30 aprill 2014

Juri Rõtheu "Tüli merihobu pärast"

Tšuksi kirjanik Rõtheu pole eesti lugejale vist kuigi tuttav, kuid saksa keelde on teda tõlgitud väga palju. Mina jõudsingi temani just läbi saksakeelsete tõlgete.
Käesolev raamat on ühelt poolt ehedalt nõukogudeaegne ja -meelne raamat, milles on kolhoos "Hommik" ja seinaleht,  kohalikud elanikud rõõmustavad südamest Lenini poolt neile toodud kirjasõna ja elektri pärast ning materdavad ajas mahajäänud šamaane. Teisest küljest on see ajatu raamat erinevatest inimestest, näiteks laiskvorstide üle võib ju iga valitsuse ajal nalja teha.
Kui loete, siis võtkegi seda just sellest teisest nurgast, mitte poliitpropagandana, sest nii on see hea lugemine (välja arvatud viimane osa, mis selles sisalduva ajupesuga mind öökima ajas). 

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Menschen von unserem Gestade" (oletatavasti)

23 aprill 2014

Chil Rajchman "The Last Jew of Treblinka"

"It is not true; there is no God. If there were a God, he would not allow such misfortune, such transgression, where innocent small children, only just born, killed, where people who want only to do honest work and make themselves useful to the world are killed!"

Chil Rajchman oli poola juut, kes koos õega 1942. aastal Treblinkasse, natside surmalaagrisse saadeti. Mõrvamise protsess laagris oli lihtne ja kiire: vangid toodi rongiga jaama, mehed ja naised eraldati, neil lasti lahti riietuda ja siis saadeti otse gaasigambrisse. Ühtekokku tapeti selles laagris üle 750 000 süütu inimese. Kõike seda "aitasid" läbi viia vangidest abilised, kes tegid oma tööd peksu ja laulu saatel.
Chil valiti üheks abiliseks ja ta töötas järgneva aasta jooksul juuksurina, riiete sorteerijana, laipade kandja ja hammaste väljatõmbajana. 1943. aastal oli Treblinkas vastuhakk ja Rajchmanil õnnestus põgeneda.  
See raamat on ellujääja mälestus õudustest, mida tema ja teised kogesid. Ta märgib, et on tihti mõelnud, miks temal õnnestus pääseda kui nii paljud surid, aga arvab, et just selle pärast, et keegi juhtunust kirjutaks, jäi ta elama. 

"I weep for my fate, for what I have lived to see." 

Kõik, millest ta kirjutab on valus. Me loeme sellest, kuidas ta riideid sorteerides oma õe kleidi leidis, kuidas naised juuste lõikusel palusid või milline oli parim tehnika laipade põletamiseks. Muuhulgas kirjeldab ta ka stseeni, mis heidab pilgu vangivalvurite mõttemaailma. Laagris tekkis olukord, kus mehed keeldusid gaasikambrisse minemast ja võitlesid sõduritega. Tulemuseks oli, et kõik vangid hukati, kuid  kohalik ülemus oli sellisest asjade käigust ülimalt üllatunud:

"Did you know, Doctor, that those chaps tried to swindle us?"
Mathias was truly astonished and surprised. He could not grasp why the Jews did not willingly want to let themselves be murdered. He found this an abnormal development"

See on õhuke, aga väga mõjuv raamat, sest ta kirjutab väga lihtsalt ja selgelt ja just see lihtsus teeb kirjeldatud jubedused raamatu nii mõjuvaks. Ma ei saa öelda, et lugege, sest tean, et soovitan valusat lugemiselamust. Ütlen siis nii, et kui otsustate lugeda, siis teadke, milleks valmis olla.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Ich bin der letzte Jude: Treblinka 1942/43 Aufzeichnungen für die Nachwelt"

22 aprill 2014

Marge Piercy "Sex Wars"

Raamatu tegevus toimub 1860ndate aastate New Yorgis, kodusõja järgses Ameerikas, mil naised olid igasuguste õigusteta ning oma abikaasa omandiks. Autor esitab nii naiste õiguste eest seisjate  (Elizabeth Cady Stanton, Susan B. Anthony ja Victoria Woodhull) kui vastaste (Anthony Comstock) seisukohad läbi ajalooliselt tuntud inimeste. Iga peatüki jutustaja on erinev isik. Stiili poolest jääb see kuhugi eluloo ja ilukirjanduse vahepeale.
Elisabethi ja Susani osad olid natuke igavalt kirjutatud, jääb mulje, et nad olid majanduslikult hästi kindlustatud naised, kes ei teinud muud kui aja täiteks jutustasid. 
Victoria Woodhulli vanemad olid sulid ja muidusööjad, kes lapsi varakult sissetulekut teenima sundisid. Näiteks töötas Victoria meediumina ja õde lasi end meestel ära võrgutada ning "kaotas" kümneid korda süütust. Isa tormas õigel ajal sisse ja sundis meest vaikimise huvides raha maksma. Meediumite osas oli autoril huvitav tähelepanek, mille ajaloolist täpsust ei oska ma kinnitada, aga ta väidab, et vaimudega ühendust pidavad meediumid olid 19. sajandil äärmiselt populaarsed, kuna enamik inimesi oli oma lähedasi kaotanud, kodusõda oli just lõppenud ning laste surevus jätkuvalt kõrge. Emad ja isad tahtsid teada, et nendel lastel läheb hästi ning meedium suutis seda kinnitust anda.
Victoria oli vaba armastuse pooldaja, ta püüdis esimese naisena isegi USA presidendiks kandideerida, aga Comstock lasi ta arreteerida ning pärast seda skandaali ei tahtnud keegi temast enam midagi kuulda. Ta kolis perega Inglismaale ja elas elu lõpuni seal.
Anthony Comstock oli kitsarinnaline ja äärmuslik viktoriaanlike arusaamade eest seisja. Ta pidas  end Jumala käsilaseks, kelle elueesmärgiks oli maailmas valitsevat kõlblusetust välja juurida. Tema ideaaliks oli ta oma naine, kes oli vaikne, sõnakuulelik, tagasihoidlik ja kokkuhoidlik ning lasi vastuvaidlematult abikaasal kaks korda kuus oma abielukohustusi täita. Comstock arreteeris mitmeid pornograafia ja anatoomia kirjanduse levitajaid, kondoomide müüjaid, abortide tegijaid jne.
Nende kahe vahele jäi nö. lihtne inimene, keda eelmiste gruppide püüded küll eluliselt mõjutasid, kuid kellel oma igapäevaelus polnud aega mõelda selle, kas naised peaksid häälehõiguse saama või mitte. Selle grupi esindajaks oli Freydeh, leseks jäänud juudi immigrant (ta on ainuke väljamõeldud tegelane), kes pärast mehe surma sissetuleku saamiseks kondoome tootma hakkas. Kahjuks jääb tema tegevus Comstockile silma, ta arreteeritakse ning selle tulemusena on ta aasta vanglas.
Selle raamatu surus kasutatud raamatute müügil mulle pihku üks vanam naisterahvas, kes seda väga kiitis ja lugeda soovitas. Väga heaks raamatuks ma seda ei nimetaks, aga täiesti loetavaks küll. Mitmeid stseene lugedes tekkis mõte, miks küll naised lasevad endaga nii käituda, aga siis tuleb meelde, millal see tegevus toimub ja  jääb üle vaid õnnest ohata, et me ajas ja arusaamades edasi liikunud oleme. 

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

17 aprill 2014

Amanda Stevens "The Prophet"

Kui ma teist raamatut lugedes veel lootsin, et ehk suudab autor nii suurepäraselt alanud sarja päästa, siis vastus on "ei".
Selles osas pööratakse peapeale kõik, mis esimeses loodi. Alguses oli Devlin oma naise Mariama ja tütre Shani kaotusest murtud, kolmandas saame teada, et tegelikult polnud asjad üldse nii nagu me arvasime. Abielu oli purunemas, sest naine pettis teda ning laps polnudki tema oma. Sellise käiguga tegi autor Devlini leina silmakirjalikuks ja mõttetuks.
Amelia on muutunud armunäljas neidiseks, kes murrab kõiki isa seatud reegleid ja vaimude aitamisest vabal ajal õhkab Devlini järele. Raamatu lõpus läheb ta vaimude ilma, et Devlini tütre vaim vabaks päästa. Siia ilma tagasi tulles näeb esimesena Mariama vaimu, kes üritas sel kui Amelia keha vaimuta oli, sinna sisse pugeda. No mis jama see on?
Mõnele raamatule pole vaja järge kirjutada.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

