22 juuli 2014

Deborah Harkness "The Book of Life" (All Souls III)


Kolmas ja viimane osa jätkub jällegi täpselt sealt, kus eelmine lõppes. Diana ja Matthew saabuvad tagasi meie aega ning avastavad, et muutused pole toimunud mitte üksi neis, vaid ka siin. On nii halba kui head.
Selle raamatu eesmärgiks on otsade kokkutõmbamine. Kohtame paljusid eelnevalt tuttavaid tegelasi, kellest vähemalt üks oleks minu pärast võinud olemata olla. Lõpuks ometi saame ka teada, mis saladusi Ashmole 782 endas kannab.
Enne kolmanda osa ilmumist lugesin eelmised kaks uuesti läbi ja nende kõrval tundus "The Book of Life" nõrgem ning kuidagi segasem. Kuna mul tekkisid samad tunded ka esimest korda "Shadow of Night'i" lugedes, siis lõppsõna veel ei ütle. Hetkel on mul Harknessist üleküllastus.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Deborah Harkness "Shadow of Night" (All Souls II)

"Shadow of Night" jätkub täpselt selle koha pealt, kus triloogia eelmine raamat lõppes. Diana ja Matthew rändasid ajas tagasi 16. sajandisse, et seal Dianale nõiast õpetaja leida. Kahjuks selgub, et kuigi Matthew on sel ajal juba elanud, siis on aeg oma töö teinud ja tal pole kõik enam detailideni meeles, mis omakorda ootamatuid probleeme tekitab.
Erinevalt esimesest osas on see ajalooline romaan, kuid ka lugu sellest, kuidas Diana ja Matthew paariks ja pereks kasvavad. Harkness on püüdnud vastata küsimusele, kuidas on olla suhtes vampiiriga, kes oma 1500 eluaasta jooksul paljudki kogenud on.
Stiilinäitena panin kirja Diana nalja vampiiriromaanide üle:

"Sex and dominance. It's what modern humans think vampire relationships are all about, " I said. "Their stories are full of craze alpha-male vampires throwing women over their shoulers before dragging them off for dinner and date." (---). Vampire meets girl, vampire bites girl, girl is schocke to fin out there really are vampires. The sex, blood, and overprotective behaviour all come quickly thereafter". (lk. 308)

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Wo die Nacht beginnt" 

Deborah Harkness "A Discovery of Witches" (All Souls I)

Eestikeelse raamatu kaanelt loeme:
„Intelligentne ja omalaadne teos, mis osutub kahtlemata vastupandamatuks kõigile „Videviku“ saaga austajatele.“ THE SUNDAY TIMES

Diana on alkeemiale spetsialiseerunud ajaloolane, kes Oxfordi Bodleian raamatukogus loengut ettevalmistades ammukadunud raamatu Ashmole 782 leiab. Ta sirvib teose kiiresti läbi ja kuna selles pole midagi talle vajalikku, saadab ta raamatu tagasi. Üsna pea selgub, et Ashmole 782 pakub paljudele teistele inimestele, muuhulgas geneetikule Matthew Clairmontile, suurt huvi. Ahjaa, Diana on nõid ja Matthew vampiir. 
Ma lükkasin selle raamatu ostmist ja lugemist pikalt edasi, sest üldiselt mulle nõiad ei meeldi (et vaata, kuhu piiri tõmbab, eksole?). Tegelikult on sarnasus eespool nimetatud teosega üsna väike. Diana ja Matthew on kolmekümnendates, teadlased, elukogenud ja targemad ja nende suhtleminegi on hoopis teisel tasandil. Räägitakse teadusest, juuakse veini ja käiakse joogas. Nende valikud on minu jaoks hoopis loogilisemad ja arusaadavamad.

"Nothing in my culinary expertice had tought me what to feed a vampire when he came for dinner." (lk. 137)

"Nõidade avastus" on kui hea vein, mida tuleb aeglaselt ja naudinguga lugeda (autor on nii ajaloolane kui veini degusteerija). Selles on palju kirjeldusi ja arutelusid, mida tavaliselt sedalaadi kirjandusest ei leia, aga võtke aega, veiniklaas ligi ning lugege ja nautige. 

eesti keeles: "Nõidade avastus"
saksa keeles: "Die Seelen der Nacht"


19 juuli 2014

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika"

Tegemist on sarja viienda raamatuga ning eelmiseid lugenutele on ülesehitus juba tuttav - on saladus ja mõrvad, klooster ja linnarahvas ning kõige selle keskel uudishimulik ja nutikas apteeker. Uudsena on sisse toodud noore Melchiori tegevusliin Lübeckis, mis oli põnev ja loodetavasti jätkub järgmistes raamatutes.
Kui aus olla, siis oli seekordne Melchiori raamat minu jaoks päris suur üllatus. Esiteks polnud ma üldse oodanud, et me sellest tegelasest veel midagi kuuleme, sest neljas raamat lõppes väga  "lõplikult". Teiseks suutis Hargla suutis oma kangelasele uue elu sisse puhuda. Kui raamatu esimeses pooles on Melchior oma naise surmast masenduses ja suurest leinast end hooletusse jätnud alkohoolik, siis lõpuks on ta end uuesti leidnud ning jätkab eluteed koos uue kaaslasega.
Ainuke, mida ette heidaks on see pikk pidalitõve teemaline heietus. Ajaloolisest seisukohast oli see huvitav, aga  antud raamatus oleks võinud mõtte lühemalt edasi anda, sest kriminulli lugedes tahaks kiiremini lahenduseni jõuda. Jään uut osa ootama.

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Ann Granger "Ütle seda mürgikeeli"


Ann Grangeri kriminaalsarja avaraamat, milles Briti Välisministeeriumi töötaja Meredith Mitchell läheb oma sugulase, kuulsa näitlejanna Eve Owensi tütre pulma. Natuke aega pärast  tema saabmist leitakse Eve'i naaber Philip Lorrimer surnuna. Lahangul selgub, et Philipit oli juba pikema aja jooksul mürgitatud. Mõrva hakkab uurima kohalik politseinspektor Alan Markby. 
Minu hinnangul loetav, aga mitte kõige parem kriminull, kõik kohustuslikud komponendid on olemas, aga põnevusest jääb puudu.

saksa keeles: "Mord ist aller Laster Anfang"
inglise keeles: "Say it with Poison" 


Caroline Graham „Mõrvad Badger`s Driftis”

Ülistan nüüd pisut, aga pole vist ühtegi eestlast, kes poleks oma elus vähemalt ühte "Midsomeri mõrvade" osa näinud. Võibolla on vähem teada fakt, et sari toetub Caroline Grahami mõrvalugude sarjale ning selle esimene raamat on "Mõrvad Badger`s Driftis”.
Väikses külakeses elab vanapreili Emily Simpson, kes metsas lille otsides hoopis millegi muu otsa komistab. Natuke aega hiljem leitakse ta surnuna ning arvestades lahkunu vanust, peab kohalik arst seda loomulikuks surmaks. Emily sõbranna pole diagnoosiga rahul ning sunnib peainspektor Barnaby't potensiaalse mõrvaga tegelema. Lahendust otsides selgub, et väikeses ja pealtnäha unises külas on piisavalt skandaale ja saladusi.
Seda raamatut on keeruline hinnata, sest sarnaselt paljudele inimestele, olen telesarjaga tuttav ja mitmeid osi palju kordi näinud. Seega on lugedes silmade eest pilt ekraanilt nähtust, ma tean, kuidas lugu lõppeb ja mis järgmistes osades tuleb ja nii olen raamatu osas võibolla leebem kui muidu. Nimelt ütleksin, et raamatuna pole see kõige tugevam kriminull, mida lugenud olen, aga annan selle tulevaste lugude ja telesarja nimel andeks.

saksa keeles: "Die Rätsel von Badger's Drift"
inglise keeles: "The Killings at Badger's Drift"


 

01 juuli 2014

Jonathan Littell "The Kindly Ones"


Seekordne postitus on raamatust, mida ma tegelikult läbi ei lugenud, aga need 200lk, mida lugesin, tekitasid tugevaid emotsioone ja seepärast otsustasin ka mõtted kirja panna. Harva kohtab raamatuid, mis oma olemuselt nii jälgid. 
"The Kindly Ones" minategelaseks on natsiohvitser Maximilien Aue, kes vanas eas meenutab Teise Maailmasõja aegseid sündmusi. Olles küll hariduselt jurist, töötas ta sõja ajal juutide tapakomandos.* Seega polegi vist vaja selgitada, millega ta kokku puutus. Näiteks kirjeldab ta stseeni, kuidas inimesed kraaviperel surmalasku ootavad, nende hulgas ka väike tüdruk, kelle ema on juba laibana kraavis. Nähes minategelast seal seismas, võtab tüdruk sel käest kinni, täpselt nii nagu väike laps hirmutavas olukorras teeks.  Mees on lapsega kena, ütleb veel, et ära karda ning siis annab ta tapmisi täide viivatele sõduritele üle. Keerad lehti ja loed kirjeldust, kuidas vastsündinud imik vastu seina surnuks lüüakse. Ja need on vaid kaks sündmust. Alltekstina jookseb mõneski kohas läbi, et ta tunneb end tehtava pärast halvasti, kuid lõppkokkuvõttes tõdeb, et neil polnud valikut ja iga inimene täidaks tema olukorras samamoodi käsku.
Kuigi see raamat sai peale ilmumist auhindu, tekitas see loomulikult ka elavat arutelu. Ühelt poolt on see tõesti hästi kirjutatud, teisalt aga puudutab teemat, mis tegelikult on tabu, sest holokausti võib ju kirjeldada vaid kannatajate poole pealt, nüüd aga loeme, kuidas ohvitserid pärast tapmisi nalja heidavad ja surnuid pildistavad. Me tahame endas kanda illusiooni, et tapjad ei nautinud oma tegevust, aga see raamat kummutab selle mõtte.
Ma pole kindel, et mu kirjeldus suudab edasi anda seda ebameeldivat ja rõhutut tunnet, mida loetu tekitas. Kindlasti küsite endalt, et kui see nii vastik oli, siis miks ta nii kaugele luges? Arvan, et põhjus on selles, et oleksin tahtnud väga teada, kuidas tegelane edasi areneb ja kujuneb, aga kõik need mahalaskmiste kirjeldused olid liiast. Lõpuks hakkasin mõtlema, miks ma peaksin seda raamatut lugema, mida see mulle annaks, kui end sellest läbi närin? Idee poolest peaks ju oma vabast ajast loetud raamat sulle häid emotsioone andma, aga mitte halbu unenägusid. Loen parem Wikipediast sisukokkuvõtet.

*see juhtus raamatu esimesel 200 lk, u. 800 jäi mul lugemata.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Wohlgesinnten"