31 mai 2017

Bill Wallace "The Dog Who Thought He Was Santa"

Raamatus kirjeldatud sündmused algavad 1957. aastal, vahetult enne jõule ja loo keskmes on neljaliikmeline pere (isa, ema, poeg Don (11a.), tütar Susan (6a.)). Jutustajaid on kaks, vaheldumisi kuuleme perepoeg Donilt ja koer Frankilt. Mõlemad tajuvad, et midagi on valesti, sest õhus on muret ja hirmu. Isa ja ema muretsevad raha pärast, sest  jõulud on ukse ees ja kaevandust ähvardab sulgemine; Don on isa ohutuse pärast mures ning kõik neli kardavad, et kui nad ei suuda õigeaegselt välja selgitada, mida Susan Jõuluvanalt tahab, siis on lapse usk purunenud.
Ühelt poolt on tegemist toreda raamatuga, sest koer on hea jutustaja, kuid lõppkokkuvõttes see mulle pigem ei meeldinud. Näib, et kuna autor oli algklasside õpetaja, siis oli ta eesmärgiks edasi anda nii palju õpetussõnu kui vähegi võimalik. Näiteks parandab ema iga valet grammatilist konstruktsiooni. Raamatu stiilinäiteks sobib see stseen: 

""I'm gonna kill her. I dont care if she is my sister," he muttered. "I love her, but I'm gonna kill her anyway. I'm gonna beat her to a pulp. Dad can kill me right back. It don't matter. I don't care if the sheriff comes and takes me to jail. I'm gonna-" 
Suddenly realizing how stupid and childish he sounded, Don took a deep breath. He sucked the air in until he couldn't hold any more, then let it out slowly, counting to ten inside his head like Mom had told him to do when he got mad.
He'd said stuff like that before. things like he hated somebody, or he wanted to beat somebody to a pulp. mom and dad didn't like that kind of talk. He let his breath out slowly again and counted to ten a second time.
It was somewhat of a schock when Mom just glanced at him and very calmly said, "Don't kill your baby sister." 
"Yeah," Dad added from the other side, without looking away from the TV. "something like that would really mess up our Christmas."" (lk. 95-96).

Jõulujutuna armas, sest kõik lõppeb hästi ja Susan saab oma soovitud kassipoja, kuid pole selline raamat, mis mu kodus olemas olema peaks ja teistele ei soovita samuti.

pealkiri: "The Dog Who Thought He Was Santa"
autor: Wallace, Bill
keel: inglise
kirjastus: Scholastic
formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 192
ilmumisaasta: 2008 (esmatrükk 2007)
ISBN-10: 1416948163
ISBN-13: 9781416948162

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2/5 

Jean-Pierre Minaudier "Grammatika ülistus"

Tutvustus kõlab äärmiselt põnevalt ning seadis raamatu koheselt mu lugemisnimekirja:

Jean-Pierre Minaudier tundub esmapilgul täiesti tavaline (kusjuures välitöö käigus kogutud andmete põhjal väga hea!) ajalooõpetaja. Kuid peale selle on ta tõeline erudiit, raamatu- ja sõnasõber, kirglik kollektsionäär, kelle tohutus koduraamatukogus seisab aukohal keeleteaduslike teoste kollektsioon. Neid on tal kokku ei vähem ega rohkem kui 1296 ning neis kirjeldatakse 931 keelt. Ja ta neelab neid mõnuga – nagu kriminulle! 
„Grammatika ülistuses” jagab autor lugejaga oma sõnarändude käigus avastatud rõõme. See raamat on uskumatult naljakas ja piiritult õrn austusavaldus maailma rahvastele ja keeltele ning inimvaimu ammendamatule mitmekesisusele.
 
Vaatamata huvitavale sisututvustusele, ei osanud ma raamatust midagi täpsemat oodata, sest autor käsitleb teemat, mis on minu silmis, vabandage väga, natuke kuiv. Mitte kunagi pole mulle pähe tulnud, grammatikaraamatut kriminulliga võrrelda. Kuid üllatusin ja väga meeldivalt. Siinkohal tahaksin öelda tänusõnad ja teha mõttelise kummarduse tõlkijale Indrek Koffile, kes „Grammatika ülistust” mitte üksnes ei tõlkinud, vaid ka natuke eestindas. 

(---) rahvaste rikkus seisneb nende paljususes. Mina kuulun nende hulka, keda niisugused inimesed marru ajavad, ning keda vaimustavad mitte sarnasused, vaid erinevused (---)" (lk. 65-66)

Jah, muidugi on raamatus lõike, millest ma päris täpselt aru ei saanud, kuid see ei vähendanud mitte mingil moel mu lugemiselamust, sest nautisin autori huumorit ja keelekasutust. Ja need erinevad, luuleliselt kõlavad keelte nimed! Metafooride ja tõlkimise teemalisi peatükke lugesin suure huviga. Ka meeldis autori tähelepanek, et keeleline mitmekesisus ja iga uue grammatikaraamatu lugemine seab kahtluse alla Chomsky koolkonna universaalse grammatika teooria. Mul pole Chomsky vastu isiklikku vimma, kuid mulle meeldib mõte, et universaalset ja ühtset keelt pole olemas ega võimalik luua.

"Kuid saatusel on varuks ka kibedaid vilju: mõni kuu tagasi ei suutnud ma piisavalt kiiresti vajutada päästikule, vabandust hiireklahvile, ning jäin vaid mõne sekundi hiljaks ega saanud seetõttu omandada vägagi mõistliku hinnaga (selle termini sisul ma parema meelega pikemalt ei peatu) müüki pandud Paul Schachteri tagalogi keele grammatikat (---)." (lk. 15).

Sulgudes olev lauseosa ajas mind tõsiselt naerma, sest kes meist poleks valmis ihaldatud köite eest meeletut hinda maksma, st vähemalt teoreetiliselt valmis, mõelnud vähemalt hetkeks, et kuu aega näljas olla polegi nii raske, eks ju? Ja siis tuleb mõistus koju...  
Päris juhuslikule inimesele ma seda raamatut soovitada ei julgeks, sest tegemist on siiski spetsifilise temaatikaga. Kui aga tahate teada, mis on autori arvates maailma kõige imelikum keel, siis peate juba ise lugema.

"Iga keel väljendab ju maailma nägemise viisi." (lk. 55)   

pealkiri:"Grammatika ülistus"
autor: Minaudier, Jean-Pierre 
tõlkija: Indrek Koff
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 148
ilmumisaasta: 2017 

ISBN-13: 9789985340103

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 5/5  

Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest!

Ellinor Rängel "Kullimaja Marta"

Triloogia esimene osa käsitleb tsaariaegse Läti töölisperede ränka saatust Esimese maailmasõja eelõhtul ning sõjaaja pagulasaastatel.

Ma ei mäleta täpselt kui vanalt ma "Kullimaja Martat" esimest korda lugesin, kuid tean, et tegin seda mitmeid-mitmeid kordi.  Just nimelt seepärast valisingi Rängeli raamatu oma Lugemise väljakutse "sinu lapsepõlve lemmikraamatu" punkti alla. 
Praeguse seisuga oleksin rõõmsam, kui poleks seda raamatut uuesti lugenud. Minu mälestustes oli hoopis teissugune "Kullimaja Marta". Näiteks olid mul eredalt meeles vaguni ja Marta sünnipäeva ning Mitka surma stseenid,  kuid ma polnud kunagi märganud kui negatiivsena oli kujutatud Marta ema ning kui punane ja propagandat täis see raamat tegelikult oli. Küllap suutsin sellest tookord üle vaadata, sest kommunismi juttu oli igal pool, kuid kas teil oli meeles, et raamatu viimastel lehekülgedel on lause:  

"Ei, ei, ma ei sõida, ma jään siia, kus on Lenin, kus on revolutsioon," hüüdis Marta ja hüppas juba liikuma hakkavalt rongilt maha. (lk. 280)

Minul ei olnud. 
Mõtlen, et kui ma oleksin alustanud raamatu lugemist eelteadmisega, mitte isiklike mälestustega, siis ei tunneks ma end praegu kurvana. Midagi ilusat läks katki.

pealkiri: "Kullimaja Marta"
autor: Rängel, Ellinor
keel: eesti
kirjastus: Eesti Raamat
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 288
ilmumisaasta: 1984

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3/5 (propagandavaba teksti eest)

Libba Bray "The Diviners" (Diviners I)

Evie O'Neill saadetakse karistuseks onu juurde New Yorki paremat käitumist õppima. Ideaalne plaan, kas pole, sest mis saaks viltu minna kui tüdrukule meeldib pidutseda, on aasta 1926, linn täis salabaare ning keelatud alkoholi? 
Onu Will on paranormaalsete asjade muuseumi direktor ning kui leitakse kummaline rituaalmõrva ohver, palub politsei ta erialast arvamust. Evie läheb onuga sündmuspaigale kaasa ning taipab, et temagi saaks mõrvari leidmisel aidata, nimelt suudab ta mõnda inimese isiklikku eset käes hoides, tolle minevikku näha.
Loo idee meeldis mulle väga, täpselt minu teema, lugesin ja värisesin ning põhisüžeeliin oligi ainuke põhjus, mis mind raamatu juures hoidis. Teistsuguse sisu korral oleksin juba esimeste lehekülgede järel käest pannud, sest  ma pole tükil ajal kohanud nii rumalat peategelast kui Evie. Ühelt poolt võib muidugi püüda teda välja vabandada, st noor, just maalt tulnud ja selle võrra ka naiivsem ja eluvõõram, kuid kui kaua võib? Lõpuks tekkis mul lootus, et ehk õppis ta midagigi, kuid siis teeb ta sellise ämbri, mis annab küll hea eelduse järgmiseks raamatuks, kuid loo ja tegelase arengu seisukohast on täielik  nullseis. Ka segas mind autori püüd "audentset" sõnavara sisse panna, st kui Evie oma suu lahti teeb, siis on see jutt nii slängi täis, et mõjub ebaloomulikuna. Kolmandaks, liiga palju ulmet pole hea, autor oleks pidanud piirduma vaid ühe teemaga, st. vaimud sobisid antud ajastusse imehästi, kuid see teine asi mitte (kes on lugenud, see saab aru).   
Lõppkokkuvõttes, kui tahate lugeda head vaimujuttu ja olete valmis tüütute peatükkidega silmiti seisma, siis soovitan.

pealkiri: "The Diviners"
autor: Bray, Libba
keel: inglise
kirjastus: Little, Brown Books for Young Readers 
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 578
ilmumisaasta: 2013 (esmatrükk 2012)
ISBN-10: 0316126101
ISBN-13:
9780316126106

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Aller Anfang ist böse"

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 

23 mai 2017

Paula Hawkins "Into the Water"

Goodreadsis tutvustatakse raamatut järgmiselt (sulgudes nimed on minu lisatud): 

A single mother (Nel) turns up dead at the bottom of the river that runs through town. Earlier in the summer, a vulnerable teenage girl (Katie) met the same fate. They are not the first women lost to these dark waters, but their deaths disturb the river and its history, dredging up secrets long submerged.
Left behind is a lonely fifteen-year-old girl (Lena). Parentless and friendless, she now finds herself in the care of her mother's sister (Jules), a fearful stranger who has been dragged back to the place she deliberately ran from—a place to which she vowed she'd never return.


Usun, et paljude inimeste jaoks on see üks 2017. aasta oodatumaid uusi raamatuid, sest sama autori "Tüdruk rongis" oli ülipopulaarne. Ise olin enne lugema hakkamist kõhkleval seisukohal, sest Hawkinsi elemine raamat oli minu jaoks pigem keskpärane. 
Mida ma oskan öelda. Esiteks, "Into the Water" pole mitte ühestki otsast rongiraamatu sarnane. Kui olete juhuslikult näinud telesarja "Broadchurch", siis "Into the Water" meenutab ülesehituselt just seda sarja - tohutu palju vaatenurki ja jutustajaid ning iga kivi all uued saladused-seosed peidus. Teleekraanil mõjus paremini, raamatu algus oli aga eriti segane.  

"Seriously, how is anyone supposed to keep track of all the bodies around here? It's like Midsomer Murders, only with accidents and suicides and grotesque historical misogynistic drowning istead of people falling into the slurry or bashing easch other over the head." (lk. 129)

Kui hea raamatu näitajaks oleks fakt, et lugesin poole ööni, sest tahtsin kindlasti läbi saada, siis jah, selle kriteeriumi alusel tuleks antud raamatule anda täisarv punkte, kuid tegelikkuses pole see minu silmis viiepunkti raamat. Ülesehitusest ja sellest tulenevast segadusest ning piiripealselt ebameeldivatest tegelastest võiks veel mööda vaadata, kuid täispunkti raamat peab mulle pakkuma ka uudsusemomenti - andma midagi sellist, mida ma mitte kuskilt veel lugenud pole, kuid seda ma ei leidnud. Kõik saladused olid juba kuskilt enne tuttavad. 
Siiski on "Into the Water" minu silmis parem raamat kui "Tüdruk rongis" ning suvelugemiseks sobib imehästi. Kui see oleks mul reisi ajal pagasis olnud, siis oleksin pärast läbilugemist rahuliku südamega hotelli jätnud, sest uuesti ei loe. 

pealkiri: "Into the Water"
autor: Hawkins, Paula
keel: inglise
kirjastus: Riverhead Books
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 386
ilmumisaasta: 2017 
ISBN-10: 0735211205
ISBN-13:
9780735211209

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3.5/5

22 mai 2017

Åsa Larsson, Ingela Korsell "Näkk"" (PAX VI)

Hirm on kõige karmim vangla.
Alriku ja Viggo koolis toimuval iga-aastasel talvisel päästeõppusepäeval juhtub midagi kohutavat. Alrik kukub läbi jää! Kas vees luurab Näkk? Samal ajal on Gripsholmi lossi saabunud uus lossiülem, aga tema juures on midagi kahtlast. Lisaks on poiste ema Mariefredi ilmunud ja seda koos tohutult suure üllatusega! Keegi ei oska aimatagi, mida see üllatus endaga kaasa toob!

Kuna Paxi sarjas on plaanitud kümme raamatut, siis kuuenda osaga liigume juba lõpu poole. Siiski on vara veel mingeid järeldusi teha, sest autoreid tundes, st eelmiste raamatute põhjal võib arvata, et miski ja keegi pole need, keda me arvame ja plaanis on veel rohkelt üllatusi. Igasugu pahalasi kõrvale jättes, huvitab mind väga, kuidas ema teema lahendatakse ja ma jään põnevusega järgmist raamatut ootama.

pealkiri: "Näkk"
autor: Larsson, Åsa; Korsell, Ingela
keel: eesti
tõlkijad: Kadri Papp
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 208
ilmumisaasta: 2016
ISBN-13:
9789985339145

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Åsa Larsson, Ingela Korsell "Lummutis" (PAX V)

„Teie... tapsite... meid.” Peagi on saabumas luutsinapäev, aga keegi ei oska aimatagi, kui õudseks selle tähistamine kujuneb. Süütu mäng muutub kiiresti ohtlikuks, kui tekib värav teispoolsusse ja linnas hakkavad märatsema kolm kummitust. Alrik ja Viggo peavad appi kutsuma maagi, kes neile ei meeldi ja keda nad ka ei usalda. Vaimudele tuleb otsekohe vastu astuda, enne kui nad rohkem linnaelanikke surnuks pigistavad! Samal ajal käituvad Simon ja tema isa ülbemalt kui kunagi varem. Ent Viggol on tekkinud superidee ja tundub, et lõpuks ometi on õige aeg kätte maksta.

See osa oli isegi mulle päris hirmutav, kuid sisust täpsemalt ei tahagi suurt rääkida, neid raamatuid tuleb üksteise järel lugeda ja samm-sammult koguneb infot juurde.
pealkiri: "Lummutis"
autor: Larsson, Åsa; Korsell, Ingela
keel: eesti
tõlkijad: Kadri Papp
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 200
ilmumisaasta: 2016
ISBN-13:
9789985337165

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 5/5  


21 mai 2017

Sally Salminen "Katrina"

Juba teist korda, lühikese aja jooksul kogen ma, et "õiged" ja head raamatud jõuavad minuni juhuslikult. Eelmine oli Graeme Macrae Burneti "His Bloody Project“, mis kellegi eksimuse tõttu minu postkasti potsatas. Sally Salmineni raamatu leidsin ma kasutatud raamatute müügilt. Uurisin võõrkeelsete raamatute letti ja silma jäi vaid üks saksakeelne, mille aga sinna jätsin, sest see oli väga näruses seisukorras. Enne kojuminekut otsustasin letile veel ühe pilgu peale visata ning mu tähelepanu haaras pisike, taskuformaadis, ilusa kujundusega kõvakaaneline raamat. Pealkirjaks oli "Katrina". Mingit sisukirjeldust ei jäänud silma, kuid mõtlesin, et ostan raamatu siiski ära. Hiljem internetist lisainfot leida püüdes, sattusin väga lakoonilise sisututvustuse otsa:

A young Ostrobothnian woman named Katrina marries a young man from Åland, Johan, who promises her an affluent life on Åland. Upon arriving on Åland, however, Katrina discovers Johan has greatly exaggerated his standing in society, and she enters a life of poverty and constant struggle against difficult circumstances and unsympathetic people in power.

Ma ei saanud kuidagi aru, miks pole kuskil sisust pikemalt kirjutatud, sest midagi peab ju ikkagi toimuma, kuid raamatut läbi saades, mõistsin, et täpselt nii ongi - otseselt ei juhtu mitte midagi, lugeja lihtsalt jälgib Katrina elu neiupõlvest kuni elu lõpuni. Ta läheb Ahvenamaalt pärit meremees Johanile naiseks ning uude elukohta saabudes avastab, et mees on tegelikult vaene nagu kirikurott ja naine peab ise vaatama, kuidas ta hakkama saab, sest värske abielumees läheb merele tagasi ning tuleb koju alles talvel.  
Katrina on tugev naine. Täpselt selline, kellele viidatakse Eesti kultusfilmis "Siin me oleme" - naine peab ära toitma mehe ja kuus last (antud juhul neli) ja saabki kõigi kiuste päris hästi hakkama. Mees on küll olemas, kuid ta on pigem kasutu jutuvestja ning suurema osa ajast niikuinii ära. Oma olemuselt meenutas Katrina mulle väga Kristiina Lauritsatütart.
Täpset aega, mil raamatus kirjeldatud sündmused toimuvad, pole kuskil märgitud, kuid pisidetailide järgi pakun 19.sajandi lõppu - 20. sajandi algust.
Mul on väga hea meel, et juhus selle raamatu mu teele tõi, sest nautisin "Katrina" lugemist väga. Salminenil on aeglane ja napisõnaline kirjutamisstiil, mis aga kõige olulisema alati välja toob. Soovitan.

pealkiri: "Katrina"
autor: Salminen, Sally
keel: saksa
kirjastus:
Bertelsmann
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 443
ilmumisaasta: 1958 (esmatrükk 1936)
ISBN-10:
3404170318 
ISBN-13: 9783404170319
 
eesti keeles: "Katriina"
inglise keeles: pole andmeid

Goodreadsi hinnag: 5/5  




Simon Sebag Montefiore "Romanovid 1613-1918"

Goodreadsis kirjutatakse selle raamatu tutvustusena järgmist:

Romanovid olid uusaja kõige edukam dünastia, kelle võimu alla kuulus ligi kuuendik kogu planeedi maismaast. Kuidas suutis üks perekond muuta sõjast laastatud vürstiriigi maailma suurimaks impeeriumiks? Ja kuidas nad selle kõik kaotasid?
Montefiore „Romanovid” on inimlik lugu tsaaridest ja tsaarinnadest, kellest mõnda oli õnnistatud geniaalsuse, teist hullumeelsusega, ent keda kõiki innustas püha isevalitsuse idee ja keiserlikud ambitsioonid. Montefiore haarav kroonika toob päevavalgele loo piiramatust võimust ja armutust impeeriumi ehitamisest, millele heitsid varju paleeintriigid, perekonnasisene võimuvõitlus, seksuaalne lodevus ja pöörane ekstravagantsus ning mille tegelaskujudeks on mitmesugused seiklejad, kurtisaanid, revolutsionäärid ja poeedid – Ivan Julmast kuni Lev Tolstoini ja kuninganna Victoriast Vladimir Leninini.

Ajalugu oli juba koolis mu lemmikaine ning seepärast rändas S.S. Montefiore Venemaa Romanovide dünastiast rääkiv raamat kohe mu lugemist ootavate teoste nimekirja. Kätte saades asusin suure hooga lugema ning lõpuks sain ka läbi. Olen seda tüüpi lugeja, kelle lugemisstiil sõltub raamatust, st kerget kirjandust loen kiiresti, sest pole hullu, kui mõni sõna või detail vahele jääb, kuid huvitava ja (populaar)teadusliku(ma) kirjanduse puhul keskendun rohkem ning loen ülipõhjalikult. Suurim viga, mida tulevane "Romanovide" lugeja teha võib, ongi eeldada, et tegemist on kerge, meelelahutusliku, ajaloohõngulise juturaamatuga, mida saab paari päevaga läbi neelata, st. küllap saab, aga minu piiriks oli üks valitseja korraga, sest tahtsin loetut seedida, analüüsida, fotosid vaadata ja internetist infot juurde otsida (paaril korral isegi kontrollisin, kas tõesti oli kõik nii, nagu autor väidab).
Kirjanik on ilmselgelt väga palju vaeva näinud ning tulemuseks on paks, detailne ja põhjalik teos (isegi kõik valitsejate armukesed olid korralikult üles loetud), tekstile on lisatud pildimaterjale ning viiteid.
Lõppkokkuvõttes tegin kaks järeldust - Vene valitsejad on alati juua armastanud ning armuseikluste altid olnud. Kuid nali naljaks, laiemalt vaadates sain teada palju uut. Loomulikult kohtusin raamatus juba nö. vanade tuttavate Peeter I-se ja Katariina II-ga, kelle nimed on juba kooli ajalootundidest meelde jäänud, kuid väga huvitavad olid peatükid Aleksander I-st, kes oli troonil ajal, mil toimusid "Sõjas ja rahus" mainitud lahingud Napoleoniga, see andis Tolstoi kirjutatule teise vaatenurga  ning Venemaa viimase keisri Nikolai II elust. Viimase lugu tuli minu jaoks natuke üllatusena, Rasputini nimi oli muidugi teada, kuid näiteks seda, et keisrinna valitsemise mingil hetkel üle võttis, ma ei teadnud.
"Romanovid 1613-1918"  oli üks väga pikk, aga väga hea ning huvitav lugemine, mida ma ajaloohuvilistele kindlasti soovitada julgen. Esmapilgul võib peaaegu tuhandeleheküljeline tellis hirmutavana tunduda, kuid uskuge, see on aega väärt.

pealkiri: "Romanovid 1613-1918"
autor: Montefiore, Sebag Simon
keel: eesti
tõlkijad: Aldo Randmaa
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 920
ilmumisaasta: 2016
ISBN-13:
9789985339183

inglise keeles: "The Romanovs: 1613-1918"
saksa keeles: "Die Romanows - Glanz und Untergang der Zarendynastie 1613-1918"

Goodreadsi hinnag: 5/5  

Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest!

20 mai 2017

Kazu Kibuishi "Amulet I-VII"

Esimese osa tutvustus Goodreadsist, mis tegelikult annab väga hea sissejuhatuse ka järgnevatele osadele:

KELDRIUKSE TAGA ON MIDAGI VÄGA IMELIKKU...

Perekondliku tragöödia järel kolivad Emily, Navin ja nende ema vanavanemate koju, et alustada uut elu. Pere kõige esimesel ööl salapärases majas röövitakse Emi ja Navini ema kombitsatega olendi poolt. Ema päästes ja elukat jälitades satuvad lapsed maa-alusesse maailma, kus elutsevad kollid, robotid ja rääkivad loomad.
Koos uue abilise, väikse mehhaanilise jänese Miskitiga astuvad nad vastu kõige hirmuäratavamatele kollidele ja ehk on Emilyl ka võimalus päästa oma ema.


Üldiselt ma graafilisi novelle ega mangasid ei loe, kuid antud sarja otsa sattusin tänu Facebookis olevale "Lugemise väljakutse" grupile ning suur aitäh teile soovituste eest - väga tore ja kaasahaarav lugu oli. Üksikult, iga osa kohta eraldi detailsemat sisukirjeldust ei lisanud ma täiesti teadlikult, sest seda pole sisu reetmata võimalik kirja panna ning spoilereid vältida tahtes, võib iga järgneva raamatu kokku sõnadega "Emily, Navini ning nende sõprade seiklused jätkuvad". Seega, lugege ja avastage ise. Kuid hoiatan - Amulett on sõltuvust tekitav sari - enne esimese raamatu kallale asumist, varuge kõik osad koju, sest uskuge mind, te tahate kohe järgmist haarata. 
Ise lugesin lõpuks seda sarja koos oma kaheksa aastase pojaga, kellele esimese raamatu siis kätte surusin, kui tal muu lugemisvara otsa sai. Temagi ei jõudnud ära oodata, mil ma  raamatukogust seitsmenda osa kätte saan, sest arvasime ekslikult, et sellega saab ka lugu lõpplahenduse. Kahjuks pidime pettuma, sest oodatud ja loodetud lõpu asemel jäi hoopis lugu hoopis kõige põnevamal kohal pooleli. Internetist lugesin, et autoril on plaanis veel kaks osa kirjutada, seega kokku üheksa ja nende kallal ta praegu töötabki. Loodan, et ta saab nendega varsti ühele poole, sest me mõlemad pojaga tahaksime väga teada, kuidas Emily lugu edasi läheb.

Senini ilmunud osad:
1. "The Stonekeeper", eesti keeles "Kivivardja"
2. "The Stonekeeper's Curse", eesti keeles "Kivivardja needus"
3. "The Cloud Searchers", eesti keeles: "Pilveuurijad"
4. "The Last Council", eesti keeles: "Viimane kaitsekogu"
5. "Prince of the Elves", eesti keeles: "Haldjaprints"
6. "Escape From Lucien", eesti keeles: pole ilmunud
7. "Firelight", eesti keeles: pole ilmunud

Saksa keelde pole ühtegi seitsmest veel tõlgitud.  

01 mai 2017

Junichirō Tanizaki "The Makioka Sisters"

Raamatus kirjeldatud sündmused algavad Jaapanis, Osakas vahetult enne Teise maailmasõja algust ning lõppevad 1941. aastal. Loo keskmes on Makioka perekonna neli õde:
Tsuroko on neljast vanim ja nö. peamaja perenaine. Tema abikaasa Tatsuost sai pärast Makiokade isa surma perekonna pea. Peamaja heakiiduta suuremaid otsuseid vastu ei võeta.
Sachiko on Makioka perekonna nö. harumaja perenaine, ta on abielus Teinosukega ning neil on tütar Etsuko. Kuigi traditsiooniliselt peaksid nooremad, vallalised õed elama peamajas, siis eelistavad Yukiko ja Taeko olla koos Sachiko perekonnaga.
Yukiko liigub vanatüdruku staatuse poole, ta on juba 30 ja ikka veel vallaline. Väljaspool pereringi on ta väga uje ja arg. Varasematel aastatel tehti talle palju abieluettepanekuid, kuid need lükati kõik tagasi ja nüüd pole enam palju soovijaid järel.
Taeko (pereringis Koi-san) on õdedest noorim ja moodsaim. Ta on juba 25 ja ootab, et Yukiko ometi abielluks. 
Kuigi raamatu sündmused toimuvad poliitliselt keerulisel ajal, siis sõda mainitakse vaid möödaminnes, lugu keskendub perekonnale ja jutustajaks on Sachiko. Põhiliiniks on Yukikole sobiva mehe leidmine, kuid pere standardid on väga kõrged ja igat kandidaati uuritakse äärmise põhjalikusega, vastastikkusest meeldimisest ei piisa. Vastaspool on sama põhjalik ja nii peab Yukiko vastama küsimustele aastatetaguse skandaali kohta, esitama kopsuröntgeni tõestamaks, et ta pole haige ning andma veenva selgituse laubal oleva tumeda laigu kohta. Läbi raamatu kohtume mitmete rohkem või vähem sobivate kandidaatidega.
Mitu korda alustatud ja käest ära pandud raamat, kuidagi ei saanud vedama, kuid viimasel korral sain sellest surnud punktist üle ja siis oli juba raske käest ära panna. Stiili poolest aeglane ja põhjalik, autor kirjutab imekaunilt isegi pisasjadest, juhulikest kohtumisest ja kirsiõite imetlemisest. Minu jaoks pakkus see huvitava sisepilgu (kadunud) Jaapani kultuuri ja maailma, kuid eelkõige on siiski tegemist perekonna ja inimeste vaheliste suhete looga.  
 
pealkiri: "The Makioka Sisters"
autor: Tanizaki, Junichirō
 keel: inglise
kirjastus: Perigee Trade
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 530
ilmumisaasta: 1981 (esmatrükk 1943)
ISBN-10:
0399505202
ISBN-13: 9780399505201

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4.5/5