31 detsember 2014

2014. aasta kokkuvõte

Üks aasta on jälle läbi saanud ja on aeg kokkuvõtteid teha. 2014ndal aastal tegin ma postituse 61 raamatu kohta, kuid lugesin rohkem, sest kui oli üleloetud raamat, mille kohta olin juba eelnevalt arvamuse kirjutanud, siis ei hakanud enam uut postitust tegema. Paar tükki olid ka sellised, mis nimekirja ei jõudnud, sest ma lihtsalt ei suutnud neid lugeda. Näiteks: "Gretel and the Dark", mille algidee oli tegelikult hea, sest räägib tüdrukust, kes koonduslaagri õudustega toimetulemiseks Grimmi muinasjutte kasutab. Teostus oli aga äärmiselt halb - tegelased, sh ka peategelane on ebameeldivad,  sündmustik segane nng raamat on saksa keelseid sõnu täis pikitud. Teatud koguses on võõrsõnad aktsepteeritavad, eriti kui inglise keeles vastendit pole, aga miks peab seal olema näiteks Herr Doktor?
Häid leide ja lugemiselamusi oli aga hoopis rohkem, näiteks meeldisid mulle Rushdie elulugu ja Ulitskaja raamatud. Viimase raamatuid on mul veelgi lugemisjärjekorras ootamas. "Burial Rites" oli väga teistmoodi ja masendav lugemine, lõpetuse sai ka Deborah Harknessi triloogia, mille viimane raamat mulle kahjuks natuke pettumuse valmistas.

Uude aastasse võtan kaasa lugemises olevad:
- Ken Follet "Fall of Giants"
- Oliver Pötzsch "Die Henkerstochter und der Teufel von Bamberg"
- Boel Westin "Tove Jansson Life, Art, Words: The Authorised Biography"
- Donna Tartt "The Secret History"
- Matthew Thomas "We Are Not Ourselves"

Mis jäi teile sellest lugemisaastast meelde? Kas oli rõõmsaid üllatusi ja pettumusi?

Ilusat uut ja lugemisrikast aastat teile kõigile!

1. Paula Brackston "The Witch's Daughter"
2. Paula Brackston "The Winter Witch"
3. Hilary Mantel "Wolf Hall" 
4. Stephanie Pearl-McPhee "At Knit's End: Meditations for Women Who Knit Too Much "  
5. Donna Tartt "The Goldfinch" 
6. Salman Rushdie "Joseph Anton"  
7. Dan Brown "Inferno" e.k. "Inferno"
8. Jennifer McMahon "The Winter People"
9. Veronica Roth "Divergent" e.k. "Lahkulööja"
10. Jennifer Clement "Prayers for the Stolen"
11. Graeme Simsion "The Rosie Project" e.k."Naiseotsing"
12. Kate Fenton "Lume värvid" 
13. Hannah Kent "Burial Rites" 
13. Amanda Stevens "The Restorer" 
14. Cassandra Clare "Clockwork Angel" 
15. Amanda Stevens "The Kingdom" 
16. Amanda Stevens "The Prophet" 
17. Marge Piercy "Sex Wars"
18. Chil Rajchman "The Last Jew of Treblinka" 
19. Juri Rõtheu "Tüli merihobu pärast"
20. Epp Petrone "Minu Ameerika 3"
21. Christoper Milne "Võlutud paigad" 
22. Liza Marklund "Eluaegne"
23. Oskar Luts "Vaikne nurgake" 
24. John Saul  "Blackstone'i varjud" 
25. Jaan Kross "Wikmani poisid" 
26. Cassandra Clare "City of Heavenly Fire" 
27. Ljudmila Ulitskaja "Daniel Stein, tõlkija"
28. Nele Neuhaus "Snow White Must Die" (Bodenstein-Kirchhoff-Krimi 4)
29. Nele Neuhaus "Böser Wolf" (Bodenstein-Kirchhoff-Krimi 6)
30. Jo Nesbø "Punarind"
31. Yana Toboso "Black Butler"
32. Deborah Crombie "Las haud haljendab"
33. Sally Green "Half Bad" e.k. "Poolpaha"
34. Robert Galbraith "The Silkworm"
35. Caroline Graham „Mõrvad Badger`s Driftis”
36. Ann Granger "Ütle seda mürgikeeli"
37. Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Talllinna kroonika"
38. Deborah Harkness "A Discovery of Witches" (All Souls I)
39. Deborah Harkness "Shadow of Night" (All Souls II)
40. Deborah Harkness "The Book of Life" (All Souls III)
41. Nele Neuhaus "Tiefe Wunden" (Bodenstein-Kirchhoff-Krimi 3)
42. Fred Vargas "Elus või surnud"
43. Henning Mankell "An Event in Autumn" 
44. Michael Marshall Smith "The Intruders"
45.Christina Henriques "The Book of Unknown Americans"
46. Edgar Cantero "The Supernatural Enhancements"
47. Mireille Guiliano "Prantslannad ei lähe paksuks"
48. Nele Neuhaus "Wer Wind sät" (Ein Bodenstein-Kirchhoff-Krimi 5)
49. Garth Stein "A Sudden Light"
50. C. J. Daugherty "Night School" (Night School I) e.k. "Õhtukool"
51. Meg Wolitzer "Belzhar"  
52. Joel Dicker "The Truth About the Harry Quebert Affair" 
53. Garth Stein "The Art of Racing in the Rain"
54. Robin McKinley "The Hero and the Crown"
55. Conn Iggulden "Wars of the Roses: Stormbird" 
56. Lisa Fiedler "Mouseheart" (Mouseheart 1)   
57. Anne Gesthuysen "Wir sind doch Schwestern" 
58. Gabrielle Zevin "The Storied Life of A.J.Fikry"
59. Jussi Adler-Olsen "The Marco Effect" (A Department Q 5)     
60. Stephen King "Revival"   
61. Ljudmila Ulitskaja "Imaago" 

Käsitööraamatud:
1. 125 Knitting Symbols 125 Patterns 
2. 1000 Knitting (and Crochet) Patterns Book
4. Nakata Sanae"Hand Knitted mittens of Latvia"
5. Kaze Koubou "Kazekoubo's Favorite -Needle Knitting Patterns 200"
6. "Shetland Lace"
7. "Eestimaised väikekudumid" 
8. "Treasures of Shetland Knitting"
9. "Traditional Gloves in Scotland"
10. "Hand Knitted Socks of Latvia"  

Ljudmila Ulitskaja "Imaago"

Raamatu tutvustuseks kirjutatakse raamatupoe lehel järgmist: 
Laiahaardeline portree inimestest, nende erinevatest iseloomudest ja saatustest ajaloo tõmbetuultes. Raamatu peategelased on kolm lähedast sõpra, muusik, fotograaf ja luuletaja. Ajaliseks raamiks on Jossif Stalini ja Joseph Brodsky surmade vaheline periood. See on tõeline põlvkonnaromaan, kus on palju tegelasi, suhteid, sündmusi ja kõike seda, millest kokku koosnebki elu.

"Imaago" on lugemiseks väga hea, aga sisukokkuvõtte kirjutamiseks halb, sest see on väga paljude tegelastega ning laiaulatusliku sündmustikuga - on nii surmasid ja sünde, pulmi ja matuseid, kui armumisi ja lahkuminekuid. Me piilume väga erinevate inimeste ellu, sõna saavad nii endine aristokraat, KGB agent, arst, teadlane, keelatud kirjanduse levitaja kui mitmed teisedki. Üks, millega ma päris nõus ei ole, on vaid kolme peategelase nimetamine, sest minu jaoks olid peaaegu kõik osalised tähtsad. Need kolm meest olid vaid liim, mis ülejäänusid koos hoidsid. 
Siia lõppu võiks nüüd klišeelikult ohata, et küll on hea, et me enam sellises ühiskonnas ei ela. Mitte, et ma nõukogude võimu-aega taga igatseks, vaid see on ju tavapärane ja oodatud reaktsioon seda tüüpi kirjandusele. Pigem ütleksin, et tahaks väga teada, kuidas mõistavad seda raamatut inimesed, kes ise sotsialismi ajal elanud ega sellega seotud pole olnud. Kas saavad aru või peavad ulmeks?

saksa keeles: Ljudmila Ulitzkaja "Das grüne Zelt"
inglise keeles: Ludmila Ulitskaya "The Big Green Tent" (ilmub 10.11.2015)

29 detsember 2014

Stephen King "Revival"

Lugu algab 1960ndate aastate Ameerika väikeses ja vaikses linnakeses. Kuueaastane Jamie Morton mängib õues oma mängusõduritega, üles vaadates näeb ta esmakordselt linnakese uut kirikuõpetajat Charles Jacobsit. Viimane on noor ja entusiastlik ning armastab elektriga "mängida", ta ehitab ise erinevad mehhanisme ja pataresid. Tema naine ja poeg on sama võluvad ning kõik poisid on proua Jacobsisse armunud, tüdrukud aga kirikuõpetajast sisse võetud.
Mõned aastad hiljem juhtub Jacobsi naise ja lapsega traagiline autoõnnetus ning murest murtuna peab ta kohutava jumalateenistuse, milles salgab Jumala ning tulemusena vallandatakse.
 
"Religion is the theological equivalent of a quick-buck insurance scam, where you pay in your premium year after year and then, when you need the benefits you paid for so - pardon the pun - so religiously, you discover the company that took your money does not, in fact, exist." (lk. 73).

Aeg läheb edasi. Jamiest saab muusik, ta mängib teismeeast alates erinevates bändides ning otsekui elukutse loomuliku jätkuna on temast kolmekümnendateks eluaastateks saanud narkomaan. Madaseisus olles kohtub ta uuesti Charles Jacobsiga, kes nüüd oma elektrilisete leiutistega erinevatel laatadel esinedes elatist teenib. Jacobs ravib Jamie sõltuvusest ja mehed lähevad oma teed.
Näib, et nende kahe elud on sellest hetkest alates, mil nad üksteist aastakümnete eest esimest korda kohtasid, kuidagimoodi seotud, sest aastate pärast saavad nad uuesti kokku. Nüüd on Mr. Jacobsist saanud pastor Danny, kes ringi rännates jumalsõna levitab ning vigaseid ravib. See pole nende viimane kohtumine, kuid rohkem ma edasi ei kirjuta, sest uskuge mind, te ei taha, et ma teile ütleksin, kuidas lugu edasi läheb ja lõppeb.
Kuid millest see raamat siis räägib? Kolme sõnaga öeldes:  sõltuvusest, fanatismist (loe hullumeelsusest) ja religioonist. Ma olen alati mõelnud, et fanaatikud (siinkohal pean silmas neid inimesi, kelle usk neil teisi olendeid kahjustada lubab) on kõige hirmutavamad koletised, sest nad on ehtsad. Kumma tõenäosus on suurem, kas pimedal tänaval libahundi otsa juhtuda või mõne hullumeelse ohvriks langeda? Arvan, et viimase. King on hirmu fanatismi ees hästi ära tabanud ja mängib sellega. Huvitav on jälgida, kuidas täiesti tavalisest inimesest saab hullumeelne teadlane ning millega see kõik lõppeb. Üllatav ja ootamatu lõpplahendus oli, seda ma tõesti ette ei näinud. Viimase mõnekümne lehekülje pealt saad kõik oma hirmu- ja õudusejudinad kõik kätte ning kui enne magamajäämist voodis loed, siis unetu öö pealekauba.

(---) people always want a reason for the bad things in life. Sometimes there ain't one." (lk. 75).

Ma olen Kingi raamatutest lugenud vaid üksikuid, seega ei oska ma kinnitada ega ümber lükata kuskilt loetud arvamust, et "vana hea King on tagasi", küll aga meenutas raamatu algus sama kirjaniku lühijutu põhjal tehtud filmi "Stand by Me" (nostalgiline tagasivaade 1960ndatesse, mil neli poissi lähevad surnukeha otsima) meeleolu. Lugege ja otsustage ise.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Revival" (ilmub 02.03.2015)

27 detsember 2014

Jussi Adler-Olsen "The Marco Effect" (A Department Q 5)

Teismeline Marco Jameson on Taanis illegaaalselt ning kuulub mustlaste jõuku, kes tänavatel kerjates ja taskuid tühjendades elatist teenivad. Jõugu juht Zola valitseb kindla ja vägivaldse käega ning kui Marcol kuuleb, et Zola plaanib ta sandistamist, sest vigased kerjused toovad rohem sisse, põgeneb ta.
Jälitajate eest peitu pugedes leiab Marco tundmatu mehe haua ja lahkudes võtab ta surnu kaelakee kaasa. Hiljem, tänavapostidel kadunud isiku tagaotsimiskuulutusi nähes, märkab ta, et neil kujutatud meesterahvas kannab sama kaelakeed ning nüüd on Marcol valida, kas ta laseb Zola kamba end kätte saada või pöördub politsei poole. Ta valib viimase.
"The Marco Effect" on detektiivi Carl Morcki sarja viies raamat ja kui eelmised mulle meeldisid, siis see oli täielik pettumus. Raamat polnud igav, aga liiga pikka ja lohisev ja umbes poole pealt see mind enam ei haaranud, lugesin üle ridade. Ainuke, mis mulle tõesti meeldis oli Carli ja ta kolleegide käitumine ning Assadi tausta lähem selgitus ja just selle viimase pärast annan autorile ka uue võimaluse ning võtan ka sarja järgmise raamatu kätte.  

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Erwartung"

23 detsember 2014

Gabrielle Zevin "The Storied Life of A.J.Fikry"

(---) the things we respond to at twenty are not necessarily the same things we will respond to at forty and vice versa. This is true in books and also in life. (lk. 41).

A.J. Fikry on raamatupoe omanik, kelle armastatud naine autoõnnetuses surma sai. Ta on loomult pahur ja mitte kuigi seltskondlik inimene (tegelaskuju poolest väga sarnane Rosie Projecti Daniga), mistõttu on eriti suur üllatus kui ta ühel päeval oma poest hüljatud kaheaastase tüdrukukese Maya leiab.
Lapse juures on kiri, milles ema selgitab, et jätab oma tütre A.J.-le kasvatada. Kellegil pole aimugi, kellele laps kuuluda võiks, kuid järgmisel hommikul leitakse veest noore naise surnukeha ja Maya ema saladus on lahendatud.
Raamatupoodnik googeldab, kuidas lapsi kasvatada, lapsendab Maya ja muutub üldse leebemaks ja meeldivamaks inimeseks. Mõne aasta pärast abiellub ta raamatukirjastuse müügiagendi Ameliaga ja elu on päris kena, kuid siis avastatakse A.J.-l ajukasvaja ja ta sureb.
Kiiresti loetud. Kui jätta kõrvale fakt, et tegevus toimub raamatupoes ja põhitegelased on poe omanik ning kirjastuse müügiagent ning vahele on pikitud igasugu viiteid kirjandusele, siis on tegemist täiesti tavalise naistekaga, mida võiks rannas lugeda ja siis mõne tunni pärast õlgu kehitades unustada. Pealiskaudsed tegelased ja sündmustik, ehe viletsa sitcomi stsenaarium.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud




17 detsember 2014

Anne Gesthuysen "Wir sind doch Schwestern"

"Und so teilen die drei sich vermutlich eine Wolke und reden über ihre Lieben und das Leben. Und falls Joselein bei ihren Schwägerinnen zu Besuch ist, kloppen sie Karten."
(lk. 403)

Frankenite pere kolm tütart kogunevad neist vanima Gertrudi 100. sünnipäeva tähistama. Peaaegu sajandi jooksul on palju juhtunud ja üle elatud ning õed  pole omavahel alati ideaalselt läbi saanud, kuid nüüd on käes aeg vanad tülid ja arusaamatused ära klaarida. Raamatus jooksevadki paralleelselt kaks ajaliini, üks esimese maailmasõja ajast edasi tänapäeva poole ja teine kirjeldab sünnipäeva tähistamist.  
Õed Gertrud, Katty ja Paula olid pärit vaesest ja paljulapselisest katoliiklikust perest. Kui Gertrud kohtub seisusest kõrgemal oleva ja rikkast perest Franz Hegmanniga, siis pole üllatav, et Franzi vanem vend Heinrich on abielu vastu. Noored siiski kihluvad, Franz läheb sõtta (I MM) ning saab surma. Gertrud ei andesta Heinrichile, sest usub, et viimane oleks saanud Franzi sõttaminekut takistada, kui oleks ametlikult väitnud, et teda on talus tööjõuna vaja. Pärast kihlust oli Heinrich huvitatud Franzi ja Gertrudi lahushoidmisest ning lasi vennal minna. Aastaid hiljem, enne Teist Maailmasõda, leiab Gertrud endale uue austaja, kuid sellest suhtest ei saa asja, sest mees on juut ja kohalikud katoliiklased ja juudid ei saa ajaloolistel põhjustel omavahel läbi. Hiljem tagasi vaadates on Gertrud isegi õnnelik, sest pole kindel, mis oleks temast juudiga abielludes saanud.
Noorem õde Katty oli Gertrudi ja Franzi kihluse ajal 5 aastane ja ei saa toimunust päris täpselt aru. Hiljem läheb ta lesestunud Heinrichi juurde majapidajannaks ning aitab ka poja Theodori eest hoolitseda. 1945. aastal, pärast Theodori surma annab Heinrich Kattyle lubaduse, et hoolitseb ta eest elu lõpuni. Viimane hindab Heinrichit mehe ja poliitikuna väga ja on ilmselgelt temasse armunud. Lühikese aja jooksul arvab ta, et nad on isegi kihlatud, kuid siis palub Heinrich Kattyl endale seisusekohane naine otsida. Katty neelab mõru pilli alla ja täidab oma kohust. Ridade vahelt tuleb välja, et tegelikult armastas ka Heinrich Kattyt, kuid ei saanud temaga abielluda, sest isegi kui ta klassivahest mööda vaadanuks, siis oli ta ju oma vennale abielu Gertrudiga keelanud ja see oleks kui venna hauale sülitamine.
Keskmine õde Paula on ainuke, kes abiellus ja lapsed sai. Tema mees Alfred oli homoseksuaal, mis 50ndatel oli vanglas istumisega karistatav. Alfred jääb politseile vahele, läheb vangi ja abielu lahutatakse, kuid pärast mehe vangist välja saamist võtab Paula temaga ühendust ning nad lepivad kirjade teel ära.
Lugedes mõtlesin palju oma vanavanemate põlvkonnale. Need inimesed elasid paljud raskused üle, ellusuhtumine oli palju realistlikum ja ma ei usu, et keegi neist oleks vaevanud oma pead mõttega, kas nad on õnnelikud või mitte. Ma ei mäleta, et mu vanaema oleks rääkinud, mis minevikus juhtus, see tuli pigem muu juttu sees välja ja raamatus kirjeldatud õed on samasugused. Paljud traagilised sündmused lihtsalt vaikiti maha, kui juhtus, siis juhtus ja siis sellest enam ei räägitud.
Kuigi raamat hakkas lõpupoole natuke venima, mulle meeldis. See oli natuke teistmoodi ja hea lugemine. Mõne koha peal tahtnuks autorile ette heita, et ta lasi tegelastel just selliseid valikud teha, aga kuna kirjanik väidab, et see raamat põhineb ta oma tädide elul, siis see tundub kuidagi kohatu.

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

08 detsember 2014

Lisa Fiedler "Mouseheart" (Mouseheart 1)

Hopper on tavaline väike hiir, kes elab koos oma õe ja vennaga zookaupluses. Ühel päeval mõistavad nad, et nende saatuseks on olla teiste loomade toit ja surmasuust põgenedes kaotavad hiirekesed üksteist silmist. 
Brooklyini metroo juures olevates tunnelites asub rottide kuningriik Atlantia, mille valitseja sõlmis kassidega vaherahu - nii kaua kui rotid püsivad linnas, kassid neid ei puutu. Lepingu täpsemaid (sala)tingimusi ei tea keegi. Põgenedes satub Hopper kokku rottide printsi Zuckeriga, kes ta endaga koos Atlaniasse võttab. Linnas kohtub hiir kuningaga ning kuuleb põgenikelaagritest ning salapärasest hiirest Musidest, kes püüavad rottide valitsust kukutada. 
Kes räägib tõtt ja kes valetab, keda usaldada ja keda mitte? Kõik need on küsimused, millele tuleb Hopperil vastus leida. 
See on tüüpiline kangelaste ja vaenlaste seiklusjutt, täis truudust ja reetmisi ning lahinguid. Hopper on tore tegelane, heasüdamlik ja sõbralik, ta pole kohe algusest peale kangelane, vaid püüab selles valededevõrgus oma teed ja selgust leida. 
Minu jaoks oli väga hea teistmoodi lugemine ning pildid on ka armsad. Ainuke, mida ma ette heidaksin on, et see on kohati liiga vägivaldne ja illustratiivne. Soovitaksin veidi vanematele kui soovituslik vanusegrupp 8-12. aastased.
Lugu jätkub teise osas, mis ilmub järgmise aasta kevadel.


saksa keeles: "Mouseheart - Die Prophezeiung der Mäuse"
eesti keeles: pole ilmunud

05 detsember 2014

Conn Iggulden "Wars of the Roses: Stormbird"

See on esimene raamat Rooside sõja* ajastust rääkivast sarjast.
1437. tuleb Inglismaal troonile Henry VI, kes päris trooni oma isa Henry V-nda surma järel. Raamatus keskendutakse Henry abielule prantslanna Margaretiga.
Umbes pool raamatust oli väga huvitav ja meeldis mulle, siis aga hakkas venima, korraga tuli palju uusi tegelasi ja Margaret muutus emalõviks. Lõpp läks juba sunniga ja üle rea. Võibolla oleks minu suhtumine teosesse teistsugune, kui oleksin antud ajalooperioodiga rohkem tuttav, aga kui aus olla, siis ei innustanud kirjutatu mind ka Wikipediat lahti tegema.


eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles:  "Sturmvogel: Die Rosenkriege 1"
        

Robin McKinley "The Hero and the Crown"

See on lugu lohede ja kangelaste ajast.
Aerin on Damari kuninga tütar. Juba varajasest east peale on ta kuulnud, et rahvas pidas ta kadunud ema nõiaks. Inimeste umbuskliku suhtumise tõttu jääb ta eraklikuks lapseks, kes meelelahutust otsides mõõgaga vehklema ning ratsutama õpib ja lohetule vastase salvi kokkusegamist katsetab.
Kõik see on edukas ning suureks kasvades saab Aerinist lohetapja. Ühel päeval tuleb tal võideda suurima ja ohtlikeima lohega, keda ta on kohanud. Aerinil õnnestub küll Maur tappa, kuid see võit asetab teda ennast surmasuhu. Oma elu päästmiseks otsib ta üles võlur Luthe.
Üks, mis mind paljude fantaasialugude juures alati häirib on see, kui kirjanik uudissõnu välja mõtleb ja mina lugejana pean püüdma välja mõelda, mis mida tähendab. Alati see ei õnnestu ja siis  pole õrna aimugi, millest jutt käib.
Sellelegi vaatamata oli päris hea lugemine, sest Aerin on naistegelasena väga asjalik, ta ei jäe käed rüppes lahendusi ootama, vaid läheb neid ise otsima.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Heldenkone"

27 november 2014

Garth Stein "The Art of Racing in the Rain"

(---) when a dog is finished living his lifetime as a dog, his next incarnation will be as a man" (lk.2)

"Man's closest relative is not the chimpanzee, as the TV people belive, but is, in fact, the dog." (lk. 19)

Enzo on tark ja telekavaatamisest haritud koer, kes jutustab meile oma perekonna, isa Danny, ema Eve ja tütar Zoe, loo. Me saame teada, kuidas isa ja ema kohtusid ning lapse said; loeme  Eve'i haigusest ja surmast ning Danny üksindusest ja pere toimetulekust leinaga. 
See on ladusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud raamat ning ma saan täiesti aru, miks see nii paljudele meeldis. Idee on ju hea, miks mitte kirjutada inimestest läbi nende koera silmade ja seepärast arvan, et lugemine annaks eriti palju tõelisele koerainimesele, kes suudab looma inimesega võrdsustada. Ma ei kirjuta seda lauset sugugi mitte irooniliselt, see on lihtsalt elukogemus, mis mul puudub.
Kui aus olla, siis pole ma kindel, kas suudan sellele raamatule ausat hinnangut anda, sest ükskõik, kuidas ma ka ei püüaks, hindan seda läbi sama autori eelmise teose. Lõppsõna hetkel veel ei ütle, sest mõnikord pani loetu mind lihtsalt vaikselt silmipööritama. 

saksa keeles: "Enzo oder Die Kunst, ein Mensch zu sein"
eesti keeles: pole ilmunud

01 november 2014

Joel Dicker "The Truth About the Harry Quebert Affair"

Marcus Goldman on noor kirjanik, kelle esikteos ta edetabelite tippu lennutas. Kahjuks on raamatu ilmumisest juba kaks aastat möödas ja uut ei paista kuskilt. Inspiratsiooni ja abi otsides võtab Marcus ühendust oma vana sõbra ja mentori, eduka kirjaniku Harry Quebertiga. 
Viimane elab vaikses Somerseti linnakeses rahulikku elu, mis peapeale pööratakse kui ta tagaaiast leitakse 1975. aastal kadunuks jäänud 15. aastase tüdruku Nola Kellergani jäänused. Harry tunnistab, et tema ja Nola olid armunud ning plaanisid koos põgeneda.
Tüdruku luude uurimine näitab, et ta mõrvati ning kahtlusalusena arreteeritakse Harry. Marcus jääb truuks sõbraks edasi ega usu, et Harry Nola tappis ning hakkab juhtumit omal käel uurima.
Lõpuks tuleb muidugi ka kirjutamisinspiratsioon tagasi ning sellega kaasneb kolme miljoni dollariline raamatuleping ja uus bestseller.
Raamatus on palju juttu kirjanikuks olemisest ja hea raamatu kirjutamisest. Kahjuks pole kirjanik oma nõu ise kuulda võtnud, sest üks oluline hea raamatu nõue on, et see peab õigel hetkel ära lõppema. "The Truth About the Harry Quebert Affair" ei lõppenud. Kui palju erinevaid pöördeid suudab üks lugu välja kannatada? Ilmselgelt mitte nii palju kui autor välja mõtles, sest mingil hetkel läks see minu arvates liiga maaslamaja peksmiseks ja seepärast ei anna ma ka raamatule Goodreadis rohkem kui 3 punkti.

saksa keeles: "Die Wahrheit über den Fall Harry Quebert"   
eesti keeles: pole ilmunud

24 oktoober 2014

Meg Wolitzer "Belzhar"

"I WAS SENT HERE BECAUSE OF A BOY. HIS NAME was Reeve Maxfield, and I loved him and then he died, and almost a year passed and no one knew what to do with me. Finally it was decided that the best thing would be to send me here."
(lk.1)

Wooden Barn on internaatkool, kuhu saadetakse traagilise elukogemuse läbielanud teisemelised. Minategelane Jam (Jamaica) Gallahue ei saa üle oma poisssõbra Reeve surmast. Nad tundsid teineteist vaid 1.5 kuud, kuid tema lahkumine on jätnud suure augu (umbes sama suure kui Edwardi lahkumine Bellasse).
Uues koolis selgub, et Jam on pandud kirja inglise keele eriklassi "Special Topics in English", mis kaasõpilaste sõnul on väga ekslusiivne ja valitud seltskonnale. Klassikursus kestab ühe semestri ja iga kord käsitletakse vaid ühte kirjanikku, sel korral on arutluse all Sylvia Plath.
Klassis on viis õpilast ja nende ülesandeks on lisaks kirjanduse lugemisele ka päevikut täita. Viimasel näib olevat võlujõud, sest viib kirjutaja tagasi minevikku, aega mil traumaatilised kogemused polnud veel aset leidnud. Päeviku viimastele lehekülgedele kirjutades tuleb igaühel neist oma valusa sündmusega silmitsi seista. Seda uuesti läbi elada ja objektiivselt vaadata, mis tegelikult juhtus, sest vaid nii on võimalik juhtunut ümber hinnata ning edasi elada.
Miskipärast sattus mulle ette järjekordne teismeliste internaatkooli raamat, kuid võrreldes eelmise "Night Schooliga" ei saaks need kaks raamatut ja kooli erinevamad ollagi. "Belzar" on raamat kaotustest ja leinast ning iga tegelase lugu on erinev.
Kaotus ja lein on minu silmis midagi väga isiklikku ja pole kellegi asi teise hingevalu kohta öelda, et ohh, see on ju tühiasi ja saa sellest juba kord üle, kuid sel korral oli mul tõsiselt kahju, et autor Jami loo just nii lahendas. Üks asi on leinata, teine asi on teada saada, et oled ise sündmusi valesti tõlgendanud ja kogu armastuslugu leidis aset vaid sinu unelmates.
Lõppkokkuvõttes ütlen, et oli ok, aga mitte kuigi hea, põhiidee mulle meeldis, aga kohati oli liiga klišeelik. 

saksa keeles: pole ilmunud
eesti keeles: pole ilmunud



C. J. Daugherty "Night School" (Night School I)

Kui teismeline Allie Sheridan juba mitmendat korda arreteeritakse, saavad ta vanematel mõistus ja tahtmine otsa ning nad panevad tütre Cimmeria Akadeemia nimelisse internaatkooli. Cimmeria on erinev kõigist teistest koolidest, kus Allie siiani käinud on, kehtivad ranged reeglid ning  igasugu elektroonika on keelatud. Kaasõpilased on rikaste ja mõjukate inimeste järeltulijad ja Allie tunneb end kõrvalseisjana, kuid lõpuks leiab endale uued sõbrad ja vaenlased.
Midagi on selles koolis siiski imelikku...

"Adults". Isabelle said carefully, "cant tell young people everything they know. That isn't how things work. They tell them as much as they can to keep them safe. So, yes, I'm keeping some things from you until I think you're ready to know them. But please belive that I will tell you when you're ready"
(lk. 372)
 
Olles mitmeid teismeliste raamatuid lugenud, ei saa ma midagi parata, kui kõiki järgmisi eelmistega võrdlen. "Night School" jääb oma olemuselt kuhugi Harry Potteri ja "Videviku" vahepeale, kuid üks-ühele sarnasust pole sel kummagiga. Kuigi tegelased on teisemelistele kohaselt natuke naiivsed, on tegemist hästi kirjutatud ja huvitava raamatuga. Küll on aga aru saada, et see on sarja esimene, sest kõik otsad jäävad lahtiseks.

saksa keeles: "Night School: Du darfst keinem trauen" (Night School 1)
eesti keeles: "Õhtukool"

20 oktoober 2014

Garth Stein "A Sudden Light"

14 aastase Trevori vanemate abielu on kriisis, pere pankrotis ja nende maja ning muu vara võlgade katteks ära võetud. Ema läheb pere juurde Inglismaale, isa koos Trevoriga Seattleisse oma isa ja õe juurde.
Vanaisa ja tädi elavad 100 aastat vanas majas, milles on elanud juba mitu põlvkonda Ridelle. Esiisa testamendis oli tingimus, et tema järeltulijad on vaid maja kasutajad, niipea kui selles enam pereliikmeid ei ela, tuleb hoone lammutada ja nö. metsale tagasi anda. Maja ja seda ümbritseva maa väärtus on ajaga tõusnud ja nii tahavad Trevori isa ja tädi maja hoopis maha müüa (sest, mis kasu on surnule antud lubadusest). Müügitehingu läbiviimiseks pevad nad oma demnetse isa nõusse saama. Isa keeldub lahkumast, sest kuuleb oma surnud naist majas tantsimas.
Kõlab väga põnevalt, eks ju, aga mul on mitu etteheidet. Esimene neist tuleb arvatavasti minu vanusest, sest raamatu algus on kui muinasjuttudest laenatud: "Elas kord, oli kord..."

"Twenty-some years ago, before technology changed the world and terrorism sruck fear into the hearts of all citizens. Before boys in trench coats stalked and murdered classrooms full of innocent children in schools across this fair land. Before the oceans where thick with oil slicks and the goverment ceased to governand Bill Gates set out to love the world to death and hurricanes became powerful enough to stagger entire cities and toxic children where drugged into oblivation to rive up the profits of Big Pharma, and genetically modified foodstuffs were force upon us without us knowing we needed to care. Before smoking marjuana at gay marriages became passe - before gay people became, eh just like anyone else, and weed became, eh just another source of tax revenue. This was even before another famous Bill, the one surnamed Clinton, became famous for his choice of cigars. It seems like ages ago, looking back on it. No smartphones. No On Demand. Nary an IPad in sight. So long ago. Yes. This story begins in 1990."
(lk. 2-3), bold on minu lisatud.

Mida? Kuidas me oleme jõudnud aega, mil  1990 on kaua aega tagasi? Läbi raamatu jookseva viited, et tol ajal olid asjad nii või teisiti, aga kindlasti paremad/halvemad kui praegu. Võibolla see tundub tänapäeva teismelistele nii, aga 1990 ei ole kiviaeg, et sellest peab nii kirjutama, ma keelun olemast dinosaurus!
Raamatu algus on tegelikult päris loogiline ja põnev... ja siis tuleb pööre, tundub nagu oleks seni päris asjaliku ja mõistliku poisina tundunud Trevor midagi sisse võtnud. Ta teatab, et temagi näeb vanaema vaimu ja lisaks sellele hulgub majas ringi ka ammusurnud homoseksuaalist vanaonu Ben. Viimane saadab Trevorile kummalisi unenägusid ja juhatab teda vanade päevikute ja kirjade juurde, millest selgub, et see vaim Ben oli päris hõivatud tegelane, sest käis ka juba oma kadunud isaga juttu vestmas. No tule taevas appi, kuidas saab olla, et inimesel on vana maja krigisemas kuuldes esimene mõte "vaimud" ja nendega lõpuks kohtudes pole üldse hirmutunnet, nagu oleks vana tuttavat näinud.
Kolmas etteheide on see, et lõpp tuli väga kiirustades. Kui autor on juba võtnud aega ja ülidetailselt ka igasuguseid ebaolulisi asju kirjeldanud, siis võinuks ka lõpule rohkem aega pühendada. Minu jaoks jäi asi õhku rippuma ja selgituseta.
Mõtlesin pikalt, et kuidas täpselt väljendada, mis mind häiris, sest idee on tegelikult hea ja potensiaali täis ning Garth Stein on hea kirjanik ja välja mõtlesin - nad on hea loo vaimudega ära rikkunud. Kogu ebaloogilisus tulebki vaimu(de)ga seoses. Võibolla oli see teadlik valik, et lükkame kummitused sisse, paiskame enne Halloweeni müüki ja läheb nagu soe sai, aga antud juhul tuleb see raamatu puhul kahjuks, sest tulemus on mingi segane "ei liha, ega kala" kirjutis, mida ei oskagi kuhugi paigutada, õudukas pole, kriminull ka mitte, kohati lihtsalt ebaloogiline.

"With a book - presuming it's a good book - you can depend upon an outcome that adheres to the necessities of drama. The question will be answered. It has to be. the answer may not be happy; we cant guarantee a comedy. Sometimes tragedy strikes. But there will be a conclusion. Of that we can be sure. That's the whole point of a book."
(lk. 61).(minu allajoonitud).

Kurb. Alustad raamatu lugemist nii suurte ootustega ja siis läheb kõik allamäge. Olles sama autori eelmist raamatut lugenud, siis tahtsin sedagi kindlasti lugeda, mõtlesin isegi omale osta, sest raamatukogust kättesaamine tundus liiga kaugel. Nüüd olen nii õnnelik, et seda raha ei raisanud. 

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud


Nele Neuhaus "Wer Wind sät" (Ein Bodenstein-Kirchhoff-Krimi V)

Taunusesse plaanitakse rajada tuulepark, kuid kohalikud pole selle mõttega rahul ning protesteerivad aktiivselt. Pargi vastaste hulka kuulub mees, kelle maatükki läheb parki ehitaval firmal väga vaja ning nad teevad pakkumise 3 miljoni euro peale. Varsti leitakse mees surnuna ning juhtumit saadetakse lahendama Kirchoff ja Bodenstain. Viimane on sel korral mõrvadega lähedamalt seotud kui eelmistes raamatutes ning see mõjutab ka tema otsustamisvõimet.
Teiste Neuhausi raamatute puhul olen kirjutanud, et kõige paremad pole, aga lugeda sobisid päris hästi, see tundus mulle oluliselt parem. Mõrvar jäi lõpuni saladuseks (mis on minu arvates  hea kriminulli puhul oluline kriteerium) ning ka taustasündmused olid huvitavad. Kui ma vahepeal olin juba valmis sarja lugemisest loobuma, siis "Wer Wind sät" sundis mind meelt muutma ja looetavasti saan varsti ka äsjailmunu kätte.

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Mireille Guiliano "Prantslannad ei lähe paksuks"

On üldine avamus, et prantsuse naisi võib kadestada mitmete asjade pärast - nad on stiilsed ja kütkestavad, omavad intensiivset eraelu ning söövad palju ja püsivad sellelegi vaatamata saledad. Kui teid huvitab, kuidas nad selle viimasega hakkama saavad, siis lugege seda raamatut. 
"Prantslannad ei lähe paksuks" pole tavapärane dieediraamat, vaid elustiili tutvustav kirjutis. Tegelikult pole enamikus loetus midagi uut, nt. kõnni palju ja väldi lifte. Kuid Guiliano kirjutab ka sellest, et kõike, mida sööd, tuleb ka nautida, tuleb valida, mida ja kui palju sa suhu paned, st kui sa ühel päeval sööd suure õhtusöögi, siis järgmisel päeval söö natuke vähem. Ära keela endale maiustusi, vaid söö neid harva ja kui, siis kvaliteetset (šokolaadi).     
Seega, nii palju kui mina asjast aru sain, siis on saladus selles, et elu ja sööki tuleb nautida, kuid seejuures ei tohi unustada märksõnu: mõõdukus, kvaliteet, hooajalisus ning uhkus. Jah, see viimane on oluline, ära tunne end süüdi, kui tahad magusat vms. süüa, söö ja tunne rõõmu.

inglise keeles: "French Women Don't Get Fat"
saksa keeles:  "Warum französische Frauen nicht dick werden"



08 oktoober 2014

Edgar Cantero "The Supernatural Enhancements"

Kahekümnendates meesterahvas A. (täisnime ei mainita raamatus kordagi) saab oma sugulaselt päranduseks Point Blessis, Usas Virginia osariigis asuva härrastemaja. Pärandus tuleb ootamatult, sest sugulussidemed on nii lehma lellepoja tasemel, kuid sellelegi vaatamata kolib A. koos punkarist teismelise Niamhiga (naisterahvas) sisse.
Axton House on veider maja. Selle eelnev eraklik omanik sooritas enesetapu (täpselt sama vanalt ja samast aknast välja hüpates, kui tema isagi), kohalike arvates seal kummitab ning iga aasta talvise pööripäeva paiku kogunevad majja tundmatud inimesed. Kuna A.-l ja Niamhil niikuinii midagi targemat teha pole, siis hakkavad nad majas (potensiaalselt) toimuvat uurima. 
"The Supernatural Enhancements" on kummaliselt üles ehitatud raamat. Umbes nii, et keegi plaanis hakata raamatut kirjutama ja on selle tarbeks materjale kogunud: väljavõtteid raamatutest, arveid, peategelaste omavahelisi vestlusi ("sobivalt" ei saa üks neist rääkida, seega on kirjutamine igati õigustatud), videokaameratest nähtava üleskirjutisi, päevikumaterjale, kirju jne. ja siis on üks üliusin agent seda kausta raamatuks pidanud ja trükki andnud.
Suurema osa ajast loed ja ei saa üldse aru, millega on tegemist, sest see pole tavapärane romaan, aga kaasahaarav. Lõpupööre oli hea, muidu oleks lihtsalt üks veider krimka olnud ja ma oleksin kirjaniku arvatavasti varsti unustanud, aga nüüd jätan ta nime endale meelde, sest kui Canterolt veel midagi ilmub, siis loeksin meelsasti.


saksa keeles: pole ilmunud
eesti keeles: pole ilmunud



22 september 2014

Christina Henriques "The Book of Unknown Americans"

"We left a lot of things behind - not only physical objects, but our friends and of course our families, pieces of ourselves - all for the chance to see the light in Maribel's eyes. It's been difficult, yes, but I would do it again. People do what they have to in this life. We try to get from one end of it to the other with dignity and with honor. We do the best we can."  (lk. 286)

See raamat on nn. tundmatutest ameeriklastest, Ladina-Ameerikast pärit immigrantidest. Loo keskmes on Mehhikost pärit Arturo ja Alma Rivera, kes ei plaaninud kodumaalt lahkuda, kuid otsustavad Ameerikasse kolimise kasuks pärast tütre Maribeliga juhtunud õnnetust, sest lapsel oleks seal rohkem paranemisvõimalusi. Arturo saab tööd seenekasvatuses ning nad leiavad elukoha majas, kus on teisigi väljarändajaid, sealhulgas Panamast pärit perekond Toro. Viimaste noorem poeg Mayor on vanema venna varjus kasvanud üksildane teismeline, kes Maribeliga sõbruneb.
Kui ma umbes 10 aastat tagasi Eestist eemale kolisin, siis lugesin palju inda väljarändajate lugusid, sest vajasin teadmist, et keegi teine on kogenud sama, mida minagi. Nüüd oli raamatukapil see raamat. Võibolla on ka raamatuturg muutunud, sest (illegaalsed) hispaaniakeelsetest riikidest pärit immigrandid on Ameerikas kuum teema. Tihti on televiisoris uudiseid, kuidas on jälle mõni "kätte saadud" ja siis tagasi kodumaale toimetatakse. Kahjuks on need näited alati korralikud pereemad- ja isad, kes siin rahulikku igapäevaelu elavad.
Mulle meeldib, et neile muidu anonüümsetele numbritele läbi kirjanduse nägu püütakse anda, sest ükskõik, kuidas ma ka ei vaataks, näen ma kodust lahkujate numbrites inimest. Pole vahet, millisest riigist teise kolitakse, immigrantide põhjused, kogemused ning probleemid on alati mõnes mõttes sarnased. Hr. Lukas nimetaks neid kõiki arvatavasti mugavus- või lodevuspagulasteks, aga mis sunnib inimesi oma kodu maha jätma ja uuesti alustama? Kuidas on olla üksi, kodust ja tuttavatest eemal? Kuidas leppida sellega, et kohalikud sind alati võõramaalaseks peavad? Kust osta kodumaalt tuttavat toitu?
Minu jaoks oli see raamat hea ja kaasahaarav lugemine, sest paljuga kirjutatust sain oma elust paralleele tõmmata. Lõpu osas olen ma siiani kahevahel, esmasel lugemisel tundus see üsna uskumatu, kuid järele mõeldes usun, et see on siiski tõepärane ja võimalik. Elades Detroidi külje all, on mõrvad ja mõtetud tapmised uudistekanalis igapäevased. 
Lugege, kui tahate heita pilku veidi teistsugusesse maailma.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud


21 september 2014

Michael Marshall Smith "The Intruders"

Mõned nädalad tagasi hakkas BBC Ameerika pealt jooksma telesari "The Intruders", mille esimene osa tundus küll kummaline ja põnev, aga väga segane. Ma ei saanud toimuvast peaaegu üldse midagi aru. Siis lugesin, et sari toetub samanimelisele raamatule*, mis õnneks kohalikus raamatukogus ka olemas oli. No ei andnud hing rahu, nii tahtsin teada, mis seal ikkagi toimus.

Esmapilgul näib, et raamatus puudub ühtne süžeeliin, sest jutustajaid on mitu ning toimuva seosed arusaamatud (mul tekkis täpselt sama tunne kui seriaali vaadates):
Jack Whalen on endine politseinik, kes segastel põhjustel ameti maha pani ja nüüd kirjanikuna leiba teenida püüab. Tema naine Amy tegeleb reklaamialal ning läheb plaanitud tööreisil Seattleisse kaduma. Hotellis ei teata temast midagi ning mobiil leitakse takso tagaistmelt. 
Naise otsimise kõrval peab Jack tegelema ka endise koolikaaslasega, kes aastakümneid hiljem ootamatult välja ilmub ja teadlase perekonna mõrvajuhtumi lahendamisel abi palub. 
Samal ajal kaob Oregonis väike tüdruk Madison.
Siin jätan ma sisu lahtirääkimise pooleli, sest kui ma selle ära ütlen, siis pole põnev ei tulevasel lugejal, ega ka sarja vaatajal. Lugeda oli põnev ja autor suutis põnevust hästi üleval hoida. Suurema osa ajast loed ja ei saa üldse aru, kuhu see võiks välja jõuda, aga käest ära panna ka ei saa. Tegelikult tundub, et ta jättis lõpu isegi natuke lahtiseks, minul tekkis uusi küsimusi, kuid vastuseid neile ei saanud. Potensiaalselt võiks isegi kunagi järge oodata. 

Ma ei saa lahti mõttest, et kui sama idee oleks Stephen Kingile pähe tulnud, oleks ta veelgi põnevama ja hirmutavama raamatu kirjutanud.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

* Autori nime kirjutakse kahte moodi, teine variant on Michael Marshall.

12 september 2014

Henning Mankell "An Event in Autumn"

Politseiinspektor Kurt Wallander on vanaks saanud. Ta igatseb rahulikku elu ning oma maja, kus ta saaks koos oma koeraga elada. Üht vana talu üle vaadates koperdab ta sõna otseses mõttes käeluu otsa. Kaevates leitakse ka ülejäänud surnukeha ning lõpuks teinegi, naine ja mees. Uuringud juhivad detektiivid teise maailmasõja aega, mil Rootsis palju põgenikke ringi liikus.
Tegemist pole täismahulise raamatuga vaid u. 150 leheküljelise lühijutuga, mille sündmustik paigutub ajaliselt Wallanderi eelviimase ja viimase raamatu vahele. Olen lugenud/proovinud lugeda ka teisi Mankelli raamatuid, kuid Wallanderi omad on mulle kõige paremini peale läinud ja nii oli see väike raamatuke kui kohtumine vana tuttavaga. Kurb on lugeda, et inspektor on vananenud, aga see teeb teda ka elulisemaks, sest üks kõik kui hea sa oma tegevustes oled, ei ela sa igavesti.
Jutuna pole see kõige tugevam, lahendus on kuidagi ebausutav, aga mulle tõesti meeldis lõppu lisatud autori kommentaar Wallanderi tegelaskuju tekkimise ja arenemise kohta ning see peaks sarja lugejatele küll meeldima. 

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Mord im Herbst"


Fred Vargas "Elus või surnud"

Kriminaalromaani sündmused leiavad aset Pariisis, kus lauljatar Sophia Siméonidis ühel hommikul avastab, et tema aeda on istutatud väike pöögipuu. Kellegil pole aimugi, kes seda tegi. Ühel päeval on Sophia kadunud ning varsti leitakse ta surnukeha. Asja hakkavad uurima kolm naabermajja kolinud luuserist ajaloolast.
Vargas on üks neid autoreid, kelle populaarsusest ma aru ei saa. Kui ma õigesti mäletan, siis on see kolmas tema sulest ilmunud raamat, mida olen lugenud ja kõigi puhul on olnud sama häda, sündmustik on põnev, aga kirjutamisstiil ei istu istu mulle kohe üldse.   

inglise keeles: "The Three Evangelists"
saksa keeles: "Die schöne Diva von Saint-Jacques"

Nele Neuhaus "Tiefe Wunden" (Bodenstein-Kirchhoff-Krimi III)

Taunuses leitakse mõrvatud mees, kelleks osutub 92. aastane holokausti üleelanud David Josua Goldberg. Lahangul selgub, et surnu kehal on natsi SS-i veregrupitätoveering. Seega polnud ta kindlasti mitte juut, vaid elas vale nime ja identiteediga.  Järgnevad veel kaks mõrva, kus ohvriteks on samas vanusegrupis olevad inimesed. 
Seda, kas need surmad on omavahel seotud ja kui jah, siis kuidas, uurivad jällegi Bodenstain ja Kirschoff. Tegemist on krimisarja kolmanda raamatuga, nii et nende kahe puhul pole erilisi üllatusi oodata. Päris hea lugemine.  

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

22 juuli 2014

Deborah Harkness "The Book of Life" (All Souls III)


Kolmas ja viimane osa jätkub jällegi täpselt sealt, kus eelmine lõppes. Diana ja Matthew saabuvad tagasi meie aega ning avastavad, et muutused pole toimunud mitte üksi neis, vaid ka siin. On nii halba kui head.
Selle raamatu eesmärgiks on otsade kokkutõmbamine. Kohtame paljusid eelnevalt tuttavaid tegelasi, kellest vähemalt üks oleks minu pärast võinud olemata olla. Lõpuks ometi saame ka teada, mis saladusi Ashmole 782 endas kannab.
Enne kolmanda osa ilmumist lugesin eelmised kaks uuesti läbi ja nende kõrval tundus "The Book of Life" nõrgem ning kuidagi segasem. Kuna mul tekkisid samad tunded ka esimest korda "Shadow of Night'i" lugedes, siis lõppsõna veel ei ütle. Hetkel on mul Harknessist üleküllastus.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Deborah Harkness "Shadow of Night" (All Souls II)

"Shadow of Night" jätkub täpselt selle koha pealt, kus triloogia eelmine raamat lõppes. Diana ja Matthew rändasid ajas tagasi 16. sajandisse, et seal Dianale nõiast õpetaja leida. Kahjuks selgub, et kuigi Matthew on sel ajal juba elanud, siis on aeg oma töö teinud ja tal pole kõik enam detailideni meeles, mis omakorda ootamatuid probleeme tekitab.
Erinevalt esimesest osas on see ajalooline romaan, kuid ka lugu sellest, kuidas Diana ja Matthew paariks ja pereks kasvavad. Harkness on püüdnud vastata küsimusele, kuidas on olla suhtes vampiiriga, kes oma 1500 eluaasta jooksul paljudki kogenud on.
Stiilinäitena panin kirja Diana nalja vampiiriromaanide üle:

"Sex and dominance. It's what modern humans think vampire relationships are all about, " I said. "Their stories are full of craze alpha-male vampires throwing women over their shoulers before dragging them off for dinner and date." (---). Vampire meets girl, vampire bites girl, girl is schocke to fin out there really are vampires. The sex, blood, and overprotective behaviour all come quickly thereafter". (lk. 308)

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Wo die Nacht beginnt" 

Deborah Harkness "A Discovery of Witches" (All Souls I)

Eestikeelse raamatu kaanelt loeme:
„Intelligentne ja omalaadne teos, mis osutub kahtlemata vastupandamatuks kõigile „Videviku“ saaga austajatele.“ THE SUNDAY TIMES

Diana on alkeemiale spetsialiseerunud ajaloolane, kes Oxfordi Bodleian raamatukogus loengut ettevalmistades ammukadunud raamatu Ashmole 782 leiab. Ta sirvib teose kiiresti läbi ja kuna selles pole midagi talle vajalikku, saadab ta raamatu tagasi. Üsna pea selgub, et Ashmole 782 pakub paljudele teistele inimestele, muuhulgas geneetikule Matthew Clairmontile, suurt huvi. Ahjaa, Diana on nõid ja Matthew vampiir. 
Ma lükkasin selle raamatu ostmist ja lugemist pikalt edasi, sest üldiselt mulle nõiad ei meeldi (et vaata, kuhu piiri tõmbab, eksole?). Tegelikult on sarnasus eespool nimetatud teosega üsna väike. Diana ja Matthew on kolmekümnendates, teadlased, elukogenud ja targemad ja nende suhtleminegi on hoopis teisel tasandil. Räägitakse teadusest, juuakse veini ja käiakse joogas. Nende valikud on minu jaoks hoopis loogilisemad ja arusaadavamad.

"Nothing in my culinary expertice had tought me what to feed a vampire when he came for dinner." (lk. 137)

"Nõidade avastus" on kui hea vein, mida tuleb aeglaselt ja naudinguga lugeda (autor on nii ajaloolane kui veini degusteerija). Selles on palju kirjeldusi ja arutelusid, mida tavaliselt sedalaadi kirjandusest ei leia, aga võtke aega, veiniklaas ligi ning lugege ja nautige. 

eesti keeles: "Nõidade avastus"
saksa keeles: "Die Seelen der Nacht"


19 juuli 2014

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika" (Apteeker Melchior V)

Tegemist on sarja viienda raamatuga ning eelmiseid lugenutele on ülesehitus juba tuttav - on saladus ja mõrvad, klooster ja linnarahvas ning kõige selle keskel uudishimulik ja nutikas apteeker. Uudsena on sisse toodud noore Melchiori tegevusliin Lübeckis, mis oli põnev ja loodetavasti jätkub järgmistes raamatutes.
Kui aus olla, siis oli seekordne Melchiori raamat minu jaoks päris suur üllatus. Esiteks polnud ma üldse oodanud, et me sellest tegelasest veel midagi kuuleme, sest neljas raamat lõppes väga  "lõplikult". Teiseks suutis Hargla suutis oma kangelasele uue elu sisse puhuda. Kui raamatu esimeses pooles on Melchior oma naise surmast masenduses ja suurest leinast end hooletusse jätnud alkohoolik, siis lõpuks on ta end uuesti leidnud ning jätkab eluteed koos uue kaaslasega.
Ainuke, mida ette heidaks on see pikk pidalitõve teemaline heietus. Ajaloolisest seisukohast oli see huvitav, aga  antud raamatus oleks võinud mõtte lühemalt edasi anda, sest kriminulli lugedes tahaks kiiremini lahenduseni jõuda. Jään uut osa ootama.

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Ann Granger "Ütle seda mürgikeeli"


Ann Grangeri kriminaalsarja avaraamat, milles Briti Välisministeeriumi töötaja Meredith Mitchell läheb oma sugulase, kuulsa näitlejanna Eve Owensi tütre pulma. Natuke aega pärast  tema saabmist leitakse Eve'i naaber Philip Lorrimer surnuna. Lahangul selgub, et Philipit oli juba pikema aja jooksul mürgitatud. Mõrva hakkab uurima kohalik politseinspektor Alan Markby. 
Minu hinnangul loetav, aga mitte kõige parem kriminull, kõik kohustuslikud komponendid on olemas, aga põnevusest jääb puudu.

saksa keeles: "Mord ist aller Laster Anfang"
inglise keeles: "Say it with Poison" 


Caroline Graham „Mõrvad Badger`s Driftis”

Ülistan nüüd pisut, aga pole vist ühtegi eestlast, kes poleks oma elus vähemalt ühte "Midsomeri mõrvade" osa näinud. Võibolla on vähem teada fakt, et sari toetub Caroline Grahami mõrvalugude sarjale ning selle esimene raamat on "Mõrvad Badger`s Driftis”.
Väikses külakeses elab vanapreili Emily Simpson, kes metsas lille otsides hoopis millegi muu otsa komistab. Natuke aega hiljem leitakse ta surnuna ning arvestades lahkunu vanust, peab kohalik arst seda loomulikuks surmaks. Emily sõbranna pole diagnoosiga rahul ning sunnib peainspektor Barnaby't potensiaalse mõrvaga tegelema. Lahendust otsides selgub, et väikeses ja pealtnäha unises külas on piisavalt skandaale ja saladusi.
Seda raamatut on keeruline hinnata, sest sarnaselt paljudele inimestele, olen telesarjaga tuttav ja mitmeid osi palju kordi näinud. Seega on lugedes silmade eest pilt ekraanilt nähtust, ma tean, kuidas lugu lõppeb ja mis järgmistes osades tuleb ja nii olen raamatu osas võibolla leebem kui muidu. Nimelt ütleksin, et raamatuna pole see kõige tugevam kriminull, mida lugenud olen, aga annan selle tulevaste lugude ja telesarja nimel andeks.

saksa keeles: "Die Rätsel von Badger's Drift"
inglise keeles: "The Killings at Badger's Drift"


 

01 juuli 2014

Jonathan Littell "The Kindly Ones"


Seekordne postitus on raamatust, mida ma tegelikult läbi ei lugenud, aga need 200lk, mida lugesin, tekitasid tugevaid emotsioone ja seepärast otsustasin ka mõtted kirja panna. Harva kohtab raamatuid, mis oma olemuselt nii jälgid. 
"The Kindly Ones" minategelaseks on natsiohvitser Maximilien Aue, kes vanas eas meenutab Teise Maailmasõja aegseid sündmusi. Olles küll hariduselt jurist, töötas ta sõja ajal juutide tapakomandos.* Seega polegi vist vaja selgitada, millega ta kokku puutus. Näiteks kirjeldab ta stseeni, kuidas inimesed kraaviperel surmalasku ootavad, nende hulgas ka väike tüdruk, kelle ema on juba laibana kraavis. Nähes minategelast seal seismas, võtab tüdruk sel käest kinni, täpselt nii nagu väike laps hirmutavas olukorras teeks.  Mees on lapsega kena, ütleb veel, et ära karda ning siis annab ta tapmisi täide viivatele sõduritele üle. Keerad lehti ja loed kirjeldust, kuidas vastsündinud imik vastu seina surnuks lüüakse. Ja need on vaid kaks sündmust. Alltekstina jookseb mõneski kohas läbi, et ta tunneb end tehtava pärast halvasti, kuid lõppkokkuvõttes tõdeb, et neil polnud valikut ja iga inimene täidaks tema olukorras samamoodi käsku.
Kuigi see raamat sai peale ilmumist auhindu, tekitas see loomulikult ka elavat arutelu. Ühelt poolt on see tõesti hästi kirjutatud, teisalt aga puudutab teemat, mis tegelikult on tabu, sest holokausti võib ju kirjeldada vaid kannatajate poole pealt, nüüd aga loeme, kuidas ohvitserid pärast tapmisi nalja heidavad ja surnuid pildistavad. Me tahame endas kanda illusiooni, et tapjad ei nautinud oma tegevust, aga see raamat kummutab selle mõtte.
Ma pole kindel, et mu kirjeldus suudab edasi anda seda ebameeldivat ja rõhutut tunnet, mida loetu tekitas. Kindlasti küsite endalt, et kui see nii vastik oli, siis miks ta nii kaugele luges? Arvan, et põhjus on selles, et oleksin tahtnud väga teada, kuidas tegelane edasi areneb ja kujuneb, aga kõik need mahalaskmiste kirjeldused olid liiast. Lõpuks hakkasin mõtlema, miks ma peaksin seda raamatut lugema, mida see mulle annaks, kui end sellest läbi närin? Idee poolest peaks ju oma vabast ajast loetud raamat sulle häid emotsioone andma, aga mitte halbu unenägusid. Loen parem Wikipediast sisukokkuvõtet.

*see juhtus raamatu esimesel 200 lk, u. 800 jäi mul lugemata.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Wohlgesinnten"

26 juuni 2014

Robert Galbraith "The Silkworm"

Kirjanik Robert Galbraith ilmus lugejate ette eelmisel aastal oma esikraamatuga "The Cuckoo's Calling". Natuke aega pärast raamatu ilmumist selgus, et tegemist on J.K.Rowlingu pseudonüümiga ning loomulikult lendas raamat kohe edetabelite tippu.

"The Silkworm" on krimisarja teine raamat (esimesest kirjutasin siin), milles eradetektiiv Cormoran Strike otsib kadunud kirjanikku Owen Quine'i. Viimase naine on kindlalt veenunud, et mees on lihtsalt kuhugi peitu pugenud, sest ta on tähelepanu saamiseks ennegi nii teinud, kuid loo hargnedes selgub, et asi on tõsisem kui alguses arvati. Nimelt esitas Owen enne kadumist kirjastajale oma uue romaani käsikirja ja kuigi see on äärmiselt halvasti kirjutatud ja olemuselt täiesti perverssne, ajab see terve kirjastusmaailma tagajalgadele, sest väidetavalt on ta sinna palju tuntud inimesi tegelastena sisse pannud ja mitmeid saladusi avaldanud. Kes ja miks Oweni tappis selgub raamatu lõpuks.
Sarja eelmine raamat meeldis mulle ja nii ootasin uut huviga. "The Silkworm" meenutab oma olemuselt malemängu, milles kõik tegelased on reeglite kohaselt paika pandud ja sisse toodud, põnevust hoitakse samuti lõpuni üleval ja otseselt pole ka midagi ette heita (paar lauset tundusid grammatika koha pealt veidi kummalised, aga kuna ma pole inglise filoloog, siis ma selles osas väga sõna ei võtaks), aga see on kuidagi liiga perfektne, st kui kuskil on olemas õpetus, kuidas edukat kriminulli kirjutada, siis oleks see raamat just neid juhiseid järgides kirja pandud. Siiski ütlen, et see on hea ja kerge suvelugemine, eriti sobib vihmaseks ilmaks, sest tahad ju kiiresti lõpuni jõuda, mitte vahepeal käest ära panna.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Der Seidenspinner" (ilmub 24. novembril 2014)




Sally Green "Half Bad"

Meie hulgas elavad omavahel sõjajalal olevad Valged ja Mustad nõiad ning nende vahepeale jäävad nö. poolikud, kelle vanemad pole ühest ja samast nõiasoost.  Viimaste hulka kuulub ka kõige kardetavama Musta nõia Marcuse sohilaps Nathan. Kuni neljateistkümnenda eluaastani elab ta koos oma poolõdede-vendadega vanaema juures, sest ema on surnud ja isa teadmata kadunud. Siis võtab Valgete nõidade nõukogu ta pere juurest ära ja annab ühe endise nõiaküti hoole alla.
Kaks aastat hiljem leiame Nathani puurist, kus ta on öösiti kettides, päevasel ajal lastakse teda välja, kodutööde tegemise kõrvalt teda pekstakse ja treenitakse tapjaks. Nathanil õnnestub põgeneda ning ta läheb otsima Musta nõida Mercuryt, kes talle seitsmeteistkümnendal sünnipäeval igale nõialapsele vajalikud kolm kinki ja verd annaks.
Nojah, väidetavalt on see uus teismeliste raamatute hitt(sari). Minu jättis isiklikult üsna külmaks, lugesin läbi ja võibolla loen ka järgmise, aga mingit tohutut vaimustust esile ei kutsunud, sest omamoodi on kõik juba kuskilt eelnevalt loetud. Ainuke, mille eest autorile viis punkti annaks on see, et ta on peategelaseks poisi pannud.   

