07 oktoober 2020

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos "Ära lõigatud"

 
Kohtupatoloog Paul Herzfeld leiab lahatava laiba koljust kapsli, milles on ta tütre Hannah nimi ning telefoninumber. Loomulikult helistab Paul kohe Hannah'le, aga tütre hääle asemel, kuuleb ta hoopis hirmutava sisuga kõneposti. Röövija sõnul on edasised juhised tütre leidmiseks Helgolandi saarel. Helgoland on aga orkaani tõttu maismaast ära lõigatud ja Herzfeldi ainukeseks abiliseks ja käepikenduseks osutub saarele peitu pugenud koomiksikunstnik Linda. Viimasel pole mitte mingit tahtmist laipa lahata (kellel oleks?), kuid ta nõustub ja uuele vihjele järgneb võigas "aaretejaht".
Autoritest nii palju, et Sebastian Fitzek on ülimenukas kirjanik ja Michael Tsokos kohtumeditsiini ekspert. Mõlemad oma ala spetsialistid. Kuna "Ära lõigatud" on nende koostöö tulemus, siis on minul võimatu otsustada, milline osa raamatust ühele või teisele kuulub. Oletame, et Fitzeki poolt tuli süzee ning Tsokose poolt patoloogiatehniline külg.  Olen mõlema kirjutatut enne lugenud ja kohanud nii häid kui halbu raamatuid, kuid "Lahti lõigatud" on üks parimaid. See on kaasahaarav ja põnev, ei mingit pikka sissejuhatust ega tutvustust, lugeja lükatakse kohe sündmuste keskele. 
Minu arvates iseoomustab Fitzeki teoseid heas mõttes jaburdus, st, et ta suudab lood täiesti üle võlli keerata. Kui sa oled korra mõlenud, et nüüd on lagi saavutatud, siis tuleb uus pööre ning järgmine jne. Antud raamatu puhul võiks öelda, et sündmused on "teataval" (kui raamatu läbi loete, siis saate aru, miks ma selle sõna jutumärkidesse panin) määral tõepärased. 
Ma ei usu siiski, et see raamat kõigile lugejaile sobiks, sest on kohati liiga võigas ja detailine, kuid tunnistan ausalt, et mulle mõnikord meeldib selliseid üliveriseid asju lugeda. Teleekraanil ma neid vaadata ei suudaks, kuid paberil lugeda saan. Oktoober on just selline kuu, kus tänu Halloweenile hirmutavaid raamatuid soovitatakse, nii et lugege "Ära lõigatut", igati sobiv. 
Kiidusõnad ka kaanekujundusele!

pealkiri: "Ära lõigatud"
autor: Fitzek, Sebastian; Tsokos Michael
tõlkija: Viilukas, Triinu
keel: eesti
kirjastus: Helios
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 352

ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 2013)
ISBN: 9789949691647
 
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Abgeschnitten"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

*Kirjastus Helios, suur tänu teile! 
 
 
Neilt autoritelt olen lugenud veel:
 

 


06 oktoober 2020

Sandra Brown "Seeing Red"


Algus oli päris huvitav, sest kõik traditsioonilised Browni elemendid olid raamatus olemas - seksikas, vastupandamatu "paha" poiss (John Trapper), kes tegelikult on tundeline ja kannatav ning vääriti mõistetud; naine (Kerra Bailey), kes püüab olla tugev ja professionaalne ning ei julge endale tunnistada, et tunneb mehe vastu tõmmet; natuke kriminaalset ning skandaalset ja loomulikult sellist seksi, kus mees kohe teab, kuidas naist rahuldada. Puudu jäi vaid ootamatu rasedus, sest kondoomi ju loomulikult ei kasutatud. 
Ma ei mäletagi, millal viimati Sandra Browni lugesin, kuid niipalju kui ma mäletan, oli ta vanemates raamatutes ikka natuke liha ka kontide peale kirjutatud. Antud raamatu puhul jäi tunne, et autor polnud isegi viitsinud enam vaeva näha ning pani midagi eelnevate teoste põhjal kokku, sest oli vaja midagi uut avaldada ja raha saada.

pealkiri: "Seeing Red"
autor: Brown, Sandra
keel:
inglise
kirjastus:
Mass Market Paperback
formaat:
taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv:
460
ilmumisaasta: 2018 (esmatrükk 2017)

ISBN-10:
1455572098
ISBN-13:
9781455572090

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Värhängnisvolle Nähe"

Goodreadsi hinnag: 1/5 

04 oktoober 2020

Kristin Hannah "The Great Alone"



Lugu algab 1974. aastal. Ernt Allbright on Vietnami sõja veteran, kes tuli koju tagasi muutunud inimesena. Ta näeb õudusunenägusid, joob palju, on paranoiline ja armukade ning äkkvihaga vägivaldne mees. Kõik see mõjutab ta naise Cora ning kolmeteistkümneaastase tütre Leni elu. Kuna isa ei suuda pikalt ühes kohas tööl püsida, siis kolivad nad palju ja lõpuks jõuavad Alaska üksildusse. 
Loomulikult pole neil aimugi, kuidas sellises ekstreemses olukorras toime tulla, kuid naabrid on sõbralikud ja abivalmid. Cora ja Leni võetakse kiiresti omaks, kuid Ernti käitumist taunitakse. 
Alaska raske elu, üksildus ja pimedus ei mõju Erntile hästi ja ta muutub aina paranoilisemaks ning vägivaldsemaks. Lenit ta ei puutu, kuid peksab Corat. Naine ei taha meest maha jätta, sest mäletab ikka veel ennesõjaaegset Ernti ning leiab vägivallale traditsioonilisi põhjendusi, näiteks, et ta ise provotseeris meest.
Praeguseks olen lugenud nelja Kristin Hannah raamatut ja kaks neist polnud mu arvates eriti head, teised pole ideaalsed, kuid paremad. Antud raamat kuulub viimaste hulka. Viimaste peatükkideni tundus lugu usutav ja hästi kirjutatud. Lõpp oli ettearvatavalt traagiline. Autor jääb oma käekirjale kindlaks ja ei anna õnnelikku elu väärivale tegelasele ilusat elu. Leni oli aga üllatavalt rumal, mul oli raske uskuda, et juristi lapselaps nii käitub. 
Soovitada ei julge, sest perevägivald on valus teema ning seepärast pole ka raamat kerge meelelahutuslik lugemine. Kuid arvan, et see on üks autori parimaid teoseid.

pealkiri: "The Great Alone"
autor: Hannah, Kristin
keel: inglise
kirjastus: St. Martin's Press
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 440

ilmumisaasta: 2018
ISBN-10: 0312577230
ISBN-13: 9780312577230
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Liebe und Verderben"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

Samalt autorilt olen veel lugenud:

08 september 2020

Greer Hendricks, Sarah Pekkanen "Nimetu tüdruk"


Rahahädas meigikunstnik Jessica Ferris osaleb dr. Shieldsi korraldatud psühholoogiauuringus. Vastust nõudvad küsimused pole kergekaalulised,  vaid puudutavad valetamist, petmist ning kuritööle vastavat karistust. Iga vastusega mähib Jessica end üha sügavamale sisse ning lõpuks on tal (ja lugejal) väga raske eristada, kes tegelastest räägib tõtt ning kes valetab. Raamatus esitatav tõde on suhteline ja subjektiivne.
Olen maininud, et tavaliselt olen ülipopulaarsete krimkade suhtes skeptiline,  sest üleskiidetu ei pruugi mu maitsele vastata. Kõik see ei kehti "Nimetu tüdruku" kohta, mis oli üle hulga aja üks ülihea lugemiselamus. Alustasin enne magamajäämist ja ei suutnud enam käest panna.  Õnneks ei pidanud järgmisel päeval tööle minema, nii sain rahulikult lugeda ja neelasin raamatu ühe hooga läbi. Oli väga kaasahaarav ja põnev ning ettearvamatu lõpuga. 

SISURIKKUV INFO:

Olin kogu aeg arvamusel, et tegelikult oli see kahe psühholoogi omavahel kokkulepitud mäng. Lihtsalt võimuvõitlus ja katse, et kumb nad Jessicat rohkem veenda ja mõjutada suudab. Autorite valitud varianti ei osanud ma aimata. 
 
Soovitan soojalt!

pealkiri: "Nimetu tüdruk"
autor: Hendricks, Greer; Pekkanen Sarah
tõlkija: Loog, Tiiu
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 359

ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 2019)
ISBN-13: 9789985348802
  
inglise keeles: "An Anonymous Girl"
saksa keeles: "Die Frau ohne Namen"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

*Kirjastus Varrak, suur tänu teile!

07 september 2020

Stephenie Meyer "Midnight Sun" (Twilight V)

 
"Videviku" (inglise keeles "Twilight") sarja fännidele pole selles raamatus peaaegu mitte midagi üllatavat, sest "Midnight Sun" on põhimõtteliselt "Videvik" Edwardi silmade läbi. Minu jaoks mõjus uudsena vaid see, kui palju Edward kõhkles ja kahtles, enne kui end  piisavalt usaldas ning järele andis. Kahjuks kadus uudsus umbes poole raamatu peale ära ja saja-aastase vampiiri maailmavalu muutus tüütuks. 
Siiski ei kahetse ma ei selle raamatu ostmist ega ka lugemist, sest ohh, milline nostalgialaks see oli. Olin sarja tohutu fänn, kuid viimasest lugemises on möödas kaksteist aastat ja see on piisav aeg detailide unustamiseks. Tookord oli mul "Twilight" peaaaegu peas, nii, et vahetult lugedes, oleksin kindlasti pettunud olnud. 
Kirjutan samamoodi nagu viimase (mitte) Potteri raamatu puhul. Tean, et paljud olid pettunud, kuid minu jaoks oli see tore taaskohtumine vanade sõpradega, kellest polnud juba üle kümne aasta midagi kuulnud. Istusin maha, veetsin nendega mõned tunnid ja siis läksin, teades, et me enam kunagi ei kohtu, lahku.  Südamesse jäi aga soe tunne, et jälle kord nägime.

pealkiri: "Midnight Sun"
autor: Meyer, Stephenie
keel: inglise
kirjastus: Little, Brown Books for Young Readers
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 662

ilmumisaasta: 2020
ISBN-10: 031670704X
ISBN-13: 9780316707046
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Biss zur Mitternachtssonne"

Goodreadsi hinnag: 3/5 



06 september 2020

Hilary Mantel "Aeg äratada surnud" (Thomas Cromwell II)


Triloogia teine raamat, milles Anne Boleyn langeb ja Thomas Cromwell tõuseb. Anne ei suutnud Henryle lubatud-soovitud poega sünnitada, neil on küll tütar, kuid ülejäänud rasedused lõppesid nurisünnitustega. Kuningas leiab Jane Seymouri näol endale uue silmarõõmu ja annab Thomas Cromwellile käsu Annest lahti saada. Ajaloost on teada, et see Thomasel ka õnnestus. Anne hukatakse ja Henry VIII on vaba uuesti abielluma.
Lugesin vahetult ka esimese osa "Wolf Halli" uuesti üle ja alles nüüd suudan Manteli kirjanikuna armastada. Esimene kord lugesin seda viis aastat tagasi ja siis polnud eriti vaimustuses. Usun, et põhjus oli taustateadmiste puuduses, sest kui tegelastes ei orinteeru, siis on raske sisule keskenduda. Sel korral võin julgelt öelda, et mulle meeldis autori stiil väga, nautisin ta oskust sõnu seada. Soovitamisega olen siiski pigem ettevaatlik.

pealkiri: "Aeg äratada surnud"
autor: Mantel, Hilary

tõlkija: Suursalu, Karin
keel: eesti
kirjastus: Pegasus
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 352

ilmumisaasta: 2014
ISBN-13: 9789949531950
 
inglise keeles: "Bring Up The Bodies"
saksa keeles: "Falken"
Goodreadsi hinnag: 4/5


Samalt autorilt olen lugenud veel:
Hilary Mantel "Wolf Hall" 



04 september 2020

Sherrilyn Kenyon "Seize the Night" (Dark-Hunter VI)


