23 august 2015

Robin Kirman "Bradstreet Gate"

Raamatut tutvustatakse järgmiselt:
A relentless, incisive, and keenly intelligent novel about promise, disappointment, and the often tenuous bonds of friendship, Bradstreet Gate is the auspicious debut of a tremendously talented new writer.

Georgia, Charlie ja Alice on Harvardi tudengid ja tinglikult öeldes omavahel sõbrad. Vahetult enne lõpuaktust leitakse kaastudengi surnukeha ja  kõik märgid näitavad, et tapjaks võib olla ülikooli õppejõud Starrow, kuid ametlikult teda ei süüdistata. Kümme aastat hiljem pole mõrvarit ikka veel leitud ja kui plaanitakse surnud tüdruku mälestusteenistust, siis tuleb asjaosalistele minevik uuesti meelde.
Sissejuhatus oli päris hea ja ma kogu aeg ootasin, et saabub ka mõrvaloo lahendus, kuid selle asemel käis mingi jahumine teemal, kuidas Starrow ei suuda Georgiat rahule jätta (neil oli armusuhe) ning teda ka kõige ilmvõimatutest kohtadest üles leiab. Mingi aeg veel lootsin, et ehk läheb paremaks, aga murdepunktiks oli see, kus Georgia end Indiast leiab, see pööre oli veider ja täiesti ootamatu.
Kokkuvõtteks, palun ärge laske end raamatu tutvustusest eksitada, see on täis tüütuid ja ebameeldivad tegelasi. Kui mul on tavaliselt kahju, et mõni tegelane sureb, siis sel korral jättis Georgia leseks jäämine mind täiesti külmaks. Palun ärge raisake oma aega ja raha.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Jennifer McMahon "The Night Sister"

Näib, et vanas Vermonti motellis elanud Amy Slater tappis oma abikaasa ja väikese poja ning seejärel sooritas enesetapu. Amy hoidis käes vanat fotot, mille taha on kirjutatud "29 tuba" ning vaid ta kunagised sõbrannad Margot ja Piper teavad, millele surnu vihjas ja see ei tähenda midagi head.
Raamatu tegevustik ja jutustajad hüppavad ajas edasi-tagasi, 1950ndatesse, mil Amy ema ja tädi väikesed olid ning motellis elasid, 1989. aastal püüavad Amy, Piper ja Margot perekonna saladustele lahendust leida ning Amy tädi kadumist uurida ja tänapäeva, pärast mõrva. 
Lugejate hinnangute põhjal arvasin, et tegemist on mõnusa õudusjutuga. No ei ole. Juba poole peal öeldakse ära, millega on tegemist ning hilisem "pööre" ei andud küll mitte midagi hirmutavat juurde. Ma arvan, et loos oli hoopis rohkem potensiaali kui kirjanik ära kasutas. Raamatuna ok, aga õudukana vilets.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Laura Moriarty "Center of Everything"

Raamatu jutustajaks on teismeline tüdruk Evelyn Bucknow, kes elab koos oma emaga Kerryville'is, Kansases. Ta on vallaslaps. Ema jäi noorelt rasedaks, koolid jäid alustamata ja lõpetamata ning nüüd töötab ta väikesepalgalisel töökohal.
Kahjuks ei õpi ema oma nooruse vigadest ja jääb  salasuhtest abielumehega uuesti rasedaks. Kui mees läheb lapseootusest kuuldes oma naise juurde tagasi, jäävad Evelyn ja ema uuesti kahekesi. Väikevend sünnib enneaegsena ja jääb küll ellu, kuid on sügava puudega. Keset seda teadmatust ja valu saab Evelynist tõsiusklik kristlane, kes püüab leida vastust usus ja Jumalas. 
Evelynil on kaks sõpra, Travis ja Deena. Naabripoiss Travis on  probleemne noormees, kuid tal on omad unistused ja plaanid edasi õppima minna. Deena on imeilus, kuid ambitsioonitu tüdruk, kes käib Travisega. Kui Evelyn talle välja räägib, et Travis kavatseb ta maha jätta, siis teeb Deena poisi kinnihoidmiseks ainukese "loogilise" sammu ja jääb rasedaks. Travis ja Deena abielluvad, poisi plaanidel on kriips peal ning uus nooruke perekond jälle juures.
Mulle see raamat ei meeldinud, kuidagi üldse ei haakunud. Käsitletavad teemad on ju tegelikult väga päevakohaseid ja valusad, aga autori esitus mulle ei sobinud. Näiteks on Evelyin kirjutanud väikeseks vanainimeseks, kelle puhul tundub tegelik eakohane käitumine väga lapsik.
Täiesti teemaväline, kuid kaanekujundus on väga eksitav, sisuga pole sel midagi pistmist, kordagi ei teki lugedes  sellist "mõnus ja suvi" tunnet.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Das Versprechen meiner Mutter"

Indrek Hargla "Süvahavva teine suvi" (II)

Süvahavval on jälle suvi - Helga abiellub, Arnika valmistub Tallinnasse bioloogiat õppima minema, Kristi on Aafrikas õpetajaks, Peep ja Arno ehitavad sauna, Marta on koomas ja Felix Vatikanis eksortsismi õppimas ning mõisahärra Ludvig ajab koos ajaloolase Evaga taga mingit salapärast Valguse Isandat. 
Huvitav, kas on olemas selline asi nagu teise raamatu needus? Kohe seletan, mida selle all mõtlen. Süvahavva on plaanitud triloogiaks, esimene osa annab sissejuhatuse teemasse ja oli väga mõnus lugemine (kirjutasin sellest siin), kolmandas peaks saabuma lõpplahendus ja nii jääb järele teine osa, mis keskmisena kannab vaid loo edasiarendamise funktsiooni, st midagi päris uut ei saa enam sisse tuua, aga lahendust ei saa ka anda. Täpselt selline "teine suvi" ongi, rahulikult kulgev ja sündmusteta, isegi Süvahavva talu on vaikne ja nö. lukus. Vaid lõpupoole tuleb vihjeid, et midagi seal siiski muliseb.
Ääremärkuse korras: minu arvates peaks täispildi saamiseks nii seriaali vaatama kui ka raamatut lugema, need täiendavad teineteist ilusti. Raamatus on rohkem selgitusi ja taustalugusid, kuid teleekraanil jällegi visuaalsem. Kuid see Valguse Härra asi oli minu jaoks segane nii kirjas kui pildis.
Ei jäägi üle muud, kui kolmandat ja lõpplahendust oodata, ma loodan, et see on ikka kirjanikul plaanis, sest ma tahan ju teada.

saksa keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

17 august 2015

Celeste Ng "Everything I Never Told You"

"Lydia is dead. But they don't know it yet". (lk. 1)

Loo keskmes on hiina-ameerika segaabielupaar 1970ndate aasta Ameerika väikelinnas. Pere keskmine laps Lydia leitakse uppununa ning pole kindel, kas tegemist oli mõrva, õnnestusjuhtumi või enesetapuga. Pereliikmed püüavad kaotusega toime tulla, aga surm ja kaotusvalu toob inimestest välja õeluse, mis paneb neid ütlema asju, mida nad muus olukorras oleksid varjatud või mitte kunagi avaldatud.

I realize that I am not happy with the life I lead. I always had one kind of life in mind and things have turned out very differently. (lk. 100).

Pereema Marilyn unistas arstiks saamisest, kuid ootamatu rasedus tegi ta plaanidele lõpu. Kui ta aastaid hiljem kahe lapse emana üritab uuesti kolledžit lõpetada, siis lõpetab sellegi uus lapseootus. Marilyn annab alla ja hakkab oma unistusi läbi Lydia ellu viima. Tollal viiene tütar on nii õnnelik, et ema koju tagasi tuli, et on nõus kõigega, mida ema talle ette lükkab, olgu need siis teadusraamatud või lisa õppetöö. Ema pühendumise hinnaks on, et Lydia kasvab teistest lastest veelgi suuremas eraldatuses kui ta segapäritolu juba põhjustakski. Teismelisena pole tal peale Jacki ühtegi sõpra ning koolitöö ei edene nii hästi kui ta vanematel arvata laseb.
Isa James kannatas lapsest peale selle käes, et ta on teistsugune ja üritab oma heatahtlikkuses ja naiivsuses Lydiat samast tulevikust eemale hoida, kuid see ei õnnestu, vaid toimib pigem vastupidiselt. Teised lapsed, vanem vend ja noorem õde elavad oma õe varjus, vanemate tähelepanu on vaid Lydial.
See on lugu kaotatud unistusest ja oma unistuste elamisest laste kaudu, mis paneb järele mõtlema ning küsimusi esitama. Mingil moel tahaksin kogu selle traagika toimumise ja pereelu kujunemises süüdistada ema, sest Marilyn oli see, kes kogu tähelepanu Lydiale pööras ja sedasi pere kurssi muutis, kuid kas see on tegelikult aus? Oleks ta elu olnud teistsugune ameeriklastest mehega? Kuidas käitub Marilyn pärast Lydia surma noorema tütrega? Kas ta kordab oma vigu või teeb juhtunust oma järeldused ja laseb lapsel oma elu elada ja valikuid teha? Kõik need küsimused jäi minu jaoks vastuseta ja nii ongi hea, sest nüüd saan ise edasi mõelda. 
Olin sellest raamatust pikalt eemale hoidnud, kogu aeg mõtlesin, et see pole mulle, kuid eksisin täiesti. Soovitan lugeda, väga hea on.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

14 august 2015

Solveig Larsson "Knitted Mittens"

Sellesse väikesesse raamatusse on koondatud üle neljakümne kindamustri, mille loomiseks on Solveig Larsson leidnud inspiratsiooni Põhja-Rootsi loodusest, legendidest ja traditsioonidest.
Kaanel olevad pildid ning Ravelrys olevad mustrid on ilusad ja nii ostsin raamatu ära. Pakist välja võttes oli esimeseks üllatuseks raamatu suurus ja seda mitte heas mõttes. Ma ei saa päris täpselt aru, miks ei võinud raamat vähemalt mõned sentimeetrid kõrgem olla, sest kõik pildid ja mustrid on natuke laiaks surutud. Kudumist see ei takista, kuid silmale on halb vaadata.
Ükski mustritest ei tekkinud sellist vau efekti, et ohh see on nii mõnusalt keeruline, et juba väljakutse pärast tahaks kududa, kuid  kokkuvõttes polnud asi nii halb, et kohe üldse midagi polnud. Toon mõned näited.
Selle kinda puhul on idee hea, sest lill on imeilus, kuid teostus jätab mu natuke külmaks, sest suur sinine kellukas ei mõju eriti atraktiivsena.


Konnamustreid tavaliselt ei kohta, kinda jaoks on see ehk isegi natuke liiga suur, aga kui keegi mõne muu kudumi jaoks otsib, siis on hea võtta. Ise ma vaevalt, et koon, sest konnad mulle ei meeldi.


Vahtralehemuster on üks neist, mille tõlgendusi on Ravelrys  kõige enam. Olles neid pilte seal näinud, ütleksin, et autori värvikombinatsioon pole mu lemmikuim, kuid muster on ilus ja koon kindlasti läbi.


Natuke pihlakaid sügisesse, see on ilus ja natuke teistsugune muster.


See muster meeldis mulle väga. Lihtne ja ilus. Üks neist, mida kindlasti tahaksin kududa.


Ja viimane, minu lemmikuim muster,  mis sellest, et see on väga vöölase moodi siil. 


Kokkuvõtteks, kui otsid audentsete ajalooliste Rootsi kindamustrite raamatut, siis pole "Knitted Mittens" sinu jaoks. Kui otsid uusi mustreid, siis neid leiad küll. Pole vaja karta, et äkki ei saa inglisekeelsest jutust aru, sest mustrid on esitatud vastavalt must-valge või värvilise skeemina ja kergesti järgitavad (ma ei pannud täiesti teadlikult ühtegi näidet siia üles).

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

12 august 2015

Jennifer Worth "Call the Midwife: Farewell to the East End" (III)

Sarja lõpetab kolmas raamat, milles räägitakse muuhulgas Chummy kurameerimisest ja abiellumisest, identsetest kaksikutest Megan'mavest, kes jagavad ühte abikaasat ning õest Monica Joanist. 
Kolmanda raamatu läbisaades olin pettunud. Esimene osa oli põnev ja rääkis tõepoolest ämmaemandatööst, kuid mida raamat edasi, seda vähem oli juttu autorist ja tema enda poolt läbielatust. Kuigi kirjapandud lood olid huvitavad, oli seos nunnadega ning ämmaemandatega kaudne ja juhuslik. Näib, et pärast esimest raamatut oli autor võtnud endale südameasjaks inimestele ajaperioodi ning East Endi lähemalt tutvustada ja tegi seda ilukirjanduslikus, mitte isiklikus vormis. 
Kuna mulle ajalooline ilukirjandus meeldib, siis polnud mul lugemise vastu midagi, kuid tunnen, et mind kui lugejat on valereklaamiga petetud. Näiteks ootasin ma kolmanda raamatu lõpuks vastust küsimusele, miks autorist ikkagi lõpuks ämmaemand sai, kuid seda ma ei saanudki.
Kui raamat muu pärast lugemist ei vääri, siis Chummy õnneliku lõpu pärast kindlasti.  

