka tulevaste põlvede saatust.
"Charlotte Löwensköldis" kujutab autor nimitegelase, noore tulihingelise aadlineiu ennastsalgavat võitlust oma armsama, elust irdunud fanaatilise pastori Karl-Artur Ekenstedti päästmiseks. Esile kerkib pimeda emaarmastuse motiiv.
"Anna Svärd" on lugu Karl-Arturi õnnetust abielust, tema jätkuvast allakäigust ja ootamatust eneseleidmisest raamatu lõpus, kui Charlotte vabastab ta surnu kättemaksu kehastava deemonliku organistiproua küüsist

"Löwensköldi sõrmus" meeldis mulle väga. See oli nii õudne vaimujutt, et ma ei julgenud pärast lugemist isegi läbi hämara maja kõndida.
"Charlotte Löwensköld" seevastu oli tõeline katsumus. Ma siiamaani imestan, et end sellest läbi närisin, sest iga leheküljega hakkasid kõik tegelased mulle üha rohkem närvidele käima. Nende hulgas polnud mitte ühtegi sümpaatset, kellele keskenduda. Inimesed ei suuda omavahel asju selgeks rääkida, et kes kellega käib ning mida üldse elust tahab ja mina pidin lehekülgede kaupa seda jama välja kannatama. Kõige krooniks oli haiglane ema-poja vaheline armastus. Viimase kahekümne leheküljeni jõudes oli mu mõõt juba korralikult täis, aga otsustasin kindlameelseks jääda ja venitasin lõpuni.
Kolmas osa "Anna Svärd" päästis natuke üldpilti, sest Anna meeldis mulle tegelasena väga. Ta oli tubli ja kange naine, kes lihtsalt luru mehe otsa sattus. Organistiproua oli muidugi omaette frukt, miks ei suutnud keegi seda ussi paika panna? Ahjaa, ta oli ju esimesest osast tuttava surnu kättemaksuingel. 
Ma arvan, et sellest poleks pidanud triloogiat saama.  "Löwensköldi sõrmus" on väga hea ja terviklik õudusjutt, järgnevad osad aga viletsamad. Soovitaksingi lugeda vaid esimest.
Tegelikult oli mul plaan lugeda Selma Lagerlöfi "Gösta Berlingi saagat", sest miskipärast oli mul alati tunne, et seda raamatut lihtsalt peab olema lugenud. Vanemate raamaturiiulis olid olemas nii käesolev triloogia kui saaga. Otsustasin esmalt triloogia kasuks ja nüüd tean, et "Gösta Berlingi saagat" ma kohe kindlasti ei loe, sest Karl-Artur ja Gösta olevat olemuselt sarnased ja teist korda ma sellist tegelast enam üle ei ela. 
Hea, et olin selle arvamuse kirjutamiseks juba veidi maha rahunenud, sest vahetult oleksin end hoopis vihasemalt väljendanud.

pealkiri:"Löwensköldi sõrmus / Charlotte Löwensköld / Anna Svärd  
autor: Lagerlöf, Selma
keel: eesti
kirjastus: Eesti Raamat
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 476

ilmumisaasta: 1994 (esmatrükk 1925)
ISBN-10: 5450022069
ISBN-13: 9785450022062
  
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 2/5 



08 september 2018

Agatha Christie "Kellad" (Hercule Poirot XXXVII)


Sheila Webb töötab Cavendishi sekretäri- ja masinakirjabüroos. Üheksandal septembril läheb ta Wilbram Crecent 19 asuvasse majja, kuhu miss Pebmarsh stenografisti tellis. Kui neiu kohale jõuab, siis on maja uks lahti ning sisse minnes leiab ta põrandalt surnud mehe. Loomulikult tormab Shelia karjudes tänavale ning otse sülle sülle Colin Lambile, kes seda surnukeha asja lähemalt uurima läheb.
Siiani olin lugenud kogumikust "Tuhkur hobune. Kellad" vaid esimest teost ja "Kellad" jäid alati tähelepanuta, aga otsustasin seda viga parandada. Pettusin. Lugu on nõrk ning allapoole Agatha Christie tavalist taset. Nõustun tõlkija poolt raamatu järelsõnasse lisatud väitega:

"Kellad" on väike nägus Poirot-Christie, tasemel teos, ehkki mitte väljapaistev... Kuritegu on tehtud nimme fantastiliseks ja jälgi on põhjalikult segatud, nii segatud, et tegelikult suudab vaid Poirot leida huupi mõistatamise teel; ilmselt meie, lugejad, seda küll ei suuda..." (Times kirjanduslik kaasanne).
(Mark Sinisoo järelsõnast raamatule)

Minu soovitust see raamat ei saa, autorilt on hoopis paremaid teoseid ilmunud. Küllap sai Agatha Christie sellest isegi aru, sest raamatu järelsõnas oli seegi lause:

"Kellad" kuuluvad raamatute hulka, millele autor pühendas vähe aega ja mis ei kajastu tema autobiograafia lehekülgedel.

pealkiri: ilumus kogumikus "Tuhkur hobune. Kellad"
autor: Christie, Agatha

keel: eesti
kirjastus: Eesti Raamat
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 352

ilmumisaasta:1982
 
saksa keeles: "Auf doppelter Spur"
inglise keeles: "Clocks"

Goodreadsi hinnag: 2/5

Agatha Christie "Und dann gabs keines mehr"


Üksikule saarele kogunevad kümme inimest, keda kõiki on kohale meelitatud erinevaid vahendeid kasutades - ühed palgati tööle, teised meelt lahutama. Nad moodustavad nii kirju grupi, et esmapilgul ei ühenda neid mitte miski.
Grammafoniplaadilt tulev hääl avaldab saladuse. Nad kõik on karistuseta jäänud mõrvarid ja on saabunud aeg karistust kanda. Kuigi kõik loodavad, et tegemist on halva naljaga, selgub, et keegi on neile tagaselja surmaotsused määranud ning saarelt elusana nad ei lahku.
Minu silmis on see kõige hirmutavam Agatha Christie romaan  (järgneb "Tuhkur hobune"). Esmapilgul pole ehtsat, st lihast ja luust mõrvarit kuskilt näha ja ta olemasolu on üldse kaheldav. Proovi end panna saarel olijate olukorda, millist õudust tekitab teadmine, et su kaaslased surevad üksteise järel ning pole teada, millal järg sinuni jõuab. Kes on järgmine, kas sina või mõni teine?
Soovitan!

pealkiri: "Und dann gabs keines mehr"
autor: Christie, Agatha
keel: saksa
kirjastus: Hachette Collections
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 272

ilmumisaasta:2008
 
eesti keeles: "Kümme väikest neegrit" (1994), "Ja ei jäänud teda ka" (2008)
inglise keeles:"And Then There Were None"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

26 august 2018

Lauren Chater "The Lace Weaver"


Ajalooline romaan viib lugeja 1941. aasta Eestisse (ning Venemaale). Peategelasteks on eestlanna Kati ja ema poolt Eesti juurtega venelanna Lydia, kes Moskvast Tartusse põgeneb. Kati on kirglik Haapsalu sallide kuduja ja veab kohalike naiste kudumisringi. Mustritel ning kudumisel on raamatus nii oluline koht, et need võiks isegi kolmandaks peategelaseks olla.
Käimas on Teine maailmasõda ning kirjeldatud sündmused katavad juuniküüditamist, vene vägede lahkumist Eestist,  sakslaste saabumist, metsavendlust ning Kati ja Lydia põgenemist Soome. Täpselt sama traagiline kui tookordne aeg, on ka tegelaste ning nende sugulaste-sõprade saatus.
Raamatu tekkelugu on väga huvitav. Nimelt leidis austraallannast autor raamatukogust juhuslikult Eesti pitsimustrite raamatu ning selles märgitud Eesti ajalooline taust ning mustrite põlvest-põlve, emalt-tütrele edasi andmise kirjeldused inspireerisid teda kirjutama. (Kate Forsythi intervjuu Lauren Chateriga).
Tunnistan ausalt, et olin "The Lace Weaver-i" lugejana "raske publik". Loomulikult on mul eestlasena hea meel, et kellegile on mu kodumaa saatus ning imeilusad kudumid nii palju korda läinud, et tahtis sellest raamatut kirjutada. Kuid, ma olen ka palju ajaloolisi romaane lugenud, olen rahvuselt eestlane ning kuduja (kuigi ma pole oma elus ühtegi õiget, st külgeõmmeldava äärepitsiga Haapsalu salli kudunud, julgen arvata, et midagi ma kudumisest ikka tean).
Lugu ise oleks saanud veel paremaks lihvida, näiteks tundus Lydia taust ebausutavana ja faktide lisamine mõnikord liiga kunstlikuna - oli aru saada, et autor tahab oma teadmisi jagada ning need andsid ka vajalikke taustteadmisi, kuid üleminek väljamõeldult tõelisele polnud piisavalt sujuv. 
Mis mind veel segas? Esiteks loetlen kolm mulle tundmatut fakti, mille puhul olen täiesti nõus aktsepteerima, et need on võõrad vaid mulle.  Eesti võib küll väike olla, kuid piirkondlikud erinevused on täiesti olemas.
1. Eestis olevat viis aastaaega - ei ole kuulnud.

"They say Estonia has five seasons.
Bitter winter. Pale spring. Autumn, when forests are carpeted with mushrooms. Summer, with its blue cloudless skies and rich harvest of fruit. Lastly, my favourite: the thaw. (Chater, Lauren, 2018, "The Lace Weaver", lk. 1) 

2. Kadakamarja moosist kuulsin ma esimest korda. Ainukese viite sedasorti moosile leidsin "Perenaise märkmete" blogist.  Ma kasvasin üles Jõgeva külje all ja meie kandis olid kadakad haruldus ja moosimarju sealt küll ei saanud. Võibolla on Haapsalu või Tartu kandis lood teised.

 "One learns to get by on what exists in the pantry: lingonberry, gooseberry, juniper jam spread on thick slices of must leib - the black bread so prized by our people that a loaf, clumsily spilled, must be kissed to restore favour (Chater, Lauren, 2018, "The Lace Weaver", lk. 1)

3. Venelaste okupatsiooni ajal rääkisid eestlased ka omavahel vene keeles - ei ole kuulnud.

 "Oskar's face  remained impassive but he lifted his chin. 'Ma ei ole kummitus', he said, in Estonian: not a ghost.
I heared my mother's indrawn breath and knew that she too felt fluttery strangeness of hearing our language spoken again. The long Uralic vowels, the rhythm like a song. Hearing it awakened an unexpected longing in me. We had spoken Russian since the Soviets arrived, even at home, it was safer that way (Chater, Lauren, 2018, "The Lace Weaver", lk. 22)
Kuna pitssallide kudumisel on raamatus väga tähtis koht, siis on sellele ka palju viiteid. Jäi mulle mulje, et a) autor pole ikka päris täpselt aru saanud, kuidas sallile nuppe sisse kootakse või b) kasutab ta tegusõna "sew" ehk õmblema kuduma tähenduses. 
"How she was able to keep tension in her yarn as she sewed on the lace nupps, the small lacy bobbles that told the buyer that a shawl had beem sewn by hand" (Chater, Lauren, 2018, "The Lace Weaver", lk. 18)   
"Kati and I have to visit with Helle for a while. She wants us to show her how to sew some nupps on her kroonprints stitch" (Chater, Lauren, 2018 "The Lace Weaver", lk. 315) - seda lauset lugesin ma kohe mitu korda ning minu arvates on selles mitu viga. Esiteks, "kroonprints" pole mitte kudumisvõte (stitch) vaid terviklik muster (pattern), nuppe ei õmmelda vaid kootakse ning kui oskad juba nuppu kududa, siis oskad seda sõltumata mustrist.

Vead eestikeelsete sõnade kasutuses või näpukad:

"I wished we had a gramophone or a kannal, the six-stringed instrument which sounded a little like a lute" (Chater, Lauren, 2018, "The Lace Weaver", lk. 282)

"He reached out and brushed my cheek with his thumb. 'Hüvastijätt, then Kati.'  Farewell (Chater, Lauren, 2018, "The Lace Weaver", lk. 291) - minu arvates oleks pidanud siin olema lihtsalt "hüvasti". Autor kasutab sama sõna ka raamatu lõpus ja sinna sobis see mu meelest paremini. 


Lõppkokkuvõttes hindasin raamatut Goodreadsis 3.5 punktiga, mis ei tähenda üldsegi seda, et tegemist oleks viletsa raamatuga, vaid viga on puhtalt minus, mul oli teine vaatenurk ja kogemustepagas. Ma ei saa sinna midagi parata, et kui mõne teise ajaloolise romaani puhul vilistaksin faktitäpsusele, siis antud juhul tahaksin, et asi oleks tõele nii lähedal kui võimalik. Et kui juba kirjutada, siis ka õigesti. Palun parandage mind, kui olen autorile ülekohut teinud. 
See täpselt selline raamat, mida Eesti raamatutpoodides turistidele müüa võiks. Ikkagi inglisekeelne ilukirjanduslik teos Eesti ajaloost.

pealkiri: "The Lace Weaver"
autor: Chater, Lauren
keel: inglise
kirjastus: Simon & Schuster AU
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 421

ilmumisaasta:2018
ISBN-13:9781925596335
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 




05 august 2018

Mads Peder Nordbo "Nahata tüdruk"


"Mine poole tunni jooksul lennujaama. Mingid jahimehed on leidnud surnud mehe, kes näeb välja, nagu oleks ta seal olnud juba kaua aega, nii et on mumifitseerunud. Arvatavasti viikingiajastust. See on suur lugu. SUUR!" (Nordbo, Mads Peder, 2018, "Nahata tüdruk", lk. 16) 
 

Raamatu tagakaanel olev sisututvustus ütleb tegelikult juba kõik ära:

Matthew Cave on 20. eluaastates Taani ajakirjanik. Ta on kaotanud elu mõtte pärast seda, kui tema kallim ja veel sündimata tütar liiklusõnnetuses surma said. Põgenemine tõelisuse eest viib ta Gröönimaa pealinna Nuuki, kus ta ameeriklasest isa 20 aastat tagasi Thule lennuväebaasist viimase postkaardi saatis ja seejärel kadus. Matthew saadetakse igijää serval päevavalgele tulnud muumiat uurima, kes arvatakse olevat esimene taoline leid tervel Põhjamaal. See võib kujuneda ülemaailmseks sensatsiooniks ja väike Arktika kogukond on pinevil. Pääseb valla kaos, kui muumia kaob ja teda valvanud politseinik leitakse lõhkilõigatuna, sisikond välja rebitud. Matthew pääseb ligi informatsioonile nelja samasuguse mõrvajuhtumi kohta 1973. aastast, mis olid omakorda seotud kahe 11-aastase tüdruku jäljetu kadumisega. Kaks paralleelset mõrvamüsteeriumi sulanduvad üheks ja Matthew hakkab mõlemat ise uurima. Ta saab usaldada vaid ühte noort grööni naist, kes 14-aastaselt oma isa tappis, ta lõhki lõikas ja sisikonna eemaldas. Naise nahk on kaetud tätoveeringutega. Ta kannatas lapsena väärkohtlemise all, kuid on sitke ja tugev nagu mäed Nuuki ümber.

Lugesin raamatut enda jaoks huvitaval hetkel. Olin just Usast Eestisse lennanud ning lend läks üle lumise Gröönimaa. Miskipärast ei istunud mulle ühegi filmi vaatamine ega raamatu lugemine ja nii jõllitasin tundide kaupa telekaekraanilt lund-jääd ning mõtlesin, et mis elu seal all küll elatakse. Eestis ootas mind Mads Peder Nordbo "Nahata tüdruk", mille peategelane ajakirjanik Matthew on Gröönimaa pealinnas Nuukis.
See on ülesehituselt krimiromaan, milles on nii mõrvu kui tüdrukute vastast vägivalda, kuid lõpptulemus on hoopis mitmekihilisem ja erilisem. Olen küll palju kriminulle lugenud, kuid ei meenu midagi sarnast. Minu täiesti põhjendamatu oletus on, et raamatus on peidus rohkem kui mina aru sain ja autor on sisse pannud teemasid, millest oleks vaja rääkida, aga vaikitakse. Aga nagu ma ütlesin, on see vaid minu oletus. 
"Nahata tüdruk". on valus ja jõhker,  tundub, et selles pole mitte ühtegi ilusat ja helget hetke. Kahjuks igaühele see raamat arvatavasti ei sobi, kuid mina loeksin  selle autori kirjutatut veelgi. 

pealkiri: "Nahata tüdruk"
autor: Nordbo, Peter Mads
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 256

ilmumisaasta: 2018
ISBN-13: 9789985343845

inglise keeles: "The Girl Without Skin"
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 


*Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest!


