30 juuli 2015

Kristiina Kass "Kasper ja viis tarka kassi"

Kasper kolib koos oma vanematega vanasse puumajja ning saab naabriks veidra vanatädi Amaalia. Alguses on poiss päris õnnetu, sest naabruses pole ühtegi last mängukaaslaseks, kuid siis sõbruneb ta Amaalia-tädi viie toreda kassiga, kes on hoopis nutikamad ja targemad kui tavalised loomad. 
Esiteks pean ütlema, et mulle Kristiina Kass meeldib! Ma ei tea, kuidas teised lugejad "Kasperit ja viit tarka kassi" hindavad, kuid minu jaoks oli see väga tore lugemine, selles on rõõmu, kurbust, nalja ning õnnelik lõpp.
Tõsi, lapsele lugedes võib juhtuda, et tuleb vastata küsimustele surma kohta, milleks pole päriselt valmis, kuid selle pärast muretsen ma siis kui laps selle ettelugemiseks parajas eas on.

saksa keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Hille Karm "Kui vanaema väike oli"

Raamatu koostaja kutsus ajakirja "Tiiu" lugejaid oma lapsepõlvemeenutusi kirja panema. Saabunud lugude põhjal pani ta kokku käesoleva "Kui vanaema väike oli", meenutajateks 50-80 aastased vanaemad.
Need on nostalgilised ja armsad lapsepõlvelood, mille võiks kokku võtta lausega: "Aeg möödub, aga lapsed jäävad ikka samaks, vahepeal teevad natuke pahandust, siis jälle mitte".

saksa keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud



26 juuli 2015

Gail Tsukiyama "A Hundred Flowers"

"It takes the same amount of energy to worry about the worst thing that can happen as it does to hope for the best. It's up to you to choose."

Raamatus kirjeldatud sündmused toimuvad 50ndate aastate Hiinas. Võimule on tulnud kommunism ning inimesed püüvad uue korraga harjuda. Peategelasteks on:
Sheng - kirjutas kommunistliku parteid kritiseeriva kirja, mille leidmisel ta arreteeritakse ja saadetakse töölaagrisse "ümberkasvama".
Kai Ling - Shengi naine ning Tao ema, ravitseja, kes püüab pere peale abikaasa lahkumist koos hoida ning mehe teguviisi mõista.
Tao - Shengi väike poeg, kes igatseb isa ja ei mõista, miks viimane juba koju ei tule. Ühel päeval ronib ta maja ees oleva vana puu otsa ja kukub nii õnnetult, et murrab jalaluu ja peab pikalt voodis lebama. Kooli tagasi minnes avastab ta, et seegi maailm ja sõbrad pole enam need, mis enne.
Wei - Shengi isa, endine õppejõud, kes hiljem tunnistab, et tegelikult kirjutas tema selle kirja, mis Shengi vangi viis. Poeg teadis, et isa ei peaks vangilaagris vastu ning võttis süü enda peale. Wei tunneb suurt süütunnet ja läheb palverännakuna lunastust otsides poega vanglasse vaatama.
Kõrvaltegelased:
Suyin - teismeline tüdruk, kes oma kasuisast rasedaks jäi (vägistamine) ning nüüd kodutuna tänaval elab.  Kai Ling võtab ta enda koju elama, aitab lapse ilmale tuua ning võtab Suyini endale õpilaseks.
Song - Shengi perekonna naabrinaine, kes neid raskel ajal aitab.
Ma ei ole selle autori teoseid enne lugenud ja kui aus olla, siis ei teagi, kuidas antud raamat mu riiulisse sattus. Oletan, et ostsin selle mõnelt odavmüügilt ilusa kaane pärast. Ühel suvalisel hetkel võtsin kätte ja ei saanud enam käest panna. Kirjeldatud sündmused on tegelikult väga emotsionaalsed ja valusad, aga ta kirjutab neist kuidagi lakooniliselt ja "vaikselt".
Loen selle autori raamatuid kindlasti veel.

saksa keeles: võibolla on ilmunud, aga mul ei õnnestunud infot leida
eesti keeles: pole ilmunud

Miguel Delibes "Küpressil on kitsas vari"

""Saladus ongi ehk selles," lisas don Mateo, "et tuleb leppida vähesega: kõike saada ei tähenda veel õnnelik olla, sest saamisega kaasneb ikka kaotamise hirm, mis teeb sama murelikuks kui liigse puuduse talumine. Me peame maiste hüvede taotlemise ja oma soovide suhtes valvsad olema. Just need teevad peaaegu alati inimese õnnetuks"" (lk. 47).

Raamatu peategelaseks on orvuks jäänud nooruke Pedro, kelle onu saadab don Mateo perekonna juurde õpilaseks ning kostiliseks. Mõne aja pärast tuleb uueks üürnikuks teinegi poiss, Alfredo, kelle ema armuke jalust ära saatis. 
Poisid sõbrunevad ning kui Alfredo sureb (arvatavasti tuberkuloosi), siis mõjub tema kaotus Pedrole väga. Ta kannab seda masendust endas kuni kohtub oma (tulevase) naisega. Nende elu on ilusti ette planeeritud, maja valmis ja laps tulemas, kuid saatusel on omad plaanid.
Tegemist on sünge lugemisega. Palju arutletakse suremise ja surma teemadel, kuid sellele vaatamata oli raamat kaasahaarav ja tegelikult ka nauditav lugemine, sest kirjanik on kahtlemata hea sõnade seadja. Tagasi mõeldes arvan, et Pedro poisipõlve kirjeldav osa oli siiski paremini kirjutatud, tema lahkumisega Don Mateo juurest läks ka raamat kehvemaks. 
Algus meenutas stiili poolest natuke teisi mu lemmikraamatuid, kuid lõppu ei suuda ma kirjanikule andeks anda. Miks ei võinud ta lasta Pedrol lõpuks ometi õnnelikuks saada? Ta oleks seda tõepoolest väärinud. Aga kuna see pole minu teos, siis ei jäägi mul muud üle kui aktsepteerida, sest olgem ausad, õnnelik lõpp poleks nii masendavale raamatule sobinud ka.

inglise keeles: "The Cypress Casts a Long Shadow"
saksa keeles: "Der Schatten der Zypresse verlängert sich"

21 juuli 2015

Ene Timmusk "Minu Kanada"

Ene Timmusk kolis koos perega Kanadasse aastaid tagasi ning kirjutab riigist, millega ta on juba põhjalikult tuttav. "Minu Kanada" ongi heas mõttes sündmustevaene ja rahulikult kulgev raamat.

"Arvan, et mu Kanada-lood näitavadki kõige rohkem seda, et ka välismaal taandub elu lõpuks tasandile töö-kodu-kool-sõbrad" (lk. 7-8).

Olen sellega täiesti nõus. Kuigi inimesed pettuvad, kuuldes, et elu "vingel" välismaal taandub samamoodi söögitegemisele ja pesupesemisele, siis nii see on. Tavaelu rutiinis pole ju tohutult palju põnevust ja närvidemängu.
Ma olen enam kui kindel, et olen seda raamatut enne lugenud, kuid siis ei kõnetanud see mind niipalju kui nüüd, mil mul on millega võrrelda. Praegune elusituatsioon on sarnane raamatus kirjeldatule ning ma olen mitmeid kordi Kanadas ja Torontos käinud. Loetu tekitas äratundmisrõõmu. Kindlasti vaidlevad mitmed mu järgnevale väitele vastu, kuid loetu põhjal ütleksin, et Kanada ja Usa on omavahel sarnasemad kui me tunnistada tahaksime.
Ainuke, mida etteheidaksin on raamatu lõpp, kuidagi masendav tunne jäi sisse.

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

20 juuli 2015

Janka Lee Leis "Vihmasaatjad"

Raamatupoe veebilehel on "Vihmasaatjate" tutvustuseks kirjutatud järgmist:
"Ministeerium ja ülikool – linn ja maa – valikuvõimalused ja nende puudumine. Lugeja ees on kaks peaaegu paralleelselt kulgevat elu ja peategelaste võimetus selles elus ettetulevaid vastikuid stsenaariumeid vältida. Ühelt poolt on see lugu üksindusest, töötusest ja depressioonist. Teiselt poolt on see aga lugu seotusest, sõprusest ja võimalusest oma elumustreid muuta. „Vihmasaatjad” on Tänapäeva 2011. aasta romaanivõistluse võidutöö."

Raamatus on kaks peategelast: Nora töötas ministeeriumis ametnikuna ning oli oma ülemusega armusuhtes. Peale suhte lõppemist lasi endine armuke ta vallandada ning naine jäi töötuks. Vaatamata otsingutele, et suutnud Nora pika aja jooksul uut töökoht leida ning lõpuks otsustas ta saarele vanavanemate majja elama kolida ja elu otsast alustada. Joonas oli ülikooli õppejõud, kel oli salasuhe abielus naisega. Kui armukese abikaasa petmise avastas, peksis ta Joonase läbi. Pärast haiglast väljasaamist otsustas mees linnast maale vanemate juurde kolida ja seal väikses kohas Nora ja Joonas kohtuvadki.
Ma pole tükil ajal oma hinnangutes nii mööda pannud kui selle raamatu puhul. Esmamulje tekkis sellest, et lüües raamatu suvalise koha pealt lahti lugesin:

"Joonas oigas vaikselt, hammustas oma eneseväärikuse võileivast ampsu, astus siis Liisi juurde, tõmbas püksiluku  lahti ja surus Liisi köögilaua kohale kummargile" (lk. 80).

Minu sisemine jumalanna ohkas ja mõtles, et on nüüd varjundite eestikeelse versiooni otsa sattunud. Mul on hea meel, et eksisin, sest tegelikult on see raamat hoopiski uutest algustest ja võimalustest ning lugemist väärt. Algus on küll konarlik, autor näib oma stiili otsivat, kuid kannatage ära, edasi läheb paremaks.  

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

19 juuli 2015

Einar Ellermaa, Inge Pitsner "Kaika Laine inimesed"

"Ei ole õige öelda, et inimesed tulevad ja lähevad.
On inimesi, kes tulevad ja kunagi ei lähe.
Nad on sooja hommiku sarnased.
Nad tulevad ja tulevad ja tulek on lõpmatu liginemine"
(lk. 109)

Raamatus on ülekaalus "imelood", sest rahva jaoks oli Laine ikkagi ravitseja, kuid autorid on lisanud ka "skeptikute" arvamused ning isegi Sirje Ojasalu vaatenurga. Kuigi edulood on ülekaalus, on mul hea meel, et nad sellise otsuse tegid, sest see annab lugejale põhjalikuma ülevaate ning võimaluse ise tõe üle otsustada.
Jättes ravimise osa kõrvale, siis jääb kokkukogutud lugudest mulje heasüdamlikust ja natuke krutskitega vanamemmest (miskipärast ei suuda ma teda noorena kujutleda), kes valis õiged abivajajad välja ning ei raisanud aega inimestele, kes teda kui mingit imelooma vaadata tahtsid ning haiget teesklesid.

Enno Tanilane meenutab:
"Selliste "me oleme Tallinnast" ja me maksame" jaoks olid Lainel oma meetodid. "Kord kui nad omavahel vestlesid, hakkas üks inimene vahele segama, ona pidevat kurguvalu kurtma ning imalalt Laine tähelepanu ja kaastunnet manguma. Laine ütles siis, et tal on juhuslikult kaasas maailma kõige parem kurguravim, ta tarvitab seda ise ja see aitab alati ja on üldse maailma kõige võimsam rohi. Ning võttis kotist Mynthoni karbi ja andis prouale ühe pastilli. "Selle patsiendi nägu ei unune kunagi..." (lk. 187).

Ma pole Kaika Lainega kunagi isiklikult kohtunud, kuid sarnaselt teistele eestlastele, olin temast loomulikult kuulnud. Seega olin oma arvamustes üsna tühi leht. Loetu põhjal arvan, et mulle oleks meeldinud temaga juttu ajada, ta oli tore inimene. Olgu muld Sulle kerge!

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud