Jaan Sudak "Mia nägi unõs"

"Mia nägi unõs" käsitletakse eesti unefolkloori ja unenäoendeid. Autor toetub nii Kihnus kogutud rahvapärimusele, kui ka vastavateemalisele kirjandusele. Tegemist on pigem akadeemilise kui ilukirjandusliku tekstiga.

Raamat koosneb kahest osast. Esimeses pooles räägitakse unenägudest ja nende nägemisest ning tõlgendamisest üldisemalt. Kõlama jäi (meeste) arusaam, et unedele tähenduste otsimine on rohkem naiste asi ning ennetesse usuvad pigem need inimesed, kellel on unenäos nähtu ka täppi läinud. Teise osa moodustab sõnastik, milles on antud unes nähtud sümbolite tähendus. Näiteks märgib musta kassi nägemine salakavalaid inimesi ja on üldse halb enne. Metallraha nägemine on kopsu-, kurgu- ja külmetushaiguste endeks. Paberraha nägemine pole samuti hea, sest märgib tüli, pahandusi ja laimu. 

Tahtsin seda raamatut lugeda niipea, kui seda Varraku uudiskirjanduse seas nägin, sest eesti rahvakultuur ja rahvapärimused on mind juba ülikooliajast huvitanud, aga unenägude kohta polnud ma senini midagi lugenud. Samuti olen ma nii kaua kui ma mäletan, alati väga ehedana mõjuvaid unenägusid näinud ja neid igal hommikul ka mäletanud. Mõnikord ärkan pisarais, sest unes nähtu oli nii valulik, teine kord püüan jõuga silmi hoida, et magus uni kauem kestaks. Kindlaid tähendusi ma oma unenägudest ei otsi ega tea.  Ainuke, mida meil kodus alati öeldi, oli et unes surnud lähedase nägemine ilmamuutust.  

Ma ei usu, et hakkan pärast raamatu läbilugemist rohkematesse unenäoennetesse uskuma, kuid silmaringi laiendamise mõttes oli huvitav lugemine.

pealkiri: "Mia nägi unõs"

autor: Sudak, Jaan

kirjastus: Varrak
formaat: e-raamat
lehekülgede arv: 296 (paberraamatu)
ilmumisaasta: 2021
ISBN-13: 9789985351093 (paberraamatu)

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!"***

Martha Hall Kelley "Sunflower Sisters" (Lilac Girls III)

Raamatu sündmused leiavad aset Ameerika kodusõja ajal ja peategelasteks on kolm väga erineva taustaga naist. Esimene neist on Georgeanna "Georgey" Woolsey, kellest saab sõja puhkedes Uniooni armee medõde. Teine, Anne-May on Marylandi osariigis asuva Peeleri istanduse ja selles elavate orjade omanik. Ta on enesekeskne, isekas ning julm naine. Kolmandaks on orjatüdruk Jemma, kes elab koos oma isa ja emaga Peeleri istanduses ja kuulub nüüd Anne-May'le. Ta põgeneb istandusest ja satub lõpuks Georgey pere juurde.

Esimeste lehekülgede järel olin vaimustuses, kuid lõpphinnang jääb umbes 2.5/5 kanti. Põhjuseid on kaks. Kui ma enne postituse kirjutamist raamatu sisututvustuse uuesti läbi lugesin, siis sain aru, et mitte ühtegi selles antud lubadust tegelikult ei täidetud. Mõned stseenid on, kuid need kaovad vahu sisse ära ega kanna seda kaalu, mida võiks. 

Saan aru, et tegemist on ilukirjandusliku raamatuga, mille eesmärk polegi mind ajaloo osas harida, aga kui kaanel juba suure suuga lubatakse, siis ma loodan seda ka lugeda. Selle asemel on mul nüüd meeles vaid see, kuidas Georgeanna igale poole sisse tormas ja kisas, et kuna ta on Uniooni armee medõde, siis on ta kohalolek ja teod õigustatud. Minu silmis oli ta ninatark ja endast põhjendamatult heal arvamusel. Autor kirjutab, et ta toetus Georgenna ja ta perekonna kirjeldamisel ajaloolistele isikutele, loodetavasti pole järeltulijatel mingeid etteheiteid.

Teine, mis mind segas, oli see, kui kiiresti ja ebausutavalt teatud asjad juhtusid. Näiteks on Georgey esimestest hetkest peale ülihea ja tark medõde, kes antud teemal isegi raamatu kirjutab ja arsti õpetada oskab. Loomulikult võib tal õenduse peale annet olla, kuid reaalselt sai ta ju vaid mõned nädalad koolitust. Sellise baasi pealt ei saa ju kõigist targem olla?

Jemma õpetab istandusse saabunud orjatüdruku oma nime kirjutama. Viimane õpib selle imekiiresti ära, siis varastavad nad Anne-May raamatukogust raamatu ja kirjutavad uue tüdruku nime sinna sisse. See tegu ei jää loomulikult karistuseta. Kuid, kas kirjutama õppimine toimib tundidega ning kus on orjade ellujäämisinstinkt? On ju loogiline oletada, et julma perenaise puhul peab eriti ettevaatlik olema.

Kui raamatu alguses ei suutnud ma ära oodata, mil sama autori teisi teoseid lugeda saan, siis enam pole kindel. "Sirelitüdrikud" on saanud kiitvaid hinnanguid, võibolla siiski proovin, aga mitte niipea. 

pealkiri: "Sunflower Sisters"

autor: Kelley, Hall Martha
keel: inglise

kirjastus: Ballantine Books
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 528
ilmumisaasta: 2021
ISBN-10: 1524796409
ISBN-13: 9781524796402

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2.5/5

Belinda Bauer "Blacklands" (Exmoor I)

Raamatus on kaks peategelast. Kaheteistaastane Steven Lamb ning pedofiil-sarimõrvar Arnold Aevry. Aastaid tagasi tappis Avery Steveni onu, tollal vaid üheteistaastase Billy. Viimase laipa ei leitud ja ta ema (Steveni memm) istub iga päev aknal ja ootab poega tagasi.

Lootuses Billy lugu lõpetada, käib Steven juba aastaid nõmmel auke kaevamas ja onu maiseid jäänuseid otsimas.  Senini pole tal õnne olnud ja nii tuleb talle pähe mõte Averyle kirjutada ja lihtsalt õiget matmiskohta küsida. Avery näeb kogu kirjavahetust põneva mänguna ja tal pole mittemingisugust kavatsust Stevenit aidata. 

"Blacklands" pole traditsioonilises mõttes kriminaalromaan, sest kuritööd on juba lahendatud ja süüdlane istub vanglas. Selle asemel on teismeline poiss ning kurjategija, kes nutika kassina hiire lõksu meelitab.

Autor on suutnud mõlemad tegelased väga elavaks kirjutada. Avery tekitab jälestust, Steven kaastunnet. Autor kirjeldab poisi memmest, emast ja väikevennast ning ajutistest onudest koosnevat peret; vaest kodu, kus niiskus ja hallitus jätavad riietele kopituse lõhna; nooremat poega eelistavat ema ning koolikiusamist ja viib lugeja otse sinna keskele. Mis saab sellest lapsest edasi? Ainuke lootus on, et pärast raamatu lõpus kirjeldatud sündmusi, muudab ema oma suhtumist ja tõepoolest "näeb" oma poega. 

Ühesõnaline kokkuvõte raamatust oleks "ängistav", aga vaatamata sellele sai "Blacklandsist" mu üks selle aasta parimaid lugemiselamusi. See oli nii teistsugune, ootamatu ning kaasahaarav. Kindlasti tahaksin sellelt autorilt veel midagi lugeda.

pealkiri: "Blacklands"
autor: Bauer, Belinda

tõlkija: Hool, Raivo
keel: eesti 

kirjastus: Eesti Raamat 
formaat: e-raamat
lehekülgede arv: 306
ilmumisaasta: 2021 (esmatrükk 2008)
ISBN-13: 9789916121900

inglise keeles: "Blacklands"
saksa keeles: "Das Grab Im Moor"

Goodreadsi hinnag: 5/5

***Suur tänu kirjastusele Eesti Raamat!***

Sebastian Fitzek "Hingemurdja"

Saksamaal tegutseb omamoodi kurjategija, nn. Hingemurdja, kelle ohvrid on pealtnäha täiesti terved, kuid vaimselt täiesti murtud. Keegi ei tea, mis nendega juhtus või kuidas seisundit ravida. 

Eksperimendis osalevad ülikooli tudengid, kellel ei tule muud teha kui Hingemurdja kohta lugeda.

 

Berliini erapsühhiaatriahaigla, kus resideerub mälukaotusega patsient. Kiirabiauto teeb patsienti transportides õnnetuse ning peatub just selle haigla juures. Kui lumetorm muudab teed läbipääsmatuks, jäävad majas olevad inimesed sinna lõksu. Arvatavalt koos Hingemurdjaga, kes ründab ühte arstidest.

Fitzek ei paku oma raamatutes tõenäolisi, "nii võib juhtuda" stsenaariume. Kõik on suuremal või vähemal määral üle võlli keeratud. Ta viskab lugeja otse sündmuste keskele ja ei anna mingit eellugu. Loe ja vaata ise, kas ja kuidas hakkama saad ning killud kokku paned. Lõpuks saad muidugi aru ka, kuid selleks tuleb tõesti terve raamat läbi lugeda. 

"Hingemurdja" mulle meeldis. Selles oli just parasjagu kõike, mida ma antud autorilt ootasin - põnevust ja närvikõdi ning viimastel lehekülgedel tekkivat "ahaa" elamust. 

Soovitan võtta lugemiseks siis, kui on aega raamat ühe hingetõmbega läbi neelata, sest ega seda käest panna ei taha.

pealkiri: "Hingemurja"
autor: Fitzek, Sebastian

tõlkija: Nielsen, Arne
keel: eesti 

kirjastus: Eesti Raamat 
formaat: e-raamat
lehekülgede arv: 246
ilmumisaasta: 2021 (esmatrükk 2008)
ISBN-13: 9789916121832

inglise keeles: "The Soul-Breaker"
saksa keeles: "Der Seelenbrecher"

Goodreadsi hinnag: 3/5

***Suur tänu kirjastusele Eesti Raamat!***
 

Samalt autorilt olen lugenud veel:
Sebastian Fitzek, Michael Tsokos "Ära lõigatud"

Sebastian Fitzek "Das Paket"

 

 

 

Anders de la Motte "Kevadohver"

Autor viib meid Loode-Skånesse, kus 1986. aasta volbriööl leiti surnuna kuueteistkümneaastane neiu Elita. Tapmises mõisteti vangi ta kasuvend. Ülejäänud pere pakkis asjad ning lahkus kodust kellegile midagi ütlemata.

2019. aastal kolib samasse piirkonda koos oma mehe Davidiga arst Thea. See on Davidi kodukant ja ta loodab vanas lossis restoraniäri käima lükata, naine asub erialasele tööle. Kui Thea avastab minevikus toimunud mõrva, siis hakkab ta tookord juhtunud sündmusi lähemalt uurima ning inimesi küsitlema. See tekitab perekonnas pahameelt, sest mis neist vanadest sündmustest ikka üles soojendada. Ridade vahelt tuleb välja ka arvamus, et inimestel oli Elita(st) (surmast) ükskõik. Neiu oli küll ilus ja atraktiivne ning tõmbas meeste tähelepanu, kuid ta oleks olnud vaid magatamiseks piisavalt hea, sotsiaalselt staatuselt oli ta kohalike silmis ikkagi madalamal. 

Tegemist on neljaosalise nn. aastaaegade sarja viimase osaga ja olles eelnevatest kahte lugenud, siis võin julgelt paralleele tõmmata, sest süžee on neis sarnane. Siingi on ohvriks noor inimene ja inimestel  varjatud tumedad saladused, mis lõpuks loomulikult välja tulevad. 

Kuid ma paigutaks käesolevat kriminulli alla, sest loo keskmes olev tapmislugu polegi siin kõige tähtsam. "Kevadohver" on täis sügavat kurbust elamata elude pärast. Nukker, aga mulle meeldis. 

pealkiri: "Kevadohver"
autor: de la Motte, Anders

tõlkija: Papp, Kadri
keel: eesti

kirjastus: Varrak 
formaat: e-raamat
lehekülgede arv: 414 (pehmekaanelise raamatu oma) 
ilmumisaasta: 2021
ISBN-13: 9789985350959 (pehmekaanelise raamatu oma)

inglise keeles: "Rites of Spring"

saksa keeles: "Bluteiche"

Goodreadsi hinnag: 4/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Samalt autorilt olen lugenud veel:

Anders de la Motte "Talvetuli"

Anders de la Motte "Sügisroim" 

Caroline Bernard "Frida Kahlo ja elu värvid"

 

Frida Kahlo oli mehhiklanna, kellel polnud tegelikult üldse plaanis kunstiga tõsiselt tegelema hakata, kuid raske bussiõnnetuse tagajärjel pidi oma tulevikuplaanides korrektuure tegema. Arsti temast ei saanud, küll aga hinnatud kunstnik. Kunstist sai Frida teraapia, võime ja võimalus maalida aitas tal eluraskustega toime tulla, sest maalidesse sai ta valada kogu oma kurbuse, igatsuse ja valu.

Mu teadmised Frida Kahlost kui ajaloolisest isikust ja kunstnikust olid nullilähedased. Kunagi nähtud filmist oli vaid meeles õnnetuse osa ja sellele järgnenud kuude kaupa voodissse liikumatult aheldatud olemine ning abielu Diego Riveraga. Nii otsisingi lugemise kõrvale internetist nii fakte Frida elust, kui ka raamatus kirjeldatud maale. Lõpptulemusena sain tänu raamatu ja Wikipedia kombinatsioonile palju targemaks, kuid "Frida Kahlo ja elu värvid" pole kindlasti mitte biograafia vaid ilukirjanduslik lähenemine. 

Mulle meeldis, kuidas autor püüdis Frida mõttekäike ja maalide kujunemise protsessi ettekujutada, oletada, mis võis teada mõjutada ja kuidas see lõpuks lõuendile jõudis. Kui peaksin raamatus kirjeldatud Fridat ühe märksõnaga iseloomustama, siis oleks see sõna "kirg" - nii armastuses, kunstis kui värvides. 

Päris viit punkti ma raamatule siiski ei annaks, sest autori kirjutamistiiliga ei suutnud ma lõpuni sõbruneda. Soovitada julgen küll. 

 

pealkiri: "Frida Kahlo ja elu värvid"

autor: Bernard, Caroline

tõlkija: Pääsuke, Piret
keel: eesti

kirjastus: Varrak
formaat: e-raamat
lehekülgede arv: 288 (paberraamatus)
ilmumisaasta: 2021 (esmatrükk 2019)
ISBN-13: 9789985350881 (paberraamat)
 

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Frida Kahlo und die Farben des Lebens"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Lucinda Riley "Liblikatuba"

"Liblikatoa" peategelaseks on peatselt seitsmekümneaastane Posy Montague, kes elab ikka veel oma kaunis lapsepõlvekodus Admiral House'is. Kuigi Posy armastab maja ja sellega seotud mälestusi, seisab ta silmitsi kurva tõsiasjaga, et maja ülalpidamine käib talle üle jõu ja ta peab selle maha müüma. 

Posy minevikku vaaadates saame teada, et ta isa hukkus kangelasena teise maailmasõjas ja leseks jäänud ema jättis lapse vanaema hoolde ning abiellus uuesti. Ülikoolis olles armus Posy Freddie'sse, kuid nende suhe lõppes, kui mees naise ootamatult ja ilma mõjuva põhjuseta maha jättis.  Posy abiellus teisega, sai kaks last ja jäi noorelt leseks. Nüüd ilmub Freddie uuesti välja ja vana kirg näib alles olevat.

Lisaks Posyle järgime ka ta poegade pere- ja eraelu. 

Lucinda Riley on minu silmis autor, kes mind raamatute ülesehituse poolest üllatada ei suuda. Ta teoste kondikava näib olevat ühesugune ja alustades tead juba ette, et sündmused saavad toimuma kahel ajaliinil, asjasse on segatud nii vanem, kui noorem põlvkond ja kuskil on sünge minevikusaladus peidus. Ma ei ütle seda kõike aga sugugi mitte halvustavalt, sest mõnikord on nii hea lugeda just selliseid raamatuid, mille puhul tead täpselt, mida oodata. Comfort food kui nii võib öelda.

"Liblikatoas" on kõik eelpool kirjeldatud elemendid olemas ja väljatulnud saladus oli minu jaoks tõeline üllatus, sellist lahendust ma äraarvata ei osanud. Samas jäi lõpptulemus natuke lahjaks, midagi jäi nagu puudu. Kui nimetatud saladus välja arvata, siis oli sündmuste kulg ettearvatav ja tegelased pealiskaused. 

Siiski oli see vaatamata puudustele mõnus, kerge suvelugemine. Kaanekujundus on samuti imeilus ja lugema kutsuv.

 

pealkiri: "Liblikatuba"

autor: Riley, Lucinda

tõlkija: Laksberg, Faina
keel:  eesti

kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 576
ilmumisaasta: 2021 (esmatrükk 2019)
ISBN-13: 9789985350690
 

inglise keeles: "The Butterfly Room"  

saksa keeles: "Das Schmetterlingszimmer"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Samalt autorilt olen lugenud veel:
Lucinda Riley "The Lavender Garden"
Lucinda Riley "The Orchid House"

Katherine Applegate "The One and Only Ivan"

Raamatu peategelaseks on ostukeskuses elav gorilla Ivan, kes on oma vangistusele eelnenud elu teadlikult unustanud. Tänu Ivanile tutvume ka ta sõprade elevant Stella ja kodutu koera Bobiga, omaniku Macki, koristaja George'i ning ta tütre Juliaga. Julia emal on tervisega probleeme ja nii on laps isaga tihti tööl kaasas. Tüdruk teeb Ivani puuri ees istudes koolitükke ja joonistab. 

Ivani ja Stella omanik kasutab neid ostukeskuse atraktsioonidena, kuid inimeste huvi on väike ja  ja lootuses uusi külastajaid ligi meelitada, ostab Mack beebielevandi Ruby. Stella hoolitseb Ruby eest nii hästi kui suudab, kuid siis ta sureb, sest Mack keeldub loomaarsti kutsumast. Enne surma pressib Stella Ivanilt välja lubaduse Rubyt aidata. Ivan suudab Julia ja George abiga antud lubadust täita ning raamatu lõpuks on nii tema, kui Ruby loomaaias omasuguste keskel. Bob leiab uue kodu Julia pere juures.

See raamatusoovitus tuli minu kaheksa-aastaselt tütrelt. Nad lugesid "The One and Only Ivan'it" koolis ja kuna meil seda raamatut kodus polnud, siis võttis ta mulle kooli raamatukogust, et ma seda väga head raamatut samuti lugeda saaksin. Ega mul tegelikult isu gorillast lugeda polnud, kuid lapsele ei saa ju pettumust valmistada ja tõepoolest - see on VÄGA HEA raamat.

Alguses olin skeptiline, sest raamatut iseloomustavad lühikesed laused, kuid selles napisõnalisuses on tegelikult nii palju peidus. Täiskasvanuna oskad ka ridade vahelt lugeda. Ivani, Ruby ja Bobi taustalood on traagilised ja kurvad ning tuletavad meelde kui julmad inimesed olla võivad. Lõpp on õnnelik, kuid teekond sinnani pikk ja valus. 

Annan raamatusoovituse edasi.

pealkiri: "The One and Only Ivan"
autor: Applegate, Katherine
keel: inglise

kirjastus: Harper Collins
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 307
ilmumisaasta: 2012
ISBN-10: 0061992259
ISBN-13: 9780061992254

eesti keeles: "Üks ja ainus Ivan"

saksa keeles: "Der unvergleichliche Ivan"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Marje Ernits "Liblikas õlal"

Koroonapandeemia mõjutas meid kõiki. Riigis kehtestatud reeglid olid küll kõigile samad, kuid inimeste toimetulek ja kriisiaegne elu, sõltuvalt isiksusest ja võimalustest, väga erinevad. Kõik püüdsid nii vaimselt, kui majanduslikult hakkama saada. Kuna me täpselt ei tea, mis teiste eludes sel ajal toimus, igaüks elas ju omas mullis, siis pakub autor meile oma novellides välja kaksteist erinevat varianti.

1. "Liblikas õlal" peategelase abikaasa jäi enne koroonat raskelt haigeks ja oli kriisi alguses ikka veel haiglas. Pandeemia ajal pandi haiglad külastajate ees lukku ja naine ei pääse enam meest vaatama.

2. "Nähtamatus armukeses" arutletakse selle üle, kuidas koroonakriis mõjutas gümnaasiumi lõpuklassi õpilasi. 

3. "Suremise ilu" keskmes on ajaperioodile mittesobiva perekonnanimega meesterahvas Aksel Kovid.

4. "Kardinatüdrukus" saame teada, mis juhtub, kui tavaliselt aktiivse seltsieluga neiu jääb koduseinte vahele.

5. "Ümberõppes" saab vana, üksik naine vanadekodus koha, kuid pole seal õnnelik, sest ta pole harjunud jõude istuma ja teiste reeglite järgi elama. Lõpuks tungib ka koroona majja.

6. "Esimeses viimases suudluses" jäävad tudengid koroona tõttu ühikasse karantiini ja peavad nüüd ise hakkama saama.

7. "Kassi kodu", kus abielupaar jäi riikidevahelise reisimise piirangute sunnil lahku ning ühel (või mõlemal) hakkab  lahusoleku ajal kõrvalsuhe tekkima.

8. "Rahvusliku aarde" peategelaseks on moekunstnik, kes just enne pandeemiat tuli välja eesti rahvakunstist inspireeritud musta värvi kollektsiooniga ning sellega lõpuks head raha teeb.

9. "Märtsipäikeses" jäävad kihlatud vahetult enne pulmi erinavatesse riikidesse lõksu.

10. "Hingab ja ei köhi" kirjeldab seda, kuidas tütar põetab oma koroonahaiget ema. Viimane pole meedikute arvates haiglasse võtmiseks piisavalt haige.

11. "Lihtsalt üks mees", peategelase õemees ei suuda enam kodus istuda ja põgeneb nii kiiresti kui saab, teise riiki tööle, tegelikult aga saabub peategelase ukse taha. 

12. "Maailma öö", milles väikese poisi vanemad otsustavad aastaks Austraaliasse raha teenima minna ja jätavad lapse vanaema hooleks. Piirangute pärast ei saa nad enam Eestisse tagasi.

Raamatu lugejana olin juba ette keeruline publik, sest novellid pole tavaliselt minu valdkond. Eelistan pakse raamatuid, milles on aega ja lehekülgi teemat arendada. Kuid käesoleva kogumiku palusin lugemiseks täiesti teadlikult. Esiteks pakkus mulle kirjanik suurt huvi, sest olin Marje Ernitsa nime raamatupoodide lehekülgedel näinud, aga senini polnud temalt midagi lugenud. Teiseks huvitas mind käsitletav teema, sest kuigi koroona oli ja on ikka veel meie ümber, pole ma sellest kirjanduses veel midagi lugenud.

Novellid pole iseloomult ühesugused, sest kriiski mõjutas inimesi erinevalt. Kõige kurvem oli raamatu nimilugu "Liblikas õlal", kõige üllatuslikuma lõpuga "Kassi kodu". Kõige vähem meeldis mulle "Rahvuslik aare", sest peategelane polnud kuigi sümpaatne. "Lihtsalt üks mees" saab endale kogumiku kõige veidrama loo auhinna. 

Lõppkokkuvõttes mulle väga meeldis. Oli huvitav teiste inimeste koroonaaegsesse mulli piiluda ning Ernitsa kirjutamisstiil sobis mulle hästi. Võimaluse korral loeksin samalt autorilt kindlasti midagi veel. Soovitan.

pealkiri: "Liblikas õlal"

autor: Ernits, Marje

keel: eesti

kirjastus: Eesti Raamat
formaat: e-raamat
lehekülgede arv: 186
ilmumisaasta: 2021
ISBN-13: 9789916121665 (paberraamat)

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

 

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

***Suur tänu kirjastusele Eesti Raamat!***

Terry Pratchett "Mort"

Surm otsustab endale õpipoisi võtta ja selleks saab noormees Mort, keda mitte keegi teine palgata ei tahtnud (või oli siis tema saatuseks just Surma juurde sattuda?) Oli, kuidas oli, igal juhul otsustab Surm, et nüüd, kus tal on õpipoiss, on õige aeg ametist puhkust võtta ja natuke "elu" nautida. 

Kuid Mort on ikkagi inimene ja ei suuda samamoodi emotsioonitult tegutseda ning jätab surmale määratud printsess Keli ellu. Esmapilgul õilsast otsusest sünnib suur segadus ja paksu pahandust, sest Universum ei saa aru, et Keli on tegelikult elus. Ja Universumi ümberveenmine on väga, väga keeruline.

Ma olen lugenud vaid kahte Pratchetti raamatut, esimene neist on "Vaibarahvas" ja teine "Mort". Mõlemad meeldisid mulle. Viimast lugesin 2000. aastal, kui see esimest korda eesti keeles välja anti. Olin pikka aega plaaninud "Morti" uuesti lugeda, kuid olin seda kogu aeg edasi lükanud. Varraku kordustrükiga saabus sobiv hetk. 
Raamatuid pärast pikki aastaid ülelugeda on alati hirmutav, sest kunagi ei tea, kas koged seda samamoodi kui esimesel korral ja kui mitte, siis on kurb kunagist lumma purustada. Kummalisel kombel tekitas "Mort" minus teisel lugemise täpselt samu emotsioone, mida esimeselgi. Minu lemmiktegelane on jätkuvalt Surm. 

Nüüdki meeldis mulle raamatu algus lõpust enam. Keeruline öelda, miks see nii läks, sest autori huumori sobis mulle ja tegevust jätkus lõpuni. Võibolla on põhjus selles, et "Mort" on täpselt selline raamat, mida tahaks võimalusel ühe hooga läbi lugeda, kuid nii tehes, saabub üleküllastus. Kolmandal korral võtan teadlikult rohkem aega. 

Lõppkokkuvõttes meeldis väga, pugistasin päris mitmes kohas naerda ja soovitada julgen samuti. 

pealkiri: "Mort"
autor: Pratchett, Terry

tõlkija: Eichenbaum, Allan
keel: eesti

kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 272
ilmumisaasta: 2020
ISBN-13: 9789985350348 

inglise keeles: "Mort"
saksa keeles: "Gevatter Tod"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***