Guzel Jahhina "Zuleihha avab silmad"

Sisututvustus Goodreadsist:

"Zuleihha avab silmad“ põhineb isiklikul perekonnalool, peategelase prototüüp on autori tatarlannast vanaema. Romaani tegevus algab 1930. aastatel karmil talvel tatari kolkakülas, kust noor naine Zuleihha kulakuvastase võitluse käigus Siberisse küüditatakse. Angara jõe aladele on kokku aetud kirju seltskond: talupojad, haritlased, kriminaalkurjategijad, kristlased, moslemid, ateistid … Sellest põrgust pääsevad vähesed. Jääb üle ainult ellu jääda. 

Tegelikult polnud mul üldse plaanis terve päeva lugeda, aga niipea kui olin Jahhina raamatuga alustanud, ei suutnud ma seda enam käest ära panna. Vahepeal tõin lapsed koolist koju ja keetsin õhtusöögi, siis haarasin uuesti raamatu ning varastel öötundidel oligi läbi.

"Ignatov ei mõistnud, kuidas saab naist armastada. Armastada võis midagi suurt: revolutsiooni, parteid, oma kodumaad. Aga naist? Kuidas üldse on võimalik väljendada ühe ja sama sõnaga oma suhtumist nii erineva tähtsusega asjadesse - otsekui panna kahele kaalukausile mingi eit ja revolutsioon? see on ju lausa totter. Isegi Nastasja - võluv, helisev, kuid ikkagi vaid eit. Olla temaga koos öö või kaks, äärmisel juhul pool aastat, rahuldada oma mehelikkust - aga mitte rohkem, sellest oli küll. Mis seal armastusest rääkida. Nojah, tunded, emotsioonide lõke. Kui põleb, on meeldiv, kui on ära põlenud - puhud tuha laiali ja elad edasi. Seepärast ei kasutanud Ignatov oma jutus kunagi sõna "armastama" - ei tahtnud rüvetada." (Jahhina, Guzel, 2017, "Zuleihha avab silmad", lk. 84)

Sisust kirjutada on keeruline, sest raamatu efekt ei tulene mu arvates mitte niivõrd sellest, mida Zuleihha üle elab, vaid sellest, kuidas ta sellele kõigele reageerib. Näiteks see üks ööpäev raamatu alguses, mis Zuleihha jaoks oli tavaline igapäevaelu, kuid mina lugesin ja kahvatusin. Lõpuks oli raske tõdeda, et maailmas ei muutu ikka mitte kui midagi, kõik käib ringis, kõik, mis tuleb, on juba olnud.

""Kas te mõtlete sageli, et "mis oleks, kui oleks?" Leibe raputas käsi, nähtamatud tilgad kukkusid sõrmedelt tõrvmusta vette.
"Ei."
"Ja õigesti teete." Wolf Karlovitš tõusis, vaatas oma pimedas valendavaid käsi. "On ainult see, mis on. Ainult see, mis on."" (Jahhina, Guzel, 2017, "Zuleihha avab silmad", lk. 238)

Minu ainuke soov oleks, et autor jätkaks kirjutamist ning mul oleks võimalus neid teoseid lugeda, sest Guzel Jahhina kuulub nüüd nende autorite hulka, kelle raamatuid ma eelneva sisututvustuseta kohe ostaksin.    
pealkiri: "Zuleihha avab silmad"
autor: Jahhina, Guzel
keel: eesti
tõlkija: Jüri Ojamaa
kirjastus: Tänapäev
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 439
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2015)
ISBN-13: 9789949850686

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Suleika öffnet die Augen"

Goodreadsi hinnag: 5/5