30 juuni 2017

Kristin Hannah "The Nightingale"

Kristin Hannah raamatu sündmused viivad lugeja Teise maailmasõjaaegsele Prantsusmaale. Loo keskmes on kaks õde. Vanem Vianne, elab koos mehe Antoine ja väikse tütrega maal ning töötab õpetajana. Isabelle on loomult taltsutamatu ning oma halva käitumise tõttu juba mitmest koolist välja visatud. Sõja puhkedes läheb Antoine armeesse ning Isabelle tuleb Pariisist õe juurde maapakku.
Kui Saksa armee Prantsusmaale tungib, et varja Isabelle oma vaenulikkust natside suhtes ja ühineb vastupanuliikumisega. Ta aitab sõja ajal kümneid briti ja ameerika lendureid üle piiri, ohutumasse kohta.
Vianne on loomult alalhoidlikum, ta püüab mitte tähelepanu äratada ja lihtsalt koos tütrega sõda üle elada. Eriti keeruliseks läheb olukord siis, kui ta majja paigutatakse saksa ohvitser. Enda üllatusekski saab Vianne hädaolukordades hakkama tegudega, milleks ta end kunagi võimeline poleks arvanud olevat.  
Mul oli selle raamatu lugemisega kummaline kogemus. Võtsin ühel õhtul kätte ja lugesin suure hooga pool läbi, kuid järgmisel päeval polnud enam mingit soovi jätkata. Nii jäigi raamat seisma ning alles mitu kuud hiljem tuli tahtmine edasi lugeda. Olen püüdnud põhjust leida ja sain aru, et Isabelle ei meeldinud mulle. Õnneks arenes ta loo käigus, kuid alguses oli ta lihtsalt rumal tüdruk, kel puudus igasugune ohutunne. Näiteks, kui ta õde on sunnitud oma kodus natsi majutama, siis näitab Isabelle oma vastumeelsust mehe suhtes vabalt välja ning paneb oma käitumisega ohtu nii enda kui ka õe ja õetütre elu. Ta nagu ei mõistakski, et Vianne tunneb sama, kuid turvalisuse nimel surub selle endas alla. 
Ka on sisututvustuse esimene lause "Despite their differences, sisters Vianne and Isabelle have always been close." (Vaatamata oma erinevustele on õed Vianne ja Isabelle alati lähedased olnud) minu arvates täiesti vale. Õed küll hoolisid teineteisest, kuid nende suhted polnud lähedased ega usalduslikud. Kui nende ema suri, siis jäid nad üksi, isa saatis nad teiste hoole alla. Vianne leidis endale sõbrad, kuid Isabelle jäi ka õe toetusest ilma ning tookord tekkinud lõhet ei suutnudki nad ületada. 
Raamatu teine ajaliin on kirjutatud vananenud Vianne vaatenurgast ja siis loeme ka samade tegelaste sõjajärgsest elust.
Lõppkokkuvõttes mulle siiski meeldis, andsin sellele kõrge hinnanagu ning soovitan lugeda.

KUI KARDAD LUGEMISELAMUST RIKKUDA, SIIS ÄRA EDASI LOE: 

Panen selle mõtte põhipostitusest eraldi, sest selle lugemine võib lugemiselamust veidi rikkuda, kuid väljakirjutamata ka ei saanud jätta. Raamatu lõpupoole oli stseen, mis mind ikka veel vaevab. Nimelt võttis Vianne juuditarist sõbranna väikese poja enda juurde peitu. Ta muretses poisile ametlikud dokumendid ning esitas last enda pereliikmena. Pärast Prantsusmaa vabastamist tulid aga juutide esindajad ning võtsid lapse endaga kaasa. Nende argument oli, et kuna nii palju juute on mõrvatud, siis on eriti tähtis, et ellujäänud oma kogukonna kultuuri edasi kannaks. Jah, ma saan sellest aru, kuid tulemuseks oli, et väike poiss eraldati ainukesest perest ja emast, keda ta kunagi oli tundnud. Kas see oli õige? Arvan, et sellele küsimusele polegi vastust, sest mõlemad pooled suudaksid tugevaid argumente esitada. Ideaalne lahendus oleks muidugi olnud, et poisi enda pere oleks pärast sõda jälle kokku saanud, kuid me ei ela ideaalses maailmas. 

pealkiri: "The Nightingale" 
autor: Hannah, Kristin
keel: inglise
kirjastus: St. Martin's Press
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 440
ilmumisaasta: 2015
ISBN-10: 0312577222
ISBN-13: 9780312577223

eesti keeles: pole ilmunud
 
saksa keeles: "Die Nachtigall"


Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar