26 juuli 2016

Eve Chase "Black Rabbit Hall"

Raamatus on kaks jutustajat. Esiteks, Lorna, kes tänapäeva Inglismaal koos oma peigmehe Joniga mööda Cornwalli ringi sõidab ja pulmapeo pidamiseks sobivat kohta otsib. Nad juhtuvad maja juurde, mida kohalik rahvas "Musta jänese majaks" (Black Rabbit Hall) kutsub. Jon pole halvas seisukorras olevast hoonest vaimustuses, kuid Lorna on veendunud, et pidu peab toimuma just selles kohas. Maja tõmbab teda otsekui magnetina enda poole.
Teiseks jutustajaks on Amber Alton, kes räägib meile oma lugu 1968-1969. aastatest. Ta elas "Musta jänese majas" koos oma vanemate ning kaksikvenna Toby, venna Barney ning õe Kittyga. Emaga juhtub õnnetus ning isa abiellub uuesti. Võõrasema Caroline toob perekonda ka uue venna Luciani. Uute pereliikmete lisandumine ei möödu valutult ja suurim vastuseis tuleb Toby poolt.  
Mõnikord loen ma Goodreadsist arvustusi, eriti neid, milles on antud madal hinne raamatule, mis mulle tegelikult väga meeldis. Leidsin ühe, milles kirjutati, et nimetatud raamatus on nii seksi kui vandumist ning hinnanguks anti vaid üks punkt. Kui te juhuslikult sama arvustuse otsa satute, siis palun ärge seda küll uskuge. "Black Rabbit Hall-is" olevad vandesõnad ja intiimsus võivad küll häirida vaid ülitundlikku inimest. Kuid raamat sobib kindlasti neile, kes armastavad Kate Mortoni või Lucinda Riley raamatuid, sest on täpselt selline erinevates ajastutes jooksev perekonnalugu. Ette võiks heita vaid aeglast algust, ma vist lugesin vahepeal isegi teise raamatu läbi, sest kuidagi ei saanud vedama, kuid siis läks paremaks. Mulle isiklikult meeldisid Amberi osad rohkem, kuid teiega võib vastupidi olla. Lõpeks oli see hea suvelugemine ning Eve Chase on kindlasti autor, kelle uutel raamatutel ma edaspidi silma peal hoian.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Black Rabbit Hall"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Karin Slaughter "A Faint Cold Fear" (Grant County III)

Sara on koos oma viimaseid nädalaid raseda õe Tessaga kohvikus jäätist söömas, kui teda kutsutakse enesetapja surnukeha üle vaatama. Tessa tuleb kaasa ja lubab autos oodata, sest teoreetiliselt ei peaks Saral kuigi kaua aega minema, kuid õde ei suuda nii kaua autos istuda ja läheb puude vahele kõndima. Kui Tessat tüki aja pärast veel tagasi pole, siis hakatakse teda otsima ning kõigi suureks õuduseks leitakse naine noahaavadega maas lebamas. Kahjuks ei ela beebi rünnakut üle.
Jeffrey ja Sara peavad kurjategija välja selgitama ning seekord ilma Lenata. Naine ei tööta enam politseiniku, vaid hoopis turvamehena ning on selles raamatus ennasthävitava käitumisega ning üldse väga ebameeldiv tegelane. Kogu kaastunne, mis mul ta vastu eelmises raamatus tekkis, on nüüd kadunud. Siiski huvitab mind väga, kuidas ta tegelaskuju edasi areneb, sest nii "häid" vastumeelseid tegelasi tuleb raamatutes harva ette.
Lugesin selle raamatu kõige esimesena ning olin täiesti vaimustunud. Nüüd tagasivaatena ütleksin, et teine osa oli seni loetutest kõige parem. Kuigi ma ise seda ei teinud, soovitaksin siiski sarja õiges järjekorras lugeda, sest näiteks esimese raamatu mõrvari arvasin ma ära sel moel, et teda kolmandas osas enam polnud. Kui teil see aga ei õnnestu, siis pole ka hullu, sest lugemiselamust see ei vähenda. Ma loen sarja kindlasti edasi.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Dreh Dich Nicht Um" 

Goodreadsi hinnang: 5/5 (tegelik hinnang 4.5)

25 juuli 2016

Karin Slaughter "Kisscut" (Grant County II)

Tegemist on sarja teise raamatuga ning sündmused jätkuvad neli kuud pärast "Blindsighted'is" toimunut. Sara ja Jeffrey üritavad ikka veel oma suhet korda saada ning lepivad kokku laupäevaõhtuse kohtamise kohalikus rulluisutamise saalis. Ilusti alanud õhtu saab traagilise lõpu, kui teismeliste tüli kulminiseerub relva väljavõtmisega ning Jeff on sunnitud noort tüdrukut Jenny Deaver'it tulistama. 
Lahang näitab, et Jennyt oli juba pikalt füüsilise ja seksuaalse väärkohtlemise all kannatanud. Lugu läheb aina räpasemaks ja vastikumaks, sest mängu tulevad pedofiilid ning lastepornoga äritsejad ja päevavalgele tulevad saladused ajavad lugejal lihtsalt südame pahaks.
Kõrvaltegelastest Lena Adams ei suuda tookord läbielatut unustada, see kummitab teda, kuid naine ei taha abi otsida ning leiab hoopis alkoholist lohutust. Ühelt poolt oleks teda nii väga raputada tahtnud, et noor inimene lõpuks ometi mõistuse pähe võtaks, teiselt poolt sain aru, et viimased kuud (õe surm ning röövimine ja vägistamine) polnud kerged üleelamised ning Lena reaktsioon on mõistetav. Siiski oli kurb lugeda, kuidas Lena kõikide temast hoolivate inimeste abikatsed eemale tõukas.
Kriminullina on see väga hea raamat ning käsitluse all olevad teemad on sellised, mis ei peaks küll kedagi külmaks jätma. Kuid, Karin Slaughter ei oska romantilisi stseene kirjutada, Sara ja Jeffrey vahelised dialoogid on naiivsed ja lapsikud, kui aus olla, siis ega ma neid lõpuks enam lugenudki. Muus osas soovitan.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Vergiss mein nicht"

Goodreadsi hinnang: 5/5 (tegelik 4.5)

Beatrix Potter "The Tale of Mrs Tiggy-Winkle"

Väike tüdruk Lucie kaotas oma taskurätikud ära ning otsib neid kõikjalt. Ta küsib nii kassi kui kuke käest, kuid keegi ei oska teda aidata. Ringi kõndides leiab Lucie mäe seest väikese ukse, millele koputades, avab proua Tiggy-Winkle. Proua on ümmargune ja natuke omapärane pesunaine, kes peseb ja triigib kõigi ümbruskonna loomade riideid. Lucie veedab oma päeva sõbralikku proua Tiggy-Winkle't aidates ning saab ka oma taskurätikud puhtana tagasi. Lõpuks mõistab ta, et pesunaine oli tegelikult siil. Oli see nüüd uni või tõsilugu?
Beatrix Potter lugu "The Tale of Mrs Tiggy-Winkle" ilmus esmakordselt 1905. aastal ning kuulub lastekirjanduse klassikasse. Penguini kirjastus otsustas autori 150. sünniaastapäeva auks kordustrükina välja anda viis väikest raamatukest, millest igaühes sisaldub üks lugu ning kaane kujundas tuntud briti disainer. Käesoleva raamatu disainis Orla Kiely ning loomulikult pidin ma selle ostma, sest sel on ju siilid peal.
Lugu ise on armas, aga tänapäeva lastele, kes võib-olla ei teagi enam, mis on riidest taskurätikud, natuke võõras.  Väärtust lisab, et on säilitatud  originaalis olnud imeilusad illustratsioonid ning lisaks kujundusele meeldis mulle ka raamatu formaat. See on kõvakaaneline ning kergesti puhastatav, mis on väikeste lugejate puhul väga oluline.
Oleks sama raamat eesti keeles ilmunud, siis ütleksin, et formaadi poolest soovitaksin lastele küll, aga sisu üle peab igaüks ise otsustama. Olen Beatrix Potteri lugusid oma poja peal katsetanud, lugesin neid talle ette ja ta polnud eriti vaimustuses, sest keeleliselt on need rasked ja sisu tänapäeva  mõistes mõnikord isegi lapsele mittesobiv (see ei kehti selle raamatu kohta).   

eesti keeles: andmed puuduvad
saksa keeles: andmed puuduvad

Goodreadsi hinnang: 4/5 (3 punkti loole ja 1 kaanekujunduse ja formaadi eest)


21 juuli 2016

Cornelia Funke "Ghosthunters and the Muddy Monster of Doom!" (IV)

Lõpuks ometi on Tomi oskused suured, et ta on valmis "tondipüüdja diplomi" saamiseks vajalikku eksamit sooritama. Selgub, et tont, kelle vastu ta saadetakse, on hoopis tugevam ja hirmsam kui esialgu arvati ning temaga võitlemiseks tuleb kõik jõud ühendada. Raske on, aga loomulikult nad  võidavad.
See on Cornelia Funke tondipüüdjate neljaosalise sarja viimane raamat, eelmised kolm on:
1. "Ghosthunters and the Incredibly Revolting Ghost!"
2. "Ghosthunters and the Gruesome Invincible Lightning Ghost!"  
3. "Ghosthunters and the Totally Moldy Baroness!"
Hinnates nüüd sarja tervikuna, ütleksin, et kõige naljakam oli esimene raamat, kuid loona tugevaim neljas, kõige kehvem aga teine osa. Läbivalt häirisid mind kaks asja. Esiteks lühendite kasutamine, näiteks Averagely Spooky Ghost (ASG) või Incredibly Revolting Ghost (IRG). Korra või paar nimetamisest oleks piisanud, pidev kordamine läks tüütuks. Ka ei meeldinud mulle illustratsioonid, eelistan "ilusaid" pilte. Mu lemmik illustraator on näiteks Siima Škop, kes oleks kindlasti ka kõik tondid kauniks joonistanud. 
Lõppkokkuvõttes oli tore lugemine, kõik raamatud olid natuke kõhedusttekitavad, naljakad ning õnneliku lõpuga, sest kõik tondid said lõpuks võidetud. Nii, et lapsele annaksin lugeda küll. Tegelikult võiks Funke veel ühe raamatu kirjutada, sest neljandas raamatus tuli tondipüüdjate meeskonnale üks hea ja kasulik lisandus juurde ning oleks tore teada, kuidas nende koostöö edaspidi kujuneb. 
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Gespensterjäger in großer Gefahr"

Goodreadsi hinnang: 4/5 

Cornelia Funke "Ghosthunters and the Totally Moldy Baroness!" (III)

Gloomsurgi lossis kummitab  400 aastane Hallitav Baroness, kes ka oma eluajal kuigi meeldiv tegelane polnud. Tom, Hetty ja Hugo on vastiku tondiga võitlemiseks valmis ja loomulikult võidavad.  
Sarja teist osa käest pannes tundus mulle, et kui edasi ei loe, siis pole ka midagi hullu. Kindlasti poleks ma hakanud neid tellima, aga kuna kolmas ja neljas osa mulle raamatukogus riiulist vastu vaatasid, siis otsustasin ka lugeda. Ja tegelikult on mul hea meel, et seda tegin, kolmas osa on jällegi hea ning vaim mõnusalt kõhedusttekitav.  

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Gespensterjäger in der Guselburg" (III)

Goodreadsi hinnang: 4/5

Maggie Stiefvater "Shiver" (The Wolves of Mercy Falls I)

Nooruke Grace elas üle huntide rünnaku ja nüüd aastaid hiljem on hundid ta kinnisideeks. Neiu jälgib neid ja üks kollaste silmadega hunt vaatab alati vastu. Selle hundi sees peitub inimene Sam (jah, ta on libahunt), kui teda tulistatakse, siis muutub Sam inimeseks ja jääb Grace'i juurde elama. Algab Sami ja Grace'i võitlus külmaga, sest vaid soojana püsides jääb Sam inimeseks ja mida kauem on ta inimene, seda pikem on koosveedetud aeg.
See oli ülelugemine. Ma  lugesin "Shiverit" esimest korda mitu aastat tagasi ja tookord ei meeldinud see mulle eriti. Lugesin küll ka teise osa esimesed leheküljed läbi, kuid ei saanud vedama. Nüüd, olles kaks uuemat Stiefvateri raamatut läbi lugenud, mis mulle väga meeldisid, mõtlesin, et annan huntide sarjale uue võimaluse. Lootsin, et vahepeal on mingi muudatus toimunud, sest olen nüüd rohkem noortekate lainel kui siis, aga ei olnud.
Ma ei oskagi nimetada ühte ja ainukest põhjust, miks see raamat mulle nii väga ei istunud. Esiteks hakkas mulle see libahuntide maailm vastu, mulle ei meeldinud, kuidas nad teadlikult inimesi ründasid ja nii oma karja suurendasid. Teiseks, puudus inimesel Samil igasugune tegevus, ta lihtsalt oli, selline natuke lontu, kes kutsikana Grace'i järel lonkis. Kolmandaks, oli tempo liiga aeglane, mul hakkas lugedes lihtsalt igav. Tean, et paljud inimesed on eriarvamusel, aga see pole minu sari. 

eesti keeles: "Värin"
saksa keeles: "Nach dem Sommer" (I)

Goodreadsi hinnang: 2/5 

Karin Slaughter "Blindsighted" (Grant County I)

Ühel päeval avastatakse väikese Georgia linnakese söögikohas jõhka rünnaku ohvriks langenud ülikooli professor Sybil Adams. Naise leiab kohalik pediaater ja surnuarst Sara Linton, kellel kahjuks ei õnnestu Sybili elu päästa. Mõned päevad hiljem leitakse mõrvari järgmine ohver, noor tudeng, kes oli jäetud Sara auto peale.  
Juhtumeid uurib Sara eksmees, kohalik politseiülem Jeffrey Tolliver. Nad lahutasid, sest Jeff pettis Sarat, kuid ei suuda teineteist unustada ja üritavad suhet lappida.  Uurimine liigub erinevatesse suundadesse ning politseinikud püüavad välja selgitada, mis mõrvarit motiveerib ning kuidas ta ohvreid valib. Näiteks, kas võis Sybili mõrva põhjuseks olla tema pimedus või seksuaaleelistused? Kolmanda ohvrina röövib kurjategija Jeffrey meeskonda kuuluva politseiniku Lena Adamsi (Sybili õe). Aja jooksul selgub ka, et Sara on kuritegudega tihedamalt seotud kui esialgu arvatakse.  
Ma tundsin vajadust lugeda midagi hoopis teistsugust, tõeliselt jõhkrat ja verist krimkat. Otsustasin katsetada autoriga, kellest olin küll kuulnud, aga lugenud mitte. Sarja esimest raamatut polnud tookord raamatukogus sees ning seepärast lugesin esimesena kolmanda osa. Kuna olen vahepeal ka teised raamatud läbi lugenud, siis otsustasin arvustused kirjutada õiges järjekorras.  
Autori stiil meenutas mulle kõige enam Tess Gerritseni oma parimal päevil (viimased raamatud pole enam nii head kui esimesed).  Raamat oli põnev ja hoidis lugemas. Mõrvari arvasin ma küll juba varakult ära, aga seda pigem seepärast, et see oli inimene, keda kolmandas raamatus enam polnud. Detailsete kirjelduste tõttu ei soovita ma Karin Slaughterit nõrganärvilisematele lugejatele, kuid see raamat sobib ideaalselt neile, kes naudivad näiteks Patricia Cornwelli Scarpetta või eelpool nimetatud Gerritseni Rizzoli ja Isles sarja.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Belladonna" 

Goodreadsi hinnang: 4/5

20 juuli 2016

David Messer "Sigmund"

Sigmund Freud (1856-1939) oli Austria neuroloog, psühhiaater ning psühhoanalüüsi teooria ja meetodi rajaja. Tema tööd on avaldanud suurt mõju psüühika uurimisele, psühhoteraapiale, pedagoogikale, kirjandusele, filosoofiale ning kultuurile üldiselt (Wiki). Raamatus "Sigmund" on kirjanik esitanud huvitava teooria - mis siis kui Freud suri 13 päeva enne ettenähtud aega ja tuleb nüüd neid tookord alles jäänud päevi tänapäeva Londonisse ära elama. 
Psühhiaater David Pollack töötab rikaste ja kuulsate terapeudina ning suhtub elluärganud Freudi esmalt skeptiliselt ning näeb temas vaid segaduses vanapapit, kuid Sigmund veenab teda oma ehtsuses ning lõpuks võtab David ta isegi enda pere juurde elama. 

"End pisut ette kallutades vaatas ta üle kabineti ukse ja kangestus pisut, märgates seal kummalist külastajat. kabinetis istus hallipäine, väga hästi hoolitsetud habemega ja vanamoodsate ümmarguste prillidega vana mees. Davidit märkamata külitas ta lapse moodi oma toolil ja uuris midagi põrandal enda ees.
"Mis Sigmund Freud see veel on?" küsis David poolhääli ja pilkavalt Cherylit. Lustliku naeratusega ulatas naine talle täidetud ankeedi.
"Sa hirmutad mind oma salapärase olekuga," hoiatas David naljatades ja tehtult kurja nägu ette manades. heitnud aga pilgu ankeedi siseküljele, ta tardus.
"Sigmund Freud?! Kaheksakümne kolme aastane?! Mis nali see on?!"

David ja Sigmund püüavad üheskoos leida vastuseid küsimustele, mis Freudi enne surma piinama jääd, näiteks uuritakse, mis ta järeltulijatest saanud on.  Sigmundi arutelud igasugu juhuslike inimestega on väga huvitavad, sest arusaamad ja tõekspidamised on ju aja jooksul palju muutunud. Näiteks tuleb vestlusest narkoärikaga välja, et Freud soovitas omal ajal kokaiini ravimina; nüüd on see aga keelatud; seksimänguasjadepoes on aga jälle vanahärral üllatusi kui palju, sest tänapäeval ollakse palju vabameelsemad kui tema esimesel eluajal.     
Kuigi Freudi nimi jooksis ülikooli ajal erinevates psüholoogia loengutes läbi, ei mäletanud ma enam ta teooriate üksikuasju, kuid ta on mulle alati huvitav tegelane tundunud ning ma ootasin raamatu lugemist suure põnevusega. Autori nägemuses on  Sigmund Freud meeldiv tegelane, selline muhe ja intelligentne vanapapa, kellel pole mingi teema arutlemise suhtes eelarvamusi. Ilukirjanduslikud osad on tihedalt läbi põimunud ajalooliste faktidega Freudi elust ja teooriatest. Raamatu tase on minu arvates veidi ebaühtlane - ilukirjanduslik osa on nõrgem kui faktipõhised lõigud (viimane on ka mõistetav, sest autoriks on psühhiaatriakonsultant). Alguses olin päris pettunud, sest mind häiris, kuidas Sigmund iga natukese aja tagant kavalalt/nukralt naeratas, kuid siis haaras loetu kaasa ja oli väga huvitav. Arvan, et see raamat sobiks kindlasti lugemiseks neile, kes otsivad natuke teistsugust ajaloolist kirjandust. Puudulikke eelteadmisi pole vaja karta, sest raamatus on kõik ilusti lahti seletatud.

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnang: 5/5 (paneksin 4.5)

Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest! 

15 juuli 2016

Clare Mackintosh "I Let You Go"

Lugejate silmade ees avaneb traagiline lugu. Väike, viie aastane Jacob saab autoõnnetuses surma. Laps hakkas üksi üle tee minema, ei tea kust ilmus välja kihutav auto ning pärast õnnetust sõitis juht peatumata edasi, jättes poisi teele. Jutustajaid on mitu, esiteks politseinik Ray, kes koos oma meeskonnaga seda juhtumit uurima asub ning Jenna Grey, kes ei suuda õnnetust unustada ning kaotust südamest leinab. Jenna põgeneb Bristolist väikesesse külakesse peidupaika otsima, kuid minevik ei jäta teda maha. 
Raamatukaanele on kirjutatud ülistav võrdlus "Tüdrukuga rongis", mis minu jaoks eriti soovitusena ei mõjunud, sest too raamat mind ei vaimustanud. Seega võtsin "I Let You Go" kätte teatava skeptitsismiga ja algus läks aeglaselt, kuid siis... Ütlen vaid, et see on väga kurb ja detailne raamat, mida nõrganärvilisele ei soovita ning sarnasus "Tüdrukuga rongis" on imeväike. Raamat tuletab meelde, et koletised ei eksisteeri mitte ainult muinasjuttudes, vaid ka meie ümber. Üks parimaid lugemiselamusi sel aastal. Ma loodan, et see autor kirjutab veel. 

eesti keeles: "Ma lasen sul minna"
saksa keeles: "Meine Seele so kalt"

Goodreadsi hinnang: 5/5

Sergej Lukianenko "Wächter der Nacht" (I)

Lukjanenko loodud maailmas elavad tavainimeste kõrval nn. teised - vampiirid, nõiad, libahundid ja manatargad. "Teiste" üle valvavad kaks vahtkonda - Öine (head) ja Päevane (halvad). Vahtkondade jõud on peaaegu võrdsed ning valitseb reegel, et “heategu annab õiguse pahateoks”. Raamatus on kolm lugu, millest igaühes on peategelaseks Öise vahtkonna töötaja Anton ning  kirjeldatud sündmuste omavahelistest seostest saab aru raamatu lõpuks. 
"Wächter der Nacht" oli ülelugemine. Avastasin selle kirjaniku ja sarja enda jaoks 2007. aastal kui Berliini kolisime. Jalutasime tänaval ja ühe raamatupoe ukse ette olid tõstetud mõned raamatud, nende hulgas ka "Wächter des Zwielichts".  Ostsin raamatu ära ja hakkasin kohe lugema. Taust oli küll segane (mida seletas hiljem avastatud tõsiasi, et olin ostnud sarja kolmanda osa), aga lugu ise väga teistsugune ja kaasahaarav. Lõpuks lugesin kõik neli raamatut läbi. Hiljuti sain teada, et autor kirjutas sarja veel edasi ning ilmunud on ka 5. ja 6. osa, mida ma veel lugenud pole. Kuna see on mul plaanis, aga neljast on vaid hägune mälestus järel, siis tahtsin raamatud üle lugeda. Sel korral polnud ma enam nii vaimustunud, kui esimesel lugemisel, kuid siiski meeldis väga, sest vahtkondade maailm on teistest fantaasiaromaanidest väga erinev. Esiteks on tegevuskohaks Moskva, mida ma enne kohanud polnud, teiseks pole loos midagi ülimüstilist, st kõik tundub kuidagi usutav, enamik "teisi" elavad rahulikult oma igapäevast elu ja ei tüki esile. Sarnaselt inimeste ühiskonnale, teevad pahandust vaid üksikud. Lukjanenko ei tee ka väga otsest hea-halva vastandust, pigem on küsimus vaatenurgas ja tasakaalus.
See on küll juba natuke vanem raamat (eesti keeles ilmus 2008. aastal kirjastuselt Varrak), aga fantaasiasõbrale soovitan lugeda küll. Raamatu põhjal on tehtud ka film, mis mulle eriti ei meeldinud, aga see oli pigem ääremärkus.

eesti keeles: "Öine vahtkond"
inglise keeles: "Night Watch"

Goodreadsi hinnang: 4/5 

Meelis Friedenthal "Inglite keel"

Rahva Raamatu kodulehel tutvustatakse Meelis Friedenthal uut raamatut järgmiselt:

Ootamatult on välja ilmunud aastaid tagasi kahtlastel asjaoludel kaduma läinud arhiiv. Paberiuurijate Asta ja Eino Aaroni kogu sisaldab varauusaegsete vesimärkidega paberilehti ja üht kummalist 17. sajandist pärit raamatut, mida on näinud vaid loetud silmapaarid. Nimetus kolkakülas asuvas majapidamises, kuhu ajaloolased Joonas ja Siim kastidele järele lähevad, võtab neid vastu pealetükkiv vanakraamikaupmehest torupillimängija. Erinevate seoste jada tuletab Joonasele meelde, et üks veider torupillimängija on ta elust vilksamisi varemgi läbi astunud. Siis, kui ta aastaid tagasi tudengipõlves kohtus Mirjamiga. Mingeid hämaraid seoseid pidi on kõik need kohtumised seotud Aaronite elutööga. Oma uurimistöö käigus avastasid nad ajaloohämarusest asju, mis oleksidki võinud saladuseks jääda. 

Raamatu sündmused hüppavad tänapäeva ning 17. sajandi Tartu vahel, vahepeal peatutakse ka 1980. ja 1990. aastates ning tehakse kõrvalepõige Saksamaalegi. Tegelased on kirjud - eelkõige ajaloolane Joonas, tudeng Mirjam ning salapärane torupillimängija, kuid ka vana raamat, mille loomisele nii palju vaeva ja verd sisse oli pandud. Pean tunnistama, et see raamat huvitas mind asja juures tegelikult kõige rohkem. Juhtusin kunagi nägema pilte muuseumites olevatest hästi vanadest raamatutest ja tundus tõesti, et neil teostel oli oma elu ja hing nagu sellelgi raamatul "Inglite keeles". Põnev. 
Ainuke etteheide oleks, et raamat oleks võinud paari peatüki võrra veel pikem olla, sellisel kujul jäi lugu lõpetamata, mis punktisummat mu silmis ei alandanud, aga huvitav oleks ikkagi teada saada, mis näiteks Mirjamist edasi sai.
Olen lugenud sama autori raamatut "Mesilased" ning mäletan tunnet, et raamat meeldis, aga ma ei leidnud sõnu loetu täpseks kirjeldamiseks. "Inglite keele" puhul oli emotsioon üldjoontes sarnane, kui õhustikult on see väga Tartulik raamat. Mul tekkis seda lugedes tõsine igatsus Toomemäe ja varemete järele. Mulle väga meeldis ja soovitan teilegi!

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnang: 5/5

Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest!

14 juuli 2016

Maggie Stiefvater "The Raven Boys" (Raven Cycle I)

Blue Sargent on pärit selgeltnägijate suguvõsast ning talle on ennustatud, et kui ta suudleb oma tõelist armastust, siis too sureb.

"There are only two reasons a non-seer would see a spirit on St. Mark's Eve, Blue. Either you're his true love, "Neeve said, "you killed him." (lk. 16)

Igal aastal jälgib Blue koos emaga lähitulevikus surevate inimeste hingede rongkäiku. Ta ise pole kunagi ühtegi vaimu näinud, sest tal puuduvad selgeltnägijavõimed, kuid sel aastal näeb ta oma esimest - pimedusest ilmub kohaliku Aglionby akadeemia õpilane Gansey vaim.  

"Aglionby Academy was number one reason Blue had developed her two rules: One, stay away from boys, because they were trouble. And two, stay away from Aglionby boys because they were bastards." (lk.10) 

Aglionby õpilased on tuntud kaarnapoiste nime all ning Blue on endale andnud lubaduse neist eemale hoida, sest kaarnapoistest ei tule muud, kui pahandust. Vaatamata ennustusele ja oma põhimõtetetele, sõbruneb ta Gansey, Ronani, Adami ja Noahiga ning siseneb nende kummalisse ja pahaendelisse maailma. 
Pärast viimast suuremat lugemismaratoni, mille hulka kuulus ka "Vihurimäe", tabas mind tõeline lugemiskriis. Ma seisin ahastades raamaturiiuli ees, sest ei suutnud uut raamatut lugemiseks välja valida, ükski ei tundunud köitev ja "õige". Kas on olemas hullemat tunnet? Olles mitmeid erinevaid alustanud ja kõrvaleheitnud, võtsin kätte hiljuti soetatud Stiefvateri Kaarnapoiste sarja esimese raamatu ja kuigi sel raamatul oli puudujääke (natuke segane ja puudulik taustalugu), haaras lugu mind täielikult kaasa ning aitas mu lugemiskriisist välja. Tore on tõdeda, et kõik sarja raamatud on seniseks ilmunud ja ma saan need üksteise järel läbi lugeda, sest olid mõned liinid, mis mulle tõesti huvi pakkusid.

eesti keeles: "Kaarnapoisid"
saksa keeles: "Wen der Rabe ruft"

Goodreadsi hinnang: 4/5