11 aprill 2014

Amanda Stevens "The Kingdom"

Amelia seiklused jätkuvad sama koha pealt, kus eelmine osa lõppes (esimesest raamatust kirjutasin ma siin).
Suhtest Devliniga ei saanud asja ja nii ongi Amelia õnnelik, et saab uue töö kallale asuda. Ta läheb taastama Asher Falls'i Thornhill surnuaeda. Linnakesse jõudes tajub ta, et midagi on väga valesti, Asher Falls oleks kui kurjust täis vaimude linn. Kas on põhjuseks järve põhja jäänud surnuaed ja linnaosa või tegutsevad kohalikud nõiad?
Loo kujunemise käigus selgub, et ta on Asher Fallsiga hoopis tihedamalt seotud kui ta arvata oskas. Amelia on lapsendatud ja ta bioloogiline ema oli sellest linnakesest pärit. 
On vaime ja õudust, isegi rohkem kui esimeses raamatus, aga minu jaoks jäi puudu see miski, mis eelmise nii põnevaks tegi. Jääb mulje, et selle raamatu kirjutamise ajaks on autor teada saanud, et tal tuleb üksikraamatu asemele terve sari kirjutada ja selle asemel, et esimeses raamatus tekkinud küsimustele vastuseid anda, tekitab uued tegevusliinid (Amelia lapsendamine ja päris perekond jt.). Oodatud lahendust Devlinit kummitavatele vaimudele ja suhtele Ameliaga ei saanudki. Ehk leidub vastus kolmandas raamatus.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Totenlichter" (ilmub 16.05.2014)


09 aprill 2014

Cassandra Clare "Clockwork Angel"

19. sajandi lõpp. Theresa Gray on orvuks jäänud neiu, kes peale tädi surma Londonisse venna juurde sõidab. Sadamas ei võta teda oodatult vastu mitte vend Nate, vaid õed Black ja Dark. Õekesed võtavad Tessa vangi ning sunnivad teda oma seni varjul olnud jõude kasutama. Selgub, et Tessa suudab kuju muuta ning see teeb teda salapärase Magistri jaoks väga ihaldusväärseks.
Hiljem päästavad shadowhunterid ta pooljuhuslikult ära ja võtavad oma hoole alla. Edasi kulgeb kõik juba üsna oodatud rada pidi - armukolmnurk, reetmine jne. Otsad jäävad lahtiseks ning sarjas on veel kaks raamatut.
Kuna ma olin sama autori "Surmava arsenali" sarja juba lugenud, siis erilisi üllatusi ei valmistanud, sest tegelased ja lugu on üsna sama mustri järgi kirja pandud. Küll pean ütlema, et selle raamatu tegelased häirisid mind rohkem, nt. Tessa pidev ohkimine, kuidas teenijad jm. inimesed oma kohta ei tea. 
Lõppkokkuvõttes üten, et lugeda võib, eriti kui tunned sellest maailmast puudust või tahad aega täita kuni "Surmava arsenali" saja viimane raamat ilmub, aga minu lemmikuks see ei kujunenud.    

eesti keeles: "Kellavärgiga ingel" Põrgu sõdalased I raamat
saksa keeles: "Clockwork Angel: Chroniken der Schattenjäger".


Amanda Stevens "The Restorer"

Amelia Gray töötab surnuaedade taastajana ning näeb vaime. Isa soovitusel on ta pärast esimest kohtumist vaimuga pidanud kinni neljast reeglist: 

Never acknowledge the dead. 
Never stray far from hallowed ground. 
Never get close to the haunted.
Never,
ever tempt fate.

Kohtudes detektiiv John Devliniga ei jää tal muud üle kui kõiki neid reegleid murda, sest John vajab abi kuritöö lahendamisel ning on muuhulgas ka väga atraktiivne meesterahvas. 
See viimane lõik kõlab äärmiselt läägena, aga tegelikult pole tegemist mitte niivõrd armastusromaani kui kriminulli ja õudusjutu seguga. Selline mõnusalt kõhedusttekitav, mis öösel lugedes sind üle õla vaatama paneb. Jään järgmiste osade lugemist ootama, sest raamat jättis palju lahtisi otsi.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Totenhauch"