22 november 2020

Jane Haley "The Animals at Lockwood Manor"


Jane Haley viib meid 1939. aasta Inglismaale. Teine maailmasõda on alanud ja loodusmuuseumi eksponaadid evakueeritakse Londonist välja Lockwoodi härrastemajja. Muuseumi töötaja Hetty Cartwright vastutab imetajate osakonna eest ja sõidab koos kolleegidega esemeid kohale viima. Kui teised töötajad lähevad linna tagasi, siis tema jääb paigale topiseid valvama ja nende pealt tolmu pühkima. Varsti märkab ta, et vanas majas peitub tume saladus, peretütar Lucy kannatab mingi minevikutrauma käes ja surnud loomad näivad oma kohtadelt minema kõndivat.
Sisekirjeldus ja kaanekujundus üheskoos lubasid ülihead lugemiselamust. Kellel on veel arusaam, et ilus raamat ei saa halb olla? Ootasin õuduslugu või siis vähemalt korralikku ajaloolist romaani, aga lõpuks ei saanud kummagist asja. Kahju, sest kõik eeldused heaks ja põnevaks raamatuks olid ju olemas. 
Objektiivselt võttes oli uudne vaid eksponaatide Lockwoodi paigutamise osa. Topistest oli mul juba algusest peale täiesti ükskõik. Ma saan aru, et et muuseumi esemed on väärtuslikud ja neid peab kaitsma, kuid parafraseerides maja omanikku - kes hoolib mingitest täistopitud varblastest, kui mehed valmistuvad surma minema. 
Hetty oli alguses talutav äpu ja ma elasin ta püüdlustele meestemaailmas karjääri teha, kaasa, kuid lõpuks muutus ta sisemonoloog teemal, kuidas ta ikka enese eest seisma hakkab, tüütuks, sest reaalsetes situatsioonides ta sellega hakkama ei saanud. 
Ülejäänud tegelased ja lugu mõjusid tuttavana. Ma ei oska täpselt öelda, millises raamatus või filmis neid kohanud olen, sest olen neid vana maja, sõja- ja ahistamiselugusid omajagu juba lugenud/näinud ka. Meenuvad "Rebecca" ja "Magava mõrv", kuid need pole kindlasti ainukesed.
Lõpuks visati sisse ka kahe naise vaheline armastulugu. Mulle ei meeldi kui suhe pannakse sisse vaid selleks, et see "peab" olema. Ei pea, kui loo loomulik kulg selleks põhjust ei anna ja antud juhul ei näinud ma Hetty ja Lucy vahel mitte mingit keemiat.
Kui tegemist poleks nii ilusa raamatuga, siis oleks ta kohe uut kodu otsima läinud, aga nüüd ei raatsi. Las ta istub riiulil ja tuletab mulle meelde, et ilus välimus ei tähenda veel sügavat sisu.
 
pealkiri: "The Animals at Lockwood Manor"
autor: Haley, Jane
keel:
inglise
kirjastus:
Mantle
formaat:
kõvakaaneline
lehekülgede arv:
352
ilmumisaasta: 2020

ISBN-10:
1529014174
ISBN-13:
 9781529014174
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Stummen Wächter von Lockwood Manor"

Goodreadsi hinnag: 1/5 




12 november 2020

Anne Swärd "Vera"

 
Autor viib meid 1945. aasta Euroopasse. Prantslanna Sandrine põgeneb Rootsi, kus ta seitse kuud hiljem abiellub kohaliku arstiga ja juba pulmapäeval sünnitab väikese tütre Vera.
Sisukirjelduse järgi võiks loota armastuslugu, kus sõda jääb minevikku ja tulevik on uusi võimalusi-algusi täis, kuid seda me "Verast" ei leia. Minevikusündmused ja -saladused jäävad ning nendega tuleb silmitsi seista. Toimunut ei saa unustada kui sul on pidev, elav meeldetuletus. Lugeja ja kõrvalseisjana tahaks nii väga Vera suhtes üles soojeneda ning ka Sandrine'i veenda, et laps pole milleski süüdi, aga autor ei lase. Ta hoiab meid distansil ega anna võimalust läheduseks, lugu on esitatud nii, et mõnikord tekib tahtmine hoopis ohvrit süüdistada. Loomulikult saan ma aru, et oma läbielamiste baasil ei saanukski Sandrine teistmoodi käituda, kuid ikkagi tahaks talle külmust ette heita.
Kuigi mulle meeldis, et A. Swärd käsitles teemat, mis on minu arvates kirjanduses vähe tähelepanu leidnud, ei suutnud ma kuni lõpuni ei tema kirjutamisstiili ega ka tegelastega sõbruneda. Raamat polnud küll mulle, aga soovitan neile, kes tahavad sõjast natukese teise nurga alt lugeda. Ajalugu tundes on loogiline arvata, et Sandrine-Vera lugu pole haruldus, kuid vägistamise tulemusena sündinud lapse ja ema suhetest polnud ma enne lugenud.

pealkiri: "Vera"
autor: Swärd, Anne
tõlkija: Papp, Kadri
keel:
eesti
kirjastus:
Varrak
formaat:
pehmekaaneline
lehekülgede arv:
312
ilmumisaasta: 2019 (esmatrükk 2017)

ISBN-13:
9789985345795

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2/5 


07 oktoober 2020

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos "Ära lõigatud"

 
Kohtupatoloog Paul Herzfeld leiab lahatava laiba koljust kapsli, milles on ta tütre Hannah nimi ning telefoninumber. Loomulikult helistab Paul kohe Hannah'le, aga tütre hääle asemel, kuuleb ta hoopis hirmutava sisuga kõneposti. Röövija sõnul on edasised juhised tütre leidmiseks Helgolandi saarel. Helgoland on aga orkaani tõttu maismaast ära lõigatud ja Herzfeldi ainukeseks abiliseks ja käepikenduseks osutub saarele peitu pugenud koomiksikunstnik Linda. Viimasel pole mitte mingit tahtmist laipa lahata (kellel oleks?), kuid ta nõustub ja uuele vihjele järgneb võigas "aaretejaht".
Autoritest nii palju, et Sebastian Fitzek on ülimenukas kirjanik ja Michael Tsokos kohtumeditsiini ekspert. Mõlemad oma ala spetsialistid. Kuna "Ära lõigatud" on nende koostöö tulemus, siis on minul võimatu otsustada, milline osa raamatust ühele või teisele kuulub. Oletame, et Fitzeki poolt tuli süzee ning Tsokose poolt patoloogiatehniline külg.  Olen mõlema kirjutatut enne lugenud ja kohanud nii häid kui halbu raamatuid, kuid "Lahti lõigatud" on üks parimaid. See on kaasahaarav ja põnev, ei mingit pikka sissejuhatust ega tutvustust, lugeja lükatakse kohe sündmuste keskele. 
Minu arvates iseoomustab Fitzeki teoseid heas mõttes jaburdus, st, et ta suudab lood täiesti üle võlli keerata. Kui sa oled korra mõlenud, et nüüd on lagi saavutatud, siis tuleb uus pööre ning järgmine jne. Antud raamatu puhul võiks öelda, et sündmused on "teataval" (kui raamatu läbi loete, siis saate aru, miks ma selle sõna jutumärkidesse panin) määral tõepärased. 
Ma ei usu siiski, et see raamat kõigile lugejaile sobiks, sest on kohati liiga võigas ja detailine, kuid tunnistan ausalt, et mulle mõnikord meeldib selliseid üliveriseid asju lugeda. Teleekraanil ma neid vaadata ei suudaks, kuid paberil lugeda saan. Oktoober on just selline kuu, kus tänu Halloweenile hirmutavaid raamatuid soovitatakse, nii et lugege "Ära lõigatut", igati sobiv. 
Kiidusõnad ka kaanekujundusele!

pealkiri: "Ära lõigatud"
autor: Fitzek, Sebastian; Tsokos Michael
tõlkija: Viilukas, Triinu
keel: eesti
kirjastus: Helios
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 352

ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 2013)
ISBN: 9789949691647
 
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Abgeschnitten"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

*Kirjastus Helios, suur tänu teile! 
 
 
Neilt autoritelt olen lugenud veel:
 

 


06 oktoober 2020

Sandra Brown "Seeing Red"


Algus oli päris huvitav, sest kõik traditsioonilised Browni elemendid olid raamatus olemas - seksikas, vastupandamatu "paha" poiss (John Trapper), kes tegelikult on tundeline ja kannatav ning vääriti mõistetud; naine (Kerra Bailey), kes püüab olla tugev ja professionaalne ning ei julge endale tunnistada, et tunneb mehe vastu tõmmet; natuke kriminaalset ning skandaalset ja loomulikult sellist seksi, kus mees kohe teab, kuidas naist rahuldada. Puudu jäi vaid ootamatu rasedus, sest kondoomi ju loomulikult ei kasutatud. 
Ma ei mäletagi, millal viimati Sandra Browni lugesin, kuid niipalju kui ma mäletan, oli ta vanemates raamatutes ikka natuke liha ka kontide peale kirjutatud. Antud raamatu puhul jäi tunne, et autor polnud isegi viitsinud enam vaeva näha ning pani midagi eelnevate teoste põhjal kokku, sest oli vaja midagi uut avaldada ja raha saada.

pealkiri: "Seeing Red"
autor: Brown, Sandra
keel:
inglise
kirjastus:
Mass Market Paperback
formaat:
taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv:
460
ilmumisaasta: 2018 (esmatrükk 2017)

ISBN-10:
1455572098
ISBN-13:
9781455572090

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Värhängnisvolle Nähe"

Goodreadsi hinnag: 1/5 

04 oktoober 2020

Kristin Hannah "The Great Alone"



Lugu algab 1974. aastal. Ernt Allbright on Vietnami sõja veteran, kes tuli koju tagasi muutunud inimesena. Ta näeb õudusunenägusid, joob palju, on paranoiline ja armukade ning äkkvihaga vägivaldne mees. Kõik see mõjutab ta naise Cora ning kolmeteistkümneaastase tütre Leni elu. Kuna isa ei suuda pikalt ühes kohas tööl püsida, siis kolivad nad palju ja lõpuks jõuavad Alaska üksildusse. 
Loomulikult pole neil aimugi, kuidas sellises ekstreemses olukorras toime tulla, kuid naabrid on sõbralikud ja abivalmid. Cora ja Leni võetakse kiiresti omaks, kuid Ernti käitumist taunitakse. 
Alaska raske elu, üksildus ja pimedus ei mõju Erntile hästi ja ta muutub aina paranoilisemaks ning vägivaldsemaks. Lenit ta ei puutu, kuid peksab Corat. Naine ei taha meest maha jätta, sest mäletab ikka veel ennesõjaaegset Ernti ning leiab vägivallale traditsioonilisi põhjendusi, näiteks, et ta ise provotseeris meest.
Praeguseks olen lugenud nelja Kristin Hannah raamatut ja kaks neist polnud mu arvates eriti head, teised pole ideaalsed, kuid paremad. Antud raamat kuulub viimaste hulka. Viimaste peatükkideni tundus lugu usutav ja hästi kirjutatud. Lõpp oli ettearvatavalt traagiline. Autor jääb oma käekirjale kindlaks ja ei anna õnnelikku elu väärivale tegelasele ilusat elu. Leni oli aga üllatavalt rumal, mul oli raske uskuda, et juristi lapselaps nii käitub. 
Soovitada ei julge, sest perevägivald on valus teema ning seepärast pole ka raamat kerge meelelahutuslik lugemine. Kuid arvan, et see on üks autori parimaid teoseid.

pealkiri: "The Great Alone"
autor: Hannah, Kristin
keel: inglise
kirjastus: St. Martin's Press
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 440

ilmumisaasta: 2018
ISBN-10: 0312577230
ISBN-13: 9780312577230
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Liebe und Verderben"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

Samalt autorilt olen veel lugenud:

08 september 2020

Greer Hendricks, Sarah Pekkanen "Nimetu tüdruk"


Rahahädas meigikunstnik Jessica Ferris osaleb dr. Shieldsi korraldatud psühholoogiauuringus. Vastust nõudvad küsimused pole kergekaalulised,  vaid puudutavad valetamist, petmist ning kuritööle vastavat karistust. Iga vastusega mähib Jessica end üha sügavamale sisse ning lõpuks on tal (ja lugejal) väga raske eristada, kes tegelastest räägib tõtt ning kes valetab. Raamatus esitatav tõde on suhteline ja subjektiivne.
Olen maininud, et tavaliselt olen ülipopulaarsete krimkade suhtes skeptiline,  sest üleskiidetu ei pruugi mu maitsele vastata. Kõik see ei kehti "Nimetu tüdruku" kohta, mis oli üle hulga aja üks ülihea lugemiselamus. Alustasin enne magamajäämist ja ei suutnud enam käest panna.  Õnneks ei pidanud järgmisel päeval tööle minema, nii sain rahulikult lugeda ja neelasin raamatu ühe hooga läbi. Oli väga kaasahaarav ja põnev ning ettearvamatu lõpuga. 

SISURIKKUV INFO:

Olin kogu aeg arvamusel, et tegelikult oli see kahe psühholoogi omavahel kokkulepitud mäng. Lihtsalt võimuvõitlus ja katse, et kumb nad Jessicat rohkem veenda ja mõjutada suudab. Autorite valitud varianti ei osanud ma aimata. 
 
Soovitan soojalt!

pealkiri: "Nimetu tüdruk"
autor: Hendricks, Greer; Pekkanen Sarah
tõlkija: Loog, Tiiu
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 359

ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 2019)
ISBN-13: 9789985348802
  
inglise keeles: "An Anonymous Girl"
saksa keeles: "Die Frau ohne Namen"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

*Kirjastus Varrak, suur tänu teile!

07 september 2020

Stephenie Meyer "Midnight Sun" (Twilight V)

 
"Videviku" (inglise keeles "Twilight") sarja fännidele pole selles raamatus peaaegu mitte midagi üllatavat, sest "Midnight Sun" on põhimõtteliselt "Videvik" Edwardi silmade läbi. Minu jaoks mõjus uudsena vaid see, kui palju Edward kõhkles ja kahtles, enne kui end  piisavalt usaldas ning järele andis. Kahjuks kadus uudsus umbes poole raamatu peale ära ja saja-aastase vampiiri maailmavalu muutus tüütuks. 
Siiski ei kahetse ma ei selle raamatu ostmist ega ka lugemist, sest ohh, milline nostalgialaks see oli. Olin sarja tohutu fänn, kuid viimasest lugemises on möödas kaksteist aastat ja see on piisav aeg detailide unustamiseks. Tookord oli mul "Twilight" peaaaegu peas, nii, et vahetult lugedes, oleksin kindlasti pettunud olnud. 
Kirjutan samamoodi nagu viimase (mitte) Potteri raamatu puhul. Tean, et paljud olid pettunud, kuid minu jaoks oli see tore taaskohtumine vanade sõpradega, kellest polnud juba üle kümne aasta midagi kuulnud. Istusin maha, veetsin nendega mõned tunnid ja siis läksin, teades, et me enam kunagi ei kohtu, lahku.  Südamesse jäi aga soe tunne, et jälle kord nägime.

pealkiri: "Midnight Sun"
autor: Meyer, Stephenie
keel: inglise
kirjastus: Little, Brown Books for Young Readers
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 662

ilmumisaasta: 2020
ISBN-10: 031670704X
ISBN-13: 9780316707046
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Biss zur Mitternachtssonne"

Goodreadsi hinnag: 3/5 



06 september 2020

Hilary Mantel "Aeg äratada surnud" (Thomas Cromwell II)


Triloogia teine raamat, milles Anne Boleyn langeb ja Thomas Cromwell tõuseb. Anne ei suutnud Henryle lubatud-soovitud poega sünnitada, neil on küll tütar, kuid ülejäänud rasedused lõppesid nurisünnitustega. Kuningas leiab Jane Seymouri näol endale uue silmarõõmu ja annab Thomas Cromwellile käsu Annest lahti saada. Ajaloost on teada, et see Thomasel ka õnnestus. Anne hukatakse ja Henry VIII on vaba uuesti abielluma.
Lugesin vahetult ka esimese osa "Wolf Halli" uuesti üle ja alles nüüd suudan Manteli kirjanikuna armastada. Esimene kord lugesin seda viis aastat tagasi ja siis polnud eriti vaimustuses. Usun, et põhjus oli taustateadmiste puuduses, sest kui tegelastes ei orinteeru, siis on raske sisule keskenduda. Sel korral võin julgelt öelda, et mulle meeldis autori stiil väga, nautisin ta oskust sõnu seada. Soovitamisega olen siiski pigem ettevaatlik.

pealkiri: "Aeg äratada surnud"
autor: Mantel, Hilary

tõlkija: Suursalu, Karin
keel: eesti
kirjastus: Pegasus
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 352

ilmumisaasta: 2014
ISBN-13: 9789949531950
 
inglise keeles: "Bring Up The Bodies"
saksa keeles: "Falken"
Goodreadsi hinnag: 4/5


Samalt autorilt olen lugenud veel:
Hilary Mantel "Wolf Hall" 



04 september 2020

Sherrilyn Kenyon "Seize the Night" (Dark-Hunter VI)


Raamatu kaks peategelast on Valerius Magnus ja Tabitha Devereaux. Esimene neist on surematu rooma aadlik, nn. tume kütt (dark-hunter), teine vampiirikütt. Neil pole mitte midagi ühist ja vastandid teatavasti tõmbavad.
Kaksteist aastat tagasi oli mu elus "paranormaalsete armastusromaanide" lugemise periood. Üks tookord avastatud autoritest oli Sherrilyn Kenyon ja tema nn. tumedate küttide sari. Kuigi olen oma riiuleid aastate jooksul tõsiselt sorteerinud, on mõned tolleaegsed lemmikud veel alles ning käesolev on üks neist. Ma ei oska öelda, kuidas on seda üksikraamatuna lugeda, st ilma igasuguste taustateadmisteta, kuid peaks sobima küll.
Olen seisukohal, et seesugusele meelelahutuskirjandusele ei pea ülevalt alla vaatama. Sügavust ja loogikat pole neist tõesti mõtet otsida, kuid nad on hea vaheldus ja aitavad välja, kui aju midagi tõsisemat vastu ei võta. 

pealkiri: "Seize the Night"
autor: Kenyon, Sherrilyn
keel: inglise
kirjastus: St. Martin Paperbacks
formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 325

ilmumisaasta: 2005 (esmatrükk 2004)
ISBN-10: 9780312992439
ISBN-13: 0312992432
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Geliebte des Schattens"

Goodreadsi hinnag: 4/5

23 august 2020

Kristin Hannah "Firefly Lane" (I)



Loo keskmes on kaks sõbrannat, Kate Mularkey ja Tully Hart kes kohtusid 1974. aastal. Mõlemad olid tollal teismelised.
Tully elas koos vanaemaga, ta ema hulkus koos hipidega ringi ja isast polnud midagi teada. Kate pärines traditsioonilisest kodust. Tüdrukud sõbrunevad ning suudavad oma sõprust hoida aastakümneid. Selle aja jooksul saab Tullyst edukas saatejuht ja Kate'ist koduperenaine.
Raamat algab matustega ning kui ma oleksin teadnud, et kadunuke on minu vanune naisterahvas, siis oleksin lugemata jätnud. Lõpetades oli esmane instinkt sellele Goodreadsis kohe viis punkti panna, aga siis hakkasin mõtlema - kas see, et raamat mu ämbrite kaupa pisaraid valama paneb, teeb selle kohe automaatselt heaks? Vastus on eitav, sest umbes viimases kolmandikus käisid tegelased mulle tõsiselt närvidele. 
Mulle meeldis lugeda, kuidas tüdrukutest sõbrannad said, nad kolledžis end leidsid, esimesed töökohad said ja ametialaselt arenesid. Kui Kate jäi pärast esimese lapse sündi koduseks, siis Tully tegi samal ajal televisioonis karjääri. 
Kahjuks ei arenenud ühest hetkest kumbki peategelane enam üldse edasi.  Aeg möödus, aga Kate-Tully ei muutunud üldse, jäi mulje, et nad kordavad kogu ühtesid ja samu (valesid) käitumismustreid. Näiteks ütles Kate Tullyle mitmeid kordi, kuidas oma tütrega Marah'ga (mitte)käituda, kuid Tullyle ei jõudnud see kuidagi kohale. 
Teiseks, Kate'i haigus ja suremine. Tahaks ju mõelda, et kui inimene sureb, siis jääb temast midagi maha, midagi erilist, mille järgi teda mäletada, märk sellest, et elu polnud mõttetult elatud. Kate'le autor seda võimalust ei andnud. Ta oli kolme lapse ema ja koduperenaine ning  teda esitatakse lugejale nii, et tema elus polnudki muud kui tütrega jõukatsumine, poes käimine, pesupesemine ning kõhklused, et äkki abikaasa Johnny armastab ikkagi veel Tullyt. Siis avastatakse Kate'l rinnavähk ning ta sureb. Kõik.
Kolmandaks, kas on tõesti usutav, et isegi kui te olete oma lähedasest sõbrannast suure tüliga lahku läinud, siis ei võta sa oma surmava haiguse diagnoosi saades ühendust ja ei püüa ära leppida? Või kui sina seda ei tee, ütleb keegi su lähedastest sõbrannale? Raamatus aga täpselt nii oligi. Kate oli juba kuid haige, kuid lõpuks helistas ta Tullyle alles siis kui ta juba tõesti suremas oli. 
Neljandaks ning seda on raske kirjutada, aga kuigi kirjanik rõhutas mitmeid kordi, kui lähedased sõbrannad Kate ja Tully on, siis polnud see veenev. Mulle tundus pigem, et Tully teeb ja käsutab ja Kate järgneb. Kas selline on tõeline sõprus? 
Kokkuvõttes hoidis see raamat mind lugemas ja pani nutma ka, aga heaks ma seda nimetada ei saa. 

pealkiri: "Firefly Lane"
autor: Hannah, Kristin
keel: kirjastus: St. Martin's Griffin
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 499

ilmumisaasta: 2009

ISBN-10: 
0312537077
ISBN-13: 9780312537074

eesti keeles: "Jaanimardika tee"
saksa keeles: "Immer für dich da"

Goodreadsi hinnag: 2/5 


09 august 2020

Kazuo Ishiguro "Kui me olime orvud"

Inglane Christopher Banks elas oma lapsepõlves koos vanematega Hiinas ja tal oli jaapanlasest sõber Akira. Christopheri isa töötas oopiumiäriga tegelevas suurfirmas ning ema kritiseeris brittide narkoäri. Pärast vanemate ootamatut kadumist ning arvatavat hukkumist, saadetakse orvuks jäänud poiss tagasi Inglismaale. 1937. aastal tuleb nüüd edukas detektiiv Banks Shanghaisse tagasi, et lõpuks ometi välja selgitada, mis ta vanematega tookord juhtus.  
Võiks arvata, et tegemist on väga lihtsa looga - laps jääb orvuks, kolib läbisugulase juurde elama, saab suureks kasvades oma elu järje peale ning teeb karjääri, kuid pole oma vanemaid unustanud ning läheb lapsepõlvekoju vastuseid otsima. Kuid tegemist on siiski Ishiguro teosega ja seepärast pole kõik alati nii, nagu esmapilgul näib, sest kirjanik oskab väga meisterlikult lugejat vales suunas vedada. 
Christopheri tagasipöördumine Hiinasse on kummaline, lugedes aimad, et midagi on valesti ja mõistad, et ta ei saa olukorrast õigesti aru. Kuna autor ei anna küsimusele "miks" mitte mingit vastust, siis on sinu kui lugeja asi, see vastus leida. Lugesin pärast raamatu lõpetamist ka teiste arvamusi ning Banksi käitumist Shanghais tõlgendati väga erinevalt. Mina defineerisin selle Christopheri soovmõtlemiseks. Ta tahtis nii väga oma lapsepõlve idülli tagasi minna ning vastuseid leida, et ei tõlgendanud olukorda enam objetiivselt, vaid just läbi soovi prisma. Samas on "taaskohtumisele" Akiraga ju loogiline selgitus, et kui aastakümneid on mööda läinud, siis pole enam inimese nägu täpselt meeles ja võib tuttava võõraga segamini ajada?
Raamatu ajalooline aspekt meeldis mulle väga, kuid ma ei soovitaks seda esimeseks Ishiguroks, sest see pole mu arvates nii hea kui teised, mida ma temalt lugenud olen. Alustada võiks näiteks "Päeva riismetest". Siiski tähendab "pole nii hea" antud autori puhul head lugemiselamust.

pealkiri: "Kui me olime orvud"
autor: Ishiguro, Kazuo
tõlkija: Varik, Aet
keel: eesti

kirjastus:
Varrak
formaat:
kõvakaaneline
lehekülgede arv:
349
ilmumisaasta:
2019 (esmatrükk 2000)
ISBN:
9789985347805

inglise keeles: "When We Were Orphans"
saksa keeles: "Als wir Waisen waren"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

*Kirjastus Varrak, suur tänu teile!

 

29 juuli 2020

Deborah Feldman "Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"


Deborah Feldman (sünd. 1986) kasvas üles oma vanavanemate juures, New Yorgi ülikonservatiivses satmar hassiidide (Satmar Hasidic) juudi kogukonnas. Ta ema oli kogukonnast välja heidetud ning vaimse puudega isa polnud võimeline tütre eest hoolitsema. Autor kirjeldab nii lapsepõlve- kui nooruse- ja abieluaastaid ajani, mil tal õnnestus perekonnast lahti murda ja abikaasast lahutada. Kirjelduse põhjal võiks arvata, et ta oli kogukonnast lahkudes vähemalt keskealine, kuid tegelikult vaid 24-25. Ta oli abielludes 17. aastane ja emaks saades 19. Pärast abielulahutust jäi poja hooldusõigus talle ja praegu elavad nad Saksamaal Berliinis. 
Seda juutide kogukonda iseloomustavad eraldatus ümbritsevast ning väga kindlad ja ranged reeglid.  Niisugust käitumist põhjendatakse arusaamaga, et Teise maailmasõjaaegse holokausti põhjustas juutide liigne ühiskonda sulandumine, st kui end kindlalt eradi hoida ja usureeglitest kinni pidada, siis sellist juutide massihävitamist enam ei tule. Deborah meenutab, et ta vanaisa perekond oli enne Teist maailmasõda täiesti tavaline juudi tavaline pere, kuid pärast koonduslaagri üleelamist ning lähedaste kaotust, vanaisa muutus. Kui aus olla, siis saan selle põhjenduse alusel aru, miks inimesed niivõrd konseravatiivse ja piiratud usulahu poole pöörduvad. Ei õigusta, kuid mõistan.
Ranged reeglid kehtisid loomulikult ka lastele ja noortele, kuid "appi, kuidas nii saab" efekti tekitasid minus hoopis need, mis puudutavad abielu.
Abielus naised ajavad juuksed maha ning kannavad parukat, sest vaid nii on kindel, et ükski juuksekarv näha pole. Menstruaalveri ning seega ka menstrueeriv naine on räpased ning mees võib naisele uuesti läheneda alles siis, kui teatud arv päevi pole ühtegi tilka verd tulnud ja naisel puhastatavas vannis käidud.
Noori tüdrukuid hoitakse oma keha osas nii saladuses, et Deborah'l ei tulnud pähegi end lähemalt uurida. Nii oli ta abieluõpetusetundides ahastuses, sest ei teadnud endal sobivad "auku"'olevat.
Deborah ja ta mehe abielu sai väga vale alguse, sest esimene vahekord ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Loomulikult teadsid sellest ebaõnnestumisest juba järgmisel hommikul kõik ja läks kuid, enne kui seksuaalakt õnnestus. Abielunaisena oli Deborah'l oma mehe ees kohustus igal reedel vahekorras olla, (loomulikult siis kui ta puhas on), sõltumata siis sellest, kas tahab või mitte. Ta võrdleb oma meest kiimas koeraga, kes end tema, kui mööbli najal nühkimas käib.
2006. aastal kolisid nad perega Airmonti New Yorgi osariigis ja Deborah hakkas abikaasa eest varjates, Sarah Lawrence Kolledžis inglise kirjandust õppima. Koolis käies rikkus ta riietumisreegleid ning pani salaja hoopis teksad jalga ning lasi juustel paruka all kasvada. Kuna nende poeg pidanuks kolme aastasel religiosses koolis õppima hakkama, siis otsustas Deborah koos pojaga kogukonnast lahkuda ja tegi oma otsuse 2010. aastal teoks.
"Unorthodox" on mõnes mõttes väga sarnane Tara Westoveri raamatuga "Educated", sest mõlemad räägivad väga äärmuslikest elustiilidest. Julgen öelda, et kui meeldis üks, siis peaks ka teine sobima. Seegi raamat tekitas pärast ilmumist ta endises kogukonnas suurt pahameelt ning liikmete sõnul on see valesid täis. Läbi lugedes saan täiesti aru, miks ta eksmees vihane on.
Loodan ma väga, et ta kirjutab raamatu ka sellest, kuidas ta uus elu Saksamaal alguse sai. Oleks huvitav ta kohanemisest lugeda.

pealkiri: " Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"
autor: Feldman, Deborah
keel: inglise
kirjastus: Simon Schuster
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 272

ilmumisaasta: 2012
ISBN-10: 1439187010
ISBN-13: 9781439187012
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Unorthodox"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

PS. Netflixi pealt jookseb samanimeline sari, mis sai inspiratsiooni käesolevast raamatust, kuid polevat üksühele. Ma pole sarja vaadanud ja seepärast ei oska täpsemalt kommenteerida.

28 juuli 2020

Stacey Hall "The Familiars"


Raamatu sündmused viivad meid 17. sajandi Inglismaale, kus noor lapseootel naine Fleetwood Shuttleworth jälgib ärevusega oma raseduse kulgu, sest ta eelmised rasedused on alati katkenud, kuid perre on pärijat vaja.
Ühel päeval leiab ta oma mehe asjade seast arsti kirja, milles viimane avaldab arvamust, et naine ei ela praegust rasedust/sünnitust üle. Paanikas Fleetwood tormab kodust välja ja juhtub metsas kokku Alice Gray nimelise naisega, kes hiljem pakub end välja kogenud ämmaemandana. Fleetwood haarab sellest kui viimasest õlekorrest ning palkab Alice'i tööle.
Samal ajal hakkab piirkonnas hargnema nõiajaht ning Alice on üks süüdistavatest. Ta arreteeritakse ning pääseb vabaks vaid tänu Fleetwoodi kinnisideele, et Alice abita ta sellest sünnitusest elusalt välja ei tule.
Lugedes tundus see nõidade asi mulle väga tuttav ning wikist fakte kontrollides, selgus, et olin kunagi sellest BBC dokumentaali vaadanud. Nimelt toetub Stacey Hall ajalooliselt tuntud ning väga hästi dokumenteeritud nõiaprotsessile, mis leidis aset 1612. aastal Lancashire'is, Inglismaal. Kahtteist inimest süüdistati nõiduse abil mõrvade toime panemises. Neist üks suri vangistuses juba enne kohtuprotsessi, kümme mõisteti süüdi ja surma poomise läbi, üks (Alice Gray) osutus süütuks. Kuus nö. nõida olid pärit kahest (rivaalitsevast) perekonnast ning süüdistusedki tulid peresiseselt.  See oli ka esimene kord, kus toetuti lapse sõnadele.
Lugu algas huvitavalt, kuid kahjuks ei suutnud lõpuni taset hoida. Fleetwoodi kinnisideed, et Alice on ainuke, kes teda aidata suudab, saan ma veel mõista, sest meeleheide ja ärevus suudab inimestega kummalisi asju teha, kuid ma ei saanud aru, miks see "sureb sünnitusel" liin niisuguse lahenduse sai.
Lugu siis selline, et armastaval abikaasal oli samal ajal kõrvalt ka armuke, kes oli samuti rase. Kui Fleetwood mehe käest kirja kohta vastust nõudis, oli viimasel sobiv vastus valmis, et kiri polnud üldse tema kohta, arst rääkis armukese tervisest. Arst polnud ju kunagi Fleetwoodi näinudki, aga kuna mehel oli vaja head nime hoida, siis nimetas ta armukest arsti külaskäigu ajal oma abikaasaks. Ta olevat püüdnud tolle naisega pärijat saada, kuna ta ei suutnud enam vaadata, kuidas Fleetwood pärast igat raseduse katkemist kannatab.
Fleetwood jäi kõike muidugi uskuma, kuid mulle tundus see paras jura. Esiteks, kuidas talle ei tulnud endale pähe, et oot, ma pole ju arstiga kohtunudki, järelikult ei saa see kiri minu kohta käia. Teiseks "ma ei tahtnud sind kannatamas näha" sobib tänapäeva, aga 17. sajandil poleks vist küll ühtegi pärijat ihkavat meest seganud ja üleüldse kõlab kui mugav vabandus armukese pidamiseks.
Kokkuvõttes oleks võinud paremini, aga autoril on mu silmis potensiaali. (Mitte)soovitamise osas ei oskagi lõppsõna öelda, sest algus meeldis mulle väga. Selles oli mitmeid huvitavaid teemaarendusi ning tegelasi, kuid lõpp rikkus mu jaoks asja ära. Ma ei saa oma arvamuses kuidagi ei üle ega ümber faktist, et see armukese asi sai just seesuguse selgituse. Ei teagi, mida ootasin, aga midagi muud.

pealkiri: "The Familiars"
autor: Hall, Stacey
keel: inglise
kirjastus: Mira Books
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 384

ilmumisaasta: 2019
ISBN-10: 0778309010
ISBN-13: 9780778309017
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2/5

06 juuli 2020

Libby Page "The Lido"


"The Lido" peategelasteks on kaks väga erinevat naist. Vana, lesestunud Rosemary, kes on lapsest peale Brockwelli basseinis ujumas käinud ja noor, ärevushäire käes kannatav ajakirjanik Kate, kes tuleb sulgemist ootavast ujulast, oma ajalehe jaoks lugu kirjutama. Vaatamata suurele vanusevahele saavad neist sõbrad. 
Kuigi ma saan aru, et autor tahtis kirjutada kogukonda ühendava asutuse tähtsusest ning vanade-noorte sõprusest, siis tulemus pole mu arvates kuigi hästi õnnestunud. Rosemary näeks seda kindlasti teisiti, kuid ta elust lugedes, jäi mulje, et selles polnudki mitte midagi muud peale ujula. Samas olid tema ja ta mees sellega rahul ja siis pole ka minul midagi viriseda. Tore, et Kate tänu ujumisele ärevushoogudest võitu saab ja isegi armastuse leiab, kuid see suhteliin oleks võinud ka olemata olla. Lisaks on autor sisse pikkinud kõrvaltegelasi, kelle jaoks ujula samuti väga suurt tähtsust omab, kuid lugejas vaid segadust tekitab. Üldmulje raamatust jäi lahjaks ja laialivalguvaks.
Ääremärkuse korras ütlen, et ma ei kannata kloriini lõhna ning seetõttu ei armasta ka basseine. Ujuda oskan, aga sisemaal, veekogudest kaugel kasvanuna, ei ole see tegevus mu jaoks mitte kuidagi oluline. Mu kõige hullem puhkus tähendaks päevade kaupa basseni / veekogu ääres päikese käes vedelemist. Kui väga vaja, siis pool tundi pean vastu. Võibolla mõjutas see mu arvamust, kuid püüdsin siiski objektiivne olla. 

pealkiri: "The Lido"
autor: Page, Lilly
keel: inglise
kirjastus: Simon & Schuster
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 311

ilmumisaasta: 2018
ISBN-10: 150118203X
ISBN-13: 9781501182037
  
eesti keeles: "Brockwelli ujuja"
saksa keeles: "Im Freibad"

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 

Chris Carter "Der Kruzifix Killer" (Robert Hunter I)


Tühjast majast leitakse noore naise laip, kelle kaelale on lõigatud topeltrist. Rist tuletab detektiiv Robert Hunterile meelde nn. krutsifiksi sarimõrvarit, kellel oli kombeks oma ohvreid just sedasi märgistada. Kuid mõrvar on juba kätte saadud ja hukatudki? Nüüd tuleb Hunteril ja ta uuel partneril Garcial välja selgitada, kas uurijad tegid eelmisel korral suure vea või kopeerib keegi tookordseid mõrvu.
Teoreetiliselt pidanuks see raamat mulle väga meedima, kuid tegelikult ei saanud kuidagi vedama. Kõik vajalik oli olemas - atraktiivne detektiivide paar, verised mõrvad, kuid ikkagi venis. Võibolla oli põhjus vales ajastuses, kuid ühtegi krimka lugemine ei tohiks võtta nädalaid.
Soovitamise koha peal olen ettevaatlik, Goodreadsi põhjal paljudele ju meeldis.

pealkiri: "Der Kruzifix Killer"
autor: Carter, Chris
keel: saksa keel
kirjastus: Ullstein
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 447

ilmumisaasta: 2009
ISBN-10: 3548281095
ISBN-13: 9783548281094
  
eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: "The Crucifix Killer"        

Goodreadsi hinnag: 2/5 

Samalt autorilt olen lugenud veel:
Chris Carter "I am Death. Der Todmacher" (Robert Hunter VII)

25 juuni 2020

Linda Goodnight "Das Flüstern der Magnolien" (I)


Linda Goodnighti raamat viib meid Usasse, Tennessee osariiki. Kuus aastat tagasi oli Julia elu ideaalne, ta oli abielus ja väikese poja ema. Ühel päeval laps rööviti ning aja jooksul purunes ka abielu. Nüüd peab Julia koos õega Virsikuaia külalistemaja ja pole kaotanud lootust poega leida.
Eli on just vangist välja saanud ning püüab oma elu järje peale saada.  Enne vangi minekut oli Elil suhe, mis lõppes naise raseduse ning poja sünniga. Kuigi mehel polnud mingit kavatsust isakohustusi täita, pole tal nüüd enam valikut, sest Alexi ema on surnud ja ainuke olemasolev sugulane ei suuda lapse eest hoolitseda. Olukord on meeleheitlik, sest  keegi ei taha kurjategijat tööle võtta. 
Eli satub Julia võõrastemajja, kuhu ta end peavarju ja ülimadala palga eest tööle pakub. Julia aimab, et Elil on must minevik, kuid otsustab riskida, sest kallimat tööjõudu pole tal võimalik palgata.
Paralleelselt Julia-Eli looga jookseb Usa kodusõjaaegne armastuslugu.
Julia ja Eli armumine ei tule üllatusena, kuid teekond sinnani kulgeb üliaeglaselt, kohati lausa teosammul. Harva tuleb ette raamatuid, kus tahaks tegelasi tagant utsitada. Kuid nii mõjub see suhteareng ka ehtsana, sest kui tegeliku elu peale mõelda, siis pole ju loogiline, et need kaks inimest kohe pärast kohtumist voodisse hüppaksid. Mõlemad kõhklevad-kahklevad ja koguvad julgust.
Kui teile meeldib raamatus intiimsuhete kirjeldusi lugeda, siis see raamat pole teile. Autor piirdub vaid mõne üksiku suudlusega ja keskendub emotsiooniaalsele küljele.
Kui aus olla, siis olin lausa üllatunud, kui väga see raamat mind endasse haaras. Hakkasin lugema ja enam käest panna ei suutnud. Loodan, et saan varsti ka triloogia järgmisi osi lugeda, sest mulle tõesti meeldis ning soovitan teilegi. Minu koroonakarantiini tegi see raamat küll oluliselt helgemaks.

pealkiri: "Das Flüstern der Magnolien"
autor: Goodnight, Linda
keel: saksa 
kirjastus: HarperCollins
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 448

ilmumisaasta: 2016 (esmatrükk 2015)
ISBN-10: 3959670311
ISBN-13: 9783959670319
  
eesti keeles: "Mälestuste maja"
inglise keeles: "The Memory House"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

14 juuni 2020

Nina George "Väike prantsuse restoran"


Sakslanna Marianne on kuuekümneaastane naisterahvas, kes on pikalt halvas abielus kannatanud. Ta otsustab lõpuks ometi ohjad enda kätte võtta ning midagi ise otsustada - nimelt end ära tappa. Ta hüppab Pariisis jõkke, kuid loomulikult ta päästetakse (sest kui peategelane juba alguses surma saab, siis pole ju mõtet edasi kirjutada). Marianne pannakse enesetapukatse järel haiglasse, kuid selle asemel, et sealt tagasi abikaasa juurde minna, põgeneb ta bretooni kalurikülla maagilist kohta otsima.
Milline suurepärane algus, kas pole? Juba peategelase valik tundus õnnestunud, sest tavaliselt keskendutakse raamatutes nooremate inimeste õnne-armastuse otsingutele. Kuid neis lugudes peab olema natukenegi tõepärasust ja Marianne lugu tundus mulle täiesti uskumatuna. Ta külla kohalejõudmine oli veel võimalik, kuid ülikiire edulugu ning asendamatuks muutumine, ei  mõjunud isegi žanri piires usutavana.
Vaimselt vägivaldsest abielust väljatulemine, keeleõpe ning "jumalannaks" moondumine ei toimu üleöö. Arvan, et kui autor oleks uue eluga kohanemise protsessi kirjeldanud natukenegi reaalsemas tempos, siis oleks ka arvamus raamatust parem olnud, sest nagu ma eelpool kirjutasin, mulle meeldis mõte keskealise inimese uuesti elu alustamisest. Praegu läks kõik liiga kiirelt ja kergelt.
Teised arvustajad on seda raamatut Goodreadsis kiitnud, kuid mina seda kahjuks soovitada ei julge. 

pealkiri: "Väike Prantsuse restoran"
autor: George, Nina
tõlkija: Räni, Krista
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 229

ilmumisaasta: 2020
ISBN: 9789985348192

inglise keeles: "The Little French Bistro"
saksa keeles: "Die Mondspielerin

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 

*Kirjastus Varrak, suur tänu teile!

07 juuni 2020

Edward Rutherfurd "London"


Kirjanik jutustab linna 2000 aasta pikkust lugu ja sellesse ajaperioodi mahub väga palju erinevaid sündmusi ning inimesi. Mõelge ise koolitundide peale tagasi, mis kõik selle aja jooksul (tulevases ja juba olemasolevas) Londonis juhtuda võis.
Tinglikult võib öelda, et jälgime samade suguvõsade järeltulijate lugu, kuid tegelikult pole sel mitte mingisugust tähtsust. Iga peatükk keskendub kindlale ajaperioodile ning omab algust ja lõppu, st igas osas on ka omad, uued tegelased, kelle seos eelmiste põlvkondadega pole üldse oluline.
Ma lugesingi neid lühijuttudena ja algus läks väga ludinal, kuidagi ei jõudnud ära oodata, millal edasi lugeda saan. Kuid 19. sajandi juures läks asi igavaks. Ei julge seda ainult autori süüks ajada, sest see on aeg, mis mind kirjanduses üldse ei tõmba - kui loen teose sisukokkuvõttest, et tegevus toimub 18..., siis 99% juhtudest ma seda raamatut kätte ei võta. Pärast langust ei suutnud raamat mind enam samamoodi köita ja viimased peatükid lugesin sunniviisiliselt.
Sellegi poolest julgen soovitada. Ajaloolist faktitäpsust pole vist mõtet otsida, aga meelelahutust küll. Olen teiste lugejate arvamusest aru saanud, et see lõpp segas vaid mind.

pealkiri: "London"
autor: Rutherfurd, Edward
keel: inglise
kirjastus: Crown Publishing Group
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 829

ilmumisaasta: 1999
ISBN-10: 0517591812
ISBN-13: 9780517591819
  
eesti keeles: "London"
saksa keeles: "London"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 


31 mai 2020

Niklas Natt och Dag "1794" (II)


"1794" ülesehitus on identne esimese raamatu (e.k. "Stockholm 1793") omaga. Teos on jagatud neljaks osaks, üks iga aastaaja kohta, mis ei esine traditsioonilises "kevad, suvi, sügis, talv" järjestuses, vaid segamini aetult. Tervikpildi saamiseks tuleb terve raamat läbi lugeda. 
Väikeste mööndustega võib öelda, et peategelasedki ning kurjategija-ohver on samad inimesed. Suhtumine kaasinimestesse pole vahepeal muutunud, suurem osa tegutseb ikka oma ihadest-tahtmistest lähtudes ja vaatab teisi ussikestena, keda võib süümepiinadeta jalge alla talluda. 
Esimene neljandik räägib kurjategija ja ohvri kohtumisest ning seda lugedes olin valmis raamatut käest panema, sest teadsin täpselt, kuidas see asi laheneb. Süžee oli lihtsalt nii ettearvatav. Kuid sundisin end edasi lugema ning järgmistes osades muutusid kolm peategelast ohvrist olulistemaks. 
Olen selle raamatu postituse otsas istunud juba tükk aega, sest kui aus olla, siis ei teagi, mida ma lõppkokkuvõttes arvan. Mu hinnangut mõjutab üks-ühele kattuvus esimese osaga.  On see hea, sest  meil on tegemist sarjaga ja nii on kõik raamatud ühesugused või halb, sest näitab selgelt, et autoril on kindel raam, mida ta lihtsalt uuesti täidab? Ütlen ausalt, et minu jaoks jäi loomingulisusest vajaka. Polnud tunnet, et see on järg, vaid lihtsalt esimese raamatu uuesti kirjutatud variant. Suurim erinevus on, et "1794-s" pole nii palju igasugu sopa ja jälkuse peale rõhutud, see pole "püüan nina kinni hoida ja mitte oksendada" vastik, vaid inimlikke kannatusi ja kaotusi täis, valus lugemine. Kõik hea, millega esimene raamat lõppes, kadus. 
Kui triloogia viimane osa ilmub, siis loen, sest tahan teada, mida kirjanikul meile veel varuks on, kuid "The Wolf and the Watchmani" järgset vaimustust minus enam kahjuks pole.

pealkiri: "1794"
autor: Natt och Dag, Niklas
keel: saksa 
kirjastus: Piper
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 560

ilmumisaasta: 2020
ISBN-13: 9783492061940
  
eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2.5/5

Samalt autorilt olen lugenud veel:
Niklas Natt och Dag "The Wolf and the Watchman"

28 mai 2020

Alison Weir "Jane Seymour: The Haunted Queen" (Six Tudor Queens III)


Oleme järjega jõudnud kolmanda kuningannani. Kui Henry VIII jaoks oli Jane Seymour abikaasadest arvatavasti kõige olulisem, sest naine sünnitas talle kauaoodatud poja, siis ajalooliste romaanide seisukohast on ta tagasihoidlik tegelane, kellest kirjutatud lood mind enamasti lugema ei kutsu.
Alison Weir püüab Jane'i lugejaile tuttavamaks ja lähedasemaks kirjutada ning räägib meile vanatüdrukust, keda keegi naiseks ei tahtnud, aga lõpuks kuninga tähelepanu haaras. Nii, et natuke Tuhkatriinu muinasjutu moodi.
Jane on nii iseloomu kui käitumise poolest Anne'i täielik vastand ning näis tõepoolest Henryt armastavat. Erinevalt Anne'st polnud tal aga võimalust oma kõrget positsiooni ära kasutada, sest selleks ajaks oli Henry võimukast naisest tüdinenud ning Jane teadis liigagi hästi, mis juhtub kuningannadega, kes kuninga tahtmist ei täida. 
Raamat ei ole sugugi halb, kuid Jane jättis mu täiesti ükskõikseks, temas ei olnud midagi, mis tekitanuks minus (eba)sümpaatiat. Samas oli ka huvitav, sest sarja esimesed kolm raamatut moodustavad väga hea terviku.  Katariina, Anne ja Jane olid nö. ametialaselt omavahel tihedalt seotud, näiteks oli Anne Katariina õuedaam ning me loeme tema suhtest Henryga nii Katariina kui Anne'i silmade läbi. See annab lugejale võimaluse näha samu sündmusi erinevatest vaatenurkadest ning mitmel juhul tuleb välja, et asjad polnud sugugi nii nagu need kõrvalseisjatele paistsid. Soovitan lugeda.

pealkiri: "Jane Seymour: The Haunted Queen" autor: Weir, Alison
keel: inglise 
kirjastus: Headline Review
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 531

ilmumisaasta: 2018
ISBN-10: 1472227670
ISBN-13: 9781472227676
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3.5/5

Samalt autorilt olen lugenud veel:
1. Alison Weir "Katherine of Aragon: the True Queen" (Six Tudor Queens I)
2. Alison Weir "Anne Boleyn: A King's Obsession" (Six Tudor Queens II)

20 mai 2020

Alison Weir "Anne Boleyn: A King's Obsession" (Six Tudor Queens II)


Anne Boleyni ja Henry VIII (armastuse)lugu võib jutustada mitut moodi. Alison Weiri nägemuses oli Anne noor, haritud naine, kellele Henry oma käitumisega esialgu head muljet ei jätnud ja oli suhtega nõus vaid omakasu pärast. Lõpuks Anne küll armus, aga mitte mehesse, vaid võimu, mida kuningannaks olemine andis. Ajaloost on teada, et nende abielu lõppes traagiliselt - Anne'i süüdistati riigireetmises ning hukati ja Henry abiellus oma kolmanda naisega. 
Kuigi autor hoiab ajaloolisest taustast kinni, esitab ta sündmused nii, et lugeja tajub äratundmist-mõistmist, et sadu aastaid tagasi elanud inimesed polnudki tänapäevastest nii väga erinevad. Mõni võib küll pettuda, et ei leia raamatust "lubatud" ilusat armastuslugu, aga kes tuleb väitma, et praegu pole suhteid, milles üks osapool on vaid kasude pärast. 
Selle raamatu Anne pole meeldiv inimene, ta on tujukas ja enesest liiga heal arvamusel, kuid just see oligi huvitav. Tore oli kohata "mitte nii toredat" naispeategelast. Soovitan lugeda.

pealkiri: "Anne Boleyn: A King's Obsession"
autor: Weir, Alison 
keel: inglise
kirjastus: Headline Review
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 544

ilmumisaasta: 2017
ISBN-10: 147222762X
ISBN-13: 9781472227621
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Samalt autorilt olen arvustanud veel:
Alison Weir "Katherine of Aragon: the True Queen" (Six Tudor Queens I")

13 mai 2020

Alison Weir "Katherine of Aragon: the True Queen" (Six Tudor Queens I"


Henry VIII ja ta kuue naise lugu käsitletakse ajaloolistes romaanides tihti ning Alison Weir on võtnud nõuks neist igaühe kohta raamat kirjutada. Käesolevaks hetkeks on sarjas ilmunud viis teost.
Katariina Aragonist oli esmalt abielus Henry vanema venna Arthuriga, kuid jäi viimase surma järel leseks, Henry troonile tõustes, sai tema naiseks ning kuningannaks. Nende armastuslugu algas kirglikult ja paljulubavalt, kuid lõppes traagiliselt, sest suhtest ei sündinud loodetud meessoost järeltulijat. Henry lahutas end abikaasast ja abiellus Anne Boleyniga, Katariina aga suri kõrvaleheidetuna üksinduses ning vaesuses.
See oli mu esimene Alison Weiri raamat ja ta kirjutamisstiil meeldis mulle väga. Selles ei olnud tohutu pikke ja põhjalikke kirjeldusi, mida mõnikord ajaloolistes romaanides kohata võib, tegelased olid tavalised inimesed, koos oma heade ja halbade külgedega. Huvitav oli lugeda, et autoril oli Katariina ja Arthuri abielu osas vaatenurk, mida ma enne kuskilt mujal kohanud polnud. Soovitan, kui temaatika huvi pakub.

pealkiri: "Katherine Katherine of Aragon: the True Queen"
autor: Weir, Alison
keel: inglise
kirjastus: Headline Fiction
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 696

ilmumisaasta: 2016
ISBN-10: 1472227476
ISBN-13: 9781472227478
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4/5 

16 aprill 2020

Emil Kolozsvar Grandpierre "Imeflööt"


Minu lapsepõlve lugemisvarasse kuulus punase kaanega, 1981. aastal ilmunud "Imeflööt". Ma armastasin muinasjutte ning lugesin toda raamatut lugematu arvu kordi, ikka uuesti ja uuesti.
2006. aastal ilmus Varrakult uus ja põhjalikum väljaanne, mille loomulikult endale ka ostsin. Olen seda raamatut aastate jooksul mõned korrad sirvinud, kuid kaanest-kaaneni läbilugemist ei mäleta. Karantiinis istudes alustasin ja kuigi pidasin vapralt lõpuni vastu, siis tõdesin, et see polnud sobiv lugemine. Muinasjuttude kõrvalt pääsesid mõtted ikka oma soovimatut rada uitama.
Kui ma selle kogemuse põhjal nüüd raamatut hindama hakkaksin, siis tuleks halb ning vale hinnang, sest ajastus oli täiesti vale. Kunagi loen uuesti.

pealkiri: "Imeflööt"
autor: Grandpierre, Kolozsvar Emil
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 364

ilmumisaasta: 2006
ISBN: 998531266
  
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: /5 (ülal mainitud põhjustel jätan hinde andmata)

06 aprill 2020

Romy Hausmann "Liebes Kind"


Neliteist aastat tagasi kadus kahekümne kolme aastane Lena.

"Am ersten Tag verliere ich mein Zeitgefühl, meine Würde und ein Backenzahn. Dafür habe ich jetzt zwei Kinder und eine Katze. Einen Mann habe ich auch." (Hausmann, Romy, "Liebes Kind", 2019, lk. 11)*

Raamatus on kolm jutustajat - röövitud naine, ta tütar ning Lena isa.  Esimestest lehekülgedest peale hakkad puzzletükkide kaupa lõpplahenduse poole liikuma ning  erinevate inimeste vaatenurki lugedes aru, et kõik pole täpselt nii, nagu sulle räägitakse, aga samas pole ka piisavalt palju fakte, et seda ümber lükata. Autori kiituseks peab ütlema, et ta ei vea lugejat teadlikult vales suunas, vaid lihtsalt valib väga hoolikalt, millal mingit infot anda. Oleksin väga üllatunud, kui keegi väidab, et ta teadis juba alguses, mis täpselt lahti on.
Käesolev raamat oli eelmisel aastal saksa edetabelites kindlalt sees ja seepärast olin skeptiline, sest populaarusus ei tähenda ju automaatselt kvaliteeti. Kui suvel Leipzigis raamatupoes käisin, siis juhtusin müüja otsa, kes oskas mulle erinevaid raamatuid laita ja soovitada. Ta kiitis Hausmanni väga ja kuna olin raamatuostu meeleolus, siis ostsin ära.
Mul on väga hea meel, et ta soovitust kuulasin, sest see raamat oli juba esimestest lausetest peale ülipõnev. Idee pole pole ju iseenesest uudne, näiteks meenub kohe raamat "Tuba", milles on samuti juttu röövitud naisest ja ta lapsest, kuid autor suudab lugu esitada nii, et lugedes pole kordagi igav, pigem ei jõua piisavalt kiiresti edasi.
"Dear Child" on varsti ka inglise keeles ilmumas ning kui teil on plaan lugeda, siis soovitan sisututvustuse lugemata jätta. Nad on sinna lisanud lause, mis avaldab sisu natuke liiga palju, ilma on põnevam. Muus osas saab see raamat minu ülisooja soovituse.

pealkiri: "Liebes Kind"
autor: Hausmann, Romy
keel: saksa
kirjastus: dtv verlag
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 432

ilmumisaasta: 2019
ISBN-13: 9783423435611
  
eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: "Dear Child" (ilmumas)

Goodreadsi hinnag: 5/5 

*Vabas tõlkes:
"Esimesel päeval kadus mu ajataju, eneseväärikus ning hammas. Selle eest on mul nüüd kaks last ja kass. Mees on mul ka."

03 aprill 2020

Andrei Hvostov "Sillamäe passioon"


Pealkirja ja sisututvustuse järgi ootasin kirjaniku mälestusi elust nõukogudeaegsel Sillamäel ja neid ma ka sain. Olles ise 1976. aasta väljalase, tuli palju nii tuttav ette kui ka üllatusena. Näiteks ei osanud ma arvata, et Sillamäel oli eestikeelne kool.
Tõrvatilgaks meepotis olid mõned kirjaniku liiga avameelsed meenutused, mille oleksin meelsasti lugemata jätnud. Saan aru, et autobiograafiliste raamatute puhul tekib alati küsimus, et kui palju ja kui ausalt kirjutada ning nö. täiesti alasti võtmist tuleb imetleda, kuid antud juhul oleksin eelistanud teatud mälestuste väljajätmist. Need ei andnud Sillamäe kui elukoha tutvustusele midagi juurde.
Lõppkokkuvõttes lugemist otseselt ei kahetse, aga ülivaimustuses ka polnud. 

pealkiri: "Sillamäe passioon"
autor: Hvostov, Andrei
keel: eesti
kirjastus: Petrone Print
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 304

ilmumisaasta: 2011
ISBN-13: 9789949907687
  
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3/5 

21 märts 2020

M.T. Edvardsson "A Nearly Normal Family"


Politsei sõnul tappis 19 aastane Stella 32 aastase mehe.
Mis juhtub su "tavalise" perekonnaga pärast seda kui ühte pereliiget süüdistatakse mõrvas? Raamatus esitavad omapoolse vaatenurga kõik kolm pereliiget, isa on paanikas, ema rahulik ning tütar selgitav.
Suurema osa ajast on õhus küsimus, kas Stella tõesti ongi mõrvar või mitte, kuid kuriteost huvitavam ja õõvastavam oli minu jaoks hoopis kogukonna aspekt. Kui alguses tundus inimestele võimatu, et kirikuõpetaja ja advokaadi perekonnas võib sirguda mõrvar, siis samm-sammult hakkavad isegi kõige ustavamad toetajad kahtlema. Inimeste meelemuutus ei peaks  üllatama, aga on ikkagi šokeeriv. Autor on selle hästi kirja pannud.
Mulle meeldis, nii tore oli üle hulga aja lugeda head kriminulli. Julgen soovitada ka.

pealkiri: "A Nearly Normal Family"
autor: Edvardsson, M. T. 
keel: inglise
kirjastus: Celadon Books
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 400

ilmumisaasta: 2019 (esmatrükk 2018)
ISBN-10: 1250204437
ISBN-13: 9781250204431
 
eesti keeles: "Täiesti tavaline perekond"
saksa keeles: "Die Lüge"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5


06 märts 2020

John Grisham "The Reckoning"


Raamatu võib jagada kolmeks osaks. Esimene neist viib meid 1946. aasta Mississippi osariiki Usas. Ühel oktoobrikuu hommikul ärkab teise maailmasõja veteran Pete Banning kindla veendumusega, et täna tapab ta ühe mehe. Kuid esmalt sööb ta rahulikult hommikust, siis võtab oma püssi ning lasebki kohaliku kirikuõpetaja Dexter Belli maha. Elanikud on jahmunud ega suuda mõista, miks nende armastatud sõjakangelane nii käitus, kuid Pete keeldub igasugustest omapoolsetest selgitustest ja kohtuistung lõppeb surmamõistva otsuse ning elektritooliga.
Teine osa keskendub Pete'i sõjaaegsetele aastatele. Ta sõdis jaapanlaste vastu, sattus Filipiinidel vangi ning oli üks Bataani surmamarsil olnud sõduritest.
Viimases kolmandikus tuleb välja, et kuriteo tagajärgede all ei kannata mitte ainult ohver ja ta perekond, vaid ka kurjategija pereliikmed. Pete'i lapsed olid juhtunu ajal kodust eemal kolledžites. Mees oli enda arvates kõik korralikult läbi mõelnud ning varanduse eelnevalt poja-tütre omandisse kandnud, kuid ta ei osanud ette näha, et Belli lesk lapsed kohtusse annab ja nad lõpuks kõigest ilma jäävad.
Raamatu alguses tuli välja, et Pete'i naine Liza on hullumajas, kuid ta seal viibimise põhjused olid hägused. Nüüd selgub, et kui Pete sõjas kadunuks jäi, otsis Liza lohutust mustanahalise mehe seltsist, jäi rasedaks ning Dexter Bell aitas naise hädast välja. Kui Pete petmisest teada sai, siis ei julgenud naine talle õige armukese isikut avaldada, vaid näitas kirikuõpetaja peale. Liza läks pärast seda ülestunnistust "vabatahtlikult-sunniviisiliselt" hullumajja ning Pete, kes ei suutnud reetmisega leppida, tappis Belli. Liza aga elas oma viimased elupäevad suure süükoormaga.
Esimene osa meeldis mulle vaatamata kurvale lõpule väga, täpselt selline advokaatide ja kohturuumiga lugu nagu Grishamilt oodata võib, kuid siis hakkas allapoole kiskuma. Sõjaaegne periood polnud halvasti kirjutatud ning andis Pete'i mõistmiseks tausta, kuid ma pole kindel, et see teema vääris antud raamatus nii pikka käsitlust.
Lõpu puhul püüdsin meeles pidada, raamatu alguses mainitud fakti, et 1940ndatel valitses Mississippi osariigis väga rassistlik õhkkond, kus valgel inimesel oli seadusevastane mustanahalisega intiimsuhtes olla. Pete oleks oma naise armukese niikuinii tapnud, vahe on vaid selles, et kui selleks oleks olnud mustanahaline mees, siis oleks ta arvatavasti ise ellu jäänud.
Samas, miks ei võinud Lizal uus kallim olla, Pete oli ju oletatavasti surnud? Küllap ootasid kõik, et ta leinab oma kaasat kuni elu lõpuni, ridade vahelt tuleb välja, et seksi nautiv ja vajav naine oli tolleaegse ühiskonna silmis halb.
Lõppkokkuvõttes see lugu kahest täiesti mõttetust surmast ja nende järelkajadest, mulle eriti ei meeldinud.

pealkiri: "The Reckoning"
autor: Grisham, John
keel: inglise
kirjastus: Doubleday Books
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 420

ilmumisaasta: 2018 
ISBN-10: 0385544154
ISBN-13: 9780385544153
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Das Bekenntnis"

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 

23 veebruar 2020

Marcelo Hernandez Castillo "Children of the Land"


Marcelo Hernandez Castillo tuli illegaalse immigrandina Mehhikost Ameerikasse juba väikese lapsena. Vanemate omavahelised suhted polnud head, isa oli äkkvihaga ning ema suhtes vägivaldne. Kui isa 2003. aastal Usast välja saadeti ning kümneaastase riiki sisenemise keelu sai, siis oli see perele omamoodi kergenduseks. Ema jäi lastega Usasse. Kui isa pärast keeluaja lõppu ikkagi tagasi tulla ei saanud, otsustas ema vaatamata laste vastuseisule, Mehhikosse abikaasa juurde kolida.
Mõnda aega tagasi vaatasin Netflixi pealt sarja "Living Undocumented", mis räägib illegaalsetest immigrantidest Usas ning sari koos raamatuga moodustas teineteist täiendava terviku. Nende inimeste ühiseks jooneks on hirm silma paista ja politsei tähelepanu äratada, näiteks ei ületa nad autoga sõites kunagi kiirust. Illegaalse staatuse saladuses hoidmise tähtsus, tehakse lastele juba maast-madalast selgeks. Castillo meenutab, et tal oli kergem tulevasega voodisse minna, kui talle oma dokumentide puudumisest rääkida. See nõudis seksist suuremat usaldust.  
Lugema hakates olin lihtsalt vaimustuses ning arvan, et see oleks nii ka jäänud, kui oleksin saanud raamatu ühe jutiga läbi lugeda. Kahjuks või õnneks pidin vahepeal magama minema ning järgmisel päeval puhanuna lõpetama. Siis olin ka juba rohkem kriitiline, sest sisukirjelduse järgi oodanuksin rohkem mälestusi lapse- ja noorukipõlvest, kuid neid oli liiga napilt. Suurem osa raamatust keskendub ta enda ja vanemate staatuse seaduslikuks muutmise püüdlustele. Kes on vähegi Ameerika immigratsiooni bürokraatiaga kokku puutunud, teavad, et see pole kerge protsess. Castillol endal "vedas" sest ta abiellus Usa kodanikuga ning sai seeläbi õiguse rohelist kaarti taodelda (Usa mittekodaniku residentsust tõestav dokument).
Epiloogis mainib ta, et on juba pool aastat kaine olnud, mis minu tõlgenduse järgi tähendab, et ta kirjutas raamatut alkoholiuimas ning järele mõeldes, tundusid mõned stseenid tõesti purjus pea sonimisena. Kuid, see raamat on kindlasti väärt lugemist, sest autor kirjutab enda isiklikest kogemustest ja teab, millest räägib. 

pealkiri: "Children of the Land"
autor: Castillo, Hernandez Marcelo
keel: inglise
kirjastus: Harper
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 384

ilmumisaasta: 2020
ISBN-10: 0062825593
ISBN-13: 9780062825599
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4/5