31 mai 2014

Cassandra Clare "City of Heavenly Fire" (Mortal Instruments VI)

See on kauaoodatud "Surmava arsenali" sarja viimane raamat ja kuna ma ei taha tulevaste lugejate kogemust ära rikkuda, siis ma sisu detailideni ära ei kirjutada.
Viimaste raamatutega on mu meelest see häda, et autor, kas rikub kõik ära või mitte, ümbertegemisvõimalust ju enam pole. Siinkohal tulevad meelde Harry Potteri ja Sookie Stackhause'i sarjade viimased raamatud. Esimene neist mulle meeldis, kuid teise puhul vihastas kirjanik enamiku oma fännidest lõplikult välja (minu nende hulgas).
C. Clare lõpetab korraga kaks sarja, st me kohtame ka "Põrgu sõdalastest" tuttavaid tegelasi ning paneb aluse uuele sarjale, mille esimene raamat peaks ilmuma järgmisel aastal. Amazonis süüdistati teda liiga ilusa lõpu kirjutamises, aga mulle meeldis. Oli jah natuke lääge, aga ilus. Autor oleks võinud seda muidugi veelgi magusamaks teha, aga õnneks tunnetas ta selle piiri ära ja lõpp oli täpselt selline nagu mulle vaja oli: kes olid kokku loodud, need ka kokku jäid ja need kes surema pidid, need ka oma otsa leidsid. Ning, kes teatud stseeni ootasid, siis jah, see on selles raamatus ka olemas.
Hea ja nauditav lugemine oli, kahju, et läbi sai (aga kes mul käskis 700+ lk. ühe päevaga läbi lugeda).

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud


27 mai 2014

Jaan Kross "Wikmani poisid"

Oletan, et selle raamatu kohta polegi vaja väga pikalt kirjutada, sest sisu on kõigile enam-vähem tuttav, kuid panen copy-pastena siiski kirja: 

(Raamat) jutustab kaasakiskuvalt Tallinna Wikmani gümnaasiumi lõpuklassi poiste elust vahetult enne II maailmasõda. Raamatus on noorukiea kutsikatempe, esimest armastust, sõprust ja reetlikkust, ja ka tõmbetuulena tegelasi puudutava suure sõja jäist puudutust. 

Lugesin seda aastaid tagasi kohustusliku kirjandusena ja esmamuljena tundus parem. Mulle üldiselt Kross meeldib, aga ma ei arva, et "Wikmani poisid" oleks tema parim teos, kõige mõnusam ja lahedamalt loetav aga kindlasti.

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

John Saul "Blackstone'i varjud"

Väikeses Blackstone'i linnakeses on vana vaimuhaigla. Kohalikud inimesed tunnevad maja ees hirmu ja hoiavad sealt eemale, kuid nüüd plaanitakse aastaid tühjana seisnud hoone ümberehitust. Tööga polegi veel õieti pihtagi hakatud kui vaimuhaiglaga seotud perekondadele hakatakse saatma väikesi kingitusi (nukk, välgumihkel, medaljon, taskurätik ja stetoskoop). Igaüks neist esemeist kuulus haiglas väärkoheldud ja surnud inimesele. Asjadel on saaja üle tohutu võim, need muudavad inimesed kurjaks või paranoiliseks ning tulemuseks on mitmed surmad.  
Algusest peale on loo keskmes kohaliku ajalehe toimetaja Oliver, kelle perele vaimuhaigla kuulub ning orvuks jäänud Rebecca. 
Raamat ilmus algselt mitme erineva raamatukesena ja seepärast on jaotatud kuueks suuremaks osaks. Algas väga põnevalt ning mul oli tõesti raske seda käest ära panna. Lõpp oli väga nõrk. Eelnevalt loetu põhjaloleksin hoopis teistsugust lõpplahendust, kuid antud selgitused jäid arusaamatuks ja segaseks. Jäi mulje, et viimase osa kirjutamiseks oli autoril isu otsa saanud ja tahtis asja lihtsalt ära lõpetada. Kahju. 

inglise keeles: "Blackstone Chronicles"
saksa keeles: "Die Blackstone Chroniken"

Oskar Luts "Vaikne nurgake"

Tegevus toimub 1930ndate aastate Tartus, minategelaseks on tudeng Heino Anderson, kes ühte majja allüüriliseks tuleb ja seal toimuvat kirjeldab.   
See on hea näide sellest, kuidas mina ei oska kirjandusklassikast "õigesti" aru saada. Mulle jäi lugedes jääb mulje nagu oleks näidend liha luudele lisamise teel novelliks muudetud. Kogu aeg käis mingi virrvarr ja tormamine. Tegelased ei peaks (vist) naljakad olema, aga ma kogu aeg ootasin, et millal ükskord kellegile tort näkku lendab. No selline "huumor", milles kõik hirmsasti püüavad, aga nali ei taha kuidagi õnnestuda. Lõpust ei saanud ma ka üldse aru.
No ei meeldinud. Ja siis lugesin tutvustust, et peaks olema väga sügav ja teos...

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 




Liza Marklund "Eluaegne"

Raamatut tutvustavas tekstis öeldakse järgmist:

Politseinik Nina Hoffman leiab oma kolleegi alasti voodil lebamas, kuulihaavad peas ja kõhus. Mehe surnukeha kõrval istub tema abikaasa, kes räägib segaselt mingist võõrast naisest, kes oli tormanud majja, tapnud ta mehe ja jooksnud ära tema pojaga. Politseinikud kipuvad aga siiski kahtlustama ohvri naist ennast. Ajakirjanik Annika Bengtzon kajastab juhtumit ning püüab vabastada naist süüdistusest ja leida üles tema poeg. 

See on Annika Bengtzoni sarja seitsmes raamat ja seda on ka tajuda. Kuigi see on täiesti loetav, pole see midagi erilist, jääb mulje, et see on palgatšeki pärast kirjutatud ja autor on oma tegelastest veidi väsinud. 

inglise keeles: "Lifetime"
saksa keeles: "Lebenslänglich"


Christoper Milne "Võlutud paigad"

Puhh on lahe raamat ja kui tahate selle taustaloost rohkem teada, siis on see raamat just teile.
Kas teadsite, et Christoper Robini tegelaskuju aluseks oli autori oma poeg? Nii isa kui ka poeg said aastakümnete jooksul tohutul hulgal kirju, milles raamatu ja selle tegelaste kohta küsiti. Vastuseks kõigile vastamata jäänud arupärimistele kirjutaski Christopher Milne raamatu "Võlutud paigad".
Christoper sündis 1920. aastal, Inglismaal, keskklassi perekonda. Ajastule omaselt olid kodus kokk, teenijad ja hoidja. Ta oli väiksest peale hoidja hoole all ja kohtus oma vanematega kolm korda päevas.

Meie esimene kokkusaamine toimus hommikul, kui olin juba söönud ja mul lubati minna söögituppa. Seal oli akna all suur avatud kirst, kus võisin istuda senikaua, kuni isa sai ühele poole oma marmelaadileiva ja ema õunaga. Järgmisel korral kohtusime pärast teejoomist võõrastetoas. Seal võisin mängida sohval või isa tugitoolis (- - -). Päeva viimane ekskursioon toimus õhtul söögituppa  (lk. 26).

Oma ema kirjeldab ta eluvõõra inimesena, kellel oma seisusele kohaselt polnud õrna aimugi, kuidas teha kodutöid või hoolitseda imiku/lapse eest, kuid kulutas meelsasti iga päev pool tundi pojaga mängimiseks. Isa oli endassetõmbunud kirjanik, kes pojaga eriti palju aega ei veetnud, kuid seevastu pani lapse tegevused raamatusse kirja. Pojaga said nad lähedasemaks alles pärast hoidja lahkumist, kui Christopher oli 9. aastane. 

Raamatu teistest tegelastest kirjutas ta nii:

Puhh oli neist kõige vanem, ainult aasta minust noorem. Ta oli mu lahutamatu seltsiline. Nii nagu meid on kirjeldatud luuletuses "Meie kaks", nii see tegelikult ka oli. Igal lapsel on mõni lemmikmänguasi, igal ainsal lapsel seda enam. Minul oli Puhh. Vaevalt erines ta kuigivõrd lugematutest teistest kaisukarudest lugematute teiste laste süles. Aeg-ajalt tuli teda viia puhastaja kätte, aeg-ajalt tal kõrva kinni õmmelda, silma kinnitada või käppa parndada. 
Iiah oli samuti üks esimestest. Küllap hoidis ta nooruses pead uhkemalt püsti, kuid nendeks aegadeks, mil jutud sündisid, oli ta kael juba asendis, mida tunneme ning mis andis talle süngevõitu väljanägemise. Notsu oli kingitus üle tee naabriemandalt, kes nii tihti nägi meid hoidjaga mööda jalutamas. Need kolm olidki käepärast, kui lugudega algust tehti. Kui tekkis vajadus rohkemate tegelaste järele, mõeldi välja Öökull ja Jänes. Öökull oli alguses peale tõsine kuju ja selliseks ta jäigi. Jänes aga... Ma arvan, et alguses oli ta lihtsalt selle uru peremees, kuhu Puhh kinni jäi, kuid muutus lugude edenedes lihtsast uruelanikust ikka enam Jäneseks. Nii Kängi kui Tiiger tulid meile hiljem. Vanemad olid neid hoolega valinud, osalt muidugi selleks, et mulle rõõmu valmistada, kuid suuresti ka seda silmas pidades, missugust kirjanduslikku rolli tuleb neil mängida (lk. 81).

Mäletan, et kui lugesin seda raamatut aastaid tagasi esimest korda, siis tundus see kuidagi parem. Nüüd ütleksin, et ajastu kirjeldusena on see hea, kuid sündmustikus puudub järjepidevus, autor hüppab ajas ja sündmustes edasi ja tagasi ning kohati jääb asi natuke segaseks. Siiski oli väga huvitav lugeda autori meenutusi sellest, kuidas oli olla Puhhi raamatu Christopher, kuidas talle mõjus see, et isa kirjutatud raamatud ja seeläbi ka tema ülipopulaarseks sai. Ta kirjutab ausalt sellest, kui pettunud inimesed on, kui kuulevad, et ta isa moodi raamatuid ei kirjuta või oma mängukarust puudust ei tunne. Ta ei ütle seda kunagi otse, kuid ridade vahelt lugedes jääb mulje, et ta oleks eelistanud tavalise lapse/täiskasvanue elu.
Kuigi raamat on vana (originaal ilmus 1974. aastal), on see teema ju ka praegu päevakorral. Kas vanemad ikka teavad, millega nad riskivad kui oma lapsed nii "avalikuks" teevad?  

inglise keeles: "The Enchanted Places"
saksa keeles: pole ilmunud

06 mai 2014

Epp Petrone "Minu Ameerika 3"

Tegemist on sarja kolmanda raamatuga ning Eppu ja pere seiklused Usa eri paigus jätkuvad. Muuhulgas kirjutab autor presidendivalmistest, elust ja töötamisest illegaalina, meeletust tarbimisest, jõuludest ja pulmadest ning oma ponnistusest pere veidigi rohelisemaks muuta.  
Praeguseks olen ma Usas elanud umbes 7 aastat, aga minu ja autori Ameerikad pole kuigi palju kattuvad. Näiteks pole mul kunagi olnud lähedast kokkupuudet ülemklassi kuuluvate inimestega. Enamasti olen suhelnud samasuguste uustulnukatega nagu ma ise ja tänu sellele kohanud väga paljusid erinevatesse rahvustesse kuuluvaid inimesi. Raamatus kirjeldatud jõulushoppinguhullust olen näinud vaid poes, kuidas see kodus välja näeb, sellest puudub mul kogemus. Mulle meeldib Mustal Reedel poes käia, aga mitte nii väga shoppamise, vaid idee poolest, sest Eestis või Saksamaal oleks mõeldamatu öö läbi poes sisseoste teha. Arutelu kakskeelsete-kultuursete laste kasvatamise teemal on aga vägagi tuttav. 
Seega on ühelt poolt tegemist teemaga, millega olen tuttav, teisalt aga mitte. Oma ameerikaelu esimestel aastatel olin väga kriitiline ja ei leidnud selles riigis mitte kui midagi kiiduväärset. Nüüd olen kohanenud ja kuigi leian siiski laitmisväärset, aktsepteerin seda, sest häid asju on ka. Võibolla seda aktsepteerimist jääbki autori suhtumises puudu, tema kirjutisest kumab läbi halvustamine ja ülevalt alla vaatamine. Aga arvatavasti pole ma õige inimene seda raamatut hindama, sest ükskõik, kuidas ma ka ei prooviks, ei hinda ma ju mitte autori kirjutamisoskust, vaid tema arvamusi, sest ta kirjutab riigist, kus ma ise elan.  

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud