Niklas Natt och Dag "1794" (II)

"1794" ülesehitus on identne esimese raamatu (e.k. "Stockholm 1793") omaga. Teos on jagatud neljaks osaks, üks iga aastaaja kohta, mis ei esine traditsioonilises "kevad, suvi, sügis, talv" järjestuses, vaid segamini aetult. Tervikpildi saamiseks tuleb terve raamat läbi lugeda. 

Väikeste mööndustega võib öelda, et peategelasedki ning kurjategija-ohver on samad inimesed. Suhtumine kaasinimestesse pole vahepeal muutunud, suurem osa tegutseb ikka oma ihadest-tahtmistest lähtudes ja vaatab teisi ussikestena, keda võib süümepiinadeta jalge alla talluda. 

Esimene neljandik räägib kurjategija ja ohvri kohtumisest ning seda lugedes olin valmis raamatut käest panema, sest teadsin täpselt, kuidas see asi laheneb. Süžee oli lihtsalt nii ettearvatav. Kuid sundisin end edasi lugema ning järgmistes osades muutusid kolm peategelast ohvrist olulistemaks. 

Olen selle raamatu postituse otsas istunud juba tükk aega, sest kui aus olla, siis ei teagi, mida ma lõppkokkuvõttes arvan. Mu hinnangut mõjutab üks-ühele kattuvus esimese osaga.  On see hea, sest  meil on tegemist sarjaga ja nii on kõik raamatud ühesugused või halb, sest näitab selgelt, et autoril on kindel raam, mida ta lihtsalt uuesti täidab? Ütlen ausalt, et minu jaoks jäi loomingulisusest vajaka. Polnud tunnet, et see on järg, vaid lihtsalt esimese raamatu uuesti kirjutatud variant. Suurim erinevus on, et "1794-s" pole nii palju igasugu sopa ja jälkuse peale rõhutud, see pole "püüan nina kinni hoida ja mitte oksendada" vastik, vaid inimlikke kannatusi ja kaotusi täis, valus lugemine. Kõik hea, millega esimene raamat lõppes, kadus. 

Kui triloogia viimane osa ilmub, siis loen, sest tahan teada, mida kirjanikul meile veel varuks on, kuid "The Wolf and the Watchmani" järgset vaimustust minus enam kahjuks pole.

pealkiri: "1794"
autor: Natt och Dag, Niklas

keel: saksa 

kirjastus: Piper

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 560
ilmumisaasta: 2020

ISBN-13: 9783492061940
  

eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2.5/5

Samalt autorilt olen lugenud veel:
Niklas Natt och Dag "The Wolf and the Watchman"

Alison Weir "Jane Seymour: The Haunted Queen" (Six Tudor Queens III)

Oleme järjega jõudnud kolmanda kuningannani. Kui Henry VIII jaoks oli Jane Seymour abikaasadest arvatavasti kõige olulisem, sest naine sünnitas talle kauaoodatud poja, siis ajalooliste romaanide seisukohast on ta tagasihoidlik tegelane, kellest kirjutatud lood mind enamasti lugema ei kutsu.
Alison Weir püüab Jane'i lugejaile tuttavamaks ja lähedasemaks kirjutada ning räägib meile vanatüdrukust, keda keegi naiseks ei tahtnud, aga lõpuks kuninga tähelepanu haaras. Nii, et natuke Tuhkatriinu muinasjutu moodi.
Jane on nii iseloomu kui käitumise poolest Anne'i täielik vastand ning näis tõepoolest Henryt armastavat. Erinevalt Anne'st polnud tal aga võimalust oma kõrget positsiooni ära kasutada, sest selleks ajaks oli Henry võimukast naisest tüdinenud ning Jane teadis liigagi hästi, mis juhtub kuningannadega, kes kuninga tahtmist ei täida. 

