Jane Haley "The Animals at Lockwood Manor"

Jane Haley viib meid 1939. aasta Inglismaale. Teine maailmasõda on alanud ja loodusmuuseumi eksponaadid evakueeritakse Londonist välja Lockwoodi härrastemajja. Muuseumi töötaja Hetty Cartwright vastutab imetajate osakonna eest ja sõidab koos kolleegidega esemeid kohale viima. Kui teised töötajad lähevad linna tagasi, siis tema jääb paigale topiseid valvama ja nende pealt tolmu pühkima. Varsti märkab ta, et vanas majas peitub tume saladus, peretütar Lucy kannatab mingi minevikutrauma käes ja surnud loomad näivad oma kohtadelt minema kõndivat.

Sisekirjeldus ja kaanekujundus üheskoos lubasid ülihead lugemiselamust. Kellel on veel arusaam, et ilus raamat ei saa halb olla? Ootasin õuduslugu või siis vähemalt korralikku ajaloolist romaani, aga lõpuks ei saanud kummagist asja. Kahju, sest kõik eeldused heaks ja põnevaks raamatuks olid ju olemas. 

Objektiivselt võttes oli uudne vaid eksponaatide Lockwoodi paigutamise osa. Topistest oli mul juba algusest peale täiesti ükskõik. Ma saan aru, et et muuseumi esemed on väärtuslikud ja neid peab kaitsma, kuid parafraseerides maja omanikku - kes hoolib mingitest täistopitud varblastest, kui mehed valmistuvad surma minema. 

Hetty oli alguses talutav äpu ja ma elasin ta püüdlustele meestemaailmas karjääri teha, kaasa, kuid lõpuks muutus ta sisemonoloog teemal, kuidas ta ikka enese eest seisma hakkab, tüütuks, sest reaalsetes situatsioonides ta sellega hakkama ei saanud. 
Ülejäänud tegelased ja lugu mõjusid tuttavana. Ma ei oska täpselt öelda, millises raamatus või filmis neid kohanud olen, sest olen neid vana maja, sõja- ja ahistamiselugusid omajagu juba lugenud/näinud ka. Meenuvad "Rebecca" ja "Magava mõrv", kuid need pole kindlasti ainukesed.

Lõpuks visati sisse ka kahe naise vaheline armastulugu. Mulle ei meeldi kui suhe pannakse sisse vaid selleks, et see "peab" olema. Ei pea, kui loo loomulik kulg selleks põhjust ei anna ja antud juhul ei näinud ma Hetty ja Lucy vahel mitte mingit keemiat.

Kui tegemist poleks nii ilusa raamatuga, siis oleks ta kohe uut kodu otsima läinud, aga nüüd ei raatsi. Las ta istub riiulil ja tuletab mulle meelde, et ilus välimus ei tähenda veel sügavat sisu.

 

pealkiri: "The Animals at Lockwood Manor"

autor: Haley, Jane
keel: inglise
kirjastus: Mantle
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 352
ilmumisaasta: 2020
ISBN-10: 1529014174
ISBN-13: 9781529014174

 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Die Stummen Wächter von Lockwood Manor"

Goodreadsi hinnag: 1/5 

Anne Swärd "Vera"

 

Autor viib meid 1945. aasta Euroopasse. Prantslanna Sandrine põgeneb Rootsi, kus ta seitse kuud hiljem abiellub kohaliku arstiga ja juba pulmapäeval sünnitab väikese tütre Vera.

Sisukirjelduse järgi võiks loota armastuslugu, kus sõda jääb minevikku ja tulevik on uusi võimalusi-algusi täis, kuid seda me "Verast" ei leia. Minevikusündmused ja -saladused jäävad ning nendega tuleb silmitsi seista. Toimunut ei saa unustada kui sul on pidev, elav meeldetuletus. Lugeja ja kõrvalseisjana tahaks nii väga Vera suhtes üles soojeneda ning ka Sandrine'i veenda, et laps pole milleski süüdi, aga autor ei lase. Ta hoiab meid distansil ega anna võimalust läheduseks, lugu on esitatud nii, et mõnikord tekib tahtmine hoopis ohvrit süüdistada. Loomulikult saan ma aru, et oma läbielamiste baasil ei saanukski Sandrine teistmoodi käituda, kuid ikkagi tahaks talle külmust ette heita.
Kuigi mulle meeldis, et A. Swärd käsitles teemat, mis on minu arvates kirjanduses vähe tähelepanu leidnud, ei suutnud ma kuni lõpuni ei tema kirjutamisstiili ega ka tegelastega sõbruneda. Raamat polnud küll mulle, aga soovitan neile, kes tahavad sõjast natukese teise nurga alt lugeda. Ajalugu tundes on loogiline arvata, et Sandrine-Vera lugu pole haruldus, kuid vägistamise tulemusena sündinud lapse ja ema suhetest polnud ma enne lugenud.

pealkiri: "Vera"
autor: Swärd, Anne
tõlkija: Papp, Kadri
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 312
ilmumisaasta: 2019 (esmatrükk 2017)
ISBN-13: 9789985345795

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2/5 

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos "Ära lõigatud"

 

Kohtupatoloog Paul Herzfeld leiab lahatava laiba koljust kapsli, milles on ta tütre Hannah nimi ning telefoninumber. Loomulikult helistab Paul kohe Hannah'le, aga tütre hääle asemel, kuuleb ta hoopis hirmutava sisuga kõneposti. Röövija sõnul on edasised juhised tütre leidmiseks Helgolandi saarel. Helgoland on aga orkaani tõttu maismaast ära lõigatud ja Herzfeldi ainukeseks abiliseks ja käepikenduseks osutub saarele peitu pugenud koomiksikunstnik Linda. Viimasel pole mitte mingit tahtmist laipa lahata (kellel oleks?), kuid ta nõustub ja uuele vihjele järgneb võigas "aaretejaht".

Autoritest nii palju, et Sebastian Fitzek on ülimenukas kirjanik ja Michael Tsokos kohtumeditsiini ekspert. Mõlemad oma ala spetsialistid. Kuna "Ära lõigatud" on nende koostöö tulemus, siis on minul võimatu otsustada, milline osa raamatust ühele või teisele kuulub. Oletame, et Fitzeki poolt tuli süzee ning Tsokose poolt patoloogiatehniline külg.  Olen mõlema kirjutatut enne lugenud ja kohanud nii häid kui halbu raamatuid, kuid "Lahti lõigatud" on üks parimaid. See on kaasahaarav ja põnev, ei mingit pikka sissejuhatust ega tutvustust, lugeja lükatakse kohe sündmuste keskele. 

Minu arvates iseoomustab Fitzeki teoseid heas mõttes jaburdus, st, et ta suudab lood täiesti üle võlli keerata. Kui sa oled korra mõlenud, et nüüd on lagi saavutatud, siis tuleb uus pööre ning järgmine jne. Antud raamatu puhul võiks öelda, et sündmused on "teataval" (kui raamatu läbi loete, siis saate aru, miks ma selle sõna jutumärkidesse panin) määral tõepärased. 

Ma ei usu siiski, et see raamat kõigile lugejaile sobiks, sest on kohati liiga võigas ja detailine, kuid tunnistan ausalt, et mulle mõnikord meeldib selliseid üliveriseid asju lugeda. Teleekraanil ma neid vaadata ei suudaks, kuid paberil lugeda saan. Oktoober on just selline kuu, kus tänu Halloweenile hirmutavaid raamatuid soovitatakse, nii et lugege "Ära lõigatut", igati sobiv. 

Kiidusõnad ka kaanekujundusele!

pealkiri: "Ära lõigatud"
autor: Fitzek, Sebastian; Tsokos Michael

tõlkija: Viilukas, Triinu

keel: eesti

kirjastus: Helios

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 352
ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 2013)

ISBN: 9789949691647
 

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Abgeschnitten"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

*Kirjastus Helios, suur tänu teile! 

 

 

Neilt autoritelt olen lugenud veel:

Sebastian Fitzek "Das Paket"

Michael Tsokos, Andreas Gößling "Fred Abeli triloogia"

 

 

 

Sandra Brown "Seeing Red"

Algus oli päris huvitav, sest kõik traditsioonilised Browni elemendid olid raamatus olemas - seksikas, vastupandamatu "paha" poiss (John Trapper), kes tegelikult on tundeline ja kannatav ning vääriti mõistetud; naine (Kerra Bailey), kes püüab olla tugev ja professionaalne ning ei julge endale tunnistada, et tunneb mehe vastu tõmmet; natuke kriminaalset ning skandaalset ja loomulikult sellist seksi, kus mees kohe teab, kuidas naist rahuldada. Puudu jäi vaid ootamatu rasedus, sest kondoomi ju loomulikult ei kasutatud. 
Ma ei mäletagi, millal viimati Sandra Browni lugesin, kuid niipalju kui ma mäletan, oli ta vanemates raamatutes ikka natuke liha ka kontide peale kirjutatud. Antud raamatu puhul jäi tunne, et autor polnud isegi viitsinud enam vaeva näha ning pani midagi eelnevate teoste põhjal kokku, sest oli vaja midagi uut avaldada ja raha saada.

pealkiri: "Seeing Red"
autor: Brown, Sandra
keel: inglise
kirjastus: Mass Market Paperback
formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 460
ilmumisaasta: 2018 (esmatrükk 2017)
ISBN-10: 1455572098
ISBN-13: 9781455572090

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Värhängnisvolle Nähe"

Goodreadsi hinnag: 1/5 

Kristin Hannah "The Great Alone"

Lugu algab 1974. aastal. Ernt Allbright on Vietnami sõja veteran, kes tuli koju tagasi muutunud inimesena. Ta näeb õudusunenägusid, joob palju, on paranoiline ja armukade ning äkkvihaga vägivaldne mees. Kõik see mõjutab ta naise Cora ning kolmeteistkümneaastase tütre Leni elu. Kuna isa ei suuda pikalt ühes kohas tööl püsida, siis kolivad nad palju ja lõpuks jõuavad Alaska üksildusse. 

Loomulikult pole neil aimugi, kuidas sellises ekstreemses olukorras toime tulla, kuid naabrid on sõbralikud ja abivalmid. Cora ja Leni võetakse kiiresti omaks, kuid Ernti käitumist taunitakse. 

Alaska raske elu, üksildus ja pimedus ei mõju Erntile hästi ja ta muutub aina paranoilisemaks ning vägivaldsemaks. Lenit ta ei puutu, kuid peksab Corat. Naine ei taha meest maha jätta, sest mäletab ikka veel ennesõjaaegset Ernti ning leiab vägivallale traditsioonilisi põhjendusi, näiteks, et ta ise provotseeris meest.

Praeguseks olen lugenud nelja Kristin Hannah raamatut ja kaks neist polnud mu arvates eriti head, teised pole ideaalsed, kuid paremad. Antud raamat kuulub viimaste hulka. Viimaste peatükkideni tundus lugu usutav ja hästi kirjutatud. Lõpp oli ettearvatavalt traagiline. Autor jääb oma käekirjale kindlaks ja ei anna õnnelikku elu väärivale tegelasele ilusat elu. Leni oli aga üllatavalt rumal, mul oli raske uskuda, et juristi lapselaps nii käitub. 

Soovitada ei julge, sest perevägivald on valus teema ning seepärast pole ka raamat kerge meelelahutuslik lugemine. Kuid arvan, et see on üks autori parimaid teoseid.

pealkiri: "The Great Alone"
autor: Hannah, Kristin

keel: inglise

kirjastus: St. Martin's Press

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 440
ilmumisaasta: 2018

ISBN-10: 0312577230
ISBN-13: 9780312577230
 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Liebe und Verderben"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

Samalt autorilt olen veel lugenud:

Kristin Hannah "Firefly Lane" e.k. "Jaanimardika tee"

Kristin Hannah "True Colors"

Kristin Hannah "The Nightingale" e.k. "Ööbik"

Greer Hendricks, Sarah Pekkanen "Nimetu tüdruk"

Rahahädas meigikunstnik Jessica Ferris osaleb dr. Shieldsi korraldatud psühholoogiauuringus. Vastust nõudvad küsimused pole kergekaalulised,  vaid puudutavad valetamist, petmist ning kuritööle vastavat karistust. Iga vastusega mähib Jessica end üha sügavamale sisse ning lõpuks on tal (ja lugejal) väga raske eristada, kes tegelastest räägib tõtt ning kes valetab. Raamatus esitatav tõde on suhteline ja subjektiivne.

Olen maininud, et tavaliselt olen ülipopulaarsete krimkade suhtes skeptiline,  sest üleskiidetu ei pruugi mu maitsele vastata. Kõik see ei kehti "Nimetu tüdruku" kohta, mis oli üle hulga aja üks ülihea lugemiselamus. Alustasin enne magamajäämist ja ei suutnud enam käest panna.  Õnneks ei pidanud järgmisel päeval tööle minema, nii sain rahulikult lugeda ja neelasin raamatu ühe hooga läbi. Oli väga kaasahaarav ja põnev ning ettearvamatu lõpuga. 

SISURIKKUV INFO:

Olin kogu aeg arvamusel, et tegelikult oli see kahe psühholoogi omavahel kokkulepitud mäng. Lihtsalt võimuvõitlus ja katse, et kumb nad Jessicat rohkem veenda ja mõjutada suudab. Autorite valitud varianti ei osanud ma aimata. 

 

Soovitan soojalt!

pealkiri: "Nimetu tüdruk"
autor: Hendricks, Greer; Pekkanen Sarah

tõlkija: Loog, Tiiu

keel: eesti

kirjastus: Varrak

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 359
ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 2019)
ISBN-13: 9789985348802
  

inglise keeles: "An Anonymous Girl"

saksa keeles: "Die Frau ohne Namen"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

*Kirjastus Varrak, suur tänu teile!

Stephenie Meyer "Midnight Sun" (Twilight V)

 

"Videviku" (inglise keeles "Twilight") sarja fännidele pole selles raamatus peaaegu mitte midagi üllatavat, sest "Midnight Sun" on põhimõtteliselt "Videvik" Edwardi silmade läbi. Minu jaoks mõjus uudsena vaid see, kui palju Edward kõhkles ja kahtles, enne kui end  piisavalt usaldas ning järele andis. Kahjuks kadus uudsus umbes poole raamatu peale ära ja saja-aastase vampiiri maailmavalu muutus tüütuks. 

Siiski ei kahetse ma ei selle raamatu ostmist ega ka lugemist, sest ohh, milline nostalgialaks see oli. Olin sarja tohutu fänn, kuid viimasest lugemises on möödas kaksteist aastat ja see on piisav aeg detailide unustamiseks. Tookord oli mul "Twilight" peaaaegu peas, nii, et vahetult lugedes, oleksin kindlasti pettunud olnud. 

Kirjutan samamoodi nagu viimase (mitte) Potteri raamatu puhul. Tean, et paljud olid pettunud, kuid minu jaoks oli see tore taaskohtumine vanade sõpradega, kellest polnud juba üle kümne aasta midagi kuulnud. Istusin maha, veetsin nendega mõned tunnid ja siis läksin, teades, et me enam kunagi ei kohtu, lahku.  Südamesse jäi aga soe tunne, et jälle kord nägime.

pealkiri: "Midnight Sun"
autor: Meyer, Stephenie

keel: inglise

kirjastus: Little, Brown Books for Young Readers

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 662
ilmumisaasta: 2020

ISBN-10: 031670704X
ISBN-13: 9780316707046
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Biss zur Mitternachtssonne"

Goodreadsi hinnag: 3/5 

Hilary Mantel "Aeg äratada surnud" (Thomas Cromwell II)

Triloogia teine raamat, milles Anne Boleyn langeb ja Thomas Cromwell tõuseb. Anne ei suutnud Henryle lubatud-soovitud poega sünnitada, neil on küll tütar, kuid ülejäänud rasedused lõppesid nurisünnitustega. Kuningas leiab Jane Seymouri näol endale uue silmarõõmu ja annab Thomas Cromwellile käsu Annest lahti saada. Ajaloost on teada, et see Thomasel ka õnnestus. Anne hukatakse ja Henry VIII on vaba uuesti abielluma.

Lugesin vahetult ka esimese osa "Wolf Halli" uuesti üle ja alles nüüd suudan Manteli kirjanikuna armastada. Esimene kord lugesin seda viis aastat tagasi ja siis polnud eriti vaimustuses. Usun, et põhjus oli taustateadmiste puuduses, sest kui tegelastes ei orinteeru, siis on raske sisule keskenduda. Sel korral võin julgelt öelda, et mulle meeldis autori stiil väga, nautisin ta oskust sõnu seada. Soovitamisega olen siiski pigem ettevaatlik.

pealkiri: "Aeg äratada surnud"
autor: Mantel, Hilary

tõlkija: Suursalu, Karin

keel: eesti

kirjastus: Pegasus

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 352
ilmumisaasta: 2014

ISBN-13: 9789949531950
 

inglise keeles: "Bring Up The Bodies"

saksa keeles: "Falken"

Goodreadsi hinnag: 4/5


Samalt autorilt olen lugenud veel:
Hilary Mantel "Wolf Hall" 

Sherrilyn Kenyon "Seize the Night" (Dark-Hunter VI)

Raamatu kaks peategelast on Valerius Magnus ja Tabitha Devereaux. Esimene neist on surematu rooma aadlik, nn. tume kütt (dark-hunter), teine vampiirikütt. Neil pole mitte midagi ühist ja vastandid teatavasti tõmbavad.

Kaksteist aastat tagasi oli mu elus "paranormaalsete armastusromaanide" lugemise periood. Üks tookord avastatud autoritest oli Sherrilyn Kenyon ja tema nn. tumedate küttide sari. Kuigi olen oma riiuleid aastate jooksul tõsiselt sorteerinud, on mõned tolleaegsed lemmikud veel alles ning käesolev on üks neist. Ma ei oska öelda, kuidas on seda üksikraamatuna lugeda, st ilma igasuguste taustateadmisteta, kuid peaks sobima küll.

Olen seisukohal, et seesugusele meelelahutuskirjandusele ei pea ülevalt alla vaatama. Sügavust ja loogikat pole neist tõesti mõtet otsida, kuid nad on hea vaheldus ja aitavad välja, kui aju midagi tõsisemat vastu ei võta. 

pealkiri: "Seize the Night"

autor: Kenyon, Sherrilyn

keel: inglise

kirjastus: St. Martin Paperbacks

formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 325
ilmumisaasta: 2005 (esmatrükk 2004)

ISBN-10: 9780312992439
ISBN-13: 0312992432
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Geliebte des Schattens"

Goodreadsi hinnag: 4/5

Kristin Hannah "Firefly Lane" (I)

Loo keskmes on kaks sõbrannat, Kate Mularkey ja Tully Hart kes kohtusid 1974. aastal. Mõlemad olid tollal teismelised.

Tully elas koos vanaemaga, ta ema hulkus koos hipidega ringi ja isast polnud midagi teada. Kate pärines traditsioonilisest kodust. Tüdrukud sõbrunevad ning suudavad oma sõprust hoida aastakümneid. Selle aja jooksul saab Tullyst edukas saatejuht ja Kate'ist koduperenaine.

Raamat algab matustega ning kui ma oleksin teadnud, et kadunuke on minu vanune naisterahvas, siis oleksin lugemata jätnud. Lõpetades oli esmane instinkt sellele Goodreadsis kohe viis punkti panna, aga siis hakkasin mõtlema - kas see, et raamat mu ämbrite kaupa pisaraid valama paneb, teeb selle kohe automaatselt heaks? Vastus on eitav, sest umbes viimases kolmandikus käisid tegelased mulle tõsiselt närvidele. 

Mulle meeldis lugeda, kuidas tüdrukutest sõbrannad said, nad kolledžis end leidsid, esimesed töökohad said ja ametialaselt arenesid. Kui Kate jäi pärast esimese lapse sündi koduseks, siis Tully tegi samal ajal televisioonis karjääri. 

Kahjuks ei arenenud ühest hetkest kumbki peategelane enam üldse edasi.  Aeg möödus, aga Kate-Tully ei muutunud üldse, jäi mulje, et nad kordavad kogu ühtesid ja samu (valesid) käitumismustreid. Näiteks ütles Kate Tullyle mitmeid kordi, kuidas oma tütrega Marah'ga (mitte)käituda, kuid Tullyle ei jõudnud see kuidagi kohale. 

Teiseks, Kate'i haigus ja suremine. Tahaks ju mõelda, et kui inimene sureb, siis jääb temast midagi maha, midagi erilist, mille järgi teda mäletada, märk sellest, et elu polnud mõttetult elatud. Kate'le autor seda võimalust ei andnud. Ta oli kolme lapse ema ja koduperenaine ning  teda esitatakse lugejale nii, et tema elus polnudki muud kui tütrega jõukatsumine, poes käimine, pesupesemine ning kõhklused, et äkki abikaasa Johnny armastab ikkagi veel Tullyt. Siis avastatakse Kate'l rinnavähk ning ta sureb. Kõik.

Kolmandaks, kas on tõesti usutav, et isegi kui te olete oma lähedasest sõbrannast suure tüliga lahku läinud, siis ei võta sa oma surmava haiguse diagnoosi saades ühendust ja ei püüa ära leppida? Või kui sina seda ei tee, ütleb keegi su lähedastest sõbrannale? Raamatus aga täpselt nii oligi. Kate oli juba kuid haige, kuid lõpuks helistas ta Tullyle alles siis kui ta juba tõesti suremas oli. 
Neljandaks ning seda on raske kirjutada, aga kuigi kirjanik rõhutas mitmeid kordi, kui lähedased sõbrannad Kate ja Tully on, siis polnud see veenev. Mulle tundus pigem, et Tully teeb ja käsutab ja Kate järgneb. Kas selline on tõeline sõprus? 

Kokkuvõttes hoidis see raamat mind lugemas ja pani nutma ka, aga heaks ma seda nimetada ei saa. 

pealkiri: "Firefly Lane"
autor: Hannah, Kristin
keel: kirjastus: St. Martin's Griffin
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 499
ilmumisaasta: 2009
ISBN-10: 0312537077
ISBN-13: 9780312537074

eesti keeles: "Jaanimardika tee"
saksa keeles: "Immer für dich da"

Goodreadsi hinnag: 2/5