06 november 2019

Søren Sveistrup "The Chestnut Man"


Kopenhaagenist leitakse jõhkralt tapetud naise surnukeha, ohvril puudub üks käsi ning ta kohal ripub kastanimunadest valmistatud mehike. Juhtumit asuvad uurima Naia Thulin, kes on tegelikult juba mõrvaosakonnast lahkumas ning Europolist minema saadetud uurija Mark Hess. Varsti selgub, et neil on tegemist seeriamõrvariga, kes on teda jahtivatest politseinikest alati sammu jagu ees. 
Raamatu sisututvustuse esimene lause on, et see on kaasahaarav põnevik telesarja "Kuritegu" loojalt. Siit tulebki minu arvates suur puudus - see, mis televiisoris toimib, ei pruugi paberkandjal sama hästi mõjuda. Hea "paber" kriminulli eelduseks on (mu silmis) kompaktsus, st lugu ei valgu liialt laiali ning kõrvalepõikeid ja ebaolulist infot on võimalikult minimaalselt, st nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Kõike ei ole vaja kirjeldada, kuid siin keerutatakse nii palju soppa üles, et lugejana on raske järge pidada, mis on oluline ja mis mitte. Uurijate tegelaskujud jäävad oma olemuselt kahvatuks ning nende omavaheline keemia puudub täiesti.
Olles palju kriminulle lugenud/vaadanud, siis tundusid mõned tegevuskäigud ettearvatavad. Näiteks, kurjategija on tabatud, uurijad lähevad oma eluga edasi ja siis avastavad nad selle ühe detaili, mis enne märkamata jäi ning tulebki välja, et vahistati vale inimene. 
Goodreadsi hinnagute hulgas on minu madal punktisumma vähemuses, kuid see polnud minu stiil. Põnev jah, aga ülihea mitte.

pealkiri: "The Chestnut Man"
autor: Sveistrup, Søren
keel: inglise
kirjastus: Harper
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 528

ilmumisaasta: 2109
ISBN-10: 0062895362
ISBN-13: 9780062895363
  
eesti keeles: "Kastanimunamees"
saksa keeles: "Der Kastanienmann"

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 

29 oktoober 2019

Vicky Halls "Kasside varjatud elu"


Sissejuhatuseks nii palju, et kevadest on meil kodus kaks kassi. Eesti kirjandusklassikast tuntud Agu Sihvka sõnu kasutades: "Et kõik ausalt ära rääkida, siis ei olnud meil üldse plaanis kodulooma võtta." No, kui siis võib-olla taksikoera, aga kasse kohe kindlasti mitte.
Kõik algas sellest, et ühel hommikul sain sõbrannaga kohvikus kokku ja ta mainis möödaminnes, et ta tuttava venna kassil on pojad ning kas ma ei tahaks ühte neist endale. Vastasin naljaga pooleks, et jah miks mitte, võiksin ju tõesti kassi võtta. Siis läks jutt teistele teemadele ja ma arvasin, et sellega on lugu ka lõpetatud, aga äkki hakkasin sõnumites kassipoegade pilte saama. Kokku oli neid pisikesi viis ja armsad olid nad küll. No, milline kassipoeg poleks? Vaatasin ning saatsin naerusuiseid nägusid vastu. Nii arenes asi päevani, mil tekkis küsimus, et kas ma tahaksin neid vaatama minna. Ei mingit kohustust võtta, aga no niisama vaatama. Ei, ma ei tahtnud mingeid kassipoegi näha, sest ma ju ikkagi ei tahtnud kassi, aga no hea küll. 
Vahepeal olime piltide pealt mehega otsustanud, et no kui, siis ainult see valge ninaga. Sõidu ajal lootsin, et ehk see kasspoeg mulle ei meeldigi ...ja siis jalutas mulle esimesena vastu üleni hall kiisu ja ma tundsin, et kui üldse, siis just see. Aga no, mis siis sellest valge ninaga saab, kelle osas olin juba kuulutanud, et kui üldse kass, siis just see?
Istusin tagasiteel autos ja ei suutnud otsustada, keda võtta või jätta ja lõpuks saatsin mehele sõnumi - kas ma kaks kassi võin võtta? Teoreetiliselt oleks ta pidanud ei vastama, aga oli nõus. No ja nii tulingi ma paar nädalat hiljem koju kahe kassipojaga. Valge ninaga on Carter McSkittles ja hall Mr. Henry Darcy. Lühidalt Carter ja Henry. Aja jooksul on neist saanud me pere täieõiguslikud liikmed.

 

Sellisel olukorras tundus "Kasside varjatud elu" olevat just see raamat, mida mul on vaja lugeda. Vicky Halls kirjutab kassidest tõelise kirega ning tulemuseks on väga põhjalik käsiraamat, mis põhimõtteliselt katab kassi elu sünnist surmani. Lugedes sain vastused isegi neile küsimustele, mida mul algaja kassiomanikuna veel tekkinud polnudki. Näiteks meeldisid mulle väga ta mõtted, et: 
- looma keskkonda ei tohi üleöö muuta, neile tuleb anda kohanemis-  ning nuusutamisaega.  
- kassi tuleb austada ning lasta tal rahulikult magada. 
- kui sa proovid kassi õpetada, et ta ei tohi teatud kohta, nt laua peale ronida, siis on tulemuseks vaid see, et ta lihtsalt ei roni sinna sinu nähes, aga ronimata ka ei jäta.
Soovitan seda raamatut eelkõige algajatele kassiomanikele, kuid küllap pakub see äratundmisrõõmu neilegi, kes juba pikemaajaliselt kasse teeninud on (sest selle väite, et kassidel pole mitte omanikud, vaid teenrid, tõepärasuses olen juba veendunud).

pealkiri: "Kasside varjatud elu"
autor: Halls, Vicky
tõlkija: Helje Heinoja
keel: eesti 
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 208

ilmumisaasta: 2016 (kordustrükk 2019)
ISBN: 9789985336441
  
inglise keeles: "The Secret Life of Your Cat: Unlock the Mysteries of Your Pet Behaviour"
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 5/5 

*Aitäh, kirjastus Varrak! 

28 oktoober 2019

Anders de la Motte "Sügisroim"


Mõrvauurija Anna Vesper kolib koos teismelise tütrega Stockholmist väikesse linnakesse uut algust leidma, täpsed põhjused, mis neid lahkuma sundisid, selguvad loo arenedes.
Annast saab uus politseiülem ja külapeol toimunud kaklus toob ta töölauale aastakümnete taguse surmajuhtumi. 1990. aastal läksid viis kohalikku lapsepõlvesõpra vanasse kivimurdu telkima ja hommikul leidsid ühe oma kaaslastest, Simoni, surnuna. Noormehe surm tunnistati õnnetusjuhtumiks, aga ta ema pole selle teooriaga kunagi leppinud ja on endiselt veendunud, et poeg mõrvati ning toimepanija on siiani karistuseta. Nüüd on vana politseülem töölt lahkunud ja Anna saab tookord juhtunut uue, kõrvalseisja pilguga uurida. 
"Sügisroim" ja eelnevalt loetud "Kurja loomus" on omavahel natuke sarnased. Mõlemad on aeglaselt kulgevad ning sisaldavad aastatekümnete tagust lahendamata surmajuhtumit. Pisike, tüütu hääl on samuti taustal olemas, kui tolles oli tegemist tütre tähtede loendamisega, siis nüüd loeme Anna surnud eksabikaasa kommentaare. Kuigi hiljem tuleb selle hääle seotus olukorraga välja, olid need mulle lugejana natuke tüütud. 
Positiivne on, et kui iga raamatu puhul pole lõpupöörded head, sest tekitavad tunde autori viimasest jõupingutusest ning soovist veel midagigi päästa, siis käesoleva puhul sobis viimane pööre tervikpilti. See lisas küll juhtunule traagikat, kuid andis ka teadmise, et sõbrad ei olnud mõrvarid ning miskipärast tundus see mulle oluline.
"Sügisroim" sobib kindlasti neile inimestele, kes eelistavad "leebemaid" krimkasid, kuritegude kirjeldustes pole mu arvates midagi üleliia jõhkrat ega verist. Selline rahulik ja mõnus sügisõhtune lugemine, mida enne käest panna ei saa, kui viimased leheküljed loetud.

pealkiri: "Sügisroim"
autor: de la Motte, Anders
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 424

ilmumisaasta: 2019
ISBN: 9789985347195
  
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Spätsommermord"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

*Aitäh, kirjastus Varrak!

24 september 2019

Niklas Natt och Dag "The Wolf and the Watchman" (I)


Objektiivselt võttes on tegemist 18. sajandi Stockholmis asetleidva ajaloolise kriminaallooga. Jõest leitakse mehe surnukeha, ohvri käed-jalad-keel on ära lõigatud ning silmad välja torgatud. Juhtumit hakkavad uurima tiisikushaige jurist Cecil ning vahimees Mickel Cardell, kelle olude sunnil tekkinud koostöö on ebaharilik ja ootamatu, sest neil kahel pole mitte midagi ühist.
Sündmusi ei esitata kronoloogilises järjekorras ning lahenduseni jõudmine võtab aega, tervikpildi saamiseks tuleb raamat lõpuni lugeda.
Kuigi huvitav, oli mul paaril korral tunne, et panen raamatu käest ja enam kätte ei võtagi. Arvasin, et olen karastanud lugeja, kel süda nii kergelt pahaks ei lähe, aga 18. sajandi Stockholm on autori kirjelduses ikka väga jälk ja räpane koht. Igasugu kehavedelikud, ekskremendid, muda, sopp ning mustus on vaid väike osa jälkustest, millega lugeja üle kallatakse. Mul on väga hea meel, et raamatud sisule vastavalt ei lõhna, muidu ei saanuks ma seda üldse lugeda või toas hoida.
Lõppkokkuvõttes mulle väga meeldis, kuid nõrganärvilistele ei soovitaks, sest "ilusat" lugu siit ei leia. Õhustiku poolest sarnaste raamatutena tulevad meelde Patrick Süskindi "Parfüüm", Robert McCammoni  "Speaks the Nightbird" ja Oliver Pötzschi timukatütre sari. 
Muide, vaatasin Goodreadsist järgi, et teine osa, "1794" ilmus rootsikeelsena 23. septembril, nii et jääb üle vaid tõlget oodata.

pealkiri: "The Wolf and the Watchman"
autor: Natt och Dag, Niklas
keel: inglise
kirjastus: John Murray
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 416

ilmumisaasta: 2019
ISBN-10: 1473682126
ISBN-13: 9781473682122
  
eesti keeles: "Stockholm 1793"
saksa keeles: "1793"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Luca D'Andrea "Kurja loomus"


Jeremiah Salinger on New Yorgist pärit filmistenarist, kelle naine Annelise kasvas üles väikeses, Põhja-Itaalia, Alto Adige/Lõuna-Tirooli piirkonnas asuvas Sibenhochi mägikülas. 2012. aasta detsembris otsustavad nad mõneks kuuks aja maha võtta ja kolivad koos tütre Claraga Siebenhochi.
Kohapeal olles, märkab Jeremiah taevas tulipunast helikopterit, millest areneb idee teha uus dokumentaalsari kohalikust Dolomiitide Mäepäästeteenistusest. Kahjuks juhtub "Mägede inglite" filmimise käigus traagiline õnnetus, mille ainsaks ellujääjaks on Salinger.
Meest vaevavad süütunne ning meenutused mägedes elutsevast Koletisest. Ta ei leia kuskilt rahu ning kui ta kuuleb 1985. aastal Bletterbachi kanjonis aset leidnud kolmikmõrvast, mille sooritajat pole senini tabatud, siis hakkab ta seda juhtumit oma käe peal uurima. Kohalikud ei taha aastate eest toimunust rääkida, kuid järk-järgult jõuab ta ikkagi tõeni.
Raamat võidab hästi valitud tegevuskohast. Ühelt poolt mägiküla, väike kogukond, kus kõik tunnevad kõiki, võõraid omaks ei võeta ning toimib elanike vaheline ringkaitse. Teisalt kohalik loodus ja mäed, mille taustal inimene tundub nii väikse ja vähetähtsana. Täiesti usutav, et neis mägedes võib midagi ebaloomulikku peidus olla.
Minu esimene etteheide tuleb aga kaaneteksist.* Nimelt on seal märgitud, et lõpplahendus tuleb viimastel lehekülgedel ja just siis tulebki, nagu lubatud, suur pööre. Siinkohal on aga rõhk "nagu lubatud", sest sisututvustuse põhjal oskasin seda juba oodata ja üllatusmoment kadus.
Teiseks segas mind see pidev tähtede loendamine. Lapsevanemana saan aru, aga lugejana läks lõpuks natuke tüütuks. 
Huvitav raamat oli, autor jooksutas mind nii ühes kui teises suunas ning kohati olin žanripaigutuse osas päris nõutu. On see siis pigem õudukas või kriminull? Lugege teiegi ja saate ise teada. 

Mina lugesin eelkoopiat, kuid just ilmunud raamatu andmed on:

pealkiri: "Kurja loomus"
autor: D'Andrea, Luca
keel: eesti
kirjastus: Varrak 
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 384

ilmumisaasta: 2019
ISBN: 9789985347164
  
inglise keeles: "Beneath the Mountain"
saksa keeles: "Der Tod so kalt"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

*Mul puuduvad andmed, kas see lause jäi lõppvariandile sisse või mitte.

*Aitäh kirjastus Varrak! 

23 september 2019

Karin Slaughter "The Last Widow" (Will Trent IX)


Ma ei võta ühtegi raamatut kätte lootuses, et palun ole nii vilets, et saan ühe tigeda postituse kirjutada. Aga sel korral läks just nii, et midagi head öelda, nagu polegi.
Oi, kuidas ma seda raamatut ootasin, mängisin isegi ettetellimise mõttega, kuid otsustasin raamatukogu kasuks, no juhuks kui lõpp pole mulle meelepärane (pealkirja tõttu kartsin, et autor tapab Willi ära). Lugema hakates oli mul oli hea meel, et oma  raha ei raisanud, sest terve raamat on mu silmis läbikukkunud.
Miks ma siis sellele Goodreadsis vaid ühe punkti andsin? Esimesed leheküljed olid ju vaatamata Sarale-Willile ja roosamannavahule päris lootustandvad.
Esiteks otsustas autor stiili muuta ning ühte ja sama sündmust esitatakse erinevate inimeste vaatenurgast. Näiteks on Sara ja Will kuuris. Esmalt loeme sellest, mida Sara mõtles ning siis täpselt sama asja Willi seisukohast. Miks? Jäigi arusaamatuks, kas autor püüdis luua mingit pilti, nagu mõnikord teleekraanil tehakse, st mitu akent on korraga lahti ja igast neis erinev tegelane, samal ajahetkel või oli tal vaja lehekülgi täis saada. Mulle lugejana, oli see igal juhul tüütu. 
Teiseks, olgem ausad, ma lugesin seda sarja ikkagi Willi ja Sara suhte pärast. Käesolev on juba üheksas raamat ning tundub, et kõike neid kahte puudutavat olen juba erinevates variatsioonides eelnevatest raamatutest lugenud. Üks ei räägi, teine ei saa esimest rääkima panna; üks on rikas ja teine vaene. Willist on saanud midagi sülekoera laadset, Sara pole mulle kunagi päriselt meeldinud, raamatu lõpuks tundus mulle, et aktsepteerin ta ellujäämist vaid seetõttu, et ta surm teeks Willile liiga palju haiget.
Ahjaa, sisust ka. Nii palju kui ma väga ülevaatlikul lugemisel aru sain, röövivad white supremacy (valgete ülemvõimu uskuvad) kurjategijad Sara ning Will läheb teda päästma. Sara ema (see mutt käis mulle närvidele) arvates poleks ta kadunud väimees inimröövil muidugi üldse aset leida lasknudki. 
Nii, siinkohal lõpetan ma oma vahutamise nüüd ära. Näib, et olen oma arvamuses vähemuses, sest Goodreadsis on raamatul väga kõrge hinnang.

pealkiri: "The Last Widow"
autor: Slaughter, Karin
keel: inglise
kirjastus: William Morrow
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 446

ilmumisaasta: 2019
ISBN-10: 0062858084
ISBN-13: 9780062858085
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Letzte Witwe"

Goodreadsi hinnag: 1/5 



12 september 2019

Stephen King "The Institute"


"The Institute" on Stephen Kingi uusim teos. Läksin ilmumise päeval poodi, ostsin ja kohe ka lugesin. Ma ei saa lubada, et järgnev tekst mingilgi moel sisu ei avalda, seepärast lugege edasi vaid omal vastutusel. 
Neile, kes on vaadanud telesarja "Stranger Things", tuleb raamatu sisukirjeldus väga tuttav ette - on olemas salajane (valituse poolt finantseeritud), mille töötajad röövivad eriliste võimetega lapsi ja teevad nende peal katseid. Raamatu peategelaseks on üliandekas Luke Ellis, Instituudi töötajad tapavad ta vanemad ja viivad poisi endaga kaasa.
Seda tüüpi raamatuid kirjutaval autoril on mu arvates kaks võimalust. Esiteks, kas ta teeb õudust tekitava elemendi lugejale piltlikult öeldes puust ja punaseks või siis annab vaid suuna kätte ja laseb neil endil hirmuäratavat ette kujutada.
Antud raamatu puhul on härra King läinud viimast teed. Esmapilgul tundub see võrreldes mõne ta teise raamatuga isegi leebe. Ma ei ütle, et see kuidas Instituudi töötajad lastega käituvad või milliseid eksperimente tehakse, oleks kerge lugemine, kuid järele mõeldes, on nende inimeste arusaamad jubedamad, kui see, mis paberile jõudis. Nimelt seavad nad ühiskonna heaolu indiviidi omast kõrgemale, st kui nende laste anne (ja hilisem surm) päästab ülejäänud inimkonna mingist suurest katastroofist, siis on Instituudi tegevus igati õigustatud. 
Viimasel ei hirmuta mind ebaloomulikud olendid, vaid just pealtnäha normaalsed inimesed, kes lihtsalt, mingi idee nimel, segi keeravad. See raamat lähebki sinna kanti, sest kõiki kuritegusid soovitavad "tavalised" inimesed, kelle tegusid õigustab "õilsam" ja "kõrgem" eesmärk. Lugedes tekkisid paralleelid ka natside juutide hävitamisega ning doktor Mengelega.
Kuigi raamatus on üle 500 lehekülje, jäi see natuke pealiskaudseks, oleks võinud veelgi põhjalikumaks minna, kuid lõpplahendus üllatas mind.
Stephen Kingi fännile on see kindlasti kohustuslik kirjandust ja soovitada polegi vaja. Sobiks kindlasti ka neile, kes tahaks Kingi lugemisega algust teha, kuid on igasugu ebamaiste olendite tõttu, senini eemale hoidnud. Selles raamatus neid pole, on vaid eriliste võimetega lapsed.


pealkiri: "The Institute"
autor: King, Stephen
keel: inglise
kirjastus: Scribner
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 561

ilmumisaasta: 2019
ISBN-10: 1982110562
ISBN-13: 9781982110567
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Das Institut"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

PS. Raamatu sisu pole kassidega mitte kuidagi seotud.

06 september 2019

Carlos Ruiz Zafón "Vaimude labürint" I (Unustatud raamatute surnuaed IV)


Minu armastus Zafóni vastu sai alguse juba aastaid tagasi ning ta "Tuule vari" kuulub mu vaieldamatute lemmikute hulka. "Ingli mängu" lugesin samuti vahetult pärast ilmumist läbi, kuid "Taeva vang" jäi riiulile seisma. Lihtsalt seepärast, et see tundus pärast nii pikka ootamist, pettumustvalmistavalt õhuke. Neljanda raamatu ilmudes olin kahevahel. Ühelt poolt tahtsin muidugi teada, kuidas lugu lõppeb, aga samas ei tahtnud ka kohe lugeda, sest tegemist on ju vaid neljanda raamatu esimese osaga. Uudishimu võitis, kuid tulevastele lugejatele hoiatus, et esimene raamat lõppeb väga huvitava koha pealt.
Kuna pisidetailid olid mul ikkagi aja jooksul ununenud, siis lugesin eelmised kolm raamatut, enne käesoleva kallale asumist, (uuesti) läbi ja sellest oli palju kasu, sest viimases osas kohtume paljude eelnevalt tuttavate tegelastega.
Laias laastus võib öelda, et kui "Tuule vari" on Danieli lugu, "Ingli mäng" Danieli ema Isabella ja "Taeva vang" Fermini oma, siis "Vaimude labürindis" keskendutakse Aliciale. Sündmused leivad aset 50ndate aastate Hispaanias. Alicia töötab salapolitseis ning enne erruminekut, on tema viimaseks ülesandeks, otsida üles Hispaania kultuuri- ja haridusminister Mauricio Valls. Valls oli Teise maailmasõja ajal Montjuici kindluse vangalülem, samas hoiti vangis ka David Martini ja Victor Mataixit.
Sarja lõpuraamat on esimesest nii erinev. Ei ole enam mingit maagilist  ja müstilist maailma, on vaid julm Franco-aegne Hispaania. Tundub, et isegi raamatud ei paku enam seda peidupaika, mis varem ja kirjanikud on kadunud või surnud. Sisust täpsemalt rääkida nii, et ma kellegi lugemiselamust ära ei rikuks, on raske, sest palju toetub eelnevale ja järkjärgult koorub välja ka uusi saladusi ning tegelaste vahelisi seoseid.
Eraldiseisvana seda raamatut lugeda ei tasu, sest isegi kuigi Zafón on ülihea,  ei saa te lihtsalt mitte midagi aru. Lugege ikka eelnevad ka, aeglaselt ja naudinguga. Mõnda kirjanikku lihtsalt ei saagi kiiresti ja üle rea lugeda, Zafón kuulub mu silmis nende hulka.

pealkiri: "Vaimude labürint" I
autor: Zafón, Ruiz Carlos
tõlkija: Kolli, Eva
keel: inglise
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 400

ilmumisaasta: 2019
ISBN: 9789985344965
  
inglise keeles: "The Labyrinth of Spirits"
saksa keeles: "Das Labyrinth der Lichter"

Goodreadsi hinnag: 5/5

*Aitäh kirjastus Varrak!


28 august 2019

Thomas Harris "Voonakeste vaikimine" (II)


Mööda Ameerikat liigub kurjategija, kes röövib, tapab ja nülib noori naisi. Uurijad on ummikus ning ainuke, kes suudaks neid õigele teele juhatada, on vanglas karistust kandev seeriamõrvar Hannibal Lecter. Lecteril pole aga vähimatki motivatsiooni, kedagi aidata.
Oi, kuidas ma 1990ndatel seda raamatut armastasin. Vaimustus hakkas hajuma, kui psühhiaatrist kolleegi käest kuulsin, et skisofreenikud ei lõhnagi kuidagi spetsiifiliselt.  Mäletan, et sel hetkel jõudis mulle esmakordselt kohale, et kõik, mis ilukirjanduses faktina mõjub, ei pruugi seda mitte olla.
Nüüd lugesin lõpuks uuesti ning mõistsin, et raamatut "Voonakeste vaikimine" on väga raske objektiivselt hinnata, sest selle põhjal on tehtud ülihea film. Tõstku käsi püsti, kes pärast filmi nägemist, suudab raamatut lugeda nii, et talle näitlejate näod silme ette ei tule.

SISURIKKUV INFO
Üks, mis mind raamatus sel korral segas, oli veidi "klaver põõsas" lahendus. Ameerika on lai, kui suur on siis tõenäosus, et kaks seeriamõrvarit omavahel kokku juhtuvad? Kuigi ma arvutusi ei teinud, arvan, et nullilähedane.

Siiski, tasub lugeda, kui te seda veel teinud pole ja filmi vaadake kindlasti ka.

pealkiri: "Voonakeste vaikimine"
autor: Harris, Thomas
tõlkija: Piirimaa, Matti
keel: eesti
kirjastus: Katherine
formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 391

ilmumisaasta: 1995 (esmatrükk 1988)
  
inglise keeles: "Silance of the Lambs"
saksa keeles: "Das Schweigen der Lämmer"

Goodreadsi hinnag: 4/5

14 august 2019

Rita Falk "Winterkartoffelknödel" (I)


Rita Falki krimisarja peategelaseks on politseinik Franz Eberhofer, kes Münchenist provintsi tööle pagendati. Niederkaltenkirchen on rahulik koht, kus ei toimu midagi põrutavat ja politseinikutöö konti ei murra, on vaid mõned veidrad õnnetusjuhtumid, mis imelikul kombel vaid sama perekonna liikmeid tabavad. Automaatselt tahaks kirjutada, et Franz on politseinikuna natuke aeglase mõtlemisega, kuid ometi oli see just tema, kes mõrvad avastas. Ma pole siiani kindel, kas see tuli ta sihiteadlikust tegutsemisest või ta lihtsalt koperdas nende juhtumite otsa.
Kõrvaltegelastest on meeldejäävaim rosinast vanaema.
Aastaid tagasi lugesin ma ühte äriõpikut, kus muuhulgas mainiti ka eri rahvuste omapärasid, stiilis, et ameeriklased on sellised ja prantslased seesugused. Sakslaste kohta oli kirjas, et nad arvavad, end olevat väga hea huumorimeelega, aga tegelikult nad nalja teha ei oska. Olles sakslasega abielus, sai sellest alguse me kestev perekondlik sisenali ning taust käesoleva raamatu lugemiseks.
Nii, et olen saksa huumori jaoks veidi raske publik. Raamat mind oma otseselt naerma ei ajanud, aga vaatasin selle järgi tehtud filmi treilerit ja siis itsitasin küll.

pealkiri: "Winterkartoffelknödel"
autor: Falk, Rita
keel: saksa
kirjastus: dtv
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 220

ilmumisaasta: 2012
ISBN-10: 3423213302
ISBN-13: 9783423213301
  
eesti keeles: "Talvekartulikneedlid"
inglise keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 3/5 




01 august 2019

Nancy Mitford "Armastus külmas kliimas" (II)


"Armastus külmas kliimas" on tinglik järg (sündmused toimuvad pigem paralleelselt) raamatule "Armastust otsimas" ning mõlemad kuuluvad Nancy Mitfordi populaarseimate raamatute hulka.
Seegi kord on jutustajaks Fanny, kuid keskendutakse ta isapoolsete sugulaste, leedi ja lord Montdore perekonnale. Nende tütar Polly on imeilus, aga "külm" naine, kes kõigi suureks üllatuseks, otsustab abielluda endast vanema mehe, Boyga. Paari vanusevahe on aga kõige väiksem probleem, nimelt teavad kõik, et mehele meeldib noori tüdrukuid kabistada ja üheks ta ohvriks oli ka teismeline Polly. Kuigi Polly on sellest ajast alates Boyd armastanud, abiellub ta ikkagi pedofiiliga ja keegi ei takista.
Pärast tütre abielu "asendavad" vanemad ta Cederic Hamptoniga, kes on lord Mondtore tiitli ja varanduse tulevane pärija.
Raamatu lõpuks tuleb Polly ja leedi Mondtore enesekesksus ja võime ebameeldivaid sündmusi ignoreerida, üliselgelt välja ja kuigi ma saan aru, et see kuulub nende iseloomu juurde, on see ikkagi väga ebameeldiv avastus. 
(Mitte)soovitada või julge, sest olen ikka veel nõutu, mida lõppkokkuvõttes arvata. Mitfordi kirjutamisstiil meeldis mulle, kuid ta ei maali aadlikest ilusat ja meeldivat pilti. Kas julgen öelda, et ta tegelased on mõttetud inimesed? Ma ei tea.

pealkiri: "Armastus külmas kliimas"
autor: Mitford, Nancy
tõlkija: Kaer, Krista
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehme
lehekülgede arv: 232

ilmumisaasta: 2019 (esmatrükk 1949)
ISBN: 9789985346587
  
inglise keeles: "Life in a Cold Climate"
saksa keeles: "Liebe unter kaltem Himmel"

Goodreadsi hinnag: 2.5/5

*Aitäh, kirjastus Varrak!

Wilkie Collins "Kuukivi"


Põhitegelasteks on vana paheline meesterahvas, süütu neidis, noormees ning India kalliskivi. Kivi kadumist tuleb uurima detektiiv, kes oma meisterlikkusega mõistatuse lahendab. 
Wilkie Collins'i  (1824-1889) "Kuukivi" (1868) peetakse esimeseks moodsaks inglise detektiivilooks.  Kui oled oma elus piisavalt palju krimkasid lugenud, siis näed neis teatavaid korduvaid jooni. Tabasin end mitmel korral mõttelt, et näe autor on selle või teise pealt maha viksinud, aga siis tuli meelde, et suure tõenäosusega on "Kuukivi" lugemine just seda teist autorit mõjutanud. Kõige suurem sarnasus oli hilisema Doyle'i kirjutamisstiiliga. 
Lakoonilisele sisututvustusele vaatamata võin kinnitada, et see raamat oli väga hea. Soovitan lugeda kui otsite veidi aeglasemalt kulgevat detektiivilugu.

pealkiri: "Kuukivi"
autor: Collins, Wilkie
tõlkija: Kaer, Krista
keel: eesti
kirjastus: Eesti Raamat
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 400

ilmumisaasta: 1985 (esmatrükk 1868)
  
inglise keeles:"Moonstone"
saksa keeles: "Der Monddiamant"

Goodreadsi hinnag: 5/5 


29 juuli 2019

Diana Wynne Jones "Kindlus õhus" (Howl's Moving Castle II)


"Kindlus õhus" on idamaade hõnguline lugu. Rashpuhti Sultanaadis elab vaibamüüja Abdullah, kes  peab pisikest äri, mille sissetulekust talle piisab, aga sugulasi ei rahulda. Noormees ei lase end nende suhtumisest heidutada ja veedab oma päevad ilmeilusast tulevikust unistades. 
Abdulahhi seiklused saavad alguse hetkel, mil ta ühe võõra käest lendava vaiba ostab. Lisage punti pahur džinn ja röövitud printsess ning lustlik lugu ongi käes. 
Minu subjektiivne madalam hinnang tuleneb sellest, et "Kindlust õhus" reklaamitakse järjena raamatule "Howli liikuv kindlus" ning lubatakse taaskohtumist mulle südamelähedaste tegelastega. Nii ootasingi peaaegu terve raamatu, millal lõpuks ometi Howl, Sophie ja Calcifer välja ilmuvad. Lõpuks nad muidugi tulid, aga oleksin igatsenud rohkemat. 
Nii, et minu silmis on see pigem eraldiseisev raamat, milles mõned tuttavad tegelased lihtsalt ette juhtuvad. Antud juhul pettusin natuke, sest ootasin ehtsat järge. Usun, et kui seda ootust pole, siis on ka raamat nauditavam.

pealkiri: "Kindlus õhus"
autor: Jones, Whynne Diana
keel: eesti
kirjastus: Fantaasia
formaat: pehmekaanelime
lehekülgede arv: 264

ilmumisaasta: 2018
ISBN: 9789949578733
  
inglise keeles: "Castle in the Air"
saksa keeles: "Ziemlich viele Prinzessinnen"

Goodreadsi hinnag: 3/5 


*Aitäh, kirjastus Fantaasia!

Leelo Tungal "Naisekäe puudutus ehk seltsimees laps ja isa" (III)


"Naisekäe puudutus ehk seltsimees laps ja isa" on triloogia lõpuraamat ning ema kojuootamine jõuab lõpule. Ameerikalikes õnneliku lõpuga lugudes oleks Leelo ema nähes, kohe talle sülle jooksnud ja pisaraid valades "ma armastan sind" hüüdnud, kuid reaalses elus asjad nii ei käi. Lapse jaoks tuli koju võõras inimene, kes senise elukorralduse hoopis sassi lööb.
See lugu sai nüüd läbi, kuid loeksin meelsasti ka sellest, kuidas Leelo ja ema suhe edasi kujunes. 

pealkiri: "Naisekäe puudutus ehk seltsimees laps ja isa"
autor: Tungal, Leelo
keel: eesti
kirjastus: Tänapäev
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 255

ilmumisaasta: 2018
ISBN:
  
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Triloogia eelmised raamatud:
"Seltsimees laps ja suured inimesed"
"Samet ja saepuru"



18 juuli 2019

Mari Teede "Appi me muutusime kassideks"


Tallinnas Mustamäel elab tavaline perekond, milles on ema, kasuisa, kaks tütart ning kass Mirri. Kui Mirri salapärasel moel kaduma läheb, ei jää murest murtud pereliikmetel muud üle, kui ise kassiks muutuda ja lemmikut otsima minna.
Esialgu suhtuvad kõik neli loomaks olemisse üllatava muretuse ja uudishimuga, kuid siis selgub, et (tänaval elava) kassi elu polegi nii lihtne. Lisaks erinevatele ohtudele on ka söögi leidmine päris keeruline. Õnneks leidub lahkeid inimesi, kes on valmis loomakesi aitama ja kõik lõppeb hästi. 
Kasside elu-olu kõrval räägitakse muuhulgas ka kodututest, loomapiinamisest ja kiusamisest. Võib vaielda, kas lasteraamatusse võiks/peaks sisse panema teemasid, mille puhul eelistaksime laste maailma puhta ja ilusa hoidmise nimel, vaikida. Arvan, et vaikida ei tohiks ja antud raamat annab vanemale hea võimaluse neid asju lapsega arutada.
Soovitab lugeda, sest lisaks heale tekstile on raamatus ka imetoredad illustratsioonid.

pealkiri: "Appi, me muutusime kassideks"
autor: Teede, Mari
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 72

ilmumisaasta: 2016
ISBN: 9789985338926
  
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 5/5 


10 juuli 2019

Helen Rappaport "Võidujooks Romanovite päästmise nimel"


Esiteks arvan, et raamatu pealkiri on ebaõnnestunud. Parandage mind kui eksin, kuid "võidujooks" eeldab, et osalejad kihutavad üksteise võidu sihtmärgi suunas, antud juhul siis abipakkujad perekonna päästmise nimel, kuid just seda ei toimunud.
On loomulik arvata, et pärast seda kui Nikolai II troonist loobus ja terve perekond bolševike kätte vangi jäi, püüdsid Euroopa kroonitud pead teha kõik endast oleneva, et neid Venemaalt välja ohtusse kohta tuua, kuid tegelikkuses oli Vene keiserlik perekond kui kuum kartul, millega keegi tegemist teha ei tahtnud ning abi ei pakutud. Üksikud päästmiskatsed polnud tõsiseltvõetavad ning piisavad. Alles pärast seda kui kommunistid ametlikult teatasid, et kodanik Nikolai Romanov on maha lastud, hakkasid inimesed tegutsema, et vähemalt tüdrukud ohutusse kohta tuua, kuid siis oli juba liiga hilja.
Näib, et on raske määratleda üht ja ainukest põhjust, miks perekonna päästmise nimel suuri samme ei tehtud. Küll olid vastava riigi kodanikud vastu või kardeti rahutusi, põhjuseks võis olla seegi, et Aleksandra oli inimestele ebasümpaatne.
Autor tõdeb, et Aleksandra ja laste ainuke reaalne pääsemisvõimalus oleks olnud enne seda kui Nikolai troonist loobus. Kuid see on ajaloole tagasi vaatamise eelis - me teame, mis juhtus hiljem ja saame toimunut neist teadmistest lähtudes analüüsida, kuid situatsioonis sees olles ei pruukinud see samamoodi paista. Kuid, kas nad oleksid üldse Venemaal lahkunud või lootsid mingi ime peale?
See oli mul teine Helen Rappaporti sel teemal kirjutatud raamat, esimene oli "The Romanov Sisters: The Lost Lives of Nicholas" (positus). Neid omavahel võrreldes, oli õdede raamat asjalikum, kuid tervikpildi  saamise mõttes tasub kindlasti lugeda ka käesolevat.

pealkiri: "Võidujooks Romanovite päästmise nimel"
autor: Rappaport, Helen
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 336
ilmumisaasta: 2018
ISBN: 9789985344477

inglise keeles: "The Race to Save the Romanovs: The Truth Behind the Secret Plans to Rescue the Russian Imperial Family"
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3/5

Aitäh, kirjastus Varrak!

29 juuni 2019

Tara Westover "Educated"


Tara Westoveri taust ning teekond hariduse juurde on väga omapärased. Ta kasvas üles sügavalt usklikus peres, kus vanemad ei tunnistanud ei (kohalikku) valitsust, tervishoiu- ega haridussüsteemi. Autorit polnud aastaid Idaho osariigi silmis isegi olemas, sest ta sündis kodus ning sünd polnud kuskil registreeritud. Kui ema lõpuks üheksaaastasele Tarale sünnitunnistust taotlema hakkas, siis ei suutnud keegi perekonnast täpselt meenutada, mis päeval ta ilmale tuli.
Teismeliseks saades otsustas Tara, et tahab ikkagi kooli minna ning väites, et ta on kõik need aastad koduõppel olnud, tegi ta ülikooli sisseastumiseks vajaliku eksami ära. Praeguseks on tal kraadid nii BYU-st kui Cambridgest.  
Kuigi "Educated" puhul on tegemist isiklike, subjektiivsete mälestustega, on autor püüdnud neid kirjeldada võimalikult objektiivselt. Ma ei tajunud kordagi ahastust, et vaadake, mida kõike ma olen pidanud läbi elama, ta lihtsalt kirjeldab, lugeja asi on emotsioonid juurde panna.
Tara isa arusaam oli, et isegi kui nad tegelevad millegi ohtlikuga, siis ei saa nendega midagi halba juhtuda, sest jumal ja inglid kaitsevad neid. Ja kui juhtubki õnnetus, siis tavameditsiiniga pole vaja tegemist teha. Näiteks sai Tara ema autoõnnetuses tõsiselt viga. Selle tulemusena kannatas ta kuude kaupa peavalude ja mälukaotuse all, kuid arstile ei mindud. Kui isa sai eluohtlikke põletushaavu, siis ravisid nad teda kodus ravimtaimede ning eeterlike õlidega. Valuvaigisteid loomulikult ei kasutatud.
Emast jäi raamatu alguses jäi mulje, et ta oli abikaasa kõrval oma kriitilise mõtlemise säilitanud ning julgustas lapsi haridust saama, kuid mida aasta edasi, seda rohkem muutus ta mehe silmaklappidega jüngriks. 
Mõnikord loen ma Goodreadsist mulle väga muljet avaldanud raamatutele antud hinnanguid, sest mind huvitab, miks inimesed loetut ühe punktiga hindavad. Antud juhul kirjutas üks liige, et tema arvates ei räägi autor kõike ning igal lool on alati kaks poolt. Tõsi, kuid tahaksin selle inimesega natuke vaielda. 
Nimelt jookseb ühe teemana raamatust läbi see, kuidas Tara vend ta kallal vägivallatses. Kui ta lõpuks julguse kokku võttis ning sellest oma perele rääkis, siis selgus, et keegi teine polnud midagi märganud ning venna selgituse kohaselt olid kõik arvamuste lahkuminekud ning sellest alguse saanud tülid Tara enda algatatud. Vanemate arvates on Tara saatana mõju all. 
Nii, et kui vanem vend sind lööb, siis on teise poole nägemus asjast, et a) sa oled selle oma käitumisega ära teeninud või b) oled kurjast vaimust vaevatud. Esimese väite vastuseks ütleksin, et perevägivalla ohver pole kunagi süüdi, "olid ära teeninud" on vaid vägivallatseja vabandus jõu kasutamiseks. Kuid teise väite puhul, kuidas sa sellise argumendiga vaidled ja tõestad, et saatan sind ei mõjuta? 
Praeguseks Tara oma vanemate ja osade õdede-vendadega ei suhtle. 
Tavaliselt olen ma ülipopulaarsete raamatutega ettevaatlik. Kogemus näitab, et ma ei pruugi kiidukooriga ühineda. Seepärast lükkasin Tara Westoveri raamatu lugemist kaua edasi, kuid lõpuks andsin alla ja nüüd võin rõõmuga öelda, et antud juhul on kiitus õigustatud. Arvamuse kirjutamine võttis kaua aega, sest olin küll emotsioonidest tulvil, kuid õigeid sõnu oli raske leida. 
Tara lugu pani mind koduõppe peale mõtlema. Idaho olukorda ma ei tea, kuid näiteks Michigani osariigis, kus ma elan, pole riiklikku kontrolli, mida sa oma koduõppel olevale lapsele õpetad (või ei õpeta), sa ei pea kellegile midagi tõestama või lastel kooliteste teha laskma. Mõnda aega tagasi sain naabriga jutule. Ta lapsed on koduõppel ja mingit riiklikku õppekava ei järgita, ema valis aluseks mingid antiiksed tekstid ning selle baasil õpetatab. Vat nii. Ma ei võta endale õigust öelda, mida vanemad oma lapse hariduse osas otsustavad või ette võtavad, kuid nii see vestlus kui Westoveri raamat pani arutlema. 
"Educated" polegi üksnes traditsioonilise koolihariduse saamise lugu, sest tulles niivõrd eraldatud perekonnast ühiskonda, tuleb õppida muudki, näiteks pärast WC kasutamist käsi pesema. Need on õppetunnid, millest raamatus eriti palju ei räägita, kuid mille olemasolu võib aimata. 
Soovitan lugeda! See raamat oli mu viimase aja üks parimaid lugemiselamusi.

