22 jaanuar 2014

Donna Tartt "Goldfinch"


Tavaline hommik, mis tagasivaates muutis terve su elu.

Nimetatud raamat on Amazoni kriitikute arvates üks eelmisel aasta parimaid ja sellest kiitusest innustatuna hakkasin hoolega lugema ning Manteli raamatu järel oli see tõesti hea vaheldus, sest kirjutamissiililt on "The Goldfinch" kõike seda, mida "Wolf Hall" pole.
Kolmeteistkümne aastane Theo Decker jäi koolis suitsetamisega vahele ning peab koos emaga kooli vestlusele minema. Kuna kohtumiseni on aega, lähevad nad ajatäiteks kunstimuuseumi. Vahetult enne äraminekut minnakse lahku, sest ema tahab ühele maalile veel viimase pilgu heita. Plahvatab pomm. Theo jääb plahvatuses imekombel ellu ning kaasas sureva mehe sõrmus ning 17. sajandist pärit maal "The Goldfinch", hiilib ta majast välja ja läheb koju, sest kokkulepe on, et kui nad emaga teineteist silmist kaotavad, siis kohtutakse kodus, kuid ema ei tule. 
Kuna Theol New Yorgis ühtegi lähedast sugulast pole, läheb ta ajutiselt oma sõbra, rikkast perest Andy juurde elama. Just siis kui Theol tärkab lootus, et ehk ta saabki nende juurde jääda, ilmub isa välja ning võtab ta endaga Las Vegasesse kaasa.
Uues koolis kohtub Theo Ida-Euroopast pärit Borisiga, kellega koos mööduvad päevad alko- ja narkouimas. Kaks aastat hiljem on mängurist isa pankrotis ning sõidab end purjus peaga surnuks. Theo põgeneb New Yorki tagasi ja kolib tuttava mööblirestauraatori juurde elama. Umbes  kümme aastat hiljem on Theost saanud antiikmööbli võltsingutega äritsev narkomaan.
Raamat on väga hästi kirjutatud, detailirohke ja ladus, lugedes maalide ja mööbli restaureerimise kirjeldusi, on aru saada, et autor on korraliku eeltöö teinud. Kuid see on täis kirjandusest ja filmist tuttavaid kližeesid - orvuks jäänud poiss läheb rikka pere juurde elama; kohtub mööblirestauraatoriga ning teise plahvatuses ellujäänud tüdrukuga (kellesse ta salamisi armunud on); just siis kui kõik näib korras olevat, ilmub isa välja; isa uus sõbranna on madalamast klassist kui kadunud ema ja narkomaan; venelased joovad ja on suurema osa ajast täis kui tinaviled jne. Mitte miski v.a. alguse plahvatus ei tulnud suure üllatusena ja tunnistan ausalt, et kui ma selle ära jagasin, siis muutus raamat igavaks. Teine etteheide on raamatu maht (u. 800 lk.). Jah, autor on väga põhjalik ning kirjeldab Theo elu ning mõtteid ülima põhjalikkusega, kuid näiteks pool sellest Las Vegase aja kirjeldusest oleks minu arvates võinud täiesti olemata olla, sest ma ei viitsi lugeda, kuidas mingid teismelised end täis joovad ning oksendavad. Umbes 600ndal leheküljel sundisin end lõpuni lugema.
Olen siiski veendunud, et Donna Tartt on hea kirjanik ja kindlasti loen läbi ka tema "Salajase ajaloo" (e.k. 2007).

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Der Distelfink" (ilmub 10.03.2014)


20 jaanuar 2014

Stephanie Pearl-McPhee "At Knit's End: Meditations for Women Who Knit Too Much "

Objektiivselt võttes on kudujad kummaline seltskond, subjektiivselt, st meie endi arvates, pole toredamaid (loe normaalsemaid) inimesi olemaski. Stephanie Pearl-McPhee raamatuid ja blogi ongi alati nauding lugeda, sest kudujana jagab ta väga hästi, kuidas meiesugused mõtlevad ning oskab seda hea huumoriga kirja panna. 
Olen seda raamatut juba mitmeid kord lugenud ja alati on lõbus ning äratundmisrõõmu tekitav. Mõned pärlid (tegelikult on terve raamat hea, aga kõike ei jõua ju siia ümber trükkida):  

I love  being married. It's so great to find one special person you want to annoy for the rest of your life. - Rita Rudner.
It took me years and years of trial effects to work out that there is absolutely no knitting triumph I can achieve that my husband will think is worth being woken up.
As strange as I find this, I will try to respect it.

There is a very fine line between "hobby" and "mental illness" - Dave Barry
It's difficult for those who live with passionate knitters. From time to time, they might even consider us odd. Every time hm husband starts talking about how crazy I am like knitting this much, I remind him... It could be worse. What if I were this interested in cabbage?
I will not let non-knitters of the world decide how normal I am.

My knitting is in constant state of competition with the household chores. After years and years of painful juggling, I have almost completely decided to give up the housework. The way I see it, I can always clean up the house when I am old, but I'll never get this knitting time back.
Remember, dusting requires the same arm movement whether it has been a week or a month.

Ordinarily he was insane, but he had lucid moments when he was merely stupid. - Heinrich Heine.
I have been trying to get my stash of yarn under control. My husband thinks this means that I am trying to get rid of some yarn. In truth, it actually means that I have been trying to find much, much better hiding spots,
I will remember that there is more than one way to get control of an issue.

"At Knit's End" pole Stephanie Pearl-McPhee ainuke teos, juhul kui seda ette ei jää, siis teised on:
  • "Yarn Harlot: The Secret Life of a Knitter"
  • "Knitting Rules!: The Yarn Harlot's Bag of Knitting Tricks"
  • "Stephanie Pearl-McPhee Casts Off: The Yarn Harlot's Guide to the Land of Knitting"
  • "Things I Learned from Knitting (Whether I Wanted To or Not)"
  • "Free-Range Knitter: The Yarn Harlot Writes Again"
  • "All Wound Up"
Kõiki polegi mõtet lugeda, sest ta kipub end kordama. 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

14 jaanuar 2014

Hilary Mantel "Wolf Hall"

1520ndate Inglismaal on keerulised ajad. Kuningas Henry VIII on meessoost pärijata ja kavatseb oma abielu annuleerida, et uue silmarõõmu Anne Boyleniga abielluda. Paavst ja suurem osa Euroopast seda plaani ei toeta. Kardinal Wosley võitleb kuninga huvide eest, kuid kahjuks ei saavuta ta tulemust nii kiiresti kui valitsejale meelepärane oleks ning Henry otsustab asja ise lahendada. Wosley, kes oli senini kuninga suurim usaldusalune, kaotab ametikoha ning tema asemele tõuseb madalat päritolu Thomas Cromwell. Henry abielu tühistatakse ning ta abiellub Annega, kuid loodetud pärija jääbki tulemata.
Kuigi ma loomulikult olen Henry VIIIndast ja tema kuuest naisest ajalootundides kuulnud, polnud ma neist midagi ilukirjanduslikku lugenud, seega puudusid mul ka igasugused eelarvamused. Temaatika on huvitav, kuid seda raamatut on raske lugeda, kirjaniku lauseehitus on tavapärasest erinev ning mitte eriti voolav, ta rõhutab pisiasju, mis esmapilgul tähelepanu ei väärigi. Kui ma ta kirjutamisstiiliga lõpuks ära harjusin, siis oli juba raske käest ära panna.
Kui te olete valmis raskustega võitlema ning ajalugu huvitab, siis soovitan kindlasti lugeda. Ärge ainult oodake midagi telesarja "The Tudors" sarnast, sest võrreldes tv-showga on raamat väga kuiv ning Henry oluliselt ümaram. 
See on Manteli Tudori triloogia esimene raamat ning võitis 2009. aastal Bookeri auhinna.

inglise keeles: "Wolf Hall"
saksa keeles: "Wölfe"


12 jaanuar 2014

Paula Brackston "The Winter Witch"

Raamatu tegevus toimub 19 sajandi alguses ning peategelaseks on kummaline ja tumm tüdruk Morgana, kes abiellub noorelt leseks jäänud Caiga. Uues elukohas suhtuvad kohalikud Morganasse kahtlustavalt ning hakkavad teda nõiaks pidama. Üsna pea selgub, kes see paha tegelane on, kes  nende kuulujuttude taga on. 
Laenutasin Brackstoni raamatud ühel ajal ja kuna eelmine oli kokkuvõttes ok, siis mõtlesin, et proovin teist ka lugeda. Kui eelmise lugesin ikka korralikult läbi, siis sellel lasin silmadel mõnikord lihtsalt üle libiseda. See raamat on kombinatsioon Neil Caimani "Coralinest" ja Sandra Browni teostest ning lõpptulemus oli minu jaoks kohati lihtsalt jabur. Ma ei saa aru, miks inimesed sellele nii häid hinnanguid on andnud?

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud


Paula Brackston "The Witch's Daughter"

My name is Elizabeth Anne Hawksmith, and my age is three hundred and eighty-four years. If you will listen, I will tell you a tale of witches.  A tale of magic and love and loss.  A story of how simple ignorance breeds fear, and how deadly that fear can be.  Let me tell you what it means to be a witch.

Raamatu peategelaseks on Elizabeth (Bess) Anne Hawksmith, kelle pere suri katku ning ema poodi nõiana 1628. aastal üles. Ema viimaseks sooviks on, et Bess pöörduks musta maagiaga tegeleva võluri Gideon Mastersi poole ning õpiks tema käest nõidumist ja ellujäämiskunsti.
Aastaid hiljem on Bessi ja Gideoni teed lahku läinud, kuid mees on muutunud ahistajaks, kes arvab et tal on Elizabethile õigus ning jälitab teda läbi sajandite. Raamat lõppebki Bessi ja Gideoni viimase kokkupuutega.
Raamatul on palju positiivseid hinnanguid ja alguses oli see ka päris põnev, kuigi erilist üllatust ei valmistanud kordagi, sest autor polnud ühegi uue ideega välja tulnud. See katku ja nõidade põletamise teema on mitmetest hiljuti loetud raamatutest läbi jooksnud. Umbes poole raamatu pealt läks igavaks, aga pidasin siiski lõpuni vastu. Kui midagi muud lugeda pole, siis kõlbab kah.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

02 jaanuar 2014

Jaapani mustriraamatud

Mulle meeldivad jaapani kudumismustrid, sest need on mujal maailmas kasutusel olevatest veidi erinevad ja enamasti ka väljakutset esitavad. Neile, kes pole jaapani mustritega enne kokku puutunud, aga tahaks proovida, ütlen julgustuseks, et jaapanlased kasutavad sümboleid, mis on meil kasutusel olevatega väga sarnased ja kui pole, siis on kaks võimalust a) välja mõelda, kuidas seda kududa või b) leida raamat, milles neid sümboleid selgitatakse ja viimaseid on tegelikult päris palju.
Niisiis surfasin ühel õhtul www.yesasia.com lehel, polnud seal tükk aega käinud ja panin ostukorvi viis raamatut. Raamatu pealkirjadel klikkides jõuate inglisekeelsetele veebilehekülgedele, kus näete pilte sisust ka.


Täpsel see, mida pealkirjast välja loed, ongi raamatus kirjas - 125 erinevat kudumissümbolit ja sama palju erinevaid koekirju, milles vastavat võtet kasutatud. Kõik on hästi puust ja punaseks tehtud, mistõttu sobib ka algajamale kudujale. Minu jaoks see raamat suuri üllatusi ei valmistanud, kuid olid mõned mustrid, mis huvitavad tundusid. 

Tohutu suur kogumik erinevaid mustreid (Facebookis kunagi jagatud musta-valgega palmikud on samuti siit pärit). Olen seda raamatut juba tükk aega vaadanud ja nüüd otsustasin kallile hinnale vaatamata ära osta. Usun, et kui oleksin seda aastaid tagasi näinud, oleks vau-effekt suurem olnud, nüüd on paljud mustrid juba kuskilt läbi jooksnud ja nähtud. Üks, mida võiks ette heita on see, et kuna raamat ilmus juba tükk aega tagasi, siis pole fotode kvaliteet sama hea kui praegustes väljaannetes, aga see on pigem ilu küsimus kui praktiline probleem, sest skeemid on selged ja arusaadavad. Kui otsid kompaktset jaapani mustrikogumikku, sest sul pole veel ühtegi, siis tasub see ostmast küll, sest selles on nii kudumist kui heegeldamist.

Mulle meeldivad palmikud ja enamasti olen jaapanlaste tõlgendustega rahul olnud, kuid selles raamatus pettusin. Ainuke tõeliselt meeldejääv muster oli üks seelik, mida ma aga suure tõenäosusega niikuinii kuduma ei hakka. Muus osas oli kõik juba kuskil eelnevalt nähtud. 

See on armas raamat, mis tutvustab kudumishuvilistele nii Läti kindaid, kohalikke kudujaid, Riia vanalinna kui lõngapoode. Kinnaste osas on raamatus nii autori enda looming, mille puhul on ta mustrite ja värvidega üsna vabalt ringi käinud kui ka peatükk muuseumi kinnastest. Väga ilus ja (arvatavasti) informatiivne raamat, kuid ärge võtke võrdluseks lätlaste enda väljaantud suurt raamatut, sest siis kindlasti pettute. Läti kindad jaapani moodi, miks ka mitte?

Kaze Koubou "Kazekoubo's Favorite -Needle Knitting Patterns 200"
Nagu pealkiri ütlebki on selles 200 kudumismustrit. Jällegi pean kahjuks kirjutama, et kuigi selles oli palju palmikuid, polnud selles mitte ühtegi väga-väga erilist mustrit. 

Lõppkokkuvõtteks ütlen, et minu hinnangud on palju mõjutatud sellest, et mul on juba suur kogu jaapani raamatuid kodus olemas, paratamatult kipuvad mustrid korduma ning suuri üllatusi on raske leida. Seda maailma alles avastavale kudujale on uudsust kindlasti rohkem. Ärge laske end minu kriitikast heidutada!

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud