26 oktoober 2018

Rauno Võsaste "Hea ment"

Sisututvustus Goodreadsist:

Elu 2000. aastate alguse Tartu politseis kulgeb pealtnäha sama rahulikult kui elu Tartu linnas. Tegelikkuses aga on politseis käimas halastamatu võimuvõitlus. Sisepinged ja ebaterve konkurents kriminaalpolitsei erinevate üksuste vahel on väljunud kontrolli alt. Juhid on jõuetud probleemi lahendama ja on valinud jaanalinnumeetodi.
Selle võitluse peategelaseks on noor narkokuritegude talituse juht Raul Jarin, kelle elu võtab ühel hetkel kõige ootamatuma pöörde.
Väljamõeldud sündmuste ja tegelastega romaani idee pärineb tegelikult aset leidnud juhtumist. Autor on ka ise töötanud Tartu kriminaalpolitseis, mistõttu raamatulehekülgedel on aimatavaid sündmusi ja tegelasi, kes võivad hea kujutlusvõime korral tahes-tahtmata kedagi või midagi meenutada. Tõeste ja väljamõeldud sündmustega mängides ja nende piire kombates ning hägustades oli autori eesmärk kirjutada eelkõige lugu, mida oleks nauditav lugeda. Pinget lisavad varasemalt vähe kajastatud kriminaalpolitsei siseelu ja vanglakambrites toimuva kirjeldused. Sõprus pannakse siin proovile väga ekstravagantsetes oludes. Loomulikult ei puudu ka meie igapäevaelule nii omased ja kahjuks tavalised nähtused, nagu reetmine, omakasupüüdlikkus, kahjurõõm.
  


Kuigi autori stiil nõudis natuke harjumist, oli raamatu algus huvitav ja ka natuke nostalgiline. Elasin kirjeldatud ajaperioodil Tartus ning Jõgeva piirkond ning konservivabriku hääletajad on samuti tuttavad, sest olen mööda seda maanteed lugematu arvu kordi kodu poole sõitnud. 
Hetkest, mil prokurör otsustab Rauli kinni panna, kaotasin huvi. Ühelt poolt ei suutnud  ma mõista, kuidas saab unises ja aeglases Tartus nii  olla, et kõik vaikselt kuuletuvad ning ebaõiglusele vastu ei hakka. Kuid, ka Raul ise polnud piisavalt sümpaatne ja kui tegelane mulle meeldiv pole, siis ei huvita mind ka tema saatus. Ebaõiglaselt kaelamääritud süüdistust polnud Raul küll ära teeninud, kuid ta oli piisavalt arrogantne, et  kaastöötajaid ning mind lugejana ärritada.
Lisaks häiris mind kahe meestegelaste suhtumine naistesse. Selle peale, kuidas prokurör oma naisega rääkis, oleks ma lihtsalt minema kõndinud.

Sealmeri kabinetti siseneb Häälmäe ja alustab ettevaatlikult: "Kaido, kas sa üldse mäletad, mida sa rääkisid, kui vastu himmikut peolt koju jõudsid?"
"Ei mäleta, miks sa küsid?" põrnitseb Sealmeri elukaaslast.
"Sa lubasid narkopolitsei juhi kinni panna ja sind ei huvitavat, kas ta on midagi teinud või mitte. Sa lubasid ta kõigi seadusest tulenevate vahenditega hävitada. Ausalt öeldes... See jutt veidi hirmutas mind," avaldab Häälmäe omamuremõtted, ilmselgelt ebamugavust tundes - ja võimalik, et ettearvamatut reaktsiooni kartes.
Üllatavalt rahulikult vastab prokurör Sealmeri "See on väga hea, kallis, et sa minu pärast muretsed, aga teeme nii, et see muretsemine jääb puhaste särkide, viigitud pükste ja sooja õhtusöögi tasemel." 
Ja jätkab häält madaldades ähvardavalt: "See, kuidas ma mingeid krimkakutsikaid paika panen, on minu asi - ja sina ei tule mind selles õpetama, vaid aitad, kui ma korralduse annan või abi vajan. Nüüd mine tööle, mul on niigi sitt olla." (lk. 27-28).

Rauli sõber mõtiskleb järgmiselt:

 "Seido saadab pilguga Tiina sportlikku kuju terassilt majaukseni.
 Huvitav, kui kaua Tiina ilma Raulita vastu peab? Vaimset pinget on ilmselt lihtsam taluda kui noore inimese füüsilisi vajadusi maha suruda..." (lk. 78).

hmmm... käesolev postitus pole küll kellegi intiimelu üle arutlemiseks mõeldud, aga ma ei usu, et see naiste puhul üldiselt paika peab.
Kahjuks polnud see  minu raamat. Politseiprotseduuride ning vanglate sisemuse kirjeldused olid küll väga huvitavad, kuid ei kaalunud üles neid miinuseid, mida ma eelpool nimetasin.

pealkiri: "Hea ment"
autor: Võsaste, Rauno
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 264

ilmumisaasta:2018
ISBN-13: 9789985344521
 
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 


*Raamatu eest suur aitäh kirjastusele Varrak!

*kaanepilt Goodreadsist  

Chris Carter "I am Death. Der Todmacher" (Robert Hunter VII)

"I am Death. Der Todmacher" on sarja seitsmes raamat, kuid eelnevate mittelugemine mind ei seganud. Loomulikult oli peategelastel ühine minevik, millele aegajalt tekstis vihjeid tehti, kuid detailide mitteteadmine ei takistanud mul lugu jälgimast.
Tunnistan ausalt, et minu esmamulje Carterist polnud väga hea, kuid tagasivaadates olen leebem. Kuna lugesin seda Agatha Christide vahele, siis oli esmane kontrast väga suur.
A. Christe eestikeelse kogumiku "Tuhkur hobune. Kellad" järelsõnas märgib tõlkija, et  klassikalisele krimikirjandusele on iseloomulik, et kui uurija avastab mõne uue jälje, näiteks loeb seda kirjast, siis tuleb seda kirja kohe ka lugejale näidata. Christie teebki nii, kuid Carter seda reeglit ei järgi - tema annab lugejale asjadest teada sobivas kohas, siis kui see võimalikult suure üllatusmomendi tekitab.
Tagasivaadates polnud tegelikult polnud sel raamatul häda midagi, ei välista, et veelgi sama autori teoseid kätte võtan.

pealkiri: "I am Death. Der Todmacher"
autor: Carter, Chris
keel: saksa
kirjastus: Ullstein Verlag
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 384

ilmumisaasta:2016 (esmatrükk 2015)
ISBN-13: 9783548287133
 
eesti keeles:pole ilmunud
inglise keeles: "I am Death"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 


*kaanepilt Goodreadsist  


Lecia Cornwall "Beauty and Highland Beast" (Highland Fairy Tale I)

Kui oled vähegi armastusromaane lugenud, siis ei üllata "Beauty and Highland Beast" mitte millegagi. See on ettearvatav ning kaanest kaaneni klišeesid täis - Šotimaa ja kannatav, minevikutaagaga, nii kehalisi kui vaimseid arme täis kangelane; süütu neidis, kes kangelast päästma hakkab ja voodis tõeliseks metskassiks muutub ning loomulikult õnnelik lõpp. Kuid, see oli lugemise ajahetkel täpselt selline lugu nagu ma tol hetkel vajasin. Hea, kerge ja naljakas meelelahutus. 

pealkiri: "Beauty and Highland Beast"
autor: Cornwall, Lecia
keel: inglise
kirjastus: Swerve
formaat: Kindle
lehekülgede arv: 279

ilmumisaasta:2016
ASIN: B01BSN14HK
 
eesti keeles:pole ilmunud
saksa keeles:

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 


*kaanepilt Goodreadsist  

25 oktoober 2018

Lars Mytting "Uju koos uppujatega"

Sisutuvustus Goodreadsist:

1971. aasta sügisel hukkuvad Prantsusmaal Esimese maailmasõja lahingupaigas noor norralane ja tema prantslannast elukaaslane. Paari kolmeaastane poeg Edvard kaob jäljetult. Neli päeva hiljem ilmub laps välja kadumiskohast sadakond kilomeetrit eemal.
Edvard kasvab üles vanaisa juures üksildases Norra mägitalus. Kui vanaisa sureb, seisab 23-aastane Edvard silmitsi mitme mõistatusega. Miks läksid tema vanemad ohtlikkumetsa, ja kas see oli juhus, et sõjaaegne gaasimürsk nende jalge all lõhkes? Ja kes saatis vanaisa matusteks imeilusa haruldasest puidust puusärgi?
Vastuseid otsides satub Edvard Shetlandile ja Prantsusmaale ning kaevab mineviku hämaratest soppidest välja oma perekonna loo, mis on tihedalt seotud nii 20sajandi Euroopa suurte tragöödiatega kui kaühe rahutu hingega tisleriga, kes läks kolmekümnendatel aastatel Pariisi õnne otsima


Raamatu algus meeldis mulle oluliselt rohkem kui lõpp, autor ei suutnud mu tähelepanu hoida ning tegelased muutusid vastumeelseks. Mitmed "Lugemise väljakutse" grupis osalevad lugejad olid minust erineval arvamusel, neile meeldis väga,  seega ei soovita ma seda raamatut päris maha kanda.

pealkiri: "Uju koos uppujatega"
autor: Mytting, Lars
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 384 

ilmumisaasta: 2016
ISBN-13: 9789985339053
 
inglise keeles: "The Sixteen Trees of the Somme"
saksa keeles: "Die Birken wissen's noch"

Goodreadsi hinnag: 3/5 


*kaanepilt Goodreadsist  

14 oktoober 2018

Åsa Larsson, Ingela Korsell ""Luupainaja"(PAX IX)

PAXi sari on omadega lõpusirgele jõudmas ja eesti keeles on ilmumata veel viimane. Põnevuse poole pealt on "Luupainaja" sama hea kui eelmised ning nüüd, kus musta nõia isik on teada, jääb vaid lõpulahingut oodata.
Samas on mul viimaste osade sündmuste põhjal poistest üha enam kahju. Põhimõtteliselt on nad kõik oma võimalused teiste inimeste tõttu, mitte omal vabal valikul, ära rikkunud.
Loodan, et  sarja lõpp on Alrikule ja Viggole isiklikus laadis õnnelik ning toob turvatunde ja rahuliku kodu, mida need lapsed väga väärivad. 

pealkiri: "Luupainaja"
autor: Larsson, Åsa; Korsell, Ingela
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 208

ilmumisaasta:2018 (esmatrükk 2017)
ISBN-13: 9789985344644
 
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 


*Raamatu eest suur aitäh kirjastusele Varrak!

*kaanepilt Goodreadsist 


09 september 2018

Katrin Pauts "Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu"

Kuuldused Katrin Pautsi uuest, seekord väga isiklikust raamatust jõudsid minuni enne teost ennast. Ema luges ja kommenteeris, ajalehed ja sotsiaalmeedia kajastasid Muhumaa elanike pahameeletormi ning autori enda sõnavõttu. Kõige selle taustal otsustasin, et loen "Minu Muhumaa" läbi ja kujundan oma arvamuse.
Tulevasele lugejale hoiatuseks, et Pautsi Muhumaa on väga kaugel "Siin me oleme" kaudu tekkinud ettekujutusest ja kui te seda ta raamatust otsima lähete, siis pettute kindlasti.
Saaarest endast on raamatus tegelikult väga vähe juttu, autor keskendub oma pere isiklikule loole ning kogemustele selles piirkonnas. Sain teada, et Muhumaa elanikud on täis võõrviha, klatšivad meelsasti ja kahjuks on Pautsi perel palju negatiivseid kogemusi. Samas, kui jätta tekstist välja sõna "Muhu(maa)", siis võinuksid kirjapandud sündmused mu arvates toimuda ükskõik millises väikeses kohas (olen ise pisikesest külast pärit).

"Kui palju on "distantseerimine" mu oma valik? Sain ma kunagi võimalust ise valida?
Või otsustas miny eest mu ema - tema saatus ja tema kirjeldused Muhus üle elatud ebaõiglusest, mis minusse kinnistusid? Ema on mulle maast madalast sisendanud, et meie pere ei kuulu siia. Ta ise ei räägi Muhust palju, tal ei ole Muhuga väga helgeid mälestusi. Palju rohkem olen tema suust kuulnud Võrumaast, kus ema on kaua elanud - sealsed inimesed, kohad ja murdekeel on mulle tuttavad, kuigi ma pole seal kunagi käinud. Tunnen ka Pärnumaad ja sealseid metsi, seal on mu ema sünnikoht Kikepera küla. Mitte asjatult ei räägita emakeele tähtsusest. Nii ongi. Keel, mida räägib su ema, ongi su oma keel. See salvestub sinusse, kodeerib sind ja määrab su identiteedi." (lk. 64)

Tõsielulist raamatut on raske hinnata, sest mul pole õigust inimese elu ja otsuste üle arvamust avaldada. Ilukirjanduse puhul oleksin juba alguses kisama hakanud, et miks ema minema ei läinud ja seda kõike vaikselt talus, kuid tegelike sündmuste puhul nii ei saa, ma ei tea ju reaalset tausta ega võimalusi.
Lõpphinnangut oli raske anda. "Minu Muhumaa" lihtsalt ei meeldinud mulle. Arvamusel pole mitte midagi pistmist seisukohaga nagu oleks Muhu saar ning selle elanikud kui püha lehm, mille kohta ei tohi midagi halba öelda. Asi on lihtsalt selles, et sedasorti raamatud pole minu teema. Loodan, et raamatu kirjutamine mõjus kirjanikule terapeutiliselt ning rahakotile paksendavalt, siis on asjal vähemalt mingigi kasu sees, sest elu saare peale see tal kindlasti kergemaks ei teinud.

"Ka selles raamatus olen Muhumaast meenutanud pigem halba kui head. kajastan võõrviha, sättisin just selle fookusesse - aga kui palju siis ikkagi on mu elus sõndmusi või inimesi, kus see teravalt väljendub?
Tegelikult on neid vähe. Aga lõppkokkuvõttes on see ikkagi peaaegu ainuke asi, mida oma Muhu noorusest kaasa võtan ja mäletama jään. Kurjuse võim on tõepoolest nii suur." (lk. 128) 

pealkiri: "Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu"
autor: Pauts, Katrin
keel: eesti
kirjastus: Petrone Print 
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 232

ilmumisaasta: 2018
ISBN-13: 9789949608980 

inglise keeles: pole ilmunud 
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 


*kaanepilt Goodreadsist  

Selma Lagerlöf "Löwensköldi sõrmus / Charlotte Löwensköld / Anna Svärd" (Löwensköldi sõrmus I-III)

Goodreadsis olev triloogia tutvustus on huvitav:

Nobeli laureaadi (1909) romaanitriloogia (1925-1928) armastusest ja kaasinimeste teenimisest kui inimliku õnne alusest.
"Löwensköldi sõrmus" – rahvapärimuslik jutustus surnu kättemaksust, mille ohvriks langeb mitu süütut inimest, varjutades ka tulevaste põlvede saatust.
"Charlotte Löwensköldis" kujutab autor nimitegelase, noore tulihingelise aadlineiu ennastsalgavat võitlust oma armsama, elust irdunud fanaatilise pastori Karl-Artur Ekenstedti päästmiseks. Esile kerkib pimeda emaarmastuse motiiv.
"Anna Svärd" on lugu Karl-Arturi õnnetust abielust, tema jätkuvast allakäigust ja ootamatust eneseleidmisest raamatu lõpus, kui Charlotte vabastab ta surnu kättemaksu kehastava deemonliku organistiproua küüsist

"Löwensköldi sõrmus" meeldis mulle väga. See oli nii õudne vaimujutt, et ma ei julgenud pärast lugemist isegi läbi hämara maja kõndida.
"Charlotte Löwensköld" seevastu oli tõeline katsumus. Ma siiamaani imestan, et end sellest läbi närisin, sest iga leheküljega hakkasid kõik tegelased mulle üha rohkem närvidele käima. Nende hulgas polnud mitte ühtegi sümpaatset, kellele keskenduda. Inimesed ei suuda omavahel asju selgeks rääkida, et kes kellega käib ning mida üldse elust tahab ja mina pidin lehekülgede kaupa seda jama välja kannatama. Kõige krooniks oli haiglane ema-poja vaheline armastus. Viimase kahekümne leheküljeni jõudes oli mu mõõt juba korralikult täis, aga otsustasin kindlameelseks jääda ja venitasin lõpuni.
Kolmas osa "Anna Svärd" päästis natuke üldpilti, sest Anna meeldis mulle tegelasena väga. Ta oli tubli ja kange naine, kes lihtsalt luru mehe otsa sattus. Organistiproua oli muidugi omaette frukt, miks ei suutnud keegi seda ussi paika panna? Ahjaa, ta oli ju esimesest osast tuttava surnu kättemaksuingel. 
Ma arvan, et sellest poleks pidanud triloogiat saama.  "Löwensköldi sõrmus" on väga hea ja terviklik õudusjutt, järgnevad osad aga viletsamad. Soovitaksingi lugeda vaid esimest.
Tegelikult oli mul plaan lugeda Selma Lagerlöfi "Gösta Berlingi saagat", sest miskipärast oli mul alati tunne, et seda raamatut lihtsalt peab olema lugenud. Vanemate raamaturiiulis olid olemas nii käesolev triloogia kui saaga. Otsustasin esmalt triloogia kasuks ja nüüd tean, et "Gösta Berlingi saagat" ma kohe kindlasti ei loe, sest Karl-Artur ja Gösta olevat olemuselt sarnased ja teist korda ma sellist tegelast enam üle ei ela. 
Hea, et olin selle arvamuse kirjutamiseks juba veidi maha rahunenud, sest vahetult oleksin end hoopis vihasemalt väljendanud.

pealkiri:"Löwensköldi sõrmus / Charlotte Löwensköld / Anna Svärd  
autor: Lagerlöf, Selma
keel: eesti
kirjastus: Eesti Raamat
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 476

ilmumisaasta: 1994 (esmatrükk 1925)
ISBN-10: 5450022069
ISBN-13: 9785450022062
  
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 2/5 


*kaanepilt Goodreadsist

08 september 2018

Agatha Christie "Kellad" (Hercule Poirot XXXVII)

Sheila Webb töötab Cavendishi sekretäri- ja masinakirjabüroos. Üheksandal septembril läheb ta Wilbram Crecent 19 asuvasse majja, kuhu miss Pebmarsh stenografisti tellis. Kui neiu kohale jõuab, siis on maja uks lahti ning sisse minnes leiab ta põrandalt surnud mehe. Loomulikult tormab Shelia karjudes tänavale ning otse sülle sülle Colin Lambile, kes seda surnukeha asja lähemalt uurima läheb.
Siiani olin lugenud kogumikust "Tuhkur hobune. Kellad" vaid esimest teost ja "Kellad" jäid alati tähelepanuta, aga otsustasin seda viga parandada. Pettusin. Lugu on nõrk ning allapoole Agatha Christie tavalist taset. Nõustun tõlkija poolt raamatu järelsõnasse lisatud väitega:

"Kellad" on väike nägus Poirot-Christie, tasemel teos, ehkki mitte väljapaistev... Kuritegu on tehtud nimme fantastiliseks ja jälgi on põhjalikult segatud, nii segatud, et tegelikult suudab vaid Poirot leida huupi mõistatamise teel; ilmselt meie, lugejad, seda küll ei suuda..." (Times kirjanduslik kaasanne).
(Mark Sinisoo järelsõnast raamatule)

Minu soovitust see raamat ei saa, autorilt on hoopis paremaid teoseid ilmunud. Küllap sai Agatha Christie sellest isegi aru, sest raamatu järelsõnas oli seegi lause:

"Kellad" kuuluvad raamatute hulka, millele autor pühendas vähe aega ja mis ei kajastu tema autobiograafia lehekülgedel.

pealkiri: ilumus kogumikus "Tuhkur hobune. Kellad"
autor: Christie, Agatha

keel: eesti
kirjastus: Eesti Raamat
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 352

ilmumisaasta:1982
 
saksa keeles: "Auf doppelter Spur"
inglise keeles: "Clocks"

Goodreadsi hinnag: 2/5

Agatha Christie "Und dann gabs keines mehr"

Üksikule saarele kogunevad kümme inimest, keda kõiki on kohale meelitatud erinevaid vahendeid kasutades - ühed palgati tööle, teised meelt lahutama. Nad moodustavad nii kirju grupi, et esmapilgul ei ühenda neid mitte miski.
Grammafoniplaadilt tulev hääl avaldab saladuse. Nad kõik on karistuseta jäänud mõrvarid ja on saabunud aeg karistust kanda. Kuigi kõik loodavad, et tegemist on halva naljaga, selgub, et keegi on neile tagaselja surmaotsused määranud ning saarelt elusana nad ei lahku.
Minu silmis on see kõige hirmutavam Agatha Christie romaan  (järgneb "Tuhkur hobune"). Esmapilgul pole ehtsat, st lihast ja luust mõrvarit kuskilt näha ja ta olemasolu on üldse kaheldav. Proovi end panna saarel olijate olukorda, millist õudust tekitab teadmine, et su kaaslased surevad üksteise järel ning pole teada, millal järg sinuni jõuab. Kes on järgmine, kas sina või mõni teine?
Soovitan!

pealkiri: "Und dann gabs keines mehr"
autor: Christie, Agatha
keel: saksa
kirjastus: Hachette Collections
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 272

ilmumisaasta:2008
 
eesti keeles: "Kümme väikest neegrit" (1994), "Ja ei jäänud teda ka" (2008)
inglise keeles:"And Then There Were None"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

26 august 2018

Lauren Chater "The Lace Weaver"

Ajalooline romaan viib lugeja 1941. aasta Eestisse (ning Venemaale). Peategelasteks on eestlanna Kati ja ema poolt Eesti juurtega venelanna Lydia, kes Moskvast Tartusse põgeneb. Kati on kirglik Haapsalu sallide kuduja ja veab kohalike naiste kudumisringi. Mustritel ning kudumisel on raamatus nii oluline koht, et need võiks isegi kolmandaks peategelaseks olla.
Käimas on Teine maailmasõda ning kirjeldatud sündmused katavad juuniküüditamist, vene vägede lahkumist Eestist,  sakslaste saabumist, metsavendlust ning Kati ja Lydia põgenemist Soome. Täpselt sama traagiline kui tookordne aeg, on ka tegelaste ning nende sugulaste-sõprade saatus.
Raamatu tekkelugu on väga huvitav. Nimelt leidis austraallannast autor raamatukogust juhuslikult Eesti pitsimustrite raamatu ning selles märgitud Eesti ajalooline taust ning mustrite põlvest-põlve, emalt-tütrele edasi andmise kirjeldused inspireerisid teda kirjutama. (Kate Forsythi intervjuu Lauren Chateriga).
Tunnistan ausalt, et olin "The Lace Weaver-i" lugejana "raske publik". Loomulikult on mul eestlasena hea meel, et kellegile on mu kodumaa saatus ning imeilusad kudumid nii palju korda läinud, et tahtis sellest raamatut kirjutada. Kuid, ma olen ka palju ajaloolisi romaane lugenud, olen rahvuselt eestlane ning kuduja (kuigi ma pole oma elus ühtegi õiget, st külgeõmmeldava äärepitsiga Haapsalu salli kudunud, julgen arvata, et midagi ma kudumisest ikka tean).
Lugu ise oleks saanud veel paremaks lihvida, näiteks tundus Lydia taust ebausutavana ja faktide lisamine mõnikord liiga kunstlikuna - oli aru saada, et autor tahab oma teadmisi jagada ning need andsid ka vajalikke taustteadmisi, kuid üleminek väljamõeldult tõelisele polnud piisavalt sujuv. 
Mis mind veel segas? Esiteks loetlen kolm mulle tundmatut fakti, mille puhul olen täiesti nõus aktsepteerima, et need on võõrad vaid mulle.  Eesti võib küll väike olla, kuid piirkondlikud erinevused on täiesti olemas.
1. Eestis olevat viis aastaaega - ei ole kuulnud.

"They say Estonia has five seasons.
Bitter winter. Pale spring. Autumn, when forests are carpeted with mushrooms. Summer, with its blue cloudless skies and rich harvest of fruit. Lastly, my favourite: the thaw. (lk. 1) 

2. Kadakamarja moosist kuulsin ma esimest korda. Ainukese viite sedasorti moosile leidsin "Perenaise märkmete" blogist.  Ma kasvasin üles Jõgeva külje all ja meie kandis olid kadakad haruldus ja moosimarju sealt küll ei saanud. Võibolla on Haapsalu või Tartu kandis lood teised.

 "One learns to get by on what exists in the pantry: lingonberry, gooseberry, juniper jam spread on thick slices of must leib - the black bread so prized by our people that a loaf, clumsily spilled, must be kissed to restore favour (lk. 1)

3. Venelaste okupatsiooni ajal rääkisid eestlased ka omavahel vene keeles - ei ole kuulnud.

 "Oskar's face  remained impassive but he lifted his chin. 'Ma ei ole kummitus', he said, in Estonian: not a ghost.
I heared my mother's indrawn breath and knew that she too felt fluttery strangeness of hearing our language spoken again. The long Uralic vowels, the rhythm like a song. Hearing it awakened an unexpected longing in me. We had spoken Russian since the Soviets arrived, even at home, it was safer that way (lk. 22)
Kuna pitssallide kudumisel on raamatus väga tähtis koht, siis on sellele ka palju viiteid. Jäi mulle mulje, et a) autor pole ikka päris täpselt aru saanud, kuidas sallile nuppe sisse kootakse või b) kasutab ta tegusõna "sew" ehk õmblema kuduma tähenduses. 
"How she was able to keep tension in her yarn as she sewed on the lace nupps, the small lacy bobbles that told the buyer that a shawl had beem sewn by hand" (lk. 18)   
"Kati and I have to visit with Helle for a while. She wants us to show her how to sew some nupps on her kroonprints stitch" (lk. 315) - seda lauset lugesin ma kohe mitu korda ning minu arvates on selles mitu viga. Esiteks, "kroonprints" pole mitte kudumisvõte (stitch) vaid terviklik muster (pattern), nuppe ei õmmelda vaid kootakse ning kui oskad juba nuppu kududa, siis oskad seda sõltumata mustrist.

Vead eestikeelsete sõnade kasutuses või näpukad:

"I wished we had a gramophone or a kannal, the six-stringed instrument which sounded a little like a lute" (lk. 282)

"He reached out and brushed my cheek with his thumb. 'Hüvastijätt, then Kati.'  Farewell (lk. 291) - minu arvates oleks pidanud siin olema lihtsalt "hüvasti". Autor kasutab sama sõna ka raamatu lõpus ja sinna sobis see mu meelest paremini. 


Lõppkokkuvõttes hindasin raamatut Goodreadsis 3.5 punktiga, mis ei tähenda üldsegi seda, et tegemist oleks viletsa raamatuga, vaid viga on puhtalt minus, mul oli teine vaatenurk ja kogemustepagas. Ma ei saa sinna midagi parata, et kui mõne teise ajaloolise romaani puhul vilistaksin faktitäpsusele, siis antud juhul tahaksin, et asi oleks tõele nii lähedal kui võimalik. Et kui juba kirjutada, siis ka õigesti. Palun parandage mind, kui olen autorile ülekohut teinud. 
See täpselt selline raamat, mida Eesti raamatutpoodides turistidele müüa võiks. Ikkagi inglisekeelne ilukirjanduslik teos Eesti ajaloost.

pealkiri: "The Lace Weaver"
autor: Chater, Lauren
keel: inglise
kirjastus: Simon & Schuster AU
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 421

ilmumisaasta:2018
ISBN-13:9781925596335
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 


*kaanepilt Goodreadsist