31 detsember 2018

Anne Applebaum "Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas"

1917. aastal oktoobrirevolutsiooni tagajärjel võimule tulnud bolševikud lubasid rahvale nii rahu kui leiba. Kuid Venemaal polnud leivavilja kuskilt võtta ja nii hakkas Nõukogude Liit oma rahva toitmiseks Ukrainast vilja välja vedama ning jättis kohalikud inimesed nälga.
1929. aastal hakati Ukrainas kolhoose looma ning  see tõi kaasa katastroofilise, Euroopa ajaloo rängima näljahäda, milles suri miljoneid inimesi. Talupojad olid lahendamatu dilemma ees - kui töötad vähe, siis oled kooskõlas Nõukogude, vaesust soosiva ideoloogiaga, kuid kui töötad liiga palju, siis on sul küll piisavalt süüa, kuid sind võidakse kulakuks kuulutada.
Nõukogude Liit ei tunnistanud näljahäda ega teinud midagi inimeste abistamiseks.  Autor väidab faktidele toetudes, et tegelikult oli Ukraina rahva nälga jätmine Stalini teadlik poliitika, sest nii vabanes ta probleeme tekitavast kontingendist. Moskva sulges Ukraina piirid ning võttis kogu olemasoleva toidu ära ja tulemuseks oli olukord, kus näljas inimesed olid valmis sööma kõike  - nii puukoort, koeri kui laipu. Elus olemine iseenesest oli juba kahtlane - oled elus, siis järelikult on sul kuhugi midagi söödavat ära peidetud ja sa oled kulak.
"Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas" oli huvitav, aga valus lugemine. Loetust hullem oli minu jaoks tõdemus, et see kõik ei üllatanud mind, sest täpselt selline see Nõukogude Liit oligi.

pealkiri: "Punane näljahäda"
autor: Applebaum, Anne
tõlkija: Lattik, Kalev
keel: eesti 
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 448 lk.

ilmumisaasta: 2018
ISBN: 9789985344668
  
inglise keeles: "Red Famine: Stalin's war on Ukraine, 1921-1933"
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 


*Aitäh kirjastus Varrak!

*kaanepilt Goodreadsist 


















Gail Carriger "Parasol Protectorate sari"

Olin selle sarja olemasolust teadlik juba ammu, kuid lugema see mind see kutsnud, sest steampunk ja viktoriaanlik Inglismaa pole minu teemad. Otsustavaks sai see, kui Tiina näitas "Lugemise väljakutse" grupis "Soullessi" imelilusat, kõvakaanelist ja illustreeritud trükki. Ja see meeldis mulle nii väga, et jooksin kohe ostma ning loomulikult lugema ka. Etteruttavalt ütlen, et olin nii vaimustuses, et ostsin juba raamatuga vaid poole peal olles, ka kõik ülejäänud osad. Sarjas on ilmunud viis raamatut:
1. Gail Carriger "Soulless"
2. Gail Carriger "Blameless"
3. Gail Carriger "Changeless" 
4. Gail Carriger "Heartless"
5. Gail Carriger "Timeless"
Gail Carrigeri sari viib meid alternatiivajaloolisele, 19. sajandi Inglismaale, kus troonil on küll kuninganna Victoria, kuid libahundid, vampiirid ning vaimud kuuluvad avalikult ühiskonda. Peategelaseks on peaaegu vanatüdruk ja ilma hingeta Alexia Tarabotti. Hinge puudumine teeb ta ühelt poolt väga haruldaseks, teiselt poolt aga väga ohtlikuks olendiks, sest tema puudutus muudab kõik vampiirid-libahundid tagasi inimeseks. 
Kui Alexia peol pooljuhuslikult vampiiri tapab, siis hakkab seda juhtumit lahendama superseksikas Lord Maccon, kes on muuhulgas ka šoti päritolu libahunt ning jookseb aegajalt alasti ringi. Macconi ja Alexia ühisesse minevikku kuulub siili õnnetu hukkumine ja loomulikult ei tule kellegile üllatusena, et nendest kahest saab lõpuks paar. Küsimus on vaid millal. 
Sarja esimesed kolm raamatut olid väga head (kuigi ma oleksin "Changless-is" oodanud natuke rohkem anumist). Neljandaks hakkasin juba ise veidi tüdinema ning viienda lugesin vaid ülerea, sest mul sai lõpuks nendest kübaratest, sitsidest, satsidest ja lapsest isu täis. Olen alati arvanud, et teatud raamatud ei muutu laste saamisega paremaks ning kahjuks kehtib see ka selle sarja kohta. 
Lõppkokkuvõttes oli siiski hea ja lõbus lugemine, sest lisaks peategelastele oli raamatutes ka paras kogus värvikaid kõrvaltegelasi. Lõpetatuse huvides tuleks muidugi kõik viis osa läbi lugeda, kuid soovitan vahepeale väikese pausi jätta, sest muidu tekib teilgi üleküllastus.

 

Mari Sajo "Jäljed"

Sisututvustus Goodreadsist: 

Romaani väljamõeldud tegelaskujude taustaks on kasutatud täiesti tõepäraseid lugusid elust Ingerimaal, Eestis, Soomes ja Venemaal. Selles on leidnud kasutust ingerlaste väga valusad mälestusi Ingerimaa küladest, Klooga laagrist, elust Soomes ja Siberis ning sõjajärgses Nõukogude Liidus. Praeguseks ajaks on meie sekka alles jäänud veel väga vähesed isiklikult 1943. aastal oma kodudest lahkuma sunnitud ingerlased. Õige varsti on nendestki vähestest saanud vaid mälestus. Ometi elab neist enamik edasi oma lastes, lastelastes ning lastelastelastes. Tuletades meelde ning kandes endaga pärandina kaasas seda nüüdseks juba unustusehõlma vajuma kippuvat lugu. Aegade lõpuni...

Minu isapoolne vanaema põgenes Ingerimaalt Eestisse. Olin liiga väike kui ta suri, nii et ta ei rääkinud oma läbielamistest mulle kunagi, kuid isa kaudud olen üht-teist kuulnud. Just seepärast tundus ingerlaste saatusest kirjutatud raamat väga huvitav ning tahtsin seda kindlasti lugeda.
Üldjoontes mulle meeldis, kuid see Soome tagasiminek tundus ebausutav. Muidugi pole mul õrna aimugi, kuidas täpselt need asjad Nõukogude Liidus käisid, kuid kahtlustan, et nii lihtsalt see toimuda ei saanud. Loo seisukohast oli see aga hea võte.

pealkiri: "Jäljed"
autor: Sajo, Mari
keel: eesti
kirjastus:Tänapäev
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv:192

ilmumisaasta: 2016
ISBN-13: 9789949279135
 
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4/5 


*kaanepilt Goodreadsist 



Karin Slaughter "Will Trenti sari"

Olen juba pikemat aega mõlenud, et raamatusarjade puhul pole igast osast eraldi kirjutamine kuigi mõttekas, sest tegelikult on mul arvustajana vaid kaks valikuvõimalust. Esiteks, kas jätan sisust täpsemalt kirjutamata ja piirdun paari lausega, sest ei taha kellegi üllatust rikkuda või räägin kõik välja ja siis on juba lugeja enda asi, kas ta tahab mu arvamust lugeda või mitte. Igal juhul otsustasin, et eksperimendi mõttes kirjutan Karin Slaughteri Will Trenti sarja raamatute kohta ühispostituse.
Nimetatud autori teostega on mul olnud nii häid kui halvemaid kogemusi. Näiteks "Pretty Girls" mulle väga ei meeldinud. Grant County sarja olen siingi blogis tutvustanud ja algus oli hea, kuid Sara ja Jeffrey suhtest sai mul lõpuks isu nii täis, et sarja viimast raamatut ma ei lugenudki.
Seepärast polnudki mul üldse plaanis lähiajal veel mõnda Slaughterit lugeda, kuid siis juhtus raamaturiiuleid sorteerides kätte "Fallen", mis on Will Trenti sarja viies raamat. Neelasin selle ülilühikese aja jooksul läbi ja edasi alustasin juba algusest ja lugesin kõik seni ilmunud järjekorras läbi. Praeguseks on sarjas kaheksa raamatut ning üheksas tuleb välja 2019. aasta augustis.
1. Karin Slaughter "Triptych" (Will Trent I)
2. Karin Slaughter "Fractured" (Will Trent II)
3. Karin Slaughter "Undone" (Will Trent III)
4. Karin Slaughter "Broken"(Will Trent IV)
5. Karin Slaughter "Fallen"(Will Trent V)
6. Karin Slaughter "Criminal" (Will Trent VI)
7. Karin Slaughter "Unseen" (Will Trent VII)
8. Karin Slaughter "The Kept Woman" (Will Trent VIII)
Kui te pole, aga plaanite veel Karin Slaughteri Grant County sarja lugeda, siis ärge edasi  lugege.
Grant County sarjast tuttav Sara Linton on lesk. Ta abikaasa Jeffrey hukkus ning Sara süüdistab mehe surmas Lena Adamasit. Sara langes pärast mehe surma depressiooni, kuid püüdes eluga edasi minna, kolis Atlantasse, kus ta töötab kiirabiarstina. Tööl kohtub ta Will Trentiga. 
Uurija Will Trent on omapärane tegelane. Kui tavaliselt poogivad autorid oma politseinikele külge alkoholismi, siis Will on hoopis düslektik, kes loeb algklassi tasemel ning ta puudest teavad vaid üksikud inimesed. Will kasvas üles lastekodus ning kuigi ta on hea uurija, puudub tal mõnikord arusaam peredünaamikast ning oskus ja julgus enda Sarale avada. Näiteks ei saa ta aru, miks Sara selle peale vihastab, et Angie ta asju varastab. Lastekodulapsele on see täiesti mõistetav.
Angie Polaski on samuti lastekodulaps.  Angie on elus palju läbi teinud ning alguses tekitas ta minus kaastunnet, kuid muutus iga raamatuga ebameeldivamaks. Willi ja Angie suhet on raske defineerida.  Objektiivselt võttes on nad abielupaar, kuid tegelikult on selles peidus hoopis enamat, sest nende vahel pole ei sõprust ega armastust. Pigem on nad samas lastekodus üleskasvades, õppinud üksteise eest hoolt kandma.
Willi partneriks on Faith Mitchell, kes on väga sümpaatne naisterahavas. Faith on kahe lapsega üksikema. Esimese poja sünnitas ta teismelisena, tütre hiljem.
Willi ja Faithi ülemuseks on Amanda Wagner, keda on raske hinnata. Ühelt poolt on ta Willi jaoks palju teinud, kuid teisalt on ta mehe suhtes mõnikord lihtsalt õel.
Kõrvaltegelasena tuleb siise ka Grant County sarjast tuttav Jeffrey endine partner Lena Adams, kes ei meeldinud mulle ei seal ega ka siin. 
Mulle tundub, et Slaughter oskab naistegelastest hoopis paremini kirjutada, näiteks Angie on oma negatiivsuses väga huvitav tegelane. Ta on ellujäämiskunstnik ja meenutas mulle rääbakat ja elunäinud tänavakassi, kes vaatamata kõigile ootustele, ikka läbi veab ja edasi elab. Will on küll meespeategelane, kuid on mu jaoks isegi pärast kaheksat raamatut hägune. Jah, me teame ta düsleksiast, lapsepõlve traumadest ning armidest kehal ja hinges, seksikast välimusest ning voodivõimekusest, kuid midagi jäi tervikpildist ikkagi puudu.
Küllap märkate, et ma ei kirjutanud midagi lahendatavatest kuritegudest ning sel on oma põhjus. Nimelt muutus sari kiiresti Willi-Sara-Angie looks ja mõrvad armastusloo taustaks. Lugesin edasi, sest tahtsin nende kohta teada saada. 
Kuigi raamatud on loetavad ka iseseisvana, siis soovitaksin siiski lugeda õiges järjekorras, sest nii saate taustaloost hoopis paremini aru. Viimase raamatu lõpp jäi väga lahtiseks ning mu lootused üheksandale osale on väga suured. Kuid tean juba ette, et kui Slaughter kavatseb Willi ja Saraga teha sama, mis juhtus Jeffrey-Saraga, siis ma tõesti enam edasi ei loe. Need tegelased on mulle selleks liiga südame külge kasvanud.