31 detsember 2015

2015.aasta kokkuvõte

2015. aasta on läbi saamas ja on aeg ka lugemisaastale joon alla tõmmata. Sel aastal osalesin ka Facebookis olevas lugemisväljakutses, kuid kõikide teemade alla pole mul raamatuid paigutada. Mis siis, lugesin neid, mis meeldisid ja huvi pakkusid ja nagu ikka, on lugemist ootavate raamatute nimekiri ikka veel pikk.
Avastasin Islandi krimikirjaniku Yrsa Sigurdardottiri ja taasavastasin Kazuo Ishiguro, kelle "Ära lase mul minna" oli üks 2015. aasta paremaid lugemiselamusi, mille kogemust kandsin endas päevi pärast seda, kui olin raamatu käest pannud. Lemmikute hulka kuulusid ka Joel Haahtela "Täheselge, lumivalge", Tommi Kinnuneni "Nelja tee rist" ja Chimamanda Ngozi Adichie "Americanah".
Pettumusi oli ka, aga suurimad neist panin nii kiiresti käest ära, et hakanud neid isegi kuhugi kirja panema. Olen veendunud, et elu on liiga lühike, et seda halbade raamatute lugemise peale raisata.

Ma soovin teile kõigile ilusat uut lugemisaastat!

1. Ken Follett "Fall of Giants" (The Century Trilogy I) 
2. Lois Lowry "The Giver" (Giver Quartet I)    
3. Jessie Burton "The Miniaturist" 
4. Lois Lowry "The Son" (Giver Quartet IV)   
5. Boel Westin "Tove Jansson Life, Art, Words"
6. Kerrelyn Sparks "How to Seduce a Vampire (Without Really Trying)" (Love at Stake Series 15)  
7. Tess Gerritsen "Die Again" (Rizzoli and Isles 11)  
8.  Sarah Waters "The Little Stranger"
9. Rhonda K. Garelick "Mademoiselle: Coco Chanel and the Pulse of History"  
10. Otfried Preussler "Krabat"
11. V.E. Schwab "Vicious"
12. Anthony Horowitz "Moriarty"
13. M.O. Walsh "My Sunshine Away"    
14. V.E. Schwab "A Darker Shade of Magic" 
15. Graeme Simsion "The Rosie Effect"   
16. Andrzej Sapkowski "Der letzte Wunsch"  
17. Stephen King "The Shining"  
18. Stephen King "Doctor Sleep" 
19. Paula Hawkins "The Girl on the Train"  
20. Juri Rõtheu "Uni algavas udus" 
21. Sara Gruen "At the Water's Edge"
22. Oscar Wilde "Dorian Gray portree"
23. Louise Erdrich "The Round House"   
24. Kazuo Ishiguro "Mägede kahvatu terendus"
25. Kazuo Ishiguro "Never Let Me Go" e.k. "Ära lase mul minna"
26. Cecelia Ahren "Für immer vielleicht"
27. Rick Riordan "The Lightning Thief" (Percy Jackson and the Olympians I) e.k. "Percy Jackson ja välguvaras"
28. Einar Ellermaa, Inge Pitsner "Kaika Laine inimesed"
29. Janka Lee Leis "Vihmasaatjad"
30. Ene Timmusk "Minu Kanada"
31. Miguel Delibres "Küpressil on kitsas vari"
32. Gail Tsukiyama "A Hundred Flowers"
33. Hille Karm "Kui vanaema väike oli"
34. Kristiina Kass "Kasper ja viis tarka kassi"
35. Yrsa Sigurdardottir "Das letzte Ritual" (Dóra Guðmundsdóttir I) e.k. "Kolmas märk" 
36. Yrsa Sigurdardottir "Das Gefrorene Licht" (Dóra Guðmundsdóttir II)  e.k. "Kes teisele hauda kaevab"
37. Yrsa Sigurdardottir "Das Glühende Grab" (Dóra Guðmundsdóttir III) e.k. "Tuhk"
38. Yrsa Sigurdardottir "Die Eisblaue Spur" (Dóra Guðmundsdóttir IV)
39. Enno Tammer (koost.) "Uued väliseestlased"
40. Jennifer Worth "Call the Midwife: Memoir of Birth, Joy, and Hard Times" (I)
41. Jennifer Worth "Call the Midwife: Shadows of the Workhouse" (II)
42. Jennifer Worth "Call the Midwife: Farewell to the East End" (III)
43. Celeste Ng "Everything I Never Told You"
44. Indrek Hargla "Süvahavva teine suvi"
45. Laura Moriarty "Center of Everything"
46. Jennifer McMahon "The Night Sister"
47. Robin Kirman "Bradstreet Gate"
48. Erika Swyler "The Book of Speculation"
49. Oliver Pötzsch "Die Henkerstochter und der Teufel von Bamberg" (Henkerstochter V) 
50. Yrsa Sigurdardottir "Feuernacht" (Dóra Guðmundsdóttir V)
51. Harper Lee "Go Set a Watchman"
52. E. Lockhart "We Were Liars" e.k. "Me olime valetajad"
53. Kazuo Ishiguro "Päeva riismed"
54. Renée Ahdieh "The Wrath and the Dawn"
55. Jojo Moyes "After You"
56. M.I. McAllister "The Urchin of the Riding Stars" (The Mistmantle Chronicles I)
57. Sarah J. Maas "Court of Thorns and Roses" (I)
58. Jonathan Stroud "The Screaming Staircase" (Lockwood & Co. I) e.k. "Kisendav trepp"
59. Jonathan Stroud "The Whispering Skull" (Lockwood & Co. II)
60. Jonathan Stroud "The Whispering Skull" (Lockwood & Co. III) 
61. Sarah J. Maas "Throne of Glass" (Throne of Glass I)
62. Joel Haahtela "Täheselge, lumivalge"
63. Tommi Kinnunen "Nelja tee rist"
64. Celia Rees "Witch Child" (I) e.k. "Nõialaps"
65. Celia Rees "Sorceress"(II) e.k. "Nägijanaine"
66. Stacy Schiff "The Witches: Salem, 1692"
67. Ursula Poznanski "Erebos" e.k. "Erebos"
68. Susan Ee "Angelfall" (Penryn and the End of Days I)
69. Susan Ee "World After" (Penryn and the End of Days II)
70. Susan Ee "End of Days" (Penryn and the End of Days III)
71. Amy Tan "Kitchen God's Wife" e.k. "Köögijumala naine"
72. S.K. Tremayne "Ice Twins"
73. Marie Kondo "The Life-Changing Magic of Tidying Up"
74. Victoria Schwab "The Archived" (Archived I)
75. Victoria Schwab "The Unbound" (Archived II)
76. James Dashner "The Maze Runner" (Maze Runner I) e.k. "Labürindijooksja"
77. Hester Young "The Gates of Evangeline"
78. Leif G.W. Persson "Linda mõrva juhtum" (Bäckström I)
79. Jonathan Morris "Doctor Who: Touched by an Angel"
80. Leigh Bardugo "Six of Crows" (I) 
81. Victoria Aveyard "Red Queen" (I) 
82. Rick Riordan "The Sea of Monsters" (Percy Jackson and the Olympians II) e.k. "Percy Jackson ja koletiste meri"
83. Rick Riordan "The Titan's Curse" (Percy Jackson and the Olympians III)
84. Rick Riordan "The Battle of the Labyrinth" (Percy Jackson and the Olympians IV)
85. Rick Riordan "The Last Olympian" (Percy Jackson and the Olympians V)
86. R.L. Stine "Welcome to Dead House" (Goosebumps I)
87. R.L. Stine "Stay Out of Basement" (Goosebumps II)
88. R.L. Stine "Monster Blood" (Goosebumps III)
89. Hannah Rothschild "Improbability of Love"
90. Cornelia Funke "Ghosthunters and the Incredibly Revolting Ghost" (I)
91. Cornelia Funke "Ghosthunters and the Gruesome Invincible Lightning Ghost (II)   
92. Christopher Buckley "The Relic Master" 
93. Chimamanda Ngozi Adichie "Americanah"  

Käsitööraamatud:
Solveig Larsson "Knitted Mittens" 







Chimamanda Ngozi Adichie "Americanah"

Kui me jätame kõrvale raamatu põhiteema, milleks on rassism ja see, kuidas on olla mustanahaline valgete ühiskonnas, siis on see kahe noore inimese (armastuse) kujunemise lugu. Lugeja jälgib kõrvalt, kuidas nigeerlased Ifemelu ja Obinze isiksustena arenevad, kokku saavad, lahku lähevad ja üksteist uuesti leiavad. Sinna vahele mahub ka uude riiki kolimine ja kodumaale tagasi tulemine. Ifemelu läheb Ameerikasse õppima ja elama, kuid otsustab aastate järel tagasi koju kolida. Obinzel ei õnnestu USA viisat saada ning ta elab mõned aastad illegaalina Londonis, kuid saadetakse Nigeeriasse tagasi.
Raamatu lõpp oli natuke pettumus. Ifemelu käitumine oli minu silmis isekas, kuid ma ei oska vastata küsimusele, kas inimesel on õigus minna ja teadlikult teise pereelu ära lõhkuda või on meist igaühel õigus minna tagasi hetke ja inimese juurde, kellega me olime õnnelikud.
Ma olen praegu tegevuses oma raamatute katalogiseerimisega  ning tänu sellele protsessile leian riiuleilt raamatuid, mida olen küll ostnud, aga lugemiseni pole veel jõudnud. "Americanah" on üks neist. Kui lugema hakkasin, siis juba esimeste lehekülgede järel kirjusin ennast, et polnud seda varem ei teinud. Olin täiesti vaimustuses, see oli nii aus ja avameelne. Ifemelu ütleb, et ta ei tea muid, kui kindlad seisukohad, kuid mulle lugejana, muutus see lõpuks väsitavaks.

"That's a pretty strong opinion."
" I don't know how to have any other kind." (lk. 220)

Lõpetuseks ütlen, et see oli kummaline lugemiskogemus. Ühelt poolt tahtsin kiiresti edasi lugeda, sest see on nii hästi kirjutatud, kuid teisalt oleksin pidanud aeglasema tempo valima, sest küllastusin teemast. Igal juhul üks paremaid 2015. aasta lugemisleide.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Americanah"

Christopher Buckley "The Relic Master"

1517. aasta, Dismas tegeleb "ehtsate" reliikviate äriga ning hangib esemeid kahe tähtsa kliendi, Targa Fredericku ja peatselt kardinaliks saava Albrechti, erakogudesse. 

"“I don’t complain. They’re very different people. For Albrecht, the relics are business. Frederick loves his relics for themselves.""

Albrecht tahab oma kollektsiooni Jeesuse surilina, kuid originaal on juba kellegi teise valduses ning kõik ülejäänud, mis Dismasele ette satuvad, on vaid haledad koopiad. Kui Dismas oma suure vaevaga kogutud varandusest ilma jääb, siis tuleb ta sõbrale saksa maalikunstnikule Dürerile "geniaalne" idee ise surilina maalida ja lasta Dismasel see hea raha eest maha müüa. Mõeldud, tehtud. Taskud raha täis, arvavad mõlemad, et asi on lõpetatud, kuid Dürer sai käkiga hakkama. Ta lisas surilinale detaili, mida originaalil kindlasti olla ei saanud. Dismas saab Albrechtilt oma pattude lunastamiseks käsu "õige" surilina varastada ja talle tuua. Koos Düreri ja mõnede sõduritega, asubki ta Savoiasse teele.
Niipea kui ma "The Relic Master'it" Amazonis nägin, teadsin, et tahan seda lugeda, sest kirjelduse järgi tundus see olevat täpselt see, mida otsin. Nimelt proovin ma juba tükk aega leida raamatut, mis oleks sarnane ja võrdväärne mu lemmikraamatute Ken Folleti "The Pillars of the Earth-i" ja "World Without End-iga", kuid seni pole see mul veel õnnestunud.  Pettusin sellelgi korral. Kirjelduste põhjal ootasin midagi palju paremat. Tõsi, et kuni selle kohani, mil surilina pettus välja tuli, oli raamat päris hea, kuid edasi läks igavaks ja kokkuvõttes oli loetu lihtsalt keskpärane.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud


30 detsember 2015

Cornelia Funke "Ghosthunters and the Gruesome Invincible Lightning Ghost!" (II)

"It's always the same with dangerous adventures: They start off quite harmlessly." (lk. 1)

Hetty, Tom ja tont Hugo on nüüd üheskoos töötav meeskond, kes palgatakse hotellis elutsevat tonti välja ajama. Kahjuks selgub, et hotelli mänedžer valetas neile ning vaim pole sugugi nii ohutu kui nad arvasid ja nüüd peavad nad kiiresti midagi uut välja mõtlema.
Kui eelmine raamat oli uudne ja hea huumoriga kirjutatud, siis see oli küll hea, aga esimesest natuke viletsam. See "miski" oli minu jaoks puudu, kuid lastele meeldiks kindlasti.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: Gespensterjäger im Feuerspuk

Cornelia Funke "Ghosthunters and the Incredibly Revolting Ghost!" (I)

"It all began on one of these days - one of those stupid days when absolutely everything goes wrong."  (lk. 1)

Tom on 9 aastane poiss, kelle päev algas halvasti ning lõppes veelgi hullemini, kui ta avastab keldrisse elama kolinud tondi. Keegi peale vanaema ei usu teda ning vanem õde Lola teeb Tomi üle halastamatult nalja.
Vanaema saadab Tomi oma sõbranna tondipüüdja Hetty Hyssopi juurde abi otsima. Hetty õpetab Tomile, kuidas keldris elavast (ohutust) tondist lahti saada, kuid selle asemel, et tonti välja ajada, hakkab Tom sellega rääkima ning selgub, et Hugo tuli Tomi keldrisse, kuna ta eelmisesse elukohta kolis kohutav tont. Tom ja Hetty otsustavad selle uue elaniku üheskoos välja ajada, sest nii  saab Hugo tagasi minna ning kõik on rahul.
Jällegi üks lastele/noortele mõeldud õudusjutt. Natuke Astrid Lindgrenlik, tore ja lõbus lugemine, üldsegi mitte hirmus.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Gespensterjäger auf eisiger Spur"


Hannah Rothschild "Improbability of Love"

Raamatus on kaks olulist peategelast: Annie, kes läks hiljuti oma pikaajalisest poisssõbrast lahku ning kolis Londonisse uut algust leidma. Ta töötab Rebecca Winklemani pere kokana. Arvates, et ta on uue armastuse leidnud, otsustab Annie mehele sünnipäevaks kingituse teha ja ostab vanakraamipoest maali, mis teda kummaliselt kõnetab. Suhtest ei saa asja ning maal jääb alles.
Teiseks peategelaseks on 18. sajandi prantsuse kunstniku Antoine Watteau maal Improbability of Love, mis räägib lugejaile oma loojast ning omanikest.
Kõrvaltegelastest on tähtsaimad:
Annie alkohoolikust ema Evie, keda ikka ja jälle vanglasse kainenema viiakse. Aastate jooksul on Evie korduvalt lubanud joomist maha jätta, kuid seni pole ta suutnud karskeks jääda. Kui tal on raha otsas, siis võtab ta Annie maali baari kaasa ja annab selle jookide eest pandiks.
Jesse on kunstnik, kes päevasel ajal muuseumis giidina raha teenib. Ta aitab Anniel maali kohta rohkem infot leida ning suunab teda restauraatorite juurde.
Memling Winkelman on aastakümneid vale nime all elanud. Ta pole mitte juut vaid sakslane, kes Teise maailmasõja ajal natsiarmees Hitleri jaoks kunstiväärtusi kokku kogus. Pärast sõda võttis ta endale uue nime ning hakkas juutidelt kokkukogutud maalidega raha teenima. Tal on Watteau maaliga isiklik suhe ning tahab seda iga hinna eest tagasi saada. 
Rebecca  töötab isa firmas ja  on endalegi üllatusena külmavereline ja kalk ärinaine, kes oma pere maine päästmise nimel ei löö millegi ees risti ette ning ohverdab Annie silmagi pilgutamata.
Kõrvaltegelastena on sisse toodud ka hulgaliselt rikkaid inimesi, kellel pole oma rahaga midagi tarka peale hakata ning püüavad kunstiväärtusi, sh. Watteau maali osta.
Lehekülgede poolest pole see väga paks raamat, aga autor on 416 leheküljele koondanud tohutus koguses tegevust ja infot. Muuhulgas on raamatus palju ülirikkalike õhtusöökide kirjeldusi, kuninglikud menüüd, milles on kõike liiga palju. Lugedes tekkis mul sama tunne - lõpuks oli kõike liiga palju, tekkis lugemisnaudingu üleküllus ning sellest tulenevalt ei suutnud ma loetud enam vääriliselt hinnata. Minu arvates oleks see raamat võitnud, kui selles oleks olnud  natukenegi vähem infot.
Ma arvan, et Rothschildi raamat meeldib samale sihtgrupile, kellele meeldis Donna Tartti "Ohakalind".  Selles on palju huvitavaid ajalugu,  maale, restaureerimist ning ehtsusest ja vanuse hindamise alast infot. Faktitäpsuse osas ei oska ma sõna sekka öelda, kuid see oli huvitav. 

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

R.L. Stine "Hair-raising Collection" (Goosebumps I-III)

R.L. Stine raamatud on noorele lugejaskonnale mõeldud õudusjutud. Kokku on neid kümneid, kuid loetud kogumikus on sarja esimesed kolm raamatut.

"Welcome to Dead House" (Goosebumps I)
Amanda ja Joshi perekond saab päranduseks maja. Sisse kolides selgub, et linnaosa, milles maja asub, on väga veider ning selles elavad inimesed tegelikult zombid. Viimased vajavad "ellujäämiseks" värsket verd ning peavad korra aastas  ühe elava perekonna linna sisse meelitama. Sellest perest saavad lõpuks samuti zombid ja ring hakkab otsast peale.
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Gänsehaut - Willkommen im Haus der Toten"

"Stay Out of Basement" (Goosebumps II)
Margareti ja Casey isa on teadlane, kes kasvatab keldris eriskummalisi taimi. Ühel päeval märkavad lapsed, et isa on muutunud - ta kannab mütsi peas, sööb taimeväetist ning haavast tilgub rohelist verd. Selgub, et üks mutanttaimedest võttis isa kuju ja lapsed peavad otsustama, kumb on õige vanem. See polegi aga nii lihtne kui tundub ja lõpuks jääb õhku küsimus, kas nad ikka tegid õige valiku.  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Gänsehaut - Das unheimliche Labor."

"Monster Blood" (Goosebumps III)
Evan saadetakse ajutiselt tädi Kathryni juurde elama. Tädi on väga ebameeldiv ja pealegi kurt, nii et temaga pole võimalik isegi rääkida. Evan leiab omale naabrusest sõbra Andy ja ühel päeval ostavad lapsed poest purgi koletise verd, mis hakkab kasvama. See ei mahu see enam ei purki, ämbrisse ega ka vanni ning lõpuks neelab tädi kassi Sarabethi alla. Selgub, et Sarabeth polnudki kass, vaid kuju muutnud nõid, kes tädile needuse peale pani. Nüüd, kus nõid on kadunud, katkeb ka needus, Kathryn saab rääkida ning on tegelikult väga meeldiv inimene. Loetust kõige viletsam, sest loos puudus igasugunegi selgitus, asjad lihtsalt toimusid.
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Gänsehaut - Es wächst und wächst und wächst ..." 

Lugesin kogumiku läbi, et enne sarjast ettekujutust saada kui uut "Goosebumpsi" filmi vaatan. Täiskasvanu jaoks on need lood liiga lihtsad ja ettearvatavad, sest elu jooksul olen juba palju õudukaid lugenud ja vaadanud. Julgen öelda, et kuigi neid reklaamitakse laste õudusjuttudena, siis vaevalt, et need kellegil unetuid öid põhjustavad, lugudes pole midagi ülihirmsat ega koledaid kirjeldusi.  

Rick Riordan "The Last Olympian" (Percy Jackson and the Olympians V)

"The end of the world started when a pegasus landed on the hood of my car.
Up until then, I was having a great afternoon."

Viieosalise sarja viimane raamat, milles kõik eelmistes osades alguse saanud sündmused finaali jõuavad. Eraldiseisva raamatuna pole see kuigi huvitav, sest põhiosa raamatust moodustavad võistlussteenid, mis eelnevaid sündmusi teadmata, tunduvad lihtsalt igavad ja ülipikad. Kuigi mul oleks mõnede tegelaste käitumise osas virisemist, siis lõpplahendus mulle meeldis. Me saame teada, mida oraakli ennustus tähendas ja kes on selle loo tegelik kangelane. Rohkem ma siin ei kirjuta, sest siis on sarja lugejatel rohkem üllatust.
Kui ma nüüd neile viiele raamatule tagasi vaatan, siis üldiselt meeldis mulle sari väga, see oli põnev lugemine. Nagu ma esimese raamatu postituses kirjutasin, olin ma lapsena Kreeka müütidest vaimustuses, lugesin neid raamatuid ikka uuesti ja uuesti ning nüüd oli väga huvitav lugeda, kuidas autor on need raamatutesse põimunud. Ta ei kasuta mitte üksnes põhijumalaid, vaid ka vähetähtsamaid jumalusi ning müütidest tuttavaid  tegelasi. Nii, et kui teil on laps, kelles te tahaksite huvi mütoloogia vastu äratada, siis peaks see küll sobiv sari olema. Võiks arvata, et see on puhtalt poisteraamat, kuid see ei pruugi tungimata nii olla, sobib ka tüdrukutele.
Sarja kõik raamatud:
1. Rick Riordan "The Lightning Thief" (Percy Jackson and the Olympians I) e.k. "Percy Jackson ja välguvaras"
2. Rick Riordan "The Sea of Monsters" (Percy Jackson and the Olympians II) e.k. "Percy Jackson ja koletiste meri"
3. Rick Riordan "The Titan's Curse" (Percy Jackson and the Olympians III)
4. Rick Riordan "The Battle of the Labyrinth" (Percy Jackson and the Olympians IV)
5. Rick Riordan "The Last Olympian" (Percy Jackson and the Olympians V)

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Percy Jackson - Die letzte Göttin" 


29 detsember 2015

Rick Riordan "The Battle of the Labyrinth" (Percy Jackson and the Olympians IV)

The last thing I wanted to do on my summer break was blow up another school. But there I was Monday morning, the first week of June, sitting in my mom’s car in front of Goode High School on East 81st. Goode was this big brownstone building overlooking the East River. A bunch of BMWs and Lincoln Town Cars were parked out front. Staring up at the fancy stone archway, I wondered how long it would take me to get kicked out of this place. “Just relax.” My mom didn’t sound relaxed. “It’s only an orientation tour. And remember, dear, this is Paul’s school. So try not to . . . you know.” “Destroy it?” “Yes.” 

"The Battle of the Labyrinth" on viieosalise sarja neljas raamat ja sündmused liiguvad lõpplahenduse poole. Luke/Kronos saab üha tugevamaks ning plaanib läbi labürindi laagrisse tungida. Percy koos kaaslastega otsib võimalusi temaga võitlemiseks.
Võrreldes eelmistega on see vahepealne raamat, milles on tunda, et toimuvad sündmused on finaali puhul olulised, kuid põhitegevustik toimub alles järgmises osas. Oli väga põnev ning ma ei jõudnud raamatut lõpetades, ära oodata, mil viimast osa alustada saan.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Percy Jackson - Die Schlacht um das Labyrinth"

Rick Riordan "The Titan's Curse" (Percy Jackson and the Olympians III)

Proovin raamatu sisu kirja panna nii, et ei riku ühtegi üllatusmomenti. Kui mäletate, siis eelmise raamatu lõpus ärkas ellu Zeusi tütar Thalia. Nüüd on õhus küsimus, kuidas ta kohalolek tulevikku mõjutab, sest on ta ju üks kolme põhijumala lastest, keda ennustus puudutab. Ilmuvad välja pooleverelised kaksikud Nico ja Bianca, kelle päritolu on saladuseks.  Tutvume Artemise ja tema  teismeliste küttidega. Luke röövib Annabethi ning jumalanna Artemise ja Percy koos kaaslastega asub neid vabastama.
Hea ja huvitav lugemine oli. Mõnede tegelaste valikud olid minu jaoks üllatavad, aga otseselt ei häirinud miski.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Percy Jackson - Der Fluch des Titanen" 

Rick Riordan "The Sea of Monsters" (Percy Jackson and the Olympians II)

"The guinea pig inside of me wanted to bolt."  (lk. 229)

Percy Jackson valmistub järgmiseks suveks laagris, kuid asjad ei laabu nagu plaanitud. Ta parim sõber Grover kadunud ning ilmutab end Percyle unenägudes, millest selgub, et ta on kükloobi käes vangis. Laager on langenud rünnaku ohvriks, sest koletisi väljas hoidvad piirid ei pea enam. Thalia puu on mürgitatud ning ainuke, mis aitaks sel terveneda, on Jasoni kuldvillak. Kuna Grover on vangis sama kükloobi käes, kes hoiab ka lambanahka, siis on see otsekui kaks kärbest ühe hoobiga. Percy asub koos Annabethi ja Tysoniga teele.
Hea ja põnev järg esimesele osale, oli huvitav lugemine.

eesti keeles: "Percy Jackson ja koletiste meri"
saksa keeles: "Percy Jackson - Im Bann des Zyklopen"

25 detsember 2015

Victoria Aveyard "Red Queen" (I)

Red in the head, Silver in the heart. 

"Red Queeni" fantaasiamaailma ühiskond on jagatud Punasteks ja Hõbedasteks. Punaste kogukonna moodustavad vaesed ja orjad, kõrgemasse, Hõbedaste klassi kuuluvad maagiliste võimetega inimesed. Inimeste vere värvus on vastavuses nende klassikuuluvusega.
Mare kuulub Punaste hulka ning elatab oma perekonda taskuvarguste ning sedasi kogutud saagi edasimüümisega. Ühel päeval lossihoovis taskuid tühjendades, kohtab ta salapärast Cali, kellele ta pärast lahkuminekut enam suurt mõtlegi.
Kõigi suureks üllatuseks võetakse Mare lossi tööle ning seal toimuval peol  selguvad kaks huvitavat tõsiasja. Esiteks, Cal pole mitte lihtsast soost noormees, vaid tulevane troonipärija ja Mare pole mitte tavaline Punane, vaid tal on Hõbedastega sarnaselt erivõimed. Piinliku olukorra lahendamiseks pesevad kuningas ja kuninganna Mare päritolu puhtaks, annavad talle uue nime Mareena ning esitlevad teda ammusurnud kangelase kadunud ja leitud tütrena. Mareena kihlub Cali poolvenna prints Maveniga. 
Kuningliku pere liikmena mõistab Mare/Mareena, et tegelikult pole maailm mustvalge. Igal pool on omad probleemid ja ainuüksi materiaalne kindlustatus ning piisav toidulaud, ei tee kedagi õnnelikuks. Lossis valitsevad võimuiha ja reetmine ning ta peab otsustama, keda usaldada ja keda mitte. Kelle poolele ta kuulub, kas Hõbedaste või Punaste?

"I used to think there was only the divide, Silver and Red, rich and poor, kings and slaves. But there's much more in between, things I dont understand, and I'm right in the middle of it. 

Seda raamatut on natuke raske hinnata, sest tegevustik pole kuigi originaalne, vaid mingil määral kattub teiste populaarsete noorteraamatute omadega ning kui on millegiga võrrelda, siis on teisena loetu juba igavam. Nagu tavaliselt lugesin ma raamatu lõpu enne ära. Kui Marel oli veel loogilist mõistust, siis Mareena mõjus naiivsena. Ta uskus täpselt seda, mida talle ette söödeti ning ei kahtlustanud hetkekski, et inimesed talle valetavad. Võibolla oleksin loetut teisiti tõlgendanud, kui poleks teadnud, mis edasi tuleb, kuid seda ei oska enam öelda. Igal juhul oli päris hea lugemiselamus ja ootan juba põnevusega, mis  järjes toimub.

eesti keeles: "Punane kuninganna"
saksa keeles: "Die Farben des Blutes"

24 detsember 2015

Leigh Bardugo "Six of Crows" (I)

Ketterdami linnas tegutseb varas nimega Kaz Brekker. Kui talle pakutakse äärmiselt tulusat tööotsa, milleks on vangis oleva narkootikumi valmistaja vabastamine, siis loomulikult ütle Kaz sellest ära. Ta valib välja kuus kaaslast ja asub teele. 
Matthias - on vang, kes ihkab kättemaksu Ta on tunneb põhjalikult lossi, milles vangi hoitakse. 
Jesper - täpsuslaskja.
Wylan - ülikust isale pettumust valmistav järeltulija.
Inej - Kazi salakuulaja, keda tuntakse Wraithina.
Nina - kasutab oma maagilisi võimeid ellujäämiseks. 
"Six of Crows" on algus oli natuke aeglane, kuid edasi lugedes avanes huvitav maailm, milles tavaliste inimeste kõrval elavad võluvõimetega inimesed. Parasjagu seiklusi, kuid liiga vähe romantikat. Lõpp jäi poolikuks, sest vähemalt üks osa on veel ilmumas. Kavatsen seda kindlasti lugeda.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Jonathan Morris "Doctor Who: Touched by an Angel"

Marki naine Rebecca sai aastaid tagasi autoõnnetuses surma ning ta pole abikaasa surmast siiani üle saanud. Nii, et kui nutvad inglid ta minevikku tagasi viivad, siis võtab ta seda uue võimalusena eluks, milles ta saab Rebecca elu päästa. Doctor, Rory ja Amy ei saa lasta sel juhtuda ning hoiatavad Marki minevikusündmustesse sekkumast.

"Time can, as you say, be rewritten. Insignificant details can be changed, so long the big picture remains more or less the same." (lk. 287)

Ma pole kindel kui paljud teist on Doctor Who sarjaga tuttavad, aga minu arvates ongi kõige hirmsamad koletised nutvad inglid (Weeping Angels). Nad tunduvad süütud, sest neid vaadates näeme vaid kivikujusid, kuid nad liiguvad edasi ja tegutsevad vaid siis kui neid ei vaadata, isegi silmapilgutuse hetkel.

""So what exactly are these "Weeping Angels"? asked Mark. (---)
"The most malevolent creatures in the history of the univerce, he said. "Nothing gives them greater pleasure to watch a lesser species suffer. And to them we are all lesser species." (lk. 331) 

Üldiselt ei meeldi mulle lugeda raamatuid, mis on kirjutatud mu lemmiku telesarja vaid ühe osa põhjal, sest tavaliselt on need vaid lahjendatud versioon teleekraanil nähtust ja raha väljapressimise meetod. Sel korral tegin erandi, sest see Barnes & Nobeli eritrükk oli lihtsalt nii lahe, et tahtsin seda oma raamaturiiulisse ja kui raamat juba ostetud, siis peab ju lugema ka. Raamatut lõpetades, jäin oma antud lõigu alguses esitatud arvamusele kindlaks.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud


Ilusaid jõulupühi!

Ilusaid ja rahulikke pühi teile kõigile!
Toogu Jõuluvana teile palju põnevaid raamatuid ning aega nende lugemiseks!

20 detsember 2015

Mida oodata uuel lugemisaastal?

Minu kui raamatusõbra jaoks on alati põnev üles märkida, milliseid uusi ja huvipakkuvaid raamatuid on ilmumas. Siin on väike ja täiesti subjektiivne valik 2016. ilmuvatest teostest. Mis on teie ootenimekirjas?

Jaanuar
13.01 Elizabeth Strout "My Name is Lucy Barton"
15.01 Oliver Pötzsch "Die Henkerstochter und das Spiel des Todes" (VI)
19.01 Katarina Bivald "The Readers of Broken Wheel Reccomen" (USAs)

Veebruar
09.02 Victoria Aveyard "Glass Sword" (Red Queen II)
09.02 Yann Martel "The High Mountains of Portugal"
09.02 Heather Gudenkauf "Missing Pieces"
09.02 Jhumpa Lahri "In Other Words"
16.02 Rosamund Lupton "The Quality of Silence" (USAs)
23.02 V.E Schwab "A Gathering of Shadows" (II)

Märts
08.03 Cassandra Clare "Lady Midnight"
15.03 Tracy Chevalier "At Edge of the Orchard"

Aprill
05.04 J.R. Ward "The Beast" (BDB)

Mai
03.05 Renee Ahdieh "The Rose and the Dagger" (II)
03.05 Chris Cleave "Everyone Brave is Forgiven"
03.05 Sarah J. Maas "A Court of Mist and Fury"
10.05 Mark Haddon "The Pier Falls: And Other Stories"
10.05 Louise Erdrich "LaRose"
17.05 Alex Grecian "Lost and Gone Forever" (Scotland Yard V)
24.05 Justin Cronin "The City of Mirrors" (Passage III)

Juuni
07.06 Stephen King "End of Watch" (Bill Hodges III)
07.06 Victoria Schwab "This Savage Song"

Juuli
26.07 Jessie Burton "The Muse"
26.07 J.R Ward "The Angels' Share" (Bourbon Kings II)

August
30.08 Sabaa Tahir "A Torch Against the Night" (II)

September
27.09 Leigh Bardugo "Crooked Kingdom" (Six of Crows II)

15 detsember 2015

Leif G.W. Persson "Linda mõrva juhtum" (Bäckström I)

Växjo linnas leitakse noore naise Linda surnukeha ning kohalikele politseinikele saabuvad  Stockholmist appi juhtumit uurima Evert Bäckström ja tema valitud seltskond. 

""Växjö"", ütles kaapeeüü rõhuga. "Mõrv, kurjategija teadmata, ohver noor naine, leiti täna hommikul kägistatult oma elukohast. Tõenäoliselt ka vägistatud. Ma olen lubanud, et aitame. Nii, et korja kolleegid kokku ja sõida kohe sinna."

Mõrva uurimine käib tõusude ja mõõnadega ning mõnede eksikäikudega ning kui lõpuks tapja leitakse, siis on see mees omamoodi üllatus kõigile uurijatele, sest ta ei sobi tavapärasesse nägemusse mõrvarist.
Raamat tutvustab uut politseinikku Evert Bäckströmi:

"Bäckström oli väike, paks ja primitiivne, aga vajadusel võis ta olla ka kaval ja kättemaksuhimuline. Iseenda meelest oli ta tark mees oma parimates aastates"

Seega nagu Karlsson, kui viimane oleks ka joodik. Bäckström on täpselt selline tegelane, kes end igast olukorrast välja vingerdab ja lõpuks ikka jalgadele maandub. Ta on vigadega, aga ka omamoodi sümpaatne. Kuid seda raamatut tema "omaks" nimetada pole mu meelest päris täpne. Kuigi ta nimetab end uurimise juhiks, siis tegelikult suunab ta oma laiskuses töö teistele teha ja ise naudib vaid tulemusi. Suurema töö teeb ära hoopis Jan Lewin, kes on oma olemuselt Bäckströmi täielik vastand - tegutsev, mõtlev ja analüüsiv (ning miskipärast läheb unenägudes kogu aeg tagasi suvesse, mil ta oli 7 aastane ning isa teda rattaga sõitma õpetas).
Olen oma elus palju kriminaalromaane lugenud ja seega ei saa ma midagi parata kui uut kirjanikku teistega võrdlen. Antud juhul oleks raamatu ülesehitus kõige sarnasem Truman Capote "Külmavereliseltga" (ääremärkuse korras, kui te pole seda veel lugenud, siis võtke kindlasti ette, see raamat on lugemist väärt). Mõlemad raamatud kirjutavad mõrvast ja sellega seotust omamoodi kõrvalseisjana ja ei keskendu üksnes kuriteo lahendamisele. Näiteks on Linda raamatus toredad kõrvalepõiked ajalehtedes mõrvauudiste kõrval olevate uudistenupukestest, mida Lewin loeb ja kogub. Ka ei lõpeta autor raamatut mõrvari leidmise koha peal ära, vaid kirjutab ka sellest, mis tegelastest edasi sai.
Kuigi mitmetest arvustustest lugesin, et inimesi häiris loo aeglane kulgemine, siis mulle see just meeldis. "Linda mõrva juhtum" on ehe põhjamaa autori krimiraamat, milles pole Hollywoodilikku kiiret tegevustikku, kõik kulgeb omas rütmis ja aegamisi. Väga hea lugemine oli.
Viimane tähelepanek pole üldse sisuga seotud, aga raamatu kaanekujundus on mu meelest täiesti ebaõnnestunud. Ostma see ei kutsu ja nii võib paljudel hea raamat lugemata jääda.

inglise keeles: "Linda - as in the Linda Murder"
saksa keeles:  "Mörderische Idylle"

Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest!

Hester Young "The Gates of Evangeline"

Charlotte “Charlie” Cates kaotas hiljuti oma väikese poja Keegani ning magab vaid unerohu abiga. Kui Charlie rohu ära jätab, hakkab ta nägema kummalisi unenägusid, milles lapsed vigastada saavad. Esimesena näeb ta, kuidas sõbranna tütar esinemise ajal jalga vigastab.
Kui enne poja surma töötas Charlie naisteajakirjas ajakirjanikuna, siis tagasi minnes saab aru, et see koht pole enam tema jaoks. Nii, et kui talle pakutakse tööd kirjutamaks väikese Gabrieli aastakümnetetagust kadumise lugu, siis otsustab ta selle vastu võtta ja sõidab Louisianasse Evangeline mõisa. Otsuse tegemist toetab ka see, et ta näeb unenägudes korduvalt väikest poissi Jo-Jo-d, keda ta Gabrieliks peab. Charlotte tunneb, et kuna ta ei suutnud Keeganit päästa ning õigel ajal kohal olla, siis ta lihtsalt peab seda väikest poissi aitama. 
Evangeline on New Yorgist hoopis erinev maailm, milles on omad kombed ja saladused. Gabrieli otsingutel saab Charlie abi kohalikult politseinikult ning leiab ka Jo-Jo. Muuhulgas tuleb mängu ka uus armusuhe salapärase Noahga.
"The Gates of Evangeline" on põnevalt kirjutatud, ootamatu teemaarendusega ning huvitavate vihjetega Ameerika lõunaosariikide kultuuri. Lõpplahendus oleks mõne teise raamatu puhul tundunud natuke lääge, aga antud juhul sobis väga hästi. Hoian sel kirjanikul silma peal ja kui midagi uut ilmub, siis loen kindlasti. 

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

14 detsember 2015

James Dashner "The Maze Runner" (Maze Runner I)

16 aastane Thomas ärkab liftis ning uste avanedes leiab ta end kummalisest, vaid poistest koosnevast kogukonnast. Ta ei mäleta oma minevikust midagi. Teised poisid tutvustavad talle uut elukohta ning seda ümbritsevat suurt kivist labürinti, mille uksed avanevad igal hommikul ja sulgevad igal õhtul. Kõik elanikud otsivad vastuseid küsimustele, miks on nad seal ja kuidas välja pääseda.
Sel korral nägin enne filmi ja alles siis lugesin raamatut ning tervikpilt oli esimesest mõjutatud, sest tegelased olid silme ees filmist, mitte raamatust. Filmis oli ka lõpp täpsemalt lahtiselgitatud, raamatus jäi see segasemaks.
Kuigi "The Maze Runneris" oli teatud puudujääke, näiteks ei saanud ma aru valikulisest mälukaotusest, kuidas saab nii olla, et inimene midagi labürindile eelnevat ei mäleta, aga teab, et lapsed peavad koolis käima ja omama vanemaid, see siiski meeldis mulle. Võtsin raamatukogust ka teise osa, aga jätsin esimeste lehekülgede järel pooleli. Raamat ei köitnud mind, see "miski" oli kadunud ja sain aru, et ei hooli tegelastest piisavalt, et end sellest läbi närida.

eesti keeles: "Laburündijooksja"
saksa keeles: "Die Auserwählten - Im Labyrinth"

Victoria Schwab "The Unbound" (Archived II)

Järg raamatule "The Archived" .
Eelmises raamatus toimunud sündmused mõjutavad Mackenzie elu. Ta ei saa magada, sest niipea kui ta uinub, on ta unenägudes Owen. Alguses tundub, et ärkvel olles on kõik korras, kuid siis märkab ta, et inimesed, kellega tal on kokkupuuteid olnud, nt kooliõde, kellele ta kaelaketi tagasi andis, kaovad. Selgub, et Owen ei eksisteeri mitte ainult Maci unenägudes, vaid on kuskil ikkagi olemas ja ongi see, kes inimesi tapab. Kuna Arhiivi poolt abi loota pole, siis peab Mac ise oma vaenlasega toime tulema.
Mõned otsad jäi lahtiseks, mõned said vastuse. Sain aru, et autoril pole plaanis kolmandat osa enam kirjutada ja võib-olla nii ongi hea, sest juba teine raamat oli esimesest veidi kehvem ja ma olen rahul lõpuga, mida ta "The Unbound" lõpus pakkus.  