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Jennifer Worth "Call the midwife: Shadows of the Workhouse" (II)

Sarja esimeses raamatus viitas autor nn. töömajadele (workhouse), kuhu vaesunud perekonnad viimases hädas elama läksid. Neis asutustes eraldati pereliikmed üksteisest ning tavaliselt ei kohtunud nad enam kunagi. Töötajad kohtlesid elanikke väga karmilt ja julmalt.
Selles osas kirjeldab ta neis majades elanud inimeste läbielamisi põhjalikumalt. Minu jaoks oli kõige valusam Jane'i lugu. Autor kohtus temaga nunnade juures ning tegi koos teistega nalja Jane'i ebakindluse ja saamatuse üle. Kuid nagu üks nunnadest selgitas, peitus Jane'i käitumise põhjus tema lapsepõlves. Ta oli teenijanna sohilaps, elav ja lõbus laps, kes oma vanemaid ei tundnud, kuid unistas isast. Arusaamatuse tõttu hakkas ta arvama, et tema isaks on rikas härrasmees ning rääkis kõigile, et isa tuleb talle järele. Töömaja peremees ei talunud sellist käitumist ning peksis vaest last karistuseks nii, et valu ja läbielamise tõttu polnud ta enam kunagi endine. Minu rõõmuks oli sel lool õnnelik lõpp.
Loeme ka töömajas elanud õest-vennast Peggyst ja Frankist ning vanast sõdurist Mr. Colletist, kes õpetas Jenniferile, et esmamulje pole alati kõige õigem.
Stiililt esimest raamatust erinev ning valusam, kuid siiski hea lugemine.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Jennifer Worth "Call the Midwife: Memoir of Birth, Joy, and Hard Times" (I)

„Ämmaemand viibib iga sünni juures, ta on selle keskel, näeb kõike.“ 

Jennifer Worth kirjutab oma tööst ämmaemandana sõjajärgses 1950ndate Londoni, East Endi linnosas, mis oli täis väga vaeseid ning paljulapselisi perekondi. Kuna tolleaegsed ämmaemandad tegid koduvisiite ning ka sünnitused võeti enamasti vastu kodus, oli autoril hea võimalus kohalike elanike eluolusse pilk heita. Nüüd seda aega tagantjärele meenutades ning kirjeldades, räägib ta asjadest ilustamata ja värvikalt, nii et kui seal on mõni olukord, mis teda vastikusest judisema ajas, siis sama juhtub ka lugejaga.
Lisaks East Endi elanikele ning patsientidele kirjeldab ta ka oma noori kolleege ning St. Raymund Nonnatuse nunnasid. Kõik on ehedad ja huvitavad tegelased, kelle tegemistest tahaks rohkem teada. 
Ma arvan, et see on puhtalt naiste raamat, sest ükskõik kui huvitavad ka taustaks olevad ajaloolised kirjeldused oleksid, on keskmes siiski rasedus ja lapsesaamine, vaevalt, et mõni mees seda lugeda tahaks. Naistele soovitan küll. Olgem tänulikud selle eest, kuidas elu edasiarenenud on.

eesti keeles: "Kutsuge ämmaemand"
saksa keeles: "Call the Midwife - Ruf des Lebens"

06 august 2015

Enno Tammer (koost.) "Uued väliseestlased"

Enno Tammer on oma raamatusse koondanud 44 välismaale kolinud nö. uue väliseestlase loo.
Neid jutte oli päris huvitav lugeda, eriti kui inimene elas riigis, millest ma eriti midagi ei tea, kuid kustumatut muljet need ei jätnud. Valitute puuduseks on ühekülgsus, sest kõik lood on nö. edulood. Loomulikult ei kipu need, kel elu uuel kodumaal hästi ei edene, seda teistele eestimaalastele teada andma, sest Eesti on väike, kõik tunnevad kõiki ja inimesed mõnikord õelad, kuid ausa pildi andmiseks oleks see siiski pidanud sees olemas.
Minu arvates on see täpselt selline raamat, mida ostaksid vaid selles avaldatud lugude kirjutanute sugulased, sõbrad ja tuttavad.

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Yrsa Sigurdardottir "Die Eisblaue Spur" (Dóra Guðmundsdóttir IV)

Gröönimaal asuvast uurimislaagrist pole juba pikka aega midagi kuulda olnud ja laagrit rahastavad firmad tahavad, et Matthias, kes nüüd Islandil töötab ja elab, asja uurima sõidaks. Loomulikult võtab ta ka Dóra kaasa.
Kui otsingumeeskond laagripaika jõuab, siis leiavad nad eest tühjad majad ja ebasõbralikud kohalikud, kes neil laagrist kiiresti minema sõita soovitavad. Laager olevat väga halva koha peale ehitatud ja kõik elanikud hoiavad sealt eemale.
Olen jätkuvalt üllatunud kui palju huvitavaid tegevuskohti suudab kirjanik välja mõelda. Ma pole faktide täpsust üle kontrollinud, kuid lugejana tundub asi tõene ja usutav. Samas pole see ka Dan Browni moodi reisiteadmikust maha vehitud. Minu suureks rõõmuks kirjutas ta ka Matthiase ja Dóra suhtest edasi ja mul on hea meel tõdeda, et mul on sarjast veel kaks raamatut lugemata.

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: "The Day is Dark"

Yrsa Sigurdardottir "Das Glühende Grab" (Dóra Guðmundsdóttir III)

1973. aasta jaanuaris purskas Heimaey linna lähedale tekkinud vulkaan Eldfell. Saare rahvastik evakueeriti kiiresti kohaliku laevastiku laevadega. Linn kattus mitmemeetrilise tuha kihiga. (Wikipedia). 2007. aastal hakatakse maju välja kaevama ja Markús Magnússoni vanematemaja keldrist leitakse kolm laipa ning äralõigatud pea.  Dóra oli  Markúse advokaadina väljakaevamiste juures kohal ja peab nüüd oma kliendi kaitsmiseks väljaselgitama kuidas,  millal  ja miks need surnukehad sinna sattusid. 
Tegemist on sarja kolmanda raamatuga, mis kriminullina oli hea lugemine, kuid muus mõttes pettumus. Lugejana ei huvita mind sarjade puhul mitte üksnes mõrvalugu, vaid ka see, kuidas peategelaste isiklik elu edasi kujuneb, kuid Dóra ja Matthiase osa oli raamatust täiesti puudu. Viimast mainitakse vaid möödaminnes ja juhtumi lahendamine on vaid Dóra ja Bella õlgadel. Miks autor Bella kõrvaltegelase rollist välja tõstis, on mulle arusaamatu, ta ei meeldi mulle eriti. Vaatame, kuidas lugu edasi areneb.
Sellegipoolest, tasub lugemist.

eesti keeles:"Tuhk"
inglise keeles: "Ashes to Dust"

Yrsa Sigurdardottir "Das Gefrorene Licht" (Dóra Guðmundsdóttir II)

Yrsa Sigurdardóttiri krimisarja teises raamatus läheb Dóra appi hotellipidajast kliendile Jónas Júliussonile, kes väidab, et tema ostetud kinnisvaral kummitab. Kui hotelli lähedasel rannal mõrvatakse hotelliga seotud noor arhitekt Birna Halldórsdóttir ning Jónas osutub kuriteos peamiseks kahtlusaluseks, võtab uurimine tõsisema pöörde kui alguses arvata võis.  Lõpptulemusena paljastab Dóra Teise maailmasõja aastatel aset leidnud õõvastavad sündmused, millel on seosed nii Birna surma kui ka Islandi mõjuvõimsate poliitikaringkondadega.
Jätkuvalt hea lugemine, mida ka soovitada julgen.

eesti keeles: "Kes teisele hauda kaevab"
inglise keeles: "My Soul to Take"

Yrsa Sigurdardottir "Das letzte Ritual" (Dora Gudmundsdóttir I)

Islandi Ülikoolis avastatakse seal vahetustudengina õppinud Harald Guntliebi laip. Mõrv on võigas, surnukeha silmad on välja kougitud ning rinnale on lõigatud kummaline märk.
Surnud mehe ülirikas perekond ei pea kohalikku politseid piisavalt pädevaks ning saadab  Islandile oma detektiivi Matthias Reichi, kellele palgatakse abiks advokaat Dora Gudmundsdóttir. Mõrva lahendamiseks tuleb neil kahel uurida nõiaprotsesside ajalugu ning mööda Islandit ringi rännata.
"Kolmas märk" on Islandi kirjaniku Yrsa Sigurdardottiri uue krimisarja avaraamat ning oli  mulle väga värskendavaks avastuseks. Mis tegi selle raamatu heaks? Esiteks on tegevuskoht hoopis erinev seni loetutest, Islandi elu-olu on teistsugune ja see tuleb ka raamatus välja. Mõrvatemaatika on küll süngem kui tavalise kriminulli puhul, aga väga huvitav. Dora pole lahutatud, kahe lapse emana küll peategelasena midagi väga uut, kuid ta on nutikas ja hea huumorimeelega naisterahvas, kes mulle kiiresti sümpaatseks muutus.
Raamat on ladusalt kirjutatud ja väga mõnusalt loetav. Soovitan igale krimisõbrale!

eesti keeles: "Kolmas märk"
inglise keeles: "Last Rituals"