23 veebruar 2015

Rhonda K. Garelick "Mademoiselle: Coco Chanel and the Pulse of History"

" "Chanel is a religion," says one executive. "You are inside it or you are not. It's a spirit." " (lk. 428)

Gabrielle (Coco) Chanel (1883 – 1971) on eelmise sajandi üks tuntumaid inimesi ja seepärast on tema elulugusid ilmunud päris palju. Käesolev jõudis lugejateni eelmisel aastal ning on autori sõnul põhjalikum ja täpsem kui eelmised. Kuna ma pole Chaneli kohta enne midagi lugenud, siis ei oska ei kinnitada ega ümber lükata, aga kokkuvõtlikult sain Garelicki raamatust teada järgmist:

“My life didn’t please me, so I created my life.”
Chaneli lapsepõlve kohta on vähe teada ning teadaolevassegi tuleb suhtuda teatud skeptitsismiga, sest ta tahtis oma päritolu unustada ja vassis päris kõvasti. Autor mainib juhuseid, kus Chanel lasi biograafidel teatud osa raamatutest välja võtta, sest ta tahtis seda fakti oma mineviku kohta varjata. Kindel on, et ta oli vaesest perest ja veetis mingi osa oma lapsepõlvest nunnade hulgas.

"One cannot be forever innovating. I want to create classics."
Ta töötas end ise üles (algkapitali sai oma tollaselt armukeselt) ning muutis naiste moodi kardinaalselt, vabastas nad korsettidest ning asendas riided mugavamatega. Mulle meeldis ta mõte, et riided peavad olema mitte ainult väljast ilusad, vaid ka seestpoolt head kanda. Kratsivad materjalid Chaneli kollektsiooni ei kuulunud. Teine tähelepanuväärne fakt on Chaneli suhtumine oma riiete kopeerimisse, kui teised moedisaneirid olid sellele rangelt vastu ja püüdsid seda nii palju kui võimalik vältida, siis Chanel nägi vaeva, et koopiad oleksid võimalikult originaalilähedased. Küllap oli see omamoodi reklaamitrikk.

"You live but once; you might as well be amusing."
Chanel oli lähedalt seotud aristokraatide ning paljude kuulsate inimestega ja kohandas oma elulugu vastavalt sellele, kellega ta parasjagu magas.

"The most courageous act is still to think for yourself. Aloud."
Chanel ei varjandud oma juudivaenulikkust ning oli Teise maailmasõja ajal natside pooldaja. Pärast sõda läks ta pensionile ja vabatahtlikusse pagendusse.

"I don't care what you think about me. I don't think about you at all."
Endised kolleegid kirjeldavad teda inimesena, kes pidas oma arvamust ainuõigeks. Teistest rääkist ta halvustavalt.

"She taught me to hate people and to trust no one." (lk. 399).

"Gentleness doesn't get work done, unless you happen to be a hen laying eggs."
Oma alluvatelt ootas ta tööle tulles isiklike murede ja probleemide ukse taha jätmist, nendel polnud töö juures kohta.  

"Chanel also made it clear that no one could speak of personal pain or trauma. "We left our concerns outside, our sorrows,our personal losses. She would not tolerate that!"" (lk. 399).

Milline mulje mulle Chanelist raamatu põhjal jäi? Ta oli kahtlemata tugev ja andekas naine, kes suutis vaesusest välja rabeleda ja palju saavutada. Atraktiivne - jah. Meeldiv - ei. Jäi mulje, et autor austas ja vaatas Chaneli poole üles, aga inimesena ta talle ei meeldinud.

Chanel ise on öelnud: "To be irreplaceable, you must be different." ja seda ta kindlasti oli.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

*Raamatust on pärit vaid need tsitaadid, mille järel on märgitud lehekülje number, ülejäänud on internetist. 

Otfried Preussler "Krabat"

“Hoia eemale Koselbruchist ja veskist Mustade Vete ääres, seal pole just kõige ohutum...” 

Hulkurpoiss Krabat hakkab uue aasta alguses nägema unenägusid, mis teda Mustade Vete ääres asuvasse veskisse meelitavad. Hoiatuste kiuste otsustab ta veskile pilgu peale heita ning Krabatist saab Meistri õpipoiss. Ajapikku saab Krabat teada, et tegemist pole tavalise veskiga...
Ma arvan, et minu põlvkonna inimestele pole seda raamatut vaja üldse tutvustada ja seepärast ma sisukirjeldusele aega ja ruumi ei raiska. Vähemalt minul kuulus ja kuulub ta ikka korduvalt ülelugemisele. Sel korral katsetasin saksakeelset varianti, lihtsalt selleks, et teada saada, kuidas originaal "kõlab". See on täpselt selline "vanaaegne" tekst nagu ette kujutasin, aga sisaldab tänapäeval harva kasutuses olevaid sõnu. Lugeda oli päris hea, sest olen eesti keelse variandiga väga hästi tuttav ja kui ka mõnest sõnast aru ei saanud, siis ei läinud mul sündmustest midagi kaduma. Puhtast huvist laenutasin raamatukogust inglise keelese variandi ka ja kui veidrat see ka ei kõla, "Krabatile" inglise keelne tõlge ei istu. Ma ei jõudnud esimestest lehekülgedest kaugemale.
Olen lugenud arvustust, et "Krabat" lastele ei sobi, kuna selles on õudust, surm, kirstud ja must maagia. Vaidlen täiesti vastu, päris pisikestele ma seda muidugi kätte ei annaks ja ette ei loeks, aga teismelistele suruks kindlasti kätte. See on hästi kirjutatud õuduslugu, milles hea võidab kurja.

PS. Kas mäletate veel raamatu põhjal tehtud multikat?

eesti keeles: "Krabat"
inglise keeles: "The Satanic Mill"

12 veebruar 2015

Sarah Waters "The Little Stranger"

"Well,  isn't it obvious?" she said. "It's something in this house! Something that's been here all along, and has just... woken up. Or something that's come here, to punish and spite us."
 
Raamatus kirjeldatud sündmused leiavad aset Teise maailmasõja järgsel Inglismaal. Ühiskond on muutunud ning kohalik härrasrahvas perekond Ayres on kaotanud oma seisuse ja vara. Ema ja kaks last Caroline ning Roderick püüavad hakkama saada, aga tulevad vaevu ots-otsaga kokku ja maja Hundreds Halli hooldamiseks enam raha ei jätku.
Ühel päeval kutsutakse kohalik arst Dr. Faraday Ayersi pere haiget teenijat Bettyt läbi vaatama ja sellest ajast alates saab arstist perekonna tihe külaline. Viimane mäletab maja veel selle hiigelajal, sest ta ema oli Ayersite juures tööl. 
Poeg Roderick on sõjaveteran ja kannab lahingutest saanud vaimseid ning füüsilisi arme. Ühel hetkel hakkab ta väitma, et majas on mingi "kurjus", mis neid kõigi ohustab. Dr. Faraday aitab teda vaimuhaiglasse paigutada. Järgmisena hakkab veidralt käituma proua Ayres, kes väidab kuulvat oma ammusurnud tütre Susani häält. Proua Ayres lõpetab elu enesetapuga.
Caroline on arstiga kihlatud, kuid see suhe on algusest peale kummaline. Arstile ei tule isegi pähe, et nende vahel võiks midagi olla, kuni teised seda kommenteerima hakkavad. Siiski pole lõpuni kindel, kas teda ahvatles maja ja mõte selle omanik olla või tüdruk. Pärast ema surma lõpetab Caroline kihluse, plaanib maja maha müüa ning ära kolida, kuid seda pole määratud juhtuma. Caroline leitakse põrandalt lebamast, väidetavalt sooritas ta enesetapu, kuid enne kukkumist/hüppamist kuulis Betty teda hüüdmas "Sina", mis tähendaks seda, et ta tundis "vaimu"...

"Well, something made them, didn't it?" she cried, pulling her hands out of my grip. "Something's here. I know it is. I think I'e known it ever since Rod got ill, but I was too afraid to face it... I keep thinking, too, of what my mother said, when that last set of scribbles was found. She said the house knows all our weaknesses and is testing the, one by one. Roddie's weakness was the house itself, you see. Mine- well, perhaps mine was Gyp. But Mother's weakness is Susan. It's as if, with the scribbles, the footsteps, the voice- it's as if she's being teased. As if something's playing with her."

Pärast "The Miniaturisti" lõpetamist jäi mulle Goodreadsis silma, et hindajad võrdlesid autori stiili Sarah Watersi omaga. Laenutuseks oli raamatukogus kohe olemas "The Little Stranger". Kirjeldustes nimetatakse seda õudusjutuks, kuid pärast läbi lugemist ei saa ma sellega päris nõustuda. Õudust on selles raamatus küll, kuid kuna ülejäänud osa muutub ülidetailsuse ja aeglase tegevustiku arenemise tõttu pikaks ning igavaks, siis kaob see kõhedus sinna vahele ära. Muidugi võib oletada, et see oligi autori teadlik taotlus - lasen millelgi hirmutaval juhtuda, siis jälle lugejal maha rahuneda, et siis uuesti ehmatada. Lahtiseks jäi kes või mis kõigi nende sündmuste taga oli. Tagantjärele mõeldes nõustun Caroline väitega:

"You might as well say we've only had trouble since you've been in it!"

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Der Besucher"

01 veebruar 2015

Tess Gerritsen "Die Again" (Rizzoli and Isles 11)

Sarja eelmistest raamatutest tuttavad uurija Jane Rizzoli ja kohtumeditsiini ekspert Maura Isles kutsutakse topiste valmistaja Leon Gotti mõrvapaigale. Alguses tundub, et võika tapmise sooritas salapärane loom, kuid lõpuks viivad mõrvari otsingud  uurijad muuhulgas ka Aafrikasse. 
Ma ei mäleta eelmise Gerritseni raamatu sisu kuigi täpselt, kuid meeles on pettumus, seepärast olin autori uue teose osas natuke skeptiline. Tegelikult üllatusin päris meeldivalt, "Die Again" pole küll kõige parem krimka, kuid täiesti loetav ja huvitav.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Der Schneeleopard" (ilmub 20.04.2015)