Kate Morton "Kauged tunnid"

Edie Burchilli ema Meredith evakueeriti Teise maailmasõja ajal koos teiste lastega Londonist maale. Ema sattus elama Milderhursti lossi, kus elutses kirjanik Raymond Blythe koos oma tütardega, kaksikute Percy ja Saffy ning Juniperiga. Tegu oli traagilise saatusega perekonnaga, näiteks hukkus kaksikute ema tulekahjus saadud põletushaavade tagajärjel. 

Ema polnud sellest eluperioodist Edie'le kunagi rääkinud. See ilmneb pooljuhuslikult kui aastakümneid kadunud postikotist tuleb välja Juniperi kiri Meredithile ning see hilinemisega lõpuks kohale toimetatakse.

Kui Edie juhtub ühel tööreisil Milderhursti lossi piirkonda, siis ta lihtsalt peab seda vaatama minema. Ühelt poolt on tal huvi näha kohta, kus ema sõja ajal elas, teisalt oli see elupaigaks Edie'le meeldinud Mudamehe tegelase loonud kirjanikule. Ta leiab eest räämas hoone ja kolm vana naist. Ükski õdedest ei abiellunud kunagi ja pole kunagi lossist eemal elanud. Juniper on dementne ja ootab ikka oma sõjaajal kaduma läinud kallimat tagasi. 

Ma olen mitmeid Kate Mortoni raamatuid lugenud ja mõnes mõttes on need kõik sarnase üleehitusega, kaks ajaliini ning varjatud minevikusaladused, mille jäljed ulatuvad tänapäeva. "Kauged tunnid" järgib sama ülesehitust, kuid on natuke aeglasema kuluga kui eelnevalt loetud. Siingi on valusad saladused ja kui lõpuks lõpplahendus välja tuli, valdas mind jõuetu viha. Eelkõige vanemate vastu, kes oma huvidest lähtudes laste jaoks "parimaid" otsuseid teevad. Kuid mulle meeldis, et lõpuks sai Edie oma vanematega lähedasemaks. Ilma Milderhursti ja Mudameheta poleks seda vist juhtunud.

Algus läks veidi vaevaliselt, sest lugu läks aeglaselt käima ja oli veidi segane, aga siis läks nii põnevaks, et kiirustasin lõpetama. 

pealkiri: "Kauged tunnid"

autor: Morton, Kate

tõlkija: Tõnismann, Lii

kirjastus: Varrak
lehekülgede arv: 576

ilmumisaasta: 2025 (esmatrükk 2010)

inglise keeles: "The Distant Hours"
saksa keeles: "Die fernen Stunden"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Kate Morton "Kojutulek"

Jess on austraallanna, kes elab juba aastaid Londonis. Hetkel on ta elu tõsises kriisis - suhe elukaaslasega lagunes ja ajakirjanikuna tööd pole, aga majalaen tahab maksmist. Kõige tipuks teatatakse talle, et vanaema Nora kukkus kodus ning on haiglas. Vanaema oli Jessile ema eest ja kasvatas teda, samal ajal, kui pärisema Polly oma elu järje peale üritas saada. 

Jess lendab kohe Austraaliasse ning avastab Nora kodus vanaonu perekonda puudutava traagilise perekonnasaladuse, mille olemasolust tal aimugi polnud. 

See on kurb raamat (valedest) otsustest, mis teistegi inimeste saatust mõjutavad. Teed vihas või südamevalus midagi, mille tagajärjed lumepallina kasvama hakkavad ja lõpuks kõik oma teel hävitavad. Mõnda inimest süüdistan ta tegudes rohkem, kui teist ja kuna ma raamatu sisu rikkuda ei taha, siis ütlen vaid, et Nora mulle ei meeldinud. Alguses mõjus ta sooja inimesena, kuid lõpuks ei andnud ma talle Polly niisugust kohtlemist andeks. Usun, et teistsuguse vanema puhul oleks Polly ka palju enesekindlam olnud ning ise Jessi kasvatamisega hakkama saanud. Loodan vaid, et need kaks omavahelise suhte kuidagi parandatud saavad.

Lugedes tundus mõnikord liiga pikk ning veniv, tabasin end mõtlemast, et kas seda või teist osa oli ikka päriselt vaja, kuid raamatu lõpuks sain aru, et oli ikka küll. 

Mulle meeldis ja soovitan teilegi, kui otsite aeglase kuluga raamatut. Kiireks lugemiseks "Kojutulek" mu arvates eriti ei sobi.

pealkiri: "Kojutulek"

autor: Morton, Kate

tõlkija: Tõnismann, Lii

kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 558

ilmumisaasta: 2024

ISBN-13: 9789985359556

inglise keeles: "Homecoming"
saksa keeles: "Heimwärts"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Kate Morton "The Clockmaker's Daughter"

Suurem osa raamatu sündmustest leiavad aset 19. sajandi Inglismaal. 1862. aasta suvel veedab grupp kunstnikke Edward Radcliffe'ile kuuluvas Birchwoodi härrastemajas lõbusalt aega. Idüll lõppeb traagiliselt kui üks naine sureb ja teine jäljetult kaob. 150 aastat hiljem leiab arhivaar Elodie Winslow koti, milles on Edwardile kuuluvad esemed ning noore neiu foto. Elodiele tuleb pildil olev maja väga tuttav ette ja ta hakkab asja lähemalt uurima. 
See on kolmas Kate Mortoni raamat, mida ma siiani lugenud olen ja kahjuks ka kõige viletsam. Alguses oli mul väga raske aru saada, mis üldse toimub, sest raamat on oma erinevate süžeeliinide ja detailide poolest liiga keeruline. Autor on lisanud palju ajahüppeid ning detaile, mille eesmärgiks oli arvatavasti lugu "sügavamaks" muuta,  kuid tegelikkuses tegid selle hoopis segasemaks. 

Teiseks, tänapäevane Eliodie oli liiga kahvatu tegelane ning ta saatus ettearvatav. Tõdemus, et abiellumisest midagi välja ei tule ning tulevane abikaasa ja ämm on huvitatud vaid Eliodie kadunud emast, sai küll tulla üllatusena vaid Eliodiele endale, mitte lugejale. Minu arvates oleks ta võinud üldse välja jääda ja tulemus olnuks parem, kui Morton jäänuks vaid 19. sajandi sündmuste kirjeldamise juurde.

Ja lõpuks tuleb rääkida ka Lilyst. Ta oli huvitav tegelane, kelle saatusele ma tõesti kaasa elasin, kuid kirjanik oli nii tema kui Edwardi suhtes ebaõiglane. Sellist lõppu polnud neist kumbki ära teeninud.
Mis ma oskan lõpetuseks öelda. Vaatamata etteheidetele oli "The Clockmaker's Daughter" piisavalt huvitav, et mind lugemas hoida, kuid mu lemmikute hulka see kindlasti ei kuulu. 

 

pealkiri:  "The Clockmaker's Daughter"

autor: Morton, Kate

keel: inglise

kirjastus: Atria Books

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 485
ilmumisaasta: 2018 

ISBN-10: 1451649398
ISBN-13: 9781451649390
 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Die Tochter des Uhrmachers" 

Goodreadsi hinnag: 3/5 

Kate Morton "The Forgotten Garden"

Väike, nelja aastane tüdruk leitakse sadamast üksinda kohvri pealt istumast. Ilmselgelt tuli ta Inglismaalt saabunud laeva pealt, kuid lähedastest pole jälgegi ning on arusaamatu, kuidas jõudis väikelaps üksi Austraaliasse.
Tüdruk (Nell) lapsendatakse ning neiu 21. sünnipäeval teeb kasuisa otsuse talle sadamast leidmise kohta tõtt rääkida. See paneb sündmused lumepallina veerema ja miski pole Nelli ega ta pere jaoks enam endine.
Loomulikult püüab Nell oma päritolu välja selgitada ning uurida, kes ta pärisvanemad olid. Sündmused hüppavad 20. sajandi alguse, 1975. aasta (Nell Inglismaal) ja 2005. aasta vahel, mil Nelli lapselaps Cassandra vanaema pärandit ja tausta edasi uurib.

Eelmise Mortoni raamatu järel võtsin kohe ka järgmise käsile. Goodreadsis on "Unustatud aed" kõrgeid hinnanguid saanud, kuid kahjuks ei jaga ma üldist arvamust. Raamatu algus ning vahele pikitud muinasjutud meeldisid mulle väga ja algus meenutas isegi natuke "Light Between the Ocean"-it, mida ma väga heaks märgiks pidasin, kuid viimane kolmandik hakkas tüütama - liiga pikk, segane ning veniv.
Seda tüüpi raamat kannatab mu meelest välja vaid teatud hulga valesid juhtlõngu ning antud juhul sai neid liiga palju. Lõpuks tüdinesingi, sest kogu aeg liikusime vales suunas. Arvan, et kui autor oleks raamatut natuke lühendanud ja süžeeliine ning jutustajaid vähendanud, siis oleks väga hea raamat välja tulnud, sest lugu ise ja tegelased olid huvitavad. Kuid antud kujul meeldis mulle "Saladuse hoidja" rohkem. Kergemaks suvelugemiseks sobivad aga mõlemad.

eesti keeles: "Unustatud aed I-II"
saksa keeles: "Der verborgene Garten" 

Goodreadsi hinnang: 3/5

Kate Morton "The Secret Keeper"

Ühel 1961. aasta ülikuumal suvepäeval peab Laureli perekond Suffolki krahvkonnas piknikku. 16. aastane Laurel eraldub teistest ning ronib puu otsa onni peitu, Billy-nimelisest poisist, Londonisse kolimisest ja imelisest tulevikust, unistama. Ta suveidülli lõpetab pealt nähtud hirmus kuritegu.
Aastaid hiljem on Laurelist saanud kuulus näitleja, kuid ta ei suuda tookordseid sündmusi unustada ning püüab juhtunule selgitust ja põhjendust leida. Lugeja jälgib neid otsinguid ning liigub koos sündmustega tänapäevast 1930. ja 1960. aastatesse.
Vajasin kergemat lugemist ja otsustasin Kate Mortoni "Saladuse hoidja" kasuks, sest Facebooki lugemisgrupi liikmed soovitasid ja kiitsid just seda raamatut.
Hea suvine lugemine oli.  Mulle meeldis, et autor lasi meil peaaegu terve raamatu ühes suunas liikuda ja siis tegi niivõrd ootamatu lõpupöörde. Ilma selleta oleks raamatu mu käest kindlasti madalama hinnangu saanud.

eesti keeles: "Saladuse hoidja"
saksa keeles: "Die verlorenen Spuren"

Goodreadsi hinnang: 4/5