30 juuni 2016

Risto Järv "Metsavaimu heategu"

Muinasjutud räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks, mis on neil hingel. Muinasjutt jutustab alati ennekõike meist endist. Eesti inimesele on mets oluline paik, seepärast viib ka hulk meie muinasjutte metsa (lk. 5-6)

Folklorist Risto Järv on suure töö ära teinud ning Eesti Rahvaluule Arhiivi 10 000-st muinasjutust välja otsinud sada metsaga seotud lugu ning need tänapäeva lugejale ümber jutustanud. Kogumikus olevad muinasjutud on jagatud kümnesse alagruppi ehk "väikesteks saludeks":
I Kodust metsa
II Lood loomisest
III Loomad ja lood
IV Tööd ja tarkused
V Mehed ja naised 
VI Ootamatud kohtumised
VII Vaeslapsed ja vanemaarm
VIII Tõde ja õigus
IX Vastaseks Vanapagan
X Metsast välja
Lugeja liigub kodust laande, kohtub seal nii puude, loomade kui ka igasugu üleloomulike olenditega ning lõpuks läheb jälle metsast välja, koju tagasi. Iga peatüki ees on lühike sissejuhatus, mille soovitan kindlasti läbi lugeda, sest need on huvitavad ja annavad lugemiselamusele palju juurde.  
Kuigi mets on valitud lugude põhimotiiviks, on kogumikus olevad muinasjutud oma olemuselt väga erinevad. Lugude hulgas oli nii häid tuttavaid, kui ka päris võõraid, vägivalla tase on muinasjututi samuti erinev, sest nagu Risto Järv märgib: 

Sügavamal metsas võib juhtuda hirmsaid lugusid, kuivõrd varasematel aegadel pole muinasjutud olnud sugugi ainult või eeskätt laste kõrvadele kuulamiseks (lk. 8).

Meeste ja naiste alagrupis oli muinasjutt "Kuidas naist vaja õpetada", mis oli mu meelest kogumiku  jõhkraim. Juhuks kui plaanite raamatus olevaid lugusid lapsele ette lugeda, siis selle soovitaksin küll kindlasti vahele jätta. Mu lemmikute hulka kuulusid näiteks "Rebase praad" ja "Noor külm ja vana külm". Kõiki muinasjutte soovitan tarbida väikeste koguste kaupa, sest muidu tekib lugudest üleküllastus ning kõik muutub ühtseks segapudruks. Ma lugesin maksimaalselt viis korraga ja siis järgmisel korral jätkasin.
Seega, "Metsavaimu heategu" on ehedalt eestimaine raamat, mis ei sisalda roosamannavahulisi, vaid meie "omasid" koduseid ja toredaid muinasjutte. Isegi kui te tunnete, et olete juba muinasjuttude jaoks liiga vana ning pole ka lapsi, kellele neid ette lugeda, siis soovitan kasvõi lapsepõlve meeldetuletuseks sisse piiluda ja lugeda.. Mikita metsa raamat on ülipopulaarne, miks ei võiks siis lugeda ka muinasjutte, mis on osa meie kultuuripärandist.
Mulle meeldisid ka raamatus olevad Kadri Roosi lustakad illustratsioonid ning sisusse mittepuutuvalt ka juba köites sees olev väike järjehoidja. Nii tore on, kui see kohe käepärast on.

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5

Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest!


Åsa Larsson, Ingela Korsell "PAX - Das Geisterkind" (PAX III)

Käes on Halloween ning kool kihab zombidest ja koletistest. Teiste seas liigub ringi kummituslaps, kes haub kättemaksu ning on oma ohvrid juba välja valinud. Alrik ja Viggo püüavad kummitustüdrukut takistada ning tõde välja selgitada. Uurimise käigus tulevad päevavalgele õudsad minevikusündmused. Linna on saabunud ka uus tüdruk Iris, kelle päritolu ning motiivid tunduvad väga kahtlased.
"Kummituslaps" oli minu jaoks seni loetutest kõige parem, aga ka kõige kurvem ja hirmutavam. Lastega toimuv vägivald ei jäta mind kunagi külmaks ja kuigi ma ei tea, kuidas sarja sihtgrupp 9-12. aastased seda tajuvad, oleksin selle raamatu puhul veidi ettevaatlikum ja loeksin lõpu enne, kui lapsele kätte annan, ise läbi ja teeks selle põhjal otsuse.
Kuna ma lugesin kolm raamatut kiiresti üksteise järel, siis hoidsin oma pikema arvamuse ka viimase postituse jaoks. PAX on tore sari, mille maagiliste elementide ja illustratsioonide kõrval meeldib mulle väga, et autorid on valinud peategelasteks probleemsest perekonnast pärit poisid ning kirjutavad avalikult ka koolikiusamisest ja täiskasvanute silmakirjalikkusest. Alrik ja Viggo oleksid tavaelus nende tausta tõttu pigem tõrjutud positsioonis, kellest teised lapsed eemale hoiavad, kuid Mariefredis on nad kangelased (isegi kui seda teavad vaid üksikud inimesed). Poiste viha ja pettumusi kirjeldavad stseenid olid nii ehedad ja ausad ning loodetavasti loevad neid raamatuid ka lapsed, kelles need äratundmist tekitavad, et keegi on samamoodi tundunud ja mõistab. PAX õpetab, et välisest tuleb läbi vaadata.
Seega, mulle see sari väga meeldis ja ootan juba, millal järgmist osa lugeda saan. Kahjuks on saksa tõlge maas, sest kui eesti keeles on ilmunud ka juba sarja neljas "Kratt" ja viies osa "Lummutis", siis saksa keeles ilmub neljas raamat alles käesoleva aasta juuli lõpus. Ootan. 

eesti keeles: "Kummituslaps“ PAX: 3
inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5

esimese osa postitus: siin.
teise osa postitus: siin.

Åsa Larsson, Ingela Korsell "PAX - Der Höllenhund" (PAX II)

Sarja esimesest raamatust kirjutasin siin.
Mariefredis liigub öösiti ringi koletis, kes inimesi ründab ja vennad Viggo ja Alrik peavad ta peatama, enne kui veel rohkem inimesi viga saab. Kas see on libahunt ja kui jah, siis kuidas sellega võidelda? Vastus peaks olema peidus salajases raamatukogus, selle peab vaid üles leidma. Uue tegelasena tutvustatakse võlurmeister Damiri, kes pole nii inimlik, kui esmapilgul arvata võiks.
Esimest raamatut käest ära pannes, haarasin kohe järgmise järele, sest PAX osutus ootamatult sõltuvust tekitavaks. Põnev lugemine oli.   

eesti keeles: "Sünk" PAX: 2. raamat
inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5


Åsa Larsson, Ingela Korsell "PAX - Der Fluch" (PAX I)

Mariefred pole tavaline unine Rootsi väikelinn. Selles asub  salajane maa-alune võluraamatukogu, mis toimib häid ja kurje jõude ligitõmbava magnetina. Kuigi mõlemad pooled tahavad ligipääsu kogus peituvatele saladustele, siis seni on ajad olnud rahulikud ja raamatukogu kaitsjad õde ja vend Estrid ja Magnar Mimer oma tööga ilusti hakkama saanud. Nüüd nende jõupingutustest enam ei piisa, sest Mariefredis on mustad jõud liikvel. Kui linna saabuvad kasuperekonda paigutatud vennad Alrik (11) ja Viggo (9) Delling, siis on Estrid ja Magnar veendunud, et poisid on neile appi saadetud. 
Sarja esimeses osas tuleb poistel võidelda needusega - keegi liigub Mariefredis ringi sauaga, mille otsa asetatud hobusepea inimesi oma tahtele allutab.
Lugemise väljakutse grupis on PAX sarja palju kiidetud, kuid seni polnud mul juhust seda lugeda, sest inglise keeles pole neid raamatuid veel ilmunud. Olin meeldivalt üllatunud - oli tõesti kaasahaarav ja põnev. Ainuke, milles ma natuke pettusin oli see, et raamatu lõpus põhiküsimusele "Kes on kurjam?" vastust ei saanud. Hiljem sain aru, et see polegi nii mõeldud, sest sarjas on plaanitud kokku 10 raamatut.

eesti keeles "Loitsusau" PAX: 1
inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5


28 juuni 2016

Kate Morton "The Forgotten Garden"

