Alexandre Dumas "Krahv Monte-Cristo" I-II

2022. aasta tõi mu lugemisnimekirja klassika, mis ootas juba pikalt oma järjekorda. Tegelikult olin esimest osa juba aastaid tagasi lugenud, kuid teine osa jäi pooleli, ju läks asi liiga igavaks. Jutt käib Alexander Dumas'i "Krahv Monte-Christost" ja tänu kirjastusele Varrak lugesin kaheosalise raamatu lõpuks ometi läbi.

Edmond Dantes'i lugu on üldjoontes paljudele kindlasti tuttav. Esimese raamatu alguses on ta noor, armunud, õnnelik ning lootusrikkas, sest ees ootab nii edutamine kapteniks, kui abielu armastatud neiuga. Kuid kadedad vaenlased kirjutavad valeliku salakirja, mille tulemusena noormees vahistatakse ning eluaegsesse vangistusse mõistetakse. Iffi kindluse vanglas kohtub ta kaasvangi, "hullu" abee Fariaga, kellest saab Edmondi mentor ja õpetaja. Enne oma surma avaldab abee õpilasele suure varanduse peidukoha.

Edmondil õnnestub vanglast põgeneda, ta otsib varanduse üles, saab üleöö pururikkaks ning võtab oma missiooniks kunagistele heategijatele tasuda ning vaenlastele kätte maksta. 

Kättemaks muutubki loo ning Edmondi elu sisuks ning paneb lõpuks teda ennastki mõtlema, et kui kaugele ta oma kättemaksuihas minna tahab. Ja mina lugejana mõtsiklesin samuti, et kas on olemas sellist asja nagu õiglane ja õigustatud kättemaks või mis oleks Edmondi kannatusi arvestades üldse "õiglane"? 

Pärast lugemist käisin "Hüljatute" muusikali vaatamas ning avastasin üllatusega, et raamatu ja muusikali tegevus toimub samal ajal. Oli tore mõelda, et krahv Monte-Cristo ja Jean Valjean võinuksid juhuslikult kuskil kohtuda.

Mulle väga meeldis. Tabasin end mõtlemast, et vanasti ikka võeti aga nii raamatuid kirjutada (kui ka lugeda), sest see on pikki ja detailseid kirjeldusi täis. Kui te ei karda pakse raamatuid ja väljakutseid, siis soovitan kindlasti lugeda. 

pealkiri: "Krahv Monte-Cristo I-II"

autor: Dumas, Alexandre

tõlkija: Hallap, Tatjana

kirjastus: Varrak
formaat: e-raamat
lehekülgede arv:  608 + 580

ilmumisaasta: 2022 (esmatrükk 1844-1846)

ISBN-13: 9789985353783 (I), 9789985353790 (II)

inglise keeles: "The Count of Monte Cristo"
saksa keeles: "Der Graf von Monte Christo"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!"***

Frank Herbert "Düün"

"Düün" on mu lugemisnimekirjas olnud juba 90ndate keskpaigast, mil kursusekaaslast seda loengute vahepeal lugemas nägin. Sellest ajast peale on tunne, et pean samuti läbi lugema. Ikkagi klassika. 

Minu kõige suurem möödalaskmine oli, et ma ei avastanud lõpus olevat sõnastikku enne, kui oma lugemisega nii kaugele jõudsin. Ärge teie sama viga tehke. Nii, et oma rumaluse pärast oli mul "Düünist" arusaamine hoopis keerulisem, kui võinuks.

Millest ma siis sõnastikuta aru sain? Arakkis on kõrbeplaneet, kus kaevandatakse vürtsi ja iga tilk vett, on kullast kallim. Siiani on seda valitsenud Harkonenni koda, kuid nüüd peab Atreidese koda juhtimise üle võtma. Hertsog Leto saabub planeedile koos oma armukese  Jessica ja poja Pauliga. Harkonennid ründavad, Leto sureb, kuid Paulil ja Jessical õnnestub põgeneda. 

Ma ei ole eriline ulme fänn, st tegelikult ei ole üldse, nii et "Düüni" lugemine oli korralik väljakutse. Olin meeldivalt üllatunud, sest kui juba loos sees olin, siis oli see omamoodi kütkestav. 