Raamatu kaks peategelast on Valerius Magnus ja Tabitha Devereaux. Esimene neist on surematu rooma aadlik, nn. tume kütt (dark-hunter), teine vampiirikütt. Neil pole mitte midagi ühist ja vastandid teatavasti tõmbavad.
Kaksteist aastat tagasi oli mu elus "paranormaalsete armastusromaanide" lugemise periood. Üks tookord avastatud autoritest oli Sherrilyn Kenyon ja tema nn. tumedate küttide sari. Kuigi olen oma riiuleid aastate jooksul tõsiselt sorteerinud, on mõned tolleaegsed lemmikud veel alles ning käesolev on üks neist. Ma ei oska öelda, kuidas on seda üksikraamatuna lugeda, st ilma igasuguste taustateadmisteta, kuid peaks sobima küll.
Olen seisukohal, et seesugusele meelelahutuskirjandusele ei pea ülevalt alla vaatama. Sügavust ja loogikat pole neist tõesti mõtet otsida, kuid nad on hea vaheldus ja aitavad välja, kui aju midagi tõsisemat vastu ei võta. 

pealkiri: "Seize the Night"
autor: Kenyon, Sherrilyn
keel: inglise
kirjastus: St. Martin Paperbacks
formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 325

ilmumisaasta: 2005 (esmatrükk 2004)
ISBN-10: 9780312992439
ISBN-13: 0312992432
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Geliebte des Schattens"

Goodreadsi hinnag: 4/5

23 august 2020

Kristin Hannah "Firefly Lane" (I)



Loo keskmes on kaks sõbrannat, Kate Mularkey ja Tully Hart kes kohtusid 1974. aastal. Mõlemad olid tollal teismelised.
Tully elas koos vanaemaga, ta ema hulkus koos hipidega ringi ja isast polnud midagi teada. Kate pärines traditsioonilisest kodust. Tüdrukud sõbrunevad ning suudavad oma sõprust hoida aastakümneid. Selle aja jooksul saab Tullyst edukas saatejuht ja Kate'ist koduperenaine.
Raamat algab matustega ning kui ma oleksin teadnud, et kadunuke on minu vanune naisterahvas, siis oleksin lugemata jätnud. Lõpetades oli esmane instinkt sellele Goodreadsis kohe viis punkti panna, aga siis hakkasin mõtlema - kas see, et raamat mu ämbrite kaupa pisaraid valama paneb, teeb selle kohe automaatselt heaks? Vastus on eitav, sest umbes viimases kolmandikus käisid tegelased mulle tõsiselt närvidele. 
Mulle meeldis lugeda, kuidas tüdrukutest sõbrannad said, nad kolledžis end leidsid, esimesed töökohad said ja ametialaselt arenesid. Kui Kate jäi pärast esimese lapse sündi koduseks, siis Tully tegi samal ajal televisioonis karjääri. 
Kahjuks ei arenenud ühest hetkest kumbki peategelane enam üldse edasi.  Aeg möödus, aga Kate-Tully ei muutunud üldse, jäi mulje, et nad kordavad kogu ühtesid ja samu (valesid) käitumismustreid. Näiteks ütles Kate Tullyle mitmeid kordi, kuidas oma tütrega Marah'ga (mitte)käituda, kuid Tullyle ei jõudnud see kuidagi kohale. 
Teiseks, Kate'i haigus ja suremine. Tahaks ju mõelda, et kui inimene sureb, siis jääb temast midagi maha, midagi erilist, mille järgi teda mäletada, märk sellest, et elu polnud mõttetult elatud. Kate'le autor seda võimalust ei andnud. Ta oli kolme lapse ema ja koduperenaine ning  teda esitatakse lugejale nii, et tema elus polnudki muud kui tütrega jõukatsumine, poes käimine, pesupesemine ning kõhklused, et äkki abikaasa Johnny armastab ikkagi veel Tullyt. Siis avastatakse Kate'l rinnavähk ning ta sureb. Kõik.
Kolmandaks, kas on tõesti usutav, et isegi kui te olete oma lähedasest sõbrannast suure tüliga lahku läinud, siis ei võta sa oma surmava haiguse diagnoosi saades ühendust ja ei püüa ära leppida? Või kui sina seda ei tee, ütleb keegi su lähedastest sõbrannale? Raamatus aga täpselt nii oligi. Kate oli juba kuid haige, kuid lõpuks helistas ta Tullyle alles siis kui ta juba tõesti suremas oli. 
Neljandaks ning seda on raske kirjutada, aga kuigi kirjanik rõhutas mitmeid kordi, kui lähedased sõbrannad Kate ja Tully on, siis polnud see veenev. Mulle tundus pigem, et Tully teeb ja käsutab ja Kate järgneb. Kas selline on tõeline sõprus? 
Kokkuvõttes hoidis see raamat mind lugemas ja pani nutma ka, aga heaks ma seda nimetada ei saa. 

pealkiri: "Firefly Lane"
autor: Hannah, Kristin
keel: kirjastus: St. Martin's Griffin
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 499

ilmumisaasta: 2009

ISBN-10: 
0312537077
ISBN-13: 9780312537074

eesti keeles: "Jaanimardika tee"
saksa keeles: "Immer für dich da"

Goodreadsi hinnag: 2/5 


09 august 2020

Kazuo Ishiguro "Kui me olime orvud"

Inglane Christopher Banks elas oma lapsepõlves koos vanematega Hiinas ja tal oli jaapanlasest sõber Akira. Christopheri isa töötas oopiumiäriga tegelevas suurfirmas ning ema kritiseeris brittide narkoäri. Pärast vanemate ootamatut kadumist ning arvatavat hukkumist, saadetakse orvuks jäänud poiss tagasi Inglismaale. 1937. aastal tuleb nüüd edukas detektiiv Banks Shanghaisse tagasi, et lõpuks ometi välja selgitada, mis ta vanematega tookord juhtus.  
Võiks arvata, et tegemist on väga lihtsa looga - laps jääb orvuks, kolib läbisugulase juurde elama, saab suureks kasvades oma elu järje peale ning teeb karjääri, kuid pole oma vanemaid unustanud ning läheb lapsepõlvekoju vastuseid otsima. Kuid tegemist on siiski Ishiguro teosega ja seepärast pole kõik alati nii, nagu esmapilgul näib, sest kirjanik oskab väga meisterlikult lugejat vales suunas vedada. 
Christopheri tagasipöördumine Hiinasse on kummaline, lugedes aimad, et midagi on valesti ja mõistad, et ta ei saa olukorrast õigesti aru. Kuna autor ei anna küsimusele "miks" mitte mingit vastust, siis on sinu kui lugeja asi, see vastus leida. Lugesin pärast raamatu lõpetamist ka teiste arvamusi ning Banksi käitumist Shanghais tõlgendati väga erinevalt. Mina defineerisin selle Christopheri soovmõtlemiseks. Ta tahtis nii väga oma lapsepõlve idülli tagasi minna ning vastuseid leida, et ei tõlgendanud olukorda enam objetiivselt, vaid just läbi soovi prisma. Samas on "taaskohtumisele" Akiraga ju loogiline selgitus, et kui aastakümneid on mööda läinud, siis pole enam inimese nägu täpselt meeles ja võib tuttava võõraga segamini ajada?
Raamatu ajalooline aspekt meeldis mulle väga, kuid ma ei soovitaks seda esimeseks Ishiguroks, sest see pole mu arvates nii hea kui teised, mida ma temalt lugenud olen. Alustada võiks näiteks "Päeva riismetest". Siiski tähendab "pole nii hea" antud autori puhul head lugemiselamust.

pealkiri: "Kui me olime orvud"
autor: Ishiguro, Kazuo
tõlkija: Varik, Aet
keel: eesti

kirjastus:
Varrak
formaat:
kõvakaaneline
lehekülgede arv:
349
ilmumisaasta:
2019 (esmatrükk 2000)
ISBN:
9789985347805

inglise keeles: "When We Were Orphans"
saksa keeles: "Als wir Waisen waren"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

*Kirjastus Varrak, suur tänu teile!