pealkiri: "Educated"
autor: Westover, Tara
keel: inglise
kirjastus: Random House
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 352

ilmumisaasta: 2018
ISBN-10: 0399590501
ISBN-13: 9780399590504
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Befreit"

Goodreadsi hinnag: 5/5 






John Grisham "A Painted House"

      
Loo jutustajaks on seitsmeaastane Luke Chandler, kes viib meid 1952. aasta septembrikuisesse Arkansasesse Ameerikas. On puuvillakoristuse aeg ning kõik saaki koguda aitavad käed on teretulnud. Luke'i vanaisa ja isa palkavad appi nii mehhiklased kui kohalikud nn. mäe inimesed, sest oma jõududega nad hakkama ei saaks.
Luke kirjeldab meile oma igapäevaelu, mis esmapilgul tundub küll idülliline ja keerleb vaid pesapalli ümber, kuid järkjärgult kooruvad välja pere rahaprobleemid,  hirm tuleviku ees ning mure sõjas oleva onu pärast. Farm ei kuulu perekonnale, nad on vaid rentnikud ning kui vihm puuvillasaagi rikub, siis ei suudeta laenu tagasi maksta.
Raamat lõppeb paratamatusega, sest puuvilla kasvatamisega end ära ei elata ning Luke ja ta vanemad kolivad Detroidi külje alla Flinti, kus isa autotehases tööd saab.
Käesolev on Grishami teistest raamatutest väga erinev, nii rahulikult kulgev, et isegi traagilised sündmused ei mõju, millegi erilisena. Mulle sobis tollel ajahetkel väga hästi, mõnel teisel juhul oleks võibolla liiga aeglane olnud. Soovitada julgen aga küll.

pealkiri: "A Painted House"
autor: Grisham, John
keel: inglise
kirjastus: Doubleday
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 388

ilmumisaasta: 2001
ISBN-10: 038550120X
ISBN-13: 9780385501200

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Farm"

Goodreadsi hinnag: 4/5 


04 juuni 2019

Robert Bryndza "Erika Foster I-III"

 

"Lugemise väljakutse" grupi üldine arvamus on, et Robert Brzndya Erika Fosteri sari on ülihea ja krimihuvilisena pidin ma loomulikult samuti lugema, sest uue ja huvitava sarja avastamine on alati põnev. Lugesin läbi sarja esimesed kolm raamatut:
Robert Bryndza "The Girl in the Ice" (Erika Foster I) e.k. "Tüdruk jääs"
Robert Brzndza "The Night Stalker" (Erika Foster II) e.k. "Varitseja öös"
Robert Brzndzya "Dark Water" (Erika Foster III) e.k. "Mustjas vesi"
Esimese järel olin veel kõhkleval seiskohal, sest Erika tegi kummalisi otsuseid. Näiteks, HIV positiivne laps hammustas ta kätt ja loogiline käitumine oleks võimalikult kiiresti arsti juurde minna, kuid tema ei pööranud vahejuhtumile peaaegu üldse tähelepanu. Kuid arvustajad ütlesid, et edasi pidi paremaks minema ja ausõna, ma püüdsin, aga iga järgmise raamatuga sain Erika peale rohkem pahaseks. Alustasin ka neljanda osaga, aga jätsin esimeste lehekülgede järel pooleli, sest mõõt sai lõplikult täis. 
Robert Bryndza kirjutamisstiil meeldis mulle väga, kuid Erika tegelaskuju oli mulle täielikult vastumeelne ning mul on üldse keeruline lugeda raamatuid, kus ma peategelases mitte midagi positiivset ei leia. Jah, ta on palju kannatanud ja kui esimeses raamatus võib tema käitumisele veel vabanduse leida, siis lõpuks saavad ka need selgitused otsa. 
Kangekaelses ja isepäises naisdetektiivi tegelaskuju pole midagi uut, kuid esmakordselt kohtan ma ühte, kes on lisaks sellele ka parasjagu (vabandage väljenduse pärast), loll. Erika kangekaelsus ei pane mind teda mitte imetlema, vaid vihkama. Ta ei saa üldse aru, millal oleks aeg tagasi tõmbuda ja mitte sekkuda. Ei, ma ei suuda, Erika Foster pole minu jaoks. Robert Bryndza aga küll, kui ta peaks juhuslikult mõne uue raamatusarjaga välja tulema. 

* pildile said vaid teine ja kolmas osa, sest esimesest unustasin enne raamatukokku tagasiviimist pilti teha.

03 juuni 2019

Douglas Smith "Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus"


Douglas Smithi kirjutatud Rasputini elulugu katab loomulikult nii salapärase munga päritolu, kui võimule (lähedale) pääsemise teemad, kuid minu jaoks oli kõige huvitavam arutelu selle üle, kas Rasputinil olid ravivõimed või mitte.
Autor ei too põhjapanevaid tõendeid ei selle väite toetuseks ega ümberlükkamiseks, kuid kõige enam olen nõus arvamusega, et Rasputinil ei olnud küll imeravitseja võimeid, kuid tal oli eriline anne inimesi maha rahustada. Vähemalt ühel korral märgiti juhust, et kui troonipärija oli haige ja ema närvivapustuse äärel, siis piisas vaid Rasputini telefonikõnest, et kõik maha rahuneksid ning laps paraneks.
Ma lähenesin raamatule eelarvamusega, et tolleaegsetele inimestele ei läinud Rasputin eriti korda ning seepärast pole ka kuigi palju materjale, siis eksisin. Tuli välja, et paljudel oli sõna sekka öelda ja isegi nii suurel hulgal, et kohati läks nende arvamusavalduste lugemine igavaks.
Kahjuks pean ütlema, et kirjaniku pingutustele vaatamata, ei tea ma Rasputinist kui inimesest, raamatut lõpetades kuigi palju rohkem, kui alustades. Kontrollitavate faktide osas sai küll pilt selgemaks, kuid Rasputini kohta on palju on sellist infot, mille puhul on legend ja tõde omavahel nii läbipõimunud, et on raske otsustada, kust nende kahe vaheline piir läheb.
See viimane lõik võib jätta mulje, et raamat mulle ei meeldinud, kuid see pole üldse nii. Ütlen vaid, et kuigi oli huvitav lugemine, jäi Rasputin ikkagi lahendamata mõistatuseks.

pealkiri: "Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus"
autor: Smith, Douglas
keel: eesti
kirjastus: Varrak
lehekülgede arv: 824
ilmumisaasta: 2018 (esmatrükk 2016)
ISBN-10:
ISBN-13:

inglise keeles: "Rasputin: Faith, Power and the Twilight of the Romanovs"
saksa keeles: "Und die Erde wird zittern"

Goodreadsi hinnag: 4/5 


*Raamatu eest suur tänu kirjastusele Varrak! 



09 mai 2019

Heather Morris "The Tattooist of Auschwitz"


"The Tattooist of Auschwitz" põhineb Slovakkiast pärit juudi Lale Sokolovi (Ludwig Eisenbergi) mälestustele. Lale saabus Auschwitzi 1942. aastal ning tänu õnnelikule juhusele sai tööd tätoveerijana, tema  ametikohustuseks oli uued vangid numbriga märgistada. Tätoveerijaks olemine andis Lalele võimaluse laagris vabamalt ringi liikuda ning ta kasutas seda kaubitsemiseks, st vahetas mõrvatud inimestelt ärakorjatud raha ja kalliskivid toidukraami vastu ning jagas saadud toidu kaasvangidega. Oma tegevusega päästis ta kindlasti paljude inimeste, sh oma armastatu Gita, elu.
Raamat on kirjutud lakoonilises stiilis, arvatavasti Lale enda jutustamisstiili matkides ning see on nii hea kui halb. Napisõnalisus eeldab, et lugeja tunneb ajalugu ning oskab ridade vahelt lugeda. Näiteks see stseen, kus taevast tuhka alla sajab. Kiirel, pealiskaudsel lugemisel ei pruugi esialgu arugi saada, millega on tegemist, aga pane killud kokku ja hakkab õudne.
Kuid lakoonilisus töötab ka raamatu vastu ning see on koht, kus ma ütlen, et sel oli potensiaali saada väga heaks raamatuks, aga ei saanud. Kuna millegi selgitamisele ja analüüsimisele eriti lauseid ja leheküljeruumi ei kulutatud, siis jäi mulje, et Lale sai kõik asjad kiiresti ja kergelt lahendatud, mida ma aga eriti uskuda ei taha.
Raamat oli huvitav ning mul oli raske seda käest ära panna, kuid lugeja kõige esimeseks holokausti teemaliseks raamatuks ma seda ei soovitaks, sest Morrise/Sokolovi pilt vangilaagrist on liiga "ilus".

Pärast seda kui olin eelpool oleva teksti juba kirja pannud ja avaldamiskõlbulikuks vorminud, leidsin internetist huvitava artikli: "Fact-checking "The Tattooist of Auschwitz", mille autoriks on Wanda Witek-Malicka Auschwitz Memorial Research Centre-st (Memoria 14 (11/2018, lk. 6-17). Artikli aluseks on Morrise raamatu kaanel oleva väide nagu oleks tegemist tõestisündinud looga (poolakeelsel versioonil viidatakse ka faktitäpsusele) ning artikli autor võrdleb raamatus olevat, ajaloolistes dokumentides leiduvate andmetega.
See, et Ludwig Eisenbergi nimeline inimene tõepoolest nimetatud vangilaagris oli ja töötas, on ajalooliselt kinnitatud ning "The Tattooist of Auschwitz"  ongi üles ehitatatud kujul, mis paneb lugeja uskuma nagu oleks Lale olnud kõigi kirjapandud sündmuste tunnistaja. Raamat loob mulje nagu oleks see tookordsete sündmuste (usaldusväärne) dokumentatsioon, kuid tegelikult leidub selles liiga palju faktivigu.
Ma ei hakka siinkohal detailseid näiteid tooma, sest see rikuks tulevase lugeja lugemiselamust, kuid päris mitme stseeni kohta märgib Witeck-Malicka, et niisugusel kujul poleks need sündmused mitte mingil juhul aset leida saanud ja toetab oma väiteid faktidega.
Autor ei lükka kogu vastutust kirjaniku peale, vaid tõdeb, et kui inimesed räägivad seitsekümmend aastat tagasi toimunud sündmustest, siis oleks mõtekas neid teiste mälestustega võrrelda. Ta sõnul on kahju, et Lale Sokolov ei rääkinud oma läbielamistest kunagi teadlastele, sest olles laagri tätoveerija, oleks tal olnud kindlasti väga palju väärtuslikke mälestusi jagada, vaid jutustas oma loo inimesele, kes need ilukirjandusliku raamatuna avaldas.
Lõpetuseks märgib ta, et ei soovita seda allikana inimestele, kes tahavad Auschwitzi ajaloo kohta rohkem teada saada.

"Given the number of factual errors, therefore, this book cannot be reccomended as a valuable title for person who want to explore and understand the history of KL Auschwitz." (Witek-Malicka, Wanda, Memoria 14 (11/2018), lk. 17).

Pärast seda, kui olin artikli läbi lugenud, tundus väga oluline loetule ka siinkohal viidata. Selles, et Lale Sokolov vangilaagris kannatas, ei ole mitte mingit kahtlust. Pigem on kurb, et tema "päris" lugu jäi rääkimata ja ülesmärkimata. See, mida Morris kokku on kirjutanud, pole asjatundja sõnul ajalooline dokument, nii et kui raamatut loete, siis võtke seda ilukirjandusena.

pealkiri: "The Tattooist of Auschwitz"
autor: Morris, Heather
keel: inglise
kirjastus: Harper Paperbacks
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 272

ilmumisaasta: 2018
ISBN-10: 0062797158
ISBN-13: 9780062797155
  
eesti keeles: "Auschwitzi tätoveerija"
saksa keeles: "Der Tätowierer von Auschwitz"

Goodreadsi hinnag: 3/5 




30 aprill 2019

Kathy Reichs "Tote lügen nicht" (Temperance Brennan I)


Temperance (Tempe) Breannan on Montrealis töötav (kohtumeditsiini) antropoloog, kelle rahuliku nädalavahetuse plaanid lähevad vett vedama, kui ta tükeldatud kehaosi uurima kutsutakse. Tempe eraelu kohta saame teada, et ta on endine alkohoolik, teismelise tütre ema, lahutatud ja elab koos kassiga.
Raamat on täis detailseid ja võikaid kirjeldusi ja lugu oli iseenesest põnev, sest mõrvari isikut ei tulnud kuskilt enne lõppu välja, kuid mida kauem ma lugesin, seda härivamaks Brennan muutus. 
Alguses oli asi selge - Tempe vaatab luud üle ja edaspidi uurib neid materjale, mida talle tuuakse. Tema aga ei suuda end uurimisest eemale hoida ja hakkab oma käe peal mõrvaohvrite vahelisi seoseid otsima. Süžee poolest, st. tuleb ju veel terve seeria raamatuid, kus peategelaseks on Temperance Brennan, on ta selline käitumine mõistetav, kuid lugejale ei esitata ühtegi loogilist selgitust, miks ta pidanuks politseiga koos korteri läbiotsimise või kurjategija vahistamise juures olema? Kas tal oli selleks erialane ettevalmistus?
Igal juhul oli Temperance mu silmis pigem nuhtlus, kes lolli järjekindlusega topib oma nina igale poole, kuhu vaja pole ja siis solvub ka veel, kui teatud politseinik temasse viisakalt ei suhtu. Lõpuks öeldakse talle, et istu kodus, kurjategija ajab sind taga, aga ei, tema tormab välja, sest vaid tema suudab sellele mõrvaseeriale lahenduse leida. Aruka naise muljet ta mulle nüüd küll ei jätnud.
Temperance Brennani sari oli aluseks telesarjale "Bones" ("Kondid") ning tollest suutsin ma vaadata vaid poole esimesest osast, sest tegelased käisid närvidele ja süžee tundus jabur. Vähemalt selles osas on raamat ja sari teataval määral kattuvad, muidu vist eriti mitte.
Mul on selle sarja raamatuid terve hunnik kodus, kasutatud raamatute müügilt ostsin, nii et vähemalt teise osa proovin veel lugeda, siis vaatab edasi.

pealkiri: "Tote lügen nicht"
autor: Reichs, Kathy
keel: saksa
kirjastus: Blanvalet
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 537

ilmumisaasta: 2000
ISBN-10: 3442352266
ISBN-13: 9783442352265
  
eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: Deja Dead

Goodreadsi hinnag: 3/5 


Simon Beckett "Totenfang" (David Hunter V)


Tegemist on sarja viienda raamatuga ning peategelaseks on David Hunter kohtuekspertiisi antropoloog (forensic antropologist), kes käesolevas osas uurib Essexi piirkonnas leitud laipa.
Ma pole sarja eelmisi osasid lugenud ning otseselt see mind ka ei seganud, kuid kui oleksin alustanud esimesest, siis oleksin kindlasti rohkem rõõmustanud, et David on ikka veel elus ning teadnud, miks ta nüüd ebasoosingus on.
Täiesti keskpärane raamat, ainult natuke naljakas tundus, et iga kord kui David end lahkuma asutas, juhtus midagi, mis ta ärasõitu takistas. Lõpp jäi lahtiseks, nii et tekitas huvi kuskilt ka kuues osa hankida ja läbi lugeda.

pealkiri: "Totenfang"
autor: Beckett, Simon
keel: saksa
kirjastus: Rowohlt
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 560

ilmumisaasta: 2017
ISBN-10: 3499255057
ISBN-13: 9783499255052
  
eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: "The Restless Dead" 

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 



John Grisham "Der Richter"


Lugu saab alguse sellest, et vana lõunaosariikide kohtunik D. Reuben V. Atlee on suremas ning kutsub oma kaks poega enda juurde viimasele kokkusaamisele. Esimesena saabub kohale Ray (lahutatud, lennundushuviline juuraprofessor). Ta leiab isa surnuna ning kapist mitme miljoni väärtuses sularaha. Raha olemasolek tekitab Rays küsimusi, sest lihtne matemaatika tõestab, et kohtuniku palgast isa nii palju säästa poleks saanud. Isa altkäe maksude võtmisest või kasiinosõltuvusest pole aga midagi kuulda olnud. Igal juhul otsustab Ray raha olemasolu venna eest varjata, sest Forrest on vastutustundetu narkomaan ja alkohoolik.
Kohtunik maetakse maha ja nüüd peab Ray välja mõtlema, mida selle rahaga peale hakata. Ega ta muud esialgu teha oskagi kui pakib kotti ja tassib kaasas. Loomulikult selgub, et keegi ikka teadis raha olemasolust, sest mingisugused pahad tegelased hakkavad Rayd ähvardama ja taga ajama.
Ma pole küll juba aastaid Grishamit lugenud ja ei usu, et see ta parim on, sest raamatu lõpuks ollakse põhimõtteliselt alguspunktis tagasi nagu poleks vahepealseid sündmusi üldse juhtunudki. Positiivne külg on, et selle raamatu lugemine tekitas isu ta vanemad ja paremad teosed uuesti üle lugeda. Asi seegi.

pealkiri: "Der Richter"
autor: Grisham, John
keel: saksa
kirjastus: Heyne
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 413 

ilmumisaasta: 2003
ISBN-10: 345386980X
ISBN-13: 9783453869806
  
eesti keeles: "Kohtukutse"
inglise keeles: "The Summons"

Goodreadsi hinnag: 2/5 





22 aprill 2019

Åsa Larsson, Ingela Korsell "Kodukäija" (PAX X)


Ootasin Paxi sarja lõpuraamatut väga ja kui see lõpuks minuni jõudis, siis natuke isegi kartsin lugema hakata. On ju sarjade viimase osade puhul alati hirm, et autor(id) ei anna oma tegelastele selliseid tulevikke nagu mina lugejana ootaksin. Detailidesse laskumata ütlen, et seesugust lahendust ma Paxi puhul ette ei näinud ja "Kodukäija" viimaste lehekülgede järel olin väga kurb.
Nüüd, tervele sarjale tagasi vaadates, pole ma enam nii üllatunud. Tegelikult on need ju nii väljamõeldud kui reaalse maailma poolest sünged raamatud. Ühelt poolt on ohtlikud ebaloomulikud olendid, teiselt poolt alkohoolikust ema ja koolikiusamine. Ainsateks helgemateks päikeskiirteks on kasupere ning raamatukogu rahvas.
Kuigi lõpp mind kurvaks tegi, soovitan Paxi lugeda ja kõik kümme raamatut järjekorras on:
1. "Loitsusau"
2. "Sünk"
3. "Kummituslaps"
4. "Kratt"
5. "Lummutis"
6. "Näkk"
7. "Katkuhaldjas"
8. "Hõbemadu"
9. "Luupainaja"
10. "Kodukäija"
Neis raamatuis on nii põnevust, seiklust, kurbust kui rõõmu. Alriku ja Viggo sarnaseid lapsi on maailmas palju ning ma loodan, et nende eludest lugemine paneb nii lapsi kui täiskasvanuid järele mõtlema, mõistma ja tähelepanu pöörama.

pealkiri: "Kodukäija"
autorid: Larsson, Åsa; Korsell Ingela
keel: eesti
tõlkija: Kadri Papp
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 256
ilmumisaasta: 2019
ISBN-13: 9789985345917

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5

Suur aitäh kirjastus Varrak!

01 märts 2019

Helen Rappaport "The Romanov Sisters: The Lost Lives of Nicholas and Alexandra"


Viimasel Vene keisril Nikolai II-l ja tema naisel Aleksandral oli viis last, neli tütart ja poeg. Ajaloohuvilised on keisriga seoses kindlasti kuulnud poeg Aleksei hemofiiliast (ning munk Rasputinist), ta tütardest Olgast, Tatjanast, Maria ja Anastassijast räägitakse hoopis vähem.
Helen Rappaporti raamatust avaneb nukker pilt. Neli kaunist neiut, kellest igaühe sünd oli nii perele kui riigile pettumus, sest naine ei saa ju trooni pärida. Ema, kes ei mõista keisrinnale kehtivad nõudmisi ja isoleerib oma perekonna avalikkuse eest. Isa, kes on küll hea lapsevanem, kuid ei oska oma riiki valitseda ning kuulab valesid nõuandjaid. Imikust peale haige vend, kes terve perekonna tähelepanu endale võtab.
Mulle meeldis, oli huvitav ja ladus lugemine. Kuigi ajaloolistele faktidele toetuv, on raamat kirjutatud nii ilukirjanduslikus stiilis, et tabasin end lugedes lootmast, et perekonna lõpp pole selline nagu teada. Lootused loomulikult ei täitunud.

pealkiri: "The Romanov Sisters: The Lost Lives of Nicholas ja Alexandra
autor: Rappaport, Helen
keel: inglise
kirjastus: St. Martin's Griffin 
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 544

ilmumisaasta: 2015
ISBN-10: 1250067456
ISBN-13: 9781250067456

eesti keeles: "Neli õde"
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5



28 veebruar 2019

Liz Fenwick "Tõusuvesi"


Raamatus kirjeldatud sündmused saavad alguse 1943. aasta Cornwallis ning loo keskmes on identsed kaksikõed Adele ning Amelia. Senini väga hästi läbi saanud õdede vahel juhtub midagi, mistõttu nad omavahelise suhtlemise igaveseks lõpetavad. 2015. aastal kohtume nende järeltulijatega.
Sisukirjelduse järgi ootasin ma midagi Kate Mortoni ja Lucinda Riley teoste sarnast ja tegelikult ongi Liz Fenwicki romaan neile väga sarnane, kuid minu silmis oli "Tõusuveel" väike probleem.
Nimelt, kui olete Mortoni-Riley teoseid lugenud, siis teate, et nende raamatute ülesehitus on peaaegu alati ühesugune - tegevustik toimub nii olevikus kui minevikus ning minevikus asetleidnu mõjutab tänapäeva tegelasi. Võlu on just selles, et me ei tea, mis täpselt aastakümneid tagasi juhtus ja saladused tulevad välja alles raamatu lõpus. See hoiab huvi üleval ning lugemas. Käesolevas raamatus on aga lugu hakatud rääkima täiesti valest otsast.

SISU ÄRARIKKUV TEKST. Ära loe edasi, kui ei taha lugemiselamust rikkuda.
Pannes kokku sisukirjelduses oleva sõna "reetmine", esimestel lehekülgedel oleva "värskelt abiellunud naine on rase, oli sunnitud abielluma ning jutustaja ei taha temaga rääkida" ning natuke hiljem poetatud infokillu, et "üks kaksikõdedest kasutab oma sarnasust õega ära ja flirdib tolle meessõpradega", siis pole ju kuigi raske välja mõelda, missuguse suure reetmisega oli tegemist ning miks Adele ja Amelia enam omavahel ei suhtle. Detailid selgusid küll alles raamatu lõpuks, aga selleks ajaks oli mu juba ükskõik.

VÕITE EDASI LUGEDA.
Goodreadsis olevale hindele toetudes mõistan, et olen oma arvamuses vähemuses ja suurem enamus lugejaist nautis seda raamatut väga. Nii, et kui teile vähegi seda sorti lood meeldivad, siis palun ärge laske end mu kriitikast häirida.

pealkiri: "Tõusuvesi"
autor: Fenwick, Liz
keel: eesti 
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 320 

ilmumisaasta: 2018 (esmatrükk 2017)
ISBN-13: 9789985344484

inglise keeles: "The Returning Tide"
saksa keeles: "Das Leuchten des Meeres"

Goodreadsi hinnag: 2/5 

*Aitäh, kirjastus Varrak!