Heljo Mänd "Elu roheline hääl"

Sisututvustus Goodreadsist:

Heljo Mänd jutustab pisut müstilisel moel enda, oma vanemate, vanavanemate ja oma suguvõsa lugu. Inimeste lood põimuvad, katkevad, rulluvad lahti, jooksevad paralleelselt ja ühinevad taas, moodustades jutukanga, mille lugemisest sa ei suuda loobuda.
Loo kangas ulatub 19. sajandist kuni 20. sajandi keskpaigani, tema heietes on nii tumedaid niite poliitilistel põhjustel tagakiusamisest ja sõjast kui ka helgeid niite suurest armastusest ja õnnest. Südant puudutava loo leiab siit igaüks.

 
Eelmises postituses mainitud "Roheline hääl" on käesoleva raamatu viimane osa. Kuna olin tolle raamatukese vahetult enne läbi lugenud, siis olin oma arvamuse juba enne valmis kujundanud. 
Elulugude austajatele on see kindlasti armas leid, kuid mitte mulle.

pealkiri: "Elu roheline hääl"
autor: Mänd, Heljo
keel: eesti
kirjastus: Eesti Ekspressi Kirjastus
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 376

ilmumisaasta: 2008
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 


*kaanepilt Goodreadsist  

Heljo Mänd "Roheline hääl"

Minu lapsepõlve kuulus Heljo Männi raamat "Väikesed võililled", mis meeldis mulle nii väga, et lugesin päris kapsaks. Nüüd sattus mulle kätte sama autori hilisemast elust rääkiv raamat, milles jooksevad kõrvuti Heljo ning ta täditütre Illi lood. Heljo oma on täis noorusea armumist, kuid pikitud kurtmisega mehe vanemate ning elukoha üle. Illi meenutab oma elu vangina.
Selline kombinatsioon on raamatule kahjuks. Inimeste autobiograafiaid on üldse raske hinnata, sest tundub nagu annaksid oma arvamuse nende tookordsele käitumisele ja arusaamadele, kuid ükskõik, kuidas ma ka ei proovinud, ei õnnestunud mul objektiivseks jääda. Heljo kurtmised mõjusid Illi läbielamiste ja murede taustal virisemisena.
Ülelugemisel keskenduksingi hoopis Illi loole, kuid vaevalt, et seda kunagi juhtub. 

"Ma ei suutnud end raamatutesse kauaks unustada. Eriti veel raskesti loetavatesse raamatutesse. Mu aju sai liiga ruttu mõttetihedust täis, nii et pidin varsti raamatu käest ära panema. mitte päriseks, võtsin selle hiljem jälle kätte ja panin uuesti ära. Mul ei jäänud ükski rida lugemata, aga ma ei suutnud järjest neelata. Ka kõige ilusamaid lehekülgi." (Mänd, Heljo, 1994, "Roheline hääl", lk 28)

pealkiri: "Roheline hääl"
autor: Mänd, Heljo
keel: eesti
kirjastus: Perioodika
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 159

ilmumisaasta: 1994

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2/5 



Yrsa Sigurðardóttir "Lõpparve" (Children's House II)


Sisututvustus Goodreadsist:

Ühe Islandi kooli õpilased matavad maha ajakapsli, millesse panevad oma kirjad tulevikuennustustega. Kümne aasta pärast kaevatakse kapsel välja, et võrrelda laste prognoose tegelikkusega. Ja selgub, et ühes kirjas on ennustatud kuue ainuüksi initsiaalidega tähistatud inimese surma … Seda veidrat ja esialgu pealtnäha naljakatki lugu määratakse uurima ebasoosingusse langenud politseinik Huldar. Samal ajal leitakse ühe maja aiast inimese kämblad ja varsti tapetakse võikal kombel ka selle maja omanik. Tema nimetähed langevad kokku ühes tulevikuennustuste kirjas surema määratud inimese initsiaalidega. Ja sellele järgnevad uued surmad. Nüüd on asi naljast kaugel. Ohvrite arvu kasvamist on vaja iga hinna eest vältida. Kirja kirjutas koolipoiss ja seetõttu kaasatakse asja uurimisse lastepsühholoog Freyja. Rööbiti pingelise politseijuurdlusega kulgeb ka Freyja ja Huldari keerulise armusuhte lugu. Ja vahel näib, et mõlemad on lootusetult ummikusse jooksmas.