 

29 juuli 2020

Deborah Feldman "Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"


Deborah Feldman (sünd. 1986) kasvas üles oma vanavanemate juures, New Yorgi ülikonservatiivses satmar hassiidide (Satmar Hasidic) juudi kogukonnas. Ta ema oli kogukonnast välja heidetud ning vaimse puudega isa polnud võimeline tütre eest hoolitsema. Autor kirjeldab nii lapsepõlve- kui nooruse- ja abieluaastaid ajani, mil tal õnnestus perekonnast lahti murda ja abikaasast lahutada. Kirjelduse põhjal võiks arvata, et ta oli kogukonnast lahkudes vähemalt keskealine, kuid tegelikult vaid 24-25. Ta oli abielludes 17. aastane ja emaks saades 19. Pärast abielulahutust jäi poja hooldusõigus talle ja praegu elavad nad Saksamaal Berliinis. 
Seda juutide kogukonda iseloomustavad eraldatus ümbritsevast ning väga kindlad ja ranged reeglid.  Niisugust käitumist põhjendatakse arusaamaga, et Teise maailmasõjaaegse holokausti põhjustas juutide liigne ühiskonda sulandumine, st kui end kindlalt eradi hoida ja usureeglitest kinni pidada, siis sellist juutide massihävitamist enam ei tule. Deborah meenutab, et ta vanaisa perekond oli enne Teist maailmasõda täiesti tavaline juudi tavaline pere, kuid pärast koonduslaagri üleelamist ning lähedaste kaotust, vanaisa muutus. Kui aus olla, siis saan selle põhjenduse alusel aru, miks inimesed niivõrd konseravatiivse ja piiratud usulahu poole pöörduvad. Ei õigusta, kuid mõistan.
Ranged reeglid kehtisid loomulikult ka lastele ja noortele, kuid "appi, kuidas nii saab" efekti tekitasid minus hoopis need, mis puudutavad abielu.
Abielus naised ajavad juuksed maha ning kannavad parukat, sest vaid nii on kindel, et ükski juuksekarv näha pole. Menstruaalveri ning seega ka menstrueeriv naine on räpased ning mees võib naisele uuesti läheneda alles siis, kui teatud arv päevi pole ühtegi tilka verd tulnud ja naisel puhastatavas vannis käidud.
Noori tüdrukuid hoitakse oma keha osas nii saladuses, et Deborah'l ei tulnud pähegi end lähemalt uurida. Nii oli ta abieluõpetusetundides ahastuses, sest ei teadnud endal sobivad "auku"'olevat.
Deborah ja ta mehe abielu sai väga vale alguse, sest esimene vahekord ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Loomulikult teadsid sellest ebaõnnestumisest juba järgmisel hommikul kõik ja läks kuid, enne kui seksuaalakt õnnestus. Abielunaisena oli Deborah'l oma mehe ees kohustus igal reedel vahekorras olla, (loomulikult siis kui ta puhas on), sõltumata siis sellest, kas tahab või mitte. Ta võrdleb oma meest kiimas koeraga, kes end tema, kui mööbli najal nühkimas käib.
2006. aastal kolisid nad perega Airmonti New Yorgi osariigis ja Deborah hakkas abikaasa eest varjates, Sarah Lawrence Kolledžis inglise kirjandust õppima. Koolis käies rikkus ta riietumisreegleid ning pani salaja hoopis teksad jalga ning lasi juustel paruka all kasvada. Kuna nende poeg pidanuks kolme aastasel religiosses koolis õppima hakkama, siis otsustas Deborah koos pojaga kogukonnast lahkuda ja tegi oma otsuse 2010. aastal teoks.
"Unorthodox" on mõnes mõttes väga sarnane Tara Westoveri raamatuga "Educated", sest mõlemad räägivad väga äärmuslikest elustiilidest. Julgen öelda, et kui meeldis üks, siis peaks ka teine sobima. Seegi raamat tekitas pärast ilmumist ta endises kogukonnas suurt pahameelt ning liikmete sõnul on see valesid täis. Läbi lugedes saan täiesti aru, miks ta eksmees vihane on.
Loodan ma väga, et ta kirjutab raamatu ka sellest, kuidas ta uus elu Saksamaal alguse sai. Oleks huvitav ta kohanemisest lugeda.

pealkiri: " Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"
autor: Feldman, Deborah
keel: inglise
kirjastus: Simon Schuster
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 272

ilmumisaasta: 2012
ISBN-10: 1439187010
ISBN-13: 9781439187012
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Unorthodox"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

PS. Netflixi pealt jookseb samanimeline sari, mis sai inspiratsiooni käesolevast raamatust, kuid polevat üksühele. Ma pole sarja vaadanud ja seepärast ei oska täpsemalt kommenteerida.