Elin Toona Gottschalk "Pagulusse: lugu elust, sõjast ja rahust"

1944. aastal põgenesid Liki ja Elin Toona ning Ella Enno paadiga Eestist. Elin oli tollal seitsmeaastane ning oma mälestusteraamatus meenutab ta lapsepõlve Haapsalus, hoolitsevat vanaema ning võõrana tunduvaid vanemaid, kel näitlejatöö kõrvalt lapse jaoks aega polnud, kirjutab sõjast ning paadisõidust üle mere, viimasest sõja-aastast Saksamaal ning edasisest pagulaselust Inglismaal, mida iseloomustas vaesus ja ränk töö.  Liki oli tugev inimene, kes oma lapse ja ema sõjaohust välja tiris, isa jäi Eestisse, kustutas osa oma elust maha ning alustas uuesti.

Raamat on kirjutatud lapse seisukohast, nii nagu ta sündmusi tookord koges ja tajus, kuid mõnes kohas on lisatud juhtunu kohta käivad täiendavad/objektiivsed faktid. Niisugune kombinatsioon andis terviklikuma pildi.

Terve raamat on emotsionaalne ja aus, kuid usun, et pole ainuke, kellele jäi eredalt meelde just üks vahejuhtum, millele Elini ema reageeris nii (valesti), et mul tõusid ihukarvad püsti (kes on raamatut lugenud, see teab täpselt, millest ma räägin). Hiljem selgus, et nad suutsid tookord juhtunu omavahel ära klaarida, kuid see oli täpselt see koht, mil ma mõtlesin kahte asja. Esiteks, elu on mõnikord isegi hullem kui kirjandus ja teiseks, väljamõeldud loo puhul kritiseerinuksin kindlasti, kuidas autor ema kirjeldas ja käituma pani, kuid mälestuste puhul ei saa seda öelda - nii juhtus ja nii oli. Aus ja valus.

"Ema "anna andeks" tähendas mulle palju, kuigi mu haavade arme see ei tasandanud - igal juhul mitte ühe pika öö vältel, kuid vähemalt oli see algus. Kaua aega tagasi oli vanaema mulle kord rääkinud, et valu ei saa kunagi millegagi võrrelda. See on nii isiklik, et keegi ei suudaks isikliku kannatuse skaalal kindlaks teha, kes on rohkem haiget saanud, kes vähem. (Toona Gottschalk, Elin, 2017 (2013), "Pagulusse: lugu elust, sõjast ja rahust", lk. 396)

Mulle meeldis vanaema poolt väljaöeldud mõte, et ega me tegelikult ei tea, mis teiste inimeste eludes toimub. Täpselt samuti polnud minul aimugi kui raske sõjapagulastel uues riigis, kus neid keegi ei tahtnud ja oodanud, tegelikult oli.

"Mis sa arvad, kas, me kunagi hakkame elama nagu Elmerid?" küsisin vanaemalt, silmitsedes teineteises käevangus mööda jalutavat paari.

"Miks mitte." Ent vanaema hääletoon oli kahtlev.

"Leenal on nii vedanud," porisesin.

Vanaema ei noominud mind, kuid saatis mööduvat paarikest pilguga. "Õnn on pettekujutlus," ohkas ta. "Ega sa ju tegelikult ei tea, mismoodi inimeste elud on."

"Aga mõnel inimesel on seda pettekujutlust rohkem kui teistel," porisesin mornilt edasi.

"Mäletad, kui sa mõtlesid, et too naine seal haigla eratiivas on nii õnnelik? Aga siis said teada, et ta on suremas."

"Ega ma ei tea ka seda, mis tulevik toob." Mu alumine huul hakkas värisema ja ma surusin näo vastu vanaema õlga.

"Seda ei tea keegi, aga meil oleme meie." Vanaema pigistas mu käsivart. (Toona Gottschalk, Elin, 2017 (2013), "Pagulusse: lugu elust, sõjast ja rahust", lk. 293-294) 

Kui antud temaatika huvitab, siis soovitan kindlasti lugeda, väga huvitav ja hästi kirjutatud.

pealkiri: "Pagulusse: lugu elust, sõjast ja rahust"
autor: Gottschalk, Toona Elin
keel: eesti
tõlkija: Kersti Unt
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 454
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2013)
ISBN-13: 9789985341414

inglise keeles: "Into Exile: a life story of war and peace"
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 5/5