17 mai 2013

Charlaine Harris "Dead Ever After"

Iga asi saab ükskord läbi ja nii ka Charlaine Harrise Sookie Stackhouse'i raamatusari (nende raamatute põhjal toodetakse ülipopulaarset "True Blood" telesarja). Olen nüüd terve sarja läbi lugenud ja mul on tõsiselt kahju, et autor neljanda või viienda juures ei lõpetanud ja 13 (!) välja venitas. Juba viimased neli olid äärmiselt nõrgad ja selle raamatuga on ta oma fännid tõsiselt välja vihastanud (Amazonis on hetkel hinnangu andjaid olnud üle 1200, neist 600 on andnud vaid 1 punkti 5st, mis on madalaim võimalik hinne). Millega siis kirjanik hakkama sai...

KES EI TAHA TEADA, KUIDAS SARI LÕPPEB, EDASI EI LOE.

Arlene saab vangist välja ja tapetakse. Kuna ta kägistati Sookie salliga, siis pole kahtlusalust vaja kaugelt otsida. Suurem osa raamatust püütaksegi Sookie süütust tõestada.
Ericu ja Sookie abielu on läbi ning pärast lahutust räägivad mõlemad suu puhtaks, lisaks vastastikustele süüdistustele, selgub, et kuigi Eric teadis, et Sookie ei taha vampiiriks saada, plaanis ta teda siiski muuta. Sookie kinnitab veel kord, et talle meeldib inimene olla ning ta naudib päikesepaistet ja päevavalgust. Sookie läheb otsib lohutust sõpradest ning Eric (sund)abiellub 200ks aastaks Oklahoma vampiiride kuningannaga.
Terve raamat kannab "otsade kokkutõmbamise" vaimu, läbi jooksevad paljud eelmistes raamatutes olnud tegelased, kes siis Sookiet vastavalt, kas toetama või tapma tulevad. See pole ei parem ega halvem kui eelnevad neli, kuid lõpplahendus on minu jaoks kiirustatud ja ebaloogiline. Mitte, et sellises kirjanduses loogikat taga ajama peaks, aga vähem kui kuu aega pärast ühe suhte lõppemist teisega abiellumine on minu seisukohast veidi kiirustav.
Nüüd aga vastus küsimusele, miks fännid nii pahased on?
Lugejate kindlaks lemmikuks on viikingvampiir Eric ja telesari pole tema poolehoidjate hulka kindlasti mitte kahandanud. Proua Harris on juba enne välja öelnud, et tema vampiire ei fänna ja Eric on üldse paha tegelane ning teda paneb imestama, et ta lugejatele nii väga meeldib. Seega pole üldse mitte imestada, et Sookie valib omale elukaaslaseks Sami, kes on kujumuutja (ma ei oska paremat shapeshifteri tõlget välja mõelda), aga  siiski surelik ja nö. päevainimene, kellega Sookie ka lapsi saada võib. Enamik raamatule hinnangu andjaid sooovis, et Sookie ja Eric kokku jääks ning süüdistavad kirjanikku Ericu vihkamises ja tegelaskuju rikkumises. Vat nii. Lohutuseks on vaid see, et 16. juunil algab uus "True Bloodi" hooaeg.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

16 mai 2013

Camilla Läckberg "The Stranger"

Lõpuks ometi ka midagi kirjanikult, keda on ka eesti keelde tõlgitud. Siinkohal vabandan oma blogi lugejate ees, et mu lugemisvarasse enamuses need raamatud kuuluvad, mida  eesti keelde (veel) tõlgitud pole. Tavaliselt loen selles keeles, mis on mulle kättesaadavam ja kui mind huvitav raamat on inglise või saksa keeles juba ilmunud, siis ma eesti keelset tõlget ootama ei jää. Eestikeelseid raamatuid loen muidugi ka, aga sel aastal on neid lihtsalt piinlikult vähe kätte sattunud.  
Camilla Läckberg on rootsi krimiautor, kelle raamatute tegevus toimub Fjällbacka asulas. Eesti keeles on ilmunud sarja kaks esimest raamatut: 1. "Jääprintsess" ja 2. "Jutlustaja"
"The Stranger" on sarja neljas raamat. Kuna krimkade puhul on eriti oluline, et toimunut liiga palju ette ei teaks, siis ütlen vaid nii palju, et jätkuvad eelmistes raamatutes alguse saanud sündmused ning lahendamist vajavad kaks esmapilgul teineteisega mitte kuidagi seotud surmajuhtumit (kohalik autoõnnetuses hukkunud naine ning reality show osavõtja).
Olles neli raamatut läbi lugenud, ütleksin et kolmas on kõige parem. Selle raamatu päästis ootamatu lõpplahendus, muidu oleks üsna keskpärane. Lugemist väärib aga sellegi poolest.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Totgesagten"


   

05 mai 2013

Helene Wecker "The Golem and the Jinni"

Kuidas kirjutada raamatuarvustust, mis lugejaid kindlasti raamatut kätte võtma suunaks? Kui ma alustan lausega: "Unustage vampiirid, nõiad, zombied ja haldjad, uued üleloomulikud armastajad on hoopis golem ja džinn", siis arvate te, et see on arvatavasti üsna lääge ning rohkete (veidrate) seksisteenidega teos. Kui ütlen, et selles raamatus on palju arutelu usu ja kultuuri teemadel, siis tundub see lihtsalt igav. Seega ma püüan anda endast parima, et see raamat teilegi põnev tunduks.
19. sajandi lõpu New Yorgis  kohtuvad kaks täiesti erineva taustaga  ning olemuselt vastandlikku olendit. Golem (Chava) on tehtud savist ning tema olemuses on oma peremehele alluda. Chava valmistati poola juudile abikaasaks. Teel Ameerikasse mees sureb ja jätab just elluäratatud golemi üksi. Golem jõuab linna ja kohtub juhuslikult vana rabiga, kes teda uue elu ja kultuuriga tutvustab.
Džinn (Ahmad) oli 1000 aastat pudelisse vangistatud ja Väike-Süüria linnaosas elav plekksepp laseb ta sealt juhuslikult välja. Ahmad on olemuselt kui tuli, mis on harjunud vabana liikuma ja olema, kuid nüüd peab ta õppima uues inimekehas ja olukorras elama.
Autor on küll loonud müstilise maailma, milles elustuvad nii juudi kui araabia kultuuri müstilised tegelased, kuid tegelikult on see raamat uues olukorras ja maailmas kohandumisest, enda leidmisest ja iseenda ning ühiskonna aktsepteerimisest. Lääget armastust ja seksisteene selles pole, on hoopis väga hästi kirjutatud raamat, millele pole mul mitte midagi muud ette heita kui see, et oleks võinud veelgi paksem olla.
Lugege kindlasti!    

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Golem und Dschinn"