Sarja teine raamat, milles Huldar satub tegelema teemaga, mis esmapilgul tundub lihtsalt kummaline. Kuid kuriteod ei jää loomulikult tulemata ning nende taustalugu on verdtarretav. Kuigi tegemist on kriminulliga, on see ka raamat hoolimatusest. Mis juhtub, kui keegi peab oma (pere) head nime laste heaolust tähtsamaks?
Minu jaoks lisaski õudusfaktorit see, et sündmused, millest oleviku kuriteod välja kasvasid, mõjusid hoopis tõepärastemana, kui esimese osa omad. Kuigi loodan, et suures osas on tegemist autori enda väljamõeldisega, kardan, et paljuski toetus ta reaalsetele sündmustele.
Positiivse külje pealt - Freya ja Huldari omavaheline kiskumine jätkub ning kaanekujundus on jällegi ilus (ning tõene). 
Mul oli seda raamatut küll emotsionaalselt raskem lugeda, kuid soovitan siiski. Loodan, et Varrak võtab ette ka kolmanda osa tõlkimise-trükkimise. 

pealkiri: "Lõpparve"
autor: Sigurðardóttir, Yrsa 
keel: eesti
tõlkija: Villmann, Peeter
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 392 
ilmumisaasta: 2018 (esmatrükk 2015)
ISBN-13: 9789985343869 

inglise keeles: "The Reckoning"
saksa keeles: "Sog"

Goodreadsi hinnag: 5/5 


*Raamatu eest suur aitäh kirjastusele Varrak!

Yrsa Sigurðardóttir "Pärand" (Children's House I)


Sisukirjeldus Goodreadsist:

Reykjavíkis mõrvatakse omaenda kodus jõhkralt noor naine. Mõrva ainus tunnistaja on tema seitsmeaastane tütar. Peagi tapetakse veel teinegi naine ja politsei on nõutu. Üks raadioamatöör saab veidraid sõnumeid, mis seovad teda mõlema mõrvaga, ning hakkab asja ise uurima. Politseijuurdlust juhtiv Huldar ja tähtsaimast tunnistajast tüdrukukese eest hoolitsev psühholoog Freyja on sunnitud koostööd tegema. Seda raskendab aga asjaolu, et hiljaaegu veetsid nad pärast kohtumist baaris ühise öö ja Huldar väitis tollal, et ta on maalt tulnud puusepp...

Tegemist on Yrsa Sigurðardóttiri uue sarja avaraamatuga, mille peategelasteks on lastepsühholoog Freyja ning politseinik Huldar, kelle  kassi-koera laadset omavahelist suhtlemist on läbi terve raamatu väga lõbus jälgida. Kuriteod on autorile omaselt verdtarretavad ning hoiatus - neis on kaaskannatajateks lapsed. Teatud lehekülgi ei olnud ma üldse võimeline lugema, libisesin neist osadest nii kiirest üle kui võimalik. Kurjategija motivatsioon jäi minu jaoks veidi arusaamatuks, st esimese tapmisstiili loogikast sain aru, kuid edasi enam mitte. Kuid see ei seganud mul raamatut nautimast ja imeilus kaanekujundus on juba lisaboonus.
Soovitan kindlasti!

pealkiri: "Pärand"
autor: Sigurðardóttir, Yrsa 
keel: eesti
tõlkija: Villmann, Peeter
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 432 
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2014)
ISBN-13: 9789985343869 

inglise keeles: "The Reckoning"
saksa keeles: "Dna"

Goodreadsi hinnang: 4.5/5

23 juuli 2018

Seicho Matsumoto "Mäng sõiduplaaniga"

Esmapilgul armastajate enesetapuks peetud surmad osutuvad hoopis mõrvaks...



keel: eesti
tõlkija: Sisask, Agu
kirjastus: Eesti Raamat 
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 111

ilmumisaasta: 1974 (esmatrükk 1957) 

inglise keeles: "Tokyo Express" / "Points and Lines"
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 3/5