Mari Teede "Appi me muutusime kassideks"

Tallinnas Mustamäel elab tavaline perekond, milles on ema, kasuisa, kaks tütart ning kass Mirri. Kui Mirri salapärasel moel kaduma läheb, ei jää murest murtud pereliikmetel muud üle, kui ise kassiks muutuda ja lemmikut otsima minna.
Esialgu suhtuvad kõik neli loomaks olemisse üllatava muretuse ja uudishimuga, kuid siis selgub, et (tänaval elava) kassi elu polegi nii lihtne. Lisaks erinevatele ohtudele on ka söögi leidmine päris keeruline. Õnneks leidub lahkeid inimesi, kes on valmis loomakesi aitama ja kõik lõppeb hästi. 

Kasside elu-olu kõrval räägitakse muuhulgas ka kodututest, loomapiinamisest ja kiusamisest. Võib vaielda, kas lasteraamatusse võiks/peaks sisse panema teemasid, mille puhul eelistaksime laste maailma puhta ja ilusa hoidmise nimel, vaikida. Arvan, et vaikida ei tohiks ja antud raamat annab vanemale hea võimaluse neid asju lapsega arutada.
Soovitab lugeda, sest lisaks heale tekstile on raamatus ka imetoredad illustratsioonid.

pealkiri: "Appi, me muutusime kassideks"

autor: Teede, Mari

keel: eesti

kirjastus: Varrak

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 72
ilmumisaasta: 2016

ISBN: 9789985338926
  

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Helen Rappaport "Võidujooks Romanovite päästmise nimel"

Esiteks arvan, et raamatu pealkiri on ebaõnnestunud. Parandage mind kui eksin, kuid "võidujooks" eeldab, et osalejad kihutavad üksteise võidu sihtmärgi suunas, antud juhul siis abipakkujad perekonna päästmise nimel, kuid just seda ei toimunud.
On loomulik arvata, et pärast seda kui Nikolai II troonist loobus ja terve perekond bolševike kätte vangi jäi, püüdsid Euroopa kroonitud pead teha kõik endast oleneva, et neid Venemaalt välja ohtusse kohta tuua, kuid tegelikkuses oli Vene keiserlik perekond kui kuum kartul, millega keegi tegemist teha ei tahtnud ning abi ei pakutud. Üksikud päästmiskatsed polnud tõsiseltvõetavad ning piisavad. Alles pärast seda kui kommunistid ametlikult teatasid, et kodanik Nikolai Romanov on maha lastud, hakkasid inimesed tegutsema, et vähemalt tüdrukud ohutusse kohta tuua, kuid siis oli juba liiga hilja.
Näib, et on raske määratleda üht ja ainukest põhjust, miks perekonna päästmise nimel suuri samme ei tehtud. Küll olid vastava riigi kodanikud vastu või kardeti rahutusi, põhjuseks võis olla seegi, et Aleksandra oli inimestele ebasümpaatne.
Autor tõdeb, et Aleksandra ja laste ainuke reaalne pääsemisvõimalus oleks olnud enne seda kui Nikolai troonist loobus. Kuid see on ajaloole tagasi vaatamise eelis - me teame, mis juhtus hiljem ja saame toimunut neist teadmistest lähtudes analüüsida, kuid situatsioonis sees olles ei pruukinud see samamoodi paista. Kuid, kas nad oleksid üldse Venemaal lahkunud või lootsid mingi ime peale?
See oli mul teine Helen Rappaporti sel teemal kirjutatud raamat, esimene oli "The Romanov Sisters: The Lost Lives of Nicholas" (positus). Neid omavahel võrreldes, oli õdede raamat asjalikum, kuid tervikpildi  saamise mõttes tasub kindlasti lugeda ka käesolevat.

pealkiri: "Võidujooks Romanovite päästmise nimel"
autor: Rappaport, Helen
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 336
ilmumisaasta: 2018
ISBN: 9789985344477

inglise keeles: "The Race to Save the Romanovs: The Truth Behind the Secret Plans to Rescue the Russian Imperial Family"
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3/5

Aitäh kirjastus Varrak!

Tara Westover "Educated"

Tara Westoveri taust ning teekond hariduse juurde on väga omapärased. Ta kasvas üles sügavalt usklikus peres, kus vanemad ei tunnistanud ei (kohalikku) valitsust, tervishoiu- ega haridussüsteemi. Autorit polnud aastaid Idaho osariigi silmis isegi olemas, sest ta sündis kodus ning sünd polnud kuskil registreeritud.  Kui ema lõpuks üheksaaastasele Tarale sünnitunnistust taotlema hakkas, siis ei suutnud keegi perekonnast täpselt meenutada, mis päeval ta ilmale tuli.

Teismeliseks saades otsustas Tara, et tahab ikkagi kooli minna ning väites, et ta on kõik need aastad koduõppel olnud, tegi ta ülikooli sisseastumiseks vajaliku eksami ära. Praeguseks on tal kraadid nii BYU-st kui Cambridgest.  

Kuigi "Educated" puhul on tegemist isiklike, subjektiivsete mälestustega, on autor püüdnud neid kirjeldada võimalikult objektiivselt. Ma ei tajunud kordagi ahastust, et vaadake, mida kõike ma olen pidanud läbi elama, ta lihtsalt kirjeldab, lugeja asi on emotsioonid juurde panna.

Tara isa arusaam oli, et isegi kui nad tegelevad millegi ohtlikuga, siis ei saa nendega midagi halba juhtuda, sest jumal ja inglid kaitsevad neid. Ja kui juhtubki õnnetus, siis tavameditsiiniga pole vaja tegemist teha. Näiteks sai Tara ema autoõnnetuses tõsiselt viga. Selle tulemusena kannatas ta kuude kaupa peavalude ja mälukaotuse all, kuid arstile ei mindud. Kui isa sai eluohtlikke põletushaavu, siis ravisid nad teda kodus ravimtaimede ning eeterlike õlidega. Valuvaigisteid loomulikult ei kasutatud.

Emast jäi raamatu alguses jäi mulje, et ta oli abikaasa kõrval oma kriitilise mõtlemise säilitanud ning julgustas lapsi haridust saama, kuid mida aasta edasi, seda rohkem muutus ta mehe silmaklappidega jüngriks. 

Mõnikord loen ma Goodreadsist mulle väga muljet avaldanud raamatutele antud hinnanguid, sest mind huvitab, miks inimesed loetut ühe punktiga hindavad. Antud juhul kirjutas üks liige, et tema arvates ei räägi autor kõike ning igal lool on alati kaks poolt. Tõsi, kuid tahaksin selle inimesega natuke vaielda. 

Nimelt jookseb ühe teemana raamatust läbi see, kuidas Tara vend ta kallal vägivallatses. Kui ta lõpuks julguse kokku võttis ning sellest oma perele rääkis, siis selgus, et keegi teine polnud midagi märganud ning venna selgituse kohaselt olid kõik arvamuste lahkuminekud ning sellest alguse saanud tülid Tara enda algatatud. Vanemate arvates on Tara saatana mõju all. 

Nii, et kui vanem vend sind lööb, siis on teise poole nägemus asjast, et a) sa oled selle oma käitumisega ära teeninud või b) oled kurjast vaimust vaevatud. Esimese väite vastuseks ütleksin, et perevägivalla ohver pole kunagi süüdi, "olid ära teeninud" on vaid vägivallatseja vabandus jõu kasutamiseks. Kuid teise väite puhul, kuidas sa sellise argumendiga vaidled ja tõestad, et saatan sind ei mõjuta? 

Praeguseks Tara oma vanemate ja osade õdede-vendadega ei suhtle. 

Tavaliselt olen ma ülipopulaarsete raamatutega ettevaatlik. Kogemus näitab, et ma ei pruugi kiidukooriga ühineda. Seepärast lükkasin Tara Westoveri raamatu lugemist kaua edasi, kuid lõpuks andsin alla ja nüüd võin rõõmuga öelda, et antud juhul on kiitus õigustatud. Arvamuse kirjutamine võttis kaua aega, sest olin küll emotsioonidest tulvil, kuid õigeid sõnu oli raske leida. 

Tara lugu pani mind koduõppe peale mõtlema. Idaho olukorda ma ei tea, kuid näiteks Michigani osariigis, kus ma elan, pole riiklikku kontrolli, mida sa oma koduõppel olevale lapsele õpetad (või ei õpeta), sa ei pea kellegile midagi tõestama või lastel kooliteste teha laskma. Mõnda aega tagasi sain naabriga jutule. Ta lapsed on koduõppel ja mingit riiklikku õppekava ei järgita, ema valis aluseks mingid antiiksed tekstid ning selle baasil õpetatab. Vat nii. Ma ei võta endale õigust öelda, mida vanemad oma lapse hariduse osas otsustavad või ette võtavad, kuid nii see vestlus kui Westoveri raamat pani arutlema. 

"Educated" polegi üksnes traditsioonilise koolihariduse saamise lugu, sest tulles niivõrd eraldatud perekonnast ühiskonda, tuleb õppida muudki, näiteks pärast WC kasutamist käsi pesema. Need on õppetunnid, millest raamatus eriti palju ei räägita, kuid mille olemasolu võib aimata. 

Soovitan lugeda! See raamat oli mu viimase aja üks parimaid lugemiselamusi.

pealkiri: "Educated"

autor: Westover, Tara

keel: inglise

kirjastus: Random House

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 352
ilmumisaasta: 2018

ISBN-10: 0399590501
ISBN-13: 9780399590504
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Befreit"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

John Grisham "A Painted House"

      

Loo jutustajaks on seitsmeaastane Luke Chandler, kes viib meid 1952. aasta septembrikuisesse Arkansasesse Ameerikas. On puuvillakoristuse aeg ning kõik saaki koguda aitavad käed on teretulnud. Luke'i vanaisa ja isa palkavad appi nii mehhiklased kui kohalikud nn. mäe inimesed, sest oma jõududega nad hakkama ei saaks.
Luke kirjeldab meile oma igapäevaelu, mis esmapilgul tundub küll idülliline ja keerleb vaid pesapalli ümber, kuid järkjärgult kooruvad välja pere rahaprobleemid,  hirm tuleviku ees ning mure sõjas oleva onu pärast. Farm ei kuulu perekonnale, nad on vaid rentnikud ning kui vihm puuvillasaagi rikub, siis ei suudeta laenu tagasi maksta.
Raamat lõppeb paratamatusega, sest puuvilla kasvatamisega end ära ei elata ning Luke ja ta vanemad kolivad Detroidi külje alla Flinti, kus isa autotehases tööd saab.
Käesolev on Grishami teistest raamatutest väga erinev, nii rahulikult kulgev, et isegi traagilised sündmused ei mõju, millegi erilisena. Mulle sobis tollel ajahetkel väga hästi, mõnel teisel juhul oleks võibolla liiga aeglane olnud. Soovitada julgen aga küll.

pealkiri: "A Painted House"

autor: Grisham, John

keel: inglise

kirjastus: Doubleday

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 388
ilmumisaasta: 2001

ISBN-10: 038550120X
ISBN-13: 9780385501200

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Die Farm"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Robert Bryndza "Erika Foster I-III"

 

"Lugemise väljakutse" grupi üldine arvamus on, et Robert Brzndya Erika Fosteri sari on ülihea ja krimihuvilisena pidin ma loomulikult samuti lugema, sest uue ja huvitava sarja avastamine on alati põnev. Lugesin läbi sarja esimesed kolm raamatut:

Robert Bryndza "The Girl in the Ice" (Erika Foster I) e.k. "Tüdruk jääs"
Robert Brzndza "The Night Stalker" (Erika Foster II) e.k. "Varitseja öös"
Robert Brzndzya "Dark Water" (Erika Foster III) e.k. "Mustjas vesi"

Esimese järel olin veel kõhkleval seiskohal, sest Erika tegi kummalisi otsuseid. Näiteks, HIV positiivne laps hammustas ta kätt ja loogiline käitumine oleks võimalikult kiiresti arsti juurde minna, kuid tema ei pööranud vahejuhtumile peaaegu üldse tähelepanu. Kuid arvustajad ütlesid, et edasi pidi paremaks minema ja ausõna, ma püüdsin, aga iga järgmise raamatuga sain Erika peale rohkem pahaseks. Alustasin ka neljanda osaga, aga jätsin esimeste lehekülgede järel pooleli, sest mõõt sai lõplikult täis. 

Robert Bryndza kirjutamisstiil meeldis mulle väga, kuid Erika tegelaskuju oli mulle täielikult vastumeelne ning mul on üldse keeruline lugeda raamatuid, kus ma peategelases mitte midagi positiivset ei leia. Jah, ta on palju kannatanud ja kui esimeses raamatus võib tema käitumisele veel vabanduse leida, siis lõpuks saavad ka need selgitused otsa. 

Kangekaelses ja isepäises naisdetektiivi tegelaskuju pole midagi uut, kuid esmakordselt kohtan ma ühte, kes on lisaks sellele ka parasjagu (vabandage väljenduse pärast), loll. Erika kangekaelsus ei pane mind teda mitte imetlema, vaid vihkama. Ta ei saa üldse aru, millal oleks aeg tagasi tõmbuda ja mitte sekkuda. Ei, ma ei suuda, Erika Foster pole minu jaoks. Robert Bryndza aga küll, kui ta peaks juhuslikult mõne uue raamatusarjaga välja tulema. 

* pildile said vaid teine ja kolmas osa, sest esimesest unustasin enne raamatukokku tagasiviimist pilti teha.

Douglas Smith "Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus"

Douglas Smithi kirjutatud Rasputini elulugu katab loomulikult nii salapärase munga päritolu, kui võimule (lähedale) pääsemise teemad, kuid minu jaoks oli kõige huvitavam arutelu selle üle, kas Rasputinil olid ravivõimed või mitte.
Autor ei too põhjapanevaid tõendeid ei selle väite toetuseks ega ümberlükkamiseks, kuid kõige enam olen nõus arvamusega, et Rasputinil ei olnud küll imeravitseja võimeid, kuid tal oli eriline anne inimesi maha rahustada. Vähemalt ühel korral märgiti juhust, et kui troonipärija oli haige ja ema närvivapustuse äärel, siis piisas vaid Rasputini telefonikõnest, et kõik maha rahuneksid ning laps paraneks.
Ma lähenesin raamatule eelarvamusega, et tolleaegsetele inimestele ei läinud Rasputin eriti korda ning seepärast pole ka kuigi palju materjale, siis eksisin. Tuli välja, et paljudel oli sõna sekka öelda ja isegi nii suurel hulgal, et kohati läks nende arvamusavalduste lugemine igavaks.
Kahjuks pean ütlema, et kirjaniku pingutustele vaatamata, ei tea ma Rasputinist kui inimesest, raamatut lõpetades kuigi palju rohkem, kui alustades. Kontrollitavate faktide osas sai küll pilt selgemaks, kuid Rasputini kohta on palju on sellist infot, mille puhul on legend ja tõde omavahel nii läbipõimunud, et on raske otsustada, kust nende kahe vaheline piir läheb.
See viimane lõik võib jätta mulje, et raamat mulle ei meeldinud, kuid see pole üldse nii. Ütlen vaid, et kuigi oli huvitav lugemine, jäi Rasputin ikkagi lahendamata mõistatuseks.

pealkiri: "Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus"
autor: Smith, Douglas
keel: eesti
kirjastus: Varrak
lehekülgede arv: 824
ilmumisaasta: 2018 (esmatrükk 2016)
ISBN-10:
ISBN-13:

inglise keeles: "Rasputin: Faith, Power and the Twilight of the Romanovs"

saksa keeles: "Und die Erde wird zittern"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

*Raamatu eest suur tänu kirjastusele Varrak! 

Heather Morris "The Tattooist of Auschwitz"

"The Tattooist of Auschwitz" põhineb Slovakkiast pärit juudi Lale Sokolovi (Ludwig Eisenbergi) mälestustele. Lale saabus Auschwitzi 1942. aastal ning tänu õnnelikule juhusele sai tööd tätoveerijana, tema  ametikohustuseks oli uued vangid numbriga märgistada. Tätoveerijaks olemine andis Lalele võimaluse laagris vabamalt ringi liikuda ning ta kasutas seda kaubitsemiseks, st vahetas mõrvatud inimestelt ärakorjatud raha ja kalliskivid toidukraami vastu ning jagas saadud toidu kaasvangidega. Oma tegevusega päästis ta kindlasti paljude inimeste, sh oma armastatu Gita, elu.

Raamat on kirjutud lakoonilises stiilis, arvatavasti Lale enda jutustamisstiili matkides ning see on nii hea kui halb. Napisõnalisus eeldab, et lugeja tunneb ajalugu ning oskab ridade vahelt lugeda. Näiteks see stseen, kus taevast tuhka alla sajab. Kiirel, pealiskaudsel lugemisel ei pruugi esialgu arugi saada, millega on tegemist, aga pane killud kokku ja hakkab õudne.
Kuid lakoonilisus töötab ka raamatu vastu ning see on koht, kus ma ütlen, et sel oli potensiaali saada väga heaks raamatuks, aga ei saanud. Kuna millegi selgitamisele ja analüüsimisele eriti lauseid ja leheküljeruumi ei kulutatud, siis jäi mulje, et Lale sai kõik asjad kiiresti ja kergelt lahendatud, mida ma aga eriti uskuda ei taha.
Raamat oli huvitav ning mul oli raske seda käest ära panna, kuid lugeja kõige esimeseks holokausti teemaliseks raamatuks ma seda ei soovitaks, sest Morrise/Sokolovi pilt vangilaagrist on liiga "ilus".

Pärast seda kui olin eelpool oleva teksti juba kirja pannud ja avaldamiskõlbulikuks vorminud, leidsin internetist huvitava artikli: "Fact-checking "The Tattooist of Auschwitz", mille autoriks on Wanda Witek-Malicka Auschwitz Memorial Research Centre-st (Memoria 14 (11/2018, lk. 6-17). Artikli aluseks on Morrise raamatu kaanel oleva väide nagu oleks tegemist tõestisündinud looga (poolakeelsel versioonil viidatakse ka faktitäpsusele) ning artikli autor võrdleb raamatus olevat, ajaloolistes dokumentides leiduvate andmetega.
See, et Ludwig Eisenbergi nimeline inimene tõepoolest nimetatud vangilaagris oli ja töötas, on ajalooliselt kinnitatud ning "The Tattooist of Auschwitz"  ongi üles ehitatatud kujul, mis paneb lugeja uskuma nagu oleks Lale olnud kõigi kirjapandud sündmuste tunnistaja. Raamat loob mulje nagu oleks see tookordsete sündmuste (usaldusväärne) dokumentatsioon, kuid tegelikult leidub selles liiga palju faktivigu.
Ma ei hakka siinkohal detailseid näiteid tooma, sest see rikuks tulevase lugeja lugemiselamust, kuid päris mitme stseeni kohta märgib Witeck-Malicka, et niisugusel kujul poleks need sündmused mitte mingil juhul aset leida saanud ja toetab oma väiteid faktidega.
Autor ei lükka kogu vastutust kirjaniku peale, vaid tõdeb, et kui inimesed räägivad seitsekümmend aastat tagasi toimunud sündmustest, siis oleks mõtekas neid teiste mälestustega võrrelda. Ta sõnul on kahju, et Lale Sokolov ei rääkinud oma läbielamistest kunagi teadlastele, sest olles laagri tätoveerija, oleks tal olnud kindlasti väga palju väärtuslikke mälestusi jagada, vaid jutustas oma loo inimesele, kes need ilukirjandusliku raamatuna avaldas.
Lõpetuseks märgib ta, et ei soovita seda allikana inimestele, kes tahavad Auschwitzi ajaloo kohta rohkem teada saada.

"Given the number of factual errors, therefore, this book cannot be reccomended as a valuable title for person who want to explore and understand the history of KL Auschwitz." (Witek-Malicka, Wanda, Memoria 14 (11/2018), lk. 17).

Pärast seda, kui olin artikli läbi lugenud, tundus väga oluline loetule ka siinkohal viidata. Selles, et Lale Sokolov vangilaagris kannatas, ei ole mitte mingit kahtlust. Pigem on kurb, et tema "päris" lugu jäi rääkimata ja ülesmärkimata. See, mida Morris kokku on kirjutanud, pole asjatundja sõnul ajalooline dokument, nii et kui raamatut loete, siis võtke seda ilukirjandusena.

pealkiri: "The Tattooist of Auschwitz"

autor: Morris, Heather

keel: inglise

kirjastus: Harper Paperbacks

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 272
ilmumisaasta: 2018

ISBN-10: 0062797158
ISBN-13: 9780062797155
  

eesti keeles: "Auschwitzi tätoveerija"

saksa keeles: "Der Tätowierer von Auschwitz"

Goodreadsi hinnag: 3/5 

Kathy Reichs "Tote lügen nicht" (Temperance Brennan I)

Temperance (Tempe) Breannan on Montrealis töötav (kohtumeditsiini) antropoloog, kelle rahuliku nädalavahetuse plaanid lähevad vett vedama, kui ta tükeldatud kehaosi uurima kutsutakse. Tempe eraelu kohta saame teada, et ta on endine alkohoolik, teismelise tütre ema, lahutatud ja elab koos kassiga.
Raamat on täis detailseid ja võikaid kirjeldusi ja lugu oli iseenesest põnev, sest mõrvari isikut ei tulnud kuskilt enne lõppu välja, kuid mida kauem ma lugesin, seda härivamaks Brennan muutus. 

Alguses oli asi selge - Tempe vaatab luud üle ja edaspidi uurib neid materjale, mida talle tuuakse. Tema aga ei suuda end uurimisest eemale hoida ja hakkab oma käe peal mõrvaohvrite vahelisi seoseid otsima. Süžee poolest, st. tuleb ju veel terve seeria raamatuid, kus peategelaseks on Temperance Brennan, on ta selline käitumine mõistetav, kuid lugejale ei esitata ühtegi loogilist selgitust, miks ta pidanuks politseiga koos korteri läbiotsimise või kurjategija vahistamise juures olema? Kas tal oli selleks erialane ettevalmistus?
Igal juhul oli Temperance mu silmis pigem nuhtlus, kes lolli järjekindlusega topib oma nina igale poole, kuhu vaja pole ja siis solvub ka veel, kui teatud politseinik temasse viisakalt ei suhtu. Lõpuks öeldakse talle, et istu kodus, kurjategija ajab sind taga, aga ei, tema tormab välja, sest vaid tema suudab sellele mõrvaseeriale lahenduse leida. Aruka naise muljet ta mulle nüüd küll ei jätnud.
Temperance Brennani sari oli aluseks telesarjale "Bones" ("Kondid") ning tollest suutsin ma vaadata vaid poole esimesest osast, sest tegelased käisid närvidele ja süžee tundus jabur. Vähemalt selles osas on raamat ja sari teataval määral kattuvad, muidu vist eriti mitte.
Mul on selle sarja raamatuid terve hunnik kodus, kasutatud raamatute müügilt ostsin, nii et vähemalt teise osa proovin veel lugeda, siis vaatab edasi.

pealkiri: "Tote lügen nicht"
autor: Reichs, Kathy

keel: saksa

kirjastus: Blanvalet

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 537
ilmumisaasta: 2000

ISBN-10: 3442352266
ISBN-13: 9783442352265
  

eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: Deja Dead

Goodreadsi hinnag: 3/5 

Simon Beckett "Totenfang" (David Hunter V)

Tegemist on sarja viienda raamatuga ning peategelaseks on David Hunter kohtuekspertiisi antropoloog (forensic antropologist), kes käesolevas osas uurib Essexi piirkonnas leitud laipa.
Ma pole sarja eelmisi osasid lugenud ning otseselt see mind ka ei seganud, kuid kui oleksin alustanud esimesest, siis oleksin kindlasti rohkem rõõmustanud, et David on ikka veel elus ning teadnud, miks ta nüüd ebasoosingus on.
Täiesti keskpärane raamat, ainult natuke naljakas tundus, et iga kord kui David end lahkuma asutas, juhtus midagi, mis ta ärasõitu takistas. Lõpp jäi lahtiseks, nii et tekitas huvi kuskilt ka kuues osa hankida ja läbi lugeda.

pealkiri: "Totenfang"

autor: Beckett, Simon

keel: saksa

kirjastus: Rowohlt

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 560
ilmumisaasta: 2017

ISBN-10: 3499255057
ISBN-13: 9783499255052
  

eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: "The Restless Dead" 

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 

John Grisham "Der Richter"

Lugu saab alguse sellest, et vana lõunaosariikide kohtunik D. Reuben V. Atlee on suremas ning kutsub oma kaks poega enda juurde viimasele kokkusaamisele. Esimesena saabub kohale Ray (lahutatud, lennundushuviline juuraprofessor). Ta leiab isa surnuna ning kapist mitme miljoni väärtuses sularaha. Raha olemasolek tekitab Rays küsimusi, sest lihtne matemaatika tõestab, et kohtuniku palgast isa nii palju säästa poleks saanud. Isa altkäe maksude võtmisest või kasiinosõltuvusest pole aga midagi kuulda olnud. Igal juhul otsustab Ray raha olemasolu venna eest varjata, sest Forrest on vastutustundetu narkomaan ja alkohoolik.
Kohtunik maetakse maha ja nüüd peab Ray välja mõtlema, mida selle rahaga peale hakata. Ega ta muud esialgu teha oskagi kui pakib kotti ja tassib kaasas. Loomulikult selgub, et keegi ikka teadis raha olemasolust, sest mingisugused pahad tegelased hakkavad Rayd ähvardama ja taga ajama.
Ma pole küll juba aastaid Grishamit lugenud ja ei usu, et see ta parim on, sest raamatu lõpuks ollakse põhimõtteliselt alguspunktis tagasi nagu poleks vahepealseid sündmusi üldse juhtunudki. Positiivne külg on, et selle raamatu lugemine tekitas isu ta vanemad ja paremad teosed uuesti üle lugeda. Asi seegi.

pealkiri: "Der Richter"

autor: Grisham, John

keel: saksa

kirjastus: Heyne

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 413 
ilmumisaasta: 2003
ISBN-10: 345386980X

ISBN-13: 9783453869806
  

eesti keeles: "Kohtukutse"

inglise keeles: "The Summons"

Goodreadsi hinnag: 2/5