Värskelt abiellunud Gwenda Reed saabub Uus-Meremaalt Inglismaale endale ja abikaasale elukohta otsima. Ta vaatab mitmeid maju, kuni leiab Dillmouthis ühe, mis on juba esimesest pilgust see "õige". Gwenda ostab hoone hetkegi kahtlemata ära ja hakkab seda elukohaks sisse seadma. Järk-järgult avastab ta, et teab oma uuest majast asju, mida ta tegelikult teada ei saaks, näiteks tapeedimustrit suletud kapis ja kinnimüüritud ukse asukohta.
Loomulikult kardab naine, et ta on kas hulluks läinud. Kui juhus ta miss Marple'ga kokku viib, siis märgib viimane, et hoopis tõenäolisem on võimalus, et ta on enne selles majas olnud ja seepärast lihtsalt mäletab kõike. Gwenda ja ta abikaasa Giles hakkavadki harrastusdetektiivideks ning selgub, et Gwenda tõepoolest elas koos isa ja kasuema Heleniga mõnda aega Inglismaal ning arvatavasti just selles majas. Kuid mis sai Helenist?
Kuigi miss Marple ärgitab noori asja sinnapaika jätma, ei kuula Gwen-Giles teda ning äratavad pikalt maganud mõrvari...
Kuigi miss Marple ärgitab noori asja sinnapaika jätma, ei kuula Gwen-Giles teda ning äratavad pikalt maganud mõrvari...
Tean, et olin "Magavat mõrva" vähemalt korra eelnevalt lugenud, sest lugu oli mul üldjoontes meeles. Võibolla pole see Christie üks tuntumaid raamatuid, kuid mulle meeldis ka ülelugemisel väga, sest selles tegutseb Miss Marple oma tuntud headuses. Näiteks see stseen, kuidas ta poest poodi käies müüjate käest infot küsis, nii peenelt ja justkui muuseas. Täpselt sellisena kujutangi ma nutikaid, uudishimulikke vanadaame ette.
Tänapäeva kriminullide taustal on Agatha Christe omad loomulikult oluliselt leebemad ning vere- ja vägivallavaesemad, kuid julgen seda (ja teisigi) igal juhul soovitada. Tegelikult tekitas see raamat minu endaski isu rohkema Christie järele, lähen uurin, mis mul veel kodus olemas on.
Huvitav fakt: Agatha Christie kirjutas "Magava mõrva", kui miss Marple viimase juhtumi Teise maailmasõja ajal. Raamatu käsikiri pandi koos Hercule Poirot viimase juhtumi omaga pangaseifi hoiule. Need ootasid seal oma aega üle kolmekümne aasta ja autor andis avaldamisloa alles siis, kui ta mõistis, et ta enam ühtegi raamat kirjutada ei suuda. "Sleeping Murder" avaldati 1976. aastal pärast kirjaniku surma.
pealkiri: "Magav mõrv"
autor: Christie, Agatha
keel: eesti
kirjastus: Hotger
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 187
ilmumisaasta: 1993 (esmatrükk 1976)
inglise keeles: "Sleeping Murder"
saksa keeles: "Ruhe unsanft"
Goodreadsi hinnag: 4.5/5
Tänapäeva kriminullide taustal on Agatha Christe omad loomulikult oluliselt leebemad ning vere- ja vägivallavaesemad, kuid julgen seda (ja teisigi) igal juhul soovitada. Tegelikult tekitas see raamat minu endaski isu rohkema Christie järele, lähen uurin, mis mul veel kodus olemas on.
Huvitav fakt: Agatha Christie kirjutas "Magava mõrva", kui miss Marple viimase juhtumi Teise maailmasõja ajal. Raamatu käsikiri pandi koos Hercule Poirot viimase juhtumi omaga pangaseifi hoiule. Need ootasid seal oma aega üle kolmekümne aasta ja autor andis avaldamisloa alles siis, kui ta mõistis, et ta enam ühtegi raamat kirjutada ei suuda. "Sleeping Murder" avaldati 1976. aastal pärast kirjaniku surma.
pealkiri: "Magav mõrv"
autor: Christie, Agatha
keel: eesti
kirjastus: Hotger
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 187
ilmumisaasta: 1993 (esmatrükk 1976)
inglise keeles: "Sleeping Murder"
saksa keeles: "Ruhe unsanft"
Goodreadsi hinnag: 4.5/5
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar