28 september 2015

Renee Ahdieh "The Wrath and the Dawn" (The Wrath & the Dawn I)

"Wife." He nodded.
"My king."
I will live to see tomorrow's sunset. make no mistake. I swear I will live to see as many sunsets as it takes.
And I will kill you.
With my own hands.
(lk. 11)

Täiesti lääge sisukirjeldus, mis ei anna raamatust tegelikult mitte mingit ettekujutust: Khorsani kuningriiki valitseb julm kaliif Khalid, kes abiellub iga päev uuesti ning laseb järgmise koidu ajal oma pruudi hukata.  Üheks neist õnnetutest naistest oli Šeherezade (Shazi) parim sõbranna. Shazi otsustab surnud sõbra eest kätte maksta ja nõustub vabatahtlikult kaliifiga abielluma, sest vaid nii saab ta valitsejale tapmiseks piisavalt lähedale. Lugude rääkimise ja nutikusega õnnestubki Shazil ellu jääda, kuid oma õuduseks saab ta aru, et on armumas mehesse, keda ta esialgselt tappa plaanis.
1001 öö muinasjutud kuulusid kunagi mu lemmikute hulka, teismelisena lugesin neid kahte paksu raamatut ikka uuesti ja uuesti. Kuigi kohati vägivaldsed, olid need lood kütkestavat ja maagilised, nii, et kui mulle "The Wrath and the Dawn" raamatukogus ette jäi, siis tahtsin seda kindlasti lugeda. Olin täiesti haaratud, mind pole tükil ajal ükski raamat nii köitnud, et kõik muu ümberringi unustan ja mõne tunniga läbi neelan. Originaalis noorteraamatuna mõeldud, pole selles nähtavalt tohutult vägivalda ja intiimsust, kuid ridade vahel on see olemas. Tõsi, mõned lugejad kritiseerisid, et Shazi nii kiiresti armus, kuigi plaanis meest tappa. Mina selles puudust ei leidnud, armastuses ei peagi loogikat olema. Mulle see raamat meeldis. Autor on hea loovestja, sa ei jõua piisavalt kiiresti lugeda ja lehti keerata, et teada saada, kuidas lugu edasi läheb. Kahjuks ja õnneks ei saanud Khalidi ja Shazi lugu lõpplahendust vaid jätkub 2016. aasta mais ilmuvas teises osas.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Kazuo Ishiguro "Päeva riismed"

Kujutage endale ette oma töö üle uhkust tundvat inglise ülemteenrit - perfektset, ülikorrektset ja ülipüüdlikku. Töötajat, kelle jaoks on kõige tähtsamad tööandja soovid ja vajadused ning isiklik elu on alati tagaplaanil. Täpselt selline ongi Mr. Stevens, keda  väga hästi iseloomustab alljärgnev lõik:

""Mul on väga kahju, mister Stevens. Teie isa suri neli minutit tagasi." 
"Selge."
Ta vaatas alguses oma käsi ja siis mulle otsa. "Mul on väga kahju, mister Stevens," kordas ta. Ja lisas: "Ma kohe ei tea, mida teile lohutuseks öelda."
"Pole vaja midagi öelda, miss Kenton."
"Doktor Meredith pole ikka veel tulnud." Ta langetas pea ja nuuksatas, kuid kogus end kohe ja ütle kindla häälega: "Ka te lähete üles teda vaatama?"
"Ma olen hetkel väga hõivatud, miss Kenton. Võibolla natuke hiljem."
"Sel juhul, mister Stevens, kas te lubatem ma sulgen ta silmad."
"Ma oleksin teile väga tänulik, kui seda teeksite, miss Kenton."
Ta hakaks trepist üles minema, kuid ma peatasin ta, öeldes: "Miss Kenton, palun ärge pidage mind tundetuks inimeseks, kui ma sel hetkel ei tulnud üles isa juurde. Saage aru, ma tean, et mu isa ei oleks kiitnud heaks, kui ma praegu oma kohustused hooletusse oleksin jätnud.""
(lk. 77).

Pärast Teist maailmasõda vaevleb Mr. Stevens identiteedikriisis, sest tema endise tööandaja lord Darlingtoni kohta tuli välja asju, mida ta ei taha endale tunnistada. Ülemteenrina peaks ta lordile üdini lojaalne olema, kuid inimesena arvaks ta midagi muud. Kumb peaks ta olema, kas hea töötaja või eraisik? Saades kirja Darlington Halli kunagiselt majapidajannalt Miss Kentonilt, otsustab ta teda külastada ja tööle tagasi kutsuda. Kohtumisel tuleb välja, et neil olid üksteise vastu tunded, mida kumbki kunagi ei avaldanud, sest see poleks sünnis olnud. Asetades töö ja tööandaja heaolu esikohale, pole Stevensil ka eraelu.
Väike raamat, aga hästi tihedat teksti täis, mis sobib aeglaseks ja naudinguga lugemiseks ning järelemõtlemiseks. "Päeva riismete" puhul pole oluline mitte see, mis nähtavalt kirjas, vaid see, mis ridade vahel peidus.

inglise keeles: "The Remains of the Day"
saksa keeles: "Was vom Tage übrigblieb"

Raamat võitis 1989. aastal Bookeri auhinna.