Väike, nelja aastane tüdruk leitakse sadamast üksinda kohvri pealt istumast. Ilmselgelt tuli ta Inglismaalt saabunud laeva pealt, kuid lähedastest pole jälgegi ning on arusaamatu, kuidas jõudis väikelaps üksi Austraaliasse.
Tüdruk (Nell) lapsendatakse ning neiu 21. sünnipäeval teeb kasuisa otsuse talle sadamast leidmise kohta tõtt rääkida. See paneb sündmused lumepallina veerema ja miski pole Nelli ega ta pere jaoks enam endine.
Loomulikult püüab Nell oma päritolu välja selgitada ning uurida, kes ta pärisvanemad olid. Sündmused hüppavad 20. sajandi alguse, 1975. aasta (Nell Inglismaal) ja 2005. aasta vahel, mil Nelli lapselaps Cassandra vanaema pärandit ja tausta edasi uurib.
Eelmise Mortoni raamatu järel võtsin kohe ka järgmise käsile. Goodreadsis on "Unustatud aed" kõrgeid hinnanguid saanud, kuid kahjuks ei jaga ma üldist arvamust. Raamatu algus ning vahele pikitud muinasjutud meeldisid mulle väga ja algus meenutas isegi natuke "Light Between the Ocean"-it, mida ma väga heaks märgiks pidasin, kuid viimane kolmandik hakkas tüütama - liiga pikk, segane ning veniv.
Seda tüüpi raamat kannatab mu meelest välja vaid teatud hulga valesid juhtlõngu ning antud juhul sai neid liiga palju. Lõpuks tüdinesingi, sest kogu aeg liikusime vales suunas. Arvan, et kui autor oleks raamatut natuke lühendanud ja süžeeliine ning jutustajaid vähendanud, siis oleks väga hea raamat välja tulnud, sest lugu ise ja tegelased olid huvitavad. Kuid antud kujul meeldis mulle "Saladuse hoidja" rohkem. Kergemaks suvelugemiseks sobivad aga mõlemad.

eesti keeles: "Unustatud aed I-II"
saksa keeles: "Der verborgene Garten" 

Goodreadsi hinnang: 3/5

Kate Morton "The Secret Keeper"

Ühel 1961. aasta ülikuumal suvepäeval peab Laureli perekond Suffolki krahvkonnas piknikku. 16. aastane Laurel eraldub teistest ning ronib puu otsa onni peitu, Billy-nimelisest poisist, Londonisse kolimisest ja imelisest tulevikust, unistama. Ta suveidülli lõpetab pealt nähtud hirmus kuritegu.
Aastaid hiljem on Laurelist saanud kuulus näitleja, kuid ta ei suuda tookordseid sündmusi unustada ning püüab juhtunule selgitust ja põhjendust leida. Lugeja jälgib neid otsinguid ning liigub koos sündmustega tänapäevast 1930. ja 1960. aastatesse.
Vajasin kergemat lugemist ja otsustasin Kate Mortoni "Saladuse hoidja" kasuks, sest Facebooki lugemisgrupi liikmed soovitasid ja kiitsid just seda raamatut.
Hea suvine lugemine oli.  Mulle meeldis, et autor lasi meil peaaegu terve raamatu ühes suunas liikuda ja siis tegi niivõrd ootamatu lõpupöörde. Ilma selleta oleks raamatu mu käest kindlasti madalama hinnangu saanud.

eesti keeles: "Saladuse hoidja"
saksa keeles: "Die verlorenen Spuren"

Goodreadsi hinnang: 4/5




27 juuni 2016

James Runcie "Grantchester: Sidney Chambers and The Shadow of Death"

Raamatu sündmused leiavad aset sõjajärgsel Inglismaal ning peategelaseks on kohalik noor ja vallaline kirikuõpetaja Sidney Chambers (32), kes koos politseinikust sõbra Geordie Keatinguga igasugu (surma)juhtumeid lahendab.   
Ma jõudsin selle raamatuni läbi kohalikul telekanalil jooksnud seriaali  "Grantchester", milles mängis "Wire in the Blood-is" Tony Hilli kehastanud näitleja Robson Green. Viimane ongi põhjuseks, miks ma seda sarja üldse vaatama hakkasin.
Suur oli mu rõõm, kui avastasin, et telesarja aluseks on James Runcie raamatud. Laenutasin raamatukogust esimese osa ja asusin hoolega lugema. Kahjuks ei teadnud ma eelnevalt, et tegemist on lühijuttude kogumikuga, millest igaühes on Sidneyl lahendada uus juhtum.
Oma stiili ja ülesehituse poolest meenutavad need lood klassikalisi Christie ja Doyle'i krimijutte. Esimesed lood olid põnevad, kuid siis kadus mul miskipärast huvi ära ja viimasest sundisin end juba läbi närima. Vaevalt, et jutud kehvad olid, aga ma lihtsalt pole üldse lühijuttude tüüpi. Mulle meeldivad pikemad krimilood, milles on lehekülgede kaupa aega põnevust üles kerida ning lahendust otsida (erandiks on Sherlock Holmesi omad).
Kokkuvõtteks, Sidney Chambersi lood sobiks väga hästi vanade inglise krimijuttude austajaile ning neile, kellele ei meeldi ülivõikad jutud. Telesari on ka väga vaatamist väärt.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Der Schatten des Totes: Sidney Chambers ermittelt"
 