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

13 detsember 2015

Victoria Schwab "The Archived" (Archived I)

"The Archived" on sünge raamat. Lugeja hüppab maailma, millest ta midagi ei tea ning aru ei saa. Autor esitab meile tükkhaaval vaid killukesi ning alles lõpupoole saame neist tükkidest tervikpildi kokku panna. Järgmistele lugejatele on kasulik raamatus kasutav terminoloogia:
Ajalugu (History) - iga inimene jättab surres endast järele Ajaloo, mis on koopia elusast inimesest. Ajalugusid hoitakse Arhiivis asuvates sahtlites.
Arhiiv (Archive) - koht, kus hoitakse Ajalugusid ning töötavad Raamatukoguhoidjad.
Hoidja (Keeper) - toimetab arhiivist põgenenud Ajalood tagasi.
Käigud (Narrows) - nende kaudu liigutakse tavamaailma ning Arhiivi vahel. Kui põgenenud Ajalugu on seal, siis tegeleb tema tagasiviimisega Hoidja, kui väljaspool, siis Meeskond.
Meeskond (The Crew) - nemad hoolitsevad Ajalugude tagasitoomise eest siis kui need on juba pärismaailma jõudnud.
Raamatukoguhoidjad (Librarians) - hoolitseva ja vastutavad selle eest, et Arhiivis kõik rahulik oleks ja Ajalood omal kohal.
Mackenzie (Mac) Bishop on 16 aastane tüdruk, kes töötab Hoidjana ja kaotas aasta tagasi oma väikevenna Beni. Kuna ta erinevalt teistest inimestest teab, kus vend asub, siis on tal raskem leinaga toime tulla. Ta käib tihti arhiivis venna sahtli ees istumas ning loodab, et ühel päeval keerab võti sahtliluku lahti ning ta näeb Beni uuesti.
Koos vanematega uude kohta kolides saab Maci elukohaks ja territooriumiks endine hotell Coronado, milles on ootamatult palju Ajalugusid liikvel ning kõigi nendega toime tulemiseks antakse talle appi Hoidja Wesley.
Ühel päeval peab Mackenzie Arhiivi tagasi toimetama Oweni, kes on oma olemuselt hoopis erinev tavalistest Ajalugudest. Owen "võlub" Maci ära ning viimane käitub hoopis teisiti kui ta ametikohustused eeldaksid.
Kui ma peaksin ühe sõnaga kirjeldama, millest see raamat on, siis on selleks sõnaks lein. Kuigi see on kirjutatud fantaasiaraamatuna, oli põhiidee siiski lähedase kaotusega toime tulemisest. Soovitan kõigile, kes ei karda sünget raamatut, Schwab kirjutab väga kaasahaaravalt.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Das Mädchen, das Geschichten fängt"

04 detsember 2015

Marie Kondo "The Life-changing Magic of Tidying Up"

Marie Kondo on oma koristamisraamatuga esitabelite tipus. Tema loodud KonMari tehnika põhiidee on, et me ümber peaksid olema vaid need esemed, mis meis rõõmu tekitavad. St, et kõik asjad läbivad testi ja kui nad meis rõõmutunnet ei tekita, siis need ka välja visatakse. Teiseks, korrastama ei pea iga päev, vaid ühe korraga, nt tuleb kõik riided ühte hunnikusse tõsta ja ära sorteerida. Väljavalitud lähevad korralikult volditult kappi tagasi ja ülejäänud äraviskamisse. Ta lubab, et kui kõik ühe jutiga korda teha, siis segadusse tagasilangemist ei esine.
Hakkasin seda raamatut lugema väga skeptilisena. Huumoriga pooleks öeldes, olen ma täiesti veendunud, et oma olin eelmises elus hamster, kes tunneb end turvalisena vaid siis kui tal on kodus nii palju raamatuid ja lõnga, et juhuks kui mõlema tootmine peaks lõpetatama, siis ma saan vähemalt aastaid hakkama.  Raamatu autor on aga minu täielik vastand, sest kirjelduse põhjal ta muud ei teegi, kui kõnnib kodus ringi ja otsib asju, mida saaks välja visata.
Teatud asjade osas olen ma temaga nõus. Näiteks, selleks, et segadusi vältida, peaks igal asjal olema kindel koht. Nii on kerge ese oma kohale asetada ja see ei jää kuhugi vedelema. Ta ei soovita ka eri hooaegade riideid eraldada. Kui me osad riietest kuhugi kasti pakime, siis oleme liiga laisad, et neid lahti pakkida või unustame, mis meil juba olemas on ja ostame midagi samalaadset asemele. Kondo riiete voltimise tehnika meeldis mulle ka.   
Kuid, kui saabub hetk, mil koristamine ja korra hoidmine muutub eesmärgiks iseenesest ning obsessivkompulsiivseks tegevuseks, siis on asjaga liiga kaugele mindud. Näiteks soovitab ta minema visata pluusi, millel on nööp eest ära kukkunud, sest see on märk, et riideese on oma funktsiooni täitnud ja nüüd on aeg sellel lahkuda. Miks mitte kokkuhoidlik olla ja nööp ette õmmelda? 
Raamatute osas olen ma samuti kategooriliselt ta soovituste vastu. 

"The most common reason for not disregarding a book is "I might read it again." take a moment to count the number of favourite books that you have actually read more than once. How many are there? (---) Let's face it. In the end, you are going to read very few of your books again. As with clothing, we need to stop and think about what purpose these books serve.

"If you missed your chance to read a particulat book, even if it was recommended to you or is one you have been intending to read for agesm this is your chance to let it go. You may have wanted to read it when you bought it, but if you haven't read it by now, the book's purpose was to teach you that you didn't need it. there's no need to finish reading books that you only got halfway through. Their purpose was to be read halfway. So get rid of all those unread books. It will be far better for you to read the book that really grabs you right now than one that you left gather dust for years."

Lühikokkuvõte ülaltoodud lõikudest on, et läbilugemata jäänud (ehk minu mõistes lugemisjärjekorda ootavad) raamatud tuleks välja visata. "Ei" ning koos raamatutega hoian ma alles ka fotod ja mälestusesemed. 
Raamatut pärast viimaste ridade läbilugemist käest pannes sain aru, et minu kodu ei hakka kunagi nägema välja selline, et Marie Kondo sellega rahule jääks, aga sellest pole midagi. Ei peagi.

eesti keeles: "Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi"
saksa keeles: "Magic Cleaning: Wie richtiges Aufräumen Ihr Leben verändert"

22 november 2015

S.K. Tremayne "Ice Twins"

Veel aasta eest olid Angus ja Sarah koos oma identsete kaksikutest tütardega Lydia ja Kristiega õnnelik perekond. Kuid siis juhtus Lydiaga õnnetus ja ta suri. Iga pereliige püüab kaotusvaluga omamoodi toime tulla ja nö. uue alguse saamiseks kolivad nad Anguse vanaema käest päritud väikesele Šoti saarekesele. Vanemate õudusunenägu pole veel läbi kui alles jäänud tütar hakkab rääkima, et tegelikult suri hoopis Kristie. Kas võib tõesti olla, et nad ei suutnud lastel vahet teha ja matsid vale? Kus on tõde ja mis tol saatuslikul päeval tegelikult juhtus?
Väga põnev raamat, mis paneb tegelastele kaasa tundma, kuid raamatu lõppedes piinas mind tõsiselt tunne, et olen sedalaadi lõppu juba kord lugenud.  Tükk aega nuputasin, mida see mulle meenutas ja välja mõtlesin - "Tüdrukut rongis". Ma ei lasku siinkohal detailidesse, sest ei taha kellegi teise lugemiselamust rikkuda, aga oleks huvitav teada, kas kellegil teisel sama tunne tekkis.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Eisige Schwestern"

21 november 2015

Amy Tan "Kitchen God's Wife"

Rahva Raamatu leheküljel kirjutatakse "Köögijumala naise" tutvustuseks järgmist:

Winnie ja Helen, elupõlised sõbrad, on hoidnud üle viiekümne aasta teineteise saladusi. Kui Helen otsustab, et on aeg tõde avaldada, siis teab Winnie, et ta peab oma minevikust rääkima esimesena oma tütrele Pearlile – sealhulgas midagi kohutavat, mida isegi Helen ei tea. Ja nii algab lugu Winnie teekonnast: väikeselt saarelt Shanghai lähedal 1920. aastatel läbi laastatud Hiina Teise maailmasõja ajal ja viimaks USA-sse. „Köögijumala naine” on rabav portree vaprast naisest ning lugu, mis ülistab sidet ema ja tütre vahel, see on meisterliku jutustaja looming.

See on teine raamat, mida ma Amy Tani sulest lugenud olen. Esimene oli "Õnnerõõmu klubi" ja need kaks raamatut on väga sarnased. Mõlemas on juttu hiina naistest, kes peale Teist maailmasõda kodumaalt lahkusid ja ameeriklastega abielludes USA-sse kolisid. Elu Hiinas oli raske, sealsed abikaasad tõprad ning suhted Ameerikas sündinud tütardega keerulised, sest viimased ei tea ema läbielamistest ning ohverdustest midagi.
Kuigi mul oli algselt plaanis raamat läbilugemata raamatukokku tagasi viia, võtsin selle viimasel minutil kätte ning lugesin kiiresti läbi. Kiiresti mitte seepärast, et üle rea lasin, vaid seepärast, et see on hea raamat. Hoopis teistsugune kui ma viimasel ajal lugenud olen.  

eesti keeles: "Köögijumala naine"
saksa keeles: "Die Frau des Feuergottes"

Susan Ee "Penryn and the End of Days I-III"

Penryni maailmalõpu triloogiasse kuuluvad:
1. "Angelfall" 
Kuus nädalat tagasi saabusid maa peale inglid, kes tõid endaga kaasa hävingu ja kaose. Endisest elust pole enam midagi järel, linnad on laastatud, kodud hävinud ja paljud inimesed on tapetud. Teismelise Penryni õlgadele on jäänud vaimuhaige ema ning halvatud õe eest hoolitsemine. Kui inglid Paige'i röövivad,  annab Penryn endale lubaduse õde üles leida.
Raffe on ingel, kelle tiivad inglitevahelises arveteklaarimises maha raiuti. Penryn päästab Raffe ning kuigi tal on inglist kahju, loodab ta, et mees aitab tal Paige'i otsida. Juhuks, kui Raffe pole vabatahtlikult nõus abistama,  hoiab Penryn ta tiibu tagatiseks. Nii suunduvadki nad õe ning arsti otsingule, sest keegi peab ju tiivad Raffele selga tagasi õmblema. 
2. "World After"   
Suur osa teisest raamatust on täis ülipikki, põhjalikke ning võikaid kirjeldusi eksperimentidest, mida inglid inimestega teevad. Raffest pole eriti midagi kuulda, ainuke, mida me temast teada saame, on tagasivaatena minevikule. Penryn leiab õe üles, kuid tüdruk pole enam endine, sest inglid on ta peal katseid teinud.  
3. "End of Days"  
Jätkab teise osa liini - üleliia palju vägivalda ja ei mingit romantikat. 
Nende raamatute puhul tundus ühise postituse tegemine mõtekam, sest lugesin need üksteise järel ja ka ülevaade on nii terviklikum.
Esimene osa oli päris hea. Ma polnud inglite temaatikat sellisel kujul enne lugenud, tavaliselt on nad ikka head. Kuigi baas oli täiesti olemas, oli romantikat vähe, kuid arvestades, et tegemist on noorteraamatuga ("Videviku" autori sõnul ei tohi selle eagrupi raamatutes seksi olla) ning kaks osa olid veel ees, siis ma eriti ei muretsenud.
Teine osa oli ilmselgelt natsitemaatikast ja dr. Mengelest mõjutatud ning lugemine nõudis tõsist pingutust. Ainukesed, mis mind raamatu juures hoidsid, olid tagasivaated Raffe minevikule.
Kolmandat osa lugedes olin ma juba igasuguse lootuse, et asi muutub paremaks ja lool on õnnelik lõpp, kaotanud. Kirusin autorit, kes paneb peategelasteks kaks inimest, kellel pole ta enda sõnul mitte mingisugust võimalust koos olla. Ma olin juba nii kindel, et oleksin viimastel lehekülgedel toimuva äärepealt lugemata jätnud. Õnneks siiski lugesin ja see oli kui lohutusauhind, et ma need kolm raamatut läbi sain. Nüüd võiks tulla neljas osa, mis siis juba õnnelikum on.
Kuigi see võib nii kõlada, polnud see sari veel kõige hullem, mida ma lugenud olen. Idee oli hea, aga ma tõesti ei saa aru, miks peab noorteraamat olema nii vägivaldne. Mis loogika see on, et intiimsust olla ei tohi, aga vägivalda nii palju kui autor suudab välja mõelda. Lisaks, ei tulegi kohe meelde, kas on olemas mõni teine naispeategelane, kellel on nii palju pereprobleeme. See peast segase ema liin oli juba tõesti üleliia.
Kas ma loeksin neljandat osa ka, kui see ilmuks? Arvatavasti, sest nüüd on lootus õnnelikule lõpule jälle olemas.

1. "Angelfall"   saksa keeles: "Angelfall"   eesti keeles: pole ilmunud
2. "World After"    saksa keeles: pole ilmunud   eesti keeles: pole ilmunud
3. "End of Days"   saksa keeles: pole ilmunud   eesti keeles: pole ilmunud

Ursula Poznanski "Erebos"

Enter.
Or turn back.
This is Erebos.
 (lk. 28)

Ühes Londoni koolis levitatakse arvutimängu nimega Erebos, mis tekitab tõsist sõltuvust kõigis selle mängijates.  Erebose reeglid on karmid: mängijal on ainult üks võimalus mängida ja võita, mängima peab alati üksinda ning mängust ei tohi kellegile rääkida. Erinevalt tavalistest arvutimängudest suhtleb Erebos oma mängijatega ning jagab neile ülesandeid, mida tuleb reaalses elus täide viia. Mõne mängija jaoks põimuvad väljamõeldu ja tegelikkus lõpuks nii tihedalt, et piir hägustub ja kaob.
Jätan oma analüüsis kõrvale fakti, et autor kirjutab nii põnevast mängust, mida ma arvutimänge mittemängijna kohe katsetada tahaks (välja arvatud ülesannete täitmise osa). Poznanski käsitleb teemat, mis on tänapäeva maailmas, kus paljud inimesed ei suuda oma telefone söögilauaski käest panna, väga tõsine. Need teismelised on nii tugevas mängusõltuvuses, et reaalne maailm ei eksisteeri enam. Järgmise astme saavutamine ja edasimängimise iha on nii suured, et selle nimel ohverdatakse kõik pärismaailma moraalsed tõekspidamised. Tappa õpetaja, vigastada kaasõpilast? Miks ka mitte? Minategelane kaalubki  päris tõsiselt mõrva, sest inimese surm pole Erebose jätkamise nimel ju kuigi suur ohverdus.
Raamatu ülesehitus on põnev. Kui Nick muutub tegelaseks mängus, siis samastub ka lugeja temaga, me oleksime samuti otsekui mängus sees ja elame kõike läbi. Alles siis kui me mängimist kõrvalt näeme, saame aru, et tegelikult tähendab see klaviatuuril trükkimist ja nuppude vajutamist.
Kuigi raamat "Erebos" on mängule sarnaselt väga sõltuvust tekitav, iga hinna eest tahad edasi lugeda ja ahmid endasse igat lehekülge, jäi lõpp minu jaoks natuke nõrgaks. Ma saan aru tehisintellekti põhimõttest, kuid ausalt, sellise põneva ülesehituse peale ootasin paremat selgitust.

eesti keeles: "Erebos"
saksa keeles: "Erebos"

09 november 2015

Stacy Schiff "The Witches: Salem, 1692"

1692. aastal hukati Salemis, Massachusettsi osariigis, kahtlustatuna nõidumises 14 naist, 5 meest ja 2 koera. Väidetav nõidumine leidis aset jaanuaris, esimene "nõid" poodi üles juunis ja viimane sama aasta septembris. Polegi päris täpselt teada, kui paljusid inimesi nõidumises süüdistati, kuid arvatavasti jääb see arv 144-185 vahele, noorim neist oli viiene, vanim kaheksakümneaastane. 
Salemi nõiajaht on ajaloo must häbiplekk, millest on palju räägitud, kuid ka sündmuste toimumise ajal vähe kirjutatud. Kuidas ja miks selline massihüsteeria toimuda sai, seda Stacy Schiff oma raamatus analüüsibki.
Autor pakub välja mitmeid põhjuseid. Esiteks, pidagem meeles, et puritaanid tõid oma usu ja ebausu Inglismaalt kaasa. Kodumaa vahetusega ei muutunud arusaamad, st kui nad uskusid ebaloomulikku seal, siis tegid nad seda ka uuel mandril. Ameerikast leidsid nad eest maa, mis neid tegelikult ei oodanud, elu oli raske ja ohtlik. Kohalikud indiaanlased võisid iga kell ootamatult sisse astuda või halvemal ka juhul rünnata. Paljud asjaosalised olid indiaanlaste käe läbi oma sugulasi kaotanud. Näiteks tapsid nad nõiajahi esimese süüdistaja Abigail Williamsi vanemad. Sellised läbielamised mõjutavad inimesi. Kui indiaanlased olid tugev vaenlane ja nende vastu oli lihtsalt elanikul raske võidelda, siis nõiad olid hoopis "kättesaadavamad" ja nende vastu sai midagi ette võtta. 
Puritaanide elu oli värvitu ja arvatavasti ka üsna rõõmutu.  Enamik kalendris olevatest pühadest olid kaotatud ja lõbutsemist polnud ette nähtud.

In Salem Village, as in the colony at large, life was governed by the precepts of the Church, which was Calvinist. Instrumental music, dancing, and celebration of holidays such as Christmas and Easter were absolutely forbidden. The only music allowed was the unaccompanied singing of hymns—as the folk songs of the period were thought to glorify human love and nature, they were rejected as antithetical to God. Toys and especially dolls were forbidden as play was considered a frivolous waste of time. (link).

Lugedes, milliseid lubatusi kurat inimestele jagas, siis näeme, et inimesed unistasid ilusatest asjadest, värvidest ja reisimisest. Puudu oli turvatundest ja tähelepanust. Kas oli nõiajahihüsteeria üks võimalus meelelahutust leida?
Tüdrukute käitumise osas, mida 17. sajandi inimesed äranõiutuna kirjeldasid, pakutakse põhjuseks nii näitlemist kui ka haigusi.
Lugemise mõttes on natuke veniv, sest paks raamat on suuremas osas täis kirjeldusi nõiaprotsessidest ja mis parata, lõpuks muutusid need üsna sarnasteks. Analüüsi ja tausta osa olid huvitavad, kuid kui sa lugejana otsid jõhkraid piinamise kirjeldusi ja ilukirjanduslikku lugemist, siis see raamat pole sinu jaoks. "The Witches" on ajalooline kirjeldus.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Celia Rees "Sorceress" (II)

"Sorceress" on järg sama autori raamatule "Witch Child", millest kirjutasin siin.
Tegevustik on hüpanud käesolevasse aega ning peategelasteks on indiaani tüdruk Agnes Hearne, kes on Bostonis kolledžitudeng. Ta lõpetas just raamatu "Witch Child" lugemise ning kahtlustab, et selle peategelane Mary on tema esiema. Agnes võtab ühendust raamatu lõpus mainitud uurija Alison Ellmaniga ning pöördub viimase ärgitusel täpsema info saamiseks oma tädi M-i poole. 
Tädi M on indiaanihõimu šamaan, kes aitab Agnesel vaimudeilma rännata ning Mary loo lõpuni rääkida. Saame teada, et pärast puritaani külast põgenemist jõudis Mary indiaanlaste juurde. Ta abiellus, sai kaks last ning oli sõja puhkedes sunnitud Kanadasse põgenema. Mary kaotas oma lähedased ning kolmandat korda otsast alustades, sai temast kuulus ravitseja.
Ainuke, mille eest ma tõesti plusspunkte annaks, oli autori idee, kuidas kaks raamatut omavahel ühendada, selline üks raamat teise sees, oli päris uus lahendus. Kui see kõrvale jätta, siis oli järg minu silmis viletsam.  Esiteks oli see vaimude maailmaga ühendusse astumine veider. Teiseks, eelmise raamatu päevikvorm töötas minu jaoks paremini, sissekanded olid kompaktsemad ja selle võrra ka mõjuvamad. Antud raamat kasutas jutustamisvormi ja see oli kohati lohisev ja igav.
Minu jaoks kandis "Sorceress" vaid seda väärtust, et sain teada, mis Maryst ja teistest esimeses raamatus mainitud inimestest edasi sai. Kui ma oleksin neile küsimustele juba eelmises raamatus vastused saanud, siis oleksin teise osa juba esimeste lehekülgede järel pooleli jätnud. 

eesti keeles: "Nägijanaine"
saksa keeles: "Hexenschwestern"

Celia Rees "Witch Child" (I)

Early March, 1659. I am Mary. I am a witch. 

Mary Newbery elab koos oma vanaemaga Inglismaal. Kui vanaema nõidumises süüdistatuna hukatakse, on loogiline arvata, et Maryt ootaks ees sama saatus.  Õnneks pakub salapärane tundmatu naisterahvas talle võimalust uue nime all, puritaanidega koos, Uude Maailma (Ameerikasse), välja rännata. Mary võtab pakkumise vastu ja loodab uues kohas elu otsast alustada, kuid näib, et minevik ei taha temast lahti lasta. Ta jääb teistele elanikele võõraks ning kui paar kohalikku tüdrukut nõidumisega tegelevad, on Mary ideaalne süüdistusobjekt.
Raamat lõppeb viimaste päevikusissekannetega, mille on tundmatu inimene kirjutanud 1660. aastal. Saame teada, et Maryl õnnestus külaelanike viha eest põgendeda, kuid kuhu, seda pole täpsustatud.
Pealkirja järgi võiks ekslikult arvata, et tegemist on võlukunsti raamatuga, kuid see on tõest päris kaugel (tõsi, Mary on tõepoolest nõid, kuid see pole loos põhiline). Autor on arvatavasti saanud inspiratsiooni  Salemi nõiajahist ja kirjutanud ajaloolise noorteraamatu, mis kirjeldab tolleaegset elu-olu, arusaamu ning sündmusi. Iseenesest hea ja hoogne lugemine, kohati võibolla natuke liiga lihtsustatud, kuid annab siiski hea ettekujutuse võõrvihast ja massihüsteeriast, mis elanikke Maryt süüdistama pani. Kõik, mis on võõras ja arusaamatu, pole automaatselt paha, kuid 17. sajandi puritaanid seda ei teadnud.
eesti keeles: "Nõialaps"
saksa keeles: "Hexenkind"

27 oktoober 2015

Tommi Kinnunen "Nelja tee rist"

Kirjastuse veebilehel tutvustatakse seda raamatut järgmiselt:

„Nelja tee rist“ vaatleb ühe Põhja-Soomes elava perekonna saatust 20. sajandi murrangutes ja muutustes. Lugeja silme ette kerkib karm maastik, millel ei kasva suurt muud peale okaspuude ja konservatiivse eluhoiaku. Kinnunen oskab kirjeldada taolises keskkonnas elavate inimeste sotsiaalseid ja psühholoogilisi pingeid – sooviga jääda truuks oma sisemisele häälele kaasnevad peaaegu ületamatud raskused seda häält kuuldavaks teha ja teistega jagada. Inimesed püüavad ehitada oma elule ja unistustele ühised seinad, korrused ning katuse, aga lõpuks on uhke hoone täidetud valede valikute ja vääriti mõistetud või ütlemata jäetud sõnadega. Ometi seisab maja püsti ning ootab soojemaid aegu.
 
Lõpetasin Kinnuneni raamatu juba nädalaid tagasi, kuid postituse kirjutamine venis ja venis. Lõpuks otsustasin Agu Sihvka kombel kõik ausalt ära rääkida ja kirjutada nii nagu asi on. "Nalja tee rist" meeldis mulle väga ja miskipärast meenutas mulle "Niskamäe naisi", kuid ma tõesti ei oska analüüsida, miks see raamat mulle meeldis. Rohkem kibestumist kui rõõmu täis, on see kuidagi nii ehedalt põhjamaine ja eestlaselegi sobiv. Ma ei osanud valida ühtegi tsitaati, mida rõhutada, tavaliselt kargavad need ise tekstist välja, kuid  sel korral mitte.  See on raamat, mida peab ise lugema. 
2016. aastal peaks kirjanikult uus raamat ilmuma, mina igal juhul juba ootan.

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Joel Haahtela "Täheselge, lumivalge"

Mees (Leo) kirjutab päevikuvormis oma surnud armastusele Klaarale. Sissekanded algavad 1889. aasta Pariisis ning lõppevad Leo lapse-lapse-lapse kirjutatuga. Samm-sammult saame teada, et kui naine rasedaks jäi, ei lastud neil abielluda ning Leo saadeti Prantsusmaale elama.

"Väikesed mured on väikesed kivid, need võib ära peita ja unustada. Suur mure ei mahu rusikasse." (lk. 299)

Pariisis alustab ta tööd telegraafistina ning ajapikku hakkab ajakirjale artikleid kirjutama.

"Kui ma laps olin, ütles ema mulle, et igal tähel on tähesüütaja. Kui inimene sureb, saab temast tähesüütaja. Igal õhtul tähesüütaja ärkab, paneb tähelaterna põlema ja valvab tuld kuni tuleb hommik." (lk. 343)

Kuigi seda otse välja ei öelda, võib oletada, et Leo hukkus natside käe läbi Teise maailmasõja eelsel Saksamaal.

Ostsin Haahtela raamatu eestikeelsete blogide soovitusel ja olen nii rahul, et seda tegin. "Täheselge, lumivalge" on ilus, lakooniline ja lummav raamat.

"On inimesi, kes tulevad üha uuesti meie ellu, üha uuel kujul, aga siiski alati sellesamana. Nad tuletavad meile meelde seda, mis on läinud ja mida on siiski veel igal sammul olemas." (lk. 290)

inglise keel: pole ilmunud
saksa keel: pole ilmunud

 

Sarah J. Maas "Throne of Glass" (Throne of Glass I)

Kuningas otsib omale inimest, kes ta must töö ära teeks. Sobiva kandidaadi leidmiseks korraldatakse võistlus, millest võtab osa 24 tapjat-varast-sõdalast. Kroonprints Dorian esitab oma favoriidina võistlusele palgamõrtsuka Celaena Sardothieni. Viimane on seni vangis istunud ja ei lükka võimalust vabaks saada, tagasi. Selleks, et konkurente võita, tuleb aga neiul pärast vangisistutud aega tagasi vormi saada ning kõvasti trenni teha.
Pärast Maasi "Court of Thorns and Roses" läbilugemist (vaata postitust siit) asusin väga suure õhinaga tema eelmise sarja kallale, kuid pettusin. Kui "Court... on üsna stiilipuhas muinasjutt, siis "Throne of Glass" on natuke ei liha ega kala tüüpi teos. Loed 400 lehekülge läbi ja ei saagi päris täpselt aru, mis see olema peaks. Esiteks ei taibanud ma, mis ajastusse tegevust paigutada, ühelt poolt oleks nagu mingi "vana aeg", teisalt tänapäevane. Teine probleem loetuga oli ebausutav naispeategelane. Arvestades, et tegemist on fantaasiakirjandusega, on mu väide kahtlemata naljakas, aga ma ei saa sinna midagi parata. Hea küll, ta on külmavereline palgamõrtsukas, kes naudib lugemist, mängib klaverit ja armastab kommi ning kasutab moodsat sõnavara. Miks ka mitte, aga Celaena oli kuidagi liiga lapsik. Romantika osas ei liigu ka asi mitte kuhugi, kogu tegevus keskendub vaid treeningutele ja võistlustele. Meenutas "Näljamänge".
Alustasin ka teise osaga, kuid ei jõudnud esimesest kolmandikust kaugemale. Viisin raamatukokku tagasi ja võibolla katsetan kunagi uuesti. Arvustajad küll ütlesid, et teine osa pidi väga hea ja esimesest parem olema, aga mina seda ei märganud.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Erwählte"

13 oktoober 2015

Jonathan Stroud "The Hollow Boy" (Lockwood & Co. III)

Pärast seda kui Anthony Lockwood rääkis Georgele ja Lucyle oma õe surmast, on kolmik lähedasem kui kunagi varem. Nii tulebki Lucy jaoks suure ja ebameeldiva üllatusena avastus, et Lockwood on firmasse neljanda töötaja palganud. Holly Munro on väga komptente ning igas mõttes perfektne ning ja liigub kiiresti assistendi staatusest uurijaks. Tema ja Lucy ei saa esimestest hetkedest peale läbi.
Töö osas on uudiseks, et Londonit on tabanud tohutu kummituste laine ja keegi ei tea, kus peitub selle allikas. Lucy võimed vaimudega suhelda muutuvad aina tugevamaks ja ta mõistab, et ei suuda oma annet kontrollida ning see ohustab ta kaastööliste elu.
Lugesin kolm Lockwoodi raamatut läbi ühe hingetõmbega ja see on omamoodi hea ja halb.  Esiteks, Stroud on loonud väga huvitava paralleelmaailma ja kirjutab sellest põnevalt ning hea huumoriga. Tegelased tekitavad huvi ning panevad su endast hoolima. Kummituste osa on õudne ja paneb sind üle õla vaatama. Kuid kolm osa üksteise järgi lugedes on võrdlusmoment parem kui kuude kaupa pausi pidades. Kõige enam meeldis mulle teine osa, tolle kummitused meenutasid mulle vana inglise vaimujutte. Kolmas osa oli iseenesest hea, aga mind häiris läbi terve raamatu jooksev Lucy armukadedus. Mitte keegi ei ütle välja, et tema virisemise põhjus peitub selles, et ta on Lockwoodi armunud. Igal juhul loodan ma, et autor jätkab sarja, sest kolmas osa lõppes tõelise pommiga.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Raunende Maske" (ilmub 19.oktoobril)



06 oktoober 2015

Jonathan Stroud "The Whispering Skull" (Lockwood & Co. II)

Lucy, Anthony and George seiklused jätkuvad sarja teises raamatus. Esimesest kirjutasin siin
Sellest kui Anthony, Lucy ja George elasid üle öö terve Inglismaa kõige kummitavamas majas on möödunud pool aastat, kuid otseselt pole firma töös midagi muutunud. Quill Kippsi meeskond sekkub endiselt Lockwoodi & Co uuringutesse ning lõpuks saab kõigil asjaosalistel mõõt täis.  Otsustatakse, et järgmise juhtumi juures teevad kaks meeskonda võistluse, kes suudab enne lahenduseni jõuda. Kaotaja pool peab avaldama ajalehes uudise oma allajäämise kohta.
Kui uus klient Mr. Saunders palkab Lockwood & Co jälgima viktooriaaegse arsti Edmund Bickerstaffi  kirstu üleskaevamist, siis ei oska keegi aimata millise pöörde asi võtab. Arvatakse, et Bickerstoff püüdis surnute maailmaga ühendust võtta ja kui tema kirstust leitud kummaline peegel varastatakse, siis palkab inspektor Barnes nii Kippsi kui Lockwood seda leidma ning võimalus kahe firma võistluseks ongi käes. Lockwoodil & Co-l on aga taskus salarelv. Lucy võimed on ajapikku suurenenud ja ta suudab rääkida purgis oleva pealuu vaimuga. Selgub, et viimasel on Bickerstaffi kohta nii mõndagi öelda.
Võrreldes esimese raamatuga on see oluliselt süngem, kuid jätkuvalt põnev. Päris öisel ajal siiski ei soovita.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles:  "Der Wispernde Schädel"

05 oktoober 2015

Jonathan Stroud "The Screaming Staircase" (Lockwood & Co. I)

Uhuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu.
Londonis on kohutav probleem. Terves linnas liiguvad ringi pahatahtlikud kummitused, kelle vastu saavad võidelda vaid eriliste võimetega lapsed ja noored, sest täiskasvanud ei näe vaime. 
Vajadusest tingituna on linnas palju kummituste kõrvaldamisega tegelevaid ning üksteisega konkureerivad kummitusuuringute agentuure. Neist üks väiksemaid on Lockwood & Co, milles on vaid kolm töötajat - karismaatiline Anthony Lockwood, nohiklik George Cubbins ning uue töötajana Lucy Carlyle.
Pärast katastroofiga lõppenud tööotsa on kolmik Lockwood & Co päästmiseks sunnitud vastu võtma uurimistöö Combe Carey mõisas, mis on Inglismaa kummitusterohkeim maja. Lepingu kohaselt peavad nad tegema kahjutuks mõisa kurikuulsa Kisendava Trepi ja Punase Toa (ning loodetavasti ka eluga välja tulema). 
Võtsin selle raamatu kätte Facebooki lugemisgrupi liikmete soovituse peale ja olin vaimustuses. See oli põnevalt ning kaasahaaravalt kirjutatud ning hea meelelahutus süngesse sügisõhtusse.

eesti keeles: "Kisendav trepp"
saksa keeles: "Die Seufzende Wendeltreppe"

04 oktoober 2015

Sarah J. Maas "Court of Thorns and Roses" (I)

"And there he was - my High Lord, my beloved, kneeling before me.
"I love you," I said, and stabbed him." (lk. 397)
 
Feyre on vaesusesse langenud pere noorim tütar, kes on endale võtnud kohustuse isa ja õdede eest hoolitseda. Perele toidu ja elatise hankimiseks käib ta jahil. Ühel lumisel päeval tapab ta metsas hundi, keda esmapilgul pidas looma kuju võtnud haldjaks. Selgub, et Feyre ei eksinudki, sest mõne aja pärast tuleb koletis teda selle tapmise lunastamiseks endale nõudma. Haldjate maale Prythiani jõudes muutub koletis ilusaks noormeheks, kelle nimi on Tamlin. 
Aja jooksul soojenevad Tamlini ja Feyre suhted ning neiu saab teada, et haldjad ähvardab haigus, mis nende jõudu ja maagiat nõrgendab. Feyret ohu eest kaitsta püüdes saadab Tamlin neiu koju tagasi. Kodu pole aga enam endine ning Feyre tuleb Prythiani tagasi. Ta leiab lossi tühjana ja saab teada, et Tamlin valetas peaaegu kõige kohta. Mingit haigust polnud tegelikult olemas, oli vaid needus, mis oleks murdunud, kui Feyre oleks vaid Tamlinile armastust avaldanud. Lootes, et ta pole veel liiga hiljaks jäänud, tõttab Feyre oma armastatut päästma.
"Kaunitari ja koletise" muinasjutul on palju versioone. Esimese hooga meenuvad mulle S. Aksakovi "Tulipunane lilleke" (eestikeelses versioonis imeilusate S. Škopi illutratsioonidega) ja A. Flinni "Beastly", Sarah J.Maasi varint on eelpoolnimetatutest kehvem, aga siiski hea lugemine. Raamatu algus ja lõpp on põnevad ja haaravad, aga keskosa liiga aeglane. Midagi otseselt ei toimu ja Feyre lihtsalt igavleb ja otsib tegevust. Kuid lõpp oli hea ja ma näen loos potensiaali. Panin järgmisel aastal ilmuva teise osa juba enda lugemisjärjekorda.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

02 oktoober 2015

M.I. McAllister "The Urchin of the Riding Stars" (The Mistmantle Chronicles I)

Mistmantle kuningriigis elavad koos saarmad, oravad, siilid ja mutid ning seda valitseb siilikuningas Brushen. Ühel tähisel ööl leiab orav Crispin rannalt orvuks jäänud oravapoja, kellele ta paneb nimeks Urchin. Orav Apple võtab orvu oma hoole alla ning on talle armastavaks kasuemaks. Urchini  suuremaks kasvades saab temast Crispini kannupoiss. Kui viimast süüdistatakse siiliprintsi mõrvas, saadetakse ta kuningriigist välja ning Urchini uueks tööandjaks saab saarmas Padra.
Hiljem selgub, et igasuguste riigis toimuvate pahategude ning ka printsi tapmise taga on hoopis orav Husk, kes  plaanib kuninga kukutada ja ise troonile asuda. Urchin ja sõbrad takistavad Huski ning headus saab võidule.
Ostsin selle raamatu aastaid tagasi ainuüksi imeilusate piltide pärast, proovisin natuke lugeda ka, kuid tol hetkel ei sobinud. Nüüd küll. Täiskasvanud lugeja jaoks on see raamat veidi liiga etteaimatav, sest ülesehitus on natuke sterotüüpne, st on mustvalgelt head ja halvad tegelased ning lugedes oskad juba ette arvata kumb on kumb, aga sellegi poolest päris hea meelelahutus.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Urchin von den Sternschnuppen"

01 oktoober 2015

Jojo Moyes "After You"

"After You" on järg raaamatule "Me Before You" (e.k. "Mina enne sind", millest kirjutasin siin.
Willi surmast on möödunud peaaegu kaks aastat ja ta surm mõjutas ellujääjaid hoopis enam kui ta kunagi arvata oskas või hoolis. Lähedasi pommitati pärast juhtunut vihakirjadega, ema võtab ravimeid, isa saab uue naisega lapse ning Lou pole suutnud oma elu järje peale saada. Ta kolis küll Londonisse ja ostis korteri, kuid töötab suvalises baaris ja leinab Willi. Ta ei suuda endale andeks anda ja unustada. Kas nende vahel oli tegelikult midagi või oli see vaid ettekujutus? Ühel öösel kukub Lou majakatuselt alla ja see oli koht, kus ma arvasin, et autor tahtis talle anda võimalust ise tunda, mis see tähendab kui sa oled liikumatu ja teistest sõltuv. Lou siiski paraneb ja ainuke, mis õnnetust meenutavad on armid ja natuke lonkamist.
Ja siis tuleb pommuudis - selgub et Willi ülikooliaegne sõbranna oli rase, kuid ei öelnud mehele kunagi, et tal on tütar. Nüüdseks on Lily 16 aastane ja täiesti ülekäte teismeline, kes joob, suitsetab, varastab ja kasutab narkootikume. Terapeutilises mõttes on kindlasti hea, et ta nüüd välja ilmus, sest tütre olemasolu näitab, et elu läheb edasi ja kõigil asjaosalistel on võimalus ja põhjus Willi meenutada ja temast rääkida, sest Lily ei tea ju oma isast midagi. Kuid tegelasena on Lily lihtsalt tüütu ja ebameeldiv. Jah, ta on üksi ja otsib oma kohta, kuid ta on ka ärahellitatud ning hoolimatu, kes ei hooli teiste inimeste tunnetest. Ta ei mõista, et leinavad inimesed ei tervita teda käed laiali ega paku kohe oma elamist uueks koduks.
Tunnistan ausalt, et olin lugema hakates skeptiline, sest lugejana oleksin tegelikult ju ikkagi hoopis tahtnud, et Will ärkab ellu, saab terveks ja nad elavad elu lõpuni õnnelikult koos, kuid seda ei juhtu ja seega pidin leppima antud järjega. Jään jätkuvalt arvamusele, et ta enesetapp oli isekas tegu. Võibolla oleks ta teinud teise valiku, kui oleks tütrest teadnud, kuid seda ei saa keegi teada. 
Kui ma seda raamatut Goodreadsis ta hindama pidin, siis oleksin pannud 3.5, aga seda võimalust polnud. Mõnes mõttes on see hea raamat, sest ma sain enda jaoks vastuseid, kuid kohati ka ülitüütu ja ehe naistekas. Näiteks Lou perekond käis mulle närvidele juba eelmises raamatus ja tüütasid ka selles. Mind kohe üldse ei huvitanud, et ta emast on vahepeal karvaste jalgadega feminist saanud. Lõpp oli lääge, aga arvatavasti parim, mida antud olukorras soovida saab.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud