23 juuli 2018

Seicho Matsumoto "Mäng sõiduplaaniga"



 
 
 
keel: eesti
tõlkija: Sisask, Agu
kirjastus: Eesti Raamat 
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 111

ilmumisaasta: 1974 (esmatrükk 1957) 

inglise keeles: "Tokyo Express" / "Points and Lines"
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 3/5 


*kaanepilt Goodreadsist  

Barbara Erskine "Kõige tumedam tund"

1940. aasta suvel kohtuvad Inglismaal noor ja andekas kunstnik Evie Lucas  ning uljas piloot Tony. Seitsekümmend aastat hiljem tahab kunstiajaloolane Lucy Eviest raamatut kirjutada ning hakkab ammu toimunud sündmusi kildude kaupa avastama ja tervikuks kokku panema.
Suhtusin raamatusse teatava skeptilisusega, sest olin juba enne proovinud ühte Erskine raamatut lugeda ning tolles olev vaimude komponent ei sobinud mulle üldse.
"Kõige tumedama tunni" sisukirjelduse ja arvustuste põhjal lootsin, et sel korral on asi parem. Kahjuks pean ütlema, et minust ei saanud Erskine fänni. Raamat oli küll täiesti loetav, kuid üleloomulikku elementi kõrvale jättes, ei midagi uut. Olen samalaadseid juba palju lugenud. Ka jäi Evie tegelane liiga ühekülgseks, ta ei näinud midagi peale maalimise ning saan aru küll, et pidanuksin talle kaasa tundma, kuid ei suutnud.
See polnud küll minu raamat, kuid mõistan, miks teised lugejad sellele Goodreadsis kõrgeid hindeid andsid.
  
pealkiri: "Kõige tumedam tund"
autor: Erskine, Barbara
keel: eesti
tõlkija: Tiiu Loog
kirjastus: Varrk
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 464
ilmumisaasta: 2016 (esmatrükk 2014)
ISBN-13: 9789985337745
 
inglise keeles: "The Darkest Hour"
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 
 

*kaanepilt Goodreadsist  
 
 

20 juuli 2018

Debbie Macomber "Pelican Court 311" (Cedar Cove III)

Raamatu sündmused toimuvad Cedar Cove nimelises linnakeses, kus kõik tunnevad kõiki ning miski ei jää saladuseks.
Loo keskmes on Rosie ja Zach, kes on värskelt lahutatud. Kõigi osapoolte ebameeldivaks üllatuseks tegi kohtunik Olivia Lockhart laste hooldusõiguse määramisel otsuse, et mitte lapsed  ei liigu Rosie ja Zachi elupaikade vahel, vaid hoopis vanemad käivad edasi-edasi.
Kuid ka kohtunik Olivia on keelepeksu keskel, klatšimoorid tahavad teada, kas ta jääb kokku Jackiga või läheb tagasi oma eksmehe juurde?
Olles varem Debbie Maccomberi raamatuid lugenud, teadsin päris täpselt, et mind ootab ees ettearvatava õnneliku lõpuga lugu. Objektiivselt võttes on see muidugi lääge ning tegelased veidi tobedad, mistõttu ma regulaarselt selliseid raamatuid enam ei loe, kuid tol hetkel oli just see, mida vajasin.
pealkiri: "Pelican Court 311"
autor: Mccomber, Debbie
keel: eesti
kirjastus: Ersen
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 383
ilmumisaasta: 2011 (esmatrükk 2003)
ISBN-10: 9949250560
ISBN-13: 9789949250561
 
inglise keeles: "311 Pelican Court"
saksa keeles: "311 Pelican Court"

Goodreadsi hinnag: 2/5 

*kaanepilt Goodreadsist  

Agatha Christie "Laip raamatukogutoas" (Miss Marple III)


"Miss Marple oli väga üllatunud. "Jah, Jane kuuleb. Sa oled väga vara üleval, Dolly."
Mrs. Bantry kuuldus telefonitorust kostva hääle järgi olevat hingeldav ja erutatud. "On juhtunud ülimalt hirmus asi."
"Oh, mu kallis!"
"Me leidsime just raamatukogutoast laiba."
Hetke vältel arvas miss Marple, et ta sõbranna on hulluks läinud. "Mis asja te leidsite?"
"Ma tean, seda on raske uskuda, eks ole? See tähendab, ma arvasin, et niisuguseid asju juhtub ainult raamatutes. Mul tuli Arthuriga tundide kaupa vaielda, enne kui ta üldse alla vaatama läks."
Miss Marple püüdis end koguda. "Aga kelle laip see siis on?"
"See on üks blondiin."
"Mis asi?"
"Blondiin. Ilus blondiin - nagu raamatutes. Keegi meist ei ole teda kunagi varem näinud. Ta lihtsalt lamab seal raamatukogutoas ja on surnud. Sellepärast pead sa otsekohe siia tulema."
Miss Marple ütles kahtlevalt: "Muidugi, kallis, kui sa arvad, et ma saan sind mingil moel lohutada..."
"Oh, ega mul lohutust vaja ei ole. Aga sa oskad laipadega nii hästi ümber käia.""
(lk. 7-8).  
 
Nagu eelpool olevast lõigust välja tuleb, leidis Mrs. Bantry oma raamatukogutoast laiba ning kutsub oma sõbranna Miss Marple olukorraga tegelema. Loomulikult suudab nutikas vanadaam mõrvari leida ning minul lugejana oli seda protsessi väga nauditav jälgida. Igal juhul soovitan, eriti kui te seda veel lugenud pole.
 
pealkiri: ""Laip raamatukogutoas"
autor: Christie, Agatha
keel: eesti
tõlkija: Toming, Ralf
kirjastus: Katherine
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 144 

ilmumisaasta: 1991 (esmatrükk 1942) 
inglise keeles: "The Body in the Library"
saksa keeles: "Die Tote in der Bibliothek"

Goodreadsi hinnag: 5/5 


*kaanepilt Goodreadsist  

Agatha Christie "Kõver maja"

"Ta oli korranud tuntud lasteluuletusest võetud ridu:
"Nad elasid kõveras majas,
sõid suppi kõverast pajast."
"See luuletus räägib meist. Tõsi küll, meie maja poelgi eriti väike, aga see on tõepoolest kõver, osaliselt puidust, ning sellel on viilkatus peal."
"Kas teil on suur perekond? On teil ka õdesid ja vendi?"
"Vend, õde, ema, isa, onu, onunaine, vanaisa, vanatädi, vanaisa naine.""
(lk. 7).

Sophia Leonidese vanaisa sureb ootamatult. Iseenesest pole vana inimese surmas ju midagi ootamatut, kuid vana mees põdes diabeeti ja talle süstiti iga päev insuliini ning viimasel korral asendas keegi insuliini esedriiniga. Kurjategijat ning motiive hakkab otsima isehakanud detektiiv Charles Hayward, kelle motivatsiooniks on armastatud naise süüst vabastamine.
Olen viimasel ajal mitmeid Agatha Christie teoseid (üle)lugenud ja võrdluses pole "Kõver maja" mu lemmik, eelistan neid, kus tegutsevad Hercule Poirot või Miss Marple, kuid sellegi poolest väga hea lugemine.

pealkiri: "Kõver maja"
autor: Christie, Agatha
keel: eesti
tõlkija: Piirimaa, Matti
kirjastus: PAF
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 162 

ilmumisaasta: 1994 (esmatrükk 1949) 
inglise keeles: "Crooked House"
saksa keeles: "Das krumme Haus"

Goodreadsi hinnag: 4/5 


*kaanepilt Goodreadsist  

10 juuli 2018

Douglas Lindsey "Surnute laul"

Kaksteist aastat tagasi tuli Šotimaalt pärit John Baden koos sõbratariga Eestisse puhkust veetma.  Ühel hommikul oli ta voodist kadunud ning mõned päevad hiljem leiti Peipsi kaldalt Johni surnukeha. Laip maeti maha ning juhtum loeti lõpetatuks.
Nüüd ilmub aga Tartus politseijaoskonda mees, kes väidab end olevat John Baden ning selgitab, et teda hoiti terve selle aja vangistuses. Isikut tuvastama ning tookordseid sündmusi täpsustama saadetakse Põhja-Šotimaa väikelinna politseiuurija Ben Westphall.
Pole raske arvata, et eestlasena tõmbas mind selle raamatu poole just fakt, et raamatu sündmused toimuvad osaliselt Eestimaal ning autor on isegi mõned aastad siin elanud. Seega peaks teadma, millest kirjutab.
Võibolla on tegemist juhusega, et iseendale otsa vaadata on raske ja valus, kuid just see, mis mind esmalt lugema tõmbas, meeldis mulle tegelikult kõige vähem. Kas me olemegi nii sõnakehvad ning venelasi kiruvad inimesed?
See selleks. Tegemist pole traditsioonilise kriminaalromaani ning uurijaga. Ben jättis mind ükskõikseks ning tegevustik lihtsalt kulges vaikselt, täpselt sama aeglaselt ja napisõnaliselt nagu raamatus kirjeldatud eestlasedki. Ebaloomulik element tundus mulle üleliigne.
Kuigi tegemist polnud parima kriminaalromaaniga, loeksin samalt autorilt veel midagi, ta kirjutamistiil meeldis mulle.

pealkiri: "Surnute laul"
autor: Lindsey, Douglas
keel: eesti
tõlkija: Peeter Villmann
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 344

ilmumisaasta:2018
ISBN-13: 9789985342794
 
inglise keeles: "Song of the Dead"
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 3/5 


*Raamatu eest suur aitäh kirjastusele Varrak!

 
*kaanepilt Goodreadsist