18 juuli 2019

Mari Teede "Appi me muutusime kassideks"


Tallinnas Mustamäel elab tavaline perekond, milles on ema, kasuisa, kaks tütart ning kass Mirri. Kui Mirri salapärasel moel kaduma läheb, ei jää murest murtud pereliikmetel muud üle, kui ise kassiks muutuda ja lemmikut otsima minna.
Esialgu suhtuvad kõik neli loomaks olemisse üllatava muretuse ja uudishimuga, kuid siis selgub, et (tänaval elava) kassi elu polegi nii lihtne. Lisaks erinevatele ohtudele on ka söögi leidmine päris keeruline. Õnneks leidub lahkeid inimesi, kes on valmis loomakesi aitama ja kõik lõppeb hästi. 
Kasside elu-olu kõrval räägitakse muuhulgas ka kodututest, loomapiinamisest ja kiusamisest. Võib vaielda, kas lasteraamatusse võiks/peaks sisse panema teemasid, mille puhul eelistaksime laste maailma puhta ja ilusa hoidmise nimel, vaikida. Arvan, et vaikida ei tohiks ja antud raamat annab vanemale hea võimaluse neid asju lapsega arutada.
Soovitab lugeda, sest lisaks heale tekstile on raamatus ka imetoredad illustratsioonid.

pealkiri: "Appi, me muutusime kassideks"
autor: Teede, Mari
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 72

ilmumisaasta: 2016
ISBN: 9789985338926
  
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 5/5 


10 juuli 2019

Helen Rappaport "Võidujooks Romanovite päästmise nimel"


Esiteks arvan, et raamatu pealkiri on ebaõnnestunud. Parandage mind kui eksin, kuid "võidujooks" eeldab, et osalejad kihutavad üksteise võidu sihtmärgi suunas, antud juhul siis abipakkujad perekonna päästmise nimel, kuid just seda ei toimunud.
On loomulik arvata, et pärast seda kui Nikolai II troonist loobus ja terve perekond bolševike kätte vangi jäi, püüdsid Euroopa kroonitud pead teha kõik endast oleneva, et neid Venemaalt välja ohtusse kohta tuua, kuid tegelikkuses oli Vene keiserlik perekond kui kuum kartul, millega keegi tegemist teha ei tahtnud ning abi ei pakutud. Üksikud päästmiskatsed polnud tõsiseltvõetavad ning piisavad. Alles pärast seda kui kommunistid ametlikult teatasid, et kodanik Nikolai Romanov on maha lastud, hakkasid inimesed tegutsema, et vähemalt tüdrukud ohutusse kohta tuua, kuid siis oli juba liiga hilja.
Näib, et on raske määratleda üht ja ainukest põhjust, miks perekonna päästmise nimel suuri samme ei tehtud. Küll olid vastava riigi kodanikud vastu või kardeti rahutusi, põhjuseks võis olla seegi, et Aleksandra oli inimestele ebasümpaatne.
Autor tõdeb, et Aleksandra ja laste ainuke reaalne pääsemisvõimalus oleks olnud enne seda kui Nikolai troonist loobus. Kuid see on ajaloole tagasi vaatamise eelis - me teame, mis juhtus hiljem ja saame toimunut neist teadmistest lähtudes analüüsida, kuid situatsioonis sees olles ei pruukinud see samamoodi paista. Kuid, kas nad oleksid üldse Venemaal lahkunud või lootsid mingi ime peale?
See oli mul teine Helen Rappaporti sel teemal kirjutatud raamat, esimene oli "The Romanov Sisters: The Lost Lives of Nicholas" (positus). Neid omavahel võrreldes, oli õdede raamat asjalikum, kuid tervikpildi  saamise mõttes tasub kindlasti lugeda ka käesolevat.

pealkiri: "Võidujooks Romanovite päästmise nimel"
autor: Rappaport, Helen
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 336
ilmumisaasta: 2018
ISBN: 9789985344477

inglise keeles: "The Race to Save the Romanovs: The Truth Behind the Secret Plans to Rescue the Russian Imperial Family"
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3/5

Aitäh kirjastus Varrak!

29 juuni 2019

Tara Westover "Educated"


Tara Westoveri taust ning teekond hariduse juurde on väga omapärased. Ta kasvas üles sügavalt usklikus peres, kus vanemad ei tunnistanud ei (kohalikku) valitsust, tervishoiu- ega haridussüsteemi. Autorit polnud aastaid Idaho osariigi silmis isegi olemas, sest ta sündis kodus ning sünd polnud kuskil registreeritud.  Kui ema lõpuks üheksaaastasele Tarale sünnitunnistust taotlema hakkas, siis ei suutnud keegi perekonnast täpselt meenutada, mis päeval ta ilmale tuli.
Teismeliseks saades otsustas Tara, et tahab ikkagi kooli minna ning väites, et ta on kõik need aastad koduõppel olnud, tegi ta ülikooli sisseastumiseks vajaliku eksami ära. Praeguseks on tal kraadid nii BYU-st kui Cambridgest.  
Kuigi "Educated" puhul on tegemist isiklike, subjektiivsete mälestustega, on autor püüdnud neid kirjeldada võimalikult objektiivselt. Ma ei tajunud kordagi ahastust, et vaadake, mida kõike ma olen pidanud läbi elama, ta lihtsalt kirjeldab, lugeja asi on emotsioonid juurde panna.
Tara isa arusaam oli, et isegi kui nad tegelevad millegi ohtlikuga, siis ei saa nendega midagi halba juhtuda, sest jumal ja inglid kaitsevad neid. Ja kui juhtubki õnnetus, siis tavameditsiiniga pole vaja tegemist teha. Näiteks sai Tara ema autoõnnetuses tõsiselt viga. Selle tulemusena kannatas ta kuude kaupa peavalude ja mälukaotuse all, kuid arstile ei mindud. Kui isa sai eluohtlikke põletushaavu, siis ravisid nad teda kodus ravimtaimede ning eeterlike õlidega. Valuvaigisteid loomulikult ei kasutatud.
Emast jäi raamatu alguses jäi mulje, et ta oli abikaasa kõrval oma kriitilise mõtlemise säilitanud ning julgustas lapsi haridust saama, kuid mida aasta edasi, seda rohkem muutus ta mehe silmaklappidega jüngriks. 
Mõnikord loen ma Goodreadsist mulle väga muljet avaldanud raamatutele antud hinnanguid, sest mind huvitab, miks inimesed loetut ühe punktiga hindavad. Antud juhul kirjutas üks liige, et tema arvates ei räägi autor kõike ning igal lool on alati kaks poolt. Tõsi, kuid tahaksin selle inimesega natuke vaielda. 
Nimelt jookseb ühe teemana raamatust läbi see, kuidas Tara vend ta kallal vägivallatses. Kui ta lõpuks julguse kokku võttis ning sellest oma perele rääkis, siis selgus, et keegi teine polnud midagi märganud ning venna selgituse kohaselt olid kõik arvamuste lahkuminekud ning sellest alguse saanud tülid Tara enda algatatud. Vanemate arvates on Tara saatana mõju all. 
Nii, et kui vanem vend sind lööb, siis on teise poole nägemus asjast, et a) sa oled selle oma käitumisega ära teeninud või b) oled kurjast vaimust vaevatud. Esimese väite vastuseks ütleksin, et perevägivalla ohver pole kunagi süüdi, "olid ära teeninud" on vaid vägivallatseja vabandus jõu kasutamiseks. Kuid teise väite puhul, kuidas sa sellise argumendiga vaidled ja tõestad, et saatan sind ei mõjuta? 
Praeguseks Tara oma vanemate ja osade õdede-vendadega ei suhtle. 
Tavaliselt olen ma ülipopulaarsete raamatutega ettevaatlik. Kogemus näitab, et ma ei pruugi kiidukooriga ühineda. Seepärast lükkasin Tara Westoveri raamatu lugemist kaua edasi, kuid lõpuks andsin alla ja nüüd võin rõõmuga öelda, et antud juhul on kiitus õigustatud. Arvamuse kirjutamine võttis kaua aega, sest olin küll emotsioonidest tulvil, kuid õigeid sõnu oli raske leida. 
Tara lugu pani mind koduõppe peale mõtlema. Idaho olukorda ma ei tea, kuid näiteks Michigani osariigis, kus ma elan, pole riiklikku kontrolli, mida sa oma koduõppel olevale lapsele õpetad (või ei õpeta), sa ei pea kellegile midagi tõestama või lastel kooliteste teha laskma. Mõnda aega tagasi sain naabriga jutule. Ta lapsed on koduõppel ja mingit riiklikku õppekava ei järgita, ema valis aluseks mingid antiiksed tekstid ning selle baasil õpetatab. Vat nii. Ma ei võta endale õigust öelda, mida vanemad oma lapse hariduse osas otsustavad või ette võtavad, kuid nii see vestlus kui Westoveri raamat pani arutlema. 
"Educated" polegi üksnes traditsioonilise koolihariduse saamise lugu, sest tulles niivõrd eraldatud perekonnast ühiskonda, tuleb õppida muudki, näiteks pärast WC kasutamist käsi pesema. Need on õppetunnid, millest raamatus eriti palju ei räägita, kuid mille olemasolu võib aimata. 
Soovitan lugeda! See raamat oli mu viimase aja üks parimaid lugemiselamusi.

