Anne Glenconner "Mida siis veel? Õppetunnid ettearvamatust elust"

Tinglikult öeldes on see järg Anne Glenconneri raamatule "Seltsidaam. Minu erakordne elu trooni varjus" (minu blogipostitus on siin). Seekord kirjutab ta lugejate huvist tingituna oma eraelust lähemalt. Kui "Seltsidaamis" järgis autor oma tõekspidamist, et raskuste üle tuleb naerda ja pisarad ei aita, siis nüüd on ta väga avameelne. 

Abikaasa Colinist oli ka eelnevas teoses juttu ning juba siis ei jätnud ta mulle head muljet. Colin oli vägivaldne mees, kelle vihahoo võis esile kutsuda väiksemgi eksimus. Kord peksis ta Anne'i nii jõhkralt läbi, et viimasel purunes kõrvakile ning naine jäigi ühest kõrvast kurdiks. 

Just selle paarisuhte tõttu ei oskagi ma otsustada, mida sellest raamatust arvata. Ühelt poolt olen autorile väga tänulik, et ta kirjutab oma aristokraatlikust kasvatusest, tõekspidamisest ning pereelust nii põhjalikult. See teadmine aitab mul seda maailma paremini mõista. Teisalt oli Colini vägivallast väga ebamugav lugeda.  

Saan aru, et kirjanik on oma minevikuga rahu sõlminud, kuid lugejana ei saa hinnaguid andmata. Kuigi ta kirjeldab oma kasvatust ning arusaamade tagamaid, on raske mõista, miks ta ei enda ega laste huvides sellest mehest lahutanud. Ei kujuta ette elu, kus vägivald vaheldub lõbustustega ning sa pead olema pidevas valveseisundis, sest ei tea iial, mil järgmine vihahoog tuleb. Võibolla toimis see suhe ka tänu rikkusest tulenevatele privileegidele, Pean silmas seda, et jõukatel inimestel on ka suuremad eluruumid ning mitmeruumilises majas on võimalik vägivaldse abikaasa eest varjuda, väikeses korteris poleks see võimalik. 

Aristokraatliku maailma sissepiilumiseks ideaalne ning hea lisalugemine neile, kellel eelmise raamatu lõpetamise järel vastuseta küsimusi jäi. Kuid olge ettevaatlikud, kui lähisuhtevägivallast lugemine teile raske on. 

pealkiri: Anne Glenconner "Mida siis veel? Õppetunnid ettearvamatust elust"

autor: Glenconner, Anne

tõlkija: Randviir, Tiina

kirjastus: Varrak
lehekülgede arv: 224

ilmumisaasta: 2025

inglise keeles: "Whatever Next?: Lessons from an Unexpected Life"
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Roland Tõnisson "Serafim ja Silvia"

Ikoonimaalija Serafim ja Tartu Õpetajate seminari tudeng Silvia kohtusid Petseris ning sellest juhuslikust kohtumisest kasvas välja armastuslugu. Nad abiellusid 1939. aastal, mil Eestis ning maailmas laiemalt olid segased ja keerulised ajad. Teine maailmasõda oli just alanud ning Venemaa Eestisse vägesid sisse toomas. Tänapäevane lugeja vaatab neile sündmustele teadmistega ajaloost ning teab, et noorpaari ja nende pere ei saa järgmistel aastatel kerge olema ning see varjutab loetut.

Tegemist on päriselt elanud inimeste looga ning tõsieluliste sündmustega. Oletan, et ühelt poolt tegi see kirjaniku töö kergemaks, sest baas on olemas, kuid teisalt seab ka piirid, sest ei saa fantaasial vabalt lennata lasta. Lugedes on tunda,  et autor on Serafimi ja Silvia järeltulijate/pere suhtes, kes võibolla samuti raamatut lugema juhtuvad, väga respekteeriv ja viisakas. 

Oli huvitav, aga kurb lugemine, mis pakkus pilku maailma, millega ma tuttav polnud. Meeldis, et olid lisatud fotod, mis tegid raamatus mainitud inimesed elavaks. 

pealkiri "Serafim ja Silvia"

autor: Tõnisson, Roland

kirjastus: Eesti Raamat
lehekülgede arv: 224

ilmumisaasta: 2024

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3/5

***Suur tänu kirjastusele Eesti Raamat!***

Lucy Worsley "Agatha Christie: tabamatu olemusega naine"

Agatha Christie teosed on minu elus olnud nii kaua, kui ma mäletan, kapsastunud Paddingtoni raamat on siiani riiulis. Nii tahtsin seda teost ka kindlasti lugeda, sest kas pole mitte põnev teada saada, milline inimene nii head krimkad ja vaimustavad tegelased, nagu Hercule Poirot ning mrs. Marple välja mõtles?

Kahjuks pettusin natuke. Lucy Worsely raamatut oli küll väga huvitav lugeda, eriti nautisin ta kirjeldusi Agatha lapse- ja neiupõlvest, kuid lõpeks jäi Agatha Christie ikkagi minu jaoks kaugeks ja tundmatuks. Nii, et vähemalt peakiri on väga sobivalt valitud, sest mina küll ei julge, isegi pärast raamatu läbilugemist öelda, et tean, milline inimene ta oli. Samas, kui mõtlema hakata, kas pole krimilugude kuningannale sobiv ka pärast surma salapäraseks jääda?

Ja siia, ülilühikese postituse lõppu küsiksin, mis on teie lemmikuim Agatha Christie raamat? Minu oma on "Tuhkur hobune".

pealkiri: "Agatha Christie: tabamatu olemusega naine"

autor: Worsley, Lucy

tõlkija: Kallis, Krista

kirjastus: Tänapäev
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 464

ilmumisaasta: 2023

ISBN-13: 9789916173657

inglise keeles: "Agatha Christie: An Elusive Woman" / "Agatha Christie: A Very Elusive Woman"
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

Prince Harry "Spare"

"Spare" algab Harry ema, printsess Diana surmale eelneval päeval ja lõppeb kuninganna matustega. Sinna vahele mahuvad tormilised teismeliseaastad, sõjavägi ning armeeteenistus, kohtumine Meghaniga ning kuninglikust perest lahkulöömine ja lõpuks Inglismaalt lahkumine. Raamatus on kolm keskset teemat: ema kaotus ning sellega leppida püüdmine; viha ema surma põhjustanud rämpsajakirjanduse vastu ning kuninglik perekond ehk Firma.

Ema surm on asi, mida Harry loomulikult endaga senini kaasas kannab ning see on raamatu valusaim osa. Ta kirjeldab üksindustunnet ning lapselikku usku, et tegelikult on ema elus ja tuleb ühel päeval tagasi. Sellest kaotusest saab alguse Harry sügav viha ja jälestus rämpsajakirjanduse vastu ning teine, raamatut läbiv joon. Ta räägib sellest, kuidas ta ise, ega ka keegi teine temaga seotud inimene rahu saa. Kõiki jälitatakse ohjeldamatult. Kummalisel kombel pidavat briti ajakirjandus kuningakoda oma partneriks, st kuninglik perekond peabki end piisavalt näitama, et ajakirjanikel tööd ja leiba oleks. Näiteks olid nad väga pahased, kui William oma rasedat naist piisavalt ei demonstreerinud või Brexitit kritiseeerida julges. Charles ütles oma nooremale pojale tihti, et ta ei loeks kogu seda saasta, mida rämpsajakirjandus toodab, aga Harry ei suuda end eemale hoida. Ta näib iga nupukest lugevat ja analüüsivat.

Armumine Meghanisse tuli välgulöögina ja see naine on ülivõrdes suurepärane ja perfektne, kel pole mitte ühtegi puudust. Perekonna ja Meghani kohtumine oli tegelikult ilus. William ja Kate olid suured Meghani sarja fännid, kuninganna võlutud ning Charles  kohtles Meghanit tütrena. Ma ei saanudki vastust, miks ja millal kõik valesti läks. Harry sõnul on Inglismaa meedia Meghaniga sõjajalal ja vere peal väljas ning palee ei kaitsnud ta naist. 

Näiteks oli juhus, kus Meghan istus reeglite vastaselt autosse enne kuningannat, ja tekitas sellega ajakirjanduses suure skandaali, samas jäeti mainimata, et kuninganna isiklikult käskis tal sisse istuda. Või siis, kui Meghan oli avalikul üritusel aukudega teksapükstes, meedia oli pahane, kuid tegelikult oli ta riietus palee poolt heaks kiidetud. Kuigi teised naised, Camilla ja Kate said samuti halva kohtlemise osaliseks, siis Meghani puhul on see hullem, sest meedia tõi sisse rassi elemendi. 

Elizabeth II't kujutatakse leebe ja kõigi teiste poolt mõjutatava vanainimesena, kelle otsusest ka ta enda personal lihtsalt ei hooli. Näiteks Harry ja Meghani perefirmast ja Inglismaalt lahkumisega seoses. Algselt oli laual viis erinevat varianti, kuid otsus, et ta jääb kogu toetusest ning turvameestest ilma, oli juba teiste, mitte kuninganna poolt enne tehtud ning Harryl jäi sellega vaid leppida. Või siis Meghani tiaara lugu. Harry-Meghan käisid enne pulmi kuninganna juures, Meghan valis endale sobiva tiaara välja ning lepiti kokku, et ta saab seda enne pulmapäeva korralikult pähe proovida, sest vaid nii saab seda looriga sobitada. Kuid Elizabeth II'e esindaja hakkas (omaalagatuslikult) venitama ja keeldus tiaarat õigeaegselt kohale toomast, lõpuks ta siiski tuli, aga viimasel minutil.

Harry variautor, J.R. Moehringer oskab imehästi ja nauditavalt kirjutada, kuid maailm, milles see kõik aset leiab, on nii erinev, et raamat ei mõjugi biograafiana. Pigem ilukirjandusena. Pidin täiesti teadlikult meelde tuletama, et tegu on reaalsete inimestega. Samas on tõsi, et nii noorel inimesel pole veel piisavalt elulugu, millest kirjutada, Suure osa raamatust hõlmab sõjavägi ja armeeteenistus, kuid minu, kui lugeja jaoks, oli see kõige igavam. 

Meghaniga kohtumisest alates hakkas raamat murenema. Võibolla tuli see dialoogide rohkusest või sellest, et lagunes ju ka terve Harry senine elu. See osa raamatust mõjub hüsteerilisena, st Harry paanitseb ja ei tea, kuidas ennast ja oma peret meediarünnakute eest kaitsta ning see kumab lehekülgedelt vastu. 

Üks, mis mind terve raamatu jooksul segas, on see, et Harry ei tunnistanud ei ennast ega Meghanit mitte üheski eksimuses süüdi. Paaril korral Harry küll vabandab, aga üldine suhtumine on, et nad on ohvrid. Kui midagi valesti läks, siis on see teiste süü ja kogu maailm (loe Inglismaa rämpskirjandus ja kuninglik pere) on nende vastu. Samas pole meist keegi nii täiuslik, et kunagi ühtegi valesammu ei teeks (võibolla nemad on) ja minu arvates oleks raamat usutavam, kui selles oleks ausat vigade ülestunnistamist ja eksimuste aktsepteerimist. 

Harry sisevaates monarhiasse märgib ta, kuidas terve perekond üritab brittidele tõestada,  et neid on vaja ja nad oma raha ära teeninud ning sellest tulenebki kogu see paanika, et kes kuningliku pere liikmetest rohkem lehepinda ja positiivset vastukaja saab. Nii, et võibolla nad ongi tõesti "partnerid". 

Huvitavaid fakte ka, ma tean, et te ootate:

- Harry peenisel oli Williami pulmade eel külmakahjustus.

- William oli vihane, et pidi pulmadeks habeme ära ajama ja ei tohtinud enda valitud vormi kanda, vaid pidi kuninganna käsul punase selga panema. Samas sai Harry kuningannalt loa enda pulmas habe alles hoida.

- Harry polnud tegelikult Williami pulmas isameheks. Kuna kõik eeldasid, et ta seda on, siis palee nii ka ütles. Tegelikult olid nendeks kaks Williami sõpra, kuid nende rolli hoiti privaatsuse pärast saladuses.

- Kui meedias armastati näidata Williami ja Harry suhet sooja lähedasena, siis raamatus ei tule see kordagi välja. Pigem rõhutab William alati, et tema on troonipärija ning Harry vaid tagavaravariant. Kummagil olid oma sõbrad ning huvialad ning kui kokku saadigi, siis pigem kaklemiseks.

- Charles III ehk Pa on suure lugemusega, armastab Shakespeare'i ja on omaenda vanemate poolt lapsena hooletusse jäetud. Ta pandi internaatkooli, kus teda väga kiusati, ainuke lohutus lapsele oli kaisukaru.

- Kumbki vendadest ei pooldanud isa abielu Camillaga, suhtega olid nad nõus, abieluga mitte. Harry väidab, et Camilla esindajaid tegid kõik, et ta mainet rahva seas tõsta, kuid paraku teiste pereliikmete arvelt. Sama kehtib edasi ka pärast abiellumist. Näiteks kujutatakse Williamit meedias  tihtipeale laisana, kes ei viitsi erinevatel kohtumistel käia, kuid nagu Harry selgitab, on see isa kontori otsustada, kui palju ametikohustusi talle ja vennale anda. 

Kas nüüd soovitada või mitte, selles on küsimus... millele mul vastust pole. Ma ei tea, mida ootasin, aga vastust ma sellele ei saanud. Võibolla rohkem sissevaadet kuninglikku ellu, sest olgem ausad, ega meil ju tegelikku juurdepääsu pole. Lugesin kuskilt, et algmaterjali oli kahekorra rohkem, kuid nad jätsid palju välja, sest see oli avalikkuse ette toomiseks liiga skandaalne. Mulle isiklikult tundub, et lugenuksin meelsamini mahlakaid detaile, kui seda kuidas Harry aluspesus terve päeva "Friends'e" vaatab. Kui teid huvitab, siis ta samastas end Chandleriga.

pealkiri: "Spare"

autor: Prince Harry

kirjastus: Random House
formaat: e-raamat
lehekülgede arv: 409

ilmumisaasta: 2023
ISBN-10: 0593593804

ISBN-13: 9780593593806

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Reserve"

Goodreadsi hinnag: 3/5 

Jessica Bruder "Nomadland: Surviving the America in the Twenty-First Century"

Pärast 2008. aasta majanduskriisi oli Usas paljudel inimestel väga raske aeg. Nad kaotasid oma säästud ja töö, majade väärtus langes nii palju, et pangalaenu tagasimaksmisel polnud mõtetki. Seetõttu tekkis palju nn. moodsaid nomaade, kes oma seitse asja autosse pakkisid, elukohast lahkusid ja mööda riiki tööd otsima sõitsid. Kuigi see võib tunduda seiklusrikas ja isegi natuke romantiline, on reaalsus romantikast kaugel. See pole kerge elu. 

Jessica Bruder keskendub eelkõige vanematele inimestele, sellistele, kes peaksid rahulikult kuskil Floridas (Usa pensionäride lemmikosariik) oma pensionipõlve nautima, mitte Amazonis orjatööd tegema. Aga teevad, sest millestki peab ju elama. Üks peategelastest ütleb, et ta pension on u. $500 kuus ja kuigi numbrina tundub seda palju, siis Usas sellega ära ei ela. Suremiseks on vist ka vähe, sest matused on samuti kallid.

Vahetult pärast raamatu lõpetamist vaatasin ka filmi ära, sest sedagi oli palju kiidetud, aga raamat meeldis rohkem. Just omavahelises võrdluses. Filmis keskenduti rohkem ühele inimesele ning näidati tema üksildust ja lootusetust. Raamat on tegelasi palju enam ning üldpilt on pisinatuke helgem.

Väga hea, silmiavav lugemine. Selliseid raamatuid ""peab lugema ja seepärast soovitan teilegi. Tegelikult muidugi ei pea, aga mõnikord on hea tänulikkust meelde tuletada, Asjad võivad alati hullemad olla.

pealkiri: "Nomadland: Surviving the America in the Twenty-First Century" 

autor: Bruder, Jessica

kirjastus: W. W. Norton Company
formaat: e-raamat
lehekülgede arv: 287

ilmumisaasta: 2017
ISBN-10: 039324931X (kõvakaaneline)

ISBN-13: 9780393249316 (kõvakaaneline)

eesti keeles:  "Nomaadimaa"
saksa keeles: "Nomaden der Arbeit: Überleben in den Usa im 21. Jahrhundert"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

J.R. Moehringer "Tender Bar"

Tegemist on autobiograafiaga. J. R. Moehringer kasvas üles New Yorgi osariigis lähedal Manhassetis ning Arizonas. Ta ema oli üksikvanem, isa töötas raadios ja oli pojale tuttav vaid häälena. 

Iga kord kui ema ei suutnud enam rahaliselt hakkama saada, lõpetasid nad vanavanemate juures ja selles räämas ja hooletussejäetud majas sai kokku kirju seltskond. J. R. jaoks oluliseimaks muutub onu Charlie, kes töötas lähedalasuvas baaris Dickensis baarmanina. Charlie (ja teised baaris töötavad mehed) täitsid isast tühjaks jäänud koha.

Moehringer on ülihea jutuvestja, nautisin ta stiili väga, kuid kahjuks ei suutnud ta Yale'i minekust enam huvi hoida. Võibolla oli asi selles, et kui esimene pool oli oma uudsuses huvitav, siis sellest, kuidas madalamast klassist noormees üritab hakkama saada, olen juba palju lugenud. 

pealkiri: "Tender Bar"

autor: Moehringer, J.R. 

kirjastus: S. Fischer
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 459

ilmumisaasta: 2009 (esmatrükk 2005)
ISBN-10: 3596176158

ISBN-13: 9783596176151

inglise keeles: "The Tender Bar: A Memoir"
eesti keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3/5

Elie Wiesel "Night"

Elie Wieseli lugu raamatus "Öö" algab Sigheti linna juudi kogukonnas ja lõppeb Auschwitzi ja Buchenwaldi kontsentratsioonilaagrites. 

Kuidas sa hindad teise inimese elukogemustel kirjutatud õõvastavat lugu? Ei saagi. 

pealkiri: "Night" (kogumikust "The Night Triology"

autor: Wiesel, Elie

kirjastus: The Noonday Press
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 318

ilmumisaasta: 1994

eesti keeles: "Öö"
saksa keeles: "Die Nacht"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Karla Cornejo Villavicencio "The Undocumented Americans"

Karla Cornejo Villavicencio sündis Ecuadoris. Isa-ema jätsid ta väikese lapsena kodumaale maha ning tulid ise Ameerikasse raha teenima. Alles hiljem tõid nad tütre järele ja elavad Usas illegaalselt (vähemalt raamatus kirjeldatud  ajal, praegust olukorda ma ei tea). Oma raamatu kirjutamist ja illegaalsete immigrantide intervjueerimist, alustas Villavicencio vahetult pärast seda, kui Donald Trump Usa presidendiks valiti, sest tema valimiskampaania retoorika ja lubaduste põhjal võis oletada, et selle kogukonna elu läheb raskeks.

Suurema osa raamatust moodustavad erinevate inimeste lood, kuid sinna vahele on pikitud ka autori enda mälestusi ja mõtteid. Ta rändab mööda riiki ringi ja viib meid nii New Yorgi juhutööliste, kui Michiganis asuvasse Flinti linna. Mõned aastad tagasi oli Flintis suur skandaal. Selgus, et joogivesi sisaldab pliid ja on tarbimiseks kõlbmatu ja ohtlik, kuid ametnikud on probleemi pikalt mahavaikinud. Kui asi avalikuks tuli, siis teavitasid elanikke ka ukselt-uksele käivad inimesed, kuid riigis illegaalselt viibiv inimene ei ava uksele koputavale võõrale ust. Seda lihtsalt ei tehta, kui on hirm, et ICE (immigratsiooni) ametnikud ringi liiguvad ja inimesi ära viivad. Nii saidki illegaalsed immigrandid probleemist hoopis hiljem teada ja jõid vett edasi. Lõpuks hakati elanikele pudelivett jagama ja raamatusse on jõudnud lugu mehest, kes oma vett kahe koeraga jagab. Ma tean, et minu kirjapandud lause on mittemidagiütlev, kuid autor on selle väga südamlikult kirja pannud.

Väikese raamatukese lõpuks kujuneb kirev pilt väga erineva tausta ja elusaatusega inimestest. Probleemidest esikohal on muidugi legaalse staatuse, teisel tervisekindlustuse, puudumine. Kurb on lugeda, kuidas vähihaiged surevad, sest ei suuda ravikulusid katta.

Pärast raamatu lõpetamist vaatasin Youtubes olevat Yale'i ülikoolis tehtud intervjuud autoriga, kus ta selgitas, mismoodi raamat kujunes. Sain aru, et enamik intervjuusid viis ta läbi hispaania keeles ja hiljem tõlkis need inglise keelde. Tõlge on väga hästi õnnestunud, sest ta tegelased on säilitanud oma individuaalsuse. Tunnistan ausalt, et autori enda keelekasutus segas mind veidi. Ma pole vandesõnade vastu, kuid mulle ei meeldi, kui neid on liiga palju ja ilma otsese vajaduseta. Kuid lõpuks harjusin.

Seegi raamat jõudis minuni tänu Barack Obama lugemissoovituste nimekirja ja meeldis mulle väga. Soovitan teilegi, kui teema huvi pakub.

pealkiri: "The Undocumented Americans"

autor: Villavicencio, Cornejo Karla
keel: inglise

kirjastus: One World
formaat: taskuformaadis kõvakaaneline
lehekülgede arv: 208
ilmumisaasta: 2020
ISBN-10: 0399592687

ISBN-13: 9780399592683

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4.5/5

Barbara Ehrenreich "Nickel and Dimed: On (Not) Getting by in America"

 

Raamatu autor on Usa ajakirjanik, kes tahtis eksperimendi korras järele proovida, kas ja kuidas on võimalik miinimumpalga peal elades hakkama saada. Katse kestis kolm kuud ja selle aja jooksul töötas ta nii ettekandja, majade ja hotellitubade koristajana, kui vandekodus ning Walmartis.

Teos ilmus esmakordselt 2001. aastal, kuid on omamoodi ajatu, sest probleemid pole kindlasti ei kadunud ega kuigipalju muutunud. Näiteks selgitab autor, et vaesed on tihtipeale sunnitud elama olukorras, kus nende eluaseme ja toidukulud on suuremad, kui need olla võiksid. Nad elavad kallimates motellitubades sest ei saa palgast korteri üürimiseks nõutavat tagatisraha kokku ja söövad rämpstoitu, sest puudub juurdepääs köögile, milles odavamat ja tervislikumat einet valmistada või säilitada.

Barbara Ehrenreichi nimi oli mulle tuttav, sest ta kirjutas eesõna raamatule "Maid: Hard Work, Low Pay, and a Mother's Will to Survive", millest ilmus postitus siinsamas blogis mõned nädalad tagasi. Esmapilgul on need kaks raamatut väga sarnased, sest mõlemas kirjeldatakse elu ja ellujäämist äärmises vaesuses, kuid kirjutajate taust pole ühesugune. See, mis on ühe jaoks lühiajaline eksperiment, on teise reaalne, igapäevaelu ja see tuleb ridade vahelt välja. Teadmine, et raskel elul on lõputähtaeg ning tal on tagataskus krediitkaart, mis häda korral välja aitab, annab turvatunde, mida "päris" vaesetel pole. 

Autor mõjub kohati ka naiivsena. Näiteks imestab ta, et keegi tema kõnest ja hoiakust ei avastanud, et ta on tegelikult kõrgelt haritud ja sellesse maailma ei kuulu; või, et ta pommuudisele, et tegelikult teeb ta eksperimenti ja kirjutab oma kogemustest raamatut, reageeriti vaid küsimusega, et kas sa siis järgmisel nädalal enam ei tule. Julgen arvata, et sellistel töökohtadel pole aega lobiseda ja see kes väljaspool tööd oled, pole oluline, küll on aga tähtis, kas ma pean järgmise vahetuse ajal kahe eest töötama või mitte.

Soovitaksin siiski lugeda, sest oli huvitav ja hariv raamat.

 

pealkiri: "Nickel and Dimed: On (Not) Getting by in America"
autor: Ehrenreich, Barbara
keel: inglise

kirjastus: Picador USA
formaat: taskuformaadis kõvakaaneline
lehekülgede arv: 416
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2001)
ISBN-10: 1250161304
ISBN-13: 9781250161307

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Arbeit poor. Unterwegs in der Dienstleitungsgesellschaft"

Goodreadsi hinnang: 3.5/5

Stephanie Land "Maid: Hard Work, Low Pay, and a Mother's Will to Survive"

Raamatu autor jäi 28 aastaselt planeerimatult rasedaks. Elukaaslane eelistanuks aborti, kuid Stephanie otsutas lapse alles jätta. Kuid hiljem põgenes ta koos imikuga vägivaldse mehe juurest ja üleöö polnud tal enam ei kodu ega majanduslikku tuge. Ta oma perekonnal polnud võimalik neid aidata, nii elas ta lapsega kodutute varjupaigas ja hakkas tööle eramajade koristusfirmas.

Stephanie kasvas üles tavalises keskklassi perekonnas ja ta lapsepõlv ei ennustanud kuidagi, et ta lõpetab kodutuna, miinimumpalga peal ja allpool vaesuspiiri. Pärast isa-ema lahutust leidsid mõlemad vanemad uued elukaaslased ja täiskasvanud Stephanie pidi oma käe peal hakkama saama. Saigi, kuni lapse sünd plaanid segi lõi.

Möödunud aasta on mind palju pannud mõtlema selle üle, kuidas saavad hakkama need pered, kus vanemad koroona tõttu töö kaotasid. On ju nii palju ameteid, mida pole sel ajal, kui kõik kodus istuvad ja suured rahvakogunemised keelatud, vaja. Antud raamat aitab mõista, kuidas on äärmises vaesuses elada ja hakkama saada.
Lühidalt öeldes on see väga raske. Autor kirjeldab ausalt muret homse päeva pärast, masendust ja meeleheidet. Elu, kus sa jätad oma väikese, haige lapse hoidu, sest ei saa päevagi töölt puududa; ise ei saa samuti haigeks jääda, sest palgatšeki puudumine tähendaks nälga või tänavaletõstmist. Muidugi võib Stephanie valikuid kritiseerida, näiteks miks ta tahab lapsele orgaanilist toitu osta, kui raha napib või lubab endale $200 sõrmuse. Kuid kõrvalseisjal on alati kerge õpetada ja targutada.

Raamat jõudis minuni tänu Barack Obama soovitusnimekirjale ja on tõesti lugemist väärt. Ma ei kannata sisututvustustes sõna "silmiavav", kuid selle raamatu puhul võiks seda kasutada küll. See aitab mõista neid inimesi, keda tihti halvustavalt vaadatakse, et priileivasööjad sellised. Pole tõsi, et sotsiaalabi vajavad inimesed on alati laisad, kes ei viitsi ise raha teenida. Tihtipeale töötavad nad palju, aga palk on nii madal, et sellest lihtsalt ei piisa. Vähemalt Usas. Lugesin ja nutsin.

pealkiri:"Maid: Hard Work, Low Pay, and a Mother's Will to Survive"

autor: Land, Stephanie

keel: inglise

kirjastus: Hachette Books

formaat: pehmekaaneline

lehekülgede arv: 288

ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 2019)

ISBN-10: 0316505099

ISBN-13: 9780316505093

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5 

Anne Glenconner "Lady in Waiting: My Extraordinary Life in the Shadow of The Crown"

Enne selle raamatu juurde asumist tuleks märkida, et pealkiri on eksitav. Anne Glenconner oli küll printsess Margareti õuedaam, kuid seda osa ta elust käsitletakse vähe ja kaalutletult. Margaretist kui inimesest me eriti palju teada ei saa, Inglismaa kuningliku perekonna musta pesu ei pesta ja midagi skandaalset välja ei tule. Põhirõhk on autori isiklikul elul. 

Kõik algas sellest, et Anne'i sünd tüdrukuna oli isa jaoks äärmiselt suur pettumus, suguvõsa jäi pärijata (sama lugu nagu Downton Abbeys). Ta lapsepõlv jäi sõjaaega ja neiuna oli kohustus endale võimalikult kiiresti sobiv kaasa leida. Anne abiellus mehega, kes tausta poolest oli küll igati õige, kuid muidu väga halb valik. Abielulahutus ei tulnud kõne allagi ja nii tuli ära kannatada. Üks nende poegadest suri AIDSi, teine oli raskes liiklusõnnetuses, millest paranemine võttis kaua aega.

Kuigi ma ei leidnud raamatust täpselt seda, mida ma ootasin, oli põnev varjatud maailma pilku heita. Muuhulgas sain ka selgituse käitumisele, mis mind Nancy Mitfordi raamatus "Armastus külmas kliimas" hämmastas. Ma ei suutnud mõista, kuidas saab tegelane lapse kaotusesse nii külmalt suhtuda, kuid autor selgitab, et ta ema ja isa põlvkonda ja klassi kuuluvaid inimesi polnud õpetatud emotsioone tundma ega ka väljendama. 

Julgen soovitada küll.

pealkiri: ""Lady in Waiting: My Extraordinary Life in the Shadow of The Crown"
autor: Glenconner, Anne
keel: inglise
kirjastus: Hachette Books
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 336
ilmumisaasta: 2020
ISBN-10: 0306846365
ISBN-13: 9780306846366

 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4.5/5 

Deborah Feldman "Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"

Deborah Feldman (sünd. 1986) kasvas üles oma vanavanemate juures, New Yorgi ülikonservatiivses satmar hassiidide (Satmar Hasidic) juudi kogukonnas. Ta ema oli kogukonnast välja heidetud ning vaimse puudega isa polnud võimeline tütre eest hoolitsema. Autor kirjeldab nii lapsepõlve- kui nooruse- ja abieluaastaid ajani, mil tal õnnestus perekonnast lahti murda ja abikaasast lahutada. Kirjelduse põhjal võiks arvata, et ta oli kogukonnast lahkudes vähemalt keskealine, kuid tegelikult vaid 24-25. Ta oli abielludes 17. aastane ja emaks saades 19. Pärast abielulahutust jäi poja hooldusõigus talle ja praegu elavad nad Saksamaal Berliinis. 
Seda juutide kogukonda iseloomustavad eraldatus ümbritsevast ning väga kindlad ja ranged reeglid.  Niisugust käitumist põhjendatakse arusaamaga, et Teise maailmasõjaaegse holokausti põhjustas juutide liigne ühiskonda sulandumine, st kui end kindlalt eradi hoida ja usureeglitest kinni pidada, siis sellist juutide massihävitamist enam ei tule. Deborah meenutab, et ta vanaisa perekond oli enne Teist maailmasõda täiesti tavaline juudi tavaline pere, kuid pärast koonduslaagri üleelamist ning lähedaste kaotust, vanaisa muutus. Kui aus olla, siis saan selle põhjenduse alusel aru, miks inimesed niivõrd konseravatiivse ja piiratud usulahu poole pöörduvad. Ei õigusta, kuid mõistan.
Ranged reeglid kehtisid loomulikult ka lastele ja noortele, kuid "appi, kuidas nii saab" efekti tekitasid minus hoopis need, mis puudutavad abielu.
Abielus naised ajavad juuksed maha ning kannavad parukat, sest vaid nii on kindel, et ükski juuksekarv näha pole. Menstruaalveri ning seega ka menstrueeriv naine on räpased ning mees võib naisele uuesti läheneda alles siis, kui teatud arv päevi pole ühtegi tilka verd tulnud ja naisel puhastatavas vannis käidud.
Noori tüdrukuid hoitakse oma keha osas nii saladuses, et Deborah'l ei tulnud pähegi end lähemalt uurida. Nii oli ta abieluõpetusetundides ahastuses, sest ei teadnud endal sobivad "auku"'olevat.
Deborah ja ta mehe abielu sai väga vale alguse, sest esimene vahekord ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Loomulikult teadsid sellest ebaõnnestumisest juba järgmisel hommikul kõik ja läks kuid, enne kui seksuaalakt õnnestus. Abielunaisena oli Deborah'l oma mehe ees kohustus igal reedel vahekorras olla, (loomulikult siis kui ta puhas on), sõltumata siis sellest, kas tahab või mitte. Ta võrdleb oma meest kiimas koeraga, kes end tema, kui mööbli najal nühkimas käib.
2006. aastal kolisid nad perega Airmonti New Yorgi osariigis ja Deborah hakkas abikaasa eest varjates, Sarah Lawrence Kolledžis inglise kirjandust õppima. Koolis käies rikkus ta riietumisreegleid ning pani salaja hoopis teksad jalga ning lasi juustel paruka all kasvada. Kuna nende poeg pidanuks kolme aastasel religiosses koolis õppima hakkama, siis otsustas Deborah koos pojaga kogukonnast lahkuda ja tegi oma otsuse 2010. aastal teoks.
"Unorthodox" on mõnes mõttes väga sarnane Tara Westoveri raamatuga "Educated", sest mõlemad räägivad väga äärmuslikest elustiilidest. Julgen öelda, et kui meeldis üks, siis peaks ka teine sobima. Seegi raamat tekitas pärast ilmumist ta endises kogukonnas suurt pahameelt ning liikmete sõnul on see valesid täis. Läbi lugedes saan täiesti aru, miks ta eksmees vihane on.
Loodan ma väga, et ta kirjutab raamatu ka sellest, kuidas ta uus elu Saksamaal alguse sai. Oleks huvitav ta kohanemisest lugeda.

pealkiri: " Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"

autor: Feldman, Deborah

keel: inglise

kirjastus: Simon Schuster

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 272
ilmumisaasta: 2012

ISBN-10: 1439187010
ISBN-13: 9781439187012
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Unorthodox"

Goodreadsi hinnang: 5/5 

PS. Netflixi pealt jookseb samanimeline sari, mis sai inspiratsiooni käesolevast raamatust, kuid polevat üksühele. Ma pole sarja vaadanud ja seepärast ei oska täpsemalt kommenteerida.

Andrei Hvostov "Sillamäe passioon"

Pealkirja ja sisututvustuse järgi ootasin kirjaniku mälestusi elust nõukogudeaegsel Sillamäel ja neid ma ka sain. Olles ise 1976. aasta väljalase, tuli palju nii tuttav ette kui ka üllatusena. Näiteks ei osanud ma arvata, et Sillamäel oli eestikeelne kool.
Tõrvatilgaks meepotis olid mõned kirjaniku liiga avameelsed meenutused, mille oleksin meelsasti lugemata jätnud. Saan aru, et autobiograafiliste raamatute puhul tekib alati küsimus, et kui palju ja kui ausalt kirjutada ning nö. täiesti alasti võtmist tuleb imetleda, kuid antud juhul oleksin eelistanud teatud mälestuste väljajätmist. Need ei andnud Sillamäe kui elukoha tutvustusele midagi juurde.
Lõppkokkuvõttes lugemist otseselt ei kahetse, aga ülivaimustuses ka polnud. 

pealkiri: "Sillamäe passioon"
autor: Hvostov, Andrei

keel: eesti

kirjastus: Petrone Print

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 304
ilmumisaasta: 2011

ISBN-13: 9789949907687
  

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5 

Marcelo Hernandez Castillo "Children of the Land"

Marcelo Hernandez Castillo tuli illegaalse immigrandina Mehhikost Ameerikasse juba väikese lapsena. Vanemate omavahelised suhted polnud head, isa oli äkkvihaga ning ema suhtes vägivaldne. Kui isa 2003. aastal Usast välja saadeti ning kümneaastase riiki sisenemise keelu sai, siis oli see perele omamoodi kergenduseks. Ema jäi lastega Usasse. Kui isa pärast keeluaja lõppu ikkagi tagasi tulla ei saanud, otsustas ema vaatamata laste vastuseisule, Mehhikosse abikaasa juurde kolida.
Mõnda aega tagasi vaatasin Netflixi pealt sarja "Living Undocumented", mis räägib illegaalsetest immigrantidest Usas ning sari koos raamatuga moodustas teineteist täiendava terviku. Nende inimeste ühiseks jooneks on hirm silma paista ja politsei tähelepanu äratada, näiteks ei ületa nad autoga sõites kunagi kiirust. Illegaalse staatuse saladuses hoidmise tähtsus, tehakse lastele juba maast-madalast selgeks. Castillo meenutab, et tal oli kergem tulevasega voodisse minna, kui talle oma dokumentide puudumisest rääkida. See nõudis seksist suuremat usaldust.  

Lugema hakates olin lihtsalt vaimustuses ning arvan, et see oleks nii ka jäänud, kui oleksin saanud raamatu ühe jutiga läbi lugeda. Kahjuks või õnneks pidin vahepeal magama minema ning järgmisel päeval puhanuna lõpetama. Siis olin ka juba rohkem kriitiline, sest sisukirjelduse järgi oodanuksin rohkem mälestusi lapse- ja noorukipõlvest, kuid neid oli liiga napilt. Suurem osa raamatust keskendub ta enda ja vanemate staatuse seaduslikuks muutmise püüdlustele. Kes on vähegi Ameerika immigratsiooni bürokraatiaga kokku puutunud, teavad, et see pole kerge protsess. Castillol endal "vedas" sest ta abiellus Usa kodanikuga ning sai seeläbi õiguse rohelist kaarti taodelda (Usa mittekodaniku residentsust tõestav dokument).
Epiloogis mainib ta, et on juba pool aastat kaine olnud, mis minu tõlgenduse järgi tähendab, et ta kirjutas raamatut alkoholiuimas ning järele mõeldes, tundusid mõned stseenid tõesti purjus pea sonimisena. Kuid, see raamat on kindlasti väärt lugemist, sest autor kirjutab enda isiklikest kogemustest ja teab, millest räägib. 

pealkiri: "Children of the Land"
autor: Castillo, Hernandez Marcelo

keel: inglise

kirjastus: Harper

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 384
ilmumisaasta: 2020

ISBN-10: 0062825593
ISBN-13: 9780062825599
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 4/5 

Leelo Tungal "Naisekäe puudutus ehk seltsimees laps ja isa" (III)

"Naisekäe puudutus ehk seltsimees laps ja isa" on triloogia lõpuraamat ning ema kojuootamine jõuab lõpule. Ameerikalikes õnneliku lõpuga lugudes oleks Leelo ema nähes, kohe talle sülle jooksnud ja pisaraid valades "ma armastan sind" hüüdnud, kuid reaalses elus asjad nii ei käi. Lapse jaoks tuli koju võõras inimene, kes senise elukorralduse hoopis sassi lööb.
See lugu sai nüüd läbi, kuid loeksin meelsasti ka sellest, kuidas Leelo ja ema suhe edasi kujunes. 

pealkiri: "Naisekäe puudutus ehk seltsimees laps ja isa"
autor: Tungal, Leelo

keel: eesti

kirjastus: Tänapäev

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 255
ilmumisaasta: 2018

ISBN:
  

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 4/5 

Triloogia eelmised raamatud:
"Seltsimees laps ja suured inimesed"
"Samet ja saepuru"

Tara Westover "Educated"

Tara Westoveri taust ning teekond hariduse juurde on väga omapärased. Ta kasvas üles sügavalt usklikus peres, kus vanemad ei tunnistanud ei (kohalikku) valitsust, tervishoiu- ega haridussüsteemi. Autorit polnud aastaid Idaho osariigi silmis isegi olemas, sest ta sündis kodus ning sünd polnud kuskil registreeritud. Kui ema lõpuks üheksaaastasele Tarale sünnitunnistust taotlema hakkas, siis ei suutnud keegi perekonnast täpselt meenutada, mis päeval ta ilmale tuli.

Teismeliseks saades otsustas Tara, et tahab ikkagi kooli minna ning väites, et ta on kõik need aastad koduõppel olnud, tegi ta ülikooli sisseastumiseks vajaliku eksami ära. Praeguseks on tal kraadid nii BYU-st kui Cambridgest.  

Kuigi "Educated" puhul on tegemist isiklike, subjektiivsete mälestustega, on autor püüdnud neid kirjeldada võimalikult objektiivselt. Ma ei tajunud kordagi ahastust, et vaadake, mida kõike ma olen pidanud läbi elama, ta lihtsalt kirjeldab, lugeja asi on emotsioonid juurde panna.

Tara isa arusaam oli, et isegi kui nad tegelevad millegi ohtlikuga, siis ei saa nendega midagi halba juhtuda, sest jumal ja inglid kaitsevad neid. Ja kui juhtubki õnnetus, siis tavameditsiiniga pole vaja tegemist teha. Näiteks sai Tara ema autoõnnetuses tõsiselt viga. Selle tulemusena kannatas ta kuude kaupa peavalude ja mälukaotuse all, kuid arstile ei mindud. Kui isa sai eluohtlikke põletushaavu, siis ravisid nad teda kodus ravimtaimede ning eeterlike õlidega. Valuvaigisteid loomulikult ei kasutatud.

Emast jäi raamatu alguses jäi mulje, et ta oli abikaasa kõrval oma kriitilise mõtlemise säilitanud ning julgustas lapsi haridust saama, kuid mida aasta edasi, seda rohkem muutus ta mehe silmaklappidega jüngriks. 

Mõnikord loen ma Goodreadsist mulle väga muljet avaldanud raamatutele antud hinnanguid, sest mind huvitab, miks inimesed loetut ühe punktiga hindavad. Antud juhul kirjutas üks liige, et tema arvates ei räägi autor kõike ning igal lool on alati kaks poolt. Tõsi, kuid tahaksin selle inimesega natuke vaielda. 

Nimelt jookseb ühe teemana raamatust läbi see, kuidas Tara vend ta kallal vägivallatses. Kui ta lõpuks julguse kokku võttis ning sellest oma perele rääkis, siis selgus, et keegi teine polnud midagi märganud ning venna selgituse kohaselt olid kõik arvamuste lahkuminekud ning sellest alguse saanud tülid Tara enda algatatud. Vanemate arvates on Tara saatana mõju all. 

Nii, et kui vanem vend sind lööb, siis on teise poole nägemus asjast, et a) sa oled selle oma käitumisega ära teeninud või b) oled kurjast vaimust vaevatud. Esimese väite vastuseks ütleksin, et perevägivalla ohver pole kunagi süüdi, "olid ära teeninud" on vaid vägivallatseja vabandus jõu kasutamiseks. Kuid teise väite puhul, kuidas sa sellise argumendiga vaidled ja tõestad, et saatan sind ei mõjuta? 

Praeguseks Tara oma vanemate ja osade õdede-vendadega ei suhtle. 

Tavaliselt olen ma ülipopulaarsete raamatutega ettevaatlik. Kogemus näitab, et ma ei pruugi kiidukooriga ühineda. Seepärast lükkasin Tara Westoveri raamatu lugemist kaua edasi, kuid lõpuks andsin alla ja nüüd võin rõõmuga öelda, et antud juhul on kiitus õigustatud. Arvamuse kirjutamine võttis kaua aega, sest olin küll emotsioonidest tulvil, kuid õigeid sõnu oli raske leida. 

Tara lugu pani mind koduõppe peale mõtlema. Idaho olukorda ma ei tea, kuid näiteks Michigani osariigis, kus ma elan, pole riiklikku kontrolli, mida sa oma koduõppel olevale lapsele õpetad (või ei õpeta), sa ei pea kellegile midagi tõestama või lastel kooliteste teha laskma. Mõnda aega tagasi sain naabriga jutule. Ta lapsed on koduõppel ja mingit riiklikku õppekava ei järgita, ema valis aluseks mingid antiiksed tekstid ning selle baasil õpetatab. Vat nii. Ma ei võta endale õigust öelda, mida vanemad oma lapse hariduse osas otsustavad või ette võtavad, kuid nii see vestlus kui Westoveri raamat pani arutlema. 

"Educated" polegi üksnes traditsioonilise koolihariduse saamise lugu, sest tulles niivõrd eraldatud perekonnast ühiskonda, tuleb õppida muudki, näiteks pärast WC kasutamist käsi pesema. Need on õppetunnid, millest raamatus eriti palju ei räägita, kuid mille olemasolu võib aimata. 

Soovitan lugeda! See raamat oli mu viimase aja üks parimaid lugemiselamusi.

pealkiri: "Educated"

autor: Westover, Tara

keel: inglise

kirjastus: Random House

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 352
ilmumisaasta: 2018

ISBN-10: 0399590501
ISBN-13: 9780399590504
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Befreit"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Michelle Obama "Becoming"

Kui Barack Obama 2008. aastal Usa presidendiks valiti, jäi see sündmus minu silmis suuresti tähelepanuta. Elasime tookord Saksamaal ning Ameerika presidendivalimised polnud nii olulised kui kohapeal toimuv.
Neli aastat hiljem olime juba Michiganis ja asjaga rohkem kursis. 2012. aasta valimispäeva õhtul olin ootusärevuses. Mitte, et mulle vastaskandidaat vastumeelne oleks olnud, kuid Obamad sümpatiseerisid mulle. Nad olid noored, haritud ja intelligentsed inimesed, kes jätsid teleekraanilt väga meeldiva mulje. Lootsin, et Barack Obama valitakse teiseks ametiajaks tagasi ja nii läkski.
Kuigi Michelle Obama mulle algusest peale meeldis, olin ta raamatust kuuldes veidi skeptiline. Kogemus näitab, et isegi sümpaatse inimese elulooraamat, võib olla haltuuramaiguline. Nii, et ettetellida ei julgenud, kuid lugeda tahtsin. End raamatukogus järjekorda pannes olin nimekirjas 230. ja läks mitu kuud aega enne kui järg minuni jõudis.
Michelle Obama kirjutab oma lapsepõlvest, isa kroonilisest haigusest, oma kohusetundest ning soovist edukaks saada. Ta on hariduselt jurist ning Princetoni ja Harvardi vilistlane. Loomulikult räägib ta ka eraelust - kohtumisest tulevase abikaasaga, pereloomise probleemidest ning nurisünnitusest, katsetest töötava emana karjääri ja pereelu ühendada.
Nende elu pöördepunktiks oli hetk, mil Barack Obama otsustas poliitikasse minna ning lõpuks kaheksa aastat Usa president oli. Muide, presidendi abikaasale pole tegelikult n.ö. ametijuhendit. Nii on iga esimese leedi oma valik, milliste teemade ja probleemidega ta tegeleda tahab (kui tahab).
Juba esimestest lehekülgedest peale olin ta kirjutamise stiilist meeldivalt üllatunud. Kui ta oleks tahtnud, siis oleks Obama saanud oma raamatut arveteklaarimiseks kasutada, kuid seda ta ei teinud. Kommentaarid negatiivse kohtlemise osas on enamasti ananüümsed, tuleb meelde vaid üks juhus, kus ta ühe ajakirjaniku nimeliselt välja toob. Kui ta üldse midagi halba valgusesse seab, siis on see poliitika üldiselt. Ta kirjutatust tuleb väga hästi välja, miks poliitikat räpaseks mänguks nimetatakse ning kui silmakirjalikke inimesi selles osaleb. Näiteks tahavad isegi suurimad halvustajad presidendiprouaga pilti teha, et seda siis hiljem uhkusega näidata. 

"Becoming" e.k "Minu lugu" oli väga huvitav lugemine, sest Michelle Obama lugu on tegelikult väga sarnane paljude teiste inimeste omadele. Jah, ta on elanud elu ja kohtunud inimestega, mis enamikele meist kättesaamatuks jääb, kuid samas on ta ka nii sarnane. Ta kogetud rõõmud ja mured on tuttavad.

pealkiri: "Becoming"

autor: Obama; Michelle

keel: inglise

kirjastus: Crown

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 426
ilmumisaasta: 2018

ISBN-10: 1524763136
ISBN-13: 9781524763138
  

eesti keeles: "Minu lugu"

saksa keeles: "Becoming. Meine Geschichte"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Katrin Pauts "Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu"

Kuuldused Katrin Pautsi uuest, seekord väga isiklikust raamatust jõudsid minuni enne teost ennast. Ema luges ja kommenteeris, ajalehed ja sotsiaalmeedia kajastasid Muhumaa elanike pahameeletormi ning autori enda sõnavõttu. Kõige selle taustal otsustasin, et loen "Minu Muhumaa" läbi ja kujundan oma arvamuse.
Tulevasele lugejale hoiatuseks, et Pautsi Muhumaa on väga kaugel "Siin me oleme" kaudu tekkinud ettekujutusest ja kui te seda ta raamatust otsima lähete, siis pettute kindlasti.
Saaarest endast on raamatus tegelikult väga vähe juttu, autor keskendub oma pere isiklikule loole ning kogemustele selles piirkonnas. Sain teada, et Muhumaa elanikud on täis võõrviha, klatšivad meelsasti ja kahjuks on Pautsi perel palju negatiivseid kogemusi. Samas, kui jätta tekstist välja sõna "Muhu(maa)", siis võinuksid kirjapandud sündmused mu arvates toimuda ükskõik millises väikeses kohas (olen ise pisikesest külast pärit).

"Kui palju on "distantseerimine" mu oma valik? Sain ma kunagi võimalust ise valida?
Või otsustas miny eest mu ema - tema saatus ja tema kirjeldused Muhus üle elatud ebaõiglusest, mis minusse kinnistusid? Ema on mulle maast madalast sisendanud, et meie pere ei kuulu siia. Ta ise ei räägi Muhust palju, tal ei ole Muhuga väga helgeid mälestusi. Palju rohkem olen tema suust kuulnud Võrumaast, kus ema on kaua elanud - sealsed inimesed, kohad ja murdekeel on mulle tuttavad, kuigi ma pole seal kunagi käinud. Tunnen ka Pärnumaad ja sealseid metsi, seal on mu ema sünnikoht Kikepera küla. Mitte asjatult ei räägita emakeele tähtsusest. Nii ongi. Keel, mida räägib su ema, ongi su oma keel. See salvestub sinusse, kodeerib sind ja määrab su identiteedi." (Pauts, Katrin, 2018, "Minu Muhumaa", lk. 64)

Tõsielulist raamatut on raske hinnata, sest mul pole õigust inimese elu ja otsuste üle arvamust avaldada. Ilukirjanduse puhul oleksin juba alguses kisama hakanud, et miks ema minema ei läinud ja seda kõike vaikselt talus, kuid tegelike sündmuste puhul nii ei saa, ma ei tea ju reaalset tausta ega võimalusi.

Lõpphinnangut oli raske anda. "Minu Muhumaa" lihtsalt ei meeldinud mulle. Arvamusel pole mitte midagi pistmist seisukohaga nagu oleks Muhu saar ning selle elanikud kui püha lehm, mille kohta ei tohi midagi halba öelda. Asi on lihtsalt selles, et sedasorti raamatud pole minu teema. Loodan, et raamatu kirjutamine mõjus kirjanikule terapeutiliselt ning rahakotile paksendavalt, siis on asjal vähemalt mingigi kasu sees, sest elu saare peale see tal kindlasti kergemaks ei teinud.

"Ka selles raamatus olen Muhumaast meenutanud pigem halba kui head. kajastan võõrviha, sättisin just selle fookusesse - aga kui palju siis ikkagi on mu elus sõndmusi või inimesi, kus see teravalt väljendub?
Tegelikult on neid vähe. Aga lõppkokkuvõttes on see ikkagi peaaegu ainuke asi, mida oma Muhu noorusest kaasa võtan ja mäletama jään. Kurjuse võim on tõepoolest nii suur." (Pauts, Katrin, 2018, "Minu Muhumaa", lk. 128) 

pealkiri: "Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu"
autor: Pauts, Katrin

keel: eesti

kirjastus: Petrone Print 

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 232
ilmumisaasta: 2018

ISBN-13: 9789949608980 

inglise keeles: pole ilmunud 

saksa keeles: pole ilmunud 

Goodreadsi hinnag: 1.5/5 

Heljo Mänd "Elu roheline hääl"

Sisututvustus Goodreadsist:

Heljo Mänd jutustab pisut müstilisel moel enda, oma vanemate, vanavanemate ja oma suguvõsa lugu. Inimeste lood põimuvad, katkevad, rulluvad lahti, jooksevad paralleelselt ja ühinevad taas, moodustades jutukanga, mille lugemisest sa ei suuda loobuda.
Loo kangas ulatub 19. sajandist kuni 20. sajandi keskpaigani, tema heietes on nii tumedaid niite poliitilistel põhjustel tagakiusamisest ja sõjast kui ka helgeid niite suurest armastusest ja õnnest. Südant puudutava loo leiab siit igaüks.
 

Eelmises postituses mainitud "Roheline hääl" on käesoleva raamatu viimane osa. Kuna olin tolle raamatukese vahetult enne läbi lugenud, siis olin oma arvamuse juba enne valmis kujundanud. 

Elulugude austajatele on see kindlasti armas leid, kuid mitte mulle.

pealkiri: "Elu roheline hääl"
autor: Mänd, Heljo

keel: eesti

kirjastus: Eesti Ekspressi Kirjastus

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 376
ilmumisaasta: 2008

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2.5/5 


*kaanepilt Goodreadsist  

Heljo Mänd "Roheline hääl"

Minu lapsepõlve kuulus Heljo Männi raamat "Väikesed võililled", mis meeldis mulle nii väga, et lugesin päris kapsaks. Nüüd sattus mulle kätte sama autori hilisemast elust rääkiv raamat, milles jooksevad kõrvuti Heljo ning ta täditütre Illi lood. Heljo oma on täis noorusea armumist, kuid pikitud kurtmisega mehe vanemate ning elukoha üle. Illi meenutab oma elu vangina.

Selline kombinatsioon on raamatule kahjuks. Inimeste autobiograafiaid on üldse raske hinnata, sest tundub nagu annaksid oma arvamuse nende tookordsele käitumisele ja arusaamadele, kuid ükskõik, kuidas ma ka ei proovinud, ei õnnestunud mul objektiivseks jääda. Heljo kurtmised mõjusid Illi läbielamiste ja murede taustal virisemisena.
Ülelugemisel keskenduksingi hoopis Illi loole, kuid vaevalt, et seda kunagi juhtub. 

"Ma ei suutnud end raamatutesse kauaks unustada. Eriti veel raskesti loetavatesse raamatutesse. Mu aju sai liiga ruttu mõttetihedust täis, nii et pidin varsti raamatu käest ära panema. mitte päriseks, võtsin selle hiljem jälle kätte ja panin uuesti ära. Mul ei jäänud ükski rida lugemata, aga ma ei suutnud järjest neelata. Ka kõige ilusamaid lehekülgi." (Mänd, Heljo, 1994, "Roheline hääl", lk 28)

pealkiri: "Roheline hääl"

autor: Mänd, Heljo

keel: eesti

kirjastus: Perioodika

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 159
ilmumisaasta: 1994

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2/5