31 märts 2014

Hannah Kent "Burial Rites"

"Then I understood that it was not me they stared at. I understood that these people did not see me. I was two dead men. I was a burning farm. I was a knife. I was blood. 

Ajaloost on teada fakt, et 1830. aastal kasutati Islandil viimast korda surmanuhtlust, Agnes Magnusdottiril, keda süüdistati Nathan Ketilssoni ja Pétur Jónssoni tapmises, raiuti pea maha.
Kirjanik on oma raamatu aluseks võtnud ajalooliselt tuntud isiku ning teda ja ajastut nii põhjalikult uurinud kui võimalik. Üldiselt peetakse Agnest nõiaks, kes teisi tapatööle õhutas, kuid Hannah Kenti Agnes on õnnetu saatusega naine. Sündides vallaslapsena rändas ta koos emaga  talust-tallu ning pidi juba lapsest peale enda eest väljas seisma ja hakkama saama. Kõik ta lähedased on surnud või teadmata kadunud.
Kuna Islandil vanglaid pole, paigutatakse Agnes pärast süüdimõistvat otsust kuni karistuse täideviimiseni üksildasse tallu Jon Jonsonni ja tema pere juurde elama. Pereliikmed hoiavad mõrvarist eemale, kuid järkjärgult kuulevad nad Agnese elust ning tol ööl toimunust lähemalt ning sulavad ta suhtes üles. Stseen, mis toimub ööl enne hukkamist näitab, et nad jäävad teda leinama. 

"To know what a person has done, and to know who a person is, are very different things."

See on hästi kirjutatud, aga väga ängistav ja valus raamat, mis on täis kirjeldusi hoolimatusest ja ükskõiksusest. Kõlab kummalisena, aga raamat otsekui õhkab külma, selles pole ühtegi naljakat ja ilusat stseeni, tervet teos kannab pika külma talve hõngu. Seda pole kerge lugeda, ma jätsin isegi mõned leheküljed vahele, sest lihtsalt ei suutnud. 

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

29 märts 2014

Kate Fenton "Lume värvid"

Kunstnik Frankie Clevertonil on loominguline ja emotsionaalne kriis ning sellest ülessaamiseks põgeneb ta Londonist Põhja-Yorkshire jahimajakesse. Kahjuks ei mõju keskkonna vahetus loodetult, sest inspiratsiooni ei tule ikkagi peale. Asi hakkab paranema kui ta tutvub kohaliku kirikuõpetaja Ned Cowperiga. Viimane on traditsioonilisest armastusromaani kangelasest väga kaugel, ta on uje ja kogelev ning abielus. Frankie ja Ned püüavad oma tunnetele vastu seista, aga see ei õnnestu eriti hästi. 
Mõnikord on nii hea raamaturiiulist vanu lemmikuid leida ja üle lugeda. Ma ei mäletagi, millal seda raamatut viimati eesti keeles lugesin, aga tõlge tundus kuidagi puine ja veider. Juhtumisi on mul ka inglise keelne versioon olemas ja neid võrreldes pole küll midagi valesti tõlgitud, aga võibolla on viga hoopis minus. Igal juhul on see armas raamat.  

inglise keeles: "The Colours of Snow"
saksa keeles: pole ilmunud

25 märts 2014

Graeme Simsion "The Rosie Project"

Kui Sheldon Cooper "The Big Bang Theory-st" võtaks naise  otsimise käsile, siis oleks see raamat temast.

Don Tillman on aspergerlik üliorganiseeritud, kindla päeva- ja nädalakavaga geneetik, kelle eesmärgiks on endale naine leida ("The Wife Project"). Ta läheneb sellele projektile sama põhjalikult kui mõnele teisele ning koostab põhjaliku küsimustiku, mille põhjal terad sõkaldest eraldada. Väljavalitu ei tohi muuhulgas olla taimetoitlane ega suitsetaja ning oskama süüa teha. 
Keset otsinguid satub ta teele psühholoogiatudeng Rosie, kes on täielik vastand Doni otsitavale ideaalnaisele ning seega poleks mõtet temaga suhtlemisele üldse aega kulutada, kuid sellelegi vaatamata saavad neist sõbrad. Rosie tahab oma bioloogilist isa üles leida, Don on nõus aitama ning elukaaslase otsingud lähevad mõneks ajaks tahaplaanile.
Loomulikult poleks see korralik naistekas, kui neist kahest lõpuks paar ei saaks, aga tee sinnani on rohkem kui konarlik. 
Palju raamatu arvustajad nimetavad seda väga naljakaks teoseks, aga mind naerma ei ajanud.    Lõpupoole hakkasin hoopis nutma. Mul oli Donist kahju. Kuigi ta on leidnud teatud probleemidele omad lahendused, nt koolikiusamise ajal hakkas tegelema enesekaitsega, on ta teadlik, kuid teised inimesed temasse suhtuvad ning tagaselja naeravad. Mul on väga hea meel, et raamat rõhutab arusaama, et teist inimest tuleb armastada sellisena nagu ta on. Selle maailma Donid vajavad armastust ja mõistmist.
Kokkuvõtteks ütlen, et päris hea meelelahutus oli, hea vaheldus eelmise raamatu järele.

eesti keeles: "Naiseotsing"
saksa keeles: "Das Rosie-Projekt"


23 märts 2014

Jennifer Clement "Prayers for the Stolen"


Raamatu peategelane Ladydi elab Mehhikos Guerreros. Päevikuvormis jutustab ta maailmast, kus tüdrukud maskeeritakse poisteks või tehakse inetuks (juuksed lühikeseks, hambad mustaks), et neid ära ei röövitaks; kool ja meditsiin toimivad vabatahtlikke toel; laiuvad moonipõllud ning valitsevad narkodiilerid. Tema külas on alles vaid naised, sest mehed on pere juurest põgenenud või Ameerikasse tööle läinud ning ainuke poiss Mike hakkab narkootikumidega äritsema.
Mike organiseerib teismelisele Ladydile töö rikka pere lapsehoidjana ning elu näib kulgevat ilusti hetkeni, mil neiu mõrva kaasosalisena vahistatakse.
Minu arvates on kirjanik valinud nende probleemide edasiandmiseks väga õige stiili. Jutustaja ei ahasta kordagi, kui hirmus ja kole kõik on, ta lihtsalt räägib oma lugu, võttes toimuvat huumori ja enesestmõistetavusega. Just see enesestmõistetavus on see, mis need koledused "elavaks" teeb, on jube mõelda, et kuskil on ühiskond, milles laiba tee pealt leidmine õudsena ei tundu. See on üks mõtlemapanevamaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen.   

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

17 märts 2014

Veronica Roth "Divergent"

Alternatiivse Chicago ühiskond on jagunenud kuude gruppi, millest igaühe liikmed ülistavad kindlat voorust  - Siirad (Candor) ausust, Isetud (Abnegation) ennastsalgavust, Kartmatud (Dauntless) vaprust, Sõbralikud (Amity) rahumeelsust ja Erudiidid (Erudite) intelligentsust. Kuuenda grupi moodustavad nö. kastitud, kes ei kuulu ühtegi eelmisetest, sinna satuvad need, keda teised välja praagivad.
Kõik kuueteistaastased noored peavad otsustama, kelle hulgas nad oma tuleviku veeta tahavad. Valimispäevale eelneb testimine, mille käigus antakse testitavale teada, millisele voorusele iseloomulikke omadusi ta endas kannab.
Raamatu peategelane Beatrice on pärit Isetute hulgast. Testimisel selgub, et ta ei kuulu otseselt ühtegi gruppi, vaid on nö. kõrvalekalle (divergent), mida antud ühiskond ei soosi. Inimesi peab saama klassifitseerida, sest siis on neid võimalik  teatud viisil käituma treenida.
Valimispäeval otsustab ta Kartmatute kasuks ning võtab endale nimeks Tris. Päris koha saamiseks peab ta läbima füüsiliselt ja psühholoogiliselt raske treeningu, mille käigus muutub hall hiireke tõeliseks võitlejaks. Loomulikult leiab Tris teiste kandidaatide seast nii sõpru kui ka vaenlasi ning mängu tuleb ka armastus.
Ma olen viimasel ajal palju noortekirjandust lugenud ja ükskõik, kuidas ma ka ei vaataks, on sel raamatul palju paralleele S. Collinsi "Näljamängudega". Kahjuks pean ütlema, et minu silmis jääb Rothi raamat Collinsi omale alla. Teisena loetuna pole see enam sama mõjuv, uudsuse efekt on kadunud ning kõik on ettearvatav. Tegelased on nii ja naa, väga kaasa elama ei pane neist ükski. Siiski loen ka teised osad läbi, sest tahan teada, kuidas lugu edasi läheb ja lõppeb, aga öö läbi lugemas see seeria mind ei hoia (jah, see on näitaja).
Kui aus olla, siis ei meeldi mulle kummagi autori tulevikunägemus üldse. Nimetage mind vanamoeliseks, aga millal muutus romantiliseks tüdruk, kes on võimeline poisid läbi peksma? 

eesti keeles: “Lahkulööja”
saksa keeles: "Die Bestimmung"



13 märts 2014

Jennifer McMahon "The Winter People"

Mida oleksin sina valmis tegema, et oma kaotatud lähedast vähemalt korraks uuesti näha?  

Väikses West Halli linnakeses liiguvad kummituslegendid ja inimesed kaovad jäljetult. Üheks kummitajaks arvatakse olevat traagilise saatusega Sara Harrison Shead, kes 1908. aastal oma tütre kaotas ning paar kuud hiljem maja tagant surnuna leiti.
Tänapäevases maailmas elab samas majas, kus kunagi Sara, 19 aastane Ruthie koos oma ema Alice ja noorema õe Fawniga. Ühel hommikul avastavad tüdrukud et ema on kadunud. Tema jälgi otsides leiavad nad peidikust Sara päeviku ning selgub, et maja minevik ja olevik on omavahel väga tihedalt seotud. Kuidas täpselt, seda lugege juba ise.
Ühest korralikust õudusloost ei ütle ma kunagi ära. Igasugused tulnukad jms. mind ei hirmuta, vaimud aga küll. See raamat ongi kombinatsioon heas kummitusloost ja põnevikust ning tegelikult väga kurb. Minu arvates lugemist väärt.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Winter People - Wer die Toten weckt"



12 märts 2014

Dan Brown 'Inferno" (Robert Langdon IV)

Vana võlg ehk lubatud arvustus Maiale.

Robert Langdon ärkab Fireze haiglas ning on täiesti segaduses, sest tal on peas kuulihaav ning viimane teadlik mälestus paari päeva tagusest ajast, mil ta ülikoolis loengut andma kõndis. Üsna varsti peale seda, kui ta silmad lahti on teinud, ilmub kohale palgamõrvar, kes teda tappa üritab. Langdon ja nooruke doktor Sienna Brooks põgenevad ning kui olete enne Browni Langdoni sarja raamatuid lugenud, siis edasi toimub kõik juba tuttava skeemi kohaselt. Professor ja kaaslanna üritavad ellu jääda, tormavad ühest punktist teise, lahendavad mõistatusi ning kogu aeg on neil kannul üks või enam jälitajat. 
Seekord on vastaseks Dante "Jumaliku komöödia" fännist hullumeelne geneetik, kes pidas Musta Surma jumala õnnistuseks ja vältimaks inimkonna väljasuremist (rahvaarv kasvab sellise kiirusega, et maailmast saavad ressursid umbes 100 aasta pärast otsa ning inimesed surevad välja), arendab välja uue katkuversiooni, mille vastu tänapäeva meditsiin võimetu on.
Olen ta eelmiseid raamatuid suurema või vähema naudinguga lugenud ja ootasin sedagi põnevusega, aga pettusin. Mind häiris tohutu faktirohkus. Nimelt on kirjanik vist teadlik sellest, et inimesed ta raamatute põhjal turismireise korraldavad. Näiteks "Da Vinci kood" tekitas tohutu huvi ning paljud soovisid raamatus mainitud kohti oma silmaga näha. "Infernot" loedki kohati kui reisijuhti, Brown oleks otsekui kui kuskilt copy-paste teinud. Potensiaalsetele turistidele teeb see asja kindlasti huvitavamaks, aga ma loen siiski kriminulli ja Firenzet külastades ostan vastava raamatu. Teiseks, kas mäletate, kuidas Krossi "Wikmani poistes" üks tegelane terve oma prantsuse keele eksami strateegia Eiffeli torni peale üles ehitas, st kui saab siis lükkab turismiinfo otse sisse ja kui ei saa, siis ütleb, et näe pole kuidagi torniga seotud, aga torn on vat selline jne. Selliseid kunstlikke info lisamisi on raamatus väga palju ja traageldusniidid on kergesti äratuntavad. Jah, härra Brown, te oskate internetti kasutada, raamatuid lugeda ning refereerida, aga palun püüdke järgmine kord reisijuhi asemel põnevik kirjutada. Ja kui juba virisemiseks läks, siis lõpp mulle ka ei meeldinud.

eesti keeles: "Inferno"
saksa keeles: "Inferno"

07 märts 2014

Salman Rushdie "Joseph Anton"

Elas* kord Salman Rushdie nimeline kirjanik, kes oma 1988. aastal ilmunud teosega "Saatanlikud värsid" moslemid välja vihastas ning tagaotsitavaks muutus. 

1989. aastal andis Iraani toonane usuliider ajatolla Rūḩollāh Khomeynī välja Rushdie tapmist nõudva fatwa. Briti julgeolekuteenistus reageeris neile uudistele kiiresti, kirjanik viidi peitu ja ta sai endale saatjaks väljatreenitud ihukaitsjad.
Rushdie valis peidusoleku aja varjunimeks Joseph "Joe" Anton ning raamat ongi avameelne lugu sellest, kuidas ajatolla otsus Joe ja tema lähedaste elu mõjutas. Kohati on see isegi nii aus, et  jääb tunne nagu loeksime kellegi kõige salajasemate mõtete päevikut, saame teada intiimseid ja piinlikke detaile nii tema perekonnast, kui ka tuntud inimestest. Ma julgen arvata, et oma vaenlaste hulka ta selle teosega küll ei vähendanud.
Rushdie on üldiselt kirjanik, kellesse ma austusega suhtun, aga lugeda on teda raske. Tema "Kesköö lapsed" on väga hea raamat, aga laused on pikad ja lohisevad ja end tuleb väevõimuga esimesest 50est leheküljest läbi närida, alles siis muutub raamat huvitavaks ja köidab enda külge. "Joseph Antoniga" on natuke sarnane lugu, aga teisel põhjusel, sest see on kohati lihtsalt igav. Lapse- ja noorpõlvepõlve kirjeldused ning raamatute kujunemiste taustalood olid väga huvitavad. Näiteks selgitab ta, kust tal üldse tuli mõte see saatuslik raamat kirjutada.
Kuna raamat sisaldab nii palju isklikke arvamusi, siis mõtlesin lugedes palju sellele, kas Rushdie mulle inimesena meeldiks ja kui aus olla, siis ma ei oskagi sellele vastata ning lõppkokkuvõttes polegi see oluline.

*Härra Rushdie on elu ja tervise juures, sellesse lausesse sobis minevikuvorm lihtsalt paremini.