pealkiri: "Educated"
autor: Westover, Tara
keel: inglise
kirjastus: Random House
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 352

ilmumisaasta: 2018
ISBN-10: 0399590501
ISBN-13: 9780399590504
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Befreit"

Goodreadsi hinnag: 5/5 






John Grisham "A Painted House"

      
Loo jutustajaks on seitsmeaastane Luke Chandler, kes viib meid 1952. aasta septembrikuisesse Arkansasesse Ameerikas. On puuvillakoristuse aeg ning kõik saaki koguda aitavad käed on teretulnud. Luke'i vanaisa ja isa palkavad appi nii mehhiklased kui kohalikud nn. mäe inimesed, sest oma jõududega nad hakkama ei saaks.
Luke kirjeldab meile oma igapäevaelu, mis esmapilgul tundub küll idülliline ja keerleb vaid pesapalli ümber, kuid järkjärgult kooruvad välja pere rahaprobleemid,  hirm tuleviku ees ning mure sõjas oleva onu pärast. Farm ei kuulu perekonnale, nad on vaid rentnikud ning kui vihm puuvillasaagi rikub, siis ei suudeta laenu tagasi maksta.
Raamat lõppeb paratamatusega, sest puuvilla kasvatamisega end ära ei elata ning Luke ja ta vanemad kolivad Detroidi külje alla Flinti, kus isa autotehases tööd saab.
Käesolev on Grishami teistest raamatutest väga erinev, nii rahulikult kulgev, et isegi traagilised sündmused ei mõju, millegi erilisena. Mulle sobis tollel ajahetkel väga hästi, mõnel teisel juhul oleks võibolla liiga aeglane olnud. Soovitada julgen aga küll.

pealkiri: "A Painted House"
autor: Grisham, John
keel: inglise
kirjastus: Doubleday
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 388

ilmumisaasta: 2001
ISBN-10: 038550120X
ISBN-13: 9780385501200

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Farm"

Goodreadsi hinnag: 4/5 


04 juuni 2019

Robert Bryndza "Erika Foster I-III"

 

"Lugemise väljakutse" grupi üldine arvamus on, et Robert Brzndya Erika Fosteri sari on ülihea ja krimihuvilisena pidin ma loomulikult samuti lugema, sest uue ja huvitava sarja avastamine on alati põnev. Lugesin läbi sarja esimesed kolm raamatut:
Robert Bryndza "The Girl in the Ice" (Erika Foster I) e.k. "Tüdruk jääs"
Robert Brzndza "The Night Stalker" (Erika Foster II) e.k. "Varitseja öös"
Robert Brzndzya "Dark Water" (Erika Foster III) e.k. "Mustjas vesi"
Esimese järel olin veel kõhkleval seiskohal, sest Erika tegi kummalisi otsuseid. Näiteks, HIV positiivne laps hammustas ta kätt ja loogiline käitumine oleks võimalikult kiiresti arsti juurde minna, kuid tema ei pööranud vahejuhtumile peaaegu üldse tähelepanu. Kuid arvustajad ütlesid, et edasi pidi paremaks minema ja ausõna, ma püüdsin, aga iga järgmise raamatuga sain Erika peale rohkem pahaseks. Alustasin ka neljanda osaga, aga jätsin esimeste lehekülgede järel pooleli, sest mõõt sai lõplikult täis. 
Robert Bryndza kirjutamisstiil meeldis mulle väga, kuid Erika tegelaskuju oli mulle täielikult vastumeelne ning mul on üldse keeruline lugeda raamatuid, kus ma peategelases mitte midagi positiivset ei leia. Jah, ta on palju kannatanud ja kui esimeses raamatus võib tema käitumisele veel vabanduse leida, siis lõpuks saavad ka need selgitused otsa. 
Kangekaelses ja isepäises naisdetektiivi tegelaskuju pole midagi uut, kuid esmakordselt kohtan ma ühte, kes on lisaks sellele ka parasjagu (vabandage väljenduse pärast), loll. Erika kangekaelsus ei pane mind teda mitte imetlema, vaid vihkama. Ta ei saa üldse aru, millal oleks aeg tagasi tõmbuda ja mitte sekkuda. Ei, ma ei suuda, Erika Foster pole minu jaoks. Robert Bryndza aga küll, kui ta peaks juhuslikult mõne uue raamatusarjaga välja tulema. 

* pildile said vaid teine ja kolmas osa, sest esimesest unustasin enne raamatukokku tagasiviimist pilti teha.

03 juuni 2019

Douglas Smith "Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus"


Douglas Smithi kirjutatud Rasputini elulugu katab loomulikult nii salapärase munga päritolu, kui võimule (lähedale) pääsemise teemad, kuid minu jaoks oli kõige huvitavam arutelu selle üle, kas Rasputinil olid ravivõimed või mitte.
Autor ei too põhjapanevaid tõendeid ei selle väite toetuseks ega ümberlükkamiseks, kuid kõige enam olen nõus arvamusega, et Rasputinil ei olnud küll imeravitseja võimeid, kuid tal oli eriline anne inimesi maha rahustada. Vähemalt ühel korral märgiti juhust, et kui troonipärija oli haige ja ema närvivapustuse äärel, siis piisas vaid Rasputini telefonikõnest, et kõik maha rahuneksid ning laps paraneks.
Ma lähenesin raamatule eelarvamusega, et tolleaegsetele inimestele ei läinud Rasputin eriti korda ning seepärast pole ka kuigi palju materjale, siis eksisin. Tuli välja, et paljudel oli sõna sekka öelda ja isegi nii suurel hulgal, et kohati läks nende arvamusavalduste lugemine igavaks.
Kahjuks pean ütlema, et kirjaniku pingutustele vaatamata, ei tea ma Rasputinist kui inimesest, raamatut lõpetades kuigi palju rohkem, kui alustades. Kontrollitavate faktide osas sai küll pilt selgemaks, kuid Rasputini kohta on palju on sellist infot, mille puhul on legend ja tõde omavahel nii läbipõimunud, et on raske otsustada, kust nende kahe vaheline piir läheb.
See viimane lõik võib jätta mulje, et raamat mulle ei meeldinud, kuid see pole üldse nii. Ütlen vaid, et kuigi oli huvitav lugemine, jäi Rasputin ikkagi lahendamata mõistatuseks.

pealkiri: "Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus"
autor: Smith, Douglas
keel: eesti
kirjastus: Varrak
lehekülgede arv: 824
ilmumisaasta: 2018 (esmatrükk 2016)
ISBN-10:
ISBN-13:

inglise keeles: "Rasputin: Faith, Power and the Twilight of the Romanovs"
saksa keeles: "Und die Erde wird zittern"

Goodreadsi hinnag: 4/5 


*Raamatu eest suur tänu kirjastusele Varrak! 



09 mai 2019

Heather Morris "The Tattooist of Auschwitz"


"The Tattooist of Auschwitz" põhineb Slovakkiast pärit juudi Lale Sokolovi (Ludwig Eisenbergi) mälestustele. Lale saabus Auschwitzi 1942. aastal ning tänu õnnelikule juhusele sai tööd tätoveerijana, tema  ametikohustuseks oli uued vangid numbriga märgistada. Tätoveerijaks olemine andis Lalele võimaluse laagris vabamalt ringi liikuda ning ta kasutas seda kaubitsemiseks, st vahetas mõrvatud inimestelt ärakorjatud raha ja kalliskivid toidukraami vastu ning jagas saadud toidu kaasvangidega. Oma tegevusega päästis ta kindlasti paljude inimeste, sh oma armastatu Gita, elu.
Raamat on kirjutud lakoonilises stiilis, arvatavasti Lale enda jutustamisstiili matkides ning see on nii hea kui halb. Napisõnalisus eeldab, et lugeja tunneb ajalugu ning oskab ridade vahelt lugeda. Näiteks see stseen, kus taevast tuhka alla sajab. Kiirel, pealiskaudsel lugemisel ei pruugi esialgu arugi saada, millega on tegemist, aga pane killud kokku ja hakkab õudne.
Kuid lakoonilisus töötab ka raamatu vastu ning see on koht, kus ma ütlen, et sel oli potensiaali saada väga heaks raamatuks, aga ei saanud. Kuna millegi selgitamisele ja analüüsimisele eriti lauseid ja leheküljeruumi ei kulutatud, siis jäi mulje, et Lale sai kõik asjad kiiresti ja kergelt lahendatud, mida ma aga eriti uskuda ei taha.
Raamat oli huvitav ning mul oli raske seda käest ära panna, kuid lugeja kõige esimeseks holokausti teemaliseks raamatuks ma seda ei soovitaks, sest Morrise/Sokolovi pilt vangilaagrist on liiga "ilus".

Pärast seda kui olin eelpool oleva teksti juba kirja pannud ja avaldamiskõlbulikuks vorminud, leidsin internetist huvitava artikli: "Fact-checking "The Tattooist of Auschwitz", mille autoriks on Wanda Witek-Malicka Auschwitz Memorial Research Centre-st (Memoria 14 (11/2018, lk. 6-17). Artikli aluseks on Morrise raamatu kaanel oleva väide nagu oleks tegemist tõestisündinud looga (poolakeelsel versioonil viidatakse ka faktitäpsusele) ning artikli autor võrdleb raamatus olevat, ajaloolistes dokumentides leiduvate andmetega.
See, et Ludwig Eisenbergi nimeline inimene tõepoolest nimetatud vangilaagris oli ja töötas, on ajalooliselt kinnitatud ning "The Tattooist of Auschwitz"  ongi üles ehitatatud kujul, mis paneb lugeja uskuma nagu oleks Lale olnud kõigi kirjapandud sündmuste tunnistaja. Raamat loob mulje nagu oleks see tookordsete sündmuste (usaldusväärne) dokumentatsioon, kuid tegelikult leidub selles liiga palju faktivigu.
Ma ei hakka siinkohal detailseid näiteid tooma, sest see rikuks tulevase lugeja lugemiselamust, kuid päris mitme stseeni kohta märgib Witeck-Malicka, et niisugusel kujul poleks need sündmused mitte mingil juhul aset leida saanud ja toetab oma väiteid faktidega.
Autor ei lükka kogu vastutust kirjaniku peale, vaid tõdeb, et kui inimesed räägivad seitsekümmend aastat tagasi toimunud sündmustest, siis oleks mõtekas neid teiste mälestustega võrrelda. Ta sõnul on kahju, et Lale Sokolov ei rääkinud oma läbielamistest kunagi teadlastele, sest olles laagri tätoveerija, oleks tal olnud kindlasti väga palju väärtuslikke mälestusi jagada, vaid jutustas oma loo inimesele, kes need ilukirjandusliku raamatuna avaldas.
Lõpetuseks märgib ta, et ei soovita seda allikana inimestele, kes tahavad Auschwitzi ajaloo kohta rohkem teada saada.

"Given the number of factual errors, therefore, this book cannot be reccomended as a valuable title for person who want to explore and understand the history of KL Auschwitz." (Witek-Malicka, Wanda, Memoria 14 (11/2018), lk. 17).

Pärast seda, kui olin artikli läbi lugenud, tundus väga oluline loetule ka siinkohal viidata. Selles, et Lale Sokolov vangilaagris kannatas, ei ole mitte mingit kahtlust. Pigem on kurb, et tema "päris" lugu jäi rääkimata ja ülesmärkimata. See, mida Morris kokku on kirjutanud, pole asjatundja sõnul ajalooline dokument, nii et kui raamatut loete, siis võtke seda ilukirjandusena.

pealkiri: "The Tattooist of Auschwitz"
autor: Morris, Heather
keel: inglise
kirjastus: Harper Paperbacks
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 272

ilmumisaasta: 2018
ISBN-10: 0062797158
ISBN-13: 9780062797155
  
eesti keeles: "Auschwitzi tätoveerija"
saksa keeles: "Der Tätowierer von Auschwitz"

Goodreadsi hinnag: 3/5 




30 aprill 2019

Kathy Reichs "Tote lügen nicht" (Temperance Brennan I)


Temperance (Tempe) Breannan on Montrealis töötav (kohtumeditsiini) antropoloog, kelle rahuliku nädalavahetuse plaanid lähevad vett vedama, kui ta tükeldatud kehaosi uurima kutsutakse. Tempe eraelu kohta saame teada, et ta on endine alkohoolik, teismelise tütre ema, lahutatud ja elab koos kassiga.
Raamat on täis detailseid ja võikaid kirjeldusi ja lugu oli iseenesest põnev, sest mõrvari isikut ei tulnud kuskilt enne lõppu välja, kuid mida kauem ma lugesin, seda härivamaks Brennan muutus. 
Alguses oli asi selge - Tempe vaatab luud üle ja edaspidi uurib neid materjale, mida talle tuuakse. Tema aga ei suuda end uurimisest eemale hoida ja hakkab oma käe peal mõrvaohvrite vahelisi seoseid otsima. Süžee poolest, st. tuleb ju veel terve seeria raamatuid, kus peategelaseks on Temperance Brennan, on ta selline käitumine mõistetav, kuid lugejale ei esitata ühtegi loogilist selgitust, miks ta pidanuks politseiga koos korteri läbiotsimise või kurjategija vahistamise juures olema? Kas tal oli selleks erialane ettevalmistus?
Igal juhul oli Temperance mu silmis pigem nuhtlus, kes lolli järjekindlusega topib oma nina igale poole, kuhu vaja pole ja siis solvub ka veel, kui teatud politseinik temasse viisakalt ei suhtu. Lõpuks öeldakse talle, et istu kodus, kurjategija ajab sind taga, aga ei, tema tormab välja, sest vaid tema suudab sellele mõrvaseeriale lahenduse leida. Aruka naise muljet ta mulle nüüd küll ei jätnud.
Temperance Brennani sari oli aluseks telesarjale "Bones" ("Kondid") ning tollest suutsin ma vaadata vaid poole esimesest osast, sest tegelased käisid närvidele ja süžee tundus jabur. Vähemalt selles osas on raamat ja sari teataval määral kattuvad, muidu vist eriti mitte.
Mul on selle sarja raamatuid terve hunnik kodus, kasutatud raamatute müügilt ostsin, nii et vähemalt teise osa proovin veel lugeda, siis vaatab edasi.

pealkiri: "Tote lügen nicht"
autor: Reichs, Kathy
keel: saksa
kirjastus: Blanvalet
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 537

ilmumisaasta: 2000
ISBN-10: 3442352266
ISBN-13: 9783442352265
  
eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: Deja Dead

Goodreadsi hinnag: 3/5 


Simon Beckett "Totenfang" (David Hunter V)


Tegemist on sarja viienda raamatuga ning peategelaseks on David Hunter kohtuekspertiisi antropoloog (forensic antropologist), kes käesolevas osas uurib Essexi piirkonnas leitud laipa.
Ma pole sarja eelmisi osasid lugenud ning otseselt see mind ka ei seganud, kuid kui oleksin alustanud esimesest, siis oleksin kindlasti rohkem rõõmustanud, et David on ikka veel elus ning teadnud, miks ta nüüd ebasoosingus on.
Täiesti keskpärane raamat, ainult natuke naljakas tundus, et iga kord kui David end lahkuma asutas, juhtus midagi, mis ta ärasõitu takistas. Lõpp jäi lahtiseks, nii et tekitas huvi kuskilt ka kuues osa hankida ja läbi lugeda.

pealkiri: "Totenfang"
autor: Beckett, Simon
keel: saksa
kirjastus: Rowohlt
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 560

ilmumisaasta: 2017
ISBN-10: 3499255057
ISBN-13: 9783499255052
  
eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: "The Restless Dead" 

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 



John Grisham "Der Richter"


Lugu saab alguse sellest, et vana lõunaosariikide kohtunik D. Reuben V. Atlee on suremas ning kutsub oma kaks poega enda juurde viimasele kokkusaamisele. Esimesena saabub kohale Ray (lahutatud, lennundushuviline juuraprofessor). Ta leiab isa surnuna ning kapist mitme miljoni väärtuses sularaha. Raha olemasolek tekitab Rays küsimusi, sest lihtne matemaatika tõestab, et kohtuniku palgast isa nii palju säästa poleks saanud. Isa altkäe maksude võtmisest või kasiinosõltuvusest pole aga midagi kuulda olnud. Igal juhul otsustab Ray raha olemasolu venna eest varjata, sest Forrest on vastutustundetu narkomaan ja alkohoolik.
Kohtunik maetakse maha ja nüüd peab Ray välja mõtlema, mida selle rahaga peale hakata. Ega ta muud esialgu teha oskagi kui pakib kotti ja tassib kaasas. Loomulikult selgub, et keegi ikka teadis raha olemasolust, sest mingisugused pahad tegelased hakkavad Rayd ähvardama ja taga ajama.
Ma pole küll juba aastaid Grishamit lugenud ja ei usu, et see ta parim on, sest raamatu lõpuks ollakse põhimõtteliselt alguspunktis tagasi nagu poleks vahepealseid sündmusi üldse juhtunudki. Positiivne külg on, et selle raamatu lugemine tekitas isu ta vanemad ja paremad teosed uuesti üle lugeda. Asi seegi.

pealkiri: "Der Richter"
autor: Grisham, John
keel: saksa
kirjastus: Heyne
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 413 

ilmumisaasta: 2003
ISBN-10: 345386980X
ISBN-13: 9783453869806
  
eesti keeles: "Kohtukutse"
inglise keeles: "The Summons"

Goodreadsi hinnag: 2/5 





22 aprill 2019

Åsa Larsson, Ingela Korsell "Kodukäija" (PAX X)


Ootasin Paxi sarja lõpuraamatut väga ja kui see lõpuks minuni jõudis, siis natuke isegi kartsin lugema hakata. On ju sarjade viimase osade puhul alati hirm, et autor(id) ei anna oma tegelastele selliseid tulevikke nagu mina lugejana ootaksin. Detailidesse laskumata ütlen, et seesugust lahendust ma Paxi puhul ette ei näinud ja "Kodukäija" viimaste lehekülgede järel olin väga kurb.
Nüüd, tervele sarjale tagasi vaadates, pole ma enam nii üllatunud. Tegelikult on need ju nii väljamõeldud kui reaalse maailma poolest sünged raamatud. Ühelt poolt on ohtlikud ebaloomulikud olendid, teiselt poolt alkohoolikust ema ja koolikiusamine. Ainsateks helgemateks päikeskiirteks on kasupere ning raamatukogu rahvas.
Kuigi lõpp mind kurvaks tegi, soovitan Paxi lugeda ja kõik kümme raamatut järjekorras on:
1. "Loitsusau"
2. "Sünk"
3. "Kummituslaps"
4. "Kratt"
5. "Lummutis"
6. "Näkk"
7. "Katkuhaldjas"
8. "Hõbemadu"
9. "Luupainaja"
10. "Kodukäija"
Neis raamatuis on nii põnevust, seiklust, kurbust kui rõõmu. Alriku ja Viggo sarnaseid lapsi on maailmas palju ning ma loodan, et nende eludest lugemine paneb nii lapsi kui täiskasvanuid järele mõtlema, mõistma ja tähelepanu pöörama.

pealkiri: "Kodukäija"
autorid: Larsson, Åsa; Korsell Ingela
keel: eesti
tõlkija: Kadri Papp
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 256
ilmumisaasta: 2019
ISBN-13: 9789985345917

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5

Suur aitäh kirjastus Varrak!

01 märts 2019

Helen Rappaport "The Romanov Sisters: The Lost Lives of Nicholas and Alexandra"


Viimasel Vene keisril Nikolai II-l ja tema naisel Aleksandral oli viis last, neli tütart ja poeg. Ajaloohuvilised on keisriga seoses kindlasti kuulnud poeg Aleksei hemofiiliast (ning munk Rasputinist), ta tütardest Olgast, Tatjanast, Maria ja Anastassijast räägitakse hoopis vähem.
Helen Rappaporti raamatust avaneb nukker pilt. Neli kaunist neiut, kellest igaühe sünd oli nii perele kui riigile pettumus, sest naine ei saa ju trooni pärida. Ema, kes ei mõista keisrinnale kehtivad nõudmisi ja isoleerib oma perekonna avalikkuse eest. Isa, kes on küll hea lapsevanem, kuid ei oska oma riiki valitseda ning kuulab valesid nõuandjaid. Imikust peale haige vend, kes terve perekonna tähelepanu endale võtab.
Mulle meeldis, oli huvitav ja ladus lugemine. Kuigi ajaloolistele faktidele toetuv, on raamat kirjutatud nii ilukirjanduslikus stiilis, et tabasin end lugedes lootmast, et perekonna lõpp pole selline nagu teada. Lootused loomulikult ei täitunud.

pealkiri: "The Romanov Sisters: The Lost Lives of Nicholas ja Alexandra
autor: Rappaport, Helen
keel: inglise
kirjastus: St. Martin's Griffin 
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 544

ilmumisaasta: 2015
ISBN-10: 1250067456
ISBN-13: 9781250067456

eesti keeles: "Neli õde"
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5



28 veebruar 2019

Liz Fenwick "Tõusuvesi"


Raamatus kirjeldatud sündmused saavad alguse 1943. aasta Cornwallis ning loo keskmes on identsed kaksikõed Adele ning Amelia. Senini väga hästi läbi saanud õdede vahel juhtub midagi, mistõttu nad omavahelise suhtlemise igaveseks lõpetavad. 2015. aastal kohtume nende järeltulijatega.
Sisukirjelduse järgi ootasin ma midagi Kate Mortoni ja Lucinda Riley teoste sarnast ja tegelikult ongi Liz Fenwicki romaan neile väga sarnane, kuid minu silmis oli "Tõusuveel" väike probleem.
Nimelt, kui olete Mortoni-Riley teoseid lugenud, siis teate, et nende raamatute ülesehitus on peaaegu alati ühesugune - tegevustik toimub nii olevikus kui minevikus ning minevikus asetleidnu mõjutab tänapäeva tegelasi. Võlu on just selles, et me ei tea, mis täpselt aastakümneid tagasi juhtus ja saladused tulevad välja alles raamatu lõpus. See hoiab huvi üleval ning lugemas. Käesolevas raamatus on aga lugu hakatud rääkima täiesti valest otsast.

SISU ÄRARIKKUV TEKST. Ära loe edasi, kui ei taha lugemiselamust rikkuda.
Pannes kokku sisukirjelduses oleva sõna "reetmine", esimestel lehekülgedel oleva "värskelt abiellunud naine on rase, oli sunnitud abielluma ning jutustaja ei taha temaga rääkida" ning natuke hiljem poetatud infokillu, et "üks kaksikõdedest kasutab oma sarnasust õega ära ja flirdib tolle meessõpradega", siis pole ju kuigi raske välja mõelda, missuguse suure reetmisega oli tegemist ning miks Adele ja Amelia enam omavahel ei suhtle. Detailid selgusid küll alles raamatu lõpuks, aga selleks ajaks oli mu juba ükskõik.

VÕITE EDASI LUGEDA.
Goodreadsis olevale hindele toetudes mõistan, et olen oma arvamuses vähemuses ja suurem enamus lugejaist nautis seda raamatut väga. Nii, et kui teile vähegi seda sorti lood meeldivad, siis palun ärge laske end mu kriitikast häirida.

pealkiri: "Tõusuvesi"
autor: Fenwick, Liz
keel: eesti 
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 320 

ilmumisaasta: 2018 (esmatrükk 2017)
ISBN-13: 9789985344484

inglise keeles: "The Returning Tide"
saksa keeles: "Das Leuchten des Meeres"

Goodreadsi hinnag: 2/5 

*Aitäh, kirjastus Varrak!

17 veebruar 2019

Mehis Tulk "Kuningas" (Maa ja Taeva mõrsja II)


Arvan, et sarja suhtes on ausam mõlemaid raamatuid koos hinnata, seega pole alljärgnev tekst ainuüksi käesoleva raamatu kohta. Lühidalt kokkuvõttes on loo keskmes eestlaste vabadusvõitlus sakslaste vastu.
Kui "Foogt" oli väga hea ja ladus lugemine, siis "Kuninga" esimene pool oli minu jaoks segane. Kõik asjatasid ja jooksid kuhugi, aga kuhu? Ma ei saanud ka tükk aega aru, kas tegemist on triloogia teise osaga või lõppeb sari "Kuningaga" ära. Raamatu teine pool oli asjalikum ja lõpu põhjal eeldan, et sellega on lugu läbi.
Tegelikult meeldinuks mulle enam, kui kahest oleks kärbitud kujul üks raamat saanud. Praegu on mõlemas nii palju kõrvalliine ja lugusid, mis olid küll huvitavad, aga kuhugi välja ei jõudnud, näiteks see Gertrudi ja Gottriedi suhe. 
Lugejana ei ole mul vaja kõigi kõrvaltegelaste taustalugu põhjalikult teada ja kärpimine vältinuks ka ebaolulise info sissejäämist. Näiteks alljärgnev lõik, mis hetkeks on Odilia litsakus juba igale lugejale teada ning antud kõrvalepõige loo kontestis täiesti ebaoluline.

"Noh?" päris ta kannatamatult.
"Ei midagi, perenaine," kostis Piirit.
Odilia von Ebersternile tõi tütarlapse natuke süüdlaslik vastus näole kerge muige, sest nõnda tavatses tema küsimustele vastata üks Undimetsa sulaspoiss, tugev kui härg, kes juba sügisest saati oli Marja vaikival nõusolekul aidanud kustutada mõisapreili ihas leegitsevat lihalikku tuld ja sealjuures kaunis hakkaja olnud. Eriti meeltmööda oli Odeliale noormehe himu talle altpoolt suud anda, nii et kaks habemetutti üheks said. istumise all rappuva hobuse kare nahk tõi selle talle praegugi meelde ja vallandas kõhus viivuks magusa võbina." (Tulk, Mehis,2018, "Kuningas", lk. 333)

Kogu selle rahvaste paabeli sees tekibki probleem, et kes on siis peategelased. Raamatute pealkirjade järgi eeldaksin esimeses foogti ja teises Vesset, võibolla ka viimase silmarõõmu Marjat, kuid kõik kolm jäävad liiga pealiskaudseteks. Oleksin oodanud nende põhjalikumat lahtikirjutamist, sest Vessest ei tea ma ikka suurt midagi ning Marjast vaid seda, et ta mees teda jalust nõrgaks võtab.
Kõige rohkem segas mind Sissa liin. Esimeses osas oli ta funktsioon selge, sest ravitseja kuulub ju küla juurde, kuid tema ja Lemmi suhe oli pehmelt öeldes veider. Seda sisisemist oli mul lihtsalt vastik lugeda. Kuni viimaste lehekülgedeni segas mind ka mõisapreili, kuid tema roll sai teise raamatu lõpuks selgeks.
Üks aspekt, mis mind muigama pani. Spetsiaalselt üle vaatama ei hakanud, aga kas laused  "Kallis peremees";  "Mis siin toimub?" "Sai natuke müratud." ei kõla nagu Eesti filmiklassika?
See, et autor on oma raamatute aluseks võtnud tegelikult aset leidnud sündmused, tuli mulle suure üllatusena, sest üldiselt ma ajaloolistest ilukirjanduslikest romaanidest tõde taga ei aja. Loomulikult ei saa teada tuntud ajalooliste faktidega päris puusse panna. Näiteks kui on teada, et teatud sõda algas tol aastal või Henry VIII mõnel oma naisel pea maha raiuda lasi, siis neid fakte muuta ei tohiks. Oluliseks mõõteskaalaks on hoopis usutavus - kas see võis nii juhtuda või mitte.
"Foogti" ja "Kuninga" faktitäpsust ma hinnata ei oska ning erinevusi arvustusi lugedes, on näha, et teised on selle töö juba ära teinud. Kuigi pidev kellegi magatamine muutus veidi tüütuks, siis usutavuse testi nad minu silmis üldjoontes läbisid.
Loodan, et autor jätkab kirjutamist ja tema sulest ilmub veel midagi, sest minu kriitikale vaatamata, nautisin ta raamatuid. Tore, et ilmub ka Eesti oma ajaloolisi raamatuid.

peakiri: "Kuningas"
autor: Tulk, Mehis
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 416

ilmumisaasta: 2018
ISBN-13: 9789985343715
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

*Aitäh, kirjastus Varrak!


pealkiri: "Foogt"
autor: Tulk, Mehis
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 464

ilmumisaasta: 2017
ISBN-13: 9789985341797
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnang: 4/5



Michelle Obama "Becoming"

Kui Barack Obama 2008. aastal Usa presidendiks valiti, jäi see sündmus minu silmis suuresti tähelepanuta. Elasime tookord Saksamaal ning Ameerika presidendivalimised polnud nii olulised kui kohapeal toimuv.
Neli aastat hiljem olime juba Michiganis ja asjaga rohkem kursis. 2012. aasta valimispäeva õhtul olin ootusärevuses. Mitte, et mulle vastaskandidaat vastumeelne oleks olnud, kuid Obamad sümpatiseerisid mulle. Nad olid noored, haritud ja intelligentsed inimesed, kes jätsid teleekraanilt väga meeldiva mulje. Lootsin, et Barack Obama valitakse teiseks ametiajaks tagasi ja nii läkski.
Kuigi Michelle Obama mulle algusest peale meeldis, olin ta raamatust kuuldes veidi skeptiline. Kogemus näitab, et isegi sümpaatse inimese elulooraamat, võib olla haltuuramaiguline. Nii, et ettetellida ei julgenud, kuid lugeda tahtsin. End raamatukogus järjekorda pannes olin nimekirjas 230. ja läks mitu kuud aega enne kui järg minuni jõudis.
Michelle Obama kirjutab oma lapsepõlvest, isa kroonilisest haigusest, oma kohusetundest ning soovist edukaks saada. Ta on hariduselt jurist ning Princetoni ja Harvardi vilistlane. Loomulikult räägib ta ka eraelust - kohtumisest tulevase abikaasaga, pereloomise probleemidest ning nurisünnitusest, katsetest töötava emana karjääri ja pereelu ühendada.
Nende elu pöördepunktiks oli hetk, mil Barack Obama otsustas poliitikasse minna ning lõpuks kaheksa aastat Usa president oli. Muide, presidendi abikaasale pole tegelikult n.ö. ametijuhendit. Nii on iga esimese leedi oma valik, milliste teemade ja probleemidega ta tegeleda tahab (kui tahab).
Juba esimestest lehekülgedest peale olin ta kirjutamise stiilist meeldivalt üllatunud. Kui ta oleks tahtnud, siis oleks Obama saanud oma raamatut arveteklaarimiseks kasutada, kuid seda ta ei teinud. Kommentaarid negatiivse kohtlemise osas on enamasti ananüümsed, tuleb meelde vaid üks juhus, kus ta ühe ajakirjaniku nimeliselt välja toob. Kui ta üldse midagi halba valgusesse seab, siis on see poliitika üldiselt. Ta kirjutatust tuleb väga hästi välja, miks poliitikat räpaseks mänguks nimetatakse ning kui silmakirjalikke inimesi selles osaleb. Näiteks tahavad isegi suurimad halvustajad presidendiprouaga pilti teha, et seda siis hiljem uhkusega näidata. 
"Becoming" e.k "Minu lugu" oli väga huvitav lugemine, sest Michelle Obama lugu on tegelikult väga sarnane paljude teiste inimeste omadele. Jah, ta on elanud elu ja kohtunud inimestega, mis enamikele meist kättesaamatuks jääb, kuid samas on ta ka nii sarnane. Ta kogetud rõõmud ja mured on tuttavad.

pealkiri: "Becoming"
autor: Obama; Michelle
keel: inglise
kirjastus: Crown
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 426

ilmumisaasta: 2018
ISBN-10: 1524763136
ISBN-13: 9781524763138
  
eesti keeles: "Minu lugu"
saksa keeles: "Becoming. Meine Geschichte"

Goodreadsi hinnag: 5/5 





06 veebruar 2019

Volker Kutcher "Der Nasse Fisch" (Gereon Rath I)