E. Lockhart "We Were Liars"

Suviti elavad Beechwoodi erasaare peal koos kolm põlvkonda Sinclare. Vanavanemad on rikkurid, kes oma kolm tütart ära rikkusid. Viimased ei oska reaalses elus hakkama saada, abielud on purunenud ning nüüd elavad nad vaid isalt-emalt saadavalt rahast. Sissetuleku säilitamise nimel poevad nad vanematele nii, kuidas aga saavad ega tee midagi, mis võiks pahameele esile kutsuda. 
Pärast ema surma ei suuda tütred vara õiglaselt ära jagada ja ainult tülitsevad ning isagi valab vaid õli tulle. Kolmas põlvkondki on ärahellitatud jõmpsikad, kellele tuleb seda vaidlemist vaadates pähe "geniaalne" idee:  põletame maja maha. Pole vara, pole probleemi?
Ma tõesti ei taha nii öelda, aga see on raamat mõttetute inimeste mõttetust elust. Saan aru küll, et peaksin neile inimestele kaasa tundma, sest nende elu oli nii kurb ja raske, aga no ei suutnud. Minu silmis olid vanavanemad kõiges toimunus süüdi ja edasine oli vaid ahelreaktsioon. Nii, et ei.
Kirjastiili enda osas mul etteheiteid pole. 

eesti keeles: "Me olime valetajad"
saksa keeles: "Solange wir lügen"

19 september 2015

Harper Lee "Go Set a Watchman"

Kui te olete eelnevalt lugenud raamatut "Tappa lauluräästast", siis on "Go Set A Watchman'i" tegelased teile juba tuttavad, kuid käesoleva raamatu sündmused leiavad aset 1950ndatel. Jean Louise Finch ehk Scout on suureks kasvanud ja New Yorki kolinud. Ta tuleb puhkuse ajaks koju ning avastab isa sellise palge, mida ta kunagi enne näinud polnud - isa on rassist ja ta pole linnakeses ainus sedamoodi mõtleja. Selline avastus lööb Jean Louisei piltlikult öeldes jalust maha, sest tema nägemuses oli isa õiglane ja aus inimene, kes 30ndatel isegi musta meest kaites. 

"...now you, Miss, born with your own consience, somewhere along the line fastened it like a barnacle onto your father's. As you grew up, when you were grown, totally unknown to yourself, you confused your father with God. You never saw him as a man with man's heart, and man's failings - I'll  grant you it may have been hard to see, he makes so few mistakes, but he makes 'em like all of us. You were an emotional cripple, leaning on him, getting the answeres from him, assuming that your answeres would always be his answeres." (lk. 265). 

Kuid ega inimesed üksteist vaid nahavärvi alusel jaota, valgel ja valgel on samuti vahe. Jean Louise tädi ütleb Scouti sõbra ja potensiaalse abikaasa ning isa abilise kohta järgmist. 

"Henry is not and never will be suitable for you. We Finches do not marry the children of rednecked white trash, which is exactly what Henry's parents were when they were born and were all their lives. You can't call them anything better. the only reason Henry's like he is now is because your father took him in hand when he was a boy, and because the war came along and paid for his education. Fine a boy as he is, the trash won't wash out of him." (lk. 36-37)

Kahtlemata on tegemist ühe 2015. aasta kõige oodatatuma raamatuga. Kirjastus esitles seda "Tappa lauluräästast" järjena, kuid tegelikult on tegemist nimetatud raamatu esimese variandiga, st tekstiga, millest lõpuks "Tappa lauluräästast" välja kasvas. Esimese raamatu baasiks olevat sündmust (Atticus kaitseb musta meest, keda süüdistatakse valge neiu vägistamises), mainitakse käesolevas teoses vaid möödaminnes ja napisõnaliselt.
Lõpetasin raamatu lugemise juba natuke aega tagasi, kuid blogipostituse kirjutamine võttis aega, sest ma ei osanud sõnastada, mis tundeid see minus tekitas. "Go Set a Watchman" on üheaegselt hea ja halb raamat, need peatükid, milles Jean Louise oma lapsepõlve meenutab, on hästi kirjutatud ja huvitavad, rassismi (vastu)argumendid ei haaku, need oleksid kui kellegi teise kirja pandud. Kõik, mis mulle eelmise raamatu tegelaste juures meeldis, on kadunud ja lugejana kukkusin reaalusesse, sest minagi näen nüüd inimeste neid külgi, mis enne varjatud olid. Isegi kui autor tahab edasi anda mõtet, et kõik inimesed peaksid olema Jean Louise sarnaselt "värvipimedad", siis kaob see sõnum ridade vahele ära ja välja ei tule.

""You're color blind, Jean Louise, "he said. "You always have been, you always will be. The only difference in looks and itelligence and character and like. You've never been prodded to look at people as a race, and now that race is burning issue of the day, you're still unable to think racially. You see only people." (lk. 270).

Minu isiklik arvamus on, et see raamat oleks pidanud jääma/võinud jääda ilmumata. Ainuke, mida see tõesti juurde annab, on teadmine, et kunagisel toimetajal või kirjastajal oli hea nina ja ei lasknud seda algkujul trükki.  Mul on hea meel, et oma ettetellimuse tühistasin ning raamatuostuks plaanitud raha taskusse jäi.

saksa keeles: "Gehe hin, stelle einen Wächter"
eesti keeles: pole ilmunud


Yrsa Sigurdardottir "Feuernacht" (Dóra Guðmundsdóttir V)

Dóra palgatakse uurima puuetega inimeste hooldekodu põlengus süüdistatud Downi sündroomiga noormehe juhtumit. Kuigi Jakob on juba süütamises ja viie inimese surmas süüdi mõistetud, selgub, et juhtunus on peidus hoopis enamat, kui alguses paistis.
Sarnaselt eelnevatele sama sarja raamatutele, on seegi aeglaselt kulgev, ilma eriliste sündmusteta, kuid väga põhjalik ning uudse toimumiskohaga. Hea ja nauditav lugemine.

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: "Someone to Watch Over Me"

Oliver Pötzsch "Die Henkerstochter und der Teufel von Bamberg" (Henkerstochter V)

Sarja viiendas raamatus reisib timukas Jakob Kuisl koos perekonnaga Bambergi oma venna pulma. Lõbusat sündmust varjutavad linnas valitsev libahundi hirm ning leitud surnukehad. Loomulikult ei suuda Kuisl end selle juhtumi lahendamisest eemale hoida ning uurimuse käigus selgub, et Bambergis toimuval on seos aastate taguste nõiaprotsessidega, mil terved perekonnad võimuvõitluse käigus hävitati.
Võrreldes eelmiste raamatutega ei saanud ma kuidagi vedama, alustasin mitmel korral, kuid ikka panin käest ära, sest midagi huvitavamat tuli vahele, kuid lõpuks oli päris hea lugemine. Mõrvaloo lahendamise kõrval oli huvitav lugeda arutelu timuka hingeelu ja süütunde teemal. Kuigi timukad näevad end vaid kohtuotsuse täideviimise vahendina, on siiski loomulik, et paljude inimeste piinamine ja hukkamine, ei jäta inimest endiseks. Kuidas leppida sellega, et mõnikord tuleb piinapinki panna endale tuttav inimene?
Blogi vanemaid postitusi vaadates märkasin, et pole teinud ühegi eelneva timukatütre sarja raamatu arvustust. Ju siis lugesin neid enne, kui raamatublogi pidama hakkasin. Kui timukateema teid ei häiri, siis need on ajalooliste krimiromaanide austajale hea lugemine. Kahjuks pole neid raamatuid pole eesti keelde tõlgitud, kuid inglise keeles on olemas küll.

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: "The Werewolf of Bamberg" 

11 september 2015

Erika Swyler "The Book of Speculation"

Simon Watson on raamatukogutöötaja, kes elab üksi oma ammusurnud vanemate majas. Ta ema töötas tsirkuses merineitsina ja õde Enola põgenes aastaid tagasi kodust ning loeb nüüd tsirkuses tarot kaarte. Ühel päeval saabub Simonile postiga raamat, milles kirjeldatakse 18. sajandi rändtsirkuses toimunud sündmusi. Edaspidi hüppabki sündmustik ajas edasi tagasi ja üsna kiiresti saab lugejale selgeks, et raamatus kirjapandud minevik on Simoni ja Enola endi ajalugu. Kõik perekonnas olnud merineitsid on noorelt enestapu teinud ja nüüd kardavad õde-venda, et sama saatus tabab ka Enolat ja püüavad needust vältida. 
Tavaliselt olen Amazoni kuu parima raamatu soovitust ikka usaldanud, aga "The Book of Speculation" on ehe näide sellest, et teiste hinnanguid ei tasu alati uskuda. Raamat algab päris põnevalt, kuid lõpuks läheb segaseks ja tüütuks. Tundub, et autor haaras suurema tüki, kui ta võimed lubasid, sest lool oli potensiaali, aga see kadus raamatu arenedes kuhugi ära. Minu jaoks oli see hapukurgihooaja soovitus, st midagi paremat ei juhtunud lihtsalt ilmuma. 

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud