31 detsember 2014

2014. aasta kokkuvõte

Üks aasta on jälle läbi saanud ja on aeg kokkuvõtteid teha. 2014ndal aastal tegin ma postituse 61 raamatu kohta, kuid lugesin rohkem, sest kui oli üleloetud raamat, mille kohta olin juba eelnevalt arvamuse kirjutanud, siis ei hakanud enam uut postitust tegema. Paar tükki olid ka sellised, mis nimekirja ei jõudnud, sest ma lihtsalt ei suutnud neid lugeda. Näiteks: "Gretel and the Dark", mille algidee oli tegelikult hea, sest räägib tüdrukust, kes koonduslaagri õudustega toimetulemiseks Grimmi muinasjutte kasutab. Teostus oli aga äärmiselt halb - tegelased, sh ka peategelane on ebameeldivad,  sündmustik segane nng raamat on saksa keelseid sõnu täis pikitud. Teatud koguses on võõrsõnad aktsepteeritavad, eriti kui inglise keeles vastendit pole, aga miks peab seal olema näiteks Herr Doktor?
Häid leide ja lugemiselamusi oli aga hoopis rohkem, näiteks meeldisid mulle Rushdie elulugu ja Ulitskaja raamatud. Viimase raamatuid on mul veelgi lugemisjärjekorras ootamas. "Burial Rites" oli väga teistmoodi ja masendav lugemine, lõpetuse sai ka Deborah Harknessi triloogia, mille viimane raamat mulle kahjuks natuke pettumuse valmistas.

Uude aastasse võtan kaasa lugemises olevad:
- Ken Follet "Fall of Giants"
- Oliver Pötzsch "Die Henkerstochter und der Teufel von Bamberg"
- Boel Westin "Tove Jansson Life, Art, Words: The Authorised Biography"
- Donna Tartt "The Secret History"
- Matthew Thomas "We Are Not Ourselves"

Mis jäi teile sellest lugemisaastast meelde? Kas oli rõõmsaid üllatusi ja pettumusi?

Ilusat uut ja lugemisrikast aastat teile kõigile!

1. Paula Brackston "The Witch's Daughter"
2. Paula Brackston "The Winter Witch"
3. Hilary Mantel "Wolf Hall" 
4. Stephanie Pearl-McPhee "At Knit's End: Meditations for Women Who Knit Too Much "  
5. Donna Tartt "The Goldfinch" 
6. Salman Rushdie "Joseph Anton"  
7. Dan Brown "Inferno" e.k. "Inferno"
8. Jennifer McMahon "The Winter People"
9. Veronica Roth "Divergent" e.k. "Lahkulööja"
10. Jennifer Clement "Prayers for the Stolen"
11. Graeme Simsion "The Rosie Project" e.k."Naiseotsing"
12. Kate Fenton "Lume värvid" 
13. Hannah Kent "Burial Rites" 
13. Amanda Stevens "The Restorer" 
14. Cassandra Clare "Clockwork Angel" 
15. Amanda Stevens "The Kingdom" 
16. Amanda Stevens "The Prophet" 
17. Marge Piercy "Sex Wars"
18. Chil Rajchman "The Last Jew of Treblinka" 
19. Juri Rõtheu "Tüli merihobu pärast"
20. Epp Petrone "Minu Ameerika 3"
21. Christoper Milne "Võlutud paigad" 
22. Liza Marklund "Eluaegne"
23. Oskar Luts "Vaikne nurgake" 
24. John Saul  "Blackstone'i varjud" 
25. Jaan Kross "Wikmani poisid" 
26. Cassandra Clare "City of Heavenly Fire" 
27. Ljudmila Ulitskaja "Daniel Stein, tõlkija"
28. Nele Neuhaus "Snow White Must Die" (Bodenstein-Kirchhoff-Krimi 4)
29. Nele Neuhaus "Böser Wolf" (Bodenstein-Kirchhoff-Krimi 6)
30. Jo Nesbø "Punarind"
31. Yana Toboso "Black Butler"
32. Deborah Crombie "Las haud haljendab"
33. Sally Green "Half Bad" e.k. "Poolpaha"
34. Robert Galbraith "The Silkworm"
35. Caroline Graham „Mõrvad Badger`s Driftis”
36. Ann Granger "Ütle seda mürgikeeli"
37. Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Talllinna kroonika"
38. Deborah Harkness "A Discovery of Witches" (All Souls I)
39. Deborah Harkness "Shadow of Night" (All Souls II)
40. Deborah Harkness "The Book of Life" (All Souls III)
41. Nele Neuhaus "Tiefe Wunden" (Bodenstein-Kirchhoff-Krimi 3)
42. Fred Vargas "Elus või surnud"
43. Henning Mankell "An Event in Autumn" 
44. Michael Marshall Smith "The Intruders"
45.Christina Henriques "The Book of Unknown Americans"
46. Edgar Cantero "The Supernatural Enhancements"
47. Mireille Guiliano "Prantslannad ei lähe paksuks"
48. Nele Neuhaus "Wer Wind sät" (Ein Bodenstein-Kirchhoff-Krimi 5)
49. Garth Stein "A Sudden Light"
50. C. J. Daugherty "Night School" (Night School I) e.k. "Õhtukool"
51. Meg Wolitzer "Belzhar"  
52. Joel Dicker "The Truth About the Harry Quebert Affair" 
53. Garth Stein "The Art of Racing in the Rain"
54. Robin McKinley "The Hero and the Crown"
55. Conn Iggulden "Wars of the Roses: Stormbird" 
56. Lisa Fiedler "Mouseheart" (Mouseheart 1)   
57. Anne Gesthuysen "Wir sind doch Schwestern" 
58. Gabrielle Zevin "The Storied Life of A.J.Fikry"
59. Jussi Adler-Olsen "The Marco Effect" (A Department Q 5)     
60. Stephen King "Revival"   
61. Ljudmila Ulitskaja "Imaago" 

Käsitööraamatud:
1. 125 Knitting Symbols 125 Patterns 
2. 1000 Knitting (and Crochet) Patterns Book
4. Nakata Sanae"Hand Knitted mittens of Latvia"
5. Kaze Koubou "Kazekoubo's Favorite -Needle Knitting Patterns 200"
6. "Shetland Lace"
7. "Eestimaised väikekudumid" 
8. "Treasures of Shetland Knitting"
9. "Traditional Gloves in Scotland"
10. "Hand Knitted Socks of Latvia"  

Ljudmila Ulitskaja "Imaago"

Raamatu tutvustuseks kirjutatakse raamatupoe lehel järgmist: 
Laiahaardeline portree inimestest, nende erinevatest iseloomudest ja saatustest ajaloo tõmbetuultes. Raamatu peategelased on kolm lähedast sõpra, muusik, fotograaf ja luuletaja. Ajaliseks raamiks on Jossif Stalini ja Joseph Brodsky surmade vaheline periood. See on tõeline põlvkonnaromaan, kus on palju tegelasi, suhteid, sündmusi ja kõike seda, millest kokku koosnebki elu.

"Imaago" on lugemiseks väga hea, aga sisukokkuvõtte kirjutamiseks halb, sest see on väga paljude tegelastega ning laiaulatusliku sündmustikuga - on nii surmasid ja sünde, pulmi ja matuseid, kui armumisi ja lahkuminekuid. Me piilume väga erinevate inimeste ellu, sõna saavad nii endine aristokraat, KGB agent, arst, teadlane, keelatud kirjanduse levitaja kui mitmed teisedki. Üks, millega ma päris nõus ei ole, on vaid kolme peategelase nimetamine, sest minu jaoks olid peaaegu kõik osalised tähtsad. Need kolm meest olid vaid liim, mis ülejäänusid koos hoidsid. 
Siia lõppu võiks nüüd klišeelikult ohata, et küll on hea, et me enam sellises ühiskonnas ei ela. Mitte, et ma nõukogude võimu-aega taga igatseks, vaid see on ju tavapärane ja oodatud reaktsioon seda tüüpi kirjandusele. Pigem ütleksin, et tahaks väga teada, kuidas mõistavad seda raamatut inimesed, kes ise sotsialismi ajal elanud ega sellega seotud pole olnud. Kas saavad aru või peavad ulmeks?

saksa keeles: Ljudmila Ulitzkaja "Das grüne Zelt"
inglise keeles: Ludmila Ulitskaya "The Big Green Tent" (ilmub 10.11.2015)

29 detsember 2014

Stephen King "Revival"

Lugu algab 1960ndate aastate Ameerika väikeses ja vaikses linnakeses. Kuueaastane Jamie Morton mängib õues oma mängusõduritega, üles vaadates näeb ta esmakordselt linnakese uut kirikuõpetajat Charles Jacobsit. Viimane on noor ja entusiastlik ning armastab elektriga "mängida", ta ehitab ise erinevad mehhanisme ja pataresid. Tema naine ja poeg on sama võluvad ning kõik poisid on proua Jacobsisse armunud, tüdrukud aga kirikuõpetajast sisse võetud.
Mõned aastad hiljem juhtub Jacobsi naise ja lapsega traagiline autoõnnetus ning murest murtuna peab ta kohutava jumalateenistuse, milles salgab Jumala ning tulemusena vallandatakse.
 
"Religion is the theological equivalent of a quick-buck insurance scam, where you pay in your premium year after year and then, when you need the benefits you paid for so - pardon the pun - so religiously, you discover the company that took your money does not, in fact, exist." (lk. 73).

Aeg läheb edasi. Jamiest saab muusik, ta mängib teismeeast alates erinevates bändides ning otsekui elukutse loomuliku jätkuna on temast kolmekümnendateks eluaastateks saanud narkomaan. Madaseisus olles kohtub ta uuesti Charles Jacobsiga, kes nüüd oma elektrilisete leiutistega erinevatel laatadel esinedes elatist teenib. Jacobs ravib Jamie sõltuvusest ja mehed lähevad oma teed.
Näib, et nende kahe elud on sellest hetkest alates, mil nad üksteist aastakümnete eest esimest korda kohtasid, kuidagimoodi seotud, sest aastate pärast saavad nad uuesti kokku. Nüüd on Mr. Jacobsist saanud pastor Danny, kes ringi rännates jumalsõna levitab ning vigaseid ravib. See pole nende viimane kohtumine, kuid rohkem ma edasi ei kirjuta, sest uskuge mind, te ei taha, et ma teile ütleksin, kuidas lugu edasi läheb ja lõppeb.
Kuid millest see raamat siis räägib? Kolme sõnaga öeldes:  sõltuvusest, fanatismist (loe hullumeelsusest) ja religioonist. Ma olen alati mõelnud, et fanaatikud (siinkohal pean silmas neid inimesi, kelle usk neil teisi olendeid kahjustada lubab) on kõige hirmutavamad koletised, sest nad on ehtsad. Kumma tõenäosus on suurem, kas pimedal tänaval libahundi otsa juhtuda või mõne hullumeelse ohvriks langeda? Arvan, et viimase. King on hirmu fanatismi ees hästi ära tabanud ja mängib sellega. Huvitav on jälgida, kuidas täiesti tavalisest inimesest saab hullumeelne teadlane ning millega see kõik lõppeb. Üllatav ja ootamatu lõpplahendus oli, seda ma tõesti ette ei näinud. Viimase mõnekümne lehekülje pealt saad kõik oma hirmu- ja õudusejudinad kõik kätte ning kui enne magamajäämist voodis loed, siis unetu öö pealekauba.

(---) people always want a reason for the bad things in life. Sometimes there ain't one." (lk. 75).