Raamatus kirjeldatud sündmused leiavad aset 1929. aasta Berliinis. Endine kriminaalpolitseinik
Gereon Rath kolib Kölnist Berliini ning asub tööle nn. kombluspolitseis, mille ülesandeks on pornograafiliste materjalide hävitamine ning neid tootvate inimeste tagaajamine.
Töö pole keeruline, kuid Rath otsib võimalusi kriminaaluurimisse üleminekuks. Otsekui klaver põõsas juhtub talle ette laip, kelle surmajuhtumit ta omal käel uurima hakkab, et seda siis sobival võimalusel sissepääsupiletina kasutada. Plaan õnnestubki. 
Kuigi kaanel olev sisukirjeldus tundus väga huvitav, ei edenenud see raamat mul kohe kuidagi. Keeleliselt polnud raske, aga süvenemine oli vaevarikas. Niipea kui lugedes mõte uitama läks, oli ka tähelepanu hajunud ning raske uuesti loosse "sisse saada". Kuna raamatu põhjal on valminud ka telesari "Babylon Berlin", siis vaatasin seitse osa ära ja sain lõpuks ka raamatu loetud. Näitlejaid ettekujutades oli lihtsam.
Kui teil on plaan mõlemat lugeda-vaadata, siis teadke, et raamat ja telesari pole üksühele kattuvad. Suurim erinevus on  Charlotte tegelaskujus, kuid ka sündmused, mis raamatus tulevad alles lõpupoole, on juba seriaali alguses. Kui tahate vaid ühe valida, siis soovitan seriaali kasuks otsustada. See on väga hästi tehtud ja kindlasti vaatamist väärt.
Tegelikult oli mul algselt plaan terve sari läbi lugeda, sest tahtsin teada, kuidas autor natside võimuletulekut kajastab, kuid nüüd olen kahtleval seisukohal. Läbi ma ju raamatu sain, aga kas see on minu sellist pühendumist väärt, on kaheldav. Käesolevaga maadlesin üle poole aasta, mida on kriminulli jaoks liiga palju.

pealkiri: "Der Nasse Fisch"
autor: Kutcher, Volker
keel: saksa
kirjastus: Kiepenheuer & Witsch
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 494

ilmumisaasta: 2007
ISBN-10: 3462039326
ISBN-13: 9783462039320
  
eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: "Babylon Berlin" 

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 





Stephen King "Needful Things"


Castle Rocki linnakeses avab uksed uus pood "Needful Things" ehk "Vajalikud asjad". Tegemist on igasugu kola täis vanakraamipoega, mille sõbralik omanik, Leland Gaunt hoolitseb selle eest, et iga ostja leiaks endale just selle eseme, millest ta pikalt unistanud on. Kuna inimesed on erinevad, siis pole ka ihaldatud asjad samad. Mõne jaoks on see  interjööriga ideaalselt kokkusobiv vaas, teisele üliharuldane pesapallikaart, kolmandale Elvise foto, neljandale aga õngeritv jne.
"Needful Things" hinnad on väga taskukohased, st ostja annab vastavalt oma võimalustele väikese rahasumma ning lubaduse Gauntile väike teene teha. See viimane tähendab tavaliselt mõnele linnaelanikule eseme või kirja jätmist. Kõik ostjad on sellise kokkuleppega nõus, sest nemad saavad ju oma väärtasja.
Kui miski on liiga hea, et tõsi olla, siis tavaliselt nii ongi. Selgub, et need esmapilgul süütuna näivad teod, on täiesti teadlikult suunatud inimeste vahelist vihavaenu üles õhutama. Gaunt teab täpselt, milliseid nuppe vajutada ning  varsti  valitseb Castle Rockis  kaos. Elanikud kõnnivad relvadega ringi ja tapavad üksteist. Ainuke, kes vähegi külma pead säilitab, on Castle Rocki politseiülem Alan Pangbourn, kes poeomanikku juba algusest peale kahtlustas.
Kulminatsioonini oli tegemist suurepärase raamatuga. Stephen King on võrratu tausta ja meeleolu looja. Ta paneb kirja inimtüübid, kes tunduvad nii loomulikud ja ehedad, et kuigi ma ei tahaks paljudega neist isiklikult kokku puutuda, pean tunnistama, et küllap on nad mu ümber reaalselt olemas.
Lõpp jäi põneva eelloo peale liiga lahjaks, ma isiklikult ootasin suuremat lahingut. Samas pole ma ei üllatunud ega ka väga pettunud, sest "heade" lõppude kirjutamine pole autori tugevaim külg.
Hoopis huvitavam on aga arutleda selle üle, mis asju meil tegelikult "vaja" on. Finantsnõustajad õpetavad meid, et kõiki oste tuleb kaaluda soov või vajadus aspektist, st toit on vajadus, uus käekott aga enamasti soov ja seega mittevajalik.
Tegelikult polnud ju ükski Gaunti käest ostetud esemetest reaalselt eluks vajalik (Polly artriidiravimi juures olen kahevahel, sest see parandas oluliselt elukvaliteeti) ja inimesed olid ennegi õnnelikud, kuid lihtsalt ei teadnud seda. Antud loos varjasid paljud oma värskelthangitud varandust ja ei julgenud seda hirmus, et keegi võib vargile tulla, isegi üksi koju jätta. Neile ei tulnud pähegi, et see, mis nende jaoks nii suurt väärust kannab, on teiste jaoks lihtsalt suvaline rämps. Omanik on see, kes esemele väärtuse külge poogib.
Küllap pakkunuks see raamat mulle rohkem üllatusmomenti kui ma poleks juba algusest peale teadnud, mille või kellega on Leland Gaunti näol tegemist. Olen piisavalt palju "Supernaturali" vaadanud ning seriaalis tuleb vastav süzeeliin palju ette. Kuid sellelegi vaatamata nautisin ma lugemist väga ning julgen teilegi soovitada.

pealkiri: "Needful Things"
autor: King, Stephen
keel: inglise
kirjastus: Hodder & Stoughton
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 933

ilmumisaasta: 2011 (esmatrükk 1991)
ISBN-10: 1444707876
ISBN-13: 9781444707878
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "In einer kleinen Stadt"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 


19 jaanuar 2019

2018. aasta kokkuvõte

Üks lugemisaasta on jällegi mööda saanud ja on aeg kokkuvõtteid teha. Alljärgnevat nimekirja vaadates, märkate kindlasti, et kõikide pealkirjade juures ei ole postituse linki. See võib puududa kahel põhjusel. Esiteks, kui tundsin, et mul pole raamatu kohta midagi olulist öelda, võtsin ma endale vabaduse jätta postitus kirjutamata. Paarisõnalisest kirjeldusest pole ju kellegil midagi kasu. Teiseks, kui on osaga sarjast, mis ei võimalda igast raamatust eraldi kirjutada, siis teen sarja ühispostituse, kuid selleks pean eelnevalt kõik seniilmunud osad läbi lugema. "Neetud kuningate" juures olen neljanda, "Sebastian Bergmani" sarjas kolmanda osa juures. Mõlema kohta tuleb sel aastal kindlasti postitus.
Teemavalikut vaadates oli 2018. aasta minu jaoks väga ajalooliste romaanide ja kriminullide aasta. Tase oli täiesti keskmine, päris viletsad jätsin ju läbilugemata. Kõige suurema lugemiselamuse andis aga Robyn Cadwallader "The Anchoress". Midagi niivõrd läbiraputavat pole ma tükil ajal kogenud.

