Marguerite Duras "Armuke" (I)

Alaealise prantsuse tüdruku ja hiina mehe armastuslugu 1929. aasta Saigonis.

 

Mu vanema venna juuresolekul lakkab ta olemast mu armuke. Ta ei lakka olemast, kuid ta pole mulle enam keegi. Temast saab kõrbenud maa. Mu iha kuuletub mu vanemale vennale, heidab eemale armukese. Iga kord, kui nad mul korraga silme ees on, kardan, et ei suuda seda vaatepilti taluda. Armuke hüljatakse nimelt selles nõrgas kehas, selles nõrkuses, mis täidab mind naudinguga. Venna nähes saab tast salgamist vajav skandaal, häbiaine, mida peab varjama. Ma ei suuda võidelda venna tummade käskude vastu. Ma suudan, kui jutt on väikesest vennast. Kui jutt on armukesest, olen iseenda vastu võimetu. Praegu sellest rääkides meenub taas silmakirjalik nägu, kellegi hajali ilme, kes vaatab kõrvale, kellel on mõtelda muule, kuid kes ometi - seda näeb kergelt kokku surutud lõuapäradest - on meeleheitel ja piinleb, et peab seda alatust taluma, ainult selleks, et saaks hästi süüa, kallis restoranis, mis oleks ju õigupoolest loomulik. Mälestust ümbritseb jahimeheöö kaame kuma. Kostab läbilõikav hirmukisa, lapsekarje.

 

See raamat ei meeldinud mulle. Kunagi nähtud filmi kogemus oli teine, seega lugu ise on huvitav, kuid autori kirjutamisstiil ei sobinud üldse. Oli lõike, mis olid kergesti järgitavad ning hästi kirjutatud, kuid suures osas ei suutnud ma kirjutatusse süveneda. Lõpuks vihkasin kõiki tegelasi, kuid kõige enam ema, kes oli võimetu oma poegade soovide vastu seisma ning tüdruku vanemat venda, kes tundus tõelise tõprana.   

Arvestades, et raamat on saanud mitmeid auhindu ning ka Goodreadsi hinnang on päris kõrge (3.76), siis olen oma seisukohaga vähemuses, kuid teistele soovitada siiski ei julge.  

pealkiri: "Armuke" 

autor: Duras, Marguerite

keel: eesti
tõlkija: Malle Talvet

kirjastus: Perioodika

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 64

ilmumisaasta: 1989 (esmatrükk 1984)

ISBN-13: 9783791508382

saksa keeles: "Der Liebhaber"

inglise keeles: "The Lover"

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 

Guðrún Helgadóttir "Blaubeeren und Vanilleeis"

Kolme last üksinda kasvataval ema Lollal on õnnest puudu vaid õige mees ning piisavalt raha. Seda vähemalt ta kaheksa-aastase poja Tumi nägemuses ning nii pöörlebki kogu raamatu tegevus selle ümber, kuidas Tumi püüab ema pangadirektor Hermanniga paari panna. 
Tegelikult toimub raamatus loomulikult hoopis rohkem ning ka taustalugu on laiem. Keda taust ning sisu põhjalikum analüüs rohkem huvitab, siis siin on üks saksakeelne artikkel: http://icelandreview.com/news/2013/04/04/blaubeeren-und-vanilleeis
Raamatu autoriks on 40aastase lastekirjanikustaažiga islandlanna ning käesolev teos ilmus Islandil 2008. aastal, ajal mil majandus oli madalseisus ning paljud inimesed töötud. 

Rahapuudusest tekkivad probleemid on raamatuski kesksel kohal. Sólveig ehk Lolla on lahutatud üksikema, kes oma käsitööga pere vee peal hoida püüab. Tal pole palju raha ja nii jäävadki laste unistused arvutist täitmata ning seitsmeaastane tütar Vildís on pidevalt mures, et Tumi ja ta sõbrad külmkapi toidust tühjaks söövad. 

Üldjoontes on tegemist toreda lasteraamatuga, mis on stiililt veidi Astrid Lindgreni sarnane, kuid mind häiris üks peatükk ning kuna olin pikalt kahevahel, kas peaksin selle etteheite siia kirja panema või mitte, siis võttis ka postituse kirjutamine mul kaua aega. Lõpuks otsustasin, et ausa arvamuse huvides märgin selle siiski ära. Nimelt on raamatus täiesti ootamatult ka peatükk kirikus käimisest ja Jumalast. Mul ei ole midagi religiooni vastu lastekirjanduses, kuid arvan, et sellele peaks eelnema väike hoiatus, st see peaks kuidagi eelnevast kontekstist välja tulema, et tegelased mingi hetk kirikusse jõuavad. Antud juhul tuli see täiesti ootamatult. 

Arvan, et mulle oleks raamat ilma selle peatükita rohkem meeldinud, kuid vaatamata sellele on tegemist lõbusa lasteraamatuga, sest rahapuudus ei masenda lapsi ning  kuidagi saadakse hakkama ka raskete aegade kiuste.

 

pealkiri: "Blaubeeren und Vanilleeis" 

autor: Helgadóttir, Guðrún 

keel: saksa

kirjastus: Dressler

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 142
ilmumisaasta: 2013 (esmatrükk 2008)

ISBN-13: 9783791508382

eesti keeles: pole ilmunud

inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3/5  

Kazuo Ishiguro "Maetud hiiglane"

Kas te oleksite valusate mälestuste unustamise nimel ka õnnelikest hetkedest loobuma? 

"Maetud hiiglase" sündmused leiavad aset vanal Inglismaal, pärast kuningas Arturi surma. Maad katab udu, mis paneb inimesi minevikku unustama, ühtemoodi kaovad peast nii õnnelikud kui valusad mälestused. 

Väikses külakeses elab vanapaar, Axl ja Beatrice, kellele vaatamata udule, ühel päeval häguselt meenub, et neil peaks olema naaberkülas poeg, keda nad veel korra näha tahaksid. Vanainimesed otsustavad pojale külla minna ning kohtuvad teel mitmete huvitavate tegelastega ning loomulikult ei puudu ajastule sobivalt kogu loost ka lohe.

See on neljas raamat, mida ma olen Ishigurolt lugenud ja mind hämmastab jätkuvalt kui erinevaid teoseid ta kirjutada oskab. Kui "Päeva riismed" on pigem ajalooline romaan ja "Ära lase mul minna" düstoopilise maailma kirjeldus, siis käesolev läheb kuhugi muinasjutu ja fantaasiakirjanduse kanti ning meenutab vanu legende. 

Mulle meeldis, et "Maetud hiiglases" pole must-valgeid tegelasi, kõik on loomult inimesed, oma heade ja halbade külgedega ning kõik on omamoodi meeldivad, sest isegi pahategude sooritamiseks on neil oma põhjus ja selgitus. Kuni viimaste lehekülgedeni olin veendunud, et see on neljapunkti raamat, st oli vaikselt kulgev ja hea, aga mitte sama hea kui eelnevad, kuid siis suutis autor mind nii üllatada, et andsin maksimumarvu punkte. Kuidas ma seda küll ei näinud? 

Ishiguro tõestas veelkord, miks ta mu lemmikirjanike hulka kuulub ning pakkus mulle ülihea lugemiselamuse. Soovitan teilegi.

pealkiri: "Maetud hiiglane"

autor: Ishiguro, Kazuo

keel: eesti

tõlkija: Krista Kaer

kirjastus: Varrak

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 324
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2015)

ISBN-13: 9789985340462

inglise keeles: "Buried Giant"

saksa keeles: "Der begrabene Riese"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest! 

Takashi Hiraide "The Guest Cat"

Kolmekümnendates aastates lastetu abielupaar üürib vaikses Tokyo linnajaos maja. Ühel päeval märkavad nad oma köögis kassi. Loom kuulub naabritele, kuid külastab neid järjekindlalt edasi, kuni mees ja naine talle süüa andma hakkavad ning isegi oma nurgakese kohandavad. Kuid ühel päeval kass enam ei tule... 
"The Guest Cat" on mahult väike, aga sisult suur raamat, mille lugemine mul üllatuslikult kaua aega võttis, tekst on tihe ja nõuab keskendumist.   
Ma suutsin hinnata autori ilusaid kirjeldusi ja mõtisklusi, kuid kassi teema, kuidas loom käitub, suhtleb või mängib, jättis mind suures osas külmaks, sest pole loomult kassiinimene. Mõnele teisele lugejale kindlasti hoopis sobivam raamat. 

pealkiri: "The Guest Cat"

autor: Hiraide, Takashi

keel: inglise

kirjastus: New Directions

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 140
ilmumisaasta: 2014 (esmatrükk 2001)

ISBN-10: 0811221504

ISBN-13: 9780811221504

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Der Gast im Garten""

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

Tess Gerritsen "Playing with Fire"

Viiuldaja Julia Ansdell leiab Rooma antiigipoest huvitava valsi  „Incendio” noodid. Kui ta kodus muusikapala mängida püüab, siis juhtub midagi ootamatut - näib, et muusika avaldab mõju ta väikesele tütrele, kes seeläbi vägivaldseks muutub. Kui laps tapab kassi, siis on Julia veendunud, et kõiges on süüdi just  „Incendio” ning püüab selle tausta ja loojat välja selgitada. Otsingud viivad teda Veneetsia vanalinna ning minevikusündmuste jälile.

Kunagi olin ma suur Tess Gerritseni Rizzoli ja Isles krimisarja fänn, kuid mida raamat edasi, seda kehvemaks need läksid ja nii kadus autor mu huviorbiidist täiesti, kuni Tiina Lugemise väljakutse grupis nimetatud raamatut tutvustas. Ta kirjutas sellest nii emotsionaalselt, et ma lihtsalt pidin lugema.
"Playing with Fire" e.k. "Tulega mängides" on kummaline raamat, sest lugema hakates ei oska seda ühegi kindla kategooria alla paigutada. Kas on tegemist ajaloolise romaani, kriminulli või hoopis millegi ebaloomulikuga? Ma ei tea siiani, kuid kõige suurim viga, mida tulevane lugeja võib teha, on loota kerget meelelahutust, sest seda "Tulega mängides" kindlasti pole. Selles sisalduv minevikusaladus on hirmus.

 

pealkiri: "Playing with Fire"

autor: Gerritsen, Tess

keel: inglise

kirjastus: Ballantine books

formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 320
ilmumisaasta: 2016 (esmatrükk 2015)

ISBN-10: 1101884363

ISBN-13: 9781101884362

eesti keeles: "Tulega mängides"

saksa keeles: "Totenlied" 

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Alyson Richman "The Lost Wife"

Kunstitudeng Lenka ja meditsiini õppiv Josef kohtuvad Teise maailmasõjaeelses Prahas, armuvad ning abielluvad. Josef põgeneb sõja eest perega Ameerikasse, kuid Lenka keeldub mehega kaasa minemast, sest ta vanemad ja õde peaksid maha jääma. 
Kuna Lenka on juut, siis saadetakse ta vangilaagrisse ning ainuke, mis teda seal "päästab", on ta joonistamisoskus. Lenka jääb ellu ning leiab samuti tee Usasse, kus ta aastakümneid hiljem uuesti Josefiga kohtub.   
Kuna olen viimasel ajal mitmeid natside-juutide temaatikat käsitlevaid raamatuid lugenud, siis tekib paratamatult võrdlusmoment ja Richmani teose kahjuks. Usun, et kui oleksin seda teistest eraldi lugenud, siis oleks mu arvamus ka veidi erinev, kuid antud juhul jäi see nõrgemaks kui näiteks "Nightingale". Tubli keskpärane raamat, mille lugemist ei kahetse, aga uuesti kätte ka ei võtaks. 

pealkiri: "The Lost Wife"

autor: Richman, Alyson

keel: inglise

kirjastus: Berkley

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 368
ilmumisaasta: 2011

ISBN-10: 042524413X

ISBN-13: 9780425244135

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3/5 

Rosamunde Pilcher "Kojutulek"

"Kojutulek" jutustab meile inglanna Judith Dunbari elust umbes kümne aasta jooksul. Lugu algab 1935. aastal Porthkerrises, kus Judithi ema ja väike õde Jess plaanivad reisi isa juurde Singapuri. Neljateistkümneaastane Judith jääb Inglismaale maha ja läheb St. Ursula internaatikooli. Koolivaheajad peaks ta veetma tädi Louise juures.

St. Ursulas tutvub ja sõbruneb ta Loveday Carey-Lewisega, kelle perekonnale kuulub  Nancherrow mõis Cornwalli rannikul. Kui tädi Louise ootamatult autoõnnetuses hukkub, siis saab Nancherrowst Judithi asenduskodu ning Loveday perekonnast, koos õe Athena ja vend Edwardiga, temagi perekond.

1939. aastal on Judithi kool läbi ning ta peaks lõpuks ometi, pärast aastatepikkust lahusolekut, oma pere juurde sõitma, kuid Euroopas alanud sõda sunnib teda meelt muutma. 

Kuigi tegemist on mu lemmikraamatuga, siis on raske kirjeldada, miks see mind nii väga köidab. Pilcheri lugemine tekitab minus alati mõnusa ja sooja tunde ning igatsuse pärastlõunase tee ja vahukooreste kuklite järele.
Juhul kui te pole veel lugenud, siis soovitan. Kuigi osa tegevust toimub Teise maailmasõja ajal, pole vaja karta, sest kirjaniku eesmärgiks pole sõjaohvrite kannatuste kirjeldamine. Loomulikult tuleb surmaga tegemist teha, sest see kuulub sõja juurde, kuid tema tegelased elavad edasi, saavad hakkama, armuvad ja saavad lapsi ka sõja kiuste. Pilcher annab lootust, et homne päev on parem. 

Raamatu põhjal on tehtud ka film (Youtubes terviklikult olemas), kuid mulle see ei meeldinud, sest tegelasi kehastavad näitlejad olid valed ning armastuslood peapeale pööratud. 

pealkiri: "Kojutulek"

autor: Pilcher, Rosamunde

keel: eesti

tõlkijad: Harald Rajamets,
Vilma Jürisalu

kirjastus: Varrak

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 832
ilmumisaasta: 1998 (esmatrükk 1995)

ISBN-10: 998530084X

inglise keeles: "Coming Home"

saksa keeles: "Heimkehr"

Goodreadsi hinnag: 5/5