eesti keeles: "Poolpaha"
saksa keeles: "HALF BAD - Das Dunkle in mir"

Deborah Crombie "Las haud haljendab"

Thamesi jõest leitakse laip ning Scotland Yardi detektiivid Duncan Kincaid ja Gemma James saadetakse asja uurima. Selgub, et surnu on kuulsate muusikute Gerald ja Caroline Ashertoni väimees.  Saatus näib end otsekui kordavat, sest kakskümmend aastat tagasi leiti uppununa sama pere nooruke poeg.
Ma ei ole sellelt autorilt midagi enne lugenud, kuid loodan, et seda ei peeta tema parimaks raamatuks, sest ainuke, kuidas ma seda raamatut kirjeldaks on kasutades sõna "armas". Selline rahulik ja vaikselt kulgev sündmustik nagu me elu väikeses Inglise külakeses ette kujutame, aga kriminulli ei tohiks ju armsana kirjeldada või mis te arvate?

inglise keeles: "Leave the Grave Green"
saksa keeles: "Und ruhe in Frieden"

13 juuni 2014

Yana Toboso "Black Butler II"

Minu esimene kokkupuude mangadega jääb aastate taha. Töötasin tol ajal Barnes & Noble raamatupoes, kus kas teadlikult või juhuse läbi olid mangad poe kõige kaugemas ja tagumises otsa - selle ukse juures, mille kaudu me käisime prügikotte välja viimas. Mangade riiulivahed oli alatasa täis kummalisi teisimelisi, kes tundide kaupa põrandal istudes lugesid ja tihti juhtus, et neist üle/läbi ronides sai mõni prügikotiga pihta. Igatahes oli see nurk, kuhu keegi töötajatest meelsasti taastamistöid tegema minna ei tahtnud. (USA raamatupoodide erinevuseks on see, et paljud inimesed kasutavad neid raamatukogude asemikuna. Nii kaua kui keegi otseselt teost ei riku või koopiad tegema ei hakka, müüjad asjasse ei sekku. Selle tulemuseks on aga raamatupoes valitsev segadus, sest loetu panevad oma kohale väga vähesed inimesed. Taastamiseks nimetatakse raamatute riiulisse tagasi panemist). Seega olin leebelt öeldes skeptline, aga kuna ühel mu sõbral on Sebastiani pildiga kott, siis ühel igavushetkel otsustasin uurida, millega on tegu.
Selgus, et see on tegelane "Black Butleri" nimelises mangasarjas, mille tegevus toimub viktoriaanlikul Inglismaal. Lord Ciel Phantomhive on 12. aastane orvuks jäänud poiss. Pärast vanemate surma hoolitseb tema eest ülemteener Sebastian Michaelis. Kui tavainimestele paistab Sebastian lihtsalt ülivõimeka ning ebaharilikult hea töötajana, siis tegelikult on ta deemon, kes Cieliga kokkuleppe sõlmis. Viimane on veendunud, et ta vanemad mõrvati ning vastutasuks hinge eest, aitab Sebastian tal tapjad avastada ja neile kätte maksta. Kuna mõrvarite leidmine nii kerge ja kiire töö polegi, siis vahepealsel ajal täidavad Ciel ja Sebastian  kuninganna Victoria antud käske ning satuvad igasugustesse sekeldusse.
Raamatutesarja põhjal on tehtud ka edukas animesari, mille esimest osa saab vaadata siit:


Ma alustasingi animest ja kui olin esimese hooajaga lõpule jõudnud siis pidin ootama, kuni järgmiste DVD-de laenutusjärjekord minuni jõuab. Aja täitmiseks otsustasin ka mangaversiooni lugeda ja kuna vahet polnud, millisest alustan, siis võtsin teise osa, milles Sebastain ja Ciel Jack the Ripperit leida püüvad. Tunnistan ausalt, et mulle siiski manga lugemine ei istu, ei mitte selle teistsuguse järjekorra pärast vaid hoopis veidral põhjusel. Nimelt tekib selle lugemisel vastuolu, ühelt poolt tahaks kiiresti edasi lugeda, teisalt aga imeilusaid ja detailirohkeid joonistusi nautida. Kumb valida?  
Kas manga on "päris" kirjandus või mitte, jääb igaühe enda otsustada, aga mina panin selle siiski blogisse loetud raamatuna kirja.

saksa keeles: pole ilmunud
eesti keeles: pole ilmunud

08 juuni 2014

Jo Nesbø "Punarind"

Raamatu sisukokkuvõte kõlab järgmiselt:

Bill Clintoni visiidil Oslosse näeb turvameeskonda kuuluv politseiuurija Harry Hole keelatud kohas relvaga meest ja teeb mida vaja. Juhtumi tõttu tuleb tal jätta vana kabinet ja võtta vastu ametikõrgendus. Uues töökohas näeb Harry aga paberit, mis puudutab palgamõrvarite seas hinnatud vintpüssi salakaubavedu. Kui mõne aja pärast selgub, et kangialuses mõrvatud mehe ja smugeldatud relva vaheline seos ulatub II ilmasõja aega ja SS-mundrit kandnud norra vabatahtlikeni, on ta kindel, et keegi on võtnud kohtumõistmise oma kätesse.

Selle raamatuga on mul kummaline suhe, proovisin lugeda nii saksa kui ka inglise keeles ja no ei saanud esimestest lehekülgedest kaugemale. Olin aga järjekindel ja lõpuks sain eesti keeles loetud. Selgus, et päris loetav kriminull on.  

inglise keeles: "The Redbreast"
saksa keeles: "Rotkehlchen"

Nele Neuhaus "Böser Wolf" (Bodenstein-Kirchhoff-Krimi VI)

Kuumal suvepäeval leitakse jõest noore tüdruku surnukeha. Keegi ei otsi teda taga. Kedagi ei huvita.
Neuhausi krimisarja seni viimane raamat on raamatuna huvitav, aga kriminullina nõrk. Lõpplahendus küll saabub, aga jääb lõplikult lahti selgitamata.

inglise keeles: "Bad Wolf"
eesti keeles: pole ilmunud

Nele Neuhaus "Snow White Must Die" (Bodenstein-Kirchhoff-Krimi IV)

Väike saksa külake hakkab kihama kui üksteist aastat tagasi kahe tüdruku mõrvas süüdistatud Tobias Sartorius  vanglast vabaneb ja kodukanti tagasi tuleb. Tema kohalolek ei meeldi paljudele elanikele ja kui külast uus tüdruk kaob, näidatakse kohe sõrmega Tobiase peale. Mis aga tegelikult aastate eest juhtus, seda hakkavad välja selgitama detektiivide paar Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein.

saksa keeles: "Schneewittchen muss sterben"
eesti keeles: pole ilmunud

03 juuni 2014

Ljudmila Ulitskaja "Daniel Stein, tõlkija"

L. Ulitskaja raamatu aluseks ja inspiratsiooniks on poola juudi Oswald Rufeiseni elu (pilt on pärit siit). Alguses ongi see pigem raamat holokaustist, kuid Daniel lugu on erinev. Ta salgas maha oma juudi päritolu ning töötas tõlgina nii sakslaste kui venelaste heaks ja jäi imekombel ellu. Pärast sõda hakkas ta preestriks, kolis Iisraeli ning taotles juudina sealset kodakondsust, kuid kuna ta oli kristluse omaks võtnud juut, siis sellest keelduti.

"Lugesin esmakordselt Uut Testamenti ja sain sealt vastuse minu jaoks kõige piinavamale küsimusele: kus oli Jumal siis, kui need viissada inimest Emski getost maha lasti? Kus oli Jumal kõigis neis sündmustes, mis mu rahvale osaks saab? Kuhu jääb jumalik õiglus? 
Ja siis sai mulle ilmsiks, et Jumal oli kannatajatega koos. Jumal sai olla ainult koos kannatajatega - mitte kunagi mõrtsukatega. Teda tapeti koos meiega". (lk. 204-205).

"Daniel Stein" pole sõna otseses mõttes romaan, vaid meenutab kausta, millesse on kogutud erinevate inimeste kirju, dokumente, konspekte, meenutusi, mõtisklusi jms. Alguses on päris raske mõista, kuidas kõik tegelased omavahel seotud on, aga hoolikalt lugedes tulevad seosed välja.
Ütleksin, et see on raamat Jumala kaotamisest ja (uuesti) leidmisest. Seda on raske selgitada, aga mulle jäi mulje, et enamik tegelasi kannatas oma usus ja usu nimel, kuid Daniel oli ainuke, kes oma Jumalaga tõesti õnnelik oli. Võibolla aitas see, et ta oli väga aktsepteeriv - ole ise ja lase ka teistel elada.

"Daniel liikus kogu elu ühe lihtsa mõtte suunas: uskuge, kuidas tahate, see on teie isiklik asi, kuid pidage kinni käskudest, käituge vääriliselt. Muuseas, selleks, et hästi käituda, ei pea isegi tingimata kristlane olema" (lk. 458).

(---) sellel, millesse sa usud, pole üldse tähtsust, tähtsust on vaid sinu isilikul käitumisel" (lk. 460).

See on raamat, mida mina ühe hingetõmbega läbi lugeda ei suutnud, liiga palju mõtteid ja emotsioone tekkis. Panin vahepeal käest ära, et saaks loetu üle järele mõelda ja edasi lugeda. Algus läks väga kiiresti, hiljem muutus igavamaks ja kui autorile midagi üldse ette heita, siis ülipõhjalikkust, mõned raportid ja kirjad oleks võinud rahulikult ära jätta. Originaali pole ma lugenud, aga tõlge on ülihea.

Teised kirjutavad:
Areen - nädala raamat
Sehkendaja

saksa keeles: "Daniel Stein"
inglise keeles: "Daniel Stein: Interpreter"
 

31 mai 2014

Cassandra Clare "City of Heavenly Fire" (Mortal Instruments VI)

See on kauaoodatud "Surmava arsenali" sarja viimane raamat ja kuna ma ei taha tulevaste lugejate kogemust ära rikkuda, siis ma sisu detailideni ära ei kirjutada.
Viimaste raamatutega on mu meelest see häda, et autor, kas rikub kõik ära või mitte, ümbertegemisvõimalust ju enam pole. Siinkohal tulevad meelde Harry Potteri ja Sookie Stackhause'i sarjade viimased raamatud. Esimene neist mulle meeldis, kuid teise puhul vihastas kirjanik enamiku oma fännidest lõplikult välja (minu nende hulgas).
C. Clare lõpetab korraga kaks sarja, st me kohtame ka "Põrgu sõdalastest" tuttavaid tegelasi ning paneb aluse uuele sarjale, mille esimene raamat peaks ilmuma järgmisel aastal. Amazonis süüdistati teda liiga ilusa lõpu kirjutamises, aga mulle meeldis. Oli jah natuke lääge, aga ilus. Autor oleks võinud seda muidugi veelgi magusamaks teha, aga õnneks tunnetas ta selle piiri ära ja lõpp oli täpselt selline nagu mulle vaja oli: kes olid kokku loodud, need ka kokku jäid ja need kes surema pidid, need ka oma otsa leidsid. Ning, kes teatud stseeni ootasid, siis jah, see on selles raamatus ka olemas.
Hea ja nauditav lugemine oli, kahju, et läbi sai (aga kes mul käskis 700+ lk. ühe päevaga läbi lugeda).

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud


27 mai 2014

Jaan Kross "Wikmani poisid"

Oletan, et selle raamatu kohta polegi vaja väga pikalt kirjutada, sest sisu on kõigile enam-vähem tuttav, kuid panen copy-pastena siiski kirja: 

(Raamat) jutustab kaasakiskuvalt Tallinna Wikmani gümnaasiumi lõpuklassi poiste elust vahetult enne II maailmasõda. Raamatus on noorukiea kutsikatempe, esimest armastust, sõprust ja reetlikkust, ja ka tõmbetuulena tegelasi puudutava suure sõja jäist puudutust. 

Lugesin seda aastaid tagasi kohustusliku kirjandusena ja esmamuljena tundus parem. Mulle üldiselt Kross meeldib, aga ma ei arva, et "Wikmani poisid" oleks tema parim teos, kõige mõnusam ja lahedamalt loetav aga kindlasti.

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

John Saul "Blackstone'i varjud"

Väikeses Blackstone'i linnakeses on vana vaimuhaigla. Kohalikud inimesed tunnevad maja ees hirmu ja hoiavad sealt eemale, kuid nüüd plaanitakse aastaid tühjana seisnud hoone ümberehitust. Tööga polegi veel õieti pihtagi hakatud kui vaimuhaiglaga seotud perekondadele hakatakse saatma väikesi kingitusi (nukk, välgumihkel, medaljon, taskurätik ja stetoskoop). Igaüks neist esemeist kuulus haiglas väärkoheldud ja surnud inimesele. Asjadel on saaja üle tohutu võim, need muudavad inimesed kurjaks või paranoiliseks ning tulemuseks on mitmed surmad.  
Algusest peale on loo keskmes kohaliku ajalehe toimetaja Oliver, kelle perele vaimuhaigla kuulub ning orvuks jäänud Rebecca. 
Raamat ilmus algselt mitme erineva raamatukesena ja seepärast on jaotatud kuueks suuremaks osaks. Algas väga põnevalt ning mul oli tõesti raske seda käest ära panna. Lõpp oli väga nõrk. Eelnevalt loetu põhjaloleksin hoopis teistsugust lõpplahendust, kuid antud selgitused jäid arusaamatuks ja segaseks. Jäi mulje, et viimase osa kirjutamiseks oli autoril isu otsa saanud ja tahtis asja lihtsalt ära lõpetada. Kahju. 

inglise keeles: "Blackstone Chronicles"
saksa keeles: "Die Blackstone Chroniken"

Oskar Luts "Vaikne nurgake"

Tegevus toimub 1930ndate aastate Tartus, minategelaseks on tudeng Heino Anderson, kes ühte majja allüüriliseks tuleb ja seal toimuvat kirjeldab.   
See on hea näide sellest, kuidas mina ei oska kirjandusklassikast "õigesti" aru saada. Mulle jäi lugedes jääb mulje nagu oleks näidend liha luudele lisamise teel novelliks muudetud. Kogu aeg käis mingi virrvarr ja tormamine. Tegelased ei peaks (vist) naljakad olema, aga ma kogu aeg ootasin, et millal ükskord kellegile tort näkku lendab. No selline "huumor", milles kõik hirmsasti püüavad, aga nali ei taha kuidagi õnnestuda. Lõpust ei saanud ma ka üldse aru.
No ei meeldinud. Ja siis lugesin tutvustust, et peaks olema väga sügav ja teos...

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 




Liza Marklund "Eluaegne"

Raamatut tutvustavas tekstis öeldakse järgmist:

Politseinik Nina Hoffman leiab oma kolleegi alasti voodil lebamas, kuulihaavad peas ja kõhus. Mehe surnukeha kõrval istub tema abikaasa, kes räägib segaselt mingist võõrast naisest, kes oli tormanud majja, tapnud ta mehe ja jooksnud ära tema pojaga. Politseinikud kipuvad aga siiski kahtlustama ohvri naist ennast. Ajakirjanik Annika Bengtzon kajastab juhtumit ning püüab vabastada naist süüdistusest ja leida üles tema poeg. 

See on Annika Bengtzoni sarja seitsmes raamat ja seda on ka tajuda. Kuigi see on täiesti loetav, pole see midagi erilist, jääb mulje, et see on palgatšeki pärast kirjutatud ja autor on oma tegelastest veidi väsinud. 

inglise keeles: "Lifetime"
saksa keeles: "Lebenslänglich"


Christoper Milne "Võlutud paigad"

Puhh on lahe raamat ja kui tahate selle taustaloost rohkem teada, siis on see raamat just teile.
Kas teadsite, et Christoper Robini tegelaskuju aluseks oli autori oma poeg? Nii isa kui ka poeg said aastakümnete jooksul tohutul hulgal kirju, milles raamatu ja selle tegelaste kohta küsiti. Vastuseks kõigile vastamata jäänud arupärimistele kirjutaski Christopher Milne raamatu "Võlutud paigad".
Christoper sündis 1920. aastal, Inglismaal, keskklassi perekonda. Ajastule omaselt olid kodus kokk, teenijad ja hoidja. Ta oli väiksest peale hoidja hoole all ja kohtus oma vanematega kolm korda päevas.

Meie esimene kokkusaamine toimus hommikul, kui olin juba söönud ja mul lubati minna söögituppa. Seal oli akna all suur avatud kirst, kus võisin istuda senikaua, kuni isa sai ühele poole oma marmelaadileiva ja ema õunaga. Järgmisel korral kohtusime pärast teejoomist võõrastetoas. Seal võisin mängida sohval või isa tugitoolis (- - -). Päeva viimane ekskursioon toimus õhtul söögituppa  (lk. 26).

Oma ema kirjeldab ta eluvõõra inimesena, kellel oma seisusele kohaselt polnud õrna aimugi, kuidas teha kodutöid või hoolitseda imiku/lapse eest, kuid kulutas meelsasti iga päev pool tundi pojaga mängimiseks. Isa oli endassetõmbunud kirjanik, kes pojaga eriti palju aega ei veetnud, kuid seevastu pani lapse tegevused raamatusse kirja. Pojaga said nad lähedasemaks alles pärast hoidja lahkumist, kui Christopher oli 9. aastane. 

Raamatu teistest tegelastest kirjutas ta nii:

Puhh oli neist kõige vanem, ainult aasta minust noorem. Ta oli mu lahutamatu seltsiline. Nii nagu meid on kirjeldatud luuletuses "Meie kaks", nii see tegelikult ka oli. Igal lapsel on mõni lemmikmänguasi, igal ainsal lapsel seda enam. Minul oli Puhh. Vaevalt erines ta kuigivõrd lugematutest teistest kaisukarudest lugematute teiste laste süles. Aeg-ajalt tuli teda viia puhastaja kätte, aeg-ajalt tal kõrva kinni õmmelda, silma kinnitada või käppa parndada. 
Iiah oli samuti üks esimestest. Küllap hoidis ta nooruses pead uhkemalt püsti, kuid nendeks aegadeks, mil jutud sündisid, oli ta kael juba asendis, mida tunneme ning mis andis talle süngevõitu väljanägemise. Notsu oli kingitus üle tee naabriemandalt, kes nii tihti nägi meid hoidjaga mööda jalutamas. Need kolm olidki käepärast, kui lugudega algust tehti. Kui tekkis vajadus rohkemate tegelaste järele, mõeldi välja Öökull ja Jänes. Öökull oli alguses peale tõsine kuju ja selliseks ta jäigi. Jänes aga... Ma arvan, et alguses oli ta lihtsalt selle uru peremees, kuhu Puhh kinni jäi, kuid muutus lugude edenedes lihtsast uruelanikust ikka enam Jäneseks. Nii Kängi kui Tiiger tulid meile hiljem. Vanemad olid neid hoolega valinud, osalt muidugi selleks, et mulle rõõmu valmistada, kuid suuresti ka seda silmas pidades, missugust kirjanduslikku rolli tuleb neil mängida (lk. 81).

Mäletan, et kui lugesin seda raamatut aastaid tagasi esimest korda, siis tundus see kuidagi parem. Nüüd ütleksin, et ajastu kirjeldusena on see hea, kuid sündmustikus puudub järjepidevus, autor hüppab ajas ja sündmustes edasi ja tagasi ning kohati jääb asi natuke segaseks. Siiski oli väga huvitav lugeda autori meenutusi sellest, kuidas oli olla Puhhi raamatu Christopher, kuidas talle mõjus see, et isa kirjutatud raamatud ja seeläbi ka tema ülipopulaarseks sai. Ta kirjutab ausalt sellest, kui pettunud inimesed on, kui kuulevad, et ta isa moodi raamatuid ei kirjuta või oma mängukarust puudust ei tunne. Ta ei ütle seda kunagi otse, kuid ridade vahelt lugedes jääb mulje, et ta oleks eelistanud tavalise lapse/täiskasvanue elu.
Kuigi raamat on vana (originaal ilmus 1974. aastal), on see teema ju ka praegu päevakorral. Kas vanemad ikka teavad, millega nad riskivad kui oma lapsed nii "avalikuks" teevad?  

inglise keeles: "The Enchanted Places"
saksa keeles: pole ilmunud