Sisututvustus Goodreadsist:
Elu 2000. aastate alguse Tartu politseis kulgeb pealtnäha sama rahulikult kui elu Tartu linnas. Tegelikkuses aga on politseis käimas halastamatu võimuvõitlus. Sisepinged ja ebaterve konkurents kriminaalpolitsei erinevate üksuste vahel on väljunud kontrolli alt. Juhid on jõuetud probleemi lahendama ja on valinud jaanalinnumeetodi.
Selle võitluse peategelaseks on noor narkokuritegude talituse juht Raul Jarin, kelle elu võtab ühel hetkel kõige ootamatuma pöörde.
Väljamõeldud sündmuste ja tegelastega romaani idee pärineb tegelikult aset leidnud juhtumist. Autor on ka ise töötanud Tartu kriminaalpolitseis, mistõttu raamatulehekülgedel on aimatavaid sündmusi ja tegelasi, kes võivad hea kujutlusvõime korral tahes-tahtmata kedagi või midagi meenutada. Tõeste ja väljamõeldud sündmustega mängides ja nende piire kombates ning hägustades oli autori eesmärk kirjutada eelkõige lugu, mida oleks nauditav lugeda. Pinget lisavad varasemalt vähe kajastatud kriminaalpolitsei siseelu ja vanglakambrites toimuva kirjeldused. Sõprus pannakse siin proovile väga ekstravagantsetes oludes. Loomulikult ei puudu ka meie igapäevaelule nii omased ja kahjuks tavalised nähtused, nagu reetmine, omakasupüüdlikkus, kahjurõõm.
Kuigi autori stiil nõudis natuke harjumist, oli raamatu algus huvitav ja ka natuke nostalgiline. Elasin kirjeldatud ajaperioodil Tartus ning Jõgeva piirkond ning konservivabriku hääletajad on samuti tuttavad, sest olen mööda seda maanteed lugematu arvu kordi kodu poole sõitnud.
Hetkest, mil prokurör otsustab Rauli kinni panna, kaotasin huvi. Ühelt poolt ei suutnud ma mõista, kuidas saab unises ja aeglases Tartus nii olla, et kõik vaikselt kuuletuvad ning ebaõiglusele vastu ei hakka. Kuid, ka Raul ise polnud piisavalt sümpaatne ja kui tegelane mulle meeldiv pole, siis ei huvita mind ka tema saatus. Ebaõiglaselt kaelamääritud süüdistust polnud Raul küll ära teeninud, kuid ta oli piisavalt arrogantne, et kaastöötajaid ning mind lugejana ärritada.
Lisaks häiris mind kahe meestegelaste suhtumine naistesse. Selle peale, kuidas prokurör oma naisega rääkis, oleks ma lihtsalt minema kõndinud.
Sealmeri kabinetti siseneb Häälmäe ja alustab ettevaatlikult: "Kaido, kas sa üldse mäletad, mida sa rääkisid, kui vastu himmikut peolt koju jõudsid?"
"Ei mäleta, miks sa küsid?" põrnitseb Sealmeri elukaaslast.
"Sa lubasid narkopolitsei juhi kinni panna ja sind ei huvitavat, kas ta on midagi teinud või mitte. Sa lubasid ta kõigi seadusest tulenevate vahenditega hävitada. Ausalt öeldes... See jutt veidi hirmutas mind," avaldab Häälmäe omamuremõtted, ilmselgelt ebamugavust tundes - ja võimalik, et ettearvamatut reaktsiooni kartes.
Üllatavalt rahulikult vastab prokurör Sealmeri "See on väga hea, kallis, et sa minu pärast muretsed, aga teeme nii, et see muretsemine jääb puhaste särkide, viigitud pükste ja sooja õhtusöögi tasemel."
Ja jätkab häält madaldades ähvardavalt: "See, kuidas ma mingeid krimkakutsikaid paika panen, on minu asi - ja sina ei tule mind selles õpetama, vaid aitad, kui ma korralduse annan või abi vajan. Nüüd mine tööle, mul on niigi sitt olla." (lk. 27-28).
Rauli sõber mõtiskleb järgmiselt:
"Seido saadab pilguga Tiina sportlikku kuju terassilt majaukseni.
Huvitav, kui kaua Tiina ilma Raulita vastu peab? Vaimset pinget on ilmselt lihtsam taluda kui noore inimese füüsilisi vajadusi maha suruda..." (lk. 78).
hmmm... käesolev postitus pole küll kellegi intiimelu üle arutlemiseks mõeldud, aga ma ei usu, et see naiste puhul üldiselt paika peab.
Kahjuks polnud see minu raamat. Politseiprotseduuride ning vanglate sisemuse kirjeldused olid küll väga huvitavad, kuid ei kaalunud üles neid miinuseid, mida ma eelpool nimetasin.
Elu 2000. aastate alguse Tartu politseis kulgeb pealtnäha sama rahulikult kui elu Tartu linnas. Tegelikkuses aga on politseis käimas halastamatu võimuvõitlus. Sisepinged ja ebaterve konkurents kriminaalpolitsei erinevate üksuste vahel on väljunud kontrolli alt. Juhid on jõuetud probleemi lahendama ja on valinud jaanalinnumeetodi.
Selle võitluse peategelaseks on noor narkokuritegude talituse juht Raul Jarin, kelle elu võtab ühel hetkel kõige ootamatuma pöörde.
Väljamõeldud sündmuste ja tegelastega romaani idee pärineb tegelikult aset leidnud juhtumist. Autor on ka ise töötanud Tartu kriminaalpolitseis, mistõttu raamatulehekülgedel on aimatavaid sündmusi ja tegelasi, kes võivad hea kujutlusvõime korral tahes-tahtmata kedagi või midagi meenutada. Tõeste ja väljamõeldud sündmustega mängides ja nende piire kombates ning hägustades oli autori eesmärk kirjutada eelkõige lugu, mida oleks nauditav lugeda. Pinget lisavad varasemalt vähe kajastatud kriminaalpolitsei siseelu ja vanglakambrites toimuva kirjeldused. Sõprus pannakse siin proovile väga ekstravagantsetes oludes. Loomulikult ei puudu ka meie igapäevaelule nii omased ja kahjuks tavalised nähtused, nagu reetmine, omakasupüüdlikkus, kahjurõõm.
Kuigi autori stiil nõudis natuke harjumist, oli raamatu algus huvitav ja ka natuke nostalgiline. Elasin kirjeldatud ajaperioodil Tartus ning Jõgeva piirkond ning konservivabriku hääletajad on samuti tuttavad, sest olen mööda seda maanteed lugematu arvu kordi kodu poole sõitnud.
Hetkest, mil prokurör otsustab Rauli kinni panna, kaotasin huvi. Ühelt poolt ei suutnud ma mõista, kuidas saab unises ja aeglases Tartus nii olla, et kõik vaikselt kuuletuvad ning ebaõiglusele vastu ei hakka. Kuid, ka Raul ise polnud piisavalt sümpaatne ja kui tegelane mulle meeldiv pole, siis ei huvita mind ka tema saatus. Ebaõiglaselt kaelamääritud süüdistust polnud Raul küll ära teeninud, kuid ta oli piisavalt arrogantne, et kaastöötajaid ning mind lugejana ärritada.
Lisaks häiris mind kahe meestegelaste suhtumine naistesse. Selle peale, kuidas prokurör oma naisega rääkis, oleks ma lihtsalt minema kõndinud.
Sealmeri kabinetti siseneb Häälmäe ja alustab ettevaatlikult: "Kaido, kas sa üldse mäletad, mida sa rääkisid, kui vastu himmikut peolt koju jõudsid?"
"Ei mäleta, miks sa küsid?" põrnitseb Sealmeri elukaaslast.
"Sa lubasid narkopolitsei juhi kinni panna ja sind ei huvitavat, kas ta on midagi teinud või mitte. Sa lubasid ta kõigi seadusest tulenevate vahenditega hävitada. Ausalt öeldes... See jutt veidi hirmutas mind," avaldab Häälmäe omamuremõtted, ilmselgelt ebamugavust tundes - ja võimalik, et ettearvamatut reaktsiooni kartes.
Üllatavalt rahulikult vastab prokurör Sealmeri "See on väga hea, kallis, et sa minu pärast muretsed, aga teeme nii, et see muretsemine jääb puhaste särkide, viigitud pükste ja sooja õhtusöögi tasemel."
Ja jätkab häält madaldades ähvardavalt: "See, kuidas ma mingeid krimkakutsikaid paika panen, on minu asi - ja sina ei tule mind selles õpetama, vaid aitad, kui ma korralduse annan või abi vajan. Nüüd mine tööle, mul on niigi sitt olla." (lk. 27-28).
Rauli sõber mõtiskleb järgmiselt:
"Seido saadab pilguga Tiina sportlikku kuju terassilt majaukseni.
Huvitav, kui kaua Tiina ilma Raulita vastu peab? Vaimset pinget on ilmselt lihtsam taluda kui noore inimese füüsilisi vajadusi maha suruda..." (lk. 78).
hmmm... käesolev postitus pole küll kellegi intiimelu üle arutlemiseks mõeldud, aga ma ei usu, et see naiste puhul üldiselt paika peab.
Kahjuks polnud see minu raamat. Politseiprotseduuride ning vanglate sisemuse kirjeldused olid küll väga huvitavad, kuid ei kaalunud üles neid miinuseid, mida ma eelpool nimetasin.
autor: Võsaste, Rauno
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 264
ilmumisaasta:2018
lehekülgede arv: 264
ilmumisaasta:2018
ISBN-13: 9789985344521
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud Goodreadsi hinnag: 1.5/5
*Raamatu eest suur aitäh kirjastusele Varrak!
*kaanepilt Goodreadsist
