29 juuli 2020

Deborah Feldman "Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"


Deborah Feldman (sünd. 1986) kasvas üles oma vanavanemate juures, New Yorgi ülikonservatiivses satmar hassiidide (Satmar Hasidic) juudi kogukonnas. Ta ema oli kogukonnast välja heidetud ning vaimse puudega isa polnud võimeline tütre eest hoolitsema. Autor kirjeldab nii lapsepõlve- kui nooruse- ja abieluaastaid ajani, mil tal õnnestus perekonnast lahti murda ja abikaasast lahutada. Kirjelduse põhjal võiks arvata, et ta oli kogukonnast lahkudes vähemalt keskealine, kuid tegelikult vaid 24-25. Ta oli abielludes 17. aastane ja emaks saades 19. Pärast abielulahutust jäi poja hooldusõigus talle ja praegu elavad nad Saksamaal Berliinis. 
Seda juutide kogukonda iseloomustavad eraldatus ümbritsevast ning väga kindlad ja ranged reeglid.  Niisugust käitumist põhjendatakse arusaamaga, et Teise maailmasõjaaegse holokausti põhjustas juutide liigne ühiskonda sulandumine, st kui end kindlalt eradi hoida ja usureeglitest kinni pidada, siis sellist juutide massihävitamist enam ei tule. Deborah meenutab, et ta vanaisa perekond oli enne Teist maailmasõda täiesti tavaline juudi tavaline pere, kuid pärast koonduslaagri üleelamist ning lähedaste kaotust, vanaisa muutus. Kui aus olla, siis saan selle põhjenduse alusel aru, miks inimesed niivõrd konseravatiivse ja piiratud usulahu poole pöörduvad. Ei õigusta, kuid mõistan.
Ranged reeglid kehtisid loomulikult ka lastele ja noortele, kuid "appi, kuidas nii saab" efekti tekitasid minus hoopis need, mis puudutavad abielu.
Abielus naised ajavad juuksed maha ning kannavad parukat, sest vaid nii on kindel, et ükski juuksekarv näha pole. Menstruaalveri ning seega ka menstrueeriv naine on räpased ning mees võib naisele uuesti läheneda alles siis, kui teatud arv päevi pole ühtegi tilka verd tulnud ja naisel puhastatavas vannis käidud.
Noori tüdrukuid hoitakse oma keha osas nii saladuses, et Deborah'l ei tulnud pähegi end lähemalt uurida. Nii oli ta abieluõpetusetundides ahastuses, sest ei teadnud endal sobivad "auku"'olevat.
Deborah ja ta mehe abielu sai väga vale alguse, sest esimene vahekord ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Loomulikult teadsid sellest ebaõnnestumisest juba järgmisel hommikul kõik ja läks kuid, enne kui seksuaalakt õnnestus. Abielunaisena oli Deborah'l oma mehe ees kohustus igal reedel vahekorras olla, (loomulikult siis kui ta puhas on), sõltumata siis sellest, kas tahab või mitte. Ta võrdleb oma meest kiimas koeraga, kes end tema, kui mööbli najal nühkimas käib.
2006. aastal kolisid nad perega Airmonti New Yorgi osariigis ja Deborah hakkas abikaasa eest varjates, Sarah Lawrence Kolledžis inglise kirjandust õppima. Koolis käies rikkus ta riietumisreegleid ning pani salaja hoopis teksad jalga ning lasi juustel paruka all kasvada. Kuna nende poeg pidanuks kolme aastasel religiosses koolis õppima hakkama, siis otsustas Deborah koos pojaga kogukonnast lahkuda ja tegi oma otsuse 2010. aastal teoks.
"Unorthodox" on mõnes mõttes väga sarnane Tara Westoveri raamatuga "Educated", sest mõlemad räägivad väga äärmuslikest elustiilidest. Julgen öelda, et kui meeldis üks, siis peaks ka teine sobima. Seegi raamat tekitas pärast ilmumist ta endises kogukonnas suurt pahameelt ning liikmete sõnul on see valesid täis. Läbi lugedes saan täiesti aru, miks ta eksmees vihane on.
Loodan ma väga, et ta kirjutab raamatu ka sellest, kuidas ta uus elu Saksamaal alguse sai. Oleks huvitav ta kohanemisest lugeda.

pealkiri: " Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"
autor: Feldman, Deborah
keel: inglise
kirjastus: Simon Schuster
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 272

ilmumisaasta: 2012
ISBN-10: 1439187010
ISBN-13: 9781439187012
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Unorthodox"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

PS. Netflixi pealt jookseb samanimeline sari, mis sai inspiratsiooni käesolevast raamatust, kuid polevat üksühele. Ma pole sarja vaadanud ja seepärast ei oska täpsemalt kommenteerida.

28 juuli 2020

Stacey Hall "The Familiars"


Raamatu sündmused viivad meid 17. sajandi Inglismaale, kus noor lapseootel naine Fleetwood Shuttleworth jälgib ärevusega oma raseduse kulgu, sest ta eelmised rasedused on alati katkenud, kuid perre on pärijat vaja.
Ühel päeval leiab ta oma mehe asjade seast arsti kirja, milles viimane avaldab arvamust, et naine ei ela praegust rasedust/sünnitust üle. Paanikas Fleetwood tormab kodust välja ja juhtub metsas kokku Alice Gray nimelise naisega, kes hiljem pakub end välja kogenud ämmaemandana. Fleetwood haarab sellest kui viimasest õlekorrest ning palkab Alice'i tööle.
Samal ajal hakkab piirkonnas hargnema nõiajaht ning Alice on üks süüdistavatest. Ta arreteeritakse ning pääseb vabaks vaid tänu Fleetwoodi kinnisideele, et Alice abita ta sellest sünnitusest elusalt välja ei tule.
Lugedes tundus see nõidade asi mulle väga tuttav ning wikist fakte kontrollides, selgus, et olin kunagi sellest BBC dokumentaali vaadanud. Nimelt toetub Stacey Hall ajalooliselt tuntud ning väga hästi dokumenteeritud nõiaprotsessile, mis leidis aset 1612. aastal Lancashire'is, Inglismaal. Kahtteist inimest süüdistati nõiduse abil mõrvade toime panemises. Neist üks suri vangistuses juba enne kohtuprotsessi, kümme mõisteti süüdi ja surma poomise läbi, üks (Alice Gray) osutus süütuks. Kuus nö. nõida olid pärit kahest (rivaalitsevast) perekonnast ning süüdistusedki tulid peresiseselt.  See oli ka esimene kord, kus toetuti lapse sõnadele.
Lugu algas huvitavalt, kuid kahjuks ei suutnud lõpuni taset hoida. Fleetwoodi kinnisideed, et Alice on ainuke, kes teda aidata suudab, saan ma veel mõista, sest meeleheide ja ärevus suudab inimestega kummalisi asju teha, kuid ma ei saanud aru, miks see "sureb sünnitusel" liin niisuguse lahenduse sai.
Lugu siis selline, et armastaval abikaasal oli samal ajal kõrvalt ka armuke, kes oli samuti rase. Kui Fleetwood mehe käest kirja kohta vastust nõudis, oli viimasel sobiv vastus valmis, et kiri polnud üldse tema kohta, arst rääkis armukese tervisest. Arst polnud ju kunagi Fleetwoodi näinudki, aga kuna mehel oli vaja head nime hoida, siis nimetas ta armukest arsti külaskäigu ajal oma abikaasaks. Ta olevat püüdnud tolle naisega pärijat saada, kuna ta ei suutnud enam vaadata, kuidas Fleetwood pärast igat raseduse katkemist kannatab.
Fleetwood jäi kõike muidugi uskuma, kuid mulle tundus see paras jura. Esiteks, kuidas talle ei tulnud endale pähe, et oot, ma pole ju arstiga kohtunudki, järelikult ei saa see kiri minu kohta käia. Teiseks "ma ei tahtnud sind kannatamas näha" sobib tänapäeva, aga 17. sajandil poleks vist küll ühtegi pärijat ihkavat meest seganud ja üleüldse kõlab kui mugav vabandus armukese pidamiseks.
Kokkuvõttes oleks võinud paremini, aga autoril on mu silmis potensiaali. (Mitte)soovitamise osas ei oskagi lõppsõna öelda, sest algus meeldis mulle väga. Selles oli mitmeid huvitavaid teemaarendusi ning tegelasi, kuid lõpp rikkus mu jaoks asja ära. Ma ei saa oma arvamuses kuidagi ei üle ega ümber faktist, et see armukese asi sai just seesuguse selgituse. Ei teagi, mida ootasin, aga midagi muud.

pealkiri: "The Familiars"
autor: Hall, Stacey
keel: inglise
kirjastus: Mira Books
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 384

ilmumisaasta: 2019
ISBN-10: 0778309010
ISBN-13: 9780778309017
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2/5

06 juuli 2020

Libby Page "The Lido"


"The Lido" peategelasteks on kaks väga erinevat naist. Vana, lesestunud Rosemary, kes on lapsest peale Brockwelli basseinis ujumas käinud ja noor, ärevushäire käes kannatav ajakirjanik Kate, kes tuleb sulgemist ootavast ujulast, oma ajalehe jaoks lugu kirjutama. Vaatamata suurele vanusevahele saavad neist sõbrad. 
Kuigi ma saan aru, et autor tahtis kirjutada kogukonda ühendava asutuse tähtsusest ning vanade-noorte sõprusest, siis tulemus pole mu arvates kuigi hästi õnnestunud. Rosemary näeks seda kindlasti teisiti, kuid ta elust lugedes, jäi mulje, et selles polnudki mitte midagi muud peale ujula. Samas olid tema ja ta mees sellega rahul ja siis pole ka minul midagi viriseda. Tore, et Kate tänu ujumisele ärevushoogudest võitu saab ja isegi armastuse leiab, kuid see suhteliin oleks võinud ka olemata olla. Lisaks on autor sisse pikkinud kõrvaltegelasi, kelle jaoks ujula samuti väga suurt tähtsust omab, kuid lugejas vaid segadust tekitab. Üldmulje raamatust jäi lahjaks ja laialivalguvaks.
Ääremärkuse korras ütlen, et ma ei kannata kloriini lõhna ning seetõttu ei armasta ka basseine. Ujuda oskan, aga sisemaal, veekogudest kaugel kasvanuna, ei ole see tegevus mu jaoks mitte kuidagi oluline. Mu kõige hullem puhkus tähendaks päevade kaupa basseni / veekogu ääres päikese käes vedelemist. Kui väga vaja, siis pool tundi pean vastu. Võibolla mõjutas see mu arvamust, kuid püüdsin siiski objektiivne olla. 

pealkiri: "The Lido"
autor: Page, Lilly
keel: inglise
kirjastus: Simon & Schuster
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 311

ilmumisaasta: 2018
ISBN-10: 150118203X
ISBN-13: 9781501182037
  
eesti keeles: "Brockwelli ujuja"
saksa keeles: "Im Freibad"

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 

Chris Carter "Der Kruzifix Killer" (Robert Hunter I)


Tühjast majast leitakse noore naise laip, kelle kaelale on lõigatud topeltrist. Rist tuletab detektiiv Robert Hunterile meelde nn. krutsifiksi sarimõrvarit, kellel oli kombeks oma ohvreid just sedasi märgistada. Kuid mõrvar on juba kätte saadud ja hukatudki? Nüüd tuleb Hunteril ja ta uuel partneril Garcial välja selgitada, kas uurijad tegid eelmisel korral suure vea või kopeerib keegi tookordseid mõrvu.
Teoreetiliselt pidanuks see raamat mulle väga meedima, kuid tegelikult ei saanud kuidagi vedama. Kõik vajalik oli olemas - atraktiivne detektiivide paar, verised mõrvad, kuid ikkagi venis. Võibolla oli põhjus vales ajastuses, kuid ühtegi krimka lugemine ei tohiks võtta nädalaid.
Soovitamise koha peal olen ettevaatlik, Goodreadsi põhjal paljudele ju meeldis.

pealkiri: "Der Kruzifix Killer"
autor: Carter, Chris
keel: saksa keel
kirjastus: Ullstein
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 447

ilmumisaasta: 2009
ISBN-10: 3548281095
ISBN-13: 9783548281094
  
eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: "The Crucifix Killer"        

Goodreadsi hinnag: 2/5 

Samalt autorilt olen lugenud veel:
Chris Carter "I am Death. Der Todmacher" (Robert Hunter VII)

25 juuni 2020

Linda Goodnight "Das Flüstern der Magnolien" (I)