Goodreadsi hinnang: 3/5

21 juuni 2016

Emily Brontë "Vihurimäe"

Mr. Earnshaw lapsendab tänavalt leitud orvu ja annab talle uueks nimeks Heathcliff. Catherine ja Hindley suhtuvad uude kasuvenda esialgu vaenulikult, kuid aja jooksul kujuneb Heathcliffi ja Catherine vahel sõprus ning armastus. Kui Catherine keeldub seisusevahe tõttu Heathcliffiga abiellumast, siis mees vihastab ning lahkub teadmata suunas. Aastaid hiljem tagasi tulles avastab ta, et Catherine on juba Edgar Lintoniga abielus. Heathcliff lubab kõigile kätte maksta ja aastate jooksul seda ka teeb.
Kuigi ma olen "Vihurimäest" palju kuulnud, näiteks oli see "Videvikus" Bella lemmikraamat, polnud ma siiani selle lugemiseni jõudnud. Kodus meil seda raamatut polnud ning raamatukogust ei tulnud pähe laenutada, sest keegi oli kunagi öelnud, et see on raske kirjatükk. Nüüd oli õige hetk käes, sest lesisin seljavalu tõttu voodis ja lugesin "Vihurimäe"peaegu ühe jutuga läbi.
Ma ei hakka (loe ei ürita) seda raamatut siinkohal lahkama, sest selle töö on kirjandusteadlased 1847. aastal ilmunud romaani osas juba põhjalikult ära teinud. Kuid mida ma oskan omalt poolt hinnanguks öelda? Esiteks, ma olen täielikult nõus väitega, et midagi sellist pole enne kirjutatud ning ma polnud ka midagi samalaadset eelnevalt lugenud. Siiski ei usu ma, et sellest mu vaieldamatu lemmikraamat saab (ühe korra loen kindlasti veel läbi, sest tahan teada, kuidas inglisekeelne variant kõlab). Teiseks, ei leidnud ma terve raamatu peale ühtegi meeldivat ja positiivset tegelast. Nii palju kui ma aru saan, siis on üldlevinud arusaam, et Heathcliff on vääriti mõistetud ja koheldud romantiline kangelane (19. sajandi Christian Gray?), kohtlemise osas olen nõus, aga romantiline kangelane? Mulle Heathcliff ja Catherine tegelastena kumbki ei meeldinud ning ma ei usu, et neist oleks pidanud paar saama. Nende suhe oli liiga toksiline ning nad tegid üksteisele pigem kahju kui head. 
Vaatamata sellele, et mulle tegelased üldse meeltmööda polnud, meeldis raamat mulle tegelikult väga. "Vihurimäes" on kirge, mida ma pole enne kohanud, igast reast on tunda, kuidas tegelased kogu südamest armastavad ja vihkavad (põhiliselt küll vihkavad). Lugesin seda raamatut ammulisui ja mõtlesin, et kust küll suutis vanatüdrukust autor võtta ja kirjutada nii detailseid vaimse ja füüsilise vägivalla stseene, mis tänapäevalgi täiesti ehedana mõjuvad. Ja just selle pärast, et autor suutis selle kire ja vihkamise meisterlikult kirja panna (ning hea eestikeelse tõlke tõttu) sai see raamat minult viis punkti.
Jah, mul on seda tõesti kodus neli erinevat eksemplari ning seda mitte seepärast, et ma tohutu fänn oleksin, lihtsalt iga ilusa inglisekeelse klassikute sarja hulgas avaldatakse ka "Wuthering Heights". 

inglise keeles: "Wuthering Heights"
saksa keeles: "Sturmhöhe"  

Goodreadsi hinnang: 5/5



Paul Berna "Peata hobune"

Vaeses prantsuse agulis elavate lastekamba jaoks on oluline vaid üks ja ainus mänguasi - vana peata hobune, millega saab täiskiirusel mööda tänavaid alla kihutada. Äkitselt hakkavad igasugu kahtlased tegelased nende hobuse vastu huvi tundma ning soovivad seda suure summa eest ära osta. Lapsed pole nõus oma mänguasjast loobuma ning ühel päeval hobune varastatakse. Politsei ei võta kadunud hobuse juhtumit tõsiselt ja nii ei jää lastel muud üle kui uurimine enda kätte võtta. Lõpuks on loosse segatud nii pangaröövlid kui miljonid varastatud frankid.
"Peata hobune" ilmus eesti keeles 1963. aastal ja kuulus mu ema lemmikute hulka ning oli  ka minu lapsepõlve lahutamatu osa (tookordne raamat oli juba nii kapsaks loetud, et ema ostis mulle uue koopia). Lugesin nüüd uuesti läbi ja see meeldis mulle ikka veel väga. Minu arvates on tegu sellise lasteraamatuga, mis tänapäevalgi uue põlvkonna laste poolt lugemist väärib - selles on seiklust ja põnevust, rõõmu ja kurbust ning sõprust, kuid ei midagi ülihirmsat või ebamaist.

inglise keeles: "The Horse Without a Head"
saksa keeles: puuduvad andmed

Goodreadsi hinnang:  5/5

20 juuni 2016

Hirotada Ototake "No One's Perfect"

40 aastat tagasi sündis Jaapanis käte ja jalgadeta poisslaps, kelle nimeks sai Hirotada Ototake. Puudele vastamata sai temast edukas spordiajakirjanik ning õpetaja ja see raamat on ta autobiograafia, keskendudes põhiliselt lapsepõlvele ning (üli)kooliaastatele.
Minu tee selle raamatuni on veidi ebatavaline. Olin ühel päeval Päästearmee poes ja leidsin hunniku koreakeelseid raamatuid, mida ma lihtsalt ei suutnud sinna jätta, vaid ostsin korealannast sõbranna jaoks ära. Nende raamatute hulgas oli ka Ototake raamatu koreakeelne trükk ja kui minu jaoks oli see nägu täiesti võõras, siis sõbranna ja jaapanlannad teadsid kohe, kellest juttu.
Ototake lugu hakkas mind huvitama ja minu õnneks oli raamat inglisekeelsena raamatukogus olemas. Ma ei teadnudki täpselt, mida oodata, kuid igal juhul pettusin. 99% raamatust on kirjutatud sellises kerges ja püüdlikult naljatlevalt stiilis, mis minu jaoks mõjus ebausutavana. Ma ei oodanud virisemist ja üliraskete kannatuste kirjeldust, aga  ei usu ka, et ta sporditegemine ja kooliaastad läksid nii lihtsalt ja valutult kui võiks raamatu põhjal arvata. Oli stseene, mis mind eripedagoogina kulmu kergitama panid, näiteks keelas ta õpetaja koolis ratastooli kasutamise, sest vaid nii suutis laps iseseisvalt liikuma õppida ning keha treenida.
See on täpselt selline raamat, mida võiks ilma eelnevalt lugemata kirjeldata inspireerivana. Arvestades, et autor on oma abikaasat viimase 8 aasta jooksul viie naisega petnud, siis võibolla on see tõesti inspireeriv, kuid mina ootasin rohkemat ja seepärast andsin raamatule Goodreadsis vaid ühe punkti. Sellegi sai vaid alguse ja lõpu eest, sest need peatükid tundusid kõige ausamad ja ehedamad.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Leben ist Freude"

Goodreadsi hinnang: 1/5

Otfried Preussler "Die Kleine Hexe"

Väike nõid on veel liiga noor (ainult  sada kakskümmend seitse aastat vana), et Walburgi ööl Blocksbergi mäel olevast suurtest nõidade peost osa võtta. Keelule vaatamata hiilib ta kohale ja jääb teistele nõidadele vahele. Ta sõlmib peanõiaga kokkuleppe, et kui ta järgmise aasta jooksul korralikult õpib ning "hea" nõid on, siis saab ta peol osaleda. Nii püüabki ta neile tingimustele vastavalt käituda ja aitab hädasolijaid, sest seda ju head nõiad teevad või mitte? 
"Väike nõid" ilmus 1957. aastal ning võitis 1958. aastal Saksa lastekirjanduse auhinna ja kuulub vaieldamatult lastekirjanduse klassikasse. Minuaegne eestikeelne raamat oli pehmekaaneline ja oranži kaanega ning kui aus olla siis ma ei mäletagi, millal seda viimati lugesin, sest mõned stseenid raamatust tulid päris uued ette. Pigem on meeles samanimeline telelavastus ja sealt pärit lustakas laul "Nõia elu", mis Marko Matvere esituses veelgi parem on.
Kuigi mu lemmikraamatuks on ja jääb sama autori sulest ilmunud "Krabat", oli see lugemiselamus tore tagasivaade lapsepõlve ning usun, et see raamat võiks ka tänapäeva lastele meeldida. Tegelikult käitubki ju väike nõid (kiusliku) lapsena, kes teadis ju küll, et ei tohi mäele minna, aga läks ikkagi ning pärast porises karistuse pärast.

eesti keeles: "Väike nõid"
inglise keeles: "The Little Witch"

Goodreadsi hinnang: 4/5