"Düün" jõudis mu aasta erilisemate lugemiselamuste hulka.  Asjatundjad, kas tasub sarjaga jätkata?

pealkiri: "Düün"

autor: Herbert, Frank

tõlkija: Alas, Urmas

kirjastus: Varrak
formaat: e-raamat
lehekülgede arv: 608

ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 1965)

ISBN-13: 9789985350585 

inglise keeles: "Dune"
saksa keeles: "Der Wüstenplanet

Goodreadsi hinnag: 3.5/5

 

Louis-Ferdinand Céline "Surm järelmaksuga" (Ferdinand Bardamu II)

"Surm järelmaksuga" sündmused toimuvad 20. sajandi alguse Pariisis ning me jälgime väikese poisi, Ferdinandi sirgumist noormeheks. Vanemate sõnul on ta täiesti kasutu ja lootusetu tulevikuga, iseenda kirjelduse järgi, sitase tagumiku ning pidevalt pihku peksev naga. Lugejana on kurb tõdeda, et ega Ferdinandi elus suurt midagi toimugi, kuid autor on suutnud selle lihtsa igapäevaelu väga huvitavalt kirja panna.
Céline pole igaühele ja ma ei kirjuta seda üldse mitte üleolevalt, sest minulgi vasardas esimese kolmekümne lehekülje jooksul peas mõte, et miks ma küll end piinan ja seda loen. Ausalt, kui poleks olnud arvustuse raamat, siis oleksin pooleli jätnud. Kirjanduskriitikud kiidavad autorit kõnekeele kirjandusse üle toomise eest ja paberil näib see välja vastik. Lugemine peaks ju naudingut pakkuma, mitte okserefleksi tekitama? Närisin end kuidagi lause lause haaval edasi ja siis läks ootamatult paremaks. Nn. kõnekeel ei kao kuhugi, aga sinna vahele tuleb palju huvitavamat ja "normaalsemat" teksti. 

Au ja kiitus tõlkijale! Usun, et selle teose eesti keelde ümberpanemine polnud lihtne.
Soovitaksin omal vastutusel. Selle raamatu lugemine on nagu õnnetuse pealt vaatamine, saad aru küll, et on jube, aga pooleli ka ei saa jätta. Mõneti oleks kõige sarnasem "Angela tuhk", mis on aga oluliselt leebem.

pealkiri: "Surm järelmaksuga"

autor: Céline, Louis-Ferfinand
tõlkija: Allik, Heli

keel: eesti

kirjastus: Varrak 

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 670
ilmumisaasta: 2019 (esmatrükk 1936)

ISBN-13: 9789985346877
  

inglise keeles: "Death on the Installment Plan" / "Death on Credit"

saksa keeles: "Tod auf Kredit"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Astrid Lindgren "Rasmuste raamat"

Raamatusse on koondatud kolm Astrid Lindgreni lasteraamatut, milles kõigis on peategelaseks Rasmuse nimeline poiss. Ekslikult võib arvata, et tegemist on ühe ja sama lapsega, kuid ei. Autor ise ütles asja kommentaariks järgmist: Rasmus on ju meil Rootsis nii levinud nimi, või kuidas?

"Hulkur Rasmus"
Üheksa-aastane lastekodupoiss Rasmus igatseb ülekõige päris oma kodu ning isa ja ema. Kas on maailmas keegi, kes tahaks endale pulksirgete juustega poissi? Seiklusrikka teekonna järel Paradiisi-Oskariga täitubki Rasmuse unistus.  
Üks mitmeid kordi loetud, ülilemmik raamat, mis näitab minu arvates selgelt, kui täpselt Astrid Lindgren laste hinge mõistis ning seda kirja panna oskas. Lisaks nii mõnusa huumoriga pikitud, võiksin siia palju tsitaate siia kirja panna, kuid alljärgnev on mu arvates nii hea näide elutervest loogikast ja ma parafraseerin "Mis asja sa lippad keset ööd ümber kiriku" oma peas päris tihti.

"Rasmus ei rahunenud.
"Aga tädi Olga köögist rääkis, et ta näinud ükskord ilma peata koera ja sellel tulnud kaelast otsekui tuld!"
Oskar haigutas.
"Paistab, et tädi Olga on ise ilma peata. Tonte pole olemas."
"On ikka," vaidles Rasmus. "Tead, mis Suur Peeter rääkis? Ta ütles, et kui sa öösel kell kaksteist jooksed kaksteist korda ümber kiriku, siis tuleb jõmm ja viib su ära."
"Ma arvan, et jõmm teeb pagana õigesti. Mis asja sa lippad keset ööd ümber kiriku". Selleks peab olema paras lollakas küll, ja siis oled ise süüdi!" (Lindgrem, Astrid, 1994, "Hulkur Rasmus", lk. 68)

"Rasmus, Pontus ja Lontu"
See raamat jutustab Rasmus Perssonist, kes on üksteist aastat vana. Järelikult ei räägi ta mitte kõigevähematki üheksa-aastasest Rasmus Oskarssonist ega ka nelja-aastasest Rasmus Rasmussonist.

Kui mu käest küsitakse kõige lemmikumat Lindgreni raamatut, siis vastan alati selle nimega. Kahe poisinaga ja taksikoera kooslus on lihtsalt ülilahe! 

"Kalle Blomkvist ja Rasmus" (Kalle Blomkvist III) 
Seekord satuvad Kalle, Anders ja Eva-Lotte inimröövi keskele. Kurjategijad loodavad saada tähtsa tehnilise avastuse dokumente ning röövivad professori ja tema viie aastase poja Rasmuse. 
Selles raamatus on üks tegelane, kelle vastu ei peaks lugejal üldse mingit sümpaatiat tekkima ning stseen, mis mu alati nutma paneb. Astrid Lindgren oli kirjanik, kes julges valusatest teemadest kirjutada ning tõi esmakordselt lastekirjandusse ka mõrva, kuid nimetatud stseeni lugedes olen ma alati kahevahel, kas ta sel korral mitte üle piiri ei läinud. Mis teie arvate?
Tegemist on ka Blomkvisti sarja kolmanda raamatuga ja natuke on tunda seda hõngu, et roosid hakkavad suureks kasvama ja varsti nad sedasi enam ei mängi.

Lõppkokkuvõttes, kas on vaja üldse kirjutada, et soovitan lugeda? Astrid Lindgreni raamatute puhul on see ju enesestmõistetav. 

pealkiri: "Rasmuste raamat"

autor: Lindgren, Astrid

keel: eesti
tõlkija: Vladimir Beekman

kirjastus: Eesti Raamat

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 344
ilmumisaasta: 1995

ISBN-13: 545002259X

inglise keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 (kolmas raamat tõmbas punktisumma veidi alla)

Lev Tolstoi "Sõda ja rahu I-II"

Maailmakirjanduse olulisimate teoste hulka kuuluvas romaanis kujutab Lev Tolstoi (1828–1910) vene ühiskonda 1805. ja 1812. aastate vahelisel, Napoleoni sõdade aegsel perioodil. Romaani keskmes on kolme perekonna – Bolkonskite, Bezuhhovite ja Rostovite – saatus.

Romaan algab veidi enne Napoleoni sõjakäiku Venemaale, ajal, mil Venemaa aadel naudib oma kuldajastut, ja lõppeb 1812. aastal, kui Vene vägedel õnnestub prantslased Borodino all lõplikult tagasi lüüa. Oma sotsiaalse tausta ja maailmavaadete poolest on „Sõja ja rahu“ tegelaskond väga mitmkesine, ulatudes lihtsõdurist keisrini välja. Sõjakeeristes, kus ristuvad erinevate ühiskonnakihtide püüdlused, saab ilmseks, kuivõrd hägus on piir ajaloo ja üksikisiku elu vahel. Ajaloosündmused mõjutavad nii või teisiti tegelaste isiklikku elu, ent ka ajaloosündmused ise võtavad kuju loendamatute isiklike sündmuste kaudu. (Postimees, 04. 10. 2016)

Ma lugesin "Sõda ja rahu" esimest korda aastaid tagasi keskkooli viimases klassis, olles ise 17. aastane. Tookord olid kohustusliku kirjanduse valikus Tolstoi teostest "Anna Karenina" ning "Sõja ja rahu" esimesed kaks osa.  Miskipärast otsustasin viimaste kasuks ja sõjastseene vahele jättes, lugesin läbi kõik neli raamatut, sest need olid nii kaasahaaravad. Olen juba aastaid hoogu võtnud, et seda suurteost uuesti lugeda ning kui Varrak need eelmise aasta lõpus uuesti välja andis, oligi ideaalne võimalus olemas. Muide, sel korral lugesin ka lahingustseenid läbi ning need olid seda väärt, soovitan mitte vahele jätta. Kuna loen kolmanda ja neljanda raamatu ka kohe järgi, siis kirjutan põhjalikuma sisuanalüüsi kõigi raamatute põhjal järgmises postituses. 

pealkiri: "Sõda ja rahu I-II"
autor: Tolstoi, Lev
keel: eesti
tõlkijad: Virve Krimm, Eduard Suursepp, Oskar Truu ja Marta Sillaots (uue korrektuuri läbi teinud vana tõlge)
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 744
ilmumisaasta: 2016 (esmatrükk 1865)
ISBN-13: 9789985338193

inglise keeles:"War and Peace"
saksa keeles: "Krieg und Frieden"

Goodreadsi hinnag: 5/5

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Ray Bradbury "Fahrenheit 451"

Raamatu sündmused toimuvad (tuleviku)maailmas, kus elektroonika on võimu üle võtnud ja tuletõrjujad mitte ei kustuta tulekahjusid, vaid põletavad raamatuid (451F on paberi põlemise temperatuur). Guy Montag on üks neist tuletõrjujatest, kes pole oma töö õigsuses kunagi kahelnud, kuid nüüd tabab teda identiteedikriis. Ta tahab teada, mis peitub neist raamatuis, mida nad põletavad.

Bradbury raamat oli üks neist, mis on  mu lugemist ootavate nimekirjas olnud juba pikka aega, on ju "451' Fahrenheiti" näol tegemist kirjandusklassikaga, mida igaüks lugema peaks. Minu jaoks polnud raamatu väärtuseks mitte see, kuidas, vaid millest see on kirjutatud. Arvestades, et raamat ilmus esmakordselt 1953, on see oma prohvetlikkusega lausa hirmutav.  Näiteks see, kuidas üks tegelane laste kasvatamist kirjeldab - pane nad lihtsalt ekraani ette istuma ja ongi rahu majas. Tänapäeval ongi ju nii, kõigil ninad igasugu elektroonikaesemetes. Kuidas suutis üks mees seda 60 aastat tagasi välja mõelda? Viimase lehekülje järel tundsin, et väärtustan oma ehedat paberist raamatukogu veelgi enam.

eesti keeles: "451' Fahrenheiti"

saksa keeles: "Fahrenheit 451"

Goodreadsi hinnang: 5/5

Emily Brontë "Vihurimäe"

Mr. Earnshaw lapsendab tänavalt leitud orvu ja annab talle uueks nimeks Heathcliff. Catherine ja Hindley suhtuvad uude kasuvenda esialgu vaenulikult, kuid aja jooksul kujuneb Heathcliffi ja Catherine vahel sõprus ning armastus. Kui Catherine keeldub seisusevahe tõttu Heathcliffiga abiellumast, siis mees vihastab ning lahkub teadmata suunas. Aastaid hiljem tagasi tulles avastab ta, et Catherine on juba Edgar Lintoniga abielus. Heathcliff lubab kõigile kätte maksta ja aastate jooksul seda ka teeb.
Kuigi ma olen "Vihurimäest" palju kuulnud, näiteks oli see "Videvikus" Bella lemmikraamat, polnud ma siiani selle lugemiseni jõudnud. Kodus meil seda raamatut polnud ning raamatukogust ei tulnud pähe laenutada, sest keegi oli kunagi öelnud, et see on raske kirjatükk. Nüüd oli õige hetk käes, sest lesisin seljavalu tõttu voodis ja lugesin "Vihurimäe"peaegu ühe jutuga läbi.
Ma ei hakka (loe ei ürita) seda raamatut siinkohal lahkama, sest selle töö on kirjandusteadlased 1847. aastal ilmunud romaani osas juba põhjalikult ära teinud. Kuid mida ma oskan omalt poolt hinnanguks öelda? Esiteks, ma olen täielikult nõus väitega, et midagi sellist pole enne kirjutatud ning ma polnud ka midagi samalaadset eelnevalt lugenud. Siiski ei usu ma, et sellest mu vaieldamatu lemmikraamat saab (ühe korra loen kindlasti veel läbi, sest tahan teada, kuidas inglisekeelne variant kõlab). Teiseks, ei leidnud ma terve raamatu peale ühtegi meeldivat ja positiivset tegelast. Nii palju kui ma aru saan, siis on üldlevinud arusaam, et Heathcliff on vääriti mõistetud ja koheldud romantiline kangelane (19. sajandi Christian Gray?), kohtlemise osas olen nõus, aga romantiline kangelane? Mulle Heathcliff ja Catherine tegelastena kumbki ei meeldinud ning ma ei usu, et neist oleks pidanud paar saama. Nende suhe oli liiga toksiline ning nad tegid üksteisele pigem kahju kui head. 

Vaatamata sellele, et mulle tegelased üldse meeltmööda polnud, meeldis raamat mulle tegelikult väga. "Vihurimäes" on kirge, mida ma pole enne kohanud, igast reast on tunda, kuidas tegelased kogu südamest armastavad ja vihkavad (põhiliselt küll vihkavad). Lugesin seda raamatut ammulisui ja mõtlesin, et kust küll suutis vanatüdrukust autor võtta ja kirjutada nii detailseid vaimse ja füüsilise vägivalla stseene, mis tänapäevalgi täiesti ehedana mõjuvad. Ja just selle pärast, et autor suutis selle kire ja vihkamise meisterlikult kirja panna (ning hea eestikeelse tõlke tõttu) sai see raamat minult viis punkti.

