Caroline Bernard "Frida Kahlo ja elu värvid"

 

Frida Kahlo oli mehhiklanna, kellel polnud tegelikult üldse plaanis kunstiga tõsiselt tegelema hakata, kuid raske bussiõnnetuse tagajärjel pidi oma tulevikuplaanides korrektuure tegema. Arsti temast ei saanud, küll aga hinnatud kunstnik. Kunstist sai Frida teraapia, võime ja võimalus maalida aitas tal eluraskustega toime tulla, sest maalidesse sai ta valada kogu oma kurbuse, igatsuse ja valu.

Mu teadmised Frida Kahlost kui ajaloolisest isikust ja kunstnikust olid nullilähedased. Kunagi nähtud filmist oli vaid meeles õnnetuse osa ja sellele järgnenud kuude kaupa voodissse liikumatult aheldatud olemine ning abielu Diego Riveraga. Nii otsisingi lugemise kõrvale internetist nii fakte Frida elust, kui ka raamatus kirjeldatud maale. Lõpptulemusena sain tänu raamatu ja Wikipedia kombinatsioonile palju targemaks, kuid "Frida Kahlo ja elu värvid" pole kindlasti mitte biograafia vaid ilukirjanduslik lähenemine. 

Mulle meeldis, kuidas autor püüdis Frida mõttekäike ja maalide kujunemise protsessi ettekujutada, oletada, mis võis teada mõjutada ja kuidas see lõpuks lõuendile jõudis. Kui peaksin raamatus kirjeldatud Fridat ühe märksõnaga iseloomustama, siis oleks see sõna "kirg" - nii armastuses, kunstis kui värvides. 

Päris viit punkti ma raamatule siiski ei annaks, sest autori kirjutamistiiliga ei suutnud ma lõpuni sõbruneda. Soovitada julgen küll. 

 

pealkiri: "Frida Kahlo ja elu värvid"

autor: Bernard, Caroline

tõlkija: Pääsuke, Piret
keel: eesti

kirjastus: Varrak
formaat: e-raamat
lehekülgede arv: 288 (paberraamatus)
ilmumisaasta: 2021 (esmatrükk 2019)
ISBN-13: 9789985350881 (paberraamat)
 

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Frida Kahlo und die Farben des Lebens"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Suur tänu kirjastusele Varrak!

Lucinda Riley "Liblikatuba"

"Liblikatoa" peategelaseks on peatselt seitsmekümneaastane Posy Montague, kes elab ikka veel oma kaunis lapsepõlvekodus Admiral House'is. Kuigi Posy armastab maja ja sellega seotud mälestusi, seisab ta silmitsi kurva tõsiasjaga, et maja ülalpidamine käib talle üle jõu ja ta peab selle maha müüma. 

Posy minevikku vaaadates saame teada, et ta isa hukkus kangelasena teise maailmasõjas ja leseks jäänud ema jättis lapse vanaema hoolde ning abiellus uuesti. Ülikoolis olles armus Posy Freddie'sse, kuid nende suhe lõppes, kui mees naise ootamatult ja ilma mõjuva põhjuseta maha jättis.  Posy abiellus teisega, sai kaks last ja jäi noorelt leseks. Nüüd ilmub Freddie uuesti välja ja vana kirg näib alles olevat.

Lisaks Posyle järgime ka ta poegade pere- ja eraelu. 

Lucinda Riley on minu silmis autor, kes mind raamatute ülesehituse poolest üllatada ei suuda. Ta teoste kondikava näib olevat ühesugune ja alustades tead juba ette, et sündmused saavad toimuma kahel ajaliinil, asjasse on segatud nii vanem, kui noorem põlvkond ja kuskil on sünge minevikusaladus peidus. Ma ei ütle seda kõike aga sugugi mitte halvustavalt, sest mõnikord on nii hea lugeda just selliseid raamatuid, mille puhul tead täpselt, mida oodata. Comfort food kui nii võib öelda.

"Liblikatoas" on kõik eelpool kirjeldatud elemendid olemas ja väljatulnud saladus oli minu jaoks tõeline üllatus, sellist lahendust ma äraarvata ei osanud. Samas jäi lõpptulemus natuke lahjaks, midagi jäi nagu puudu. Kui nimetatud saladus välja arvata, siis oli sündmuste kulg ettearvatav ja tegelased pealiskaused. 

Siiski oli see vaatamata puudustele mõnus, kerge suvelugemine. Kaanekujundus on samuti imeilus ja lugema kutsuv.

 

pealkiri: "Liblikatuba"

autor: Riley, Lucinda

tõlkija: Laksberg, Faina
keel:  eesti

kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 576
ilmumisaasta: 2021 (esmatrükk 2019)
ISBN-13: 9789985350690
 

inglise keeles: "The Butterfly Room"  

saksa keeles: "Das Schmetterlingszimmer"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5

Suur tänu kirjastusele Varrak!


Samalt autorilt olen lugenud veel:
Lucinda Riley "The Lavender Garden"
Lucinda Riley "The Orchid House"

Katherine Applegate "The One and Only Ivan"

Raamatu peategelaseks on ostukeskuses elav gorilla Ivan, kes on oma vangistusele eelnenud elu teadlikult unustanud. Tänu Ivanile tutvume ka ta sõprade elevant Stella ja kodutu koera Bobiga, omaniku Macki, koristaja George'i ning ta tütre Juliaga. Julia emal on tervisega probleeme ja nii on laps isaga tihti tööl kaasas. Tüdruk teeb Ivani puuri ees istudes koolitükke ja joonistab. 

Ivani ja Stella omanik kasutab neid ostukeskuse atraktsioonidena, kuid inimeste huvi on väike ja  ja lootuses uusi külastajaid ligi meelitada, ostab Mack beebielevandi Ruby. Stella hoolitseb Ruby eest nii hästi kui suudab, kuid siis ta sureb, sest Mack keeldub loomaarsti kutsumast. Enne surma pressib Stella Ivanilt välja lubaduse Rubyt aidata. Ivan suudab Julia ja George abiga antud lubadust täita ning raamatu lõpuks on nii tema, kui Ruby loomaaias omasuguste keskel. Bob leiab uue kodu Julia pere juures.

See raamatusoovitus tuli minu kaheksa-aastaselt tütrelt. Nad lugesid "The One and Only Ivan'it" koolis ja kuna meil seda raamatut kodus polnud, siis võttis ta mulle kooli raamatukogust, et ma seda väga head raamatut samuti lugeda saaksin. Ega mul tegelikult isu gorillast lugeda polnud, kuid lapsele ei saa ju pettumust valmistada ja tõepoolest - see on VÄGA HEA raamat.

Alguses olin skeptiline, sest raamatut iseloomustavad lühikesed laused, kuid selles napisõnalisuses on tegelikult nii palju peidus. Täiskasvanuna oskad ka ridade vahelt lugeda. Ivani, Ruby ja Bobi taustalood on traagilised ja kurvad ning tuletavad meelde kui julmad inimesed olla võivad. Lõpp on õnnelik, kuid teekond sinnani pikk ja valus. 

Annan raamatusoovituse edasi.

pealkiri: "The One and Only Ivan"
autor: Applegate, Katherine
keel: inglise

kirjastus: Harper Collins
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 307
ilmumisaasta: 2012
ISBN-10: 0061992259
ISBN-13: 9780061992254

eesti keeles: "Üks ja ainus Ivan"

saksa keeles: "Der unvergleichliche Ivan"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Marje Ernits "Liblikas õlal"

Koroonapandeemia mõjutas meid kõiki. Riigis kehtestatud reeglid olid küll kõigile samad, kuid inimeste toimetulek ja kriisiaegne elu, sõltuvalt isiksusest ja võimalustest, väga erinevad. Kõik püüdsid nii vaimselt, kui majanduslikult hakkama saada. Kuna me täpselt ei tea, mis teiste eludes sel ajal toimus, igaüks elas ju omas mullis, siis pakub autor meile oma novellides välja kaksteist erinevat varianti.

1. "Liblikas õlal" peategelase abikaasa jäi enne koroonat raskelt haigeks ja oli kriisi alguses ikka veel haiglas. Pandeemia ajal pandi haiglad külastajate ees lukku ja naine ei pääse enam meest vaatama.

2. "Nähtamatus armukeses" arutletakse selle üle, kuidas koroonakriis mõjutas gümnaasiumi lõpuklassi õpilasi. 

3. "Suremise ilu" keskmes on ajaperioodile mittesobiva perekonnanimega meesterahvas Aksel Kovid.

4. "Kardinatüdrukus" saame teada, mis juhtub, kui tavaliselt aktiivse seltsieluga neiu jääb koduseinte vahele.

5. "Ümberõppes" saab vana, üksik naine vanadekodus koha, kuid pole seal õnnelik, sest ta pole harjunud jõude istuma ja teiste reeglite järgi elama. Lõpuks tungib ka koroona majja.

6. "Esimeses viimases suudluses" jäävad tudengid koroona tõttu ühikasse karantiini ja peavad nüüd ise hakkama saama.

7. "Kassi kodu", kus abielupaar jäi riikidevahelise reisimise piirangute sunnil lahku ning ühel (või mõlemal) hakkab  lahusoleku ajal kõrvalsuhe tekkima.

8. "Rahvusliku aarde" peategelaseks on moekunstnik, kes just enne pandeemiat tuli välja eesti rahvakunstist inspireeritud musta värvi kollektsiooniga ning sellega lõpuks head raha teeb.

9. "Märtsipäikeses" jäävad kihlatud vahetult enne pulmi erinavatesse riikidesse lõksu.

10. "Hingab ja ei köhi" kirjeldab seda, kuidas tütar põetab oma koroonahaiget ema. Viimane pole meedikute arvates haiglasse võtmiseks piisavalt haige.

11. "Lihtsalt üks mees", peategelase õemees ei suuda enam kodus istuda ja põgeneb nii kiiresti kui saab, teise riiki tööle, tegelikult aga saabub peategelase ukse taha. 

12. "Maailma öö", milles väikese poisi vanemad otsustavad aastaks Austraaliasse raha teenima minna ja jätavad lapse vanaema hooleks. Piirangute pärast ei saa nad enam Eestisse tagasi.

Raamatu lugejana olin juba ette keeruline publik, sest novellid pole tavaliselt minu valdkond. Eelistan pakse raamatuid, milles on aega ja lehekülgi teemat arendada. Kuid käesoleva kogumiku palusin lugemiseks täiesti teadlikult. Esiteks pakkus mulle kirjanik suurt huvi, sest olin Marje Ernitsa nime raamatupoodide lehekülgedel näinud, aga senini polnud temalt midagi lugenud. Teiseks huvitas mind käsitletav teema, sest kuigi koroona oli ja on ikka veel meie ümber, pole ma sellest kirjanduses veel midagi lugenud.

Novellid pole iseloomult ühesugused, sest kriiski mõjutas inimesi erinevalt. Kõige kurvem oli raamatu nimilugu "Liblikas õlal", kõige üllatuslikuma lõpuga "Kassi kodu". Kõige vähem meeldis mulle "Rahvuslik aare", sest peategelane polnud kuigi sümpaatne. "Lihtsalt üks mees" saab endale kogumiku kõige veidrama loo auhinna. 

Lõppkokkuvõttes mulle väga meeldis. Oli huvitav teiste inimeste koroonaaegsesse mulli piiluda ning Ernitsa kirjutamisstiil sobis mulle hästi. Võimaluse korral loeksin samalt autorilt kindlasti midagi veel. Soovitan.

pealkiri: "Liblikas õlal"

autor: Ernits, Marje

keel: eesti

kirjastus: Eesti Raamat
formaat: e-raamat
lehekülgede arv: 186
ilmumisaasta: 2021
ISBN-13: 9789916121665 (paberraamat)

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 

 

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Suur tänu kirjastusele Eesti Raamat!

Terry Pratchett "Mort"

Surm otsustab endale õpipoisi võtta ja selleks saab noormees Mort, keda mitte keegi teine palgata ei tahtnud (või oli siis tema saatuseks just Surma juurde sattuda?) Oli, kuidas oli, igal juhul otsustab Surm, et nüüd, kus tal on õpipoiss, on õige aeg ametist puhkust võtta ja natuke "elu" nautida. 

Kuid Mort on ikkagi inimene ja ei suuda samamoodi emotsioonitult tegutseda ning jätab surmale määratud printsess Keli ellu. Esmapilgul õilsast otsusest sünnib suur segadus ja paksu pahandust, sest Universum ei saa aru, et Keli on tegelikult elus. Ja Universumi ümberveenmine on väga, väga keeruline.

Ma olen lugenud vaid kahte Pratchetti raamatut, esimene neist on "Vaibarahvas" ja teine "Mort". Mõlemad meeldisid mulle. Viimast lugesin 2000. aastal, kui see esimest korda eesti keeles välja anti. Olin pikka aega plaaninud "Morti" uuesti lugeda, kuid olin seda kogu aeg edasi lükanud. Varraku kordustrükiga saabus sobiv hetk. 
Raamatuid pärast pikki aastaid ülelugeda on alati hirmutav, sest kunagi ei tea, kas koged seda samamoodi kui esimesel korral ja kui mitte, siis on kurb kunagist lumma purustada. Kummalisel kombel tekitas "Mort" minus teisel lugemise täpselt samu emotsioone, mida esimeselgi. Minu lemmiktegelane on jätkuvalt Surm. 

Nüüdki meeldis mulle raamatu algus lõpust enam. Keeruline öelda, miks see nii läks, sest autori huumori sobis mulle ja tegevust jätkus lõpuni. Võibolla on põhjus selles, et "Mort" on täpselt selline raamat, mida tahaks võimalusel ühe hooga läbi lugeda, kuid nii tehes, saabub üleküllastus. Kolmandal korral võtan teadlikult rohkem aega. 

Lõppkokkuvõttes meeldis väga, pugistasin päris mitmes kohas naerda ja soovitada julgen samuti. 

pealkiri: "Mort"
autor: Pratchett, Terry

tõlkija: Eichenbaum, Allan
keel: eesti

kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 272
ilmumisaasta: 2020
ISBN-13: 9789985350348 

inglise keeles: "Mort"
saksa keeles: "Gevatter Tod"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5

Suur tänu kirjastusele Varrak!

Stephen King "Bag of Bones"

Kirjanik Mike Noonani naine Jo sureb ootamatult. Abikaasa kaotamine on igal juhul valulik, kuid Mike saab alles pärast Jo surma teada, et naine ootas last ja oli seda uudist tema eest saladuses hoidnud. Põhjust miks, pole enam kellegilt küsida.

Järgneva nelja aasta jooksul ei suuda leinav Mike oma elu järje peale tagasi saada, ta ei suuda enam kirjutada ning näeb painavaid õudusunenägusid. Lõpuks otsustab ta oma suvemajja Sara Laughs'i (Sara naerab) minna. 

Saabumise hetkest alates tundub talle, et ta pole majas üksi. Teda kummitavad nii Sara (20. sajandi alguses samas piirkonnas elanud mustanahaline laulja) kui ka Jo. Kummalisel kombel lepib Mike olukorraga ja ta elu näib isegi paranevat. Ta tutvub üksikema Maddie ja viimase tütre Ki-ga ning suudab uuesti kirjutada.

"Bag of Bones" on (liiga pika) tondijutt. Stephen King on meister igasugu kirjelduste peale, kuid antud raamatus pani ta mu kannatuse ülipikkade õudusunenägude ja ménage à trois steenidega tõsiselt proovile. Neist stseenidest ülelibisedes, jäi alles päris korralik raamat. Mitte mu lemmik, aga hea. 

 

pealkiri: "Bag of Bones"
autor: King, Stephen
keel: inglise

kirjastus: Simon & Schuster Inc.
formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 736
ilmumisaasta: 1999 (esmatrükk 1998)
ISBN-10: 067102423X
ISBN-13: 9780671024239

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Sara"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5  

 

Samalt autorilt olen lugenud veel:

Stephen King "Later" 

Stephen King "Mr. Mercedes" (Bill Hodges I)

Stephen King "The Institute"  

Stephen King "Needeful Things"

Stephen King "The Outsider" 

Stephen King "The Gunslinger" (Dark Tower I) 

Stephen King, Richard Chizmar "Gwendy's Button Box" 

Stephen King "Pet Sematary"

Stephen King "It" 

Stephen King "Doctor Sleep"

Stephen King "The Shining"  

Stephen King "The Revival"  

Stephen King "Joyland"

 

Stephen King "Mr. Mercedes" (Bill Hodges I)

Härra Mercedes on mõrvar, kes varastatud autoga rahvamassi sõitis. Õnnetuses hukkus kaheksa ning sai viga viisteist inimest. See juhtum jäigi politseinik Bill Hodgesil lahendamata. 

Nüüd on mees pensionil ning veedab oma päevi rämpstoitu ja -televisiooni nautides. Ootamatult võtab Mercedesi mõrvar temaga ühendust ja lubab korraldada veelgi inimohvriterikkama rünnaku. Võibolla ootas tapja teistsugust reaktsiooni, kuid Billis tekitab see tahtmise tegutseda ning kurjategijat otsida.

Tegemist on krimiromaaniga, milles on mõrvar ja teda tagaotsijad. Mõnes mõttes on see isegi hirmutavam, sest kui pole ühtegi üleloomulikku elementi, keda/mida tapmistes süüdistada, siis jääb alles "lihtsalt" inimene ja täpselt selline, kelle olemasolu tahaks eitada.

See on üks neist Kingi raamatutest, mida olen mitmel korral alustanud, kuid pole algusest kuidagi kaugemale jõudnud. Asi pole mitte mittemeeldivuses, aga kurbuses, mida need esimesed leheküljed minus tekitasid. See, et raamat algab tragöödiaga, pole mitte mingi sisurikkuv info, kuid kuskil ei mainita, et ohvrite hulgas on ka väike laps ja nende surmaga on mul alati raske toime tulla. Lõpuks sain neist lehtedest üle ja siis läks juba raamat ludinal edasi. 

Mulle väga meeldis ja loen kindlasti ka järgnevad kaks osa läbi.

pealkiri: "Mr. Mercedes"
autor: King, Stephen
keel: inglise

kirjastus: Scribner
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 437
ilmumisaasta: 2014
ISBN-10: 1476754454
ISBN-13: 9781476754451

eesti keeles: "Härra Mercedes"

saksa keeles: "Mr. Mercedes"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Samalt autorilt olen lugenud veel:

Stephen King "Later"

Stephen King "The Institute"  

Stephen King "Needeful Things"

Stephen King "The Outsider" 

Stephen King "The Gunslinger" (Dark Tower I) 

Stephen King, Richard Chizmar "Gwendy's Button Box" 

Stephen King "Pet Sematary"

Stephen King "It" 

Stephen King "Doctor Sleep"

Stephen King "The Shining"  

Stephen King "The Revival"  

Stephen King "Joyland"

Judy Melinek, T. J. Mitchell "Working Stiff: Two Years, 262 Bodies and the Making of a Medical Examiner"

Judy Melinek töötas New Yorgis kohtupatoloogina ja kirjutas (T.J. Mitchell on ta abikaasa ja testlugeja) oma kogemustest raamatu. 

"Working Stiff.." on nii kurb ja masendav kui ka naljakas ning selle võib tinglikult jagada kaheks osaks. Esimest poolt võib lugeda ilukirjandusena. Totrate surmajuhtumite puhul on kerge unustada, et need pole kirjaniku väljamõeldis, vaid tõestisündinud juhtumid, kellegile lähedased ja kallid inimesed. 

Teises osas võtab raamat väga traagilise pöörde, sest Dr. Melinek oli New Yorgis ka 9/11 tragöödia ajal. Ta kirjeldab, kuidas pärast õnnetust arstid haiglates kogunesid ja olid valmis ohvreid vastu võtma ja kiiresti abi andma, kuid kedagi ei tulnud... Ei olnud enam elujäänuid, keda aidata ja kohtupatoloogid võtsid asja üle. Melinek oli ohvrite identifitseerijaist ja läbi tema kirjelduste nägin seda tragöödiat hoopis teise nurga alt. Seda osa raamatust oli väga raske lugeda, sest kuigi tornide langemine oli mulle uudistest ja teleekraanilt tuttav, polnud ma kunagi lugenud kellegi kohapeal olnud kogemusi.

Mulle meeldis, oli huvitav raamat, aga igaühele küll ei soovitada ei julge.

 

pealkiri: "Working Stiff: Two Years, 262 Bodies and the making of a Medical Examiner"
autor: Melinek, Judy; Mitchell T. J.
keel: inglise

kirjastus: Scribner
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 270
ilmumisaasta: 2015
ISBN-10: 1476727260
ISBN-13: 9781476727264

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 5/5

Annette Hess "The German House"

Raamatu sündmused viivad meid 1963. aasta detsembrikuisesse Frankfurti Saksamaal. Naispeategelane Eva Bruhns töötab poola-saksa keele tõlkijana, ta vanemad peavad restorani "Saksa maja" (German House) ning õde Annegret on haigla vastsündinute osakonnas medõde. 

Eva ei jõua ära oodata, millal kavaler Jürgen teda lõpuks ometi naiseks palub ja esimeseks sammuks selles suunas, on mehe külaskäik ja perele tutvustamine. Ilusa koosistumise lõpetab ootamatu telefonikõne, milles Eva tööle kutsutakse. Tavaliselt on tema tööks igasugu dokumentide tõlkimine, sel korral peab ta tõlkima inimese suulist kõnet. Kuna ta pole jutus kasutatava sõnavaraga tuttav, siis läheb esimene tõlkeversioon täiesti aia taha, kuid lõpuks tuleb välja, et tegemist on endise vangiga, kes rääkis kaasvangide gaasiga tapmisest. 

Kui Frankfurdis algab kohtuprotsess Auschwitzi koonduslaagris töötanud ja inimesi mõrvanud natside üle, siis pole prokuröril Evast paremat tõlki kuskilt võtta ja nii saabki temast kohtutõlk. Vanemad ja (nüüdseks kihlatu) Jürgen on ta protsessil osalemisele täiesti vastu, kuid Eva keeldub loobumast. Tunnistajate lugusid kuulates, meenuvad talle mälupildid lapsepõlvest ja selgub, et nad elasid aastatel 1940-1945 sama laagri territoriumil. Isa oli kokk, ema hoolitses pesu ja laste eest.

Kõige suuremad etteheited on mul raamatu tegelaste ning nende omavaheliste suhete süzeeliinidele. Eva kihlatu Jürgen on äärmiselt konservatiivne ja eeldab, et ta (tulevane) naine allub talle vastuvaidlematult ning muutub Eva igasuguse väärkäitumise korral vaimselt vägivaldseks. Kui Jürgen läheb Eva ülemuse juurde ja teatab, et tema oma kihlatul seda tööd enam edasi teha ei luba, siis naine vihastab ja katkestab kihluse. See oli kõige arukam otsus, mida ta teha sai, kuid siis otsib ta Jürgeniga uuesti kontakti ja lugeja võib oletada, et suhe soojendatakse üles.

Annegret töötab vastsündinute osakonnas õena. Ta mürgitab imikuid, et neid hingevaakuvaid vaesekesi siis uuesti elule turgutada ja vanemate kiitust nautida. Arstist kolleeg/armuke avastab ta tegevuse ja selle asemel, et politseisse pöörduda, sunnib ta Annegretti endaga abielluma ning lõpuks saavad nad isegi ühise lapse.

Mul tekkis küsimus, kuidas sai Eva olla kohtutõlgiks protsessil, mille jaoks tal ilmselgelt piisavalt oskusi polnud? Kohtutõlkimine nõuab väga head keeletundmist, sest vigadel on suur kaal. Oletan, et esimene asi, mida kohtualuste kaitsjad ebakompetentse tõlgi puhul väidaksid, on, et tõlk tõlkis tunnistaja sõnu valesti.

Etteheide, mille puhul ma isegi ei tea, kas see on üldse probleem või mitte. Raamatu originaal on saksa keeles, mina lugesin inglise keeles. Mitmes kohtas avastasin veidraid väljendeid ja teksti halvastisobivaid lauseid.  Tekkis lausa tahtmine kuskilt saksakeelne raamat hankida ja ülekontrollida. Praeguses olukorras ei saa hinnagut anda, kas need kohad olid juba originaalis kummalised või läks midagi tõlkes kaduma. 

Siia lõppu ka tõlketehniline küsimus laiemale ringile. Saksakeelne sõna "Dolmetscher" tähendab nii kirjaliku keele tõlkijat kui suulise kõne tõlki.  Raamatu tõlkes kasutati sõnu "translate/translator". Minu arusaamise järgi viitab see kirjalikule tõlkele. Suulise kõne tõlkimist nimetatakse "interprete/interpreter". Kohtuprotsessi kirjelduste järgi tõlkis Eva vaid ainult suulist kõnet, järelikult tuleks teda nimetada interpreter mitte translator.  Palun parandage, kui olen asjadest valesti aru saanud.

Lõpetuseks. Autor sai inspiratsiooni päriselt aset leidnud kohtuprotsessist. Kuigi tänapäeva inimesel on seda raske mõista, polnud sakslased tol ajal natsimineviku meenutamisest ja kohtumõistmisest üldsegi huvitatud. Valitses suhtumine, et mis sellest vanast asjast enam meelde tuletada, eluga tuleb edasi minna (wiki andmetel). Raamatus ütleb Kanadast pärit prokurör David Evale, et kõik sakslased on natsikuritegudes juhtunus süüdi, sest nad ei takistanud selle toimumist. Nii seisabki protsessi läbi teinud ja tunnistajate valusaid meenutusi ning süüdistavate arrogantsust ja "mälukaotust" näinud Eva, silmitsi küsimusega, kuidas selle teadmise ning süütundega edasi elada?  Millised on su edasised suhted vanematega, kui tead, et nemadki olid selle kuritööga seotud, kuid ei tõstnud häält ega hakanud vastu ja meenutavad seda aega isegi teatud nostalgiga?

 

pealkiri: "The German House"
autor: Hess, Annette
keel: inglise

kirjastus: HarperVia
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 336
ilmumisaasta: 2019 (esmatrükk 2018)
ISBN-10: 0062976451
ISBN-13: 9780062976451

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Deutches Haus"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Elizabeth Jane Howard "Valguse aastad" (Cazalet I)

"Valguse aastad" algab Teise maailmasõja eelõhtul, 1937. aasta Inglismaal. Loo keskmes on Cazalet'i perekond, kus on vanatüdrukust tütar ja kolm poega (Hugh, Rupert ja Edward). Kõigil kolmel vennal on ka naised-lapsed, nii et kokku tuleb päris suur (ja sõbralik) suguvõsa. Pealtnäha on nende kõigi elu idülliline, eriti kui suvevaheajaks maale vanavanemate juurde sõidetakse, kuid tegelikult on kõigil inimestel oma igapäevased rõõmud, mured ja hirmud. Lisaks on õhus Saksamaalt tulev uue sõja oht.

Usa teleshows "Seinfeld" kasutati selle seriaali kirjeldamiseks väljendit "show about nothing", mis tõlkes tähendab, et see seriaal on mittemillestki. Nimetatud kirjeldus saatis mind raamatu esimesest leheküljest viimaseni, sest kui hakata sisust rääkima, siis tegelikult midagi ei juhtugi. Ei ole ühte ja põrutavat sündmust, mis teose automaatselt atraktiivseks teeks. 

Sündmustevaegusele vaatamata haaras raamat mu nii endasse, et enam käest panna ei suutnudki. Ma arvan, et põhjus on autori oskuses luua ehedad ja tõepärased tegelased ning realistlikud igapäevasituatsioonid. Keegi pole läbinisti hea või halb, kõigil on omad head ja vead, nii nagu päriseluski. Ma elasin inimese tegemistele kaasa isegi siis, kui ta mulle eriti sümpaatne polnud ja see on haruldane juhus. Tavaliselt nii ei juhtu, kui tegelane mulle ei meeldi, siis on mul temast ka ükskõik.

Loetule annab huvitava perspektiivi ajalooline taust. Mina lugejana tean, mis Inglismaad (ja kogu maailma) järgnevatel aastatel ees ootab. Tean, et pole lihtsalt võimalik, et pere sellest sõjast ilma ühegi kaotuseta välja tuleb. Küsimus on vaid selles, kellele liisk langeb. 

Mulle väga meeldis. Soovitan kõigile, kes naudivad rahulikke, ajaloolisi perekonnalugusid. Loodan, et kirjastus tõlgib ja avaldab ka järgmised osad. 

pealkiri: "Valguse aastad"
autor: Howard, Elizabeth Jane

tõlkija: Alari, Ann
keel: eesti

kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 544
ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 1995)
ISBN-13: 9789985348796

inglise keeles: "The Light Years"

saksa keeles: "Die Jahre der Leichtigkeit"

Goodreadsi hinnag: 5/5

Aitäh, kirjastus Varrak, raamatu eest!