26 juuni 2014

Robert Galbraith "The Silkworm"

Kirjanik Robert Galbraith ilmus lugejate ette eelmisel aastal oma esikraamatuga "The Cuckoo's Calling". Natuke aega pärast raamatu ilmumist selgus, et tegemist on J.K.Rowlingu pseudonüümiga ning loomulikult lendas raamat kohe edetabelite tippu.

"The Silkworm" on krimisarja teine raamat (esimesest kirjutasin siin), milles eradetektiiv Cormoran Strike otsib kadunud kirjanikku Owen Quine'i. Viimase naine on kindlalt veenunud, et mees on lihtsalt kuhugi peitu pugenud, sest ta on tähelepanu saamiseks ennegi nii teinud, kuid loo hargnedes selgub, et asi on tõsisem kui alguses arvati. Nimelt esitas Owen enne kadumist kirjastajale oma uue romaani käsikirja ja kuigi see on äärmiselt halvasti kirjutatud ja olemuselt täiesti perverssne, ajab see terve kirjastusmaailma tagajalgadele, sest väidetavalt on ta sinna palju tuntud inimesi tegelastena sisse pannud ja mitmeid saladusi avaldanud. Kes ja miks Oweni tappis selgub raamatu lõpuks.
Sarja eelmine raamat meeldis mulle ja nii ootasin uut huviga. "The Silkworm" meenutab oma olemuselt malemängu, milles kõik tegelased on reeglite kohaselt paika pandud ja sisse toodud, põnevust hoitakse samuti lõpuni üleval ja otseselt pole ka midagi ette heita (paar lauset tundusid grammatika koha pealt veidi kummalised, aga kuna ma pole inglise filoloog, siis ma selles osas väga sõna ei võtaks), aga see on kuidagi liiga perfektne, st kui kuskil on olemas õpetus, kuidas edukat kriminulli kirjutada, siis oleks see raamat just neid juhiseid järgides kirja pandud. Siiski ütlen, et see on hea ja kerge suvelugemine, eriti sobib vihmaseks ilmaks, sest tahad ju kiiresti lõpuni jõuda, mitte vahepeal käest ära panna.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Der Seidenspinner" (ilmub 24. novembril 2014)




Sally Green "Half Bad"

Meie hulgas elavad omavahel sõjajalal olevad Valged ja Mustad nõiad ning nende vahepeale jäävad nö. poolikud, kelle vanemad pole ühest ja samast nõiasoost.  Viimaste hulka kuulub ka kõige kardetavama Musta nõia Marcuse sohilaps Nathan. Kuni neljateistkümnenda eluaastani elab ta koos oma poolõdede-vendadega vanaema juures, sest ema on surnud ja isa teadmata kadunud. Siis võtab Valgete nõidade nõukogu ta pere juurest ära ja annab ühe endise nõiaküti hoole alla.
Kaks aastat hiljem leiame Nathani puurist, kus ta on öösiti kettides, päevasel ajal lastakse teda välja, kodutööde tegemise kõrvalt teda pekstakse ja treenitakse tapjaks. Nathanil õnnestub põgeneda ning ta läheb otsima Musta nõida Mercuryt, kes talle seitsmeteistkümnendal sünnipäeval igale nõialapsele vajalikud kolm kinki ja verd annaks.
Nojah, väidetavalt on see uus teismeliste raamatute hitt(sari). Minu jättis isiklikult üsna külmaks, lugesin läbi ja võibolla loen ka järgmise, aga mingit tohutut vaimustust esile ei kutsunud, sest omamoodi on kõik juba kuskilt eelnevalt loetud. Ainuke, mille eest autorile viis punkti annaks on see, et ta on peategelaseks poisi pannud.   

eesti keeles: "Poolpaha"
saksa keeles: "HALF BAD - Das Dunkle in mir"

Deborah Crombie "Las haud haljendab"

Thamesi jõest leitakse laip ning Scotland Yardi detektiivid Duncan Kincaid ja Gemma James saadetakse asja uurima. Selgub, et surnu on kuulsate muusikute Gerald ja Caroline Ashertoni väimees.  Saatus näib end otsekui kordavat, sest kakskümmend aastat tagasi leiti uppununa sama pere nooruke poeg.
Ma ei ole sellelt autorilt midagi enne lugenud, kuid loodan, et seda ei peeta tema parimaks raamatuks, sest ainuke, kuidas ma seda raamatut kirjeldaks on kasutades sõna "armas". Selline rahulik ja vaikselt kulgev sündmustik nagu me elu väikeses Inglise külakeses ette kujutame, aga kriminulli ei tohiks ju armsana kirjeldada või mis te arvate?

inglise keeles: "Leave the Grave Green"
saksa keeles: "Und ruhe in Frieden"

13 juuni 2014

Yana Toboso "Black Butler II"

Minu esimene kokkupuude mangadega jääb aastate taha. Töötasin tol ajal Barnes & Noble raamatupoes, kus kas teadlikult või juhuse läbi olid mangad poe kõige kaugemas ja tagumises otsa - selle ukse juures, mille kaudu me käisime prügikotte välja viimas. Mangade riiulivahed oli alatasa täis kummalisi teisimelisi, kes tundide kaupa põrandal istudes lugesid ja tihti juhtus, et neist üle/läbi ronides sai mõni prügikotiga pihta. Igatahes oli see nurk, kuhu keegi töötajatest meelsasti taastamistöid tegema minna ei tahtnud. (USA raamatupoodide erinevuseks on see, et paljud inimesed kasutavad neid raamatukogude asemikuna. Nii kaua kui keegi otseselt teost ei riku või koopiad tegema ei hakka, müüjad asjasse ei sekku. Selle tulemuseks on aga raamatupoes valitsev segadus, sest loetu panevad oma kohale väga vähesed inimesed. Taastamiseks nimetatakse raamatute riiulisse tagasi panemist). Seega olin leebelt öeldes skeptline, aga kuna ühel mu sõbral on Sebastiani pildiga kott, siis ühel igavushetkel otsustasin uurida, millega on tegu.
Selgus, et see on tegelane "Black Butleri" nimelises mangasarjas, mille tegevus toimub viktoriaanlikul Inglismaal. Lord Ciel Phantomhive on 12. aastane orvuks jäänud poiss. Pärast vanemate surma hoolitseb tema eest ülemteener Sebastian Michaelis. Kui tavainimestele paistab Sebastian lihtsalt ülivõimeka ning ebaharilikult hea töötajana, siis tegelikult on ta deemon, kes Cieliga kokkuleppe sõlmis. Viimane on veendunud, et ta vanemad mõrvati ning vastutasuks hinge eest, aitab Sebastian tal tapjad avastada ja neile kätte maksta. Kuna mõrvarite leidmine nii kerge ja kiire töö polegi, siis vahepealsel ajal täidavad Ciel ja Sebastian  kuninganna Victoria antud käske ning satuvad igasugustesse sekeldusse.
Raamatutesarja põhjal on tehtud ka edukas animesari, mille esimest osa saab vaadata siit:


Ma alustasingi animest ja kui olin esimese hooajaga lõpule jõudnud siis pidin ootama, kuni järgmiste DVD-de laenutusjärjekord minuni jõuab. Aja täitmiseks otsustasin ka mangaversiooni lugeda ja kuna vahet polnud, millisest alustan, siis võtsin teise osa, milles Sebastain ja Ciel Jack the Ripperit leida püüvad. Tunnistan ausalt, et mulle siiski manga lugemine ei istu, ei mitte selle teistsuguse järjekorra pärast vaid hoopis veidral põhjusel. Nimelt tekib selle lugemisel vastuolu, ühelt poolt tahaks kiiresti edasi lugeda, teisalt aga imeilusaid ja detailirohkeid joonistusi nautida. Kumb valida?  
Kas manga on "päris" kirjandus või mitte, jääb igaühe enda otsustada, aga mina panin selle siiski blogisse loetud raamatuna kirja.

saksa keeles: pole ilmunud
eesti keeles: pole ilmunud

08 juuni 2014

Jo Nesbø "Punarind"

Raamatu sisukokkuvõte kõlab järgmiselt:

Bill Clintoni visiidil Oslosse näeb turvameeskonda kuuluv politseiuurija Harry Hole keelatud kohas relvaga meest ja teeb mida vaja. Juhtumi tõttu tuleb tal jätta vana kabinet ja võtta vastu ametikõrgendus. Uues töökohas näeb Harry aga paberit, mis puudutab palgamõrvarite seas hinnatud vintpüssi salakaubavedu. Kui mõne aja pärast selgub, et kangialuses mõrvatud mehe ja smugeldatud relva vaheline seos ulatub II ilmasõja aega ja SS-mundrit kandnud norra vabatahtlikeni, on ta kindel, et keegi on võtnud kohtumõistmise oma kätesse.

Selle raamatuga on mul kummaline suhe, proovisin lugeda nii saksa kui ka inglise keeles ja no ei saanud esimestest lehekülgedest kaugemale. Olin aga järjekindel ja lõpuks sain eesti keeles loetud. Selgus, et päris loetav kriminull on.  

inglise keeles: "The Redbreast"
saksa keeles: "Rotkehlchen"

Nele Neuhaus "Böser Wolf" (Bodenstein-Kirchhoff-Krimi VI)

Kuumal suvepäeval leitakse jõest noore tüdruku surnukeha. Keegi ei otsi teda taga. Kedagi ei huvita.
Neuhausi krimisarja seni viimane raamat on raamatuna huvitav, aga kriminullina nõrk. Lõpplahendus küll saabub, aga jääb lõplikult lahti selgitamata.

inglise keeles: "Bad Wolf"
eesti keeles: pole ilmunud

Nele Neuhaus "Snow White Must Die" (Bodenstein-Kirchhoff-Krimi IV)

Väike saksa külake hakkab kihama kui üksteist aastat tagasi kahe tüdruku mõrvas süüdistatud Tobias Sartorius  vanglast vabaneb ja kodukanti tagasi tuleb. Tema kohalolek ei meeldi paljudele elanikele ja kui külast uus tüdruk kaob, näidatakse kohe sõrmega Tobiase peale. Mis aga tegelikult aastate eest juhtus, seda hakkavad välja selgitama detektiivide paar Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein.

saksa keeles: "Schneewittchen muss sterben"
eesti keeles: pole ilmunud

03 juuni 2014

Ljudmila Ulitskaja "Daniel Stein, tõlkija"

L. Ulitskaja raamatu aluseks ja inspiratsiooniks on poola juudi Oswald Rufeiseni elu (pilt on pärit siit). Alguses ongi see pigem raamat holokaustist, kuid Daniel lugu on erinev. Ta salgas maha oma juudi päritolu ning töötas tõlgina nii sakslaste kui venelaste heaks ja jäi imekombel ellu. Pärast sõda hakkas ta preestriks, kolis Iisraeli ning taotles juudina sealset kodakondsust, kuid kuna ta oli kristluse omaks võtnud juut, siis sellest keelduti.

"Lugesin esmakordselt Uut Testamenti ja sain sealt vastuse minu jaoks kõige piinavamale küsimusele: kus oli Jumal siis, kui need viissada inimest Emski getost maha lasti? Kus oli Jumal kõigis neis sündmustes, mis mu rahvale osaks saab? Kuhu jääb jumalik õiglus? 
Ja siis sai mulle ilmsiks, et Jumal oli kannatajatega koos. Jumal sai olla ainult koos kannatajatega - mitte kunagi mõrtsukatega. Teda tapeti koos meiega". (lk. 204-205).

"Daniel Stein" pole sõna otseses mõttes romaan, vaid meenutab kausta, millesse on kogutud erinevate inimeste kirju, dokumente, konspekte, meenutusi, mõtisklusi jms. Alguses on päris raske mõista, kuidas kõik tegelased omavahel seotud on, aga hoolikalt lugedes tulevad seosed välja.
Ütleksin, et see on raamat Jumala kaotamisest ja (uuesti) leidmisest. Seda on raske selgitada, aga mulle jäi mulje, et enamik tegelasi kannatas oma usus ja usu nimel, kuid Daniel oli ainuke, kes oma Jumalaga tõesti õnnelik oli. Võibolla aitas see, et ta oli väga aktsepteeriv - ole ise ja lase ka teistel elada.

"Daniel liikus kogu elu ühe lihtsa mõtte suunas: uskuge, kuidas tahate, see on teie isiklik asi, kuid pidage kinni käskudest, käituge vääriliselt. Muuseas, selleks, et hästi käituda, ei pea isegi tingimata kristlane olema" (lk. 458).

(---) sellel, millesse sa usud, pole üldse tähtsust, tähtsust on vaid sinu isilikul käitumisel" (lk. 460).

See on raamat, mida mina ühe hingetõmbega läbi lugeda ei suutnud, liiga palju mõtteid ja emotsioone tekkis. Panin vahepeal käest ära, et saaks loetu üle järele mõelda ja edasi lugeda. Algus läks väga kiiresti, hiljem muutus igavamaks ja kui autorile midagi üldse ette heita, siis ülipõhjalikkust, mõned raportid ja kirjad oleks võinud rahulikult ära jätta. Originaali pole ma lugenud, aga tõlge on ülihea.

Teised kirjutavad:
Areen - nädala raamat
Sehkendaja

saksa keeles: "Daniel Stein"
inglise keeles: "Daniel Stein: Interpreter"