29 juuni 2019

Tara Westover "Educated"


Tara Westoveri taust ning teekond hariduse juurde on väga omapärased. Ta kasvas üles sügavalt usklikus peres, kus vanemad ei tunnistanud ei (kohalikku) valitsust, tervishoiu- ega haridussüsteemi. Autorit polnud aastaid Idaho osariigi silmis isegi olemas, sest ta sündis kodus ning sünd polnud kuskil registreeritud. Kui ema lõpuks üheksaaastasele Tarale sünnitunnistust taotlema hakkas, siis ei suutnud keegi perekonnast täpselt meenutada, mis päeval ta ilmale tuli.
Teismeliseks saades otsustas Tara, et tahab ikkagi kooli minna ning väites, et ta on kõik need aastad koduõppel olnud, tegi ta ülikooli sisseastumiseks vajaliku eksami ära. Praeguseks on tal kraadid nii BYU-st kui Cambridgest.  
Kuigi "Educated" puhul on tegemist isiklike, subjektiivsete mälestustega, on autor püüdnud neid kirjeldada võimalikult objektiivselt. Ma ei tajunud kordagi ahastust, et vaadake, mida kõike ma olen pidanud läbi elama, ta lihtsalt kirjeldab, lugeja asi on emotsioonid juurde panna.
Tara isa arusaam oli, et isegi kui nad tegelevad millegi ohtlikuga, siis ei saa nendega midagi halba juhtuda, sest jumal ja inglid kaitsevad neid. Ja kui juhtubki õnnetus, siis tavameditsiiniga pole vaja tegemist teha. Näiteks sai Tara ema autoõnnetuses tõsiselt viga. Selle tulemusena kannatas ta kuude kaupa peavalude ja mälukaotuse all, kuid arstile ei mindud. Kui isa sai eluohtlikke põletushaavu, siis ravisid nad teda kodus ravimtaimede ning eeterlike õlidega. Valuvaigisteid loomulikult ei kasutatud.
Emast jäi raamatu alguses jäi mulje, et ta oli abikaasa kõrval oma kriitilise mõtlemise säilitanud ning julgustas lapsi haridust saama, kuid mida aasta edasi, seda rohkem muutus ta mehe silmaklappidega jüngriks. 
Mõnikord loen ma Goodreadsist mulle väga muljet avaldanud raamatutele antud hinnanguid, sest mind huvitab, miks inimesed loetut ühe punktiga hindavad. Antud juhul kirjutas üks liige, et tema arvates ei räägi autor kõike ning igal lool on alati kaks poolt. Tõsi, kuid tahaksin selle inimesega natuke vaielda. 
Nimelt jookseb ühe teemana raamatust läbi see, kuidas Tara vend ta kallal vägivallatses. Kui ta lõpuks julguse kokku võttis ning sellest oma perele rääkis, siis selgus, et keegi teine polnud midagi märganud ning venna selgituse kohaselt olid kõik arvamuste lahkuminekud ning sellest alguse saanud tülid Tara enda algatatud. Vanemate arvates on Tara saatana mõju all. 
Nii, et kui vanem vend sind lööb, siis on teise poole nägemus asjast, et a) sa oled selle oma käitumisega ära teeninud või b) oled kurjast vaimust vaevatud. Esimese väite vastuseks ütleksin, et perevägivalla ohver pole kunagi süüdi, "olid ära teeninud" on vaid vägivallatseja vabandus jõu kasutamiseks. Kuid teise väite puhul, kuidas sa sellise argumendiga vaidled ja tõestad, et saatan sind ei mõjuta? 
Praeguseks Tara oma vanemate ja osade õdede-vendadega ei suhtle. 
Tavaliselt olen ma ülipopulaarsete raamatutega ettevaatlik. Kogemus näitab, et ma ei pruugi kiidukooriga ühineda. Seepärast lükkasin Tara Westoveri raamatu lugemist kaua edasi, kuid lõpuks andsin alla ja nüüd võin rõõmuga öelda, et antud juhul on kiitus õigustatud. Arvamuse kirjutamine võttis kaua aega, sest olin küll emotsioonidest tulvil, kuid õigeid sõnu oli raske leida. 
Tara lugu pani mind koduõppe peale mõtlema. Idaho olukorda ma ei tea, kuid näiteks Michigani osariigis, kus ma elan, pole riiklikku kontrolli, mida sa oma koduõppel olevale lapsele õpetad (või ei õpeta), sa ei pea kellegile midagi tõestama või lastel kooliteste teha laskma. Mõnda aega tagasi sain naabriga jutule. Ta lapsed on koduõppel ja mingit riiklikku õppekava ei järgita, ema valis aluseks mingid antiiksed tekstid ning selle baasil õpetatab. Vat nii. Ma ei võta endale õigust öelda, mida vanemad oma lapse hariduse osas otsustavad või ette võtavad, kuid nii see vestlus kui Westoveri raamat pani arutlema. 
"Educated" polegi üksnes traditsioonilise koolihariduse saamise lugu, sest tulles niivõrd eraldatud perekonnast ühiskonda, tuleb õppida muudki, näiteks pärast WC kasutamist käsi pesema. Need on õppetunnid, millest raamatus eriti palju ei räägita, kuid mille olemasolu võib aimata. 
Soovitan lugeda! See raamat oli mu viimase aja üks parimaid lugemiselamusi.

pealkiri: "Educated"
autor: Westover, Tara
keel: inglise
kirjastus: Random House
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 352

ilmumisaasta: 2018
ISBN-10: 0399590501
ISBN-13: 9780399590504
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Befreit"

Goodreadsi hinnag: 5/5 






John Grisham "A Painted House"

      
Loo jutustajaks on seitsmeaastane Luke Chandler, kes viib meid 1952. aasta septembrikuisesse Arkansasesse Ameerikas. On puuvillakoristuse aeg ning kõik saaki koguda aitavad käed on teretulnud. Luke'i vanaisa ja isa palkavad appi nii mehhiklased kui kohalikud nn. mäe inimesed, sest oma jõududega nad hakkama ei saaks.
Luke kirjeldab meile oma igapäevaelu, mis esmapilgul tundub küll idülliline ja keerleb vaid pesapalli ümber, kuid järkjärgult kooruvad välja pere rahaprobleemid,  hirm tuleviku ees ning mure sõjas oleva onu pärast. Farm ei kuulu perekonnale, nad on vaid rentnikud ning kui vihm puuvillasaagi rikub, siis ei suudeta laenu tagasi maksta.
Raamat lõppeb paratamatusega, sest puuvilla kasvatamisega end ära ei elata ning Luke ja ta vanemad kolivad Detroidi külje alla Flinti, kus isa autotehases tööd saab.
Käesolev on Grishami teistest raamatutest väga erinev, nii rahulikult kulgev, et isegi traagilised sündmused ei mõju, millegi erilisena. Mulle sobis tollel ajahetkel väga hästi, mõnel teisel juhul oleks võibolla liiga aeglane olnud. Soovitada julgen aga küll.

pealkiri: "A Painted House"
autor: Grisham, John
keel: inglise
kirjastus: Doubleday
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 388

ilmumisaasta: 2001
ISBN-10: 038550120X
ISBN-13: 9780385501200

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Farm"

Goodreadsi hinnag: 4/5 


04 juuni 2019

Robert Bryndza "Erika Foster I-III"

 

"Lugemise väljakutse" grupi üldine arvamus on, et Robert Brzndya Erika Fosteri sari on ülihea ja krimihuvilisena pidin ma loomulikult samuti lugema, sest uue ja huvitava sarja avastamine on alati põnev. Lugesin läbi sarja esimesed kolm raamatut:
Robert Bryndza "The Girl in the Ice" (Erika Foster I) e.k. "Tüdruk jääs"
Robert Brzndza "The Night Stalker" (Erika Foster II) e.k. "Varitseja öös"
Robert Brzndzya "Dark Water" (Erika Foster III) e.k. "Mustjas vesi"
Esimese järel olin veel kõhkleval seiskohal, sest Erika tegi kummalisi otsuseid. Näiteks, HIV positiivne laps hammustas ta kätt ja loogiline käitumine oleks võimalikult kiiresti arsti juurde minna, kuid tema ei pööranud vahejuhtumile peaaegu üldse tähelepanu. Kuid arvustajad ütlesid, et edasi pidi paremaks minema ja ausõna, ma püüdsin, aga iga järgmise raamatuga sain Erika peale rohkem pahaseks. Alustasin ka neljanda osaga, aga jätsin esimeste lehekülgede järel pooleli, sest mõõt sai lõplikult täis. 
Robert Bryndza kirjutamisstiil meeldis mulle väga, kuid Erika tegelaskuju oli mulle täielikult vastumeelne ning mul on üldse keeruline lugeda raamatuid, kus ma peategelases mitte midagi positiivset ei leia. Jah, ta on palju kannatanud ja kui esimeses raamatus võib tema käitumisele veel vabanduse leida, siis lõpuks saavad ka need selgitused otsa. 
Kangekaelses ja isepäises naisdetektiivi tegelaskuju pole midagi uut, kuid esmakordselt kohtan ma ühte, kes on lisaks sellele ka parasjagu (vabandage väljenduse pärast), loll. Erika kangekaelsus ei pane mind teda mitte imetlema, vaid vihkama. Ta ei saa üldse aru, millal oleks aeg tagasi tõmbuda ja mitte sekkuda. Ei, ma ei suuda, Erika Foster pole minu jaoks. Robert Bryndza aga küll, kui ta peaks juhuslikult mõne uue raamatusarjaga välja tulema. 

* pildile said vaid teine ja kolmas osa, sest esimesest unustasin enne raamatukokku tagasiviimist pilti teha.

03 juuni 2019

Douglas Smith "Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus"


Douglas Smithi kirjutatud Rasputini elulugu katab loomulikult nii salapärase munga päritolu, kui võimule (lähedale) pääsemise teemad, kuid minu jaoks oli kõige huvitavam arutelu selle üle, kas Rasputinil olid ravivõimed või mitte.
Autor ei too põhjapanevaid tõendeid ei selle väite toetuseks ega ümberlükkamiseks, kuid kõige enam olen nõus arvamusega, et Rasputinil ei olnud küll imeravitseja võimeid, kuid tal oli eriline anne inimesi maha rahustada. Vähemalt ühel korral märgiti juhust, et kui troonipärija oli haige ja ema närvivapustuse äärel, siis piisas vaid Rasputini telefonikõnest, et kõik maha rahuneksid ning laps paraneks.
Ma lähenesin raamatule eelarvamusega, et tolleaegsetele inimestele ei läinud Rasputin eriti korda ning seepärast pole ka kuigi palju materjale, siis eksisin. Tuli välja, et paljudel oli sõna sekka öelda ja isegi nii suurel hulgal, et kohati läks nende arvamusavalduste lugemine igavaks.
Kahjuks pean ütlema, et kirjaniku pingutustele vaatamata, ei tea ma Rasputinist kui inimesest, raamatut lõpetades kuigi palju rohkem, kui alustades. Kontrollitavate faktide osas sai küll pilt selgemaks, kuid Rasputini kohta on palju on sellist infot, mille puhul on legend ja tõde omavahel nii läbipõimunud, et on raske otsustada, kust nende kahe vaheline piir läheb.
See viimane lõik võib jätta mulje, et raamat mulle ei meeldinud, kuid see pole üldse nii. Ütlen vaid, et kuigi oli huvitav lugemine, jäi Rasputin ikkagi lahendamata mõistatuseks.

pealkiri: "Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus"
autor: Smith, Douglas
keel: eesti
kirjastus: Varrak
lehekülgede arv: 824
ilmumisaasta: 2018 (esmatrükk 2016)
ISBN-10:
ISBN-13:

inglise keeles: "Rasputin: Faith, Power and the Twilight of the Romanovs"
saksa keeles: "Und die Erde wird zittern"

Goodreadsi hinnag: 4/5 


*Raamatu eest suur tänu kirjastusele Varrak!