Jah, mul on seda tõesti kodus neli erinevat eksemplari ning seda mitte seepärast, et ma tohutu fänn oleksin, lihtsalt iga ilusa inglisekeelse klassikute sarja hulgas avaldatakse ka "Wuthering Heights". 

inglise keeles: "Wuthering Heights"
saksa keeles: "Sturmhöhe"  

Goodreadsi hinnang: 5/5

Erich Maria Remarque "Im Westen nichts Neues"

"Er fiel in Oktober 1918, an einem tage, der so ruhig und still war as der ganzen Front, dass der Heeresbericht sich nur auf den Satz beschränkte, im Westen sei nichts Neues zu melden.
Er war vornübergesunken und lag wie schlafend an der Erde. Als man ihn umdrehte, sah man, dass er sich nich lange gequält haben konnte; - sein Gesicht hatte einen so gefassten Ausdruck, als wäre er beinahe zufrieden damit, dass es so gekommen war." (lk. 199)

Eesti keeles on selle raamatu pealkiri "Läänerindel muutuseta" ja ma usun, et enamik inimesi on sisuga üldjoontes tuttavad, kuid meeldetuletuseks nii palju, et raamatu sündmused leiavad aset Esimese maailmasõja ajal ja jutustajaks on noor sõdur, kes läks sõjatandrile otse koolipingist. Läbi noormehe silmade avaneb lugejale pilt sõjaaja koledustest ja reaalsusest. Sõdureis pole enam ammu ei seiklusjanu ega heroismi, vaid üksnes meenutused minevikust ja unistused rahuaja tulevikust, lootus kõht täis süüa ning arusaamine kuivõrd mõttetu kogu see sõdimine on.
Minu esimene kokkupuude Remarque'ga oli aastaid tagasi keskkooli ajal. "Läänerindel muutuseta" kuulus kohustusliku kirjanduse hulka ning paljud (miskipärast arvan, et minagi) kirjutasid oma lõpukirjandi just selle autori töödele toetudes. Kuid mäletan, et Remarque'i ei loetud "tõsiseks" kirjanduseks, sest  seda lugesid ja armastasid vaid noored. Nüüd aastaid hiljem otsustasin, et proovin seda raamatut uuesti lugeda ja vaadata, kuidas tundub. Olin tõesti üllatunud, sest piinlik tunnistada, olin minagi  jäänud uskuma, et Remarque on kergem kirjandus. Raamatus kirjeldatud sõda toimus 100 aastat tagasi, aga see on üllatavalt ajatu teos, kirjeldatud emotsioonid on meisterlikult kirja pandud ja sarnased neile, mida võib lugeda tänapäevastest sõjaromaanidest.
Klassika, mida soovitan kindlasti (üle)lugeda.

eesti keeles:  "Läänerindel muutuseta"
inglise keeles: "All Quiet on the Western Front"

Goodreadsi hinnang: 5/5

Helene Hanff "84, Charing Cross Road"

Londonis on tänav Charing Cross Road, mis raamatu- ja lugemishuvilisele inimesele näib maapealse paradiisina, sest tänav on täis raamatupoode (ning seal asub ka Harry Potteris mainitud Lekkiva Katla kõrts). 

Raamat "84, Charing Cross Road" on ongi seotud ühe sellel tänaval asunud poega. 1949. aastal kirjutab ameeriklanna Helene Hanff Marks & Co raamatupoele, sooviga osta mõningaid raamatuid. Tema ja poe töötaja Frank Doeli ning hiljem ka teiste töötajate vahel algab tihe kirjavahetus. Alguses on kirjade põhirõhk raamatutel, kuid siis kirjutatakse ka muust elust ja olust. Helene ja Franki kirjavahetus ning sõprus kestab kaks aastakümmet kuni Frank 1968. aastal ootamatult sureb.
Tegemist on tõestisündinud looga ning raamatus olevad kirjad on ehtsad. Nad ei kohtunud kunagi, elasid erinevates riikides ja kultuurides, kuid ometi olid nad head sõbrad.  

Seda raamatut soovitati mulle aastaid tagasi ja alles nüüd jõudsin selleni. Aitäh, Mary lugemissoovituse eest! Väga armas lugemine (vaatamata sellele, et 99.9% mainitud raamatutest on mulle täiesti võõrad), ainuke mida võiks ette heita on see, et umbes 100 leheküljelist raamatut ei jätku kuigi kauaks. Raamatu esmatrükk ilmus 1970.aastal.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "84, Charing Cross Road: Eine Freundschaft in Briefe"