28 juuni 2013

Maggie O'Farrell "Instructions for a Heatwave"

Minu esimene kokkupuude Maggie O'Farelli raamatutega oli tänu Maia soovitusele loetud "The Hand That First Held Mine" ja kuna see mulle väga meeldis, siis tahtsin sama autori uut raamatut kindlasti lugeda.
"Instructions for a Heatwave" tegevustik toimub  tohutu kuumalaine ajal 1976. aasta Londonis. Gretta Riordani abikaasa Robert läheb ühel päeval kodust välja ja jääb kadunuks. Isa kadumisest kuuldes tulevad nende kolm juba täiskasvanud last loomulikult koju. Michael Francis on vanim, ta unistas ajalooprofessoriks saamiseks, kuid sõbranna ootamatu rasedus ja abielu ajas need plaanid sassi ja nüüd töötab ta keskkoolis ajalooõpetajana nind vihkab iga hetke. Monica on teistkordselt abielus ja pole oma valikutes õnnelik, ta igatseb oma esimest meest ning vihkab võõrasema rolli, millesse uus abielu teda sundinud on. Noorim tütar Aoife on sünnist saati pere must lammas olnud, teda peeti väga raskeks lapseks. Tal on düsgraafia ja düsleksia, mida keegi ei avastanud ning nüüd ei oskagi ta lugeda ega kirjutada. Ta on oma saladust väga edukalt varjanud ja keegi ei tea seda. Õed ei ole omavahel kolm aastat suhelnud, sest Monica süüdistab Aoifet oma esimese abielu purunemises. 
Raamat on väga kaasahaaravalt kirjutatud, kuid jäi poolikuks, sest mitmed küsimused, millele ma vastuseid ootasin, jäid tegelikult vastamata. Minu arvates pole see sama hea kui postituse alguses mainitud raamat, kuid siiski hea suvine meelelahutus.    

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

24 juuni 2013

Stephen King "Joyland"

On aasta 1973. ja 21. aastane Devin Jones asub tööle Põhja-Carolina väikelinna "Joyland" nimelises lõbustuspargis. Joylandi kõige hirmutavaks atraktsiooniks on kummitav maja, milles räägitakse ka tegelikult vaim pesitsevat, nimelt tapeti seal mõned aastad tagasi noor tüdruk, kelle mõrv on ikka veel lahendamata. Devin otsustab koos oma kaastööliste Erini ja Tomiga maja vaatama minna ja Tom näebki kummitust. 
Selles raamatus on kõike - rõõmu, kurbust, armastust, vaime ning kuritegu, kuid see pole puhtalt ei armastus- või kriminaalromaan ega õudusjutt, vaid kombinatsioon neist kolmest. Kui teile juhuslikult meenub film "Stand by Me", mis on tehtud Stephen Kingi lühijutu põhjal, siis "Joylandi" lugedes tekkis mul samasugune tagasivaatav ja nostalgiline tunne, kui filmi vaadates.
Väga kiiresti loetav ja nauditav lugemine isegi neile, kes tavaliselt Stephen Kingi raamatutest eemale on hoidnud. Tegelikult kuulun minagi nende hulka, sest olen lugenud vaid üksikuid Kingi raamatuid, näiteks "Rohelist miili", mis on väga hea.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Joyland"


11 juuni 2013

Ära hinda raamatut tema kaante järgi ehk kuidas otsustada, kas raamat on lugemist väärt või mitte?

Juhtusin lugema kohaliku USA suure raamatuketi Barnes and Noble'i raamatublogi ja seal oli huvitav arutelu, mida mõtlesin teiega jagada.  Küsimus on selles, mille põhjal otsustada, kas raamat tasub lugemist või ostmist? Autor nimetab kahte võimalust:
1) "69. lehekülje lugemine" - kui sa tahad teada, kas sa naudiksid selle raamatu lugemist, siis ava 69. lehekülg ja hakka lugema, kui see sulle meeldib, siis osta raamat ära.
2) "alguse lugemine" - raamatu alguse eesmärgiks on sind lugema meelitada ning anda täpselt õigel ajal õiges koguses infot (kirjutaja eelistas seda varianti).

Kolm näidet:

"Kesköö lapsed" Salman Rushdie
algus: "Ma sündisin Bombay linnas... ükskord ammu. Ei, see ei kõlba, kuupäevast ei ole pääsu: sündisin doktor Narlikari sünnitusmajas 15. augustil 1947. aastal. Ja kellaaeg. Ka kellaaeg on oluline. Olgu siis: oli öö. Ei, siin tuleb olla veelgi... Täpselt keskööl, kui aus olla."
 69. lehekülg: "- ei kostnud! - ta oli peaaegu jalul, karje lipsamas ülearu täidlasilt huulilt, kui Rashid teda märkas ja samuti hääle tagasi sai. Paanilises unisoonis huilates tegid mõlemad kannapöörde ja andsid jalgadele valu." 
Antud juhul tundub mulle algus põnevam. Olles seda raamatut lugenud, ütlen, et kui te end esimesest 50st leheküljest läbi närite, siis läheb huvitavamaks. Algus on tegelikult väga raskelt loetav. 

"Tuule vari" Carlos Ruiz Zafon
algus: "Mäletan ikka veel koidikut, mil isa viis mind esmakordselt Unustatud Raamatute Surnuaeda. Oli 1945. aasta varasuvi, me kõndisime mööda tuhkja taeva alla aheldatud Barcelona tänavaid ning hämune päike valgus läbipaistva vase karva vanikuna üle Rambla de Santa Monica.
69. lehekülg: "Clara alasti keha lebas valgetel linadel, mis helendasid nagu äsja pestud siid. Maestro Neri käed libisesid üle tema huulte, kaela ja rindade. Clara valged silmad vaatasid lakke ja tema laud võbelesid, kui muusikaõpetaja ta kahvatute ning värisevate reite vahele tungis"
Hmm, 69. lehekülge lugedes saab  raamatust küll vale ettekujutuse, minu jaoks võidab jällegi algus.

"Maag" John Fowles
algus: "Olen sündinud 1927. aastal perekonna ainsa lapsena; mu vanemad olid mõlemad inglased ja nende sünniaastatele langes tolle koletu kääbuse, kuninganna Victoria hiiglapikk groteskne vari, millest nad oma puuduliku ajalootunnetuse tõttu iial ei suutnud vabaneda."
69. lehekülg: "Sellest esimesest kuriteost üles ärritatud, ei rahuldunud need koletised juba kordasaadetuga: nad surusid vaesekese kõhuli suurele lauale, süütasid küünlad, asetasid meie lunastaja pildi tema silma ette ja panid selle õnnetu naisolendi niuetel toime meie kõige hirmuäratavama müsteeriumi."
Selle 69. lehekülje lugemise peale ma seda raamatut küll kätte ei võtaks.

Kolmandana lisaksin:
3) "teiste arvamuste/hinnangute usaldamine"
Sellele variandile toetun ma ise väga palju, eriti peale seda kui mulle lähim raamatupood uksed kinni pani. Enamasti vaatan Amazonist järgi, kuidas teised lugejad raamatut hinnanud on ja mida postiivse või negatiivsena välja toonud. Kui pole just tegemist kirjanikuga, kes mulle üldiselt meeldib, siis suhtun raamatutesse, mille hinnang jääb 5 palli süsteemis 3-3.5 piiridesse, eelarvamusega. Muidugi olen selle variandiga eksinud ka, sest raamat mis teistelt ülikiitvaid hinnanguid on saanud, pole minu jaoks midagi erilist. Näitena tuleb meelde Vanessa Diffenbaugh "Lillede keel", mis on küll päris hea raamat, aga minu arvates kindlasti mitte 5 punkti vääriline.

Barbaara soovitusel lisan ka neljanda (aitäh Sulle!):
4) "lugemist armastava sõbra raamatusoovitus"
Jah, kui sul on sõber, kellega raamatu- ja lugemishuvi kattuvad, siis on alati võimalus häid raamatuid avastada ja leida. Mina olen raamatusoovitustele alati väga avatud!

Kuidas teie oma raamatuid valite?

Kate Atkinson "Case Histories"

Raamat algab kirjeldustega kolmest erinevast kuriteost, väikese tüdruku salapärane telgist kadumine, noore naise mõrvamine ja mehe tapmine. Tegelikult pole neil juhtumitel mitte midagi ühist ja ainukeseks omavahel ühendavaks lüliks saab eradetektiiv Jackson Brodie. 
Iseenesest on tegemist hea krimkaga, kuid mis mind tõsiselt häiris, on minategelaste ja sündmustiku hüppamine. Korra räägitakse sündmustest, mis toimuvad 1970ndatel, siis jälle tänapäevast jne. Peaaegu iga peatükk on erineva inimese vaatevinklist. Loos järje pidamiseks tuli mõnikord tõsist vaeva näha.
Uuesti ei loeks.
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

07 juuni 2013

Cassandra Clare "The Mortal Instruments" seeria

Mõned nädalad tagasi juhtusin televiisorist "City of Bones" nimelise filmi reklaami nägema, mis tundus piisavalt põnev, et kunagi vaatama minna ja filmi aluseks olev raamat välja otsida. Tegemist on esimese raamatuga kuueosalisest noorteraamatutesarjast, praeguseks on neist ilmunud viis. Kuna ma nad kõik ühe jutiga läbi lugesin, siis ei hakanud viit erinevat postitust tegema. Raamatud järjekorras on:
1. "City of Bones"
2. "City of Ashes"
3. "City of Glass"
4. "City of Fallen Angels"
5. "City of Lost Souls"
Neis raamatutes saavad kokku tavainimeste ja varjudeküttide maailmad ning peategelasteks on New Yorgis elavad teismelised:
Clarissa "Clary" Fray elab koos emaga, ta isa on surnud. Claryle meeldib joonistada ning koos oma parima sõbra Simoniga aega veeta. 
Simon on mängib bändis ja natuke nohik, kes on salamisi Clarysse armunud. 
Jace Wayland,  Isabelle Lightwood ja Alec Lightwood on varjudekütid, st osaliselt inglid, kes jahivad deemoneid. Lisaks deemonitele eksisteerivad nende maailmas ka vampiirid, libahundid, võlurid ja haldjad. Oletan, et Jace võtab selle koha üle, mis "Videviku" sarja lõppemise järel Edwardist tühjaks jäi.
Clary arvab, et ta on täiesti tavaline tüdruk, kuni ta ühel päeval klubis istudes juhtub nägema, kuidas kaks poissi ja tüdruk kolmandat poissi ründavad. Kui ta hirmust karjuma hakkab, siis selgub, et keegi teine peale tema, neid inimesi ei näinud. Loomulikult äratab see ründajate tähelepanu, sest tavainimesed neid üldiselt ei näe. Selgub, et miski Clary maailmas pole nii nagu ta senini arvas, näiteks on ta samuti varjudekütt, kuid ta ema põgenes tavamaailma ja kasvatas teda lihtinimesena. Siinkohal lõpetan, tean, et seda pole viie raamatu sisekirjelduseks kuigi palju, kuid pikemalt kirjutades ütleksin tulevastele lugejatele liiga palju ära.
Tegevus läheb väga kiiresti edasi ning  kogu aeg tahad edasi lugeda, et teada saada, kuidas lugu edasi läheb. Neist viiest on minu arvates kõige kehvem neljas, aga lõppkokkuvõttes mulle see sari väga meeldis ja jään kuuendat ootama.

eesti keeles: 1. "Luude linn", 2. "Tuhast linn".
saksa keeles: kõik on ilmunud, "Die Chroniken der Unterwelt 1-5" nime all




06 juuni 2013

Matthew Quick "The Silver Linings Playbook"

Pat Peoples, kes usub, et tema elu on Jumala loodud film ning sellel on õnnelik lõpp. Nii ongi ta "halvast kohast" (loe psühhiaatriahaiglast) lahkudes veendunud, et tema lahusolek abikaasa Nikkist on vaid ajutine ning kui ta kõvasti püüab ja vaeva näeb, siis saab ta oma naisega lõpuks kokku ja nad elavad õnnelikult kuni oma elu lõpuni. Aja jooksul tuleb teiste inimeste poetatud infost välja, miks Pat seal haiglas oli ja kuidas tema ja naise vaheline suhe tegelikult on.
See raamat on saanud väga häid hinnanguid, kuid minu jaoks jäi natuke nõrgaks ning Pati tegelaskuju muutus tüütavaks. Ei teagi, kas põhjus on minu enda elukogemustes, mida ma siinkohal lahkama ei hakka või selles, et mul pole õrna aimugi, mis mängu Eagles'i võistkond mängib. 

eesti keeles: "Õnneteraapia"
saksa keeles: "Silver Linings"