29 juuli 2020

Deborah Feldman "Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"


Deborah Feldman (sünd. 1986) kasvas üles oma vanavanemate juures, New Yorgi ülikonservatiivses satmar hassiidide (Satmar Hasidic) juudi kogukonnas. Ta ema oli kogukonnast välja heidetud ning vaimse puudega isa polnud võimeline tütre eest hoolitsema. Autor kirjeldab nii lapsepõlve- kui nooruse- ja abieluaastaid ajani, mil tal õnnestus perekonnast lahti murda ja abikaasast lahutada. Kirjelduse põhjal võiks arvata, et ta oli kogukonnast lahkudes vähemalt keskealine, kuid tegelikult vaid 24-25. Ta oli abielludes 17. aastane ja emaks saades 19. Pärast abielulahutust jäi poja hooldusõigus talle ja praegu elavad nad Saksamaal Berliinis. 
Seda juutide kogukonda iseloomustavad eraldatus ümbritsevast ning väga kindlad ja ranged reeglid.  Niisugust käitumist põhjendatakse arusaamaga, et Teise maailmasõjaaegse holokausti põhjustas juutide liigne ühiskonda sulandumine, st kui end kindlalt eradi hoida ja usureeglitest kinni pidada, siis sellist juutide massihävitamist enam ei tule. Deborah meenutab, et ta vanaisa perekond oli enne Teist maailmasõda täiesti tavaline juudi tavaline pere, kuid pärast koonduslaagri üleelamist ning lähedaste kaotust, vanaisa muutus. Kui aus olla, siis saan selle põhjenduse alusel aru, miks inimesed niivõrd konseravatiivse ja piiratud usulahu poole pöörduvad. Ei õigusta, kuid mõistan.
Ranged reeglid kehtisid loomulikult ka lastele ja noortele, kuid "appi, kuidas nii saab" efekti tekitasid minus hoopis need, mis puudutavad abielu.
Abielus naised ajavad juuksed maha ning kannavad parukat, sest vaid nii on kindel, et ükski juuksekarv näha pole. Menstruaalveri ning seega ka menstrueeriv naine on räpased ning mees võib naisele uuesti läheneda alles siis, kui teatud arv päevi pole ühtegi tilka verd tulnud ja naisel puhastatavas vannis käidud.
Noori tüdrukuid hoitakse oma keha osas nii saladuses, et Deborah'l ei tulnud pähegi end lähemalt uurida. Nii oli ta abieluõpetusetundides ahastuses, sest ei teadnud endal sobivad "auku"'olevat.
Deborah ja ta mehe abielu sai väga vale alguse, sest esimene vahekord ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Loomulikult teadsid sellest ebaõnnestumisest juba järgmisel hommikul kõik ja läks kuid, enne kui seksuaalakt õnnestus. Abielunaisena oli Deborah'l oma mehe ees kohustus igal reedel vahekorras olla, (loomulikult siis kui ta puhas on), sõltumata siis sellest, kas tahab või mitte. Ta võrdleb oma meest kiimas koeraga, kes end tema, kui mööbli najal nühkimas käib.
2006. aastal kolisid nad perega Airmonti New Yorgi osariigis ja Deborah hakkas abikaasa eest varjates, Sarah Lawrence Kolledžis inglise kirjandust õppima. Koolis käies rikkus ta riietumisreegleid ning pani salaja hoopis teksad jalga ning lasi juustel paruka all kasvada. Kuna nende poeg pidanuks kolme aastasel religiosses koolis õppima hakkama, siis otsustas Deborah koos pojaga kogukonnast lahkuda ja tegi oma otsuse 2010. aastal teoks.
"Unorthodox" on mõnes mõttes väga sarnane Tara Westoveri raamatuga "Educated", sest mõlemad räägivad väga äärmuslikest elustiilidest. Julgen öelda, et kui meeldis üks, siis peaks ka teine sobima. Seegi raamat tekitas pärast ilmumist ta endises kogukonnas suurt pahameelt ning liikmete sõnul on see valesid täis. Läbi lugedes saan täiesti aru, miks ta eksmees vihane on.
Loodan ma väga, et ta kirjutab raamatu ka sellest, kuidas ta uus elu Saksamaal alguse sai. Oleks huvitav ta kohanemisest lugeda.

pealkiri: " Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"
autor: Feldman, Deborah
keel: inglise
kirjastus: Simon Schuster
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 272

ilmumisaasta: 2012
ISBN-10: 1439187010
ISBN-13: 9781439187012
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Unorthodox"

Goodreadsi hinnang: 5/5 

PS. Netflixi pealt jookseb samanimeline sari, mis sai inspiratsiooni käesolevast raamatust, kuid polevat üksühele. Ma pole sarja vaadanud ja seepärast ei oska täpsemalt kommenteerida.

28 juuli 2020

Stacey Hall "The Familiars"


Raamatu sündmused viivad meid 17. sajandi Inglismaale, kus noor lapseootel naine Fleetwood Shuttleworth jälgib ärevusega oma raseduse kulgu, sest ta eelmised rasedused on alati katkenud, kuid perre on pärijat vaja.
Ühel päeval leiab ta oma mehe asjade seast arsti kirja, milles viimane avaldab arvamust, et naine ei ela praegust rasedust/sünnitust üle. Paanikas Fleetwood tormab kodust välja ja juhtub metsas kokku Alice Gray nimelise naisega, kes hiljem pakub end välja kogenud ämmaemandana. Fleetwood haarab sellest kui viimasest õlekorrest ning palkab Alice'i tööle.
Samal ajal hakkab piirkonnas hargnema nõiajaht ning Alice on üks süüdistavatest. Ta arreteeritakse ning pääseb vabaks vaid tänu Fleetwoodi kinnisideele, et Alice abita ta sellest sünnitusest elusalt välja ei tule.
Lugedes tundus see nõidade asi mulle väga tuttav ning wikist fakte kontrollides, selgus, et olin kunagi sellest BBC dokumentaali vaadanud. Nimelt toetub Stacey Hall ajalooliselt tuntud ning väga hästi dokumenteeritud nõiaprotsessile, mis leidis aset 1612. aastal Lancashire'is, Inglismaal. Kahtteist inimest süüdistati nõiduse abil mõrvade toime panemises. Neist üks suri vangistuses juba enne kohtuprotsessi, kümme mõisteti süüdi ja surma poomise läbi, üks (Alice Gray) osutus süütuks. Kuus nö. nõida olid pärit kahest (rivaalitsevast) perekonnast ning süüdistusedki tulid peresiseselt.  See oli ka esimene kord, kus toetuti lapse sõnadele.
Lugu algas huvitavalt, kuid kahjuks ei suutnud lõpuni taset hoida. Fleetwoodi kinnisideed, et Alice on ainuke, kes teda aidata suudab, saan ma veel mõista, sest meeleheide ja ärevus suudab inimestega kummalisi asju teha, kuid ma ei saanud aru, miks see "sureb sünnitusel" liin niisuguse lahenduse sai.
Lugu siis selline, et armastaval abikaasal oli samal ajal kõrvalt ka armuke, kes oli samuti rase. Kui Fleetwood mehe käest kirja kohta vastust nõudis, oli viimasel sobiv vastus valmis, et kiri polnud üldse tema kohta, arst rääkis armukese tervisest. Arst polnud ju kunagi Fleetwoodi näinudki, aga kuna mehel oli vaja head nime hoida, siis nimetas ta armukest arsti külaskäigu ajal oma abikaasaks. Ta olevat püüdnud tolle naisega pärijat saada, kuna ta ei suutnud enam vaadata, kuidas Fleetwood pärast igat raseduse katkemist kannatab.
Fleetwood jäi kõike muidugi uskuma, kuid mulle tundus see paras jura. Esiteks, kuidas talle ei tulnud endale pähe, et oot, ma pole ju arstiga kohtunudki, järelikult ei saa see kiri minu kohta käia. Teiseks "ma ei tahtnud sind kannatamas näha" sobib tänapäeva, aga 17. sajandil poleks vist küll ühtegi pärijat ihkavat meest seganud ja üleüldse kõlab kui mugav vabandus armukese pidamiseks.
Kokkuvõttes oleks võinud paremini, aga autoril on mu silmis potensiaali. (Mitte)soovitamise osas ei oskagi lõppsõna öelda, sest algus meeldis mulle väga. Selles oli mitmeid huvitavaid teemaarendusi ning tegelasi, kuid lõpp rikkus mu jaoks asja ära. Ma ei saa oma arvamuses kuidagi ei üle ega ümber faktist, et see armukese asi sai just seesuguse selgituse. Ei teagi, mida ootasin, aga midagi muud.

pealkiri: "The Familiars"
autor: Hall, Stacey
keel: inglise
kirjastus: Mira Books
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 384

ilmumisaasta: 2019
ISBN-10: 0778309010
ISBN-13: 9780778309017
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 2/5

06 juuli 2020

Libby Page "The Lido"


"The Lido" peategelasteks on kaks väga erinevat naist. Vana, lesestunud Rosemary, kes on lapsest peale Brockwelli basseinis ujumas käinud ja noor, ärevushäire käes kannatav ajakirjanik Kate, kes tuleb sulgemist ootavast ujulast, oma ajalehe jaoks lugu kirjutama. Vaatamata suurele vanusevahele saavad neist sõbrad. 
Kuigi ma saan aru, et autor tahtis kirjutada kogukonda ühendava asutuse tähtsusest ning vanade-noorte sõprusest, siis tulemus pole mu arvates kuigi hästi õnnestunud. Rosemary näeks seda kindlasti teisiti, kuid ta elust lugedes, jäi mulje, et selles polnudki mitte midagi muud peale ujula. Samas olid tema ja ta mees sellega rahul ja siis pole ka minul midagi viriseda. Tore, et Kate tänu ujumisele ärevushoogudest võitu saab ja isegi armastuse leiab, kuid see suhteliin oleks võinud ka olemata olla. Lisaks on autor sisse pikkinud kõrvaltegelasi, kelle jaoks ujula samuti väga suurt tähtsust omab, kuid lugejas vaid segadust tekitab. Üldmulje raamatust jäi lahjaks ja laialivalguvaks.
Ääremärkuse korras ütlen, et ma ei kannata kloriini lõhna ning seetõttu ei armasta ka basseine. Ujuda oskan, aga sisemaal, veekogudest kaugel kasvanuna, ei ole see tegevus mu jaoks mitte kuidagi oluline. Mu kõige hullem puhkus tähendaks päevade kaupa basseni / veekogu ääres päikese käes vedelemist. Kui väga vaja, siis pool tundi pean vastu. Võibolla mõjutas see mu arvamust, kuid püüdsin siiski objektiivne olla. 

pealkiri: "The Lido"
autor: Page, Lilly
keel: inglise
kirjastus: Simon & Schuster
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 311

ilmumisaasta: 2018
ISBN-10: 150118203X
ISBN-13: 9781501182037
  
eesti keeles: "Brockwelli ujuja"
saksa keeles: "Im Freibad"

Goodreadsi hinnang: 1.5/5 

Chris Carter "Der Kruzifix Killer" (Robert Hunter I)


Tühjast majast leitakse noore naise laip, kelle kaelale on lõigatud topeltrist. Rist tuletab detektiiv Robert Hunterile meelde nn. krutsifiksi sarimõrvarit, kellel oli kombeks oma ohvreid just sedasi märgistada. Kuid mõrvar on juba kätte saadud ja hukatudki? Nüüd tuleb Hunteril ja ta uuel partneril Garcial välja selgitada, kas uurijad tegid eelmisel korral suure vea või kopeerib keegi tookordseid mõrvu.
Teoreetiliselt pidanuks see raamat mulle väga meedima, kuid tegelikult ei saanud kuidagi vedama. Kõik vajalik oli olemas - atraktiivne detektiivide paar, verised mõrvad, kuid ikkagi venis. Võibolla oli põhjus vales ajastuses, kuid ühtegi krimka lugemine ei tohiks võtta nädalaid.
Soovitamise koha peal olen ettevaatlik, Goodreadsi põhjal paljudele ju meeldis.

pealkiri: "Der Kruzifix Killer"
autor: Carter, Chris
keel: saksa keel
kirjastus: Ullstein
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 447

ilmumisaasta: 2009
ISBN-10: 3548281095
ISBN-13: 9783548281094
  
eesti keeles: pole ilmunud
inglise keeles: "The Crucifix Killer"        

Goodreadsi hinnang: 2/5 

Samalt autorilt olen lugenud veel:
Chris Carter "I am Death. Der Todmacher" (Robert Hunter VII)