Raamat ei ole sugugi halb, kuid Jane jättis mu täiesti ükskõikseks, temas ei olnud midagi, mis tekitanuks minus (eba)sümpaatiat. Samas oli ka huvitav, sest sarja esimesed kolm raamatut moodustavad väga hea terviku.  Katariina, Anne ja Jane olid nö. ametialaselt omavahel tihedalt seotud, näiteks oli Anne Katariina õuedaam ning me loeme tema suhtest Henryga nii Katariina kui Anne'i silmade läbi. See annab lugejale võimaluse näha samu sündmusi erinevatest vaatenurkadest ning mitmel juhul tuleb välja, et asjad polnud sugugi nii nagu need kõrvalseisjatele paistsid. Soovitan lugeda.

pealkiri: "Jane Seymour: The Haunted Queen" autor: Weir, Alison

keel: inglise 

kirjastus: Headline Review

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 531
ilmumisaasta: 2018

ISBN-10: 1472227670
ISBN-13: 9781472227676
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3.5/5

Samalt autorilt olen lugenud veel:
1. Alison Weir "Katherine of Aragon: the True Queen" (Six Tudor Queens I)
2. Alison Weir "Anne Boleyn: A King's Obsession" (Six Tudor Queens II)

Alison Weir "Anne Boleyn: A King's Obsession" (Six Tudor Queens II)

Anne Boleyni ja Henry VIII (armastuse)lugu võib jutustada mitut moodi. Alison Weiri nägemuses oli Anne noor, haritud naine, kellele Henry oma käitumisega esialgu head muljet ei jätnud ja oli suhtega nõus vaid omakasu pärast. Lõpuks Anne küll armus, aga mitte mehesse, vaid võimu, mida kuningannaks olemine andis. Ajaloost on teada, et nende abielu lõppes traagiliselt - Anne'i süüdistati riigireetmises ning hukati ja Henry abiellus oma kolmanda naisega. 

Kuigi autor hoiab ajaloolisest taustast kinni, esitab ta sündmused nii, et lugeja tajub äratundmist-mõistmist, et sadu aastaid tagasi elanud inimesed polnudki tänapäevastest nii väga erinevad. Mõni võib küll pettuda, et ei leia raamatust "lubatud" ilusat armastuslugu, aga kes tuleb väitma, et praegu pole suhteid, milles üks osapool on vaid kasude pärast. 

Selle raamatu Anne pole meeldiv inimene, ta on tujukas ja enesest liiga heal arvamusel, kuid just see oligi huvitav. Tore oli kohata "mitte nii toredat" naispeategelast. Soovitan lugeda.

pealkiri: "Anne Boleyn: A King's Obsession"
autor: Weir, Alison 

keel: inglise

kirjastus: Headline Review

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 544
ilmumisaasta: 2017

ISBN-10: 147222762X
ISBN-13: 9781472227621
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Samalt autorilt olen arvustanud veel:
Alison Weir "Katherine of Aragon: the True Queen" (Six Tudor Queens I")

Alison Weir "Katherine of Aragon: the True Queen" (Six Tudor Queens I"

Henry VIII ja ta kuue naise lugu käsitletakse ajaloolistes romaanides tihti ning Alison Weir on võtnud nõuks neist igaühe kohta raamat kirjutada. Käesolevaks hetkeks on sarjas ilmunud viis teost.
Katariina Aragonist oli esmalt abielus Henry vanema venna Arthuriga, kuid jäi viimase surma järel leseks, Henry troonile tõustes, sai tema naiseks ning kuningannaks. Nende armastuslugu algas kirglikult ja paljulubavalt, kuid lõppes traagiliselt, sest suhtest ei sündinud loodetud meessoost järeltulijat. Henry lahutas end abikaasast ja abiellus Anne Boleyniga, Katariina aga suri kõrvaleheidetuna üksinduses ning vaesuses.
See oli mu esimene Alison Weiri raamat ja ta kirjutamisstiil meeldis mulle väga. Selles ei olnud tohutu pikke ja põhjalikke kirjeldusi, mida mõnikord ajaloolistes romaanides kohata võib, tegelased olid tavalised inimesed, koos oma heade ja halbade külgedega. Huvitav oli lugeda, et autoril oli Katariina ja Arthuri abielu osas vaatenurk, mida ma enne kuskilt mujal kohanud polnud. Soovitan, kui temaatika huvi pakub.

pealkiri: "Katherine Katherine of Aragon: the True Queen"
autor: Weir, Alison

keel: inglise

kirjastus: Headline Fiction

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 696
ilmumisaasta: 2016

ISBN-10: 1472227476
ISBN-13: 9781472227478
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Emil Kolozsvar Grandpierre "Imeflööt"

Minu lapsepõlve lugemisvarasse kuulus punase kaanega, 1981. aastal ilmunud "Imeflööt". Ma armastasin muinasjutte ning lugesin toda raamatut lugematu arvu kordi, ikka uuesti ja uuesti.
2006. aastal ilmus Varrakult uus ja põhjalikum väljaanne, mille loomulikult endale ka ostsin. Olen seda raamatut aastate jooksul mõned korrad sirvinud, kuid kaanest-kaaneni läbilugemist ei mäleta. Karantiinis istudes alustasin ja kuigi pidasin vapralt lõpuni vastu, siis tõdesin, et see polnud sobiv lugemine. Muinasjuttude kõrvalt pääsesid mõtted ikka oma soovimatut rada uitama.
Kui ma selle kogemuse põhjal nüüd raamatut hindama hakkaksin, siis tuleks halb ning vale hinnang, sest ajastus oli täiesti vale. Kunagi loen uuesti.

pealkiri: "Imeflööt"
autor: Grandpierre, Kolozsvar Emil

keel: eesti

kirjastus: Varrak

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 364
ilmumisaasta: 2006

ISBN: 998531266
  

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: /5 (ülal mainitud põhjustel jätan hinde andmata)

Romy Hausmann "Liebes Kind"

Neliteist aastat tagasi kadus kahekümne kolme aastane Lena.

"Am ersten Tag verliere ich mein Zeitgefühl, meine Würde und ein Backenzahn. Dafür habe ich jetzt zwei Kinder und eine Katze. Einen Mann habe ich auch." (Hausmann, Romy, "Liebes Kind", 2019, lk. 11)*

Raamatus on kolm jutustajat - röövitud naine, ta tütar ning Lena isa.  Esimestest lehekülgedest peale hakkad puzzletükkide kaupa lõpplahenduse poole liikuma ning  erinevate inimeste vaatenurki lugedes aru, et kõik pole täpselt nii, nagu sulle räägitakse, aga samas pole ka piisavalt palju fakte, et seda ümber lükata. Autori kiituseks peab ütlema, et ta ei vea lugejat teadlikult vales suunas, vaid lihtsalt valib väga hoolikalt, millal mingit infot anda. Oleksin väga üllatunud, kui keegi väidab, et ta teadis juba alguses, mis täpselt lahti on.
Käesolev raamat oli eelmisel aastal saksa edetabelites kindlalt sees ja seepärast olin skeptiline, sest populaarusus ei tähenda ju automaatselt kvaliteeti. Kui suvel Leipzigis raamatupoes käisin, siis juhtusin müüja otsa, kes oskas mulle erinevaid raamatuid laita ja soovitada. Ta kiitis Hausmanni väga ja kuna olin raamatuostu meeleolus, siis ostsin ära.
Mul on väga hea meel, et ta soovitust kuulasin, sest see raamat oli juba esimestest lausetest peale ülipõnev. Idee pole pole ju iseenesest uudne, näiteks meenub kohe raamat "Tuba", milles on samuti juttu röövitud naisest ja ta lapsest, kuid autor suudab lugu esitada nii, et lugedes pole kordagi igav, pigem ei jõua piisavalt kiiresti edasi.
"Dear Child" on varsti ka inglise keeles ilmumas ning kui teil on plaan lugeda, siis soovitan sisututvustuse lugemata jätta. Nad on sinna lisanud lause, mis avaldab sisu natuke liiga palju, ilma on põnevam. Muus osas saab see raamat minu ülisooja soovituse.

pealkiri: "Liebes Kind"

autor: Hausmann, Romy

keel: saksa

kirjastus: dtv verlag

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 432
ilmumisaasta: 2019

ISBN-13: 9783423435611
  

eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: "Dear Child" (ilmumas)

Goodreadsi hinnag: 5/5 

*Vabas tõlkes:

"Esimesel päeval kadus mu ajataju, eneseväärikus ning hammas. Selle eest on mul nüüd kaks last ja kass. Mees on mul ka."

Andrei Hvostov "Sillamäe passioon"

Pealkirja ja sisututvustuse järgi ootasin kirjaniku mälestusi elust nõukogudeaegsel Sillamäel ja neid ma ka sain. Olles ise 1976. aasta väljalase, tuli palju nii tuttav ette kui ka üllatusena. Näiteks ei osanud ma arvata, et Sillamäel oli eestikeelne kool.
Tõrvatilgaks meepotis olid mõned kirjaniku liiga avameelsed meenutused, mille oleksin meelsasti lugemata jätnud. Saan aru, et autobiograafiliste raamatute puhul tekib alati küsimus, et kui palju ja kui ausalt kirjutada ning nö. täiesti alasti võtmist tuleb imetleda, kuid antud juhul oleksin eelistanud teatud mälestuste väljajätmist. Need ei andnud Sillamäe kui elukoha tutvustusele midagi juurde.
Lõppkokkuvõttes lugemist otseselt ei kahetse, aga ülivaimustuses ka polnud. 

pealkiri: "Sillamäe passioon"
autor: Hvostov, Andrei

keel: eesti

kirjastus: Petrone Print

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 304
ilmumisaasta: 2011

ISBN-13: 9789949907687
  

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3/5 

M.T. Edvardsson "A Nearly Normal Family"

Politsei sõnul tappis 19 aastane Stella 32 aastase mehe.
Mis juhtub su "tavalise" perekonnaga pärast seda kui ühte pereliiget süüdistatakse mõrvas? Raamatus esitavad omapoolse vaatenurga kõik kolm pereliiget, isa on paanikas, ema rahulik ning tütar selgitav.
Suurema osa ajast on õhus küsimus, kas Stella tõesti ongi mõrvar või mitte, kuid kuriteost huvitavam ja õõvastavam oli minu jaoks hoopis kogukonna aspekt. Kui alguses tundus inimestele võimatu, et kirikuõpetaja ja advokaadi perekonnas võib sirguda mõrvar, siis samm-sammult hakkavad isegi kõige ustavamad toetajad kahtlema. Inimeste meelemuutus ei peaks  üllatama, aga on ikkagi šokeeriv. Autor on selle hästi kirja pannud.

Mulle meeldis, nii tore oli üle hulga aja lugeda head kriminulli. Julgen soovitada ka.

pealkiri: "A Nearly Normal Family"

autor: Edvardsson, M. T. 

keel: inglise

kirjastus: Celadon Books

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 400
ilmumisaasta: 2019 (esmatrükk 2018)

ISBN-10: 1250204437

ISBN-13: 9781250204431
 

eesti keeles: "Täiesti tavaline perekond"

saksa keeles: "Die Lüge"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5

John Grisham "The Reckoning"

Raamatu võib jagada kolmeks osaks. Esimene neist viib meid 1946. aasta Mississippi osariiki Usas. Ühel oktoobrikuu hommikul ärkab teise maailmasõja veteran Pete Banning kindla veendumusega, et täna tapab ta ühe mehe. Kuid esmalt sööb ta rahulikult hommikust, siis võtab oma püssi ning lasebki kohaliku kirikuõpetaja Dexter Belli maha. Elanikud on jahmunud ega suuda mõista, miks nende armastatud sõjakangelane nii käitus, kuid Pete keeldub igasugustest omapoolsetest selgitustest ja kohtuistung lõppeb surmamõistva otsuse ning elektritooliga.
Teine osa keskendub Pete'i sõjaaegsetele aastatele. Ta sõdis jaapanlaste vastu, sattus Filipiinidel vangi ning oli üks Bataani surmamarsil olnud sõduritest.
Viimases kolmandikus tuleb välja, et kuriteo tagajärgede all ei kannata mitte ainult ohver ja ta perekond, vaid ka kurjategija pereliikmed. Pete'i lapsed olid juhtunu ajal kodust eemal kolledžites. Mees oli enda arvates kõik korralikult läbi mõelnud ning varanduse eelnevalt poja-tütre omandisse kandnud, kuid ta ei osanud ette näha, et Belli lesk lapsed kohtusse annab ja nad lõpuks kõigest ilma jäävad.
Raamatu alguses tuli välja, et Pete'i naine Liza on hullumajas, kuid ta seal viibimise põhjused olid hägused. Nüüd selgub, et kui Pete sõjas kadunuks jäi, otsis Liza lohutust mustanahalise mehe seltsist, jäi rasedaks ning Dexter Bell aitas naise hädast välja. Kui Pete petmisest teada sai, siis ei julgenud naine talle õige armukese isikut avaldada, vaid näitas kirikuõpetaja peale. Liza läks pärast seda ülestunnistust "vabatahtlikult-sunniviisiliselt" hullumajja ning Pete, kes ei suutnud reetmisega leppida, tappis Belli. Liza aga elas oma viimased elupäevad suure süükoormaga.
Esimene osa meeldis mulle vaatamata kurvale lõpule väga, täpselt selline advokaatide ja kohturuumiga lugu nagu Grishamilt oodata võib, kuid siis hakkas allapoole kiskuma. Sõjaaegne periood polnud halvasti kirjutatud ning andis Pete'i mõistmiseks tausta, kuid ma pole kindel, et see teema vääris antud raamatus nii pikka käsitlust.
Lõpu puhul püüdsin meeles pidada, raamatu alguses mainitud fakti, et 1940ndatel valitses Mississippi osariigis väga rassistlik õhkkond, kus valgel inimesel oli seadusevastane mustanahalisega intiimsuhtes olla. Pete oleks oma naise armukese niikuinii tapnud, vahe on vaid selles, et kui selleks oleks olnud mustanahaline mees, siis oleks ta arvatavasti ise ellu jäänud.
Samas, miks ei võinud Lizal uus kallim olla, Pete oli ju oletatavasti surnud? Küllap ootasid kõik, et ta leinab oma kaasat kuni elu lõpuni, ridade vahelt tuleb välja, et seksi nautiv ja vajav naine oli tolleaegse ühiskonna silmis halb.

