29 veebruar 2016

Svetlana Alexievich "Voices from Chernobyl: The Oral History of a Nuclear Disaster"

"It happened late Friday night. That morning no one suspected anything. I sent my son to school, my husband went to the barber's. I'm preparing lunch when my husband comes back. "there's some sort of fire at the nuclear plant," he says. "They're saying we are not to turn off the radio." I forgot to say that we lived in Pripyat, near the reactor. I can still see the bright-crimson glow, it was like the reactor was glowing. This wasn't any ordinary fire, it was some sort of shining. It was pretty. I've never seen anything like it in the movies. That evening everyone spilled out onto their balconies, and those who didn't have them went to friend's houses. We were on the ninth floor, we had a great view, People brought their kids out, picked them up, said, "Look! Remember!". (lk. 155).

1986. aastal toimus Ukraina väikses linnakeses tuumakatastroof, mille ulatus tollaste võimude poolt edukalt maha vaikiti. Ma ei tea kui paljud teist seda õnnetust mäletavad, kuid mina olin tollal 9 aastane ja mäletan, et midagi mainiti ning kõige elavamalt on meeles vaid see, et me ei tohtinud õnnetuse järgselt esimese vihma ajal õue minna. Pärast räägiti, et neil, kes seda ikkagi tegid, langesid juuksed maha. Hiljem oli sõna Tšernobõl ikka aegajalt inimeste huultel, kuid õnnetuse mõju ja täisõudust ei tajunud ma kuni selle raamatu lugemiseni.
Raamat on üles ehitatud monoloogidena - sõna saavad nii haiged lapsed, mehed kaotanud naised, teadlased, kui kodudest välja aetud vanakesed ja paljud teised. See on nii valus-nii valus lugemine. Raskeid teemasid käsitlevaid raamatuid on teistele soovitada alati raske, sest sa tead, mida tulevased lugejad tunnevad, kuid see on hea raamat. Lugege, sest nende paljukannatanud inimeste hääli peab kuulma ja kuulama.  
Autor sai 2015. aastal Nobeli kirjandusauhinna.

eesti keeles: "Tšernobõli palve"
saksa keeles: "Tchernobyl: Eine Chronik der Zukunft"

Goodreadsi hinnang: 5/5



Kendare Blake "Girl of Nightmares" (Anna II)

Anna põrgusse minekust on möödas kuid, kuid Cas pole neiu kaotusest ikka veel üle saanud, ükski elus tüdruk pole vaimuga võrdne. Ta näeb Annat kõikjal enda ümber, nii unenägudes, kui reaalses elus. Casil tekib kahtlus, et Anna pole seal, kus ta ka iganes oleks, rahu leidnud ning teeb koos sõprade Thomase ja Carmeliga kõik endast võimaliku, et neiu vaim üles leida ja talle siis rahu anda.
Olin peaaegu raamatu lõpuni kindel, et see on kehvem kui esimene osa, sest tempo on aeglasem ja kuigi kordagi polnud lugedes otseselt igav, siis sellist "ma-ei-suuda-raamatut-käest-ära-panna" tunnet, mis "Anna Dressed in Blood" lugedes oli, polnud. Kuid lõpp üllatas mind. Olgem ausad, on raske lahendada ja anda õnnelik lõpp armastusloole, mille üks osaline on vaim ja teine elus inimene. Kuid autor suutis seda ja selle lõpu eest andsin ma raamatule ühe punkti rohkem.
Jättes Anna ja Casi liini kõrvale, siis tekkis raamatus uusi lahtisi otsi, näiteks see ordu asi on väga huvitav, kuid ma loodan, et kirjanik enam järgesid ei kirjuta, sest lõpplahendus on tegelikult olemas ja vähemalt mina olen rahul.
Lõppkokkuvõttes julgen soovitada kõigile, kellele meeldivad õudukad, vaimud ja natuke teistmoodi noortekad. Cas on väga tore tegelane.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5

23 veebruar 2016

Rainbow Rowell "Fangirl"

Kaksikud Wren ja Cather on tohutu suured Simon Snow (maagilise raamatutesarja peategelane) fännid ja Cath kirjutab juba aastaid Simoni teemalist fanfictionit. Õed on alati olnud lahutamatud ja maailma raskustega üheskoos silmisti seisnud, kuid nüüd kolledžisse minnes nõuab Wren, et nad elaksid üksteisest eraldi, leiaksid uusi sõpru ning õpiksid üksi hakkama saama. Wran siseneb koolimaailma täie hooga, kuid Cathi jaoks on uus algus keerulisem, sest ta on alati eelistanud varjus olemist.
"Fangirl" on Instagramis nooremate lugejate hulgas väga populaarne raamat ja mind tõsiselt huvitas, kas see on ka hea. Lugesin läbi ja nüüd saan täiesti aru, miks see nii paljudele meeldib. Esiteks on käsitletavad teemad väga aktuaalsed  - uude kooli minek ja sõprade leidmine, vanemate lahutus ning noorte alkoholism jne., kuid põhirõhk on siiski Cathi eneseleidmisel ja arenemisel. Senini on ta identiteet olnud suuresti seatud fanfictioni loo autorina, mida ta kohustundlikult kirjutab, kuid ta peab mõistma, et hea kirjanik suudab midagi luua ka ilma "varastatatud" tegelaste ja maailmata.  Raamatu lõpus on Cathil vaja teha tõsine valik oma loo ja koolitöö lõpetamise vahel ning ta kaalub tõsiselt kooli ignoreerimist. Ta peab leidma tasakaalu hobi, poiss-sõbra, pereprobleemide ja kooli vahel. Kas ja kuidas ta seda suudab, selgub raamatust. Teiseks tuleb kiita autori kirjutamisstiili, see on ladus ja lõbus.
Tegelikult huvitab mind hoopis, kuidas Cathil edasi läheb, nüüd kus viimane Simoni raamat ilmunud on, aga sellest antud raamatus ei kirjutata.


"Fangirl" on sel pildil koos Videviku sarja raamatutega meenutamaks minu suurt kirjanduslikku armastust. Mul on nii meeles, kuidas "Noorkuud" lugesin ja oma vaese abikaasa öösel nuttes üles ajasin, sest Edward jättis Bella maha. Paar tundi hiljem ajasin ta uuesti üles, vaid selleks, et öelda, et nüüd on kõik korras, sest Edward tuli tagasi. Vaene mees ei saanud üldse aru, mis toimus. Suurem vaimustus on möödas, aga sel raamatusarjal on mu südames alati eriline koht. Team Edward!
Minu silmis ongi "Fangirl" austusavaldus kõigile neile, kes on kunagi mõnesse raamatutegelasse nii kõrvuni armunud olnud, et liiguvad maailmas ringi vaid lootuses, et see inimene kuskil reaalselt vastu kõnnib.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5 (ma ei pannud 5 punkti vaid seepärast, et mulle ei meeldinud Simon Snow peatükid)
 

Katarina Bivald "The Readers of Broken Wheel Recommend"

Broken Wheel (Katkise Ratta) linnake Usas, Iowa osariigis on kurb ja üksildane koht, kus valitseb tööpuudus ning millest inimesed kolivad mujale elama. Ühel päeval seisab keset linna külaline Rootsist, kohaliku elaniku Amy kirjasõber Sara. Kahjuks juhtub Sara saabuma just Amy peielaua ajaks ja nüüd on probleem, mida edasi teha, sest Sara plaanis Broken Wheeli jääda kaheks kuuks.
Igavus ja soov kohalikele kuidagi nende külalislahkuse eest tasuda, paneb pikaajalise raamatupoe töötaja ning kirgliku lugeja Sara, tegutsema. Ta otsustab avada raamatupoe. Koos abilistega koristavad ja sisustavad nad ruumi ning tassivad kõik Amy raamatud poodi.
Kõik toimib kuni hetkeni, mil selgub, et Sara viisa hakkab lõppema ja ta peab Rootsi tagasi minema. Kohalikud ei taha Sarast loobuda ja tulevad välja plaaniga, et seadusliku püsielaniku staatuse saamiseks tuleb tal ameeriklase Tomiga abielluda. Lugu läheb aina segasemaks ja lõpuks on ka immigratsiooniohvitserid asjasse segatud.
Esiteks pean ütlema, et igasugu viidetega erinevatele kirjandusteostele on "The Readers of Broken Wheel Recommend" raamatuid ja lugeda armastavate inimeste jaoks ideaalne, sest vaid nemad suudavad Sarast täielikult aru saada. Ma lugesin ka raamatu lõpus olevat teoste nimekirja suure huviga. Kuid muus osas on raamat minu arvates natuke nõrk. Näiteks ei saanudki ma Tomi ja Sara suhetest lõplikult aru ja see  usuhull naisterahvas, kes ühtäkki oma seksuaalsuse avastab? Lõppkokkuvõttes on tegemist natuke enama kui lihtsalt naistekaga, mis on küll lugemist väärt, aga erilise pärlina minu jaoks ei mõjunud.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Ein Buchladen zum Verlieben"

Goodreadsi hinnang: 3/5

16 veebruar 2016

Kendara Blake "Anna Dressed in Blood" (Anna I)

Tavaline lugu - poiss ja tüdruk kohtuvad...

ainult, et Anna on inimesi mõrvav kummitus ja Cas'i tööks on kummitusi taga ajada ja tappa...

ideaalne algus suhteks, kas pole?

Tunnistan ausalt, et ma olen suur "Supernatural" sarja fänn. Eriti meeldivad mulle esimesed hooaajad, kus Sam ja Dean igasugu koletisi taga ajavad. Juba esimestest loetud lausetest tuli mulle sari meelde ja lõpuks kujutasin juba elavalt ette, kuidas Sam kummitust jahib. Kuigi mulle meeldivad mõlemad poisid, siis antud rollis näen rohkem Sami. Kuid see selleks.   

"It's a funny thing about ghosts. They might have been normal, or relatively normal, when they were still breathing, but once they die they're your typical obsessives. They become fixated on what happened to them and trap themselves in the worst moment." (lk. 27)

"Anna Dressed in Blood" on ebatavaline noortekas, sest kas annaks leida kummalisemat paari? Lugege, kui teile meeldivad mõnusalt õudsad kummituselood. Päris enne magamajäämist siiski ei soovita, sest sõbralikust Casperist pole selles raamatus juttu.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Anna im blutroten Kleid"

Goodreadsi hinnang: 4/5

15 veebruar 2016

Markus Zusak "The Book Thief"

Raamatus "The Book Thief" (e.k. "Raamatuvaras") on jutustajaks Surm, kes räägib meile loo Teise maailmasõja eelsest ja -aegsest Natsi-Saksmaast. Tema loo keskmes on Liesel Meminger, kes 1939. aastal, üheksa-aastasena Müncheni lähistele kasupere juurde elama saabus. Ta vanemad on koonduslaagris ja väikevend surnud. Ajapikku sõbruneb Liesel naabripoisi Rudyga, harjub kasuema Rosa kisamise ning kasuisa Hansi soojusega. Tänu kasuisale õpib ta lugema ning raamatuid hindama.

"Walter Kugler (sakslane), Max's friend from childhood, placed his hand on the Jew's shoulder. "It could be worse." He looked his friend in his Jewish eyes. "I could be you." (lk. 158)

Ühel päeval saabub nende ukse taha isa kunagise sõbra poeg, juudi päritolu noormees Max. Vanemad otsustavad võtta suure riski ning Maxi keldris varjata. Liesel sõbruneb noormehega. Max kirjutab tüdrukule raamatuid ning Liesel toob talle vastutasuks killukesi välismaailmast. 
Markus Zusak kasvas üles kuulates oma ema jutustusi lapsepõlvest Natsi-Saksmaal ja küllap on just need lood põhjuseks, miks ta kirjutas nii mõjuva raamatu. See raamat oli mu riiulil aastaid. Ostsin, sest kõik kiitsid, aga lugema hakates jätsin esimeste lehekülgede järel pooleni. Mulle ei sobinud ei raamatu ülesehitus ega ka Surm jutustajana. Kui aus olla, siis ei saanud ma aru, miks see raamat nii populaarne on. Nädalavahetusel hakkasin oma salvestatud filme vaatama ja nende hulgas oli ka "Raamatuvaras". Olin juba esimestest hetkedest haaratud ja ei jõudnud veel filmiga poolegi peale, kui riiulist raamatut võtma jooksin. Ja nüüd lugesin läbi. Tõsi, ülesehitus ja jutustaja tundusid ikka veel veel veidrad, kuid tänu filmile oskasin sellest mööda vaadata.
"Raamatuvargast" on kindlasti juba palju kirjutatud ja tsiteeritud, et polegi midagi uut ja sügavat juurde lisada. Kuigi ma "All The Light We Cannot See" postituses kirjutasin, et üldiselt kardan igasugu sõjaõudusi, siis on see lühikese aja jooksul juba kolmas samateemaline raamat. Eelmine oli graafiline novell "Maus" ja nüüd siis "Raamatuvaras". Nii veider kui see ka ei tundu, siis "Maus" ja "Raamatuvaras" omamoodi täiendasid üksteist. Kuidas täpselt, on  natuke raske seletada. Mulle tuli meelde kunagi loetud Chil Rajchmani raamat "The Last Jew of Treblinka", milles ta kirjutab juutide holokausti kohta järgmist:

"It is not true; there is no God. If there were a God, he would not allow such misfortune, such transgression, where innocent small children, only just born, killed, where people who want only to do honest work and make themselves useful to the world are killed!". 

Samamoodi nagu Rajchmani raamatust, lugesin ka "Mausist" juutide kannatustest ja tapmisest.  Zusak kirjutab Surma kaastundlikuks ja minu jaoks oli omamoodi lohutus mõte, et kui Jumalat kohal polnud, siis vähemalt leidsid need hinged Surmas lohutust.
Lugege "Raamatuvarast". Isegi kui algus tundub kummaline, ärge pange raamatut käest, sest järgnev on seda väärt. Ma ise teen sel korral samuti erandi. Kui ma tavaliselt eelistan raamatuid võimalusel (ja keeleoskuse olemasolul) originaalkeeles lugeda, siis tahan ka saksakeelset versiooni lugeda. Mind tõsiselt huvitab, kuidas "Raamatuvaras" saksa keeles "kõlab".

eesti keeles: "Raamatuvaras"
saksa keeles: "Die Bücherdiebin"

Goodreadsi hinnang: 5/5

Art Spiegelman "The Complete Maus: A Survivor's Tale"

"Maus" on Art Spiegelmani graafiline novell, mis ilmus aastatel 1980 - 1991 ning toetub autori isa, Vladeki, Poola juudi mälestustele holokaustist. Raamatus jooksevadki paralleelselt kaks liini  - isa mälestused Teise maailmasõja eelsest- ja aegsest elust/üleelamisest ning autori intervjuud oma isaga. Novelli pildid on mustvalged ja juute on neil kujutatud hiirtena, natse kassidena, poolakaid sigade ning prantslasi konnadena.
Lühidalt öeldes on "Maus" äärmiselt mõjuv teos. Pildivormis esitatud juutide kannatuste lugu on kohati isegi hirmsam kui tekstina kirja pandud. Autor on kõvasti vaeva näinud ning esialgselt lakoonilisena mõjuvad pildid kannavad tegelikult palju infot. Näiteks on seal pilt, kus isa räägib, et sel ajal kui teda võis ka sakslaseks pidada, siis ta naine nägi rohkem juudi moodi välja ning pildil on näha, et naishiirel on silmnähtavalt pikem saba. 
Intervjuude toimumise ajaks oli kirjaniku ema juba surnud ja vestlustest isaga tuleb välja, et emagi oli vangilaagris ning kirjutas oma mälestused hiljem päevikusse. Kahjuks olid need hävitatud, muidu oleks ema kogemusi olnud huvitav lugeda ning isa omadega võrrelda, eriti just neid olukordaes, mil nad koos olid. 
Surmalaagrite õuduste kõrval on kurb lugeda, kuidas Art ja Vladek omavahel läbi ei saa. Tundub, et nende vahel oli nii palju valu, valestimõistmisi ja ütlematajätmisi. Ma loodan nende endi pärast, et nad said oma "lõpetatuse".
Isegi kui te muidu graafilisi novelle ei armasta (ma ise ei fänna neid eriti ja olen vaid üksikuid lugenud), siis "Mausi" soovitan küll lugeda. Kui mitte millegi muu pärast, siis puhtalt seepärast, et  "Maus" sai 1992. aastal Pulitzeri auhinna, olles sellega esimene graafiline novell, mis selle kunagi võitnud.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles:"Die vollständige Maus"

Goodreadsi hinnang: 5/5

11 veebruar 2016

Alexandra Bracken "Passenger" (Passenger I)

Tänapäeva New York. Etta Spencer on 17 aastane viiulimängija, kes  valmistub suureks ja tähtsaks esinemiseks. Kui ta õpetaja tapetakse, siis leiab Etta end ühtäkki laeva pealt ja aastast 1776. Asjaolude selginedes saab ta teada, et ta ema on ajarändur, kes peitis kuhugi väärtusliku astrolaabi (asi, mida saab kasutada ajarändamiseks) ning Cyrus Ironwood tahab seda enda kätte saada. Ta saadab Etta ja endise vangi Nicholas Carteri masinat otsima.
Kuna pole teada, kuhu ja millisesse aega ema astrolaabi peitis, siis tuleb Ettal ja Nicholasel hüpata väga erinevatesse sajanditesse ja kohtadesse. Otsingutel on neile abiks Etta ema piltid ja kirjad. Raamatu lõpp jäi lahtiseks ja viitab sellele, et tulemas on järg.  
"The Passenger" on üks neid raamatuid, mille postituse tegemine on mul väga kaua aega võtnud. Paljude loetud raamatute puhul hakkab mõte juba lugedes liikuma, et mida kirjutada ning milliseid mõtteid blogilugejatega jagada, kuid sel korral mitte. Laenutasin selle ainuüksi seepärast, et raamatut mitmel pool kiideti ja sisukirjeldus tundus huvitav. Tegelikkus oli natuke teine. Mulle ei meeldi raamatuid, milles lugeja pea ees, ilma igasuguste selgitusteta, vette (loe tundmatusse maailma) visatakse ja "The Passenger" oli täpselt selline. Algus oli segane ja veniv ning alles siis kui olin end vaevaga esimesest 100 lk. läbi närinud, hakkas lugu selgemaks saama. Tegelikult on kahju, et see raamat mulle nii väga ei istunud. 
Kui järg lõpuks ilmub, siis vaatan arvatavasti sisse, kuid suuri lootusi ei hellita. 

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 2/5

Rick Riordan "The Sword of Summer" (Magnus Chase and the Gods of Asgard I)

"Maybe I should have resented him, but I didn't. After losing my mother, I didn't have patience for grudges. My years on the street had taught me that it was pointless to whine and moan about what you could've had - what you deserved, what was fair. I was just happy to have this moment." (lk. 468) 

Magnus Chase'i ema mõrvati kaks aastat tagasi ja sellest ajast alates on poiss elanud Bostoni tänavatel kodutute hulgas. Ühel päeval kuuleb ta, et sugulased otsivad teda ning onuga kohtudes saab Magnus teada, et tema isaks on Norra jumal. Ühelt poolt asetuvad kõik pusletükid nüüd omale kohale, kuid teiselt poolt on poisi maailm ühe hetkega peapeale pööratud, sest tal tuleb koos uute sõpradega Ragnarök ehk maailmalõpp ärahoida.

"An unmanly sob started to build in my throat. I could accept being killed by a squireel, on an army of valkyres, or even another ax in my face, but not wolves. My legs threatened to give out beneath me." (lk. 158) 

Rick Riordani uus sarjas tegutsevad tegelased on tuttavad viikingimüütidest - Odin, Thor, Loki jt. jumalad, valküürid ja Valhalla.  Ilus paks raamat ja kuigi oli kaasahaarav lugemine, siis oli see ka ettearvatav ning ei suutnud mind tohutult üllatada, sest Riordan kirjutamistiil ja raamatute ülesehitus on üsna ühesugune. Ikka on neis ninatark kangelane, kes ei tea oma ühest vanemast midagi ja siis ühe hetkega oma elus uue koha elus leiab ja kõik ülejäänud ära päästab. Minu lemmikuks on siiani Percy Jacksoni sarja esimene raamat.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Das Schwert des Sommers"

Goodreadsi hinnang: 3/5



Charlie N. Holmberg "The Glass Magician" (The Paper Magician II)

"You do not hold up the world, " Emery replied, closer to his normal volume. "You are not God, and it's time you stopped acting like you were." (lk. 156)
 
Ceony jätkab oma paberimaagia õpinguid, kuid on väga pettunud, et tema ja Emery pole romantiliselt mitte kuhugi edasi liikunud. Kui ilmuvad välja kaks Lira "kaastöölist", Grath ja Saraj, siis hoiatavad kõik Coenyt, et ta neist eemale hoiaks, kuid loomulikult ei kuula ta kedagi ning seab oma hoolimatusega ohtu nii iseenda kui teiste inimeste elu.
Järgede puhul on võimalus, et lugu läheb kas paremaks või halvemaks. Samale tasemel jäämisest ma sel korral ei räägi. Kui ma juba esimese osa puhul heitsin autorile mõningaid puudujääke ette, siis oli vähemalt raamatu algidee huvitav (esimesest raamatust kirjutasin siin.) Triloogia teises osas suutis autor sellegi ära rikkuda. Esimese raamatu Ceony oli arukas tegelane, nüüd on ta lihtsalt rumal ja lapsik. 
Meile pakutakse üks peatükk ka Emery silmade läbi, küllap näitamaks, et tal ikkagi on tunded Ceony vastu, aga ta on sunnitud neid varjama kuna õpetaja ja õpilane ei tohi omavahel suhetes olla. Mõttes loeb ta neiu häid omadusi üles ja põhiosa moodustab Coeny oskus süüa teha. Kui see peaks olema baas kolmandaks raamatuks, siis ma pole päris kindel, kuhu see lõpuks välja jõudma peaks.
Lõppkokkuvõttes oli tüütu ja igav, suuremast osast libisesin lõpuks lihtsalt üle. Lootsin vist, et ehk läheb lõpuks paremaks, aga ei läinud.  Kolmandat osa ma ei loe.  

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 1/5

08 veebruar 2016

Andy Weir "The Martian"

LOG ENTRY: SOL 6

I'm pretty much fucked.
That's my considered opinion.
Fucked.
Six days into what should be the greatest two months of my life, and it's turned into a nightmare.
I don't even know who'll read this. i guess someone will find it eventually. maybe a hundred years from now.
For the record... I didn't die on Sol 6. Certainly the rest of the crew thought I did, and I can't blame them. Maybe there'll be a day of national mourning for me, and my Wikipedia page will say, "Mark Watney is the only human being to have died on Mars."" (lk. 1) 

Kuus päeva tagasi oli astronaut Mark Watney üksi esimesi Marsi pinnal kõndinud inimesi. Meeskonda tabanud tolmutormis kaotavad ülejäänud liikmed Marki silmist, jätavad ta hukkunu pähe maha ning lahkuvad planeedilt. Kuid Watney jäi ellu ja tänapäevase moodsa Robinson Cruseona suudab ta oma teadmiste, andekusega ning lõputu optimismiga end elus hoida ning lõpuks isegi ära päästa lasta.
 
"But really, they did it because every human has a basic instinct to help each other out. It might not seem that way sometimes, but it's true." (lk. 368-369)

Tunnistan ausalt, et olen keemias, füüsikas, raketiteadustes ja kõigis muus raamatus mainitud tehnilis-teaduslikes faktides täielik võhik ja nüüd ei oskagi öelda, kas see oli "The Martiani" lugemisel õnn või õnnetus. Ühelt poolt ei oska ma hinnata, kui võimsa ja põhjaliku töö on kirjanik ära teinud, aga teisalt ei saa ma ka aru, kui ta lihtsalt mingit jama kirjutas. Seega jätsin selle osa lihtsalt kõrvale ja nautisin lugemist ning kui ma peaksin kunagi üksildasele saarele (loe planeedile) jääma, siis tahaksin küll, et Mark Watney kohe võtta oleks (soovitavalt Matt Damoni kehastuses).

eesti keeles: "Marslane"
saksa keeles: "Der Marsianer: Rettet Mark Watney"

Goodreadsi hinnang: 4/5 (täis 5 punkti ei pannud tohutu hulga tehniliste andmete tõttu)


06 veebruar 2016

Lisa Wheeler "Porcupining: A Prickly Love Story"

Cushion on üksildane miniloomaaias elav okassiga. Kui kõiki teisi loomi võib tavaliselt paitada, siis okassea puhul pole see "soovitatav".

"Cushion was a porcupine with a problem. he lived in a petting zoo. That was the problem. No one would pet a porcupine. 
There were even signs outside his habitat that read:

DO NOT TOUCH and
KEEP OUT and worst of all
NO PETTING!

Kurb okassiga läheb omale naist otsima ja laulab serenaade erinevatele loomadele. Ta on seejuures küllaltki ebaviisakas, näiteks laulab ta seale:

"I've been so lonesome all my life,
And though you're pink and fat,
I'm porcupining for a wife,
So I won't mention that. 

Lõpuks kohtab ta looma, kelle aediku juures on täpselt samad hoiatused. See on siilipreili Barb ja ma arvan, et naine ongi lõpuks leitud. Nende kahe kohtumise juures on inglisekeelses raamatus tore sõnademäng:


Raamatu pildid on tõesti ilusad, kuid sisu natuke küsitav, sest nagu ma ütlesin, on Cushion natuke ebaviisakas. Kui loeksin seda lapsele, siis lisaksin sinna juurde selgituse.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5

Charlie N. Holmberg "The Paper Magician" (The Paper Magician I)

"Paper is a wonderful medium," Mg. Aviosky had continued, "and one that's lost credit in recent years. With only twelve acting magicians left in that discipline, we have no choice but to direct a portion of our apprentices that way. I'm sorry." (lk. 1)

Ceony Twill on võlukunsti kooli õpilane. Kõigil õpilastel tuleb valida oma spetsiifiline võlukunsti valdkond ning Ceony kuuleb oma suureks õuduseks, et temal tuleb spetsialiseeruda paberimaagiale, st põhimõtteliselt paberi voltimisele ning hakata Emery Thane'i õpipoisiks.
Aja jooksul soojenevad Ceony tunded nii paberi kui esmapilgul pahura Mg. Thane'i osas. Nii, et kui Emery eksnaine paha maag Lira, sõna otseses mõttes mehe südame varastab, siis teeb Ceony kõik enda võimuses oleva, et süda üles leida, tagasi tuua ja Emery elu päästa. Selle retke käigus õpib ta Mg. Thane'i hoopis sügavamalt tundma kui ta kunagi arvanud oleks.

""One more", she promised herself. "One more until the end. And even if there's no door to freedom, at least you know you tried. One more, Ceony." (lk. 174)

"The Paper Magician" oli mu lugemisjärjekorras päris pikka aega, sest kirjelduse järgi tundus põnev raamat olema. Tegelikult on ka, sest paberi voltimine võlukunstina on uus ja huvitav, kuid üks suur autoripoolne möödapanek rikub hea algideega raamatu minu jaoks ära. Mida ma selle all mõtlen? Raamatu alguses pole kordagi märgitud aega, millal tegevus toimub, seega eeldasin sündmuste ja dialoogi järgi, et kuskil tänapäeval. Üllatusega avastasin, et tegelikult on ajaks hoopis u. 100 aastat varem. Kuid kõik kõlab liiga tänapäevasena ja see teeb loo ka ebausutavaks. Kui raamatu sündmused toimuvad 19.., siis peaksid tegelased ka ajastule vastavalt käituma ja rääkima.
Sellegi poolest võtan ka triloogia järgmised osad kätte, sest tahan teada, kuidas lugu lõppeb.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Der Papiermagier"

Goodreadsi hinnang: 3/5

05 veebruar 2016

Coralie Bickford-Smith "The Fox and the Star"

"The Fox and the Star" on lugu üksildase Rebase ning Tähe omavahelisest sõprusest. Täht saadab Rebast nii toiduotsingutel kui vihmas ja kui ta ükskord kaob, siis leiab Rebane end pimeduses eksinuna.  Kuid tuleb vaid üles vaadata ja seal on terve taevatäis tähti.

"Once there was a Fox who lived in a deep, dense forest.
Because Fox was small and the trees reached far higher than the tops of his ears, he was timid, and afraid to stray far from his den.
And yet, for as long as Fox could remember, he would wake at night to the cool, calm light of Star.
Together, they made paths through the trees Star brightening the shadows ahead.
Star was Fox's only friend.
Star would light the way for Fox as he foraged for beetles and ran wild in the tangled thorns.
Star looked on when Fox chased the rabbits and raced through the thicket.
Even when the rain fell, Fox felt fine.
He asked Star to shine through the clouds so he could dance to the rain's tapping beat.
All of Fox's happiness was bound to the flickering light of Star.
And so it has always been.
Then one night Fox woke and everything had changed.
Fox called out for Star, but Star did not appear.
The Forest stayed cold and dark and still."

Antud raamat on ehe näide sellest, et ilus ja sügav lugu ei pea tingimata olema lehekülgi pikk. Lisaks on see lihtsalt ILUS raamat, riidest köites ja kõvakaaneline, mis sobib vajadusel ka kingituseks.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5

Antony Doerr "All the Light We Cannot See"

Marie-Laure LeBlanc on prantsuse neiu, kes jääb lapsena pimedaks. Ta luksepast isa ehitab tütrele miniatuurse ümbruskonna mudeli ja nii õpib Marie-Laure ise hakkama saama ja tänavaterägastikus orienteeruma. Kui natsiarmee Teise maailmasõja ajal Pariisi tungib, põgenevad nad isa veidra ja erakliku onu juurde Saint-Malo linnakesse sõjapakku.
Werner Pfenning on saksa orb, kes kasvab koos oma õega üles lastekodus. Ta on tehnika- ja teadushuviline poiss, kelle eriline huvi on raadiod. Sõja alguses astub ta Hitlerjugendisse ning hakkab õppima natsi eliitkoolis. Peatselt tehakse talle kui andekale raadioside-asjatundjale ülesandeks välja selgitada vastupanuliikumise tugipunktid ja nõnda satubki mööda sõjatandrit ringi rändav Werner lõpuks Prantsusmaale Saint-Malosse, kus ta kohtub Marie-Laurega.
"All the Light We Cannot See" on üks neist raamatutest, mida kõik on juba lugenud, aga mul oleks arvatavasti jäänudki kättevõtmata, kui inimesed poleks seda "Lugemise  väljakutse" grupis soovitanud. Olin seda ju ammu nii poes kui raamatukogus riiuleil näinud, aga ma hoian end sõjateemalistest raamatutest natuke eemale, sest kardan igasugu sõjaõuduste kirjeldusi. Antud raamat üllatas mind, sest selles osas on see üsna "puhas". Muidugi ei saa sõjaaja  kirjeldamine toimuda ilma igasuguse vägivalla ja kannatusteta, kuid  autor ei võta lugeja šokeerimist eesmärgiks omaette.
See on kummaline raamat, mis haarab su endasse ja ei lase enne lahti kui oled viimase lehekülje keeranud. Samas on blogipostitust natuke raske kirjutada, sest minu jaoks polnud niivõrd oluline mitte see, millest kirjutati, vaid kuidas. Just see meeleolu, mida kirjutatu lugemine tekitas. Ma arvan, et võttan selle lähimal ajal ülelugemiseks uuesti kätte.
"All the Light We Cannot See" võitis 2015. aastal Pulitzeri ilukirjanduse preemia.

eesti keeles: "Kõik see silmale nähtamatu valgus"
saksa keeles: "Alles Licht, das wir nicht sehen"

Goodreadsi hinnang: 5/5



R.L. Stine "Ghost Camp" (Goosebumps XLV)

Vennad Harry ja Alex lähevad suveks Kuuvaimu laagrisse (vabatõlge nimest Moon Spirit). Kuigi nad püüavad end vastupidises veenda, tundub see koht juba esimestest hetkedest peale kummaline ning kaaslaagriliste naljad ja tondijutud kõhedusttekitavad. Aja käigus selgub, et kõik laagris olevad inimesed on hoopis vaimud, kes ei saa antud kohast muidu lahkuda kui elusat inimest kandjana kasutades. Edasine on juba natukenegi õudusjutte lugenud inimesele ettearvatav.
Olen Goosebumpsi raamatuid ennegi lugenud (postitus on siin), seega oli mul juba päris hea ettekujutus, mida oodata. Käesolev oli järjekorras juba 45s ja seda oli ka lugedes natuke aru saada, oli kuidagi "väsinud" raamat. Kuigi see pakuks nooremale lugejale kindlasti rohkem lugemiselamust kui minule, oli päris tore tondijutt. 
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 2/5

Harry and Alex sign up for Moon Spirit Camp, a camp with many weird traditions and weird jokes. What seem to be jokes, though, become serious. Sliding a hand into the fire—it is a joke right? Or, isn’t it? The Ghost Camp, one of the books R. L. Stine’s Goosebumps series show realistic but ghostly jokes.

Harry and Alex sign up for Moon Spirit Camp, a camp with many weird traditions and weird jokes. What seem to be jokes, though, become serious. Sliding a hand into the fire—it is a joke right? Or, isn’t it? The Ghost Camp, one of the books R. L. Stine’s Goosebumps series show realistic but ghostly jokes.

Harry and Alex sign up for Moon Spirit Camp, a camp with many weird traditions and weird jokes. What seem to be jokes, though, become serious. Sliding a hand into the fire—it is a joke right? Or, isn’t it? The Ghost Camp, one of the books R. L. Stine’s Goosebumps series show realistic but ghostly jokes.

02 veebruar 2016

Steve Wilson & Lucy Tapper "Hedgehugs"

Horace ja Hettie on siilid ja parimad sõbrad. Neile meeldib koos igasugu põnevaid asju teha, näiteks porilompides pladistada, kuid nad on liiga okkalised, et üksteist torkimata kallistada. Siilid proovivad erinevaid variante - küll teevad endist lumememmed või mähivad end puulehtedesse, aga ikka ei õnnestu. Kuid siis avastavad nad sokid, mille sisse pugedes saavad nad üksteist ohutult kaisutada.

"So the next time you see someone wearing mismatched socks, or if one of your socks goes missing, you know what it means,
A hedgehug has happened! 

Ma tegin eelmisel nädalal ühe suurema raamatupoe tuuri ja siilide ning ilusate lasteraamatute sõbrana ei saanud ma "Hedgehugs-i" kuidagi ostmata jätta. See on hästi tore ja armas lasteraamat kahe siili omavahelisest sõprusest, mida võib julgelt lastele ette lugeda, sest selles pole midagi eale mittesobivat. Mu lastele meeldis. 

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5


Sandor Marai "Ühe kodanlase pihtimused I-II"

Rahva raamatu kodulehel kirjutatakse "Ühe kodanlase pihtimuste" tutvustuseks järgmist:

See on lugu ühe eurooplase lapsepõlvest, noorusest ja õpinguaastatest, ühest ungari noormehest, kes omandab haridust Saksamaal ja Prantsusmaal. Oma firmamärgiks kujunenud lakoonilise stiiliga, mida vürtsitab soe huumor, kirjeldab Sandor Marai Kaschaus veedetud lapsepõlve, Austria-Ungari impeeriumi langemisaegu ja „metsikuid“ 1920. aastaid, mil boheemlasest peategelane ajakirjanikuna Euroopas rändas.

Esiteks, ei saanud ma sisukirjelduse ja raamatu sisekaanel oleva märkme kombinatsioonina lõplikult aru, kui palju on tegemist puhtalt väljamõeldise, kui palju reaalsete sündmuste meenutustega. Igal juhul mõjus autori kirjeldus 19. sajandi lõpu kodanlase pereelust autobiograafilisena. Ta kirjutab oma lapsepõlvest ja koolielust ning lisab fakte, näiteks meelelahutuse ja isikliku hügieeni osas, mida ma enne kuskilt lugenud polnud.

"Sajandilõpu kodanlus käis vannis ainult siis, kui oli haige või võttis naise" (lk. 28)

Teine raamat jätab rohkem väljemõeldu mulje. Lugedes tekkis mul paralleel Christopher Isherwoodi "Hüvasti Berliiniga". Lugesin viimast küll aastaid tagasi, aga meeleolu tundus sama.
Lõppkokkuvõttes mulle meeldis, esimene osa küll rohkem kui teine. Päris biograafiana ei julgenud ma neid võtta, kuid ilukirjandusliku teostena, eriti kui ajaloolised raamatud meeldivad, kindlasti väärt lugemist.


inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: Bekenntnisse eines Bürgers: Erinnerungen

Goodreadsi hinnang: 4/5 (esimesele poolele annaksin 4 punkti ja teisele 3)