09 september 2018

Katrin Pauts "Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu"

Kuuldused Katrin Pautsi uuest, seekord väga isiklikust raamatust jõudsid minuni enne teost ennast. Ema luges ja kommenteeris, ajalehed ja sotsiaalmeedia kajastasid Muhumaa elanike pahameeletormi ning autori enda sõnavõttu. Kõige selle taustal otsustasin, et loen "Minu Muhumaa" läbi ja kujundan oma arvamuse.
Tulevasele lugejale hoiatuseks, et Pautsi Muhumaa on väga kaugel "Siin me oleme" kaudu tekkinud ettekujutusest ja kui te seda ta raamatust otsima lähete, siis pettute kindlasti.
Saaarest endast on raamatus tegelikult väga vähe juttu, autor keskendub oma pere isiklikule loole ning kogemustele selles piirkonnas. Sain teada, et Muhumaa elanikud on täis võõrviha, klatšivad meelsasti ja kahjuks on Pautsi perel palju negatiivseid kogemusi. Samas, kui jätta tekstist välja sõna "Muhu(maa)", siis võinuksid kirjapandud sündmused mu arvates toimuda ükskõik millises väikeses kohas (olen ise pisikesest külast pärit).

"Kui palju on "distantseerimine" mu oma valik? Sain ma kunagi võimalust ise valida?
Või otsustas miny eest mu ema - tema saatus ja tema kirjeldused Muhus üle elatud ebaõiglusest, mis minusse kinnistusid? Ema on mulle maast madalast sisendanud, et meie pere ei kuulu siia. Ta ise ei räägi Muhust palju, tal ei ole Muhuga väga helgeid mälestusi. Palju rohkem olen tema suust kuulnud Võrumaast, kus ema on kaua elanud - sealsed inimesed, kohad ja murdekeel on mulle tuttavad, kuigi ma pole seal kunagi käinud. Tunnen ka Pärnumaad ja sealseid metsi, seal on mu ema sünnikoht Kikepera küla. Mitte asjatult ei räägita emakeele tähtsusest. Nii ongi. Keel, mida räägib su ema, ongi su oma keel. See salvestub sinusse, kodeerib sind ja määrab su identiteedi." (Pauts, Katrin, 2018, "Minu Muhumaa", lk. 64)

Tõsielulist raamatut on raske hinnata, sest mul pole õigust inimese elu ja otsuste üle arvamust avaldada. Ilukirjanduse puhul oleksin juba alguses kisama hakanud, et miks ema minema ei läinud ja seda kõike vaikselt talus, kuid tegelike sündmuste puhul nii ei saa, ma ei tea ju reaalset tausta ega võimalusi.
Lõpphinnangut oli raske anda. "Minu Muhumaa" lihtsalt ei meeldinud mulle. Arvamusel pole mitte midagi pistmist seisukohaga nagu oleks Muhu saar ning selle elanikud kui püha lehm, mille kohta ei tohi midagi halba öelda. Asi on lihtsalt selles, et sedasorti raamatud pole minu teema. Loodan, et raamatu kirjutamine mõjus kirjanikule terapeutiliselt ning rahakotile paksendavalt, siis on asjal vähemalt mingigi kasu sees, sest elu saare peale see tal kindlasti kergemaks ei teinud.

"Ka selles raamatus olen Muhumaast meenutanud pigem halba kui head. kajastan võõrviha, sättisin just selle fookusesse - aga kui palju siis ikkagi on mu elus sõndmusi või inimesi, kus see teravalt väljendub?
Tegelikult on neid vähe. Aga lõppkokkuvõttes on see ikkagi peaaegu ainuke asi, mida oma Muhu noorusest kaasa võtan ja mäletama jään. Kurjuse võim on tõepoolest nii suur." (Pauts, Katrin, 2018, "Minu Muhumaa", lk. 128) 

pealkiri: "Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu"
autor: Pauts, Katrin
keel: eesti
kirjastus: Petrone Print 
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 232

ilmumisaasta: 2018
ISBN-13: 9789949608980 

inglise keeles: pole ilmunud 
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 



Selma Lagerlöf "Löwensköldi sõrmus / Charlotte Löwensköld / Anna Svärd" (Löwensköldi sõrmus I-III)

Goodreadsis olev triloogia tutvustus on huvitav:

Nobeli laureaadi (1909) romaanitriloogia (1925-1928) armastusest ja kaasinimeste teenimisest kui inimliku õnne alusest.
"Löwensköldi sõrmus" – rahvapärimuslik jutustus surnu kättemaksust, mille ohvriks langeb mitu süütut inimest, varjutades ka tulevaste põlvede saatust.
"Charlotte Löwensköldis" kujutab autor nimitegelase, noore tulihingelise aadlineiu ennastsalgavat võitlust oma armsama, elust irdunud fanaatilise pastori Karl-Artur Ekenstedti päästmiseks. Esile kerkib pimeda emaarmastuse motiiv.
"Anna Svärd" on lugu Karl-Arturi õnnetust abielust, tema jätkuvast allakäigust ja ootamatust eneseleidmisest raamatu lõpus, kui Charlotte vabastab ta surnu kättemaksu kehastava deemonliku organistiproua küüsist

"Löwensköldi sõrmus" meeldis mulle väga. See oli nii õudne vaimujutt, et ma ei julgenud pärast lugemist isegi läbi hämara maja kõndida.
"Charlotte Löwensköld" seevastu oli tõeline katsumus. Ma siiamaani imestan, et end sellest läbi närisin, sest iga leheküljega hakkasid kõik tegelased mulle üha rohkem närvidele käima. Nende hulgas polnud mitte ühtegi sümpaatset, kellele keskenduda. Inimesed ei suuda omavahel asju selgeks rääkida, et kes kellega käib ning mida üldse elust tahab ja mina pidin lehekülgede kaupa seda jama välja kannatama. Kõige krooniks oli haiglane ema-poja vaheline armastus. Viimase kahekümne leheküljeni jõudes oli mu mõõt juba korralikult täis, aga otsustasin kindlameelseks jääda ja venitasin lõpuni.
Kolmas osa "Anna Svärd" päästis natuke üldpilti, sest Anna meeldis mulle tegelasena väga. Ta oli tubli ja kange naine, kes lihtsalt luru mehe otsa sattus. Organistiproua oli muidugi omaette frukt, miks ei suutnud keegi seda ussi paika panna? Ahjaa, ta oli ju esimesest osast tuttava surnu kättemaksuingel. 
Ma arvan, et sellest poleks pidanud triloogiat saama.  "Löwensköldi sõrmus" on väga hea ja terviklik õudusjutt, järgnevad osad aga viletsamad. Soovitaksingi lugeda vaid esimest.
Tegelikult oli mul plaan lugeda Selma Lagerlöfi "Gösta Berlingi saagat", sest miskipärast oli mul alati tunne, et seda raamatut lihtsalt peab olema lugenud. Vanemate raamaturiiulis olid olemas nii käesolev triloogia kui saaga. Otsustasin esmalt triloogia kasuks ja nüüd tean, et "Gösta Berlingi saagat" ma kohe kindlasti ei loe, sest Karl-Artur ja Gösta olevat olemuselt sarnased ja teist korda ma sellist tegelast enam üle ei ela. 
Hea, et olin selle arvamuse kirjutamiseks juba veidi maha rahunenud, sest vahetult oleksin end hoopis vihasemalt väljendanud.

pealkiri:"Löwensköldi sõrmus / Charlotte Löwensköld / Anna Svärd  
autor: Lagerlöf, Selma
keel: eesti
kirjastus: Eesti Raamat
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 476

ilmumisaasta: 1994 (esmatrükk 1925)
ISBN-10: 5450022069
ISBN-13: 9785450022062
  
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 2/5 



08 september 2018

Agatha Christie "Kellad" (Hercule Poirot XXXVII)

Sheila Webb töötab Cavendishi sekretäri- ja masinakirjabüroos. Üheksandal septembril läheb ta Wilbram Crecent 19 asuvasse majja, kuhu miss Pebmarsh stenografisti tellis. Kui neiu kohale jõuab, siis on maja uks lahti ning sisse minnes leiab ta põrandalt surnud mehe. Loomulikult tormab Shelia karjudes tänavale ning otse sülle sülle Colin Lambile, kes seda surnukeha asja lähemalt uurima läheb.
Siiani olin lugenud kogumikust "Tuhkur hobune. Kellad" vaid esimest teost ja "Kellad" jäid alati tähelepanuta, aga otsustasin seda viga parandada. Pettusin. Lugu on nõrk ning allapoole Agatha Christie tavalist taset. Nõustun tõlkija poolt raamatu järelsõnasse lisatud väitega:

"Kellad" on väike nägus Poirot-Christie, tasemel teos, ehkki mitte väljapaistev... Kuritegu on tehtud nimme fantastiliseks ja jälgi on põhjalikult segatud, nii segatud, et tegelikult suudab vaid Poirot leida huupi mõistatamise teel; ilmselt meie, lugejad, seda küll ei suuda..." (Times kirjanduslik kaasanne).
(Mark Sinisoo järelsõnast raamatule)

Minu soovitust see raamat ei saa, autorilt on hoopis paremaid teoseid ilmunud. Küllap sai Agatha Christie sellest isegi aru, sest raamatu järelsõnas oli seegi lause:

"Kellad" kuuluvad raamatute hulka, millele autor pühendas vähe aega ja mis ei kajastu tema autobiograafia lehekülgedel.

pealkiri: ilumus kogumikus "Tuhkur hobune. Kellad"
autor: Christie, Agatha

keel: eesti
kirjastus: Eesti Raamat
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 352

ilmumisaasta:1982
 
saksa keeles: "Auf doppelter Spur"
inglise keeles: "Clocks"

Goodreadsi hinnag: 2/5

Agatha Christie "Und dann gabs keines mehr"


Üksikule saarele kogunevad kümme inimest, keda kõiki on kohale meelitatud erinevaid vahendeid kasutades - ühed palgati tööle, teised meelt lahutama. Nad moodustavad nii kirju grupi, et esmapilgul ei ühenda neid mitte miski.
Grammafoniplaadilt tulev hääl avaldab saladuse. Nad kõik on karistuseta jäänud mõrvarid ja on saabunud aeg karistust kanda. Kuigi kõik loodavad, et tegemist on halva naljaga, selgub, et keegi on neile tagaselja surmaotsused määranud ning saarelt elusana nad ei lahku.
Minu silmis on see kõige hirmutavam Agatha Christie romaan  (järgneb "Tuhkur hobune"). Esmapilgul pole ehtsat, st lihast ja luust mõrvarit kuskilt näha ja ta olemasolu on üldse kaheldav. Proovi end panna saarel olijate olukorda, millist õudust tekitab teadmine, et su kaaslased surevad üksteise järel ning pole teada, millal järg sinuni jõuab. Kes on järgmine, kas sina või mõni teine?
Soovitan!

pealkiri: "Und dann gabs keines mehr"
autor: Christie, Agatha
keel: saksa
kirjastus: Hachette Collections
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 272

ilmumisaasta:2008
 
eesti keeles: "Kümme väikest neegrit" (1994), "Ja ei jäänud teda ka" (2008)
inglise keeles:"And Then There Were None"

Goodreadsi hinnag: 5/5