1. Philippa Gregory "Three Sisters, Three Queens" (Plantagenet and Tudor VIII) 
2. Bethany Campbell "Ära räägi võõrastega" 
3. Andreas Gruber "Todereigen" (Maarten S. Sneijder IV)
4. A.J. Finn "The Woman in the Window" e.k. "Naine aknal"
5. Minette Walters "The Last Hours" (Black Death I)
6. Svetlana Aleksejevitš "Sõda ei ole naise nägu"
7. Cecelia Ekbäck "Wolf Winter" e.k. "Hunditalv"
8. S.A. Chakraborty "The City of Brass" (Daevabad Triology I)
9. Jacqueline Winspear "Messenger of Truth" (Maisie Dobbs IV)
10. Max Bentow "Die Puppenmacherin" (Nils Trojan II) 
11. Fiona Barton "The Widow" e.k. "Lesk"
12. Robert McCammon "Speaks the Nightbird" (Matthew Corbett I) 
13. Åsa Larsson, Ingela Korsell "Hõbemadu" (PAX VIII)
14. Jessica Townsend "Nevermoor" (Nevermoor I)
15. C. J. Tudor "Kriidimees" 
16. Robert McCammon "The Queen of Bedlam" (Matthew Corbett II) 
17. Robyn Cadwallader "The Anchoress" 
18. C.W. Gortner "Kuninganna vanne" 
19. C.W. Gortner "Viimane kuninganna" 
20. Michael Tsokos, Andreas Gößling "Zerschunden" (Fred Abel I) 
21. Michael Tsokos, Andreas Gößling "Zersetszt" (Fred Abel II)
22. Michael Tsokos, Andreas Gößling "Zerbrochen" (Fred Abel III) 
23. Martin Pistorius "Ghost Boy: The Miraculous Escape of a Misdiagnosed Boy Trapped Inside His Own Body" e.k. "Nähtamatu poiss" 
24. Ann Rule "Green River, Running Red: The Real Story of the Green River Killer - America's Deadliest Serial Murderer"
25. Ann Rule "The Stranger Beside Me"
26. Rebecca Gablé "Das Lächeln der Fortuna (Waringham I)
27. Mina Baites "The Silver Music Box"
28. Daphne du Maurier "Rebecca" 
29. Kate Mosse "The Burning Chambers"
30. Stephen King "The Outsider"
31. Mariann Rückenberg "Hull suvi"
32. Anthony Horowitz "Magpie Murders"
33. Douglas Lindsey "Surnute laul"
34. Agatha Christie "Kõver maja"
35. Agatha Christie "Laip raamatukogutoas" (Miss Marple III)
36. Debbie Macomber "Pelican Court 311" (Cedar Cove III)
37. Barbara Erskine "Kõige tumedam tund"
38. Seicho Matsumoto "Mäng sõiduplaaniga"
39. Yrsa Sigurðardóttir "Pärand" (Children's House I)
40. Yrsa Sigurðardóttir "Lõpparve" (Children's House II)
41. Heljo Mänd "Roheline hääl"
42. Heljo Mänd "Elu roheline hääl"
43. Mads Peter Nordbo "Nahata tüdruk"
44. Lauren Chater "The Lace Weaver"
45. Agatha Christie "Und dann gabs keines mehr"e.k."Kümme väikest neegrit" (1994), "Ja ei jäänud teda ka" (2008)
46. Agatha Christie "Kellad" (Hercule Poirot XXXVII)
47. Agatha Christie "Pärast matust"(Hercule Poirot XXXI)
48. Agatha Christie "Roger Ackroydi mõrvamine" (Hercule Poirot IV)
49. Selma Lagerlöf "Löwensköldi sõrmus / Charlotte Löwensköld / Anna Svärd"  (Löwensköldi sõrmus I-III)
50. Katrin Pauts "Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu"
51. Åsa Larsson, Ingela Korsell ""Luupainaja"(PAX IX)
52. Lars Mytting "Uju koos uppujatega"
53. Lecia Cornwall "Beauty and Highland Beast" (Highland Fairy Tale I)
54. Michael Hjorth "Der mann, der kein Mörder war" (Sebastian Bergman I)
55. Mari Sajo "Jäljed"
56. Michael Hjorth "Die Frauen die er kannte" (Sebastian Bergman II)
57. Maurice Druon "Raudne Kuningas" (Neetud kuningad I)
58. Maurice Druon "The Strangled Queen" (Neetud kuningad II) 
59. Chris Carter "I am Death. Der Todmacher" (Robert Hunter VII)
60. Rauno Võsaste "Hea ment"
61. Ann Rule "In the Still of the Night: The Strange Death of Ronda Reynolds and Her Mother's Unceasing Quest for the Truth" 
62. Ann Rule "Dead by Sunset: Perfect Husband, Perfect Killer?"
63. Deborah Harkness "A Discovery of Witches" (All Souls I) (ülelugemine)
64. Deborah Harkness "Shadow of Night" (All Souls II) (ülelugemine)
65. Deborah Harkness "Tree of Life" (All Souls III) (ülelugemine)
66. Maurice Druon "The Poisoned Crown " (Neetud kuningad III)
67. Gail Carriger "Soulless" (Parasol Protectorate I)
68. Ann Rule "Fatal Friends, Deadly Neighbors and Other True Cases"
69. Gail Carriger "Blameless" (Parasol Protectorate II)
70. Gail Carriger "Changeless" (Parasol Protectorate III)
71. Anne Applebaum "Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas"
72. Kate Morton "The Clockmaker's Daughter"
73. Khaled Hosseini "Sea Prayer"
74. Lindsey Fitzharris" The Butchering Art: Joseph Lister's Quest to Transform the Grisly World of Victorian Medicine" 
75. Karin Slaughter "Triptych" (Will Trent I)
76. Karin Slaughter "Fractured" (Will Trent II)
77. Karin Slaughter "Undone" (Will Trent III)
78. Karin Slaughter "Broken"(Will Trent IV)
79. Karin Slaughter "Fallen"(Will Trent V)
80. Karin Slaughter "Criminal" (Will Trent VI)
81. Karin Slaughter "Unseen" (Will Trent VII)
82. Karin Slaughter "The Kept Woman" (Will Trent VIII)
83. Gail Carriger "Heartless" (Parasol Protectorate IV)
84. Gail Carriger "Timeless" (Parasol Protectorate V)
85. Pat Conroy "Tõusude ja mõõnade prints"
86. Mehis Tulk "Foogt" (Maa ja Taeva mõrsja I)