31 detsember 2020

2020. aasta kokkuvõte

Mul olid olid selleks aastaks nii ilusad lugemisplaanid tehtud, kuid märtsi keskpaigas läksid need kõik vett vedama. Selgus, et kuigi aega oleks olnud piisavalt, polnud karantiiniks sobivat kirjandust üldsegi kerge leida. Sel ajal lugesin Henry VIIInda naistest. Juunis läksin tööle ja see vähendas lugemisaega veelgi, kuid lõunapausiks sobisid krimkad ja naistekad. Üle hulga aja lugesin uuesti Sandra Browni raamatuid. 
Lõpptulemusena ma oma Goodreadsis püstitatud aasta-eesmärki ei täitnud, kuid mul on hea meel, et kõigi loetud raamatute kohta on ka blogis postitus olemas.

Suur, suur tänu kirjastustele Varrak ja Helios raamatute eest! Tegite mu lugemisaasta palju rikkamaks. 
 
Aitäh kõigile, kes mu postitusi lugenud on, olgu siis blogi või Facebookis!

Soovin kõigile head 2021. lugemisaastat! Olgu teil palju uusi ja huvitavaid raamatuid ja lugemiselamusi! 

Sel aastal loetud raamatute nimekiri koos lingiga postitusele:
 
1. John Grisham "The Guardians"
2. Yrsa Sigurðardóttir "Lunastus" (Children's House III)
3. Anders de la Motte "Talvetuli" (III)
4. Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pilaatuse Evangeelium" (Apteeker Melchior VII)
5. Alex North "The Wisper Man"
6. Robert Harris "Second Sleep"
7. Michelle Paver "Wakenhyrst"
8. Andreas Gruber "Todesmal" (Maarten S. Sneijder V)
9. Rita Falk "Griessnockerlaffäre" (Franz Eberhofer IV)
10. Juhan Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel"
11. Alvydas Šlepikas "In the Shadow of Wolves" e.k. "Minu nimi on Marytė"
12. Rita Falk "Sauerkrautkoma" (Franz Eberhofer V)
13. Marcelo Hernandez Castillo "Children of the Land"
14. John Grisham "The Reckoning"
15. M.T. Edvardsson "A Nearly Normal Family" e.k. "Täiesti tavaline perekond"
16. Andrei Hvostov "Sillamäe passioon"
17. Romy Hausmann "Liebes Kind"
18. Emil Kolozsvar Grandpierre "Imeflööt"
19. Alison Weir "Katherine of Aragon: the True Queen" (Six Tudor Queens I)
20. Alison Weir "Anne Boleyn: A King's Obsession" (Six Tudor Queens II)
21. Alison Weir "Jane Seymour: The Hounted Queen" (Six Tudor Queens III)
22. Niklas Natt och Dag "1794" (II)
23. Edward Rutherfurd "London" e.k. "London"
24. Nina George "Väike Prantsuse restoran"
25. Linda Goodnight "Das Flüstern der Magnolien" (I) e.k. "Mälestuste maja"
26. Chris Carter "Der Kruzifix Killer (Robert Hunter I)
27. Libby Page "The Lido" e.k. "Brockwelli ujula"
28. Stacey Hall "The Familiars"
29. Deborah Feldman " Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"
30. Kazuo Ishiguro "Kui me olime orvud"
31. Kristin Hannah "Firefly Lane" e.k. "Jaanimardika tee"
32. Andrzej Sapkowski "Blood of Elves" (Witcher I) (ülelugemine)
33. Sherrilyn Kenyon "Seize the Night" (Dark-Hunter VI)
34. Hilary Mantel "Wolf Hall" (Thomas Cromwell I) (ülelugemine)
35. Hilary Mantel "Aeg äratada surnud" (Thomas Cromwell II)
36. Stephenie Meyer "Midnight Sun" (Twilight V)
37. Greer Hendricks, Sarah Pekkanen "Nimetu tüdruk"
38. Kristin Hannah "The Great Alone"
39. Sandra Brown "Seeing Red"
40. Sebastian Fitzek, Michael Tsokos "Ära lõigatud"
41. Anne Swärd "Vera"
42. Jane Haley "The Animals at Lockwood Manor"
43. Chris Carter "An Evil Mind" (Robert Hunter VI)
44. Chris Carter "The Death Sculptor" (Robert Hunter IV)
45. Chris Carter "The Caller" (Robert Hunter VIII)
46. Chris Carter "The Gallery of Dead" (Robert Hunter IX)
47. Chris Carter "The Night Stalker" (Robert Hunter III)
51. Lucy Foley "The Hunting Party" e.k. "Jahiseltskond"
 
 
 



Lori Gottlieb "Maybe You Should Talk With Someone: A Therapist, Her Therapist, and Our Lives Revealed"


Autor on psühhoterapeut, kes pärast oma elukaaslasest lahkuminekut peab ise terapeudi abi otsima. Ta räägib nii enda lugu kui ka kolme patsiendi oma - noor, vähidiagnoosi saanud naine; vihaprobleemiga mees ja eluisu kaotanud eakas naisterahvas. 
Miks see raamat kirjutati? On see ilukirjandus või eneseabiraamat? Ilukirjanduse puhul oleks hinnangu andmine lihtsam, sest sellisel juhul meenutab see naistekat. Kui tegemist poleks me raamatuklubi raamatuga, siis oleksin pooleli jätnud, sest ma väldin raamatuid, milles on rasket haigust põdev tegelane. Eneseabi raamatu jaoks oli abistavat osa liiga vähe, ainuke, mida ma teada sain oli see, et ka terapeudid vajavad abi ja nõustamist. Piirid on lõpliku otsuse tegemiseks liiga hägused.
Soovitamise osas ma sõna ei võta.

pealkiri: ""Maybe You Should Talk With Someone: A Therapist, Her Therapist, and Our Lives Revealed" 
autor: Gottlieb, Lori 
keel: inglise 
kirjastus: Houghton Mifflin Harcourt 
formaat: kõvakaaneline 
lehekülgede arv: 415 
ilmumisaasta: 2019 
ISBN-10: 1328662055 
ISBN-13:  9781328662057
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Vielleicht solltest du mal mit jemandem darüber reden"

Goodreadsi hinnag: 3/5 
 

Mika Waltari "Sinuhe, egiptlane"


Raamatu sündmused leiavad aset umbes 1390- 1335 eKr. Peategelane Sinuhe oli leidlaps, kelle lapsetu abielupaar Niiluse jõest leidis ja enda omana üles kasvatas. Sinuhest saab arst ning elu viib teda nii Egiptuse vaaraode paleesse kui sõjatandrile ja erinevatesse riikidesse. Raamat on ta vanaduspõlves kirja pandud tagasivaade elule ning pihitunnistus.
Ma ei olnud enne "Sinuhed" lugenud. Aastakümneid tagasi sain sinisekaanelise trüki sõbranna käest laenuks ja jõudsin selle kohani, kus kehade palsameerimist kirjeldati. Mingil põhjusel jätsin pooleli ja kuigi plaanisin tulevikus edasi lugeda, ei juhtunud raamat kunagi ette. 
Nüüd sain "Sinuhe, egiptlane" kirjastuse Varraku käest lugemiseks ja esimeste lehekülgede järel olin vaimustuses. Waltari loodud sündmused toimuvad kadunud maailmas, kauges Egiptuses, kuid see kõik oli nii hästi kirja pandud, et mõjus ehedana. Ta kirjeldatu on nii mõneski mõttes ajatu - peast segi juht, uued jumalad asendavad vanu, sõjad ja maade vallutamine, keegi alati rikastub või vaesub ning kõige selle taustal rõõm, kurbus, valu, armastus ja pettumused. Sinuhe ja ta truu ori/sõber Kaptah on huvitav kombinatsioon, üksteist täiendavad vastandid. 
Mul on nii hea meel, et selle raamatu lõpuks ometi loetud sain, sest sellest sai vaieldamatult üks parimaid lugemiselamusi 2020. aastal. Soovitan lugemiseks ka neile, kes tavaliselt ajaloolisi romaane ei armasta.
 
pealkiri: "Sinuhe, egiptlane"
autor:
Waltari, Mika
keel:
eesti
tõlkija: Saluri, Piret
kirjastus:
Varrak
formaat:
kõvakaaneline
lehekülgede arv:
752
ilmumisaasta:
2020 (esmatrükk 1945)
ISBN-13: 9789985319833
 
inglise keeles: "The Egyptian"
saksa keeles: "Sinuhe der Ägypter"

Goodreadsi hinnag: 5/5 
 
Suur, suur tänu kirjastusele Varrak raamatu eest!
 

30 detsember 2020

Anne Glenconner "Lady in Waiting: My Extraordinary Life in the Shadow of The Crown"

Enne selle raamatu juurde asumist tuleks märkida, et pealkiri on eksitav. Anne Glenconner oli küll printsess Margareti õuedaam, kuid seda osa ta elust käsitletakse vähe ja kaalutletult. Margaretist kui inimesest me eriti palju teada ei saa, Inglismaa kuningliku perekonna musta pesu ei pesta ja midagi skandaalset välja ei tule. Põhirõhk on autori isiklikul elul. 
Kõik algas sellest, et Anne'i sünd tüdrukuna oli isa jaoks äärmiselt suur pettumus, suguvõsa jäi pärijata (sama lugu nagu Downton Abbeys). Ta lapsepõlv jäi sõjaaega ja neiuna oli kohustus endale võimalikult kiiresti sobiv kaasa leida. Anne abiellus mehega, kes tausta poolest oli küll igati õige, kuid muidu väga halb valik. Abielulahutus ei tulnud kõne allagi ja nii tuli ära kannatada. Üks nende poegadest suri AIDSi, teine oli raskes liiklusõnnetuses, millest paranemine võttis kaua aega.
Kuigi ma ei leidnud raamatust täpselt seda, mida ma ootasin, oli põnev varjatud maailma pilku heita. Muuhulgas sain ka selgituse käitumisele, mis mind Nancy Mitfordi raamatus "Armastus külmas kliimas" hämmastas. Ma ei suutnud mõista, kuidas saab tegelane lapse kaotusesse nii külmalt suhtuda, kuid autor selgitab, et ta ema ja isa põlvkonda ja klassi kuuluvaid inimesi polnud õpetatud emotsioone tundma ega ka väljendama. 
Julgen soovitada küll.

pealkiri: ""Lady in Waiting: My Extraordinary Life in the Shadow of The Crown"
autor:
Glenconner, Anne
keel:
inglise
kirjastus:
Hachette Books
formaat:
kõvakaaneline
lehekülgede arv:
336
ilmumisaasta:
2020
ISBN-10:
0306846365
ISBN-13:
9780306846366
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Lucy Foley "The Hunting Party"


Pikaajalisel  sõpruskonnal on kombeks vana-aastaõhtud koos veeta ja sel korral minnakse eraldatud hotelli Šotimaal. Lumetorm lõikab nad muust maailmast ära ja uue aasta esimese päeva hommikul leitakse üks sõpradest surnuna.
Lugu jutustatakse mitmete inimeste vaatenurgast. Kooli ajal olid nad lähedased sõbrad, kuid nüüd ei julge keegi tunnistada, et tegelikult on nad juba ammu lahku kasvanud ja koos käiakse vaid vanast harjumusest. Mõni on pere loonud, teisetel on uued partenerid, kuid kõigil oma elu ja eesmärgid. Oxfordi ajal tehtud meeletusi ja rumalusi võib küll nostalgiaga meenutada, kuid tõelist sõprust enam pole. Loomulikult leitakse lõpuks ka kuritööle lahendus, kuid mulle kui lugejale polnudki see kõige olulisem. Inimestevaheline dünaamika oli hoopis põnevam.
Soovitan, kui teile meeldivad aeglase kuluga kriminullid. 

pealkiri: "The Hunting Party"
autor: Foley, Lucy
keel:
inglise
kirjastus:
William Morrow
formaat:
 kõvakaaneline
lehekülgede arv:
336
ilmumisaasta: 2019

ISBN-10: 006286890X

ISBN-13:
 9780062868909

eesti keeles: "Jahiseltskond"
saksa keeles: "Neuschnee"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

29 detsember 2020

Grady Hendrix "The Southern Book Club's Guide to Slaying Vampires"

 

Patricia, Slick, Kitty, Grace ja Maryallen on Charlestoni koduperenaised, kes otsustavad luua oma raamatuklubi. Loetavate raamatute hulka kuuluvad enamasti sopakad ja seeriamõrvareid käsitlev true-crime. 
Igapäevane elu on rahulik, kuni Patricia naaber, eakas vanem naisterahvast teda ründab ja kõrva küljest tüki ära hammustab. Tänu vahejuhtumile kohtab Patricia naabri sugulast James Harrist, kes õnnetu kutsika kombel abi vajab. Patricia ei suuda keelduda ja varsti on James nende majas ja raamatuklubis tihe külaline. Ta on vaatamata oma haigusele, mis ta päikesepaistele tundlikuks teeb, väga karismaatiline tegelane. Ainuke, keda ta enda poole võita ei suuda, on Patricia ämm, kes Jamesi nähes vaid mingist  Hoytist, laste kadumisest ja isa surmast, jahub.
Väga omapärane raamat, lugesin ega teadnud, kas peaksin nutma, naerma või hirmu tundma. Ühelt poolt on see Draculast inspiratsiooni saanud (mitte kuigi hirmus) õudukas, aga samas oskab autor ka ühiskonna valupunkte välja tuua ja tal on terav sulg. Näiteks see, et nii kaua kui kannatajateks on halvast piirkonnast pärit mustamahalised lapsed, ei huvita see kedagi. Kaoks aga valge laps, oleks kohe laiem avalikkus teadlik ja mures.
See on ka ood koduperenaistele, kelle töid ja tegemisi ei väärtustata. Ikka on ju arusaam, et nad ei tee päevade kaupa midagi ja lihtsalt logelevad. Antud raamatus märkavad just koduperenaised seda, mis teistel kahe silma vahele jäänud ja tegutsevad.
Ainuke etteheide oleks, et kohati kippus natuke venima, aga muidu meeldis mulle väga ja soovitan teilegi.

pealkiri: "The Southern Book Club's Guide to Slaying Vampires"
autor: Hendrix, Grady
keel: inglise
kirjastus: Quirk Books
formaat: e-raamat
lehekülgede arv: 410
ilmumisaasta: 2020
ISBN-10: 168369144X
ISBN-13: 9781683691440

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Southern Gothic - Das Grauen wohnt nebenan"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Sandra Brown "The Switch"

 
Melina ja Gillian Lloyd on identsed kaksikud. Lapsepõlves kasutasid nad oma sarnasust tihti ära, vahetasid kohti ja vedasid teisi inimesi ninapidi, kuid täiskasvanuna nad selliseid mänge enam ei mängi. Seepärast ongi Gillian tõrges, kui Melina ärgitab teda enda asemel NASA astronaudi Chief Hartiga välja minema.  
Järgmisel hommikul leitakse Melina jõhkralt mõrvatuna. Selgub, et eelmisel õhtul õed siiski vahetasid nimed-identiteedid ja tapetud on hoopis Gillian ja vimane, kes teda elusana nägi, oli Chief. Esimese hooga võib muidugi arvata, et tema tappiski Melina/Gilliani, kuid politsei leiab õige kurjategija ja loeb juhtumi lõpetatuks. Melina ja Chief ei usu ametlikku versiooni, vaid ühendavad jõud ja püüavad oma käe peal lahendust leida.
Kui ma eelmise Browni puhul kurtsin, et ainult vilets kondikava on trükki lastud, siis sel korral oli midagi lugeda ka. Minu suureks üllatuseks polnud põhirõhk peategelaste intiimelu kirjeldamisel, pigem püüdis autor krimkat kirjutada. Ta polnud küll kuigi edukas, sest põhipahalase identiteet ja motivatsioon said ruttu selgeks, aga lõpptulemus oli hea meelelahutus. Eelneva kogemuse põhjal lähenesin raamatule madalate ootustega ja need kõik said ületatud.

pealkiri: "The Switch"
autor: Brown, Sandra
keel:
inglise
kirjastus:
Grand Central Publishing
formaat:
pehmekaaneline
lehekülgede arv:
512
ilmumisaasta:
2018
ISBN-10:
1538712687
ISBN-13:
9781538712689

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Betrogen"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 
 
Samalt autorilt olen lugenud veel:

28 detsember 2020

Lisa Jackson "Paranoid"


Kakskümmend aasta tagasi juhtus Edgewateri linnas traagiline õnnetus. Rachel Gaston tappis oma poolvenna Luke'i. Teda ei mõistetud süüdi, kuid linnarahvas pole juhtunut unustanud. Mõned inimesed arvavad ikka, et Rachel pääses vanglast vaid tänu politseinikust isale. 
Luke'i surmaaastapäeva lähenedes muutub Rachel üha närvilisemaks, sest talle tundub, et keegi  jälgib-jälitab teda. On seal pimeduses tõesti keegi või on see vaid ta paranoia, mis asju ettekujutama paneb?
"Paranoid"'i sisukirjeldus lubab korralikku närvikõdi. Kujutasin ette, kuidas ma koos peategelasega värisen ja pimedas majas enne magamaminekut voodi alla vaatan, kuid seda hirmutunnet raamat minus tekitada ei suutnud. Potensiaalselt õudutekitav oli raamatus küll olemas, kuid see kadus kõrvalliinide vahele ära. Näis, et autor tahtis ühendada krimi tavalise peredraamaraamatuga ja see polnud kumbki edukas kummagi žanrii suunas. Krimi osa oli keskpärane ja laste- ja eksiprobleemid muutusid tüütuks.
Üldiselt võis lugeda küll ja fakt, et ma ei suutnud mõrvarit ära arvata, annab plusspunkte. See oli mu esimene teadlik kokkupuude Lisa Jacksoniga ja arvan, et kui mu raamatuid ette satub, siis loeksin veel.

pealkiri: "Paranoid"
autor: Jackson, Lisa
keel: inglise
kirjastus: Kensington Books
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 
ilmumisaasta: 2020
ISBN-10: 1496733010
ISBN-13: 9781496733016

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 3/5 

27 detsember 2020

Viis Chris Carteri Robert Hunteri sarja raamatut

Tegin Chris Carteri maratoni ja lugesin viis raamatut üksteise järel. Stiili poolest on need väga sarnased, kõiki iseloomustavad lühikesed peatükid, mille lõpus on nö. pomm, mis sind lehte keerama paneb ja lugemas hoiab ning ülim jõhkrus. Tase on kahjuks ebaühtlane, üks oli ülihea, kuid kaks sellised, mille puhul oli mul nüüd nädalaid hiljem raske, kui mitte võimatu meenutada, millest seal juttu oli.
Ma ei lugenud neid õiges järjekorras, vaid nii nagu raamatukogust parasjagu kätte sain ning see polnud ka mingi probleem. Igas raamatus on piisavalt Hunteri-Garcia taustainfot.


Chris Carter "An Evil Mind" (Robert Hunter VI)
Kiirteeäärse söögikoha parkimisplatsil juhtub autoõnnetus. Kokkupõrke tulemusel avaneb ühe külastaja autopagasnik ja selles on kaks inimpead. Kui autoomanik vahi alla võetakse, siis on ta nõus rääkima vaid Robert Hunteriga. Tuleb välja, et ta on Hunteri kunagine sõber, kuid neil pole juba aastaid mingit kontakti olnud. Sõber vannub, et temal pole selle peade asjaga mitte mingit pistmist, kuid siis tuleb loosse ootamatu pööre. 
See oli loetust üks parimaid, ma kujutasin elavalt ette, kuidas see tele- või kinoekraaanil välja näha võiks. 
 
kirjastus: Atria/Emily Bestler Books
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 368
ilmumisaasta: 2015 
ISBN-10: 1476765685
ISBN-13:
9781476765686
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: Die stille Bestie"
Goodreadsi hinnag: 4/5


Chris Carter "The Death Sculptor" (Robert Hunter IV)
Mõrvar lõikab ohvri tükkideks ja paneb surnukeha nii kokku, et kui nö. skulptuuri tekitatud varju vaadata, siis kannab see salatähendust. Minu arvates on see raamat ehe näide sellest, kuidas kirjanik on oma oma ideega liiga kaugele läinud. Kuritegu ja selle lahendamine peaks olema loogiline. Ükskõik, kuidas ma ka ei mõelnud, et suutnud ma välja nuputada, kuidas mõrvar skulptuuri nii täpselt luua suutis, et varjul tähendus oleks. Ja isegi kui see probleem lahendatud saab, miks peaks detektiividel tulema pähe surnukeha varju vaadata? Aga noh, ma pole selles valdkonnas geenius kah.
 
keel: inglise
kirjastus:
Simon & Schuster Ltd.
formaat:
pehmekaaneline
lehekülgede arv:
496
ilmumisaasta:
2013
ISBN-10:
0857203029
ISBN-13:
9780857203021
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Totenkünstler"
Goodreadsi hinnag: 2/5


Chris Carter "The Caller" (Robert Hunter VIII)
Mõrvar helistab oma ohvri lähedastele ja esitab küsimusi. Ta lubab, et kui inimene vastab õigesti, siis ta oma ohvrit ei tapa. Kuid ta on valinud küsimused, millele me arvame vastust teadvat, kuid tegelikult ei pruugi. Kas sa oma parima sõbra(nna) telefoninumbrit tead? Millal on su kaasa sünnipäev või te pulmaaastapäev? Kas oskad peast öelda? Need, kellele helistati, ei teadnud ja inimesed tapeti.
See raamat rõhutas tänapäevase elektroonikale toetuva maailma kitsaskohti. On ju tegelikult tõsi, et nii kaua kui telefoninumbrid on meie mobiili mälus olemas ja sünnipäevadest annab sotsiaalmeedia märku, siis ei vaevu me neid enam meelde jätma.
 
keel: inglise
kirjastus:
Simon & Schuster Ltd. UK
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv:
417
ilmumisaasta:
2017
ISBN-10:
1471156303
ISBN-13:
9781471156304
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Death Call - Es bringt den Tod"
Goodreadsi hinnag: 3/5 
 

Chris Carter "The Gallery of Dead" (Robert Hunter IX) 
Alles pärast pikka ja põhjalikku järelemõtlemist tuli mulle lõpuks sisu meelde. Meil on jällegi tegemist seeriamõrvariga, kuid detektiivid on hädas, sest ta ohvritel pole midagi midagi ühist. Alles lõpuks tuleb välja, mille alusel ta neid valis.
Nüüd, kus mulle sündmused meelde tulid, olen üllatunud, et see raamat mul nii meelest läks. Idee polnud sugugi halb, aga kõiges kokku oli midagi sellist, mis unustama pani. Võibolla ta kadus lihtsalt teiste vahele ära. 
 
keel: inglise
kirjastus:
Simon & Schuster
formaat:
kõvakaaneline
lehekülgede arv:
500
ilmumisaasta:
2018
ISBN-10:
1471156346
ISBN-13:
9781471156342
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Blutrausch - Er muss töten"
Goodreadsi hinnag: 2/5 
 

Chris Carter "The Night Stalker" (Robert Hunter III)
Morgi tuuakse surnukeha, milles olev pomm tapab lahkamist läbiviiva patoloogi. Rohkem kui see esimene ohver ja midagi laua pealt alla hüppamisega, mulle sisust meelde ei tule. Üks nõrgemaid.
 
keel: inglise
kirjastus:
Simon & Schuster Ltd.
formaat:
pehmekaaneline
lehekülgede arv:
454
ilmumisaasta:
2012
ISBN-10:
0857202979
ISBN-13:
9780857202970
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Der Knochenbrecher"
Goodreadsi hinnag: 2/5 
 
Kui aus olla, siis pole ma ikka päris kindel, mida ma Chris Carterist kui kirjanikust arvan. Loetute hulgas oli neid, mida ma käest panna ei suutnud, kuid ka mõned, mida pidin sunniga lugema. Seepärast pole ta autor, kelle uut ja värskemat üllitist ma raamatukogust või poest ilmumispäeval otsima lähen, kuid kui ette satub, siis loen, aga eelarvamusega, sest ei tea, millise kategooria alla raamat läheb. Lähimas tulevikus siiski pigem mitte, sest praegu on mul Carteri üleküllastus. 

Samalt autorilt olen lugenud veel:

22 november 2020

Jane Haley "The Animals at Lockwood Manor"


Jane Haley viib meid 1939. aasta Inglismaale. Teine maailmasõda on alanud ja loodusmuuseumi eksponaadid evakueeritakse Londonist välja Lockwoodi härrastemajja. Muuseumi töötaja Hetty Cartwright vastutab imetajate osakonna eest ja sõidab koos kolleegidega esemeid kohale viima. Kui teised töötajad lähevad linna tagasi, siis tema jääb paigale topiseid valvama ja nende pealt tolmu pühkima. Varsti märkab ta, et vanas majas peitub tume saladus, peretütar Lucy kannatab mingi minevikutrauma käes ja surnud loomad näivad oma kohtadelt minema kõndivat.
Sisekirjeldus ja kaanekujundus üheskoos lubasid ülihead lugemiselamust. Kellel on veel arusaam, et ilus raamat ei saa halb olla? Ootasin õuduslugu või siis vähemalt korralikku ajaloolist romaani, aga lõpuks ei saanud kummagist asja. Kahju, sest kõik eeldused heaks ja põnevaks raamatuks olid ju olemas. 
Objektiivselt võttes oli uudne vaid eksponaatide Lockwoodi paigutamise osa. Topistest oli mul juba algusest peale täiesti ükskõik. Ma saan aru, et et muuseumi esemed on väärtuslikud ja neid peab kaitsma, kuid parafraseerides maja omanikku - kes hoolib mingitest täistopitud varblastest, kui mehed valmistuvad surma minema. 
Hetty oli alguses talutav äpu ja ma elasin ta püüdlustele meestemaailmas karjääri teha, kaasa, kuid lõpuks muutus ta sisemonoloog teemal, kuidas ta ikka enese eest seisma hakkab, tüütuks, sest reaalsetes situatsioonides ta sellega hakkama ei saanud. 
Ülejäänud tegelased ja lugu mõjusid tuttavana. Ma ei oska täpselt öelda, millises raamatus või filmis neid kohanud olen, sest olen neid vana maja, sõja- ja ahistamiselugusid omajagu juba lugenud/näinud ka. Meenuvad "Rebecca" ja "Magava mõrv", kuid need pole kindlasti ainukesed.
Lõpuks visati sisse ka kahe naise vaheline armastulugu. Mulle ei meeldi kui suhe pannakse sisse vaid selleks, et see "peab" olema. Ei pea, kui loo loomulik kulg selleks põhjust ei anna ja antud juhul ei näinud ma Hetty ja Lucy vahel mitte mingit keemiat.
Kui tegemist poleks nii ilusa raamatuga, siis oleks ta kohe uut kodu otsima läinud, aga nüüd ei raatsi. Las ta istub riiulil ja tuletab mulle meelde, et ilus välimus ei tähenda veel sügavat sisu.
 
pealkiri: "The Animals at Lockwood Manor"
autor: Haley, Jane
keel:
inglise
kirjastus:
Mantle
formaat:
kõvakaaneline
lehekülgede arv:
352
ilmumisaasta: 2020

ISBN-10:
1529014174
ISBN-13:
 9781529014174
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Die Stummen Wächter von Lockwood Manor"

Goodreadsi hinnag: 1/5 




12 november 2020

Anne Swärd "Vera"

 
Autor viib meid 1945. aasta Euroopasse. Prantslanna Sandrine põgeneb Rootsi, kus ta seitse kuud hiljem abiellub kohaliku arstiga ja juba pulmapäeval sünnitab väikese tütre Vera.
Sisukirjelduse järgi võiks loota armastuslugu, kus sõda jääb minevikku ja tulevik on uusi võimalusi-algusi täis, kuid seda me "Verast" ei leia. Minevikusündmused ja -saladused jäävad ning nendega tuleb silmitsi seista. Toimunut ei saa unustada kui sul on pidev, elav meeldetuletus. Lugeja ja kõrvalseisjana tahaks nii väga Vera suhtes üles soojeneda ning ka Sandrine'i veenda, et laps pole milleski süüdi, aga autor ei lase. Ta hoiab meid distansil ega anna võimalust läheduseks, lugu on esitatud nii, et mõnikord tekib tahtmine hoopis ohvrit süüdistada. Loomulikult saan ma aru, et oma läbielamiste baasil ei saanukski Sandrine teistmoodi käituda, kuid ikkagi tahaks talle külmust ette heita.
Kuigi mulle meeldis, et A. Swärd käsitles teemat, mis on minu arvates kirjanduses vähe tähelepanu leidnud, ei suutnud ma kuni lõpuni ei tema kirjutamisstiili ega ka tegelastega sõbruneda. Raamat polnud küll mulle, aga soovitan neile, kes tahavad sõjast natukese teise nurga alt lugeda. Ajalugu tundes on loogiline arvata, et Sandrine-Vera lugu pole haruldus, kuid vägistamise tulemusena sündinud lapse ja ema suhetest polnud ma enne lugenud.

pealkiri: "Vera"
autor: Swärd, Anne
tõlkija: Papp, Kadri
keel:
eesti
kirjastus:
Varrak
formaat:
pehmekaaneline
lehekülgede arv:
312
ilmumisaasta: 2019 (esmatrükk 2017)

ISBN-13:
9789985345795

inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2/5 


07 oktoober 2020

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos "Ära lõigatud"

 
Kohtupatoloog Paul Herzfeld leiab lahatava laiba koljust kapsli, milles on ta tütre Hannah nimi ning telefoninumber. Loomulikult helistab Paul kohe Hannah'le, aga tütre hääle asemel, kuuleb ta hoopis hirmutava sisuga kõneposti. Röövija sõnul on edasised juhised tütre leidmiseks Helgolandi saarel. Helgoland on aga orkaani tõttu maismaast ära lõigatud ja Herzfeldi ainukeseks abiliseks ja käepikenduseks osutub saarele peitu pugenud koomiksikunstnik Linda. Viimasel pole mitte mingit tahtmist laipa lahata (kellel oleks?), kuid ta nõustub ja uuele vihjele järgneb võigas "aaretejaht".
Autoritest nii palju, et Sebastian Fitzek on ülimenukas kirjanik ja Michael Tsokos kohtumeditsiini ekspert. Mõlemad oma ala spetsialistid. Kuna "Ära lõigatud" on nende koostöö tulemus, siis on minul võimatu otsustada, milline osa raamatust ühele või teisele kuulub. Oletame, et Fitzeki poolt tuli süzee ning Tsokose poolt patoloogiatehniline külg.  Olen mõlema kirjutatut enne lugenud ja kohanud nii häid kui halbu raamatuid, kuid "Lahti lõigatud" on üks parimaid. See on kaasahaarav ja põnev, ei mingit pikka sissejuhatust ega tutvustust, lugeja lükatakse kohe sündmuste keskele. 
Minu arvates iseoomustab Fitzeki teoseid heas mõttes jaburdus, st, et ta suudab lood täiesti üle võlli keerata. Kui sa oled korra mõlenud, et nüüd on lagi saavutatud, siis tuleb uus pööre ning järgmine jne. Antud raamatu puhul võiks öelda, et sündmused on "teataval" (kui raamatu läbi loete, siis saate aru, miks ma selle sõna jutumärkidesse panin) määral tõepärased. 
Ma ei usu siiski, et see raamat kõigile lugejaile sobiks, sest on kohati liiga võigas ja detailine, kuid tunnistan ausalt, et mulle mõnikord meeldib selliseid üliveriseid asju lugeda. Teleekraanil ma neid vaadata ei suudaks, kuid paberil lugeda saan. Oktoober on just selline kuu, kus tänu Halloweenile hirmutavaid raamatuid soovitatakse, nii et lugege "Ära lõigatut", igati sobiv. 
Kiidusõnad ka kaanekujundusele!

pealkiri: "Ära lõigatud"
autor: Fitzek, Sebastian; Tsokos Michael
tõlkija: Viilukas, Triinu
keel: eesti
kirjastus: Helios
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 352

ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 2013)
ISBN: 9789949691647
 
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Abgeschnitten"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

*Kirjastus Helios, suur tänu teile! 
 
 
Neilt autoritelt olen lugenud veel:
 

 


06 oktoober 2020

Sandra Brown "Seeing Red"


Algus oli päris huvitav, sest kõik traditsioonilised Browni elemendid olid raamatus olemas - seksikas, vastupandamatu "paha" poiss (John Trapper), kes tegelikult on tundeline ja kannatav ning vääriti mõistetud; naine (Kerra Bailey), kes püüab olla tugev ja professionaalne ning ei julge endale tunnistada, et tunneb mehe vastu tõmmet; natuke kriminaalset ning skandaalset ja loomulikult sellist seksi, kus mees kohe teab, kuidas naist rahuldada. Puudu jäi vaid ootamatu rasedus, sest kondoomi ju loomulikult ei kasutatud. 
Ma ei mäletagi, millal viimati Sandra Browni lugesin, kuid niipalju kui ma mäletan, oli ta vanemates raamatutes ikka natuke liha ka kontide peale kirjutatud. Antud raamatu puhul jäi tunne, et autor polnud isegi viitsinud enam vaeva näha ning pani midagi eelnevate teoste põhjal kokku, sest oli vaja midagi uut avaldada ja raha saada.

pealkiri: "Seeing Red"
autor: Brown, Sandra
keel:
inglise
kirjastus:
Mass Market Paperback
formaat:
taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv:
460
ilmumisaasta: 2018 (esmatrükk 2017)

ISBN-10:
1455572098
ISBN-13:
9781455572090

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Värhängnisvolle Nähe"

Goodreadsi hinnag: 1/5 

04 oktoober 2020

Kristin Hannah "The Great Alone"



Lugu algab 1974. aastal. Ernt Allbright on Vietnami sõja veteran, kes tuli koju tagasi muutunud inimesena. Ta näeb õudusunenägusid, joob palju, on paranoiline ja armukade ning äkkvihaga vägivaldne mees. Kõik see mõjutab ta naise Cora ning kolmeteistkümneaastase tütre Leni elu. Kuna isa ei suuda pikalt ühes kohas tööl püsida, siis kolivad nad palju ja lõpuks jõuavad Alaska üksildusse. 
Loomulikult pole neil aimugi, kuidas sellises ekstreemses olukorras toime tulla, kuid naabrid on sõbralikud ja abivalmid. Cora ja Leni võetakse kiiresti omaks, kuid Ernti käitumist taunitakse. 
Alaska raske elu, üksildus ja pimedus ei mõju Erntile hästi ja ta muutub aina paranoilisemaks ning vägivaldsemaks. Lenit ta ei puutu, kuid peksab Corat. Naine ei taha meest maha jätta, sest mäletab ikka veel ennesõjaaegset Ernti ning leiab vägivallale traditsioonilisi põhjendusi, näiteks, et ta ise provotseeris meest.
Praeguseks olen lugenud nelja Kristin Hannah raamatut ja kaks neist polnud mu arvates eriti head, teised pole ideaalsed, kuid paremad. Antud raamat kuulub viimaste hulka. Viimaste peatükkideni tundus lugu usutav ja hästi kirjutatud. Lõpp oli ettearvatavalt traagiline. Autor jääb oma käekirjale kindlaks ja ei anna õnnelikku elu väärivale tegelasele ilusat elu. Leni oli aga üllatavalt rumal, mul oli raske uskuda, et juristi lapselaps nii käitub. 
Soovitada ei julge, sest perevägivald on valus teema ning seepärast pole ka raamat kerge meelelahutuslik lugemine. Kuid arvan, et see on üks autori parimaid teoseid.

pealkiri: "The Great Alone"
autor: Hannah, Kristin
keel: inglise
kirjastus: St. Martin's Press
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 440

ilmumisaasta: 2018
ISBN-10: 0312577230
ISBN-13: 9780312577230
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Liebe und Verderben"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

Samalt autorilt olen veel lugenud:

08 september 2020

Greer Hendricks, Sarah Pekkanen "Nimetu tüdruk"


Rahahädas meigikunstnik Jessica Ferris osaleb dr. Shieldsi korraldatud psühholoogiauuringus. Vastust nõudvad küsimused pole kergekaalulised,  vaid puudutavad valetamist, petmist ning kuritööle vastavat karistust. Iga vastusega mähib Jessica end üha sügavamale sisse ning lõpuks on tal (ja lugejal) väga raske eristada, kes tegelastest räägib tõtt ning kes valetab. Raamatus esitatav tõde on suhteline ja subjektiivne.
Olen maininud, et tavaliselt olen ülipopulaarsete krimkade suhtes skeptiline,  sest üleskiidetu ei pruugi mu maitsele vastata. Kõik see ei kehti "Nimetu tüdruku" kohta, mis oli üle hulga aja üks ülihea lugemiselamus. Alustasin enne magamajäämist ja ei suutnud enam käest panna.  Õnneks ei pidanud järgmisel päeval tööle minema, nii sain rahulikult lugeda ja neelasin raamatu ühe hooga läbi. Oli väga kaasahaarav ja põnev ning ettearvamatu lõpuga. 

SISURIKKUV INFO:

Olin kogu aeg arvamusel, et tegelikult oli see kahe psühholoogi omavahel kokkulepitud mäng. Lihtsalt võimuvõitlus ja katse, et kumb nad Jessicat rohkem veenda ja mõjutada suudab. Autorite valitud varianti ei osanud ma aimata. 
 
Soovitan soojalt!

pealkiri: "Nimetu tüdruk"
autor: Hendricks, Greer; Pekkanen Sarah
tõlkija: Loog, Tiiu
keel: eesti
kirjastus: Varrak
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 359

ilmumisaasta: 2020 (esmatrükk 2019)
ISBN-13: 9789985348802
  
inglise keeles: "An Anonymous Girl"
saksa keeles: "Die Frau ohne Namen"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

*Kirjastus Varrak, suur tänu teile!

07 september 2020

Stephenie Meyer "Midnight Sun" (Twilight V)

 
"Videviku" (inglise keeles "Twilight") sarja fännidele pole selles raamatus peaaegu mitte midagi üllatavat, sest "Midnight Sun" on põhimõtteliselt "Videvik" Edwardi silmade läbi. Minu jaoks mõjus uudsena vaid see, kui palju Edward kõhkles ja kahtles, enne kui end  piisavalt usaldas ning järele andis. Kahjuks kadus uudsus umbes poole raamatu peale ära ja saja-aastase vampiiri maailmavalu muutus tüütuks. 
Siiski ei kahetse ma ei selle raamatu ostmist ega ka lugemist, sest ohh, milline nostalgialaks see oli. Olin sarja tohutu fänn, kuid viimasest lugemises on möödas kaksteist aastat ja see on piisav aeg detailide unustamiseks. Tookord oli mul "Twilight" peaaaegu peas, nii, et vahetult lugedes, oleksin kindlasti pettunud olnud. 
Kirjutan samamoodi nagu viimase (mitte) Potteri raamatu puhul. Tean, et paljud olid pettunud, kuid minu jaoks oli see tore taaskohtumine vanade sõpradega, kellest polnud juba üle kümne aasta midagi kuulnud. Istusin maha, veetsin nendega mõned tunnid ja siis läksin, teades, et me enam kunagi ei kohtu, lahku.  Südamesse jäi aga soe tunne, et jälle kord nägime.

pealkiri: "Midnight Sun"
autor: Meyer, Stephenie
keel: inglise
kirjastus: Little, Brown Books for Young Readers
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 662

ilmumisaasta: 2020
ISBN-10: 031670704X
ISBN-13: 9780316707046
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Biss zur Mitternachtssonne"

Goodreadsi hinnag: 3/5 



06 september 2020

Hilary Mantel "Aeg äratada surnud" (Thomas Cromwell II)


Triloogia teine raamat, milles Anne Boleyn langeb ja Thomas Cromwell tõuseb. Anne ei suutnud Henryle lubatud-soovitud poega sünnitada, neil on küll tütar, kuid ülejäänud rasedused lõppesid nurisünnitustega. Kuningas leiab Jane Seymouri näol endale uue silmarõõmu ja annab Thomas Cromwellile käsu Annest lahti saada. Ajaloost on teada, et see Thomasel ka õnnestus. Anne hukatakse ja Henry VIII on vaba uuesti abielluma.
Lugesin vahetult ka esimese osa "Wolf Halli" uuesti üle ja alles nüüd suudan Manteli kirjanikuna armastada. Esimene kord lugesin seda viis aastat tagasi ja siis polnud eriti vaimustuses. Usun, et põhjus oli taustateadmiste puuduses, sest kui tegelastes ei orinteeru, siis on raske sisule keskenduda. Sel korral võin julgelt öelda, et mulle meeldis autori stiil väga, nautisin ta oskust sõnu seada. Soovitamisega olen siiski pigem ettevaatlik.

pealkiri: "Aeg äratada surnud"
autor: Mantel, Hilary

tõlkija: Suursalu, Karin
keel: eesti
kirjastus: Pegasus
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 352

ilmumisaasta: 2014
ISBN-13: 9789949531950
 
inglise keeles: "Bring Up The Bodies"
saksa keeles: "Falken"
Goodreadsi hinnag: 4/5


Samalt autorilt olen lugenud veel:
Hilary Mantel "Wolf Hall" 



04 september 2020

Sherrilyn Kenyon "Seize the Night" (Dark-Hunter VI)


Raamatu kaks peategelast on Valerius Magnus ja Tabitha Devereaux. Esimene neist on surematu rooma aadlik, nn. tume kütt (dark-hunter), teine vampiirikütt. Neil pole mitte midagi ühist ja vastandid teatavasti tõmbavad.
Kaksteist aastat tagasi oli mu elus "paranormaalsete armastusromaanide" lugemise periood. Üks tookord avastatud autoritest oli Sherrilyn Kenyon ja tema nn. tumedate küttide sari. Kuigi olen oma riiuleid aastate jooksul tõsiselt sorteerinud, on mõned tolleaegsed lemmikud veel alles ning käesolev on üks neist. Ma ei oska öelda, kuidas on seda üksikraamatuna lugeda, st ilma igasuguste taustateadmisteta, kuid peaks sobima küll.
Olen seisukohal, et seesugusele meelelahutuskirjandusele ei pea ülevalt alla vaatama. Sügavust ja loogikat pole neist tõesti mõtet otsida, kuid nad on hea vaheldus ja aitavad välja, kui aju midagi tõsisemat vastu ei võta. 

pealkiri: "Seize the Night"
autor: Kenyon, Sherrilyn
keel: inglise
kirjastus: St. Martin Paperbacks
formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 325

ilmumisaasta: 2005 (esmatrükk 2004)
ISBN-10: 9780312992439
ISBN-13: 0312992432
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Geliebte des Schattens"

Goodreadsi hinnag: 4/5

23 august 2020

Kristin Hannah "Firefly Lane" (I)



Loo keskmes on kaks sõbrannat, Kate Mularkey ja Tully Hart kes kohtusid 1974. aastal. Mõlemad olid tollal teismelised.
Tully elas koos vanaemaga, ta ema hulkus koos hipidega ringi ja isast polnud midagi teada. Kate pärines traditsioonilisest kodust. Tüdrukud sõbrunevad ning suudavad oma sõprust hoida aastakümneid. Selle aja jooksul saab Tullyst edukas saatejuht ja Kate'ist koduperenaine.
Raamat algab matustega ning kui ma oleksin teadnud, et kadunuke on minu vanune naisterahvas, siis oleksin lugemata jätnud. Lõpetades oli esmane instinkt sellele Goodreadsis kohe viis punkti panna, aga siis hakkasin mõtlema - kas see, et raamat mu ämbrite kaupa pisaraid valama paneb, teeb selle kohe automaatselt heaks? Vastus on eitav, sest umbes viimases kolmandikus käisid tegelased mulle tõsiselt närvidele. 
Mulle meeldis lugeda, kuidas tüdrukutest sõbrannad said, nad kolledžis end leidsid, esimesed töökohad said ja ametialaselt arenesid. Kui Kate jäi pärast esimese lapse sündi koduseks, siis Tully tegi samal ajal televisioonis karjääri. 
Kahjuks ei arenenud ühest hetkest kumbki peategelane enam üldse edasi.  Aeg möödus, aga Kate-Tully ei muutunud üldse, jäi mulje, et nad kordavad kogu ühtesid ja samu (valesid) käitumismustreid. Näiteks ütles Kate Tullyle mitmeid kordi, kuidas oma tütrega Marah'ga (mitte)käituda, kuid Tullyle ei jõudnud see kuidagi kohale. 
Teiseks, Kate'i haigus ja suremine. Tahaks ju mõelda, et kui inimene sureb, siis jääb temast midagi maha, midagi erilist, mille järgi teda mäletada, märk sellest, et elu polnud mõttetult elatud. Kate'le autor seda võimalust ei andnud. Ta oli kolme lapse ema ja koduperenaine ning  teda esitatakse lugejale nii, et tema elus polnudki muud kui tütrega jõukatsumine, poes käimine, pesupesemine ning kõhklused, et äkki abikaasa Johnny armastab ikkagi veel Tullyt. Siis avastatakse Kate'l rinnavähk ning ta sureb. Kõik.
Kolmandaks, kas on tõesti usutav, et isegi kui te olete oma lähedasest sõbrannast suure tüliga lahku läinud, siis ei võta sa oma surmava haiguse diagnoosi saades ühendust ja ei püüa ära leppida? Või kui sina seda ei tee, ütleb keegi su lähedastest sõbrannale? Raamatus aga täpselt nii oligi. Kate oli juba kuid haige, kuid lõpuks helistas ta Tullyle alles siis kui ta juba tõesti suremas oli. 
Neljandaks ning seda on raske kirjutada, aga kuigi kirjanik rõhutas mitmeid kordi, kui lähedased sõbrannad Kate ja Tully on, siis polnud see veenev. Mulle tundus pigem, et Tully teeb ja käsutab ja Kate järgneb. Kas selline on tõeline sõprus? 
Kokkuvõttes hoidis see raamat mind lugemas ja pani nutma ka, aga heaks ma seda nimetada ei saa. 

pealkiri: "Firefly Lane"
autor: Hannah, Kristin
keel: kirjastus: St. Martin's Griffin
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 499

ilmumisaasta: 2009

ISBN-10: 
0312537077
ISBN-13: 9780312537074

eesti keeles: "Jaanimardika tee"
saksa keeles: "Immer für dich da"

Goodreadsi hinnag: 2/5 


09 august 2020

Kazuo Ishiguro "Kui me olime orvud"

Inglane Christopher Banks elas oma lapsepõlves koos vanematega Hiinas ja tal oli jaapanlasest sõber Akira. Christopheri isa töötas oopiumiäriga tegelevas suurfirmas ning ema kritiseeris brittide narkoäri. Pärast vanemate ootamatut kadumist ning arvatavat hukkumist, saadetakse orvuks jäänud poiss tagasi Inglismaale. 1937. aastal tuleb nüüd edukas detektiiv Banks Shanghaisse tagasi, et lõpuks ometi välja selgitada, mis ta vanematega tookord juhtus.  
Võiks arvata, et tegemist on väga lihtsa looga - laps jääb orvuks, kolib läbisugulase juurde elama, saab suureks kasvades oma elu järje peale ning teeb karjääri, kuid pole oma vanemaid unustanud ning läheb lapsepõlvekoju vastuseid otsima. Kuid tegemist on siiski Ishiguro teosega ja seepärast pole kõik alati nii, nagu esmapilgul näib, sest kirjanik oskab väga meisterlikult lugejat vales suunas vedada. 
Christopheri tagasipöördumine Hiinasse on kummaline, lugedes aimad, et midagi on valesti ja mõistad, et ta ei saa olukorrast õigesti aru. Kuna autor ei anna küsimusele "miks" mitte mingit vastust, siis on sinu kui lugeja asi, see vastus leida. Lugesin pärast raamatu lõpetamist ka teiste arvamusi ning Banksi käitumist Shanghais tõlgendati väga erinevalt. Mina defineerisin selle Christopheri soovmõtlemiseks. Ta tahtis nii väga oma lapsepõlve idülli tagasi minna ning vastuseid leida, et ei tõlgendanud olukorda enam objetiivselt, vaid just läbi soovi prisma. Samas on "taaskohtumisele" Akiraga ju loogiline selgitus, et kui aastakümneid on mööda läinud, siis pole enam inimese nägu täpselt meeles ja võib tuttava võõraga segamini ajada?
Raamatu ajalooline aspekt meeldis mulle väga, kuid ma ei soovitaks seda esimeseks Ishiguroks, sest see pole mu arvates nii hea kui teised, mida ma temalt lugenud olen. Alustada võiks näiteks "Päeva riismetest". Siiski tähendab "pole nii hea" antud autori puhul head lugemiselamust.

pealkiri: "Kui me olime orvud"
autor: Ishiguro, Kazuo
tõlkija: Varik, Aet
keel: eesti

kirjastus:
Varrak
formaat:
kõvakaaneline
lehekülgede arv:
349
ilmumisaasta:
2019 (esmatrükk 2000)
ISBN:
9789985347805

inglise keeles: "When We Were Orphans"
saksa keeles: "Als wir Waisen waren"

Goodreadsi hinnag: 3.5/5 

*Kirjastus Varrak, suur tänu teile!

 

29 juuli 2020

Deborah Feldman "Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"


Deborah Feldman (sünd. 1986) kasvas üles oma vanavanemate juures, New Yorgi ülikonservatiivses satmar hassiidide (Satmar Hasidic) juudi kogukonnas. Ta ema oli kogukonnast välja heidetud ning vaimse puudega isa polnud võimeline tütre eest hoolitsema. Autor kirjeldab nii lapsepõlve- kui nooruse- ja abieluaastaid ajani, mil tal õnnestus perekonnast lahti murda ja abikaasast lahutada. Kirjelduse põhjal võiks arvata, et ta oli kogukonnast lahkudes vähemalt keskealine, kuid tegelikult vaid 24-25. Ta oli abielludes 17. aastane ja emaks saades 19. Pärast abielulahutust jäi poja hooldusõigus talle ja praegu elavad nad Saksamaal Berliinis. 
Seda juutide kogukonda iseloomustavad eraldatus ümbritsevast ning väga kindlad ja ranged reeglid.  Niisugust käitumist põhjendatakse arusaamaga, et Teise maailmasõjaaegse holokausti põhjustas juutide liigne ühiskonda sulandumine, st kui end kindlalt eradi hoida ja usureeglitest kinni pidada, siis sellist juutide massihävitamist enam ei tule. Deborah meenutab, et ta vanaisa perekond oli enne Teist maailmasõda täiesti tavaline juudi tavaline pere, kuid pärast koonduslaagri üleelamist ning lähedaste kaotust, vanaisa muutus. Kui aus olla, siis saan selle põhjenduse alusel aru, miks inimesed niivõrd konseravatiivse ja piiratud usulahu poole pöörduvad. Ei õigusta, kuid mõistan.
Ranged reeglid kehtisid loomulikult ka lastele ja noortele, kuid "appi, kuidas nii saab" efekti tekitasid minus hoopis need, mis puudutavad abielu.
Abielus naised ajavad juuksed maha ning kannavad parukat, sest vaid nii on kindel, et ükski juuksekarv näha pole. Menstruaalveri ning seega ka menstrueeriv naine on räpased ning mees võib naisele uuesti läheneda alles siis, kui teatud arv päevi pole ühtegi tilka verd tulnud ja naisel puhastatavas vannis käidud.
Noori tüdrukuid hoitakse oma keha osas nii saladuses, et Deborah'l ei tulnud pähegi end lähemalt uurida. Nii oli ta abieluõpetusetundides ahastuses, sest ei teadnud endal sobivad "auku"'olevat.
Deborah ja ta mehe abielu sai väga vale alguse, sest esimene vahekord ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Loomulikult teadsid sellest ebaõnnestumisest juba järgmisel hommikul kõik ja läks kuid, enne kui seksuaalakt õnnestus. Abielunaisena oli Deborah'l oma mehe ees kohustus igal reedel vahekorras olla, (loomulikult siis kui ta puhas on), sõltumata siis sellest, kas tahab või mitte. Ta võrdleb oma meest kiimas koeraga, kes end tema, kui mööbli najal nühkimas käib.
2006. aastal kolisid nad perega Airmonti New Yorgi osariigis ja Deborah hakkas abikaasa eest varjates, Sarah Lawrence Kolledžis inglise kirjandust õppima. Koolis käies rikkus ta riietumisreegleid ning pani salaja hoopis teksad jalga ning lasi juustel paruka all kasvada. Kuna nende poeg pidanuks kolme aastasel religiosses koolis õppima hakkama, siis otsustas Deborah koos pojaga kogukonnast lahkuda ja tegi oma otsuse 2010. aastal teoks.
"Unorthodox" on mõnes mõttes väga sarnane Tara Westoveri raamatuga "Educated", sest mõlemad räägivad väga äärmuslikest elustiilidest. Julgen öelda, et kui meeldis üks, siis peaks ka teine sobima. Seegi raamat tekitas pärast ilmumist ta endises kogukonnas suurt pahameelt ning liikmete sõnul on see valesid täis. Läbi lugedes saan täiesti aru, miks ta eksmees vihane on.
Loodan ma väga, et ta kirjutab raamatu ka sellest, kuidas ta uus elu Saksamaal alguse sai. Oleks huvitav ta kohanemisest lugeda.

pealkiri: " Unorthodox: The Scandalous Rejection of My Hasidic Roots"
autor: Feldman, Deborah
keel: inglise
kirjastus: Simon Schuster
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 272

ilmumisaasta: 2012
ISBN-10: 1439187010
ISBN-13: 9781439187012
  
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Unorthodox"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

PS. Netflixi pealt jookseb samanimeline sari, mis sai inspiratsiooni käesolevast raamatust, kuid polevat üksühele. Ma pole sarja vaadanud ja seepärast ei oska täpsemalt kommenteerida.

28 juuli 2020

Stacey Hall "The Familiars"


Raamatu sündmused viivad meid 17. sajandi Inglismaale, kus noor lapseootel naine Fleetwood Shuttleworth jälgib ärevusega oma raseduse kulgu, sest ta eelmised rasedused on alati katkenud, kuid perre on pärijat vaja.
Ühel päeval leiab ta oma mehe asjade seast arsti kirja, milles viimane avaldab arvamust, et naine ei ela praegust rasedust/sünnitust üle. Paanikas Fleetwood tormab kodust välja ja juhtub metsas kokku Alice Gray nimelise naisega, kes hiljem pakub end välja kogenud ämmaemandana. Fleetwood haarab sellest kui viimasest õlekorrest ning palkab Alice'i tööle.
Samal ajal hakkab piirkonnas hargnema nõiajaht ning Alice on üks süüdistavatest. Ta arreteeritakse ning pääseb vabaks vaid tänu Fleetwoodi kinnisideele, et Alice abita ta sellest sünnitusest elusalt välja ei tule.
Lugedes tundus see nõidade asi mulle väga tuttav ning wikist fakte kontrollides, selgus, et olin kunagi sellest BBC dokumentaali vaadanud. Nimelt toetub Stacey Hall ajalooliselt tuntud ning väga hästi dokumenteeritud nõiaprotsessile, mis leidis aset 1612. aastal Lancashire'is, Inglismaal. Kahtteist inimest süüdistati nõiduse abil mõrvade toime panemises. Neist üks suri vangistuses juba enne kohtuprotsessi, kümme mõisteti süüdi ja surma poomise läbi, üks (Alice Gray) osutus süütuks. Kuus nö. nõida olid pärit kahest (rivaalitsevast) perekonnast ning süüdistusedki tulid peresiseselt.  See oli ka esimene kord, kus toetuti lapse sõnadele.
Lugu algas huvitavalt, kuid kahjuks ei suutnud lõpuni taset hoida. Fleetwoodi kinnisideed, et Alice on ainuke, kes teda aidata suudab, saan ma veel mõista, sest meeleheide ja ärevus suudab inimestega kummalisi asju teha, kuid ma ei saanud aru, miks see "sureb sünnitusel" liin niisuguse lahenduse sai.
Lugu siis selline, et armastaval abikaasal oli samal ajal kõrvalt ka armuke, kes oli samuti rase. Kui Fleetwood mehe käest kirja kohta vastust nõudis, oli viimasel sobiv vastus valmis, et kiri polnud üldse tema kohta, arst rääkis armukese tervisest. Arst polnud ju kunagi Fleetwoodi näinudki, aga kuna mehel oli vaja head nime hoida, siis nimetas ta armukest arsti külaskäigu ajal oma abikaasaks. Ta olevat püüdnud tolle naisega pärijat saada, kuna ta ei suutnud enam vaadata, kuidas Fleetwood pärast igat raseduse katkemist kannatab.
Fleetwood jäi kõike muidugi uskuma, kuid mulle tundus see paras jura. Esiteks, kuidas talle ei tulnud endale pähe, et oot, ma pole ju arstiga kohtunudki, järelikult ei saa see kiri minu kohta käia. Teiseks "ma ei tahtnud sind kannatamas näha" sobib tänapäeva, aga 17. sajandil poleks vist küll ühtegi pärijat ihkavat meest seganud ja üleüldse kõlab kui mugav vabandus armukese pidamiseks.
Kokkuvõttes oleks võinud paremini, aga autoril on mu silmis potensiaali. (Mitte)soovitamise osas ei oskagi lõppsõna öelda, sest algus meeldis mulle väga. Selles oli mitmeid huvitavaid teemaarendusi ning tegelasi, kuid lõpp rikkus mu jaoks asja ära. Ma ei saa oma arvamuses kuidagi ei üle ega ümber faktist, et see armukese asi sai just seesuguse selgituse. Ei teagi, mida ootasin, aga midagi muud.

pealkiri: "The Familiars"
autor: Hall, Stacey
keel: inglise
kirjastus: Mira Books
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 384

ilmumisaasta: 2019
ISBN-10: 0778309010
ISBN-13: 9780778309017
 
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 2/5