Ma olen Kingi raamatutest lugenud vaid üksikuid, seega ei oska ma kinnitada ega ümber lükata kuskilt loetud arvamust, et "vana hea King on tagasi", küll aga meenutas raamatu algus sama kirjaniku lühijutu põhjal tehtud filmi "Stand by Me" (nostalgiline tagasivaade 1960ndatesse, mil neli poissi lähevad surnukeha otsima) meeleolu. Lugege ja otsustage ise.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Revival" (ilmub 02.03.2015)

27 detsember 2014

Jussi Adler-Olsen "The Marco Effect" (A Department Q 5)

Teismeline Marco Jameson on Taanis illegaaalselt ning kuulub mustlaste jõuku, kes tänavatel kerjates ja taskuid tühjendades elatist teenivad. Jõugu juht Zola valitseb kindla ja vägivaldse käega ning kui Marcol kuuleb, et Zola plaanib ta sandistamist, sest vigased kerjused toovad rohem sisse, põgeneb ta.
Jälitajate eest peitu pugedes leiab Marco tundmatu mehe haua ja lahkudes võtab ta surnu kaelakee kaasa. Hiljem, tänavapostidel kadunud isiku tagaotsimiskuulutusi nähes, märkab ta, et neil kujutatud meesterahvas kannab sama kaelakeed ning nüüd on Marcol valida, kas ta laseb Zola kamba end kätte saada või pöördub politsei poole. Ta valib viimase.
"The Marco Effect" on detektiivi Carl Morcki sarja viies raamat ja kui eelmised mulle meeldisid, siis see oli täielik pettumus. Raamat polnud igav, aga liiga pikka ja lohisev ja umbes poole pealt see mind enam ei haaranud, lugesin üle ridade. Ainuke, mis mulle tõesti meeldis oli Carli ja ta kolleegide käitumine ning Assadi tausta lähem selgitus ja just selle viimase pärast annan autorile ka uue võimaluse ning võtan ka sarja järgmise raamatu kätte.  

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Erwartung"

23 detsember 2014

Gabrielle Zevin "The Storied Life of A.J.Fikry"

(---) the things we respond to at twenty are not necessarily the same things we will respond to at forty and vice versa. This is true in books and also in life. (lk. 41).

A.J. Fikry on raamatupoe omanik, kelle armastatud naine autoõnnetuses surma sai. Ta on loomult pahur ja mitte kuigi seltskondlik inimene (tegelaskuju poolest väga sarnane Rosie Projecti Daniga), mistõttu on eriti suur üllatus kui ta ühel päeval oma poest hüljatud kaheaastase tüdrukukese Maya leiab.
Lapse juures on kiri, milles ema selgitab, et jätab oma tütre A.J.-le kasvatada. Kellegil pole aimugi, kellele laps kuuluda võiks, kuid järgmisel hommikul leitakse veest noore naise surnukeha ja Maya ema saladus on lahendatud.
Raamatupoodnik googeldab, kuidas lapsi kasvatada, lapsendab Maya ja muutub üldse leebemaks ja meeldivamaks inimeseks. Mõne aasta pärast abiellub ta raamatukirjastuse müügiagendi Ameliaga ja elu on päris kena, kuid siis avastatakse A.J.-l ajukasvaja ja ta sureb.
Kiiresti loetud. Kui jätta kõrvale fakt, et tegevus toimub raamatupoes ja põhitegelased on poe omanik ning kirjastuse müügiagent ning vahele on pikitud igasugu viiteid kirjandusele, siis on tegemist täiesti tavalise naistekaga, mida võiks rannas lugeda ja siis mõne tunni pärast õlgu kehitades unustada. Pealiskaudsed tegelased ja sündmustik, ehe viletsa sitcomi stsenaarium.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud




17 detsember 2014

Anne Gesthuysen "Wir sind doch Schwestern"

"Und so teilen die drei sich vermutlich eine Wolke und reden über ihre Lieben und das Leben. Und falls Joselein bei ihren Schwägerinnen zu Besuch ist, kloppen sie Karten."
(lk. 403)

Frankenite pere kolm tütart kogunevad neist vanima Gertrudi 100. sünnipäeva tähistama. Peaaegu sajandi jooksul on palju juhtunud ja üle elatud ning õed  pole omavahel alati ideaalselt läbi saanud, kuid nüüd on käes aeg vanad tülid ja arusaamatused ära klaarida. Raamatus jooksevadki paralleelselt kaks ajaliini, üks esimese maailmasõja ajast edasi tänapäeva poole ja teine kirjeldab sünnipäeva tähistamist.  
Õed Gertrud, Katty ja Paula olid pärit vaesest ja paljulapselisest katoliiklikust perest. Kui Gertrud kohtub seisusest kõrgemal oleva ja rikkast perest Franz Hegmanniga, siis pole üllatav, et Franzi vanem vend Heinrich on abielu vastu. Noored siiski kihluvad, Franz läheb sõtta (I MM) ning saab surma. Gertrud ei andesta Heinrichile, sest usub, et viimane oleks saanud Franzi sõttaminekut takistada, kui oleks ametlikult väitnud, et teda on talus tööjõuna vaja. Pärast kihlust oli Heinrich huvitatud Franzi ja Gertrudi lahushoidmisest ning lasi vennal minna. Aastaid hiljem, enne Teist Maailmasõda, leiab Gertrud endale uue austaja, kuid sellest suhtest ei saa asja, sest mees on juut ja kohalikud katoliiklased ja juudid ei saa ajaloolistel põhjustel omavahel läbi. Hiljem tagasi vaadates on Gertrud isegi õnnelik, sest pole kindel, mis oleks temast juudiga abielludes saanud.
Noorem õde Katty oli Gertrudi ja Franzi kihluse ajal 5 aastane ja ei saa toimunust päris täpselt aru. Hiljem läheb ta lesestunud Heinrichi juurde majapidajannaks ning aitab ka poja Theodori eest hoolitseda. 1945. aastal, pärast Theodori surma annab Heinrich Kattyle lubaduse, et hoolitseb ta eest elu lõpuni. Viimane hindab Heinrichit mehe ja poliitikuna väga ja on ilmselgelt temasse armunud. Lühikese aja jooksul arvab ta, et nad on isegi kihlatud, kuid siis palub Heinrich Kattyl endale seisusekohane naine otsida. Katty neelab mõru pilli alla ja täidab oma kohust. Ridade vahelt tuleb välja, et tegelikult armastas ka Heinrich Kattyt, kuid ei saanud temaga abielluda, sest isegi kui ta klassivahest mööda vaadanuks, siis oli ta ju oma vennale abielu Gertrudiga keelanud ja see oleks kui venna hauale sülitamine.
Keskmine õde Paula on ainuke, kes abiellus ja lapsed sai. Tema mees Alfred oli homoseksuaal, mis 50ndatel oli vanglas istumisega karistatav. Alfred jääb politseile vahele, läheb vangi ja abielu lahutatakse, kuid pärast mehe vangist välja saamist võtab Paula temaga ühendust ning nad lepivad kirjade teel ära.
Lugedes mõtlesin palju oma vanavanemate põlvkonnale. Need inimesed elasid paljud raskused üle, ellusuhtumine oli palju realistlikum ja ma ei usu, et keegi neist oleks vaevanud oma pead mõttega, kas nad on õnnelikud või mitte. Ma ei mäleta, et mu vanaema oleks rääkinud, mis minevikus juhtus, see tuli pigem muu juttu sees välja ja raamatus kirjeldatud õed on samasugused. Paljud traagilised sündmused lihtsalt vaikiti maha, kui juhtus, siis juhtus ja siis sellest enam ei räägitud.
Kuigi raamat hakkas lõpupoole natuke venima, mulle meeldis. See oli natuke teistmoodi ja hea lugemine. Mõne koha peal tahtnuks autorile ette heita, et ta lasi tegelastel just selliseid valikud teha, aga kuna kirjanik väidab, et see raamat põhineb ta oma tädide elul, siis see tundub kuidagi kohatu.

eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

08 detsember 2014

Lisa Fiedler "Mouseheart" (Mouseheart 1)

Hopper on tavaline väike hiir, kes elab koos oma õe ja vennaga zookaupluses. Ühel päeval mõistavad nad, et nende saatuseks on olla teiste loomade toit ja surmasuust põgenedes kaotavad hiirekesed üksteist silmist. 
Brooklyini metroo juures olevates tunnelites asub rottide kuningriik Atlantia, mille valitseja sõlmis kassidega vaherahu - nii kaua kui rotid püsivad linnas, kassid neid ei puutu. Lepingu täpsemaid (sala)tingimusi ei tea keegi. Põgenedes satub Hopper kokku rottide printsi Zuckeriga, kes ta endaga koos Atlaniasse võttab. Linnas kohtub hiir kuningaga ning kuuleb põgenikelaagritest ning salapärasest hiirest Musidest, kes püüavad rottide valitsust kukutada. 
Kes räägib tõtt ja kes valetab, keda usaldada ja keda mitte? Kõik need on küsimused, millele tuleb Hopperil vastus leida. 
See on tüüpiline kangelaste ja vaenlaste seiklusjutt, täis truudust ja reetmisi ning lahinguid. Hopper on tore tegelane, heasüdamlik ja sõbralik, ta pole kohe algusest peale kangelane, vaid püüab selles valededevõrgus oma teed ja selgust leida. 
Minu jaoks oli väga hea teistmoodi lugemine ning pildid on ka armsad. Ainuke, mida ma ette heidaksin on, et see on kohati liiga vägivaldne ja illustratiivne. Soovitaksin veidi vanematele kui soovituslik vanusegrupp 8-12. aastased.
Lugu jätkub teise osas, mis ilmub järgmise aasta kevadel.


saksa keeles: "Mouseheart - Die Prophezeiung der Mäuse"
eesti keeles: pole ilmunud

05 detsember 2014

Conn Iggulden "Wars of the Roses: Stormbird"

See on esimene raamat Rooside sõja* ajastust rääkivast sarjast.
1437. tuleb Inglismaal troonile Henry VI, kes päris trooni oma isa Henry V-nda surma järel. Raamatus keskendutakse Henry abielule prantslanna Margaretiga.
Umbes pool raamatust oli väga huvitav ja meeldis mulle, siis aga hakkas venima, korraga tuli palju uusi tegelasi ja Margaret muutus emalõviks. Lõpp läks juba sunniga ja üle rea. Võibolla oleks minu suhtumine teosesse teistsugune, kui oleksin antud ajalooperioodiga rohkem tuttav, aga kui aus olla, siis ei innustanud kirjutatu mind ka Wikipediat lahti tegema.


eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles:  "Sturmvogel: Die Rosenkriege 1"
        

Robin McKinley "The Hero and the Crown"

See on lugu lohede ja kangelaste ajast.
Aerin on Damari kuninga tütar. Juba varajasest east peale on ta kuulnud, et rahvas pidas ta kadunud ema nõiaks. Inimeste umbuskliku suhtumise tõttu jääb ta eraklikuks lapseks, kes meelelahutust otsides mõõgaga vehklema ning ratsutama õpib ja lohetule vastase salvi kokkusegamist katsetab.
Kõik see on edukas ning suureks kasvades saab Aerinist lohetapja. Ühel päeval tuleb tal võideda suurima ja ohtlikeima lohega, keda ta on kohanud. Aerinil õnnestub küll Maur tappa, kuid see võit asetab teda ennast surmasuhu. Oma elu päästmiseks otsib ta üles võlur Luthe.
Üks, mis mind paljude fantaasialugude juures alati häirib on see, kui kirjanik uudissõnu välja mõtleb ja mina lugejana pean püüdma välja mõelda, mis mida tähendab. Alati see ei õnnestu ja siis  pole õrna aimugi, millest jutt käib.
Sellelegi vaatamata oli päris hea lugemine, sest Aerin on naistegelasena väga asjalik, ta ei jäe käed rüppes lahendusi ootama, vaid läheb neid ise otsima.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Heldenkone"