31 jaanuar 2018

Cecelia Ekbäck "Wolf Winter"


Raamatu sündmused viivad meid 1717. aastasse, Rootsi Lapimaale. Soomlanna Maija saabub koos oma abikaasa Paavo ning tütarde Frederika ja Doroteaga uude koju, kus nad loodavad minevikku maha jätta ning uuesti alustada. 
Varsti pärast saabumist leiab Frederika kitsi karjatades naabri surnukeha. Erikssoni surm aetakse huntide süüks, aga Maija on veendunud, et haavad on põhjustanud inimene. Hoolimata naabrite huvipuudusest, otsustab naine surmajuhtumit edasi uurida. 
Paavo jätab naise koos tütardega maha ning läheb tööd otsima. Saabub külm ja lumine talv. Maija pole uurimist sinnapaika jätnud ja avastab mitmeid traagilisi sündmusi, millest nii kohalikud elanikud kui kirik eelistavad vaikida. 
Ma alustasin selle raamatu lugemist mitmeid kordi, ikka jõudsin maksimaalselt kahekümne lehekülje kaugusele ning panin käest ära. Napaka järjekindlusega proovisin ikka ja jälle uuesti. Ei teagi, mis mind selleks sundis, sest tavaliselt oleksin juba ammu alla andnud. Ju olin salamisi veendunud, et see raamat lihtalt peab mulle meeldima. Kui olin maagilisest piirist üle saanud, siis läks juba kiiresti ning sain raamatu kahe päevaga loetud. Tagant järele mõeldes, oleks teos väärinud aeglasemat nautimist, kuid mulle tundub, et kui oleksin selle jälle pikemaks ajaks käest pannud, siis poleks enam edasi lugenud. 
Raamatu märksõnadeks on: külm, nälg, pimedus, (eba)usk ja vägivald. "Wolf Winter" (eesti keeles "Hunditalv") pole otseselt kriminaalromaan. Maija on tegelane, kes ei pruugi tingimata meeldida, kuid lugejana austad ta tugevust. Minu kirjelduse järgi võiks arvatata, et ta on midagi detektiivi taolist, kuid see on täiesti vale. Ta on lihtsalt naine, kes tahab tõde ning kindlaid vastuseid, sest väiksemagi kahtluse korral jääks see närima. Lugedes oli ka aru saada, et autor teab, milline on ehe, külm ja lumine talv ning oskab seda ka kirjeldada.
Minu soovitus tulevasele lugejale oleks, et juhuks kui see lugu teid kohe endasse ei haara, siis andke aega.

pealkiri: "Wolf Winter"
autor: Ekbäck, Cecelia
keel: inglise
kirjastus: HarperCollins Publishers
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 432
ilmumisaasta: 2014
ISBN-10: 1443434906
ISBN-13: 9781443434904
 
eesti keeles: "Hunditalv"
saksa keeles: "Schwarzer Winter"

Goodreadsi hinnag: 4/5 



Svetlana Aleksejevitš "Sõda ei ole naise nägu"


"Koolis õpetati meid armastama surma. Me kirjutasime kirjandeid sellest, kuidas oleks tahtnud surra millegi nimel... Unistasime..." (Aleksejevitš, Svetlana, 2016, "Sõda ei ole naise nägu", lk. 8)

Lakooniline kokkuvõte oleks, et autor vaatleb naiste osa Teises maailmasõjas. Ülesehituselt on raamat sarnane sama autori "Voices from Chernobyl: The Oral History of a Nuclear Disaster-ga". Kirjanik annab sõna naistele endale ning laseb neil läbielatust rääkida nö. oma sõnadega.

"Kesksel kohal oli alati see, kui talumatu kõik on ja kuidas ei taha surra. Ja veel talumatum ja veel väiksem oli tahtmine tappa, sest naine annab elu. Kingib. Kannab seda kaua endas, siis hoiab ja kasvatab üles. Ma olen aru saanud, et naistel on raskem tappa." (Aleksejevitš, Svetlana, 2016, "Sõda ei ole naise nägu", lk. 17)

Igasugu sõjakoledustest kirjutatakse palju, natside julmusest saab lugeda erinevatest raamatutest, kuid käesolev teos on natuke erinev. Kuna on tegemist isiklike mälestustega, siis tulevad välja ka need sõjas oleku aspektid, millest tavaliselt vaikitakse. Kuidas on olla naisterahvana armees, mille juhid pole mõelnud sellele, et naistel on korra kuus menstruatsioon või nende aluspesu peaks meeste omast erinev olema?  Mis tunne on tulla tagasi igapäevaellu, kus meeskangelasi ülistatakse, kuid naissõdureid litsiks sõimatakse? 
Kui teile selline kirjandus vähegi meeldib, siis soovitan kindlasti lugeda. Mulle väga meeldis. 
  
pealkiri: "Sõda ei ole naise nägu"
autor: Aleksejevitš, Svetlana
keel: eesti
tõlkija: Toomas Kall
kirjastus: Tänapäev
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 341
ilmumisaasta: 2016
ISBN-13: 9789949850105

inglise keeles: "The Unwomanly Face of War: An Oral History of Women in World War II"
saksa keeles: "Der Krieg hat kein weibliches Gesicht"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 



Minette Walters "The Last Hours"


1348. aasta juunis saabub Inglismaale Must Surm. Katk levib kiiresti ning uudised surmavast haigusest jõuavad ka Develishi piirkonda. Omanik Sir Richard on parasjagu kodust ära, tütar Eleanorile abielulepingut sõlmimas, kuid ta naine Leedi Anne võtab juhtimise üle ning otsustab oma alamate päästmiseks kõik inimesed lossi tuua ning väravad sulgeda. Kedagi ei lasta sisse ja nii jääb teisele poole müüre ka haigusesse nakatunud Sir Richard, kes viimaks sureb. Tema lahkumist ei leina keegi peale tütre.
On loomulik, et selline eraldatus välismaailmast muudab senised hierearhiareeglid kasutuks ning tekitab pingeid, kuid täpsemalt lugege juba raamatust.
Olin juba ammu plaaninud midagi Minette Waltersi sulest lugeda, sest olin ta kohta vaid häid sõnu kuulnud. Valisin kõige viimati ilmunud "The Last Hours-i" ning kuigi ma autori kirjutamisstiili väga nautisin, jäi tempo minu jaoks natuke liiga aeglaseks. Algus oli väga huvitav ja paljutõotav, kuid umbes poole pealt hakkas sündmustik venima. Jäi mulje, et kirjanik isegi ei teadnud, kuhu ta oma looga tahab välja jõuda. Lõpp jäi aga lahtiseks, mis viitab järjele.   

pealkiri: "The Last Hours"
autor: Walters, Minette 
keel: inglise
kirjastus: Allen and Unwin UK
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 550
ilmumisaasta: 2017
ISBN-13: 9781760632137
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 



 

14 jaanuar 2018

A.J. Finn "The Woman in the Window"

Kümme kuud tagasi juhtus endise lastepsühholoogi Anna Foxi elus midagi nii traagilist, et see tekitas naisel agorafoobia ning aheldas ta majja. Nüüd mööduvad Anna päevad veini juues, foorumis nõu andes, vanu filme vaadates ning aknast naabrite igapäevaelu jälgides-pildistades. Ühel päeval tutvub ta naabermajas elava naisega ning sellest saab alguse ootamatute sündmuste ahel, mille tulemust on raske ette arvata. 
Anna tegelaskuju tekitab kaastunnet, sest kõigist pisidetailidest tuleb välja, et ta on midagi väga hirmsat läbi elanud ning lugejana tahad väga teada, mis see oli ja nii neeladki ühe lehekülje teise järel. Kuid, samas loed ju ka kõiki neid alkoholi-ravimite kokteilide manustamise kirjeldusi ja mõtled, et võibolla ei peaks sa kõike, mida ta räägib, puhta tõena võtma. 
Lühihinnanguna: põnev - jah, uudne - ei. Selliseid "ma ei tea, mis on tõde" raamatuid on viimasel ajal juba ilmunud, meenuvad Hawkinsi "Tüdruk rongis" ja Fitzeki "Das Paket".  
Meelelahutuseks väga hea lugemine.

pealkiri: "The Woman in the Window"
autor: Finn, A.J.
keel: inglise 
kirjastus: William Morrow
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 400
ilmumisaasta: 2018
ISBN-10: 0062678418
ISBN-13: 9780062678416 
 
eesti keeles: "Naine aknal"
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 3/5


Andreas Gruber "Todereigen" (Maarten S. Sneijder IV)


"Die Vergangenheit holt uns ein... Leb wohl!" 
(Minevik jõuab meile järele... Elage hästi!)
(Gruber, Andreas, 2017, "Todesreigen", lk. 22)

Aset leiavad üksteisega esmapilgul mitteseotud juhtumid - politseinik sõidab kiirteel vastasuunavööndis ja saab surma; Thomas "Hardy" Hardkovsky vabaneb vanglast ning üksteise järel surevad mitmed kõrgetel ametikohtadel olevad inimesed.
Sarja neljas (ja arvatavasti) viimane raamat. Autor tegi küll George R.R. Martinit ja tappis palju inimesi maha, kuid sellegi poolest hakkas raamat venima ja jäi mul pooleli loetuna päevadeks seisma. Lõpuks võtsin end kätte ja lugesin lõputi. 
Kuigi umbes poole pealt läks põnevamaks, on "Todereigen" minu arvates ikkagi nõrgem kui eelmised. Sarja terviklikkuse osas soovitan aga kindlasti lugeda, sest vähemalt üks asi sai lõpetatuse, Sabine nägi, et maailma ei saa alati must-valgena vaadata ning Sneijder avanes inimlikust küljest.

pealkiri: "Todereigen"
autor: Gruber, Andreas
keel: saksa
kirjastus: Goldmann Verlag
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 576
ilmumisaasta: 2017
ISBN-10: 3442483131
ISBN-13: 9783442483136
  
inglise keeles: pole ilmunud
eesti keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 3/5 



13 jaanuar 2018

Bethany Campbell "Ära räägi võõrastega"


Internetis eksisteerib "Omega" MOON nimeline maagiline jututuba, kus igaüks saab endale valida just sellise identiteedi nagu nad igatsevad. See on koht, kust üksildased inimesed armastust ning abieluinimesed kõrvalsuhteid otsivad, terroristid tegutsevad ning isegi üks mõrvar naistele jahti peab.
Kui üksteise järel kaovad noored naised, kelle ainsaks ühendavaks lüliks on, et nad olid eelnevalt MOON-is kellegiga tutvunud ning oletavalt selle inimesega kohtuma läinud, siis hakkab ühte kadumisjuhtumitest uurima eradetektiiv Hayden Ivanovich. Mees palkab endale abiks endise politseiniku Carrie Blue, kelle ülesandeks on varjunime all jututoas ringi liikuda ning kahtlane mees üles leida.

"Mehe ilme muutus kinniseks. Ta toetas küünarnukid lauale ja asetas sõrmed katusekujuliselt kokku. "Mul on üks klient," ütles ta. "Ta tundis huvi ühe "Omega tüdruku vastu. Tüdruk on kadunud."
"Kas "Omegast"? küsis Carrie.
"Täiesti kadunud," lausus Ivanovich, ja jälgis otsekui Carrie reageeringu tugevuse hindamiseks tema nägu. "Tüdruku nimi on Gretchen Small. Memphise riigiülikooli teise kursuse tudeng. haihtus kevadvaheajal õhku. Seitsme nädala eest broneeris ta endale edasi-tagasipileti Chicagosse. Sinna ta lendas, aga tagasipilet jäi temast kasutama. Ja sealtmaalt edasi ei tea me temast enam midagi."
"Ülejäänu on vaikus," mõtles Carrie, tundes sügaval kontides mingit pahaendelist pakitsust. Ta küsis: "Kas tema kadumine on kudiagiviisi seotud "Omega" MOON-iga?"
"Ta tutvus "Omegas" ühe teise vennikesega. Võib-olla vale venniksega. Minu klient on mures. Gretcheni loodud tegelaskuju on MOON-ist kustutatud. Klient väidab, et tüdruk ise poleks seda ealeski teinud. Ja ta ei ole esimene sel moel kaduma läinud neiu." (Campell, Bethany, 1998, "Ära räägi võõrastega", lk. 35)

Olin meeldivalt üllatunud. Kuigi raamat ilmus juba 22 aastat tagasi, on see sisu poolest üllatavalt aktuaalne. Põhiidee on ju selles, et internetis suheldes ja ennast avades tuleb ettevaatlik olla, turvatunne on siiski ainult näiline. Tagant järele analüüsides võiksin muidugi teatud asju kritiseerida, näiteks tundus tegelaste käitumisviis kohati ebaloogiline, kuid ei hakka seda pikemalt tegema, sest lugemiselamust see ei vähendanud. 

pealkiri: "Ära räägi võõrastega" 
autor: Campbell, Bethany
keel: eesti
tõlkija: Julia Männiku 
kirjastus: Ersen 
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 400
ilmumisaasta: 1998 (esmatrükk 1996)
ISBN: 9985864565
 
inglise keeles: "Don't Talk to Strangers
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4/5

05 jaanuar 2018

Philippa Gregory "Three Sisters, Three Queens" (Plantagenet and Tudor VIII)


Inglismaa kuningal Henry VIII-l (1491-1547) oli vanem vend Arthur  (1486-1502) ning kaks õde: Margaret (1489-1541) ning Mary (1496-1533). Margaret Tudor abiellus Šotimaa kuninga James IV-ga, Mary Prantsuse kuninga Louis XII-ga ning Henry oma vanema venna lese Aragóni Katariinaga (1485-1536). Raamatu pealkiri viitabki neile kolmele kuningannale ning jutustajaks on Margaret.
Tänapäevases tõlgenduses on Margaret õnnetus abielus naine, kes tahab ise oma elu kontrollida, petjast mehest lahutada ning laste hooldusõigust endale saada, kuid see ei õnnestu. Lisaks kuulub ka kontroll finantside üle ainult seaduslikule abikaasale. Seda kõike teades pidanuks mul Margaretist kahju olema, kuid ei olnud, sest Gregory esitab teda tujuka, ebameeldiva inimesena. Ta on ärahellitatud ja uhke printsess, kelle ainukeseks elueesmärgiks on Maryst ja Katariinast parem olla. Täpselt selline isik, kelle puhul ütleks, et paras talle.
See pole parim Gregory raamat, mida ma lugenud olen. Ebameeldivast peategelasest võib veel mööda vaadata, kuid raamatu suurimaks puuduseks on pikkus. Autor on  tahtnud palju sisse panna ning teine pool, kus kirjeldatakse Margareti katseid abielulahutust saada, läks väga igavaks. Lehekülgede kaupa ei toimunud muud, kui Henry-Mary-Katariina utsitavad Margareti Archibaldiga ära leppima, sest "mida Jumal on kokku pannud, seda ei tohi inimene lahutada", kuid Margaret ajab sõrgu vastu ning asi venib ja venib. Lõpuks saab ta lahutuse ja vaevalt kui tint dokumendil kuivanud on, on ta juba järgmisega abielus.
Võib lugeda, kuid mind isiklikult jättis Margaret Tudori isik juba enne külmaks ning see ei muutunud ka pärast raamatu lugemist. Aragóni Katariina tundus hoopis huvitavama tegelasena. 

pealkiri: "Three Sisters, Three Queens"
autor: Gregory, Philippa
keel: inglise
kirjastus: Touchstone
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 556
ilmumisaasta: 2016
ISBN-10: 1476758573
ISBN-13: 9781476758572

saksa keeles: "Wolfsschwestern"
eesti keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 2.5/5