15 november 2017

Sharyn McCrumb "The Unquiet Grave"

Raamatus kirjeldatud sündmused leiavad aset Ameerika Ühendriikide Lääne-Virginia osariigis. Paralleelselt jooksevad kaks ajaliini ning alguses polegi kerge aru saada, mil moel need omavahel seotud on.
Esimesena lähme 1930. aastasse, kus mustanahaline advokaat James P. D. Gardner on pärast enesetapukatset vaimuhaiglas. Ta arst Dr. James Boozer püüab patsienti ravida uudse nn. rääkimisteraapiaga ja nii kuulemegi 19. sajandi lõpus Greenbrieris aset leidnud juhtumist, mil James valget meest mõrvasüüdistuse eest kaitses. 
Ajas tagasi hüpates liigume 1897. aastasse, kus  Elva Zona Heaster abiellub endast vanema, nägusa sepa Edward Trout Shuega. Viimase jaoks on see juba kolmas abielu, esimene lõppes lahutusega ja teine naise õnnetu surmaga. Zona ema Mary Jane on algusest peale suhte ja abielu vastu, kuid tütar ei kuula.
Kahjuks on emal õigus, sest vaevalt on abieluvanded lausutud ja sõrmused sõrmes, kui mees oma tõelist palet näitama hakkab. Edward on kontrolliv ja ei luba naisel kodust väljas käia ega kedagi külla kutsuda, ridade vahelt on lugeda ka füüsilise vägivalla olemasolu. Kolm kuud pärast abiellumist leitakse Zona surnuna. Edward näib olevat meeleheitel ega lase kedagi laiba lähedale, kohalik arst tunnistab surma õnnestujuhtumiks ning Zona maetakse kiiresti maha.
Mary Jane ei  usu õnnetusjuhtumi teooriat ning palvetab, et tütar teda tõe suunas juhataks. Umbes neli nädalat pärast oma surma, ilmub Zona emale vaimu kujul ning süüdistab abikaasat mõrvas. Ema läheb selle jutuga prokuröri juurde, mees võtab vaimu tunnistust kuulda,  haud kaevatakse lahti ja lahkamisel selgub, et  Zona kael on murdunud ning kaelal sõrmejäljed. Asi läheb kohtusse, James P. D. Gardner on kohtuistingul kaitsjaks, kuid Edward mõistetakse eluaegsesse vangistusse.
19. sajandi ajaliin meeldis mulle rohkem. Gardneri oma oli arvatavasti sisse pandud teistsuguse vaatenurga andmiseks, kuid samal ajal tegi raamatu ka laialivalguvamaks. Igasuguste kõrvaltegelaste eraelu ja minevik ei huvitanud mind ja pigem libisesin neist lehekülgedest kiiresti üle, et Zona-Edwardi looga edasi jõuda. Mulle oleks meeldinud, kui autor oleks ka Edwardile rohkem sõna andnud. 
Loo aluseks on tõestisündinud kuritegu ning sellest väljakasvanud legend (kui panete Google otsingusse "Greenbrier Ghost", siis tuleb palju tulemusi). Loomulikult esitas kirjanik oma versiooni ning lugeja asi on on sellega nõustuda või mitte. Üldjoontes kõlab ta teooria usutavalt, kuid mõned augud jäid sisse. 
Siiski oli hea ja huvitav raamat. Ma polnud enne autorist midagi kuulnud, kuid "The Unquiet Grave" jäi raamatukogu uute raamatute riiulil silma ning pealkiri oli mõnusalt kõhedust tekitav ja Halloweeni aega sobiv. Vaevalt, et ma ta teisi raamatuid aktiivselt otsima lähen, kuid kui ette jääb, siis loeksin meelsasti.   

pealkiri:"The Unquiet Grave"
autor: McCrumb, Sharyn
keel:inglise
kirjastus: Atria Books
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 368
ilmumisaasta: 2017

ISBN-10: 1476772878
ISBN-13: 9781476772875

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 






14 november 2017

Agatha Christie "Mord im Orientexpress" (Hercule Poirot X)

Eestikeelse väljaande sisututvustus Goodreadsist:

Hercule Poirot naaseb Süüriast ning plaanib Idaekspressiga koju sõita. Südaööl jääb rong lumevangi ning hommikul leitakse üks reisijatest surnuna. Kuulus detektiiv peab lahendama kummalise mõrvaloo - ohver leitakse seestpoolt lukustatud kupeest ning teda on kaksteist korda pussitatud.
 
"Mõrv Idaekspressis" põhjal tuli just film välja ning kuigi mul pole plaanis kinno minna, tekitas see isu raamatut lugeda. Mul juhtus kodus olema just see saksakeelne variant ja kuskil viiekümnenda lehekülje paiku tuli sisu väga tuttav ette. Sain aru, et ju ma olen seda ikka kunagi lugenud, kuid Agatha  Christie raamatute puhul on tore see, et süžee teadmine lugemisnaudingut ei vähenda. Kuigi tegevuskoht ei liikunud lumevangis olevast rongist kuhugi kaugemale, oli ikkagi väga huvitav, sest isegi kui arvasin, et olen oma peas juba lahenduse meelde tuletanud, suutis autor mind ikkagi üllatada. Kindlasti üks parimaid, mis Christie sulest ilmunud.

pealkiri: "Mord im Orientexpress"
autor: Christie, Agatha
keel: saksa
kirjastus: Hachette Collections
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 316
ilmumisaasta: 2009 (esmatrükk 1934)
 
eesti keeles: "Mõrv Idaekspressis"
inglise keeles: "The Murder on the Orient Express"

Goodreadsi hinnag: 5/5

08 november 2017

Anne-Marie O'Connor "Daam kullas"

Raamatu sisututvustus Goodreadsi lehelt:

Adele Bloch-Bauer oli silmapaistev Viini juudi seltskonnategelane, kelle isa oli Habsburgide impeeriumi ühe suurpanga omanik ja Berliini ja Konstantinoopoli vahel kurseeriva Idamaade Ekspressi juht ja kelle abikaasa Ferdinand Bauer oli suhkrutööstur. Bloch-Bauerid olid kunstimetseenid. 19. sajandi lõpu Viinis oli Adelel mässaja kuulsus. Ajal, mil naiste osalemist ühiskondlikus elus peeti mandumise ilminguks ja leiti, et see on vastuolus nende loomusega, väärtustas Adele avalikult naiste haridust. Oma särava olekuga inspireeris Adele ka Gustav Klimti, kes tegi temast rohkem kui sada joonistust.
Raamatus tutvustatakse ka Klimti, vaese graveerija poega, keda kunstibürokraadid ei tahtnud tunda, geeniust, oma aja kunstiketserit. Kui natsid võimule tulid, konfiskeerisid nad portree Bloch-Bauerite paleest ja kõrvaldasid sellelt Adele nime, et keegi ei aimaks tema juudi päritolu. Natsiametnikud andsid portreele pealkirjaks „Daam kullas“ ning seda eksponeeriti kui Saksa kunsti taiest. Kuuskümmend aastat pärast natside kunstirööve põhjustas Adele Bloch-Baueri portree kümneaastase kohtuvaidluse Austria valitsuse ja Bloch-Bauerite pärijate vahel.


Esiteks ütlen, et kui te tulevase lugejana ootate põhjalikku Klimti ja Adele Bloch-Baueri koostöö kirjeldust sisaldavat kunstiraamatut ja ei hooli ajaloost, siis pole "Daam kullas" kahjuks teile. Anne-Marie O'Connor võib küll pealkirjas märkida, et räägib maali loo, kuid tegelikult on Adele´e portree liin vaid killuke suuremast "pildist" ja raamatu võib tinglikult jagada neljaks osaks:
1) 19. sajandi teine pool, mil Viinis ja Austrias kujunes rikas juudi kõrgkiht.
2) 20. sajandi esimene pool kuni 1938. aastani, mil Saksamaa väed Austriasse sisse tulid.
3) Teise maailmasõjaaegne periood.
4) Tänapäev, mil Adele´e sugulased maali tagasi oma valdusesse tahtsid saada ning toimus aastatepikkune kohtulahing. Nad võitsid ja hiljem müüdi maal oksjonil ulmelise summa eest maha.

"Pärast seda kui Saksamaal Hitler võimule tuli, astus Berta salongist läbi ka Albert Einstein. "Igasugune mõttetus võib omandada tähenduse, kui seda usuvad miljonid inimesed," kirjutas Einstein nukralt Emile´i autogrammiraamatusse." (lk. 169)

Mulle meeldisid raamatu esimesed kolm osa väga. Tõsi, alguses ootasin samuti rohkem Klimti-Adele´e kohta käivat infot, kuid laiem ja põhjalikum ajaperioodi käsitlus ei seganud mind üldse, sest ajaloohuvilisena sain teada palju uut. Näiteks ei olnud ma kunagi lugenud Teise maailmasõja kohta austerlaste vaatenurgast, Hitler oli ju nende rahvuskaaslane. Neljanda osa vajalikkusest saan aru, sest maali lugu jäänuks selleta poolikuks, kuid see oli igavam kui eelnev ja mind ajas segadusse, et autor end äkki loosse sisse kirjutas (ma polnud enne teadlik, et ta teemaga nii isiklikult tegeles).

"Aga ta (Adele) rõhutas kaljukindlalt avatud mõtlemise säilitamise tähtsust: "Hoidu arvustamast asju ja olusid, millest sul pole ettekujutust ja mis on sulle võõrad. Hoidu olemast lugupidamatu! Kõiges tuleb olla põhjalik!" manitses Adele." (lk. 93)

Kahjuks on mul ka mõned etteheited. Esiteks raamatu sisule. O´Connor tahtis ilmselgelt võimalikult palju infot sisse panna, kuid kõik polnud loo seisukohast oluline või oli teave nii lausesse põimitud, et see muutus lohisevaks. Üldjoontes ignoreerisin ning leppisin, kuid mu mõõt sai täis selle, juba raamatu lõpupoole oleva lõigu juures. Mida annab rasvaselt märgitud info juurde terve raamatu sisule? See on loo seisukohast  täiesti ebaoluline teave.

"Randol ja mina lendasime Austriasse väikese vananeva reisilennukiga. Randol keskendus hoolega oma süles olevale dokumentide patakale isegi siis, kui Alpide dramaatilised mäetipud, mis pilvede keskel otsekui lumesaared ujusid, Matterhorni suunas ülespoole sirutusid. Ta oli mõttesse vajunud. Ta huulel oli biopsia teel uuritud kahjustus, mis hiljem osutus nahakasvajaks." (lk. 295-296).

Samuti oleksin väga tahtnud, et väliselt imekaunis raamat ka seestpoolt samaväärne välja näeks. Pildimaterjali oli palju, kuid kahjuks olid kõik originaalis värvilised maalid trükitud mustvalgelt. Vormistuse osas jäi ka silma, et kolmel  leheküljel oli puudu tsitaadieelne või -järgne tühi rida (vt. lk. 102-103 ja 188).
Järgneva märkuse osas ei saanud ma täpselt aru, kas tegemist on tõlgi näpukaga või ongi sel perekonnanimel mitu vormi. Nimelt jäi mulle 177. leheküljel silma, et Klimiti vallaspojale viidatakse kahte moodi - Ucicky ja Učickà, seda viimast ma enne raamatus ei märganud. Võibolla oskab keegi täpsustada.

Gustav Ucicky oli väljapaistev natside propagandafilmide tegija, kes oli edasi jõudnud tänu oma staatusele Gustav Klimti vallaspojana.
(---) 
Ent Ucicky oli endale filmirežissöörina nime teinud. Tal oli nii raha kui ka ligipääs kunstiteostele. Ta oli lummatud taiesest, mida oli loonud tema isa, keda ta nii harva oli näinud. Učickà oli oma välimuse osas edev. (lk. 177)

Huvi pärast laenutasin raamatukogust ka inglisekeelse variandi, et näha, kuidas see viimane lause originaalis on, aga targemaks ei saanud, sest seal viidati Gustavile vaid asesõna "he" abil.

"He was vain about his looks"

Ülalpool mainitud etteheited minu lugemisnaudingut siiski ei vähendanud. Proovisin oletada, miks autor ainult maalist ei kirjutanud ja tulin välja kahe teooriaga, a) maali ning Klimti ja Adele suhete baasil poleks terve raamat täis tulnud või b) kõikvõimalike sugulaste ja järeltulijate kaasamine aitas luua terviklikumat pilti maailmast, milles kunstnik ja portreeritav elasid ning natsid ära lõhkusid ja lugu tuli lõppkokkuvõttes efektsem. Ükskõik, milline ka tema mõttekäik polnud, oli tulemuseks väga huvitav raamat, mida julgen ajaloohuvilistele soojalt soovitada.  

pealkiri: "Daam kullas"
autor: O´Connor, Anne-Marie
keel: eesti
tõlkija: Aldo Randmaa
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 320
ilmumisaasta: 2016
ISBN-13: 9789985336410

inglise keeles: "The Lady in Gold"
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest!


30 oktoober 2017

Jane Harper "Dry" (Aaron Falk I)

Austraalia linnakeses Kiewarras pole juba kaks aastat vihma sadanud ja põua mõju tunda nii maas kui inimestes. 

Kiewarras elanud Hadleri perekonna kaks liiget on jõhkralt mõrvatud ning ilmselgeks süüdlaseks näib olevat pereisa Luke, kes esmalt tappis oma naise ja poja  ning sooritas siis enesetapu. Kuid miks ta pisitütre ellu jättis?
Matusteks tuleb linna Luke´i vana sõber Aaron Falk, kes lahkus Kiewarrast kahekümne aasta eest, pärast seda kui teda mõrvas kahtlustati. Kuigi nad tol ajaperioodil koos polnud, andis Luke talle alibi ning teoreetiliselt oli Aaron süütu, kuid ilmselgelt ei uskunud elanikud seda ja mehe tagasitulek toob mitmed kunagised kahtlused uuesti päevavalgele. 
Kuna Aaron töötab nüüd politseis, siis paluvadki Luke´i vanemad tal tõestada, et nende poeg polnud külmavereline mõrvar ning tapjaks oli hoopis keegi teine.
Olin Harperi raamatu kohta mitmelt poolt ülikiitvad sõnu kuulnud ja nii oli huvi lugeda suur. "The Dry" oli küll huvitav, sest Austraalia pakub hoopis teistsuguse tausta kui Inglismaa või Skandinaaviariigid, kuid ka natuke veniv.  Seepärast ei paigutu see mu aasta hittide hulka, vaid jääb keskpäraseks lugemiselamuseks. 
Tean, et autor otsustas selle sarjaks kirjutada ning uus osa ilmub 2018. aastal, kuid ma ei saa päris täpselt aru, miks see vajalik on või kuidas see välja nägema peaks, sest traditsioonilist politseijaoskonna-uurijate tausta raamatus polnud. Minu arvates oli see terviklik kriminull ja järge ei vajanuks, iseseisvaid krimiraamatuid on uuemas kirjanduses niigi vähe.

pealkiri: "Dry"
autor: Harper, Jane
keel: inglise
kirjastus: Flatiron Books
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 326
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2016)
ISBN-10: 1250105609
ISBN-13: 9781250105608
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "The Dry"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5

Jacqueline Winspear "Pardonable Lies" (Maisie Dobbs III)

Sarja uues osas tuleb südikal eradetektiivil tegeleda kolme juhtumiga. Kaks neist on omavahel seotud. Sir Cecil Lawton  palkab Maisie otsimaks tõendeid, et ta poeg Ralph tõepoolest hukkus sõjas. Nimelt oli Lawtoni naine Agnes kindlalt veendunud, et poeg jäi ellu ja on lihtsalt teadmata kadunud. Agnes käis mitmete selgeltnägijate juures oma usule kinnitust saamas ning vannutas meest veel surivoodilgi asja uurima. Kui Maisie sõbranna Priscilla Evernden kuuleb Lawtonist lepingust, siis palub ta Maisiel uurida, mis juhtus ta noorema venna Peteriga. Viimane sai samuti sõjas surma, kuid kus ja mis täpselt juhtus, on teadmata.
Kolmandaks juhtumiks on teismeline tüdruk, keda süüdistatakse mõrvas. Maisie pole küll asjaga otseselt seotud, kuid on võtnud oma südameasjaks tüdrukule võimalikult hea kaitsja palgata ning objektiivne kohtumõistmine saavutada.
Maisie isiklikus elus toimus kaks muutust, mille üle oli mul lugejana hea meel. Esiteks sai ta pime austus ja usaldus Maurice Blanche vastu tõsise hoobi. Maisie seisukohast oli see kindasti väga valus üleelamine, kuid mul oli isiklikult juba mõõt täis, kuidas ta meest nii kõrgele aukohale asetas. Tundus olevat paras hetk, et Maurice sealt alla kukuks ja inimlikuks muutuks. Teise muutusena hakkas Maisie üha enam iseseisvust saavutama ning plaanis päris oma elukoha ostmist.
Kuigi Winspeari sari on minu silmis mõnus cosy crime ehk Facebookis väljapakutud pehmokrimi, mida on vahelduseks ülihea lugeda, siis ei saa ma siiski kriitikata. Mulle ei meeldi, kuhu suunas autor oma tegelast juhib. Antud raamatus oli palju juttu selgeltnägemisest ja viidati, et ka Maisiel on mingid sedalaadi võimed ning vahele olid pikitud ta unenägude kirjeldused. Ma ei ole eriliste võimete vastu, kuid arvan, et andma vihje juba sarja alguses, teiseks mingisugused unenäod krimiromaanis lihtsalt ei huvita mind.
Seega, mida ma öelda tahan on,  et kuigi Dobbsi raamatud on seni olnud väga mõnus meelelahutus, käib peategelase isiksus mulle veidike närvidele. Ta on selline tüüp, keda ma palkaksin, kuid sõbrannaks ei tahaks.

pealkiri: "Pardonable Lies"
autor: Winspear, Jacqueline
keel: inglise
kirjastus: Picador
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 359
ilmumisaasta: 2006 (esmatrükk 2005)
ISBN-10: 0312426216
ISBN-13: 9780312426217
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Maisie Dobbs - Verzeihliche Lügen"

Goodreadsi hinnag: 3/5