23 juuli 2021

Sebastian Fitzek "Hingemurdja"


Saksamaal tegutseb omamoodi kurjategija, nn. Hingemurdja, kelle ohvrid on pealtnäha täiesti terved, kuid vaimselt täiesti murtud. Keegi ei tea, mis nendega juhtus või kuidas seisundit ravida. 

Eksperimendis osalevad ülikooli tudengid, kellel ei tule muud teha kui Hingemurdja kohta lugeda.
 
Berliini erapsühhiaatriahaigla, kus resideerub mälukaotusega patsient. Kiirabiauto teeb patsienti transportides õnnetuse ning peatub just selle haigla juures. Kui lumetorm muudab teed läbipääsmatuks, jäävad majas olevad inimesed sinna lõksu. Arvatavalt koos Hingemurdjaga, kes ründab ühte arstidest.

Fitzek ei paku oma raamatutes tõenäolisi, "nii võib juhtuda" stsenaariume. Kõik on suuremal või vähemal määral üle võlli keeratud. Ta viskab lugeja otse sündmuste keskele ja ei anna mingit eellugu. Loe ja vaata ise, kas ja kuidas hakkama saad ning killud kokku paned. Lõpuks saad muidugi aru ka, kuid selleks tuleb tõesti terve raamat läbi lugeda. 
"Hingemurdja" mulle meeldis. Selles oli just parasjagu kõike, mida ma antud autorilt ootasin - põnevust ja närvikõdi ning viimastel lehekülgedel tekkivat "ahaa" elamust. 
Soovitan võtta lugemiseks siis, kui on aega raamat ühe hingetõmbega läbi neelata, sest ega seda käest panna ei taha.

pealkiri: "Hingemurja"
autor: Fitzek, Sebastian
tõlkija: Nielsen, Arne
keel: eesti 
kirjastus: Eesti Raamat 
formaat:
 e-raamat
lehekülgede arv:
246
ilmumisaasta:
2021 (esmatrükk 2008)
ISBN-13: 9789916121832


inglise keeles: "The Soul-Breaker"
saksa keeles: "Der Seelenbrecher"

Goodreadsi hinnag: 3/5


***Suur tänu kirjastusele Eesti Raamat!***
 
Samalt autorilt olen lugenud veel:
Sebastian Fitzek, Michael Tsokos "Ära lõigatud"


 
 

 

14 juuli 2021

Anders de la Motte "Kevadohver"


Autor viib meid Loode-Skånesse, kus 1986. aasta volbriööl leiti surnuna kuueteistkümneaastane neiu Elita. Tapmises mõisteti vangi ta kasuvend. Ülejäänud pere pakkis asjad ning lahkus kodust kellegile midagi ütlemata.
2019. aastal kolib samasse piirkonda koos oma mehe Davidiga arst Thea. See on Davidi kodukant ja ta loodab vanas lossis restoraniäri käima lükata, naine asub erialasele tööle. Kui Thea avastab minevikus toimunud mõrva, siis hakkab ta tookord juhtunud sündmusi lähemalt uurima ning inimesi küsitlema. See tekitab perekonnas pahameelt, sest mis neist vanadest sündmustest ikka üles soojendada. Ridade vahelt tuleb välja ka arvamus, et inimestel oli Elita(st) (surmast) ükskõik. Neiu oli küll ilus ja atraktiivne ning tõmbas meeste tähelepanu, kuid ta oleks olnud vaid magatamiseks piisavalt hea, sotsiaalselt staatuselt oli ta kohalike silmis ikkagi madalamal. 
Tegemist on neljaosalise nn. aastaaegade sarja viimase osaga ja olles eelnevatest kahte lugenud, siis võin julgelt paralleele tõmmata, sest süžee on neis sarnane. Siingi on ohvriks noor inimene ja inimestel  varjatud tumedad saladused, mis lõpuks loomulikult välja tulevad. 
Kuid ma paigutaks käesolevat kriminulli alla, sest loo keskmes olev tapmislugu polegi siin kõige tähtsam. "Kevadohver" on täis sügavat kurbust elamata elude pärast. Nukker, aga mulle meeldis. 

pealkiri: "Kevadohver"
autor: de la Motte, Anders
tõlkija: Papp, Kadri
keel: eesti
kirjastus: Varrak 
formaat:
 e-raamat
lehekülgede arv: 414 (pehmekaanelise raamatu oma) 

ilmumisaasta:
2021
ISBN-13: 9789985350959 (pehmekaanelise raamatu oma)


inglise keeles: "Rites of Spring"
saksa keeles: "Bluteiche"

Goodreadsi hinnag: 4/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

11 juuni 2021

Caroline Bernard "Frida Kahlo ja elu värvid"

 
Frida Kahlo oli mehhiklanna, kellel polnud tegelikult üldse plaanis kunstiga tõsiselt tegelema hakata, kuid raske bussiõnnetuse tagajärjel pidi oma tulevikuplaanides korrektuure tegema. Arsti temast ei saanud, küll aga hinnatud kunstnik. Kunstist sai Frida teraapia, võime ja võimalus maalida aitas tal eluraskustega toime tulla, sest maalidesse sai ta valada kogu oma kurbuse, igatsuse ja valu.
Mu teadmised Frida Kahlost kui ajaloolisest isikust ja kunstnikust olid nullilähedased. Kunagi nähtud filmist oli vaid meeles õnnetuse osa ja sellele järgnenud kuude kaupa voodissse liikumatult aheldatud olemine ning abielu Diego Riveraga. Nii otsisingi lugemise kõrvale internetist nii fakte Frida elust, kui ka raamatus kirjeldatud maale. Lõpptulemusena sain tänu raamatu ja Wikipedia kombinatsioonile palju targemaks, kuid "Frida Kahlo ja elu värvid" pole kindlasti mitte biograafia vaid ilukirjanduslik lähenemine. 
Mulle meeldis, kuidas autor püüdis Frida mõttekäike ja maalide kujunemise protsessi ettekujutada, oletada, mis võis teada mõjutada ja kuidas see lõpuks lõuendile jõudis. Kui peaksin raamatus kirjeldatud Fridat ühe märksõnaga iseloomustama, siis oleks see sõna "kirg" - nii armastuses, kunstis kui värvides. 
Päris viit punkti ma raamatule siiski ei annaks, sest autori kirjutamistiiliga ei suutnud ma lõpuni sõbruneda. Soovitada julgen küll. 
 
pealkiri: "Frida Kahlo ja elu värvid"
autor: Bernard, Caroline
tõlkija: Pääsuke, Piret
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat:
 e-raamat
lehekülgede arv:
288 (paberraamatus)
ilmumisaasta:
2021 (esmatrükk 2019)
ISBN-13:
9789985350881 (paberraamat)
 
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Frida Kahlo und die Farben des Lebens"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

01 juuni 2021

Lucinda Riley "Liblikatuba"