Linda Goodnighti raamat viib meid Usasse, Tennessee osariiki. Kuus aastat tagasi oli Julia elu ideaalne, ta oli abielus ja väikese poja ema. Ühel päeval laps rööviti ning aja jooksul purunes ka abielu. Nüüd peab Julia koos õega Virsikuaia külalistemaja ja pole kaotanud lootust poega leida.
Eli on just vangist välja saanud ning püüab oma elu järje peale saada.  Enne vangi minekut oli Elil suhe, mis lõppes naise raseduse ning poja sünniga. Kuigi mehel polnud mingit kavatsust isakohustusi täita, pole tal nüüd enam valikut, sest Alexi ema on surnud ja ainuke olemasolev sugulane ei suuda lapse eest hoolitseda. Olukord on meeleheitlik, sest  keegi ei taha kurjategijat tööle võtta. 
Eli satub Julia võõrastemajja, kuhu ta end peavarju ja ülimadala palga eest tööle pakub. Julia aimab, et Elil on must minevik, kuid otsustab riskida, sest kallimat tööjõudu pole tal võimalik palgata.
Paralleelselt Julia-Eli looga jookseb Usa kodusõjaaegne armastuslugu.
Julia ja Eli armumine ei tule üllatusena, kuid teekond sinnani kulgeb üliaeglaselt, kohati lausa teosammul. Harva tuleb ette raamatuid, kus tahaks tegelasi tagant utsitada. Kuid nii mõjub see suhteareng ka ehtsana, sest kui tegeliku elu peale mõelda, siis pole ju loogiline, et need kaks inimest kohe pärast kohtumist voodisse hüppaksid. Mõlemad kõhklevad-kahklevad ja koguvad julgust.
Kui teile meeldib raamatus intiimsuhete kirjeldusi lugeda, siis see raamat pole teile. Autor piirdub vaid mõne üksiku suudlusega ja keskendub emotsiooniaalsele küljele.
Kui aus olla, siis olin lausa üllatunud, kui väga see raamat mind endasse haaras. Hakkasin lugema ja enam käest panna ei suutnud. Loodan, et saan varsti ka triloogia järgmisi osi lugeda, sest mulle tõesti meeldis ning soovitan teilegi. Minu koroonakarantiini tegi see raamat küll oluliselt helgemaks.

pealkiri: "Das Flüstern der Magnolien"
autor: Goodnight, Linda
keel: saksa 
kirjastus: HarperCollins
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 448

ilmumisaasta: 2016 (esmatrükk 2015)
ISBN-10: 3959670311
ISBN-13: 9783959670319
  
eesti keeles: "Mälestuste maja"
inglise keeles: "The Memory House"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

14 juuni 2020

Nina George "Väike prantsuse restoran"


Sakslanna Marianne on kuuekümneaastane naisterahvas, kes on pikalt halvas abielus kannatanud. Ta otsustab lõpuks ometi ohjad enda kätte võtta ning midagi ise otsustada - nimelt end ära tappa. Ta hüppab Pariisis jõkke, kuid loomulikult ta päästetakse (sest kui peategelane juba alguses surma saab, siis pole ju mõtet edasi kirjutada). Marianne pannakse enesetapukatse järel haiglasse, kuid selle asemel, et sealt tagasi abikaasa juurde minna, põgeneb ta bretooni kalurikülla maagilist kohta otsima.
Milline suurepärane algus, kas pole? Juba peategelase valik tundus õnnestunud, sest tavaliselt keskendutakse raamatutes nooremate inimeste õnne-armastuse otsingutele. Kuid neis lugudes peab olema natukenegi tõepärasust ja Marianne lugu tundus mulle täiesti uskumatuna. Ta külla kohalejõudmine oli veel võimalik, kuid ülikiire edulugu ning asendamatuks muutumine, ei  mõjunud isegi žanri piires usutavana.
Vaimselt vägivaldsest abielust väljatulemine, keeleõpe ning "jumalannaks" moondumine ei toimu üleöö. Arvan, et kui autor oleks uue eluga kohanemise protsessi kirjeldanud natukenegi reaalsemas tempos, siis oleks ka arvamus raamatust parem olnud, sest nagu ma eelpool kirjutasin, mulle meeldis mõte keskealise inimese uuesti elu alustamisest. Praegu läks kõik liiga kiirelt ja kergelt.
Teised arvustajad on seda raamatut Goodreadsis kiitnud, kuid mina seda kahjuks soovitada ei julge. 

pealkiri: "Väike Prantsuse restoran"
autor: George, Nina
tõlkija: Räni, Krista
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 229

ilmumisaasta: 2020
ISBN: 9789985348192

inglise keeles: "The Little French Bistro"
saksa keeles: "Die Mondspielerin

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 

*Kirjastus Varrak, suur tänu teile!

07 juuni 2020

Edward Rutherfurd "London"


Kirjanik jutustab linna 2000 aasta pikkust lugu ja sellesse ajaperioodi mahub väga palju erinevaid sündmusi ning inimesi. Mõelge ise koolitundide peale tagasi, mis kõik selle aja jooksul (tulevases ja juba olemasolevas) Londonis juhtuda võis.
Tinglikult võib öelda, et jälgime samade suguvõsade järeltulijate lugu, kuid tegelikult pole sel mitte mingisugust tähtsust. Iga peatükk keskendub kindlale ajaperioodile ning omab algust ja lõppu, st igas osas on ka omad, uued tegelased, kelle seos eelmiste põlvkondadega pole üldse oluline.
Ma lugesingi neid lühijuttudena ja algus läks väga ludinal, kuidagi ei jõudnud ära oodata, millal edasi lugeda saan. Kuid 19. sajandi juures läks asi igavaks. Ei julge seda ainult autori süüks ajada, sest see on aeg, mis mind kirjanduses üldse ei tõmba - kui loen teose sisukokkuvõttest, et tegevus toimub 18..., siis 99% juhtudest ma seda raamatut kätte ei võta. Pärast langust ei suutnud raamat mind enam samamoodi köita ja viimased peatükid lugesin sunniviisiliselt.
Sellegi poolest julgen soovitada. Ajaloolist faktitäpsust pole vist mõtet otsida, aga meelelahutust küll. Olen teiste lugejate arvamusest aru saanud, et see lõpp segas vaid mind.

pealkiri: "London"
autor: Rutherfurd, Edward
keel: inglise
kirjastus: Crown Publishing Group
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 829

ilmumisaasta: 1999
ISBN-10: 0517591812
ISBN-13: 9780517591819
  
eesti keeles: "London"
saksa keeles: "London"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 


31 mai 2020

Niklas Natt och Dag "1794" (II)


"1794" ülesehitus on identne esimese raamatu (e.k. "Stockholm 1793") omaga. Teos on jagatud neljaks osaks, üks iga aastaaja kohta, mis ei esine traditsioonilises "kevad, suvi, sügis, talv" järjestuses, vaid segamini aetult. Tervikpildi saamiseks tuleb terve raamat läbi lugeda. 
Väikeste mööndustega võib öelda, et peategelasedki ning kurjategija-ohver on samad inimesed. Suhtumine kaasinimestesse pole vahepeal muutunud, suurem osa tegutseb ikka oma ihadest-tahtmistest lähtudes ja vaatab teisi ussikestena, keda võib süümepiinadeta jalge alla talluda. 
Esimene neljandik räägib kurjategija ja ohvri kohtumisest ning seda lugedes olin valmis raamatut käest panema, sest teadsin täpselt, kuidas see asi laheneb. Süžee oli lihtsalt nii ettearvatav. Kuid sundisin end edasi lugema ning järgmistes osades muutusid kolm peategelast ohvrist olulistemaks. 
Olen selle raamatu postituse otsas istunud juba tükk aega, sest kui aus olla, siis ei teagi, mida ma lõppkokkuvõttes arvan. Mu hinnangut mõjutab üks-ühele kattuvus esimese osaga.  On see hea, sest  meil on tegemist sarjaga ja nii on kõik raamatud ühesugused või halb, sest näitab selgelt, et autoril on kindel raam, mida ta lihtsalt uuesti täidab? Ütlen ausalt, et minu jaoks jäi loomingulisusest vajaka. Polnud tunnet, et see on järg, vaid lihtsalt esimese raamatu uuesti kirjutatud variant. Suurim erinevus on, et "1794-s" pole nii palju igasugu sopa ja jälkuse peale rõhutud, see pole "püüan nina kinni hoida ja mitte oksendada" vastik, vaid inimlikke kannatusi ja kaotusi täis, valus lugemine. Kõik hea, millega esimene raamat lõppes, kadus. 
Kui triloogia viimane osa ilmub, siis loen, sest tahan teada, mida kirjanikul meile veel varuks on, kuid "The Wolf and the Watchmani" järgset vaimustust minus enam kahjuks pole.

pealkiri: "1794"
autor: Natt och Dag, Niklas
keel: saksa 
kirjastus: Piper
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 560

ilmumisaasta: 2020
ISBN-13: 9783492061940
  
eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2.5/5

Samalt autorilt olen lugenud veel:
Niklas Natt och Dag "The Wolf and the Watchman"

28 mai 2020

Alison Weir "Jane Seymour: The Haunted Queen" (Six Tudor Queens III)


Oleme järjega jõudnud kolmanda kuningannani. Kui Henry VIII jaoks oli Jane Seymour abikaasadest arvatavasti kõige olulisem, sest naine sünnitas talle kauaoodatud poja, siis ajalooliste romaanide seisukohast on ta tagasihoidlik tegelane, kellest kirjutatud lood mind enamasti lugema ei kutsu.
Alison Weir püüab Jane'i lugejaile tuttavamaks ja lähedasemaks kirjutada ning räägib meile vanatüdrukust, keda keegi naiseks ei tahtnud, aga lõpuks kuninga tähelepanu haaras. Nii, et natuke Tuhkatriinu muinasjutu moodi.
Jane on nii iseloomu kui käitumise poolest Anne'i täielik vastand ning näis tõepoolest Henryt armastavat. Erinevalt Anne'st polnud tal aga võimalust oma kõrget positsiooni ära kasutada, sest selleks ajaks oli Henry võimukast naisest tüdinenud ning Jane teadis liigagi hästi, mis juhtub kuningannadega, kes kuninga tahtmist ei täida. 
Raamat ei ole sugugi halb, kuid Jane jättis mu täiesti ükskõikseks, temas ei olnud midagi, mis tekitanuks minus (eba)sümpaatiat. Samas oli ka huvitav, sest sarja esimesed kolm raamatut moodustavad väga hea terviku.  Katariina, Anne ja Jane olid nö. ametialaselt omavahel tihedalt seotud, näiteks oli Anne Katariina õuedaam ning me loeme tema suhtest Henryga nii Katariina kui Anne'i silmade läbi. See annab lugejale võimaluse näha samu sündmusi erinevatest vaatenurkadest ning mitmel juhul tuleb välja, et asjad polnud sugugi nii nagu need kõrvalseisjatele paistsid. Soovitan lugeda.

pealkiri: "Jane Seymour: The Haunted Queen" autor: Weir, Alison
keel: inglise 
kirjastus: Headline Review
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 531

ilmumisaasta: 2018
ISBN-10: 1472227670
ISBN-13: 9781472227676
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3.5/5

Samalt autorilt olen lugenud veel:
1. Alison Weir "Katherine of Aragon: the True Queen" (Six Tudor Queens I)
2. Alison Weir "Anne Boleyn: A King's Obsession" (Six Tudor Queens II)

20 mai 2020

Alison Weir "Anne Boleyn: A King's Obsession" (Six Tudor Queens II)


Anne Boleyni ja Henry VIII (armastuse)lugu võib jutustada mitut moodi. Alison Weiri nägemuses oli Anne noor, haritud naine, kellele Henry oma käitumisega esialgu head muljet ei jätnud ja oli suhtega nõus vaid omakasu pärast. Lõpuks Anne küll armus, aga mitte mehesse, vaid võimu, mida kuningannaks olemine andis. Ajaloost on teada, et nende abielu lõppes traagiliselt - Anne'i süüdistati riigireetmises ning hukati ja Henry abiellus oma kolmanda naisega. 
Kuigi autor hoiab ajaloolisest taustast kinni, esitab ta sündmused nii, et lugeja tajub äratundmist-mõistmist, et sadu aastaid tagasi elanud inimesed polnudki tänapäevastest nii väga erinevad. Mõni võib küll pettuda, et ei leia raamatust "lubatud" ilusat armastuslugu, aga kes tuleb väitma, et praegu pole suhteid, milles üks osapool on vaid kasude pärast. 
Selle raamatu Anne pole meeldiv inimene, ta on tujukas ja enesest liiga heal arvamusel, kuid just see oligi huvitav. Tore oli kohata "mitte nii toredat" naispeategelast. Soovitan lugeda.

pealkiri: "Anne Boleyn: A King's Obsession"
autor: Weir, Alison 
keel: inglise
kirjastus: Headline Review
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 544

ilmumisaasta: 2017
ISBN-10: 147222762X
ISBN-13: 9781472227621
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Samalt autorilt olen arvustanud veel:
Alison Weir "Katherine of Aragon: the True Queen" (Six Tudor Queens I")