Katrin Pauts "Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu"

Kuuldused Katrin Pautsi uuest, seekord väga isiklikust raamatust jõudsid minuni enne teost ennast. Ema luges ja kommenteeris, ajalehed ja sotsiaalmeedia kajastasid Muhumaa elanike pahameeletormi ning autori enda sõnavõttu. Kõige selle taustal otsustasin, et loen "Minu Muhumaa" läbi ja kujundan oma arvamuse.
Tulevasele lugejale hoiatuseks, et Pautsi Muhumaa on väga kaugel "Siin me oleme" kaudu tekkinud ettekujutusest ja kui te seda ta raamatust otsima lähete, siis pettute kindlasti.
Saaarest endast on raamatus tegelikult väga vähe juttu, autor keskendub oma pere isiklikule loole ning kogemustele selles piirkonnas. Sain teada, et Muhumaa elanikud on täis võõrviha, klatšivad meelsasti ja kahjuks on Pautsi perel palju negatiivseid kogemusi. Samas, kui jätta tekstist välja sõna "Muhu(maa)", siis võinuksid kirjapandud sündmused mu arvates toimuda ükskõik millises väikeses kohas (olen ise pisikesest külast pärit).

"Kui palju on "distantseerimine" mu oma valik? Sain ma kunagi võimalust ise valida?
Või otsustas miny eest mu ema - tema saatus ja tema kirjeldused Muhus üle elatud ebaõiglusest, mis minusse kinnistusid? Ema on mulle maast madalast sisendanud, et meie pere ei kuulu siia. Ta ise ei räägi Muhust palju, tal ei ole Muhuga väga helgeid mälestusi. Palju rohkem olen tema suust kuulnud Võrumaast, kus ema on kaua elanud - sealsed inimesed, kohad ja murdekeel on mulle tuttavad, kuigi ma pole seal kunagi käinud. Tunnen ka Pärnumaad ja sealseid metsi, seal on mu ema sünnikoht Kikepera küla. Mitte asjatult ei räägita emakeele tähtsusest. Nii ongi. Keel, mida räägib su ema, ongi su oma keel. See salvestub sinusse, kodeerib sind ja määrab su identiteedi." (lk. 64)

Tõsielulist raamatut on raske hinnata, sest mul pole õigust inimese elu ja otsuste üle arvamust avaldada. Ilukirjanduse puhul oleksin juba alguses kisama hakanud, et miks ema minema ei läinud ja seda kõike vaikselt talus, kuid tegelike sündmuste puhul nii ei saa, ma ei tea ju reaalset tausta ega võimalusi.

Lõpphinnangut oli raske anda. "Minu Muhumaa" lihtsalt ei meeldinud mulle. Arvamusel pole mitte midagi pistmist seisukohaga nagu oleks Muhu saar ning selle elanikud kui püha lehm, mille kohta ei tohi midagi halba öelda. Asi on lihtsalt selles, et sedasorti raamatud pole minu teema. Loodan, et raamatu kirjutamine mõjus kirjanikule terapeutiliselt ning rahakotile paksendavalt, siis on asjal vähemalt mingigi kasu sees, sest elu saare peale see tal kindlasti kergemaks ei teinud.

"Ka selles raamatus olen Muhumaast meenutanud pigem halba kui head. kajastan võõrviha, sättisin just selle fookusesse - aga kui palju siis ikkagi on mu elus sõndmusi või inimesi, kus see teravalt väljendub?
Tegelikult on neid vähe. Aga lõppkokkuvõttes on see ikkagi peaaegu ainuke asi, mida oma Muhu noorusest kaasa võtan ja mäletama jään. Kurjuse võim on tõepoolest nii suur." (lk. 128) 

pealkiri: "Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu"
autor: Pauts, Katrin

keel: eesti

kirjastus: Petrone Print 

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv:
ilmumisaasta: 232

ISBN-13: 9789949608980 

inglise keeles: pole ilmunud 

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 


*kaanepilt Goodreadsist  

Selma Lagerlöf "Löwensköldi sõrmus / Charlotte Löwensköld / Anna Svärd" (Löwensköldi sõrmus I-III)

Goodreadsis olev triloogia tutvustus on huvitav:

Nobeli laureaadi (1909) romaanitriloogia (1925-1928) armastusest ja kaasinimeste teenimisest kui inimliku õnne alusest.
"Löwensköldi sõrmus" – rahvapärimuslik jutustus surnu kättemaksust, mille ohvriks langeb mitu süütut inimest, varjutades ka tulevaste põlvede saatust.
"Charlotte Löwensköldis" kujutab autor nimitegelase, noore tulihingelise aadlineiu ennastsalgavat võitlust oma armsama, elust irdunud fanaatilise pastori Karl-Artur Ekenstedti päästmiseks. Esile kerkib pimeda emaarmastuse motiiv.
"Anna Svärd" on lugu Karl-Arturi õnnetust abielust, tema jätkuvast allakäigust ja ootamatust eneseleidmisest raamatu lõpus, kui Charlotte vabastab ta surnu kättemaksu kehastava deemonliku organistiproua küüsist

"Löwensköldi sõrmus" meeldis mulle väga. See oli nii õudne vaimujutt, et ma ei julgenud pärast lugemist isegi läbi hämara maja kõndida.
"Charlotte Löwensköld" seevastu oli tõeline katsumus. Ma siiamaani imestan, et end sellest läbi närisin, sest iga leheküljega hakkasid kõik tegelased mulle üha rohkem närvidele käima. Nende hulgas polnud mitte ühtegi sümpaatset, kellele keskenduda. Inimesed ei suuda omavahel asju selgeks rääkida, et kes kellega käib ning mida üldse elust tahab ja mina pidin lehekülgede kaupa seda jama välja kannatama. Kõige krooniks oli haiglane ema-poja vaheline armastus. Viimase kahekümne leheküljeni jõudes oli mu mõõt juba korralikult täis, aga otsustasin kindlameelseks jääda ja venitasin lõpuni.
Kolmas osa "Anna Svärd" päästis natuke üldpilti, sest Anna meeldis mulle tegelasena väga. Ta oli tubli ja kange naine, kes lihtsalt luru mehe otsa sattus. Organistiproua oli muidugi omaette frukt, miks ei suutnud keegi seda ussi paika panna? Ahjaa, ta oli ju esimesest osast tuttava surnu kättemaksuingel. 
Ma arvan, et sellest poleks pidanud triloogiat saama.  "Löwensköldi sõrmus" on väga hea ja terviklik õudusjutt, järgnevad osad aga viletsamad. Soovitaksingi lugeda vaid esimest.
Tegelikult oli mul plaan lugeda Selma Lagerlöfi "Gösta Berlingi saagat", sest miskipärast oli mul alati tunne, et seda raamatut lihtsalt peab olema lugenud. Vanemate raamaturiiulis olid olemas nii käesolev triloogia kui saaga. Otsustasin esmalt triloogia kasuks ja nüüd tean, et "Gösta Berlingi saagat" ma kohe kindlasti ei loe, sest Karl-Artur ja Gösta olevat olemuselt sarnased ja teist korda ma sellist tegelast enam üle ei ela. 
Hea, et olin selle arvamuse kirjutamiseks juba veidi maha rahunenud, sest vahetult oleksin end hoopis vihasemalt väljendanud.

pealkiri:"Löwensköldi sõrmus / Charlotte Löwensköld / Anna Svärd  
autor: Lagerlöf, Selma

keel: eesti

kirjastus: Eesti Raamat

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 476
ilmumisaasta: 1994 (esmatrükk 1925)

ISBN-10: 5450022069
ISBN-13: 9785450022062
  

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 2/5 


*kaanepilt Goodreadsist

Agatha Christie "Kellad" (Hercule Poirot XXXVII)

Sheila Webb töötab Cavendishi sekretäri- ja masinakirjabüroos. Üheksandal septembril läheb ta Wilbram Crecent 19 asuvasse majja, kuhu miss Pebmarsh stenografisti tellis. Kui neiu kohale jõuab, siis on maja uks lahti ning sisse minnes leiab ta põrandalt surnud mehe. Loomulikult tormab Shelia karjudes tänavale ning otse sülle sülle Colin Lambile, kes seda surnukeha asja lähemalt uurima läheb.

Siiani olin lugenud kogumikust "Tuhkur hobune. Kellad" vaid esimest teost ja "Kellad" jäid alati tähelepanuta, aga otsustasin seda viga parandada. Pettusin. Lugu on nõrk ning allapoole Agatha Christie tavalist taset. Nõustun tõlkija poolt raamatu järelsõnasse lisatud väitega:

"Kellad" on väike nägus Poirot-Christie, tasemel teos, ehkki mitte väljapaistev... Kuritegu on tehtud nimme fantastiliseks ja jälgi on põhjalikult segatud, nii segatud, et tegelikult suudab vaid Poirot leida huupi mõistatamise teel; ilmselt meie, lugejad, seda küll ei suuda..." (Times kirjanduslik kaasanne).

(Mark Sinisoo järelsõnast raamatule)

Minu soovitust see raamat ei saa, autorilt on hoopis paremaid teoseid ilmunud. Küllap sai Agatha Christie sellest isegi aru, sest raamatu järelsõnas oli seegi lause:

"Kellad" kuuluvad raamatute hulka, millele autor pühendas vähe aega ja mis ei kajastu tema autobiograafia lehekülgedel.

pealkiri: ilumus kogumikus "Tuhkur hobune. Kellad"
autor: Christie, Agatha

keel: eesti

kirjastus: Eesti Raamat

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 352
ilmumisaasta:1982

 

saksa keeles: "Auf doppelter Spur"

inglise keeles: "Clocks"

Goodreadsi hinnag: 2/5

Agatha Christie "Und dann gabs keines mehr"

Üksikule saarele kogunevad kümme inimest, keda kõiki on kohale meelitatud erinevaid vahendeid kasutades - ühed palgati tööle, teised meelt lahutama. Nad moodustavad nii kirju grupi, et esmapilgul ei ühenda neid mitte miski.
Grammafoniplaadilt tulev hääl avaldab saladuse. Nad kõik on karistuseta jäänud mõrvarid ja on saabunud aeg karistust kanda. Kuigi kõik loodavad, et tegemist on halva naljaga, selgub, et keegi on neile tagaselja surmaotsused määranud ning saarelt elusana nad ei lahku.

Minu silmis on see kõige hirmutavam Agatha Christie romaan  (järgneb "Tuhkur hobune"). Esmapilgul pole ehtsat, st lihast ja luust mõrvarit kuskilt näha ja ta olemasolu on üldse kaheldav. Proovi end panna saarel olijate olukorda, millist õudust tekitab teadmine, et su kaaslased surevad üksteise järel ning pole teada, millal järg sinuni jõuab. Kes on järgmine, kas sina või mõni teine?
Soovitan!

pealkiri: "Und dann gabs keines mehr"
autor: Christie, Agatha

keel: saksa

kirjastus: Hachette Collections

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 272
ilmumisaasta:2008

 

eesti keeles: "Kümme väikest neegrit" (1994), "Ja ei jäänud teda ka" (2008)
inglise keeles:"And Then There Were None"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Lauren Chater "The Lace Weaver"

Ajalooline romaan viib lugeja 1941. aasta Eestisse (ning Venemaale). Peategelasteks on eestlanna Kati ja ema poolt Eesti juurtega venelanna Lydia, kes Moskvast Tartusse põgeneb. Kati on kirglik Haapsalu sallide kuduja ja veab kohalike naiste kudumisringi. Mustritel ning kudumisel on raamatus nii oluline koht, et need võiks isegi kolmandaks peategelaseks olla.
Käimas on Teine maailmasõda ning kirjeldatud sündmused katavad juuniküüditamist, vene vägede lahkumist Eestist,  sakslaste saabumist, metsavendlust ning Kati ja Lydia põgenemist Soome. Täpselt sama traagiline kui tookordne aeg, on ka tegelaste ning nende sugulaste-sõprade saatus.
Raamatu tekkelugu on väga huvitav. Nimelt leidis austraallannast autor raamatukogust juhuslikult Eesti pitsimustrite raamatu ning selles märgitud Eesti ajalooline taust ning mustrite põlvest-põlve, emalt-tütrele edasi andmise kirjeldused inspireerisid teda kirjutama. (Kate Forsythi intervjuu Lauren Chateriga).
Tunnistan ausalt, et olin "The Lace Weaver-i" lugejana "raske publik". Loomulikult on mul eestlasena hea meel, et kellegile on mu kodumaa saatus ning imeilusad kudumid nii palju korda läinud, et tahtis sellest raamatut kirjutada. Kuid, ma olen ka palju ajaloolisi romaane lugenud, olen rahvuselt eestlane ning kuduja (kuigi ma pole oma elus ühtegi õiget, st külgeõmmeldava äärepitsiga Haapsalu salli kudunud, julgen arvata, et midagi ma kudumisest ikka tean).
Lugu ise oleks saanud veel paremaks lihvida, näiteks tundus Lydia taust ebausutavana ja faktide lisamine mõnikord liiga kunstlikuna - oli aru saada, et autor tahab oma teadmisi jagada ning need andsid ka vajalikke taustteadmisi, kuid üleminek väljamõeldult tõelisele polnud piisavalt sujuv. 
Mis mind veel segas? Esiteks loetlen kolm mulle tundmatut fakti, mille puhul olen täiesti nõus aktsepteerima, et need on võõrad vaid mulle.  Eesti võib küll väike olla, kuid piirkondlikud erinevused on täiesti olemas.

1. Eestis olevat viis aastaaega - ei ole kuulnud.

"They say Estonia has five seasons.
Bitter winter. Pale spring. Autumn, when forests are carpeted with mushrooms. Summer, with its blue cloudless skies and rich harvest of fruit. Lastly, my favourite: the thaw. (lk. 1) 

2. Kadakamarja moosist kuulsin ma esimest korda. Ainukese viite sedasorti moosile leidsin "Perenaise märkmete" blogist.  Ma kasvasin üles Jõgeva külje all ja meie kandis olid kadakad haruldus ja moosimarju sealt küll ei saanud. Võibolla on Haapsalu või Tartu kandis lood teised.

 "One learns to get by on what exists in the pantry: lingonberry, gooseberry, juniper jam spread on thick slices of must leib - the black bread so prized by our people that a loaf, clumsily spilled, must be kissed to restore favour (lk. 1)

3. Venelaste okupatsiooni ajal rääkisid eestlased ka omavahel vene keeles - ei ole kuulnud.

 "Oskar's face  remained impassive but he lifted his chin. 'Ma ei ole kummitus', he said, in Estonian: not a ghost.

I heared my mother's indrawn breath and knew that she too felt fluttery strangeness of hearing our language spoken again. The long Uralic vowels, the rhythm like a song. Hearing it awakened an unexpected longing in me. We had spoken Russian since the Soviets arrived, even at home, it was safer that way (lk. 22)

Kuna pitssallide kudumisel on raamatus väga tähtis koht, siis on sellele ka palju viiteid. Jäi mulle mulje, et a) autor pole ikka päris täpselt aru saanud, kuidas sallile nuppe sisse kootakse või b) kasutab ta tegusõna "sew" ehk õmblema kuduma tähenduses. 

"How she was able to keep tension in her yarn as she sewed on the lace nupps, the small lacy bobbles that told the buyer that a shawl had beem sewn by hand" (lk. 18)   

"Kati and I have to visit with Helle for a while. She wants us to show her how to sew some nupps on her kroonprints stitch" (lk. 315) - seda lauset lugesin ma kohe mitu korda ning minu arvates on selles mitu viga. Esiteks, "kroonprints" pole mitte kudumisvõte (stitch) vaid terviklik muster (pattern), nuppe ei õmmelda vaid kootakse ning kui oskad juba nuppu kududa, siis oskad seda sõltumata mustrist.

Vead eestikeelsete sõnade kasutuses või näpukad:

"I wished we had a gramophone or a kannal, the six-stringed instrument which sounded a little like a lute" (lk. 282)

"He reached out and brushed my cheek with his thumb. 'Hüvastijätt, then Kati.'  Farewell (lk. 291) - minu arvates oleks pidanud siin olema lihtsalt "hüvasti". Autor kasutab sama sõna ka raamatu lõpus ja sinna sobis see mu meelest paremini. 

Lõppkokkuvõttes hindasin raamatut Goodreadsis 3.5 punktiga, mis ei tähenda üldsegi seda, et tegemist oleks viletsa raamatuga, vaid viga on puhtalt minus, mul oli teine vaatenurk ja kogemustepagas. Ma ei saa sinna midagi parata, et kui mõne teise ajaloolise romaani puhul vilistaksin faktitäpsusele, siis antud juhul tahaksin, et asi oleks tõele nii lähedal kui võimalik. Et kui juba kirjutada, siis ka õigesti. Palun parandage mind, kui olen autorile ülekohut teinud. 
See täpselt selline raamat, mida Eesti raamatutpoodides turistidele müüa võiks. Ikkagi inglisekeelne ilukirjanduslik teos Eesti ajaloost.

pealkiri: "The Lace Weaver"
autor: Chater, Lauren

keel: inglise

kirjastus: Simon & Schuster AU

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 421
ilmumisaasta:2018

ISBN-13:9781925596335
 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 


*kaanepilt Goodreadsist

Mads Peder Nordbo "Nahata tüdruk"

"Mine poole tunni jooksul lennujaama. Mingid jahimehed on leidnud surnud mehe, kes näeb välja, nagu oleks ta seal olnud juba kaua aega, nii et on mumifitseerunud. Arvatavasti viikingiajastust. See on suur lugu. SUUR!" (lk. 16) 
 
Raamatu tagakaanel olev sisututvustus ütleb tegelikult juba kõik ära:

Matthew Cave on 20. eluaastates Taani ajakirjanik. Ta on kaotanud elu mõtte pärast seda, kui tema kallim ja veel sündimata tütar liiklusõnnetuses surma said. Põgenemine tõelisuse eest viib ta Gröönimaa pealinna Nuuki, kus ta ameeriklasest isa 20 aastat tagasi Thule lennuväebaasist viimase postkaardi saatis ja seejärel kadus. Matthew saadetakse igijää serval päevavalgele tulnud muumiat uurima, kes arvatakse olevat esimene taoline leid tervel Põhjamaal. See võib kujuneda ülemaailmseks sensatsiooniks ja väike Arktika kogukond on pinevil. Pääseb valla kaos, kui muumia kaob ja teda valvanud politseinik leitakse lõhkilõigatuna, sisikond välja rebitud. Matthew pääseb ligi informatsioonile nelja samasuguse mõrvajuhtumi kohta 1973. aastast, mis olid omakorda seotud kahe 11-aastase tüdruku jäljetu kadumisega. Kaks paralleelset mõrvamüsteeriumi sulanduvad üheks ja Matthew hakkab mõlemat ise uurima. Ta saab usaldada vaid ühte noort grööni naist, kes 14-aastaselt oma isa tappis, ta lõhki lõikas ja sisikonna eemaldas. Naise nahk on kaetud tätoveeringutega. Ta kannatas lapsena väärkohtlemise all, kuid on sitke ja tugev nagu mäed Nuuki ümber.

Lugesin raamatut enda jaoks huvitaval hetkel. Olin just Usast Eestisse lennanud ning lend läks üle lumise Gröönimaa. Miskipärast ei istunud mulle ühegi filmi vaatamine ega raamatu lugemine ja nii jõllitasin tundide kaupa telekaekraanilt lund-jääd ning mõtlesin, et mis elu seal all küll elatakse. Eestis ootas mind Mads Peder Nordbo "Nahata tüdruk", mille peategelane ajakirjanik Matthew on Gröönimaa pealinnas Nuukis.
See on ülesehituselt krimiromaan, milles on nii mõrvu kui tüdrukute vastast vägivalda, kuid lõpptulemus on hoopis mitmekihilisem ja erilisem. Olen küll palju kriminulle lugenud, kuid ei meenu midagi sarnast. Minu täiesti põhjendamatu oletus on, et raamatus on peidus rohkem kui mina aru sain ja autor on sisse pannud teemasid, millest oleks vaja rääkida, aga vaikitakse. Aga nagu ma ütlesin, on see vaid minu oletus. 
"Nahata tüdruk". on valus ja jõhker,  tundub, et selles pole mitte ühtegi ilusat ja helget hetke. Kahjuks igaühele see raamat arvatavasti ei sobi, kuid mina loeksin  selle autori kirjutatut veelgi. 

pealkiri: "Nahata tüdruk"
autor: Nordbo, Peter Mads

keel: eesti

kirjastus: Varrak

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 256
ilmumisaasta: 2018
ISBN-13: 9789985343845

inglise keeles: "The Girl Without Skin"

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 


*kaanepilt Goodreadsist  

*Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest!

Heljo Mänd "Elu roheline hääl"

Sisututvustus Goodreadsist:

Heljo Mänd jutustab pisut müstilisel moel enda, oma vanemate, vanavanemate ja oma suguvõsa lugu. Inimeste lood põimuvad, katkevad, rulluvad lahti, jooksevad paralleelselt ja ühinevad taas, moodustades jutukanga, mille lugemisest sa ei suuda loobuda.
Loo kangas ulatub 19. sajandist kuni 20. sajandi keskpaigani, tema heietes on nii tumedaid niite poliitilistel põhjustel tagakiusamisest ja sõjast kui ka helgeid niite suurest armastusest ja õnnest. Südant puudutava loo leiab siit igaüks.
 

Eelmises postituses mainitud "Roheline hääl" on käesoleva raamatu viimane osa. Kuna olin tolle raamatukese vahetult enne läbi lugenud, siis olin oma arvamuse juba enne valmis kujundanud. 

Elulugude austajatele on see kindlasti armas leid, kuid mitte mulle.

pealkiri: "Elu roheline hääl"
autor: Mänd, Heljo

keel: eesti

kirjastus: Eesti Ekspressi Kirjastus

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 376
ilmumisaasta: 2008

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 


*kaanepilt Goodreadsist  

Heljo Mänd "Roheline hääl"

Minu lapsepõlve kuulus Heljo Männi raamat "Väikesed võililled", mis meeldis mulle nii väga, et lugesin päris kapsaks. Nüüd sattus mulle kätte sama autori hilisemast elust rääkiv raamat, milles jooksevad kõrvuti Heljo ning ta täditütre Illi lood. Heljo oma on täis noorusea armumist, kuid pikitud kurtmisega mehe vanemate ning elukoha üle. Illi meenutab oma elu vangina.

Selline kombinatsioon on raamatule kahjuks. Inimeste autobiograafiaid on üldse raske hinnata, sest tundub nagu annaksid oma arvamuse nende tookordsele käitumisele ja arusaamadele, kuid ükskõik, kuidas ma ka ei proovinud, ei õnnestunud mul objektiivseks jääda. Heljo kurtmised mõjusid Illi läbielamiste ja murede taustal virisemisena.
Ülelugemisel keskenduksingi hoopis Illi loole, kuid vaevalt, et seda kunagi juhtub. 

"Ma ei suutnud end raamatutesse kauaks unustada. Eriti veel raskesti loetavatesse raamatutesse. Mu aju sai liiga ruttu mõttetihedust täis, nii et pidin varsti raamatu käest ära panema. mitte päriseks, võtsin selle hiljem jälle kätte ja panin uuesti ära. Mul ei jäänud ükski rida lugemata, aga ma ei suutnud järjest neelata. Ka kõige ilusamaid lehekülgi." (lk 28)
 
pealkiri: "Roheline hääl"

autor: Mänd, Heljo

keel: eesti

kirjastus: Perioodika

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 159
ilmumisaasta: 1994

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2/5 

Yrsa Sigurðardóttir "Lõpparve" (Children's House II)

Sisututvustus Goodreadsist:
 
Ühe Islandi kooli õpilased matavad maha ajakapsli, millesse panevad oma kirjad tulevikuennustustega. Kümne aasta pärast kaevatakse kapsel välja, et võrrelda laste prognoose tegelikkusega. Ja selgub, et ühes kirjas on ennustatud kuue ainuüksi initsiaalidega tähistatud inimese surma … Seda veidrat ja esialgu pealtnäha naljakatki lugu määratakse uurima ebasoosingusse langenud politseinik Huldar. Samal ajal leitakse ühe maja aiast inimese kämblad ja varsti tapetakse võikal kombel ka selle maja omanik. Tema nimetähed langevad kokku ühes tulevikuennustuste kirjas surema määratud inimese initsiaalidega. Ja sellele järgnevad uued surmad. Nüüd on asi naljast kaugel. Ohvrite arvu kasvamist on vaja iga hinna eest vältida. Kirja kirjutas koolipoiss ja seetõttu kaasatakse asja uurimisse lastepsühholoog Freyja. Rööbiti pingelise politseijuurdlusega kulgeb ka Freyja ja Huldari keerulise armusuhte lugu. Ja vahel näib, et mõlemad on lootusetult ummikusse jooksmas.

Sarja teine raamat, milles Huldar satub tegelema teemaga, mis esmapilgul tundub lihtsalt kummaline. Kuid kuriteod ei jää loomulikult tulemata ning nende taustalugu on verdtarretav. Kuigi tegemist on kriminulliga, on see ka raamat hoolimatusest. Mis juhtub, kui keegi peab oma (pere) head nime laste heaolust tähtsamaks?
Minu jaoks lisaski õudusfaktorit see, et sündmused, millest oleviku kuriteod välja kasvasid, mõjusid hoopis tõepärastemana, kui esimese osa omad. Kuigi loodan, et suures osas on tegemist autori enda väljamõeldisega, kardan, et paljuski toetus ta reaalsetele sündmustele.
Positiivse külje pealt - Freya ja Huldari omavaheline kiskumine jätkub ning kaanekujundus on jällegi ilus (ning tõene). 
Mul oli seda raamatut küll emotsionaalselt raskem lugeda, kuid soovitan siiski. Loodan, et Varrak võtab ette ka kolmanda osa tõlkimise-trükkimise. 

pealkiri: "Lõpparve"

autor: Sigurðardóttir, Yrsa 

keel: eesti

tõlkija: Villmann, Peeter

kirjastus: Varrak

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 392 

ilmumisaasta: 2018 (esmatrükk 2015)

ISBN-13: 9789985343869 

inglise keeles: "The Reckoning"

saksa keeles: "Sog"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

*Raamatu eest suur aitäh kirjastusele Varrak!

*kaanepilt Goodreadsist  

Yrsa Sigurðardóttir "Pärand" (Children's House I)

Sisukirjeldus Goodreadsist:

Reykjavíkis mõrvatakse omaenda kodus jõhkralt noor naine. Mõrva ainus tunnistaja on tema seitsmeaastane tütar. Peagi tapetakse veel teinegi naine ja politsei on nõutu. Üks raadioamatöör saab veidraid sõnumeid, mis seovad teda mõlema mõrvaga, ning hakkab asja ise uurima. Politseijuurdlust juhtiv Huldar ja tähtsaimast tunnistajast tüdrukukese eest hoolitsev psühholoog Freyja on sunnitud koostööd tegema. Seda raskendab aga asjaolu, et hiljaaegu veetsid nad pärast kohtumist baaris ühise öö ja Huldar väitis tollal, et ta on maalt tulnud puusepp...

Tegemist on Yrsa Sigurðardóttiri uue sarja avaraamatuga, mille peategelasteks on lastepsühholoog Freyja ning politseinik Huldar, kelle  kassi-koera laadset omavahelist suhtlemist on läbi terve raamatu väga lõbus jälgida. Kuriteod on autorile omaselt verdtarretavad ning hoiatus - neis on kaaskannatajateks lapsed. Teatud lehekülgi ei olnud ma üldse võimeline lugema, libisesin neist osadest nii kiirest üle kui võimalik. Kurjategija motivatsioon jäi minu jaoks veidi arusaamatuks, st esimese tapmisstiili loogikast sain aru, kuid edasi enam mitte. Kuid see ei seganud mul raamatut nautimast ja imeilus kaanekujundus on juba lisaboonus.
Soovitan kindlasti!

pealkiri: "Pärand"

autor: Sigurðardóttir, Yrsa 

keel: eesti

tõlkija: Villmann, Peeter

kirjastus: Varrak

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 432 

ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2014)

ISBN-13: 9789985343869 

inglise keeles: "The Reckoning"

saksa keeles: "Dna"

Goodreadsi hinnang: 4.5/5

*kaanepilt Goodreadsist