"Liblikatoa" peategelaseks on peatselt seitsmekümneaastane Posy Montague, kes elab ikka veel oma kaunis lapsepõlvekodus Admiral House'is. Kuigi Posy armastab maja ja sellega seotud mälestusi, seisab ta silmitsi kurva tõsiasjaga, et maja ülalpidamine käib talle üle jõu ja ta peab selle maha müüma. 
Posy minevikku vaaadates saame teada, et ta isa hukkus kangelasena teise maailmasõjas ja leseks jäänud ema jättis lapse vanaema hoolde ning abiellus uuesti. Ülikoolis olles armus Posy Freddie'sse, kuid nende suhe lõppes, kui mees naise ootamatult ja ilma mõjuva põhjuseta maha jättis.  Posy abiellus teisega, sai kaks last ja jäi noorelt leseks. Nüüd ilmub Freddie uuesti välja ja vana kirg näib alles olevat.
Lisaks Posyle järgime ka ta poegade pere- ja eraelu. 
Lucinda Riley on minu silmis autor, kes mind raamatute ülesehituse poolest üllatada ei suuda. Ta teoste kondikava näib olevat ühesugune ja alustades tead juba ette, et sündmused saavad toimuma kahel ajaliinil, asjasse on segatud nii vanem, kui noorem põlvkond ja kuskil on sünge minevikusaladus peidus. Ma ei ütle seda kõike aga sugugi mitte halvustavalt, sest mõnikord on nii hea lugeda just selliseid raamatuid, mille puhul tead täpselt, mida oodata. Comfort food kui nii võib öelda.
"Liblikatoas" on kõik eelpool kirjeldatud elemendid olemas ja väljatulnud saladus oli minu jaoks tõeline üllatus, sellist lahendust ma äraarvata ei osanud. Samas jäi lõpptulemus natuke lahjaks, midagi jäi nagu puudu. Kui nimetatud saladus välja arvata, siis oli sündmuste kulg ettearvatav ja tegelased pealiskaused. 
Siiski oli see vaatamata puudustele mõnus, kerge suvelugemine. Kaanekujundus on samuti imeilus ja lugema kutsuv.
 
pealkiri: "Liblikatuba"
autor: Riley, Lucinda
tõlkija: Laksberg, Faina
keel: 
eesti
kirjastus: Varrak
formaat:
kõvakaaneline
lehekülgede arv:
576
ilmumisaasta:
2021 (esmatrükk 2019)
ISBN-13:
9789985350690
 
inglise keeles: "The Butterfly Room"  
saksa keeles: "Das Schmetterlingszimmer"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5


***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Samalt autorilt olen lugenud veel:
Lucinda Riley "The Lavender Garden"
Lucinda Riley "The Orchid House"


31 mai 2021

Katherine Applegate "The One and Only Ivan"


Raamatu peategelaseks on ostukeskuses elav gorilla Ivan, kes on oma vangistusele eelnenud elu teadlikult unustanud. Tänu Ivanile tutvume ka ta sõprade elevant Stella ja kodutu koera Bobiga, omaniku Macki, koristaja George'i ning ta tütre Juliaga. Julia emal on tervisega probleeme ja nii on laps isaga tihti tööl kaasas. Tüdruk teeb Ivani puuri ees istudes koolitükke ja joonistab. 
Ivani ja Stella omanik kasutab neid ostukeskuse atraktsioonidena, kuid inimeste huvi on väike ja  ja lootuses uusi külastajaid ligi meelitada, ostab Mack beebielevandi Ruby. Stella hoolitseb Ruby eest nii hästi kui suudab, kuid siis ta sureb, sest Mack keeldub loomaarsti kutsumast. Enne surma pressib Stella Ivanilt välja lubaduse Rubyt aidata. Ivan suudab Julia ja George abiga antud lubadust täita ning raamatu lõpuks on nii tema, kui Ruby loomaaias omasuguste keskel. Bob leiab uue kodu Julia pere juures.
See raamatusoovitus tuli minu kaheksa-aastaselt tütrelt. Nad lugesid "The One and Only Ivan'it" koolis ja kuna meil seda raamatut kodus polnud, siis võttis ta mulle kooli raamatukogust, et ma seda väga head raamatut samuti lugeda saaksin. Ega mul tegelikult isu gorillast lugeda polnud, kuid lapsele ei saa ju pettumust valmistada ja tõepoolest - see on VÄGA HEA raamat.
Alguses olin skeptiline, sest raamatut iseloomustavad lühikesed laused, kuid selles napisõnalisuses on tegelikult nii palju peidus. Täiskasvanuna oskad ka ridade vahelt lugeda. Ivani, Ruby ja Bobi taustalood on traagilised ja kurvad ning tuletavad meelde kui julmad inimesed olla võivad. Lõpp on õnnelik, kuid teekond sinnani pikk ja valus. 
Annan raamatusoovituse edasi.

pealkiri: "The One and Only Ivan"
autor: Applegate, Katherine

keel: inglise
kirjastus: Harper Collins
formaat:
 kõvakaaneline
lehekülgede arv: 307

ilmumisaasta: 2012

ISBN-10: 0061992259

ISBN-13:
 9780061992254

eesti keeles: "Üks ja ainus Ivan"
saksa keeles: "Der unvergleichliche Ivan"

Goodreadsi hinnag: 5/5 


19 mai 2021

Marje Ernits "Liblikas õlal"


Koroonapandeemia mõjutas meid kõiki. Riigis kehtestatud reeglid olid küll kõigile samad, kuid inimeste toimetulek ja kriisiaegne elu, sõltuvalt isiksusest ja võimalustest, väga erinevad. Kõik püüdsid nii vaimselt, kui majanduslikult hakkama saada. Kuna me täpselt ei tea, mis teiste eludes sel ajal toimus, igaüks elas ju omas mullis, siis pakub autor meile oma novellides välja kaksteist erinevat varianti.
1. "Liblikas õlal" peategelase abikaasa jäi enne koroonat raskelt haigeks ja oli kriisi alguses ikka veel haiglas. Pandeemia ajal pandi haiglad külastajate ees lukku ja naine ei pääse enam meest vaatama.
2. "Nähtamatus armukeses" arutletakse selle üle, kuidas koroonakriis mõjutas gümnaasiumi lõpuklassi õpilasi. 
3. "Suremise ilu" keskmes on ajaperioodile mittesobiva perekonnanimega meesterahvas Aksel Kovid.
4. "Kardinatüdrukus" saame teada, mis juhtub, kui tavaliselt aktiivse seltsieluga neiu jääb koduseinte vahele.
5. "Ümberõppes" saab vana, üksik naine vanadekodus koha, kuid pole seal õnnelik, sest ta pole harjunud jõude istuma ja teiste reeglite järgi elama. Lõpuks tungib ka koroona majja.
6. "Esimeses viimases suudluses" jäävad tudengid koroona tõttu ühikasse karantiini ja peavad nüüd ise hakkama saama.
7. "Kassi kodu", kus abielupaar jäi riikidevahelise reisimise piirangute sunnil lahku ning ühel (või mõlemal) hakkab  lahusoleku ajal kõrvalsuhe tekkima.
8. "Rahvusliku aarde" peategelaseks on moekunstnik, kes just enne pandeemiat tuli välja eesti rahvakunstist inspireeritud musta värvi kollektsiooniga ning sellega lõpuks head raha teeb.
9. "Märtsipäikeses" jäävad kihlatud vahetult enne pulmi erinavatesse riikidesse lõksu.
10. "Hingab ja ei köhi" kirjeldab seda, kuidas tütar põetab oma koroonahaiget ema. Viimane pole meedikute arvates haiglasse võtmiseks piisavalt haige.
11. "Lihtsalt üks mees", peategelase õemees ei suuda enam kodus istuda ja põgeneb nii kiiresti kui saab, teise riiki tööle, tegelikult aga saabub peategelase ukse taha. 
12. "Maailma öö", milles väikese poisi vanemad otsustavad aastaks Austraaliasse raha teenima minna ja jätavad lapse vanaema hooleks. Piirangute pärast ei saa nad enam Eestisse tagasi.
Raamatu lugejana olin juba ette keeruline publik, sest novellid pole tavaliselt minu valdkond. Eelistan pakse raamatuid, milles on aega ja lehekülgi teemat arendada. Kuid käesoleva kogumiku palusin lugemiseks täiesti teadlikult. Esiteks pakkus mulle kirjanik suurt huvi, sest olin Marje Ernitsa nime raamatupoodide lehekülgedel näinud, aga senini polnud temalt midagi lugenud. Teiseks huvitas mind käsitletav teema, sest kuigi koroona oli ja on ikka veel meie ümber, pole ma sellest kirjanduses veel midagi lugenud.
Novellid pole iseloomult ühesugused, sest kriiski mõjutas inimesi erinevalt. Kõige kurvem oli raamatu nimilugu "Liblikas õlal", kõige üllatuslikuma lõpuga "Kassi kodu". Kõige vähem meeldis mulle "Rahvuslik aare", sest peategelane polnud kuigi sümpaatne. "Lihtsalt üks mees" saab endale kogumiku kõige veidrama loo auhinna. 
Lõppkokkuvõttes mulle väga meeldis. Oli huvitav teiste inimeste koroonaaegsesse mulli piiluda ning Ernitsa kirjutamisstiil sobis mulle hästi. Võimaluse korral loeksin samalt autorilt kindlasti midagi veel. Soovitan.

pealkiri: "Liblikas õlal"
autor: Ernits, Marje
keel: eesti
kirjastus: Eesti Raamat
formaat:
 e-raamat
lehekülgede arv:
186
ilmumisaasta:
2021
ISBN-13:
9789916121665 (paberraamat)

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud 
 
Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

***Suur tänu kirjastusele Eesti Raamat!***

14 mai 2021

Terry Pratchett "Mort"


Surm otsustab endale õpipoisi võtta ja selleks saab noormees Mort, keda mitte keegi teine palgata ei tahtnud (või oli siis tema saatuseks just Surma juurde sattuda?) Oli, kuidas oli, igal juhul otsustab Surm, et nüüd, kus tal on õpipoiss, on õige aeg ametist puhkust võtta ja natuke "elu" nautida. 
Kuid Mort on ikkagi inimene ja ei suuda samamoodi emotsioonitult tegutseda ning jätab surmale määratud printsess Keli ellu. Esmapilgul õilsast otsusest sünnib suur segadus ja paksu pahandust, sest Universum ei saa aru, et Keli on tegelikult elus. Ja Universumi ümberveenmine on väga, väga keeruline.
Ma olen lugenud vaid kahte Pratchetti raamatut, esimene neist on "Vaibarahvas" ja teine "Mort". Mõlemad meeldisid mulle. Viimast lugesin 2000. aastal, kui see esimest korda eesti keeles välja anti. Olin pikka aega plaaninud "Morti" uuesti lugeda, kuid olin seda kogu aeg edasi lükanud. Varraku kordustrükiga saabus sobiv hetk. 
Raamatuid pärast pikki aastaid ülelugeda on alati hirmutav, sest kunagi ei tea, kas koged seda samamoodi kui esimesel korral ja kui mitte, siis on kurb kunagist lumma purustada. Kummalisel kombel tekitas "Mort" minus teisel lugemise täpselt samu emotsioone, mida esimeselgi. Minu lemmiktegelane on jätkuvalt Surm. 
Nüüdki meeldis mulle raamatu algus lõpust enam. Keeruline öelda, miks see nii läks, sest autori huumori sobis mulle ja tegevust jätkus lõpuni. Võibolla on põhjus selles, et "Mort" on täpselt selline raamat, mida tahaks võimalusel ühe hooga läbi lugeda, kuid nii tehes, saabub üleküllastus. Kolmandal korral võtan teadlikult rohkem aega. 
Lõppkokkuvõttes meeldis väga, pugistasin päris mitmes kohas naerda ja soovitada julgen samuti. 

pealkiri: "Mort"
autor:
Pratchett, Terry
tõlkija: Eichenbaum, Allan
keel:
eesti
kirjastus: Varrak
formaat:
 kõvakaaneline
lehekülgede arv: 272

ilmumisaasta: 2020

ISBN-13: 9789985350348
 

inglise keeles: "Mort"
saksa keeles: "Gevatter Tod"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

13 mai 2021

Stephen King "Bag of Bones"


Kirjanik Mike Noonani naine Jo sureb ootamatult. Abikaasa kaotamine on igal juhul valulik, kuid Mike saab alles pärast Jo surma teada, et naine ootas last ja oli seda uudist tema eest saladuses hoidnud. Põhjust miks, pole enam kellegilt küsida.
Järgneva nelja aasta jooksul ei suuda leinav Mike oma elu järje peale tagasi saada, ta ei suuda enam kirjutada ning näeb painavaid õudusunenägusid. Lõpuks otsustab ta oma suvemajja Sara Laughs'i (Sara naerab) minna. 
Saabumise hetkest alates tundub talle, et ta pole majas üksi. Teda kummitavad nii Sara (20. sajandi alguses samas piirkonnas elanud mustanahaline laulja) kui ka Jo. Kummalisel kombel lepib Mike olukorraga ja ta elu näib isegi paranevat. Ta tutvub üksikema Maddie ja viimase tütre Ki-ga ning suudab uuesti kirjutada.
"Bag of Bones" on (liiga pika) tondijutt. Stephen King on meister igasugu kirjelduste peale, kuid antud raamatus pani ta mu kannatuse ülipikkade õudusunenägude ja ménage à trois steenidega tõsiselt proovile. Neist stseenidest ülelibisedes, jäi alles päris korralik raamat. Mitte mu lemmik, aga hea. 
 
pealkiri: "Bag of Bones"
autor:
King, Stephen
keel:
inglise
kirjastus: Simon & Schuster Inc.
formaat:
taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv:
736
ilmumisaasta:
1999 (esmatrükk 1998)
ISBN-10:
067102423X
ISBN-13: 9780671024239


eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Sara"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5  
 
Samalt autorilt olen lugenud veel:

Stephen King "Mr. Mercedes" (Bill Hodges I)


Härra Mercedes on mõrvar, kes varastatud autoga rahvamassi sõitis. Õnnetuses hukkus kaheksa ning sai viga viisteist inimest. See juhtum jäigi politseinik Bill Hodgesil lahendamata. 
Nüüd on mees pensionil ning veedab oma päevi rämpstoitu ja -televisiooni nautides. Ootamatult võtab Mercedesi mõrvar temaga ühendust ja lubab korraldada veelgi inimohvriterikkama rünnaku. Võibolla ootas tapja teistsugust reaktsiooni, kuid Billis tekitab see tahtmise tegutseda ning kurjategijat otsida.
Tegemist on krimiromaaniga, milles on mõrvar ja teda tagaotsijad. Mõnes mõttes on see isegi hirmutavam, sest kui pole ühtegi üleloomulikku elementi, keda/mida tapmistes süüdistada, siis jääb alles "lihtsalt" inimene ja täpselt selline, kelle olemasolu tahaks eitada.
See on üks neist Kingi raamatutest, mida olen mitmel korral alustanud, kuid pole algusest kuidagi kaugemale jõudnud. Asi pole mitte mittemeeldivuses, aga kurbuses, mida need esimesed leheküljed minus tekitasid. See, et raamat algab tragöödiaga, pole mitte mingi sisurikkuv info, kuid kuskil ei mainita, et ohvrite hulgas on ka väike laps ja nende surmaga on mul alati raske toime tulla. Lõpuks sain neist lehtedest üle ja siis läks juba raamat ludinal edasi. 
Mulle väga meeldis ja loen kindlasti ka järgnevad kaks osa läbi.

pealkiri: "Mr. Mercedes"
autor:
King, Stephen
keel:
inglise
kirjastus: Scribner
formaat:
kõvakaaneline
lehekülgede arv:
437
ilmumisaasta:
2014
ISBN-10:
1476754454
ISBN-13: 9781476754451


eesti keeles: "Härra Mercedes"
saksa keeles: "Mr. Mercedes"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Samalt autorilt olen lugenud veel:

07 mai 2021

Judy Melinek, T. J. Mitchell "Working Stiff: Two Years, 262 Bodies and the Making of a Medical Examiner"


Judy Melinek töötas New Yorgis kohtupatoloogina ja kirjutas (T.J. Mitchell on ta abikaasa ja testlugeja) oma kogemustest raamatu. 
"Working Stiff.." on nii kurb ja masendav kui ka naljakas ning selle võib tinglikult jagada kaheks osaks. Esimest poolt võib lugeda ilukirjandusena. Totrate surmajuhtumite puhul on kerge unustada, et need pole kirjaniku väljamõeldis, vaid tõestisündinud juhtumid, kellegile lähedased ja kallid inimesed. 
Teises osas võtab raamat väga traagilise pöörde, sest Dr. Melinek oli New Yorgis ka 9/11 tragöödia ajal. Ta kirjeldab, kuidas pärast õnnetust arstid haiglates kogunesid ja olid valmis ohvreid vastu võtma ja kiiresti abi andma, kuid kedagi ei tulnud... Ei olnud enam elujäänuid, keda aidata ja kohtupatoloogid võtsid asja üle. Melinek oli ohvrite identifitseerijaist ja läbi tema kirjelduste nägin seda tragöödiat hoopis teise nurga alt. Seda osa raamatust oli väga raske lugeda, sest kuigi tornide langemine oli mulle uudistest ja teleekraanilt tuttav, polnud ma kunagi lugenud kellegi kohapeal olnud kogemusi.
Mulle meeldis, oli huvitav raamat, aga igaühele küll ei soovitada ei julge.
 
pealkiri: "Working Stiff: Two Years, 262 Bodies and the making of a Medical Examiner"
autor: Melinek, Judy; Mitchell T. J.

keel: inglise
kirjastus: Scribner
formaat:
 pehmekaaneline
lehekülgede arv:
270
ilmumisaasta: 2015

ISBN-10: 1476727260

ISBN-13: 
9781476727264

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 5/5

23 aprill 2021

Annette Hess "The German House"


Raamatu sündmused viivad meid 1963. aasta detsembrikuisesse Frankfurti Saksamaal. Naispeategelane Eva Bruhns töötab poola-saksa keele tõlkijana, ta vanemad peavad restorani "Saksa maja" (German House) ning õde Annegret on haigla vastsündinute osakonnas medõde. 
Eva ei jõua ära oodata, millal kavaler Jürgen teda lõpuks ometi naiseks palub ja esimeseks sammuks selles suunas, on mehe külaskäik ja perele tutvustamine. Ilusa koosistumise lõpetab ootamatu telefonikõne, milles Eva tööle kutsutakse. Tavaliselt on tema tööks igasugu dokumentide tõlkimine, sel korral peab ta tõlkima inimese suulist kõnet. Kuna ta pole jutus kasutatava sõnavaraga tuttav, siis läheb esimene tõlkeversioon täiesti aia taha, kuid lõpuks tuleb välja, et tegemist on endise vangiga, kes rääkis kaasvangide gaasiga tapmisest. 
Kui Frankfurdis algab kohtuprotsess Auschwitzi koonduslaagris töötanud ja inimesi mõrvanud natside üle, siis pole prokuröril Evast paremat tõlki kuskilt võtta ja nii saabki temast kohtutõlk. Vanemad ja (nüüdseks kihlatu) Jürgen on ta protsessil osalemisele täiesti vastu, kuid Eva keeldub loobumast. Tunnistajate lugusid kuulates, meenuvad talle mälupildid lapsepõlvest ja selgub, et nad elasid aastatel 1940-1945 sama laagri territoriumil. Isa oli kokk, ema hoolitses pesu ja laste eest.
Kõige suuremad etteheited on mul raamatu tegelaste ning nende omavaheliste suhete süzeeliinidele. Eva kihlatu Jürgen on äärmiselt konservatiivne ja eeldab, et ta (tulevane) naine allub talle vastuvaidlematult ning muutub Eva igasuguse väärkäitumise korral vaimselt vägivaldseks. Kui Jürgen läheb Eva ülemuse juurde ja teatab, et tema oma kihlatul seda tööd enam edasi teha ei luba, siis naine vihastab ja katkestab kihluse. See oli kõige arukam otsus, mida ta teha sai, kuid siis otsib ta Jürgeniga uuesti kontakti ja lugeja võib oletada, et suhe soojendatakse üles.
Annegret töötab vastsündinute osakonnas õena. Ta mürgitab imikuid, et neid hingevaakuvaid vaesekesi siis uuesti elule turgutada ja vanemate kiitust nautida. Arstist kolleeg/armuke avastab ta tegevuse ja selle asemel, et politseisse pöörduda, sunnib ta Annegretti endaga abielluma ning lõpuks saavad nad isegi ühise lapse.
Mul tekkis küsimus, kuidas sai Eva olla kohtutõlgiks protsessil, mille jaoks tal ilmselgelt piisavalt oskusi polnud? Kohtutõlkimine nõuab väga head keeletundmist, sest vigadel on suur kaal. Oletan, et esimene asi, mida kohtualuste kaitsjad ebakompetentse tõlgi puhul väidaksid, on, et tõlk tõlkis tunnistaja sõnu valesti.
Etteheide, mille puhul ma isegi ei tea, kas see on üldse probleem või mitte. Raamatu originaal on saksa keeles, mina lugesin inglise keeles. Mitmes kohtas avastasin veidraid väljendeid ja teksti halvastisobivaid lauseid.  Tekkis lausa tahtmine kuskilt saksakeelne raamat hankida ja ülekontrollida. Praeguses olukorras ei saa hinnagut anda, kas need kohad olid juba originaalis kummalised või läks midagi tõlkes kaduma. 
Siia lõppu ka tõlketehniline küsimus laiemale ringile. Saksakeelne sõna "Dolmetscher" tähendab nii kirjaliku keele tõlkijat kui suulise kõne tõlki.  Raamatu tõlkes kasutati sõnu "translate/translator". Minu arusaamise järgi viitab see kirjalikule tõlkele. Suulise kõne tõlkimist nimetatakse "interprete/interpreter". Kohtuprotsessi kirjelduste järgi tõlkis Eva vaid ainult suulist kõnet, järelikult tuleks teda nimetada interpreter mitte translator.  Palun parandage, kui olen asjadest valesti aru saanud.
Lõpetuseks. Autor sai inspiratsiooni päriselt aset leidnud kohtuprotsessist. Kuigi tänapäeva inimesel on seda raske mõista, polnud sakslased tol ajal natsimineviku meenutamisest ja kohtumõistmisest üldsegi huvitatud. Valitses suhtumine, et mis sellest vanast asjast enam meelde tuletada, eluga tuleb edasi minna (wiki andmetel). Raamatus ütleb Kanadast pärit prokurör David Evale, et kõik sakslased on natsikuritegudes juhtunus süüdi, sest nad ei takistanud selle toimumist. Nii seisabki protsessi läbi teinud ja tunnistajate valusaid meenutusi ning süüdistavate arrogantsust ja "mälukaotust" näinud Eva, silmitsi küsimusega, kuidas selle teadmise ning süütundega edasi elada?  Millised on su edasised suhted vanematega, kui tead, et nemadki olid selle kuritööga seotud, kuid ei tõstnud häält ega hakanud vastu ja meenutavad seda aega isegi teatud nostalgiga?
 
pealkiri: "The German House"
autor: Hess, Annette

keel: inglise
kirjastus: HarperVia
formaat:
pehmekaaneline
lehekülgede arv:
336
ilmumisaasta:
2019 (esmatrükk 2018)
ISBN-10:
0062976451
ISBN-13:
9780062976451

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Deutches Haus"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

09 aprill 2021

Elizabeth Jane Howard "Valguse aastad" (Cazalet I)



"Valguse aastad" algab Teise maailmasõja eelõhtul, 1937. aasta Inglismaal. Loo keskmes on Cazalet'i perekond, kus on vanatüdrukust tütar ja kolm poega (Hugh, Rupert ja Edward). Kõigil kolmel vennal on ka naised-lapsed, nii et kokku tuleb päris suur (ja sõbralik) suguvõsa. Pealtnäha on nende kõigi elu idülliline, eriti kui suvevaheajaks maale vanavanemate juurde sõidetakse, kuid tegelikult on kõigil inimestel oma igapäevased rõõmud, mured ja hirmud. Lisaks on õhus Saksamaalt tulev uue sõja oht.
Usa teleshows "Seinfeld" kasutati selle seriaali kirjeldamiseks väljendit "show about nothing", mis tõlkes tähendab, et see seriaal on mittemillestki. Nimetatud kirjeldus saatis mind raamatu esimesest leheküljest viimaseni, sest kui hakata sisust rääkima, siis tegelikult midagi ei juhtugi. Ei ole ühte ja põrutavat sündmust, mis teose automaatselt atraktiivseks teeks. 
Sündmustevaegusele vaatamata haaras raamat mu nii endasse, et enam käest panna ei suutnudki. Ma arvan, et põhjus on autori oskuses luua ehedad ja tõepärased tegelased ning realistlikud igapäevasituatsioonid. Keegi pole läbinisti hea või halb, kõigil on omad head ja vead, nii nagu päriseluski. Ma elasin inimese tegemistele kaasa isegi siis, kui ta mulle eriti sümpaatne polnud ja see on haruldane juhus. Tavaliselt nii ei juhtu, kui tegelane mulle ei meeldi, siis on mul temast ka ükskõik.
Loetule annab huvitava perspektiivi ajalooline taust. Mina lugejana tean, mis Inglismaad (ja kogu maailma) järgnevatel aastatel ees ootab. Tean, et pole lihtsalt võimalik, et pere sellest sõjast ilma ühegi kaotuseta välja tuleb. Küsimus on vaid selles, kellele liisk langeb. 
Mulle väga meeldis. Soovitan kõigile, kes naudivad rahulikke, ajaloolisi perekonnalugusid. Loodan, et kirjastus tõlgib ja avaldab ka järgmised osad. 

pealkiri: "Valguse aastad"
autor: Howard, Elizabeth Jane
tõlkija: Alari, Ann
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat:
 kõvakaaneline
lehekülgede arv: 544

ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 1995)

ISBN-13:
9789985348796

inglise keeles: "The Light Years"
saksa keeles: "Die Jahre der Leichtigkeit"

Goodreadsi hinnag: 5/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

J. K. Rowling "Harry Potteri" sarja seitse raamatut

 
No, kes siis Harry Potterit ei teaks? Orvuks jäänud võluripoiss, kes maagilise maailma kõige suurema kurjamiga jõudu katsuma hakkab. 
Eestikeelne tõlge on küll ülihea, kuid olen juba aastaid tahtnud sarja ka originaalis lugeda ja nüüd, kus mu noorim sellest huvituma hakkas, võtsin kätte. Minul sai sari läbi, kuid lugemise käigus otsustasin, et temal praegu kolmandast edasi lugeda ei luba, sest lugu läheb liiga tõsiseks ja süngeks. Las kasvab natuke.
Kas on olemas selline nähtus nagu lugemismälu? Ma arvan, et on. Samamoodi nagu mõni lõhn võib meile õdusaid hetki meenutada, suudab ka unustamatut lugemiselamust pakkunud raamat, meile neid tunde tagasi tuua. Mõne raamatu puhul on mul lausa kahju, et ei saa loetut unustada, et siis ülelugemisel uuesti, värskelt kogeda.
Potterit lugedes meenus, kuidas alustasin sarja lugemist hoopis kolmandast osast. Leidsin selle Tartus Riia tänava antikvariaadist, oli selline veidi kulunud kaanepaberiga, aga ostsin ikkagi ära, sest tahtsin nii väga teada, mis asi see Potter on, millest kõik räägivad (siiani ei tea, miks ma seda raamatukogust ei võtnud, võibolla oli piinlik lasteraamatut laenutada). Niipea kui see läbi sai, läksin poodi esimese kahe osa järele. Viienda raamatu ostsin selle ilmumispäeval, keskpäeval jõudsin poest koju, viskasin end voodisse pikali ja iga peatüki järel lubasin endale, et panen raamatu kõrvale ja loen homme edasi - keskööks oli viimane rida loetud. Enne viimase osa ilmumist töötasin Usas raamatupoes, kus inimesed said end ilmumiseöö pidustustele kirja panna, küsisin ikka, et mis nad arvavad, kuidas see lugu lõppeb. Ülekaalukas arvamus oli, et Harryst ja Hermionest saab paar. Ise lugesin viimast raamatut juba eestikeelsena Saksamaal, oma esimest last oodates.
Sel korral lugedes keskendusin rohkem pisidetailidele, lugu oli ju üldjoontes teada ja nautisin igat hetke. Loomulikult soovitan ka.

1. J. K. Rowling "Harry Potter and the Sorcerer's Stone" (Harry Potter I)
2. J. K. Rowling "Harry Potter and the Chamber of Secrets" (Harry Potter II)
3. J. K. Rowling "Harry Potter and the Prisoner of the Azkaban" (Harry Potter III)
4. J. K. Rowling "Harry Potter and the Goblet of Fire" (Harry Potter IV)
5. J. K. Rowling "Harry Potter and the Order of the Phoenix" (Harry Potter V)
6. J. K. Rowling "Harry Potter and the Half-Blood Prince" (Harry Potter VI)
7. J. K. Rowling "Harry Potter and the Deathly Hallows" (Harry Potter VII)

07 aprill 2021

Sandra Brown "Low Pressure"


Kaheksateist aastat tagasi tapeti Bellamy vanem õde Susan. Esimene kahtlusalune oli ta tookordne poiss-sõber Dent Carter, kuid tema osalust ei suudetud tõestada ja lõpliku süüdlasena mõisteti vangi hoopis teine mees. Bellamy oli juhtunu ajal vaid teismeline, kuid mäletas piisavalt palju, et selle põhjal raamat kirjutada. "Low Pressure-ist" sai müügihitt ja see soojendab vana, unustatud loo üles.
Idee poolest krimi- ja kirelugu, kuid ühel liinil on rohkem puudusi kui teisel. Mõrvalugu oli iseenesest huvitav, kuid mind häiris ohvri halvustamine. Susan oli elu ja meeste seltskonda nautiv noor neiu. Temast ei meenutatud kordagi midagi head, kogu aeg rõhutati ta ebaviisakat käitumist ja meeste magatamist. Jäi mulje, et kõigi arvates oli ta (nii hirmsa) surma ärateeninud.
Suhe oli pastakast/klaviatuurist välja imetud. Ma ei otsi seesugusest kirjandusest sügavust, kuid asjas peab mingigi loogika olema. Bellamy õhkas Denti järele juba siis, kui ta Susaniga käis, täiskasvanutena polnud nende vahel mitte mingisugust sädet.
Üks viletsamaid Sandra Browne, mida lugenud olen. Mind hoidis lugemas vaid soov mõrvarit tuvastada. Oleks see poole peal selgunud, oleksin raamatu ka selle koha peal käest pannud. 

pealkiri: "Low Pressure"
autor:
Brown, Sandra
keel: inglise
kirjastus: Grand Central Publishing
formaat:
pehmekaaneline
lehekülgede arv:
467
ilmumisaasta:
2013 (esmatrükk 2012)
ISBN-10: 1455525189

ISBN-13:
9781455525188

eesti keeles: "Madalrõhkkond"
saksa keeles: "Kalter Kuss"

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 


Samal autorilt olen lugenud veel:

Sandra Brown "Seeing Red"

Sandra Brown "The Switch"

26 märts 2021

Stephen King "Later"


Jamie Conklin on väike poiss, kes näeb vaime ja saab nendega rääkida (jah, täpselt nagu tolles filmis).  Kuna surnud ei valeta, siis saab nende käest igasugu asju küsida. Näiteks vestleb ta surnud kirjanikuga tema saaga lõpuraamatust, sest mees suri enne ära kui jõudis oma sarja lõpuni kirjutada ja otsad kokku tõmmata. Surnud pommipanija käest uurib ta, kuhu ta oma viimase pommi jättis.
Kui tavaliselt kaovad vaimud pärast surma umbes kolme päeva jooksul, siis see pommipanija oma ei kavatse kuhugi minna ja jääb Jamiet kummitama (siinkohal meenus mulle Joe Hilli "Südamekujuline karp"). 
Kuigi Jamie ütleb mitmel korral, et tegemist on õudusjutuga siis see hirmutamise osa jäi nõrgaks. Ma andsin siiski hea hinnagu, sest leidsin raamatust täpselt seda, mida tol hetkel otsisin - ühe õhtupooliku endassehaarvat lugemist. 
 
pealkiri: "Later"
autor:
King, Stephen
keel:
inglise
kirjastus: Hard Case Crime
formaat:
pehmekaaneline
lehekülgede arv:
272
ilmumisaasta:
2021
ISBN-10:
1789096499
ISBN-13: 9781789096491

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Später"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5  
 
Samalt autorilt olen lugenud veel:
 

09 märts 2021

Karla Cornejo Villavicencio "The Undocumented Americans"


Karla Cornejo Villavicencio sündis Ecuadoris. Isa-ema jätsid ta väikese lapsena kodumaale maha ning tulid ise Ameerikasse raha teenima. Alles hiljem tõid nad tütre järele ja elavad Usas illegaalselt (vähemalt raamatus kirjeldatud  ajal, praegust olukorda ma ei tea). Oma raamatu kirjutamist ja illegaalsete immigrantide intervjueerimist, alustas Villavicencio vahetult pärast seda, kui Donald Trump Usa presidendiks valiti, sest tema valimiskampaania retoorika ja lubaduste põhjal võis oletada, et selle kogukonna elu läheb raskeks.
Suurema osa raamatust moodustavad erinevate inimeste lood, kuid sinna vahele on pikitud ka autori enda mälestusi ja mõtteid. Ta rändab mööda riiki ringi ja viib meid nii New Yorgi juhutööliste, kui Michiganis asuvasse Flinti linna. Mõned aastad tagasi oli Flintis suur skandaal. Selgus, et joogivesi sisaldab pliid ja on tarbimiseks kõlbmatu ja ohtlik, kuid ametnikud on probleemi pikalt mahavaikinud. Kui asi avalikuks tuli, siis teavitasid elanikke ka ukselt-uksele käivad inimesed, kuid riigis illegaalselt viibiv inimene ei ava uksele koputavale võõrale ust. Seda lihtsalt ei tehta, kui on hirm, et ICE (immigratsiooni) ametnikud ringi liiguvad ja inimesi ära viivad. Nii saidki illegaalsed immigrandid probleemist hoopis hiljem teada ja jõid vett edasi. Lõpuks hakati elanikele pudelivett jagama ja raamatusse on jõudnud lugu mehest, kes oma vett kahe koeraga jagab. Ma tean, et minu kirjapandud lause on mittemidagiütlev, kuid autor on selle väga südamlikult kirja pannud.
Väikese raamatukese lõpuks kujuneb kirev pilt väga erineva tausta ja elusaatusega inimestest. Probleemidest esikohal on muidugi legaalse staatuse, teisel tervisekindlustuse, puudumine. Kurb on lugeda, kuidas vähihaiged surevad, sest ei suuda ravikulusid katta.
Pärast raamatu lõpetamist vaatasin Youtubes olevat Yale'i ülikoolis tehtud intervjuud autoriga, kus ta selgitas, mismoodi raamat kujunes. Sain aru, et enamik intervjuusid viis ta läbi hispaania keeles ja hiljem tõlkis need inglise keelde. Tõlge on väga hästi õnnestunud, sest ta tegelased on säilitanud oma individuaalsuse. Tunnistan ausalt, et autori enda keelekasutus segas mind veidi. Ma pole vandesõnade vastu, kuid mulle ei meeldi, kui neid on liiga palju ja ilma otsese vajaduseta. Kuid lõpuks harjusin.
Seegi raamat jõudis minuni tänu Barack Obama lugemissoovituste nimekirja ja meeldis mulle väga. Soovitan teilegi, kui teema huvi pakub.

pealkiri: "The Undocumented Americans"
autor: Villavicencio, Cornejo Karla
keel:
inglise
kirjastus: One World
formaat:
taskuformaadis kõvakaaneline
lehekülgede arv:
208
ilmumisaasta:
2020
ISBN-10:
0399592687
ISBN-13: 9780399592683

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4.5/5

07 märts 2021

Andrzej Sapkowski "Põlguse aeg" (Nõidur II)


Minu tutvus Sapkowski loomingu ja nõidur Geraltiga algas aastaid tagasi raamatuga "Der Letzte Wunsch" e.k. "Viimane soov". See oli huvitav ja tempokas lugemine, mis tekitas kohe tahtmise ka põhisarja lugeda, kuid see ei läinud kohe mitte. Olin Geralti juba unustanud, kui Netflix tuli välja "The Witcher" sarjaga, pärast mille äravaatamist jõudsin ringiga raamatute juurde tagasi.
"Põlguse aeg" on raamatusarja teine osa, milles tegutsevad juba eelnevalt tuttavad tegelased - Geralt, Yennefer, Ciri ja Tulikas. Sisust on tegelikult keeruline rääkida, sest tervikpilti kui sellist, lugedes ei tekkinud. Autor on meile justkui puzzletükid kätte andnud, aga pildiga karbikaane endale jätnud. Kuna ma ei tea, mis peaks lõpuks välja tulema, siis ei oska ma neid infotükke kuhugi paigutada. 
Lugemine kulgeski tõusude ja mõõnadega, poliitikast rääkivad peatükid olid igavad ja nõudsid läbinärmist,  tegevust täis osad, lausa lendasid. Madalpunkt saabus raamatu lõpus ühe stseeniga, mille olemasolu vajadusest ma üldse aru ei saanudki. 
Eraldiseisva raamatuna pole seda kindlasti mõtet lugeda, sest siis ei saa kohe üldse mitte midagi aru, osana sarjast loomulikult. 

pealkiri: "Põlguse aeg"
autor: Sapkowski, Andrzej
tõlkija: Alver, Margus
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat:
 pehmekaaneline
lehekülgede arv: 328

ilmumisaasta: 2020

ISBN-13:
9789985349649

inglise keeles: "The Time of Contempt" 
saksa keeles: "Die Zeit der Verachtung"

Goodreadsi hinnag: 3/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

17 veebruar 2021

Barbara Ehrenreich "Nickel and Dimed: On (Not) Getting by in America"

 
Raamatu autor on Usa ajakirjanik, kes tahtis eksperimendi korras järele proovida, kas ja kuidas on võimalik miinimumpalga peal elades hakkama saada. Katse kestis kolm kuud ja selle aja jooksul töötas ta nii ettekandja, majade ja hotellitubade koristajana, kui vandekodus ning Walmartis.
Teos ilmus esmakordselt 2001. aastal, kuid on omamoodi ajatu, sest probleemid pole kindlasti ei kadunud ega kuigipalju muutunud. Näiteks selgitab autor, et vaesed on tihtipeale sunnitud elama olukorras, kus nende eluaseme ja toidukulud on suuremad, kui need olla võiksid. Nad elavad kallimates motellitubades sest ei saa palgast korteri üürimiseks nõutavat tagatisraha kokku ja söövad rämpstoitu, sest puudub juurdepääs köögile, milles odavamat ja tervislikumat einet valmistada või säilitada.
Barbara Ehrenreichi nimi oli mulle tuttav, sest ta kirjutas eesõna raamatule "Maid: Hard Work, Low Pay, and a Mother's Will to Survive", millest ilmus postitus siinsamas blogis mõned nädalad tagasi. Esmapilgul on need kaks raamatut väga sarnased, sest mõlemas kirjeldatakse elu ja ellujäämist äärmises vaesuses, kuid kirjutajate taust pole ühesugune. See, mis on ühe jaoks lühiajaline eksperiment, on teise reaalne, igapäevaelu ja see tuleb ridade vahelt välja. Teadmine, et raskel elul on lõputähtaeg ning tal on tagataskus krediitkaart, mis häda korral välja aitab, annab turvatunde, mida "päris" vaesetel pole. 
Autor mõjub kohati ka naiivsena. Näiteks imestab ta, et keegi tema kõnest ja hoiakust ei avastanud, et ta on tegelikult kõrgelt haritud ja sellesse maailma ei kuulu; või, et ta pommuudisele, et tegelikult teeb ta eksperimenti ja kirjutab oma kogemustest raamatut, reageeriti vaid küsimusega, et kas sa siis järgmisel nädalal enam ei tule. Julgen arvata, et sellistel töökohtadel pole aega lobiseda ja see kes väljaspool tööd oled, pole oluline, küll on aga tähtis, kas ma pean järgmise vahetuse ajal kahe eest töötama või mitte.
Soovitaksin siiski lugeda, sest oli huvitav ja hariv raamat.
 
pealkiri: "Nickel and Dimed: On (Not) Getting by in America"
autor:
Ehrenreich, Barbara
keel:
inglise
kirjastus: Picador USA
formaat:
taskuformaadis kõvakaaneline
lehekülgede arv:
416
ilmumisaasta:
2017 (esmatrükk 2001)
ISBN-10:
1250161304
ISBN-13: 9781250161307


eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Arbeit poor. Unterwegs in der Dienstleitungsgesellschaft"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5

Lisa Jackson, Nancy Bush "Last Girl Standing"


Viisteist aastat tagasi kuulusid Delta ja ta sõbrad keskkooli eliidi hulka, nad olid ilusad, rikkad ja populaarsed. Ideaalset koolilõppu varjutab peol juhtunud õnnestus, milles hukkus üks klassikaaslastest.
Delta abiellus keskooliaegse kallima Tanneriga ning neil on väike poeg, kuid abielu on karidel. Kui Tanner oma kontorist noahaavadega leitakse, siis on naine peamine kahtlusalune. Ohvreid lisandub aja jooksul veelgi ning lahendusele hakatakse lähemale jõudma alles siis, kui detektiiv Chris McCrae neid juhtumeid lähemalt uurima hakkab. Chris on Tanneri pikaajaline sõber-koolikaaslane ning oletab, et tapmistelaine on seotud tookordse peol aset leidnud õnnetusjuhtumiga.
Lugu algas põnevalt, kuid, mida mida edasi, seda jaburamaks see muutus. Mõrvaohvreid sai nii palju, et hakkasin juba vahepeal kartma, et mõrvar selgub vaid tänu sellele, et tema on viimasena elus. Raamatu pealkiri toetas seda hirmu, kuid õnneks nii siiski ei läinud. Kui mõrvar lõpuks leitakse, siis on tapmiste motiiv nii nõrk, et sellise põhjenduse peale poleks pidanud tervet karja maha nottima, piisanuks vaid paarist inimesest. Lõpus tekkinud armusuhe oli ka täiesti ebavajalik.
Soovitada või mitte? Kaks kolmandikku raamatust oli hea, kuid lõpp oli väga vilets. Ma loen selliseid raamatuid tööl lõunapausil ja sinna sobis, sest ei nõua suurt keskendumist ja aitab aega täita.

pealkiri: "Last Girl Standing"
autor: Jackson, Lisa; Bush, Nancy
keel: inglise
kirjastus: Zebra
formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 384
ilmumisaasta: 2020
ISBN-10: 1420136151
ISBN-13: 9781420136159
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 
 
Lisa Jacksoni sulest olen lugenud veel: 

31 jaanuar 2021

Stephanie Land "Maid: Hard Work, Low Pay, and a Mother's Will to Survive"


Raamatu autor jäi 28 aastaselt planeerimatult rasedaks. Elukaaslane eelistanuks aborti, kuid Stephanie otsutas lapse alles jätta. Kuid hiljem põgenes ta koos imikuga vägivaldse mehe juurest ja üleöö polnud tal enam ei kodu ega majanduslikku tuge. Ta oma perekonnal polnud võimalik neid aidata, nii elas ta lapsega kodutute varjupaigas ja hakkas tööle eramajade koristusfirmas.
Stephanie kasvas üles tavalises keskklassi perekonnas ja ta lapsepõlv ei ennustanud kuidagi, et ta lõpetab kodutuna, miinimumpalga peal ja allpool vaesuspiiri. Pärast isa-ema lahutust leidsid mõlemad vanemad uued elukaaslased ja täiskasvanud Stephanie pidi oma käe peal hakkama saama. Saigi, kuni lapse sünd plaanid segi lõi.
Möödunud aasta on mind palju pannud mõtlema selle üle, kuidas saavad hakkama need pered, kus vanemad koroona tõttu töö kaotasid. On ju nii palju ameteid, mida pole sel ajal, kui kõik kodus istuvad ja suured rahvakogunemised keelatud, vaja. Antud raamat aitab mõista, kuidas on äärmises vaesuses elada ja hakkama saada.
Lühidalt öeldes on see väga raske. Autor kirjeldab ausalt muret homse päeva pärast, masendust ja meeleheidet. Elu, kus sa jätad oma väikese, haige lapse hoidu, sest ei saa päevagi töölt puududa; ise ei saa samuti haigeks jääda, sest palgatšeki puudumine tähendaks nälga või tänavaletõstmist. Muidugi võib Stephanie valikuid kritiseerida, näiteks miks ta tahab lapsele orgaanilist toitu osta, kui raha napib või lubab endale $200 sõrmuse. Kuid kõrvalseisjal on alati kerge õpetada ja targutada.
Raamat jõudis minuni tänu Barack Obama soovitusnimekirjale ja on tõesti lugemist väärt. Ma ei kannata sisututvustustes sõna "silmiavav", kuid selle raamatu puhul võiks seda kasutada küll. See aitab mõista neid inimesi, keda tihti halvustavalt vaadatakse, et priileivasööjad sellised. Pole tõsi, et sotsiaalabi vajavad inimesed on alati laisad, kes ei viitsi ise raha teenida. Tihtipeale töötavad nad palju, aga palk on nii madal, et sellest lihtsalt ei piisa. Vähemalt Usas. Lugesin ja nutsin.

pealkiri:"Maid: Hard Work, Low Pay, and a Mother's Will to Survive"
autor: Land, Stephanie
keel: inglise
kirjastus: Hachette Books
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 288
ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 2019)
ISBN-10: 0316505099
ISBN-13: 9780316505093
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 5/5 

12 jaanuar 2021

Julia Quinn "Bridgerton. The Duke & I"


Autor viib meid 1813. Inglismaale, kus Daphne Bridgerton endale abikaasat otsib. Ta on juba kaks aastat turul olnud, aga sobivat ettepanekut pole veel tehtud. Simon Basset on pärast aastatepikkust äraolekut Inglismaal tagasi. Poissmehe staatus ning aadlitiitel teevad temast ihaldatud saagi ning kõik vallaliste tütarde emad loodavad enda lapsukest talle naiseks anda. Simon ei plaani kunagi abielluda ja seepärast on kogu see tähelepanu eriti tüütu. Daphne ja Simon sõlmivad kokkuleppe, et teesklevad seltskonna jaoks oma suhet ja mõlemad saavad tehingust kasu - Daphne populaarsus tõuseb, ideaalne abikaasa ilmub välja ning emad jättavad Simoni rahule.
Teeseldud suhe areneb hästi, sest Simon ja Daphne sobivad hästi kokku. Viimane armub, esimene tunneb kirge, mis viib selleni, et neid nähakse ballil kahekesi minema hiilimas ja kui nad nüüd ei abielluks, siis oleks Daphne häbistatud. Abiellutaksegi.

ALLJÄRGNEV TEKST SISALDAB SISURIKKUVAT INFOT

Daphne teadis abielludes, et Simon ei saa lapsi. Kuigi ta oli alguses väga naiivne, saab Daphne lõpuks aru, mil viisil naise rasedaks jääb. Simoni käitumist hinnates, mõistab ta, et asi pole mitte saamatuses vaid tahtmises (can't versus wouldn't). Ühel hommikul otsustab ta ohjad enda kätte võtta, ronib purjus pead väljamagavale mehele peale ja põhimõtteliselt vägistab abikaasa. 
Simon tormab vihasena minema ja paar läheb lahku. Mõned kuud hiljem usub Daphne, et on rase ja annab Simonile asjade seisust teada. Rasedust küll polnud, aga lepitakse ära ja sellest vahejuhtumist enam ei räägita. Mees teeb oma minevikuga rahu, nad saab kokku neli (viis) last ja elavad õnnelikult elu lõpuni.
Hakkasin Julia Quinni raamatut lugema ainuüksi Netflixi sarja* pärast.  Quinni kirjutamistiil on ameerikalikult üle võlli, kuid nauditav, aga tuleme selle vägistamissteeni juurde tagasi.
Mind häirib kui armastusromaanides kangelanna vihastab asjade pärast, mille puhul on talle algusest peale selgelt öeldud, mis seis on. Siingi teadis Daphne algusest peale, et Simon on abielu ja laste vastu, kuid pärast abiellumist vihastab. Hea küll, ta abiellus teadmisega, et mees ei saa lapsi, mis hiljem muutus, et ei taha lapsi, kuid lõpptulemus on ju sama. Ei, tema teab paremini. Teistsuguse taustaloo puhul mõjunuks see eelpool mainitud stseen ainuüksi seksika ja kirglikuna, kuid antud olukorras teadis Daphne täpselt, et Simon on laste saamise ning seega ka sellise vahekorra vastu. Ta pidanud mehe seisukohta aktsepteerima. Aga kui nemad said sellest üle, siis pean minagi leppima.
Üldiselt mulle meeldis, kuna kuulsin, et järgmised osad pidid veel paremad olema, siis loen sarja kindlasti edasi.

pealkiri: "Bridgerton. The Duke & I
autor: Quinn, Julia
keel: inglise
kirjastus: Avon
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 480
ilmumisaasta: 2020
ISBN-10: 0063078694
ISBN-13: 9780063078697

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Wie erobert man einen Duke?"

Goodreadsi hinnag: 4/5
 
*Sarjast suutsin suure vaevaga ära vaadata vaid ühe osa. Näitlejate valik üllatas, kuid sellega harjusin. Mind segas ülevõlli keeratud stiil. See pole minu maitse, eelistan brittide ajaloolisi seriaale.

Rosamunde Pilcher "Another View"


Emma isa on kuulus, aga ekstsentriline kunstnik. Stabiilset kodu ja traditsioonilist perekonda pole Emmal kunagi olnud, sest ta ema suri sünnitusel. Ainuke kord, kus ta koges midagi ligilähedast, oli siis, kui isa abiellus üksikemaga, kes tõi perre kaasa oma poja Christo. Lapsed olid lähedased, kuid abielu purunemisel, ei saanud ka Emma-Christo enam kokku. 
Aastaid hiljem töötab Emma Pariisis lapsehoidjana ja pole oma isa enam mitu aastat näinud. Kui ta loeb ajalehest, et isa on tagasi Inglismaal, otsustab ta oma tööst loobuda ja tagasi kodumaale, isa juurde minna. Vahetult enne lahkumist, kohtab ta Christot ja nad soojendavad oma suhted uuesti üles.
Rosamunde Pilcher on kuulub mu lemmikkirjanike hulka, kuid eelistan ta täispikke romaane, mida ta kirjutas alles karjääri lõpupoole. Varasemad tööd mulle üldiselt ei meeldi, sest neis pole antud piisavalt lehekülgi tegelaste ja sündmuste tegelaste põhjalikuks kirjeldamiseks ja kujunemiseks, aga just see mulle ta raamatutes meeldib.  
"Another View" on üks esimesi ja on näha, et kirjanik hakkab enda stiilile iseloomulikke tegelasi looma(noor, asjalik neiu; eemalolev isa; kaks noormeest, üks kellesse peategelane lootusetult armub ja teine, kes on ta tegelik armastus), aga tulemus on nõrk. Sisu ununes kiiresti, ainuke, mida praeguseni selgelt mäletan, on pidev suitsetamine.
Tundub ebaõiglane anda madal hinnang raamatule, mida juba avades, teadsin, et midagi hiilgavat siit ei tule, aga lugu oli tõesti vilets.

pealkiri: "Another View"
autor: Pilcher, Rosamunde
keel: inglise
kirjastus: Thomas Dunne
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 272
ilmumisaasta: 2015 (esmatrükk 1968)
ISBN-10: 1250101131
ISBN-13: 9781250101136

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Lichterspiele"

Goodreadsi hinnag: 2/5