Lõppkokkuvõttes see lugu kahest täiesti mõttetust surmast ja nende järelkajadest, mulle eriti ei meeldinud.

pealkiri: "The Reckoning"
autor: Grisham, John

keel: inglise

kirjastus: Doubleday Books

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 420
ilmumisaasta: 2018 

ISBN-10: 0385544154
ISBN-13: 9780385544153
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Das Bekenntnis"

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 

Marcelo Hernandez Castillo "Children of the Land"

Marcelo Hernandez Castillo tuli illegaalse immigrandina Mehhikost Ameerikasse juba väikese lapsena. Vanemate omavahelised suhted polnud head, isa oli äkkvihaga ning ema suhtes vägivaldne. Kui isa 2003. aastal Usast välja saadeti ning kümneaastase riiki sisenemise keelu sai, siis oli see perele omamoodi kergenduseks. Ema jäi lastega Usasse. Kui isa pärast keeluaja lõppu ikkagi tagasi tulla ei saanud, otsustas ema vaatamata laste vastuseisule, Mehhikosse abikaasa juurde kolida.
Mõnda aega tagasi vaatasin Netflixi pealt sarja "Living Undocumented", mis räägib illegaalsetest immigrantidest Usas ning sari koos raamatuga moodustas teineteist täiendava terviku. Nende inimeste ühiseks jooneks on hirm silma paista ja politsei tähelepanu äratada, näiteks ei ületa nad autoga sõites kunagi kiirust. Illegaalse staatuse saladuses hoidmise tähtsus, tehakse lastele juba maast-madalast selgeks. Castillo meenutab, et tal oli kergem tulevasega voodisse minna, kui talle oma dokumentide puudumisest rääkida. See nõudis seksist suuremat usaldust.  

Lugema hakates olin lihtsalt vaimustuses ning arvan, et see oleks nii ka jäänud, kui oleksin saanud raamatu ühe jutiga läbi lugeda. Kahjuks või õnneks pidin vahepeal magama minema ning järgmisel päeval puhanuna lõpetama. Siis olin ka juba rohkem kriitiline, sest sisukirjelduse järgi oodanuksin rohkem mälestusi lapse- ja noorukipõlvest, kuid neid oli liiga napilt. Suurem osa raamatust keskendub ta enda ja vanemate staatuse seaduslikuks muutmise püüdlustele. Kes on vähegi Ameerika immigratsiooni bürokraatiaga kokku puutunud, teavad, et see pole kerge protsess. Castillol endal "vedas" sest ta abiellus Usa kodanikuga ning sai seeläbi õiguse rohelist kaarti taodelda (Usa mittekodaniku residentsust tõestav dokument).
Epiloogis mainib ta, et on juba pool aastat kaine olnud, mis minu tõlgenduse järgi tähendab, et ta kirjutas raamatut alkoholiuimas ning järele mõeldes, tundusid mõned stseenid tõesti purjus pea sonimisena. Kuid, see raamat on kindlasti väärt lugemist, sest autor kirjutab enda isiklikest kogemustest ja teab, millest räägib. 

pealkiri: "Children of the Land"
autor: Castillo, Hernandez Marcelo

keel: inglise

kirjastus: Harper

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 384
ilmumisaasta: 2020

ISBN-10: 0062825593
ISBN-13: 9780062825599
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4/5