Melissa Albert "The Children"

Kuulus lastekirjanik Edith Sharpe elas oma mehe ja kahe lapsega sügaval metsa sees ning lõi oma lugejate jaoks imelise võlumaailma, mille peategelasteks olid ta oma lapsed. Raamatusari jäi lõpetamata, sest Edith koos abikaasaga hukkusid tulekahjus, lapsed õnneks pääsesid.

Aastakümneid hiljem kirjutab tütar Guinevere oma lapsepõlvest raamatu. See protsess tuletab lapsemälestused meelde ja nii saab ka lugeja teada, mis seal metsamajakeses tegelikult juhtus.

Pettusin. Sisekirjelduse järgi ootasin hoopis midagi muud. Polnud ei põnev ega hirmus, pigem laialivalguv ja segane.

Kuid annan plusspunktid selle eest, et autor kirjeldas, mis juhtub, kui fännide nägemuses pärielu ja väljamõeldu segamini lähevad. Siin tegi ema kirjanikuna, kas teadmatusest või hoolimatusest ülisuure vea ning kirjutas oma lapsed raamatutegelasteks. Ta ei muutnud laste juures midagi, jättis neile isegi samad nimed. Andunud fännid hakkasid nende koju tungima ning ei suutnud mõista, et need on päris lapsed, kes ei taha lugejatega suhelda. 

Mulle meenus netiavarustest hiljuti nähtud videod, kus "Videviku" lugejate noorem põlvkond ei jäta filmis kasutatud Cullenite maja praegusi elanikke rahule. Vaatamata eravaldust märgistavatele siltidele, püüavad nad ikka majale lähemale hiilida ja ei mõista, miks omanikud tähelepanust vaimustuses pole.

Pigem siiski ei soovita.

pealkiri: "The Children"

autor: Albert, Melissa

kirjastus: William Morrow
lehekülgede arv: 416

ilmumisaasta: 2026

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: Mutters Kinder

Goodreadsi hinnag: 2/5 

Simone St. James "The Book of Cold Cases"

Nelikümmend aastat tagasi tapeti Oregonis, Claire Lake's püstolilaskudega kaks meest. Politsei pidas süüdlaseks noort ja rikast Beth Greeri, kuid naine tunnistati kohtus süütuks ning õiget mõrvarit pole siiani üles leitud.

Shea Collins peab true crime kodulehte ning Bethiga oma töö kaudu kohtudes (Shea töötab arstikabineti vastuvõtus) otsustab ta käest intervjuud küsida. Viimane on nõus ning nii saab alguse kõhedusttekitav tondilugu, sest minevik on Bethi kodus reaalselt esindatud - majas pole seitsmekümnendatest alates midagi muutunud ning endised elanikud pole vist samuti välja kolinud.

Raamat algas huvitavalt ning kaasahaaravalt, kuid poole peal muutis lugu suunda ning minu jaoks oli see suur pettumus, sest edasine oli ettearvatav. Lõpuks läks see küll algsele rajale tagasi, aga selleks ajaks oli juba liiga hilja ja mu arvamus teosest langenud.

Autori kirjutamisstiil mulle iseenesest meeldis ja arvan, et loen ta kirjutatut veel.

pealkiri: "The Book of Cold Cases"

autor: St. James, Simone

kirjastus: Berkley
lehekülgede arv: 344

ilmumisaasta: 2022

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Alice Feeney "Daisy Darker"

Daisy Darker on väga eriline - ta sündis katkise südamega, mistõttu võib ta iga hetk surra. Perekonda kuuluvad veel isa Frank ja ema Nancy, kaks vanemat õde, Rose ning Lily ja vanaema ehk Nana. Kõrvaltvaadates tundub kõik ilus, kuid tegelikult on tegemist väga düsfunktsionaalse perekonnaga, kus ei ole ühtegi meeldivat inimest.

Nana sünnipäev on 31. oktoobril, mil Usas tähistatakse Halloweeni. Terve pere (lisandunud on endine naabripoiss Conor ja Lily tütar Trixie) tuleb koju ta 80ndat sünnipäeva pidama. Kunagi ennustati Nanale, et ta ei ela kauem, kui kaheksakümne aastaseks ja nii ei tule lugejale erilise üllatusena, kui ta täpselt keskööl sureb. Kuid lisame nüüd siia, et Nana maja asub üksikul saarel, kust ei ole tõusu pärast veel tunde võimalik lahkuda ning tegemist polnud loomuliku surmaga, vaid hoopis mõrvaga. Hakkab juba looma, eks ju? 

See on raamat, mida tuleks lugeda ühe hooga, mitte jupikeste kaupa, sest vaid nii on lugu kõige mõjuvam. Mina lugesin mitmel päeval ja natuke kahetsen oma valikut, sest nii oli mul aega loetu üle järelemõelda ja analüüsida. 

Lõpus on kolm suurt avastust. Autor on saanud inspiratsiooni ühes väga kuulsast kriminullist ja toda teost hästi tundes, polnud "Daisy Darker" mõnes mõttes nii suur üllatus, kui autor võibolla lootis. Teise arvasin samuti ära, kuid kolmas tuli tõepoolest üllatusena. 

Soovitan, see oli mõnusalt hirmutav ja köitev raamat.

pealkiri: "Daisy Darker"

autor: Feeney, Alice

kirjastus: Flatiron Books
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 352

ilmumisaasta: 2022
ISBN-10: 1250877067

ISBN-13: 9781250877062

eesti keeles: "Daisy Darker"
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4/5

Stephen King "Bag of Bones"

Kirjanik Mike Noonani naine Jo sureb ootamatult. Abikaasa kaotamine on igal juhul valulik, kuid Mike saab alles pärast Jo surma teada, et naine ootas last ja oli seda uudist tema eest saladuses hoidnud. Põhjust miks, pole enam kellegilt küsida.

Järgneva nelja aasta jooksul ei suuda leinav Mike oma elu järje peale tagasi saada, ta ei suuda enam kirjutada ning näeb painavaid õudusunenägusid. Lõpuks otsustab ta oma suvemajja Sara Laughs'i (Sara naerab) minna. 

Saabumise hetkest alates tundub talle, et ta pole majas üksi. Teda kummitavad nii Sara (20. sajandi alguses samas piirkonnas elanud mustanahaline laulja) kui ka Jo. Kummalisel kombel lepib Mike olukorraga ja ta elu näib isegi paranevat. Ta tutvub üksikema Maddie ja viimase tütre Ki-ga ning suudab uuesti kirjutada.

"Bag of Bones" on (liiga pika) tondijutt. Stephen King on meister igasugu kirjelduste peale, kuid antud raamatus pani ta mu kannatuse ülipikkade õudusunenägude ja ménage à trois steenidega tõsiselt proovile. Neist stseenidest ülelibisedes, jäi alles päris korralik raamat. Mitte mu lemmik, aga hea. 

 

pealkiri: "Bag of Bones"
autor: King, Stephen
keel: inglise

kirjastus: Simon & Schuster Inc.
formaat: taskuformaadis pehmekaaneline
lehekülgede arv: 736
ilmumisaasta: 1999 (esmatrükk 1998)
ISBN-10: 067102423X 
ISBN-13: 9780671024239

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Sara"

Goodreadsi hinnang: 3.5/5  

 

Samalt autorilt olen lugenud veel:

Stephen King "Later" 

Stephen King "Mr. Mercedes" (Bill Hodges I)

Stephen King "The Institute"  

Stephen King "Needful Things"

Stephen King "The Outsider" 

Stephen King "The Gunslinger" (Dark Tower I) 

Stephen King, Richard Chizmar "Gwendy's Button Box" 

Stephen King "Pet Sematary"

Stephen King "It" 

Stephen King "Doctor Sleep"

Stephen King "The Shining"  

Stephen King "The Revival"  

Stephen King "Joyland"

 

Stephen King "Later"

Jamie Conklin on väike poiss, kes näeb vaime ja saab nendega rääkida (jah, täpselt nagu tolles filmis).  Kuna surnud ei valeta, siis saab nende käest igasugu asju küsida. Näiteks vestleb ta surnud kirjanikuga tema saaga lõpuraamatust, sest mees suri enne ära kui jõudis oma sarja lõpuni kirjutada ja otsad kokku tõmmata. Surnud pommipanija käest uurib ta, kuhu ta oma viimase pommi jättis.

Kui tavaliselt kaovad vaimud pärast surma umbes kolme päeva jooksul, siis see pommipanija oma ei kavatse kuhugi minna ja jääb Jamiet kummitama (siinkohal meenus mulle Joe Hilli "Südamekujuline karp"). 
Kuigi Jamie ütleb mitmel korral, et tegemist on õudusjutuga siis see hirmutamise osa jäi nõrgaks. Ma andsin siiski hea hinnagu, sest leidsin raamatust täpselt seda, mida tol hetkel otsisin - ühe õhtupooliku endassehaarvat lugemist. 

 

pealkiri: "Later"
autor: King, Stephen
keel: inglise

kirjastus: Hard Case Crime
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 272
ilmumisaasta: 2021
ISBN-10: 1789096499

ISBN-13: 9781789096491

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Später"

Goodreadsi hinnang: 4.5/5  

 

Samalt autorilt olen lugenud veel:

Stephen King "The Institute"  

Stephen King "Needeful Things"

Stephen King "The Outsider" 

Stephen King "The Gunslinger" (Dark Tower I) 

Stephen King, Richard Chizmar "Gwendy's Button Box" 

Stephen King "Pet Sematary"

Stephen King "It" 

Stephen King "Doctor Sleep"

Stephen King "The Shining"  

Stephen King "The Revival"  

Stephen King "Joyland"

 

Grady Hendrix "The Southern Book Club's Guide to Slaying Vampires"

 

Patricia, Slick, Kitty, Grace ja Maryallen on Charlestoni koduperenaised, kes otsustavad luua oma raamatuklubi. Loetavate raamatute hulka kuuluvad enamasti sopakad ja seeriamõrvareid käsitlev true-crime. 

Igapäevane elu on rahulik, kuni Patricia naaber, eakas vanem naisterahvast teda ründab ja kõrva küljest tüki ära hammustab. Tänu vahejuhtumile kohtab Patricia naabri sugulast James Harrist, kes õnnetu kutsika kombel abi vajab. Patricia ei suuda keelduda ja varsti on James nende majas ja raamatuklubis tihe külaline. Ta on vaatamata oma haigusele, mis ta päikesepaistele tundlikuks teeb, väga karismaatiline tegelane. Ainuke, keda ta enda poole võita ei suuda, on Patricia ämm, kes Jamesi nähes vaid mingist  Hoytist, laste kadumisest ja isa surmast, jahub.

Väga omapärane raamat, lugesin ega teadnud, kas peaksin nutma, naerma või hirmu tundma. Ühelt poolt on see Draculast inspiratsiooni saanud (mitte kuigi hirmus) õudukas, aga samas oskab autor ka ühiskonna valupunkte välja tuua ja tal on terav sulg. Näiteks see, et nii kaua kui kannatajateks on halvast piirkonnast pärit mustamahalised lapsed, ei huvita see kedagi. Kaoks aga valge laps, oleks kohe laiem avalikkus teadlik ja mures.

See on ka ood koduperenaistele, kelle töid ja tegemisi ei väärtustata. Ikka on ju arusaam, et nad ei tee päevade kaupa midagi ja lihtsalt logelevad. Antud raamatus märkavad just koduperenaised seda, mis teistel kahe silma vahele jäänud ja tegutsevad.

Ainuke etteheide oleks, et kohati kippus natuke venima, aga muidu meeldis mulle väga ja soovitan teilegi.

pealkiri: "The Southern Book Club's Guide to Slaying Vampires"

autor: Hendrix, Grady

keel: inglise

kirjastus: Quirk Books

formaat: e-raamat

lehekülgede arv: 410

ilmumisaasta: 2020

ISBN-10: 168369144X

ISBN-13: 9781683691440

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Southern Gothic - Das Grauen wohnt nebenan"

Goodreadsi hinnang: 4.5/5 

Michelle Paver "Wakenhyrst"

1913. aastal leidis Inglismaal aset mõrv, millel polnud mitte mingit loogilist põhjendust. Lugupeetud härrasmees, Edmund Stearn lihtsalt astus ühel päeval majast välja ning tappis inimese. Juhtunut nägi pealt ta kuueteistkümneaastane tütar Maude, kes pole siiani omapoolset kommentaari andnud. Isa pandi hullumajja, kus ta hakkas pilte maalima.

1966. aastal tärkab tookordsete sündmuste vastu uuesti huvi, sest isa maalid on vahepeal kuulsaks saanud ja reporterid tüütavad Maude'i lootuses mõrva kohta vastuseid saada. Esialgu on ta igasuguste intervjuude vastu, kuid lõpuks otsustab rahapuudusel, oma loo ära rääkida.
Me liigume päris algusesse ning meenutustes vahelduvad Maude'i mälestused isa päevaraamatute sissekannetega. Läbi tütre silmade avaneb pilt kodust, mida valitseb türannist isa ning kus emal pole mingit sõnaõigust. Küll peab ta igal ööl abielunaise kohustusi täitma ning sellest tulenevaid lapsi kandma ja matma. Viimase sünnituse puhul andis arst isale valida, kas päästa naine või laps, sest mõlemat poleks saanud ja isa otsustas lapse kasuks. Imik suri pärast ristimist.

Päevaraamatutest kujuneb pilt endast heal arvamusel mehest, kes peab naisi endast madalamaks. Nad on rumalad olendid, kes sobivad vaid ta seksuaalseid vajadusi rahuldama, sest tervisele pole ju hea, liiga pikalt vahet pidada.
Ühel oma jalutuskäigul leiab Edmund keskajast pärit kuradit kujutava maali. Samm-sammult hakkab ta uskuma, et pildil olev deemon on lahti pääsenud ja majja tulnud. Ta päevikus on kirjas kõik püüded seda olendit takistada ning kõige lõpuks ongi eksortsism ehk mõrv ainuke lahendus. 

Goodreadsis oli see paigutatud õudukate alla, kuid minu jaoks on see pigem raamat hulluksminemisest. Oli stseene, kus oleks võinud tõesti arvata, et "miski" majas ringi liigub, kuid samahästi võib ka oletada, et isa hullumeelsus mõjub ka tütrele. Kuna Maude süüdistas isa endale tähtsate asjade kaotamises ja otsis võimalusi kätte maksta, siis oli õhus ka võimalus, et tema tegi neid asju isa kiusamiseks.
Olgu, kuidas on, aga minu jaoks oli "Wakenhyrst" kummaline, aga väga kütkestav lugemiselamus. Alustasin ja käest panna enam ei saanudki. Loed ja kurvastad, vihastad ning vangutad pead. Isa tegelaskuju pole ma siiani peast välja saanud, sest ma ei suuda otsustada, kas ta oli loomult paha või oma kasvatuse vili.

pealkiri: "Wakenhyrst

autor: Paver, Michelle

keel: inglise

kirjastus: Head of Zeus

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 385
ilmumisaasta: 2019

ISBN-10: 1788549570
ISBN-13: 9781788549578
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5 

Luca D'Andrea "Kurja loomus"

Jeremiah Salinger on New Yorgist pärit filmistenarist, kelle naine Annelise kasvas üles väikeses, Põhja-Itaalia, Alto Adige/Lõuna-Tirooli piirkonnas asuvas Sibenhochi mägikülas. 2012. aasta detsembris otsustavad nad mõneks kuuks aja maha võtta ja kolivad koos tütre Claraga Siebenhochi.
Kohapeal olles, märkab Jeremiah taevas tulipunast helikopterit, millest areneb idee teha uus dokumentaalsari kohalikust Dolomiitide Mäepäästeteenistusest. Kahjuks juhtub "Mägede inglite" filmimise käigus traagiline õnnetus, mille ainsaks ellujääjaks on Salinger.
Meest vaevavad süütunne ning meenutused mägedes elutsevast Koletisest. Ta ei leia kuskilt rahu ning kui ta kuuleb 1985. aastal Bletterbachi kanjonis aset leidnud kolmikmõrvast, mille sooritajat pole senini tabatud, siis hakkab ta seda juhtumit oma käe peal uurima. Kohalikud ei taha aastate eest toimunust rääkida, kuid järk-järgult jõuab ta ikkagi tõeni.

Raamat võidab hästi valitud tegevuskohast. Ühelt poolt mägiküla, väike kogukond, kus kõik tunnevad kõiki, võõraid omaks ei võeta ning toimib elanike vaheline ringkaitse. Teisalt kohalik loodus ja mäed, mille taustal inimene tundub nii väikse ja vähetähtsana. Täiesti usutav, et neis mägedes võib midagi ebaloomulikku peidus olla.
Minu esimene etteheide tuleb aga kaaneteksist.* Nimelt on seal märgitud, et lõpplahendus tuleb viimastel lehekülgedel ja just siis tulebki, nagu lubatud, suur pööre. Siinkohal on aga rõhk "nagu lubatud", sest sisututvustuse põhjal oskasin seda juba oodata ja üllatusmoment kadus.
Teiseks segas mind see pidev tähtede loendamine. Lapsevanemana saan aru, aga lugejana läks lõpuks natuke tüütuks. 

Huvitav raamat oli, autor jooksutas mind nii ühes kui teises suunas ning kohati olin žanripaigutuse osas päris nõutu. On see siis pigem õudukas või kriminull? Lugege teiegi ja saate ise teada. 

Mina lugesin eelkoopiat, kuid just ilmunud raamatu andmed on:

pealkiri: "Kurja loomus"
autor: D'Andrea, Luca

keel: eesti

kirjastus: Varrak 

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 384
ilmumisaasta: 2019

ISBN: 9789985347164
  

inglise keeles: "Beneath the Mountain"

saksa keeles: "Der Tod so kalt"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

*Mul puuduvad andmed, kas see lause jäi lõppvariandile sisse või mitte.

***Suur tänu kirjastusele Varrak!***

Stephen King "The Institute"

"The Institute" on Stephen Kingi uusim teos. Läksin ilmumise päeval poodi, ostsin ja kohe ka lugesin. Ma ei saa lubada, et järgnev tekst mingilgi moel sisu ei avalda, seepärast lugege edasi vaid omal vastutusel. 
Neile, kes on vaadanud telesarja "Stranger Things", tuleb raamatu sisukirjeldus väga tuttav ette - on olemas salajane (valituse poolt finantseeritud), mille töötajad röövivad eriliste võimetega lapsi ja teevad nende peal katseid. Raamatu peategelaseks on üliandekas Luke Ellis, Instituudi töötajad tapavad ta vanemad ja viivad poisi endaga kaasa.
Seda tüüpi raamatuid kirjutaval autoril on mu arvates kaks võimalust. Esiteks, kas ta teeb õudust tekitava elemendi lugejale piltlikult öeldes puust ja punaseks või siis annab vaid suuna kätte ja laseb neil endil hirmuäratavat ette kujutada.
Antud raamatu puhul on härra King läinud viimast teed. Esmapilgul tundub see võrreldes mõne ta teise raamatuga isegi leebe. Ma ei ütle, et see kuidas Instituudi töötajad lastega käituvad või milliseid eksperimente tehakse, oleks kerge lugemine, kuid järele mõeldes, on nende inimeste arusaamad jubedamad, kui see, mis paberile jõudis. Nimelt seavad nad ühiskonna heaolu indiviidi omast kõrgemale, st kui nende laste anne (ja hilisem surm) päästab ülejäänud inimkonna mingist suurest katastroofist, siis on Instituudi tegevus igati õigustatud. 

Viimasel ei hirmuta mind ebaloomulikud olendid, vaid just pealtnäha normaalsed inimesed, kes lihtsalt, mingi idee nimel, segi keeravad. See raamat lähebki sinna kanti, sest kõiki kuritegusid soovitavad "tavalised" inimesed, kelle tegusid õigustab "õilsam" ja "kõrgem" eesmärk. Lugedes tekkisid paralleelid ka natside juutide hävitamisega ning doktor Mengelega.
Kuigi raamatus on üle 500 lehekülje, jäi see natuke pealiskaudseks, oleks võinud veelgi põhjalikumaks minna, kuid lõpplahendus üllatas mind.
Stephen Kingi fännile on see kindlasti kohustuslik kirjandust ja soovitada polegi vaja. Sobiks kindlasti ka neile, kes tahaks Kingi lugemisega algust teha, kuid on igasugu ebamaiste olendite tõttu, senini eemale hoidnud. Selles raamatus neid pole, on vaid eriliste võimetega lapsed.

pealkiri: "The Institute"

autor: King, Stephen

keel: inglise

kirjastus: Scribner

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 561
ilmumisaasta: 2019

ISBN-10: 1982110562
ISBN-13: 9781982110567
  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Das Institut"

Goodreadsi hinnag: 4/5 

PS. Raamatu sisu pole kassidega mitte kuidagi seotud.

Stephen King "Needful Things"

Castle Rocki linnakeses avab uksed uus pood "Needful Things" ehk "Vajalikud asjad". Tegemist on igasugu kola täis vanakraamipoega, mille sõbralik omanik, Leland Gaunt hoolitseb selle eest, et iga ostja leiaks endale just selle eseme, millest ta pikalt unistanud on. Kuna inimesed on erinevad, siis pole ka ihaldatud asjad samad. Mõne jaoks on see  interjööriga ideaalselt kokkusobiv vaas, teisele üliharuldane pesapallikaart, kolmandale Elvise foto, neljandale aga õngeritv jne.
"Needful Things" hinnad on väga taskukohased, st ostja annab vastavalt oma võimalustele väikese rahasumma ning lubaduse Gauntile väike teene teha. See viimane tähendab tavaliselt mõnele linnaelanikule eseme või kirja jätmist. Kõik ostjad on sellise kokkuleppega nõus, sest nemad saavad ju oma väärtasja.
Kui miski on liiga hea, et tõsi olla, siis tavaliselt nii ongi. Selgub, et need esmapilgul süütuna näivad teod, on täiesti teadlikult suunatud inimeste vahelist vihavaenu üles õhutama. Gaunt teab täpselt, milliseid nuppe vajutada ning  varsti  valitseb Castle Rockis  kaos. Elanikud kõnnivad relvadega ringi ja tapavad üksteist. Ainuke, kes vähegi külma pead säilitab, on Castle Rocki politseiülem Alan Pangbourn, kes poeomanikku juba algusest peale kahtlustas.
Kulminatsioonini oli tegemist suurepärase raamatuga. Stephen King on võrratu tausta ja meeleolu looja. Ta paneb kirja inimtüübid, kes tunduvad nii loomulikud ja ehedad, et kuigi ma ei tahaks paljudega neist isiklikult kokku puutuda, pean tunnistama, et küllap on nad mu ümber reaalselt olemas.
Lõpp jäi põneva eelloo peale liiga lahjaks, ma isiklikult ootasin suuremat lahingut. Samas pole ma ei üllatunud ega ka väga pettunud, sest "heade" lõppude kirjutamine pole autori tugevaim külg.
Hoopis huvitavam on aga arutleda selle üle, mis asju meil tegelikult "vaja" on. Finantsnõustajad õpetavad meid, et kõiki oste tuleb kaaluda soov või vajadus aspektist, st toit on vajadus, uus käekott aga enamasti soov ja seega mittevajalik.
Tegelikult polnud ju ükski Gaunti käest ostetud esemetest reaalselt eluks vajalik (Polly artriidiravimi juures olen kahevahel, sest see parandas oluliselt elukvaliteeti) ja inimesed olid ennegi õnnelikud, kuid lihtsalt ei teadnud seda. Antud loos varjasid paljud oma värskelthangitud varandust ja ei julgenud seda hirmus, et keegi võib vargile tulla, isegi üksi koju jätta. Neile ei tulnud pähegi, et see, mis nende jaoks nii suurt väärust kannab, on teiste jaoks lihtsalt suvaline rämps. Omanik on see, kes esemele väärtuse külge poogib.
Küllap pakkunuks see raamat mulle rohkem üllatusmomenti kui ma poleks juba algusest peale teadnud, mille või kellega on Leland Gaunti näol tegemist. Olen piisavalt palju "Supernaturali" vaadanud ning seriaalis tuleb vastav süzeeliin palju ette. Kuid sellelegi vaatamata nautisin ma lugemist väga ning julgen teilegi soovitada.

pealkiri: "Needful Things"

autor: King, Stephen

keel: inglise

kirjastus: Hodder & Stoughton

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 933
ilmumisaasta: 2011 (esmatrükk 1991)

ISBN-10: 1444707876
ISBN-13: 9781444707878
 

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "In einer kleinen Stadt"

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

Laura Purcell "The Silent Companions"

Raamatus jooksevad paralleelselt kolm ajaliini - 19. sajand, kus Elsie Bainbridge on vaimuhaiglas, naise hospitaliseerimisele eelnevad sündmused ja 17. sajandil asetleidnu, mida me näeme läbi Anna Bainbridge päevikusissekannete.

Pikem sisukirjeldus, mis võib lugemiselamust rikkuda:
17. sajandil (1635) elas "The Bridge" (Sild) nimelises majas perekond Bainbridge, mille pereema Anna igatses väga veel üht last. Kui ta (musta) maagia kasutamise järel rasedaks jäi, sündis tumm Hetta.
Aastaid hiljem saab perekonnale osaks suur au võõrustada kuningat ja ta saatjaskonda. Anna valmistub hoolega ning ostab majakaunistuseks nn. vaikseteks kaaslasteks nimetatud kujud, mis on võimalikult inimeste sarnaseks maalitud puuplaadid.

"I saw my mistake: it was no customer standing in the corner but a board, painted to resemble a person. So splendidly was it worked that you would not notice it was a piece of art, at first glance. (---) 
They call them "silent companions" (Purcell, Laura, 2017, "The Silent Companions", lk. 130-131)

Hetta survel palkab Anna lisatööjõuna tundmatu mustlaspoisi tallipoisiks. Kui kuninganna hobune leitakse tapetuna, siis peetakse automaatselt süüdlaseks just mustlaspoissi ning kaudselt ka Annat, kes ta majja tõi. Sündmuste arenedes selgub, et Hetta polegi süütu ja armas tüdrukuke.
Umbes 200 aastat hiljem, 1865. aastal saabub Elsie Bainbridge koos saatja Sarahiga oma abikaasa perekonnakoju, Silda. Tegelikult peaksid nad värskeltabiellunutena koos olemist nautima, kuid mees suri ootamatult ning Elsie on nüüd lesk ja rase. Maja on räämas ning kehvas seisus, külaelanikud avalikult vaenulikud ja hoiavad hoonest ning selle elanikest eemale. Elsie ja Sarah leiavad Anna päeviku ning ühe vaikse kaaslase, mille sarnasus Elsiega on pehmelt öeldes kõhedusttekitav. Järk-järgult hakkavad toimuma asjad, mille tulemusena Elsie lõpetab vaimuhaiglas.

Juba enne lugema hakkamist haarab pilku raamatu imekaunis ja detailirohke kaanekujundus, mida foto kahjuks edasi anda ei suuda.  Sees aga peitub õuduslugu, mille kõige hirmutavamaks elemendiks oli lootusetus - see hetk, mil sa mõistad, et halbade asjade toimumist pole võimalik mitte kuidagi takistada. 

Kui julgete, siis lugege küünlavalgel ja ärge mingil juhul lõppu ära piiluge (mina lugesin viimase lause kahjuks enne ära ja see rikkus efekti)! Ma pole küll nn. hooajaline lugeja, kuid see raamat sobiks ideaalselt pimedasse sügisesse.

pealkiri: "The Silent Companions"

autor: Purcell, Laura

keel: inglise

kirjastus: Raven Books

formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 384
ilmumisaasta: 2017 

ISBN-10: 1408888092
ISBN-13: 9781408888094

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 4.5/5 

 

Christopher Golden "Snowblind"

No lugege seda sisututvustust, kas ei teki tahtmist kohe poodi raamatut ostma minna?
Aga oodake veel natuke.
 
The small New England town of Coventry had weathered a thousand blizzards...but never one like this. Icy figures danced in the wind and gazed through children's windows with soul-chilling eyes. People wandered into the whiteout and were never seen again. Families were torn apart, and the town would never be the same.
Now, as a new storm approaches twelve years later, the folks of Coventry are haunted by the memories of that dreadful blizzard and those who were lost in the snow. Photographer Jake Schapiro mourns his little brother, Isaac, even as-tonight-another little boy is missing. Mechanic and part-time thief Doug Manning's life has been forever scarred by the mysterious death of his wife, Cherie, and now he’s starting over with another woman and more ambitious crimes. Police detective Joe Keenan has never been the same since that night, when he failed to save the life of a young boy . . . and the boy’s father vanished in the storm only feet away. And all the way on the other side of the country, Miri Ristani receives a phone call . . . from a man who died twelve years ago.
As old ghosts trickle back, this new storm will prove to be even more terrifying than the last. 

Raamatu põhiidee on hea. Suure lumetormi ajal lähevad mitmed inimesed kaduma ja keegi ei tea täpselt, mis nendega juhtus. Kaksteist aastat hiljem on tookord lähedasi kaotanud juhtunuga mingilgi määral leppinud ja oma eluga edasi läinud, kuid siis tabab linna uus torm ja kõik on hirmul. Ja põhjusega, sest tihedas lumesajus hakkab sellelgi korral toimuma midagi veidrat. See on koht raamatust, mis peaks teoreetiliselt lugejale hirmu nahka ajama, aga kuna "Snowblind-i" tutvustatakse kummitusi sisaldava õudukana, siis jagasin kiiresti ära, mis toimub. Autor üritas küll selgitada, miks see aset leiab, kuid põhjendus jäi nõrgaks.
Minu jaoks oli raamatu põhiprobleemiks ekslik reklaam. Ootasin midagi nii verdtarretavat, et see mu öö läbi üleval hoiab, kuid seda ma saanud. Pigem on tegemist ebaloomulikke elemente sisaldava põnevikuga ja selle lähenemise korral oli häid momente rohkem. Näiteks meeldis mulle, kuidas tänu vaimude tagasitulekule said inimesed oma lõpetatuse ning väike laps uue võimaluse, kuid õnnelik lõpp ei kuulu ju automaatselt õuduka juurde.
Võibolla aitas mu postitus teil paremini otsustada, kas soovite seda raamatut lugeda või mitte. 

pealkiri: "Snowblind" 
autor: Golden, Christopher
keel: inglise 
kirjastus: St. Martin´s Press
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 320
ilmumisaasta: 2014
ISBN-10: 1250015316
ISBN-13: 9781250015310

eesti keeles: pole ilmu
saksa keeles: "Snowblind: Tödlicher Schnee"

Goodreadsi hinnag: 2/5 

Stephen King "Pet Sematary"

Perekond Creed kolib Chicagost maakohta. Peres on kaks väikest last, tütar Eileen ja poeg Gabe ning kass Church (kas eestikeelses tõlkes Kirik?). Uus  maja on ruumikas ning õdus, täpselt selline, kus lapsed saaksid suureks kasvada. Ainukeseks miinuspunktiks on lähedal asuv kaheraealine maantee, kus tihedalt veoautosid voorib ning masinad alati gaas põhjas kihutavad. Naaber manitseb Louisi ja Rachelit ettevaatlik olema, sest teel on juba paljud loomad oma elu kaotanud. 

Maja lähedalt viib hoolikalt niidetud teerada sügavasse metsa, lemmikloomadesurnuaeda ja seda teed on käinud mitmed põlvkonnad kohalikke lapsi, et sängitada mulda armastatud loomade maised jäänused. Kui Creedide kass maanteel auto alla jääb, siis näitab naaber Jud Louisile loomade surnuaia kõrval asuvat indiaanlaste matmispaika, kuhu maetud olendid, ellu ärkavad. Kass tulebki järgmisel päeval koju tagasi. Loom pole küll enam endine, aga ikkagi elus. Pere õnnetused pole aga sellega lõppenud ja tee nõuab uue ohvri, sel korral nende väikese poja elu.
Stephen King märgib raamatu eessõnas, et peab "Pet Samatary-t" oma kõige hirmutavamaks raamatuks. Lugejad on tihtipeale eriarvamusel, kuid autori seisukohta aitab selgitada raamatu tekkelugu. 1970ndatel kutsuti King Maine'i ülikooli külalislektoriks. Ta pere üüris elamiseks imeilusa maja, mis kahjuks asus väga tiheda liiklusega tee ääres. Üle maantee elav naaber ütles, et nad peavad oma lastel ja loomadel silma peal hoidma, sest teel on juba palju loomi surma saanud. Tema väidet illustreeris lähedal asuv loomade surnuaed, kuhu oli maetud nii koeri, kasse, linde ning isegi üks kits ja asukohta märkis puu küljes olev silt PET SEMATARY.

Kingide tütrel oli kass nimega Smucky ja üsna pea pärast majja kolimist jäi kass auto alla. Nad matsid kassi loomade surnuaeda ning tütar lisas hauale sildi SMUCKY: HE WAS OBEDIANT. Noorim poeg oli tol ajal peaaegu kahe aastane ja enam mitte ei kõndinud, vaid lausa jooksis. Kord pärast kassiga juhtunud õnnetust lennutasid nad koos naaberaias lohet ja pojale tuli pähe mõte tee poole joosta. King jooksis talle järele ning kuulis samal ajal suurt veoautot tulemas. Ta pole siiani kindel, kas laps kukkus ise või õnnestus tal ta pikali lükata, kuid igal juhul ei juhtunud pojaga õnneks midagi. Aga isana mõtles ta ikka, mis oleks juhtunud kui... aga selle asemel, et lihtsalt mõelda, pani ta selle ka raamatuna kirja.

Pärast käsikirja lõpetamist pani ta selle sahtlisse ja kuus nädalat hiljem luges kirjutatu uuesti läbi. Ülelugedes sai ta aru, et on kirjutanud midagi nii õõvastavat, et seda ei peaks mitte kunagi avaldama. 

Raamat avaldati siiski tänu juhuste kokkulangemisele. Nimelt oli King oma tollase kirjastusega lepingut lõpetamas, kuid oli neile veel ühe raamatu käsikirja nö. võlgu. Tal oli vaid üks varuks ja see oligi "Pet Sematary". Naise soovitusel andis ta neile selle käsikirja. 

Ma lugesin selle loo enne raamatu juurde asumist läbi ning küllap seepärast mõjuski "Pet Sematary" mulle väga isikliku raamatuna. Paljude lausete ja situatsioonide puhul sain aru, et autor kirjutab neid oma enda kogemustest lähtudes. Gabe-ga juhtunu on ühe vanema hulleim õudusunenägu ning see teebki raamatu nii hirmsaks, sest igaüks meist suudab selle väikese poisi asemele oma lapse näo mõelda ning Louisi otsust mingil määral mõista. 

Mulle väga meeldis ja erinevalt eelmises postituses mainitud "It-ist", suutis see mind hirmutada (kui see nüüd mingi hindamise kriteerium on), sest võimalus lapse surmasaamiseks on kahjuks oluliselt suurem kui tõenäosus tapjast klouni otsa juhtuda.

pealkiri: "Pet Sematary"

autor: King, Stephen

keel: inglise

kirjastus: Hodder & Stoughton

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 465
ilmumisaasta: 2011 (esmatrükk 1983)

ISBN-10: 1444708139

ISBN-13: 9781444708134

eesti keeles: "Lemmikloomasurnuaid"

saksa keeles: "Friedhof der Kuscheltiere" 

Goodreadsi hinnag: 5/5 

 

Stephen King "It"

Väikeses Derry linnakeses on midagi väga valesti... Iga 27 aasta tagant ilmub välja miski, mis lapsi tapab ja täiskasvanutest ei näi keegi midagi märkavat... Vaid seitse last, nn. kaotajate klubi liikmed näevad seaduspärasust ning üritavad sellega võidelda. Kuid sel pole mingit kindlat kuju - ta ilmub igale lapsele sõltuvalt sellest, mida keegi kardab, erinevalt ning kõigile kloun Pennywise kehastuses. Laste esimene 1958. aastal tehtud katse koletist hävitada ebaõnnestub ning nii pöörduvad kõik 1985. aastal Derrysse tagasi, sest see on uuesti tapma hakanud.

"It" on äärmiselt mahukas ning autor võtab aega tausta selgitada ning pisidetaile täpsustada. Stiili poolest meenutas mulle "Stand by Me-d".  Ma imetlen väga Kingi oskust poistevahelisest sõprusest kirjutada ning nautisin raamatu lugemist väga, kuid mis õuduse osasse puutub, siis...
Üks, mis innustas mind nimetatud raamatut kätte võtma, oli mitmelt poolt kuuldud kiidulaul, kuidas "It" on nii hirmus, et pärast ei saa kohe mitu nädalat enam öösel magada. Stephen King on "It" tekkeloo kohta öelnud, et tahtis kirjutada raamatut, milles oleks kõik koletised koos, st nii libahundid, vampiirid, muumiad jt., kuid neid ühendab kõiki lapsi hirmutav kloun (Pennywise). Võtsingi tellise ja hakkasin lugema ja saate aru - ma lugesin 1376 lehekülge õudusklassikat läbi ja mul polnud mitte kordagi hirmus. Ühe korra värisesin jälkustundest, kuid see oli ka kõik. Mina, kes Lockwood & Co-d õudsaks pean.
Olgu hirmu osaga, kuidas on, soovitan igal juhul lugeda. Tegemist on ühe Stephen Kingi meistriteosega.

pealkiri: "It"

autor: King, Stephen

keel: inglise

kirjastus: Hodder & Stoughton

formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 1376
ilmumisaasta: 2011 (esmatrükk 1986)

ISBN-10: 1444707868

ISBN-13: 9781444707861

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Es"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Mariko Koike "The Graveyard Apartment"

Kui kaugele läheksite te imeilusa ja odava korteri soetamise nimel? Raamatu keskmes olev kolmeliikmeline perekond isa (Teppei), ema (Misao) ja tütar (Tamao) koos koera Cookie ning linnu Pyokoga kolivad majja, mis asub otse surnuaia kõrval. Alguses tundub kõik ideaalne, kuid järk-järgult saab selgeks, et maja pole naabrusest puutumata jäänud ja kelder on eriti ohtlik. Lõpuks kolivad kõik naabrid välja, sest nad lihtsalt ei suuda selles majas enam olla ning alles jäävad vaid Teppei, Misao ja Tamao, keda maja minema lasta ei taha. Iga kord kui nad uue elukoha leiavad, juhtub midagi, mis nende kolimist takistab.

See on väga aeglaselt käima minev lugu ning terve raamatu jooksul pole kirjeldatud midagi üliverist või vastikut, õudus tuleb otsekui ridade vahelt ja hoopis lihtsamatest asjadest, näiteks liftist, mis ühel hetkel enam keldrist üles ei liigu. Autor suudab kõike esitada nii, et sa ka lugejana hirmust värisema hakkad. Kulminatsioon saabub viimasel kolmandikul ja see oli koht, kus ma raamatu käest ära panin. Ma ei suuda lugeda väikeste laste vastu suunatud õudust. 

Õudusjuttude armastajatele soovitan,  kui Shirley Jacksoni "The Haunting of the Hill House" mind üldse ei hirmutanud, siis Mariko Koike oma küll.

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5

Robert Girardi "Vaporetto 13"

Jack Squire on ameerika valuutamaakler, kes läheb ajutiselt Veneetsiasse tööle, emafirma jaoks finants- ja poliitanalüüse kirjutama. Ajavahe tõttu pole tal öösiti und ja nii uitab ta mööda magavat linna ringi. Ühel sellisel jalutuskäigul kohtab ta salapärast  naist, Caterinat, kes väljakul kodutuid kasse söödab. Lugu areneb omasoodu ning Jackist ja Caterinast saavad armukesed.

Saan aru, et raamatule lühikest ja tabavat sisututvustust kirjutada, on keeruline asi, kuid antud juhul rikub see üksainuke lause kõik ära. 

"Vaporetto 13" on tänapäevane kummituslugu iidvanas Veneetsias, kus autor on veenvalt tabanud ajaloolist atmosfääri"

Seda lugedes ning loogilist mõtlemist kasutades on kohe selge, Jack ei saa vaim olla, naine aga küll. Caterinat puudutav lõpp oli minu jaoks ootamatu ning jättis mõnusalt kõheda tunde sisse, kuid see preestriga jutuajamine oli lihtsalt veider. Oleksin ka tahtnud teada, kuidas Jacki ja ta isa suhted edasi arenesid, kuid sellele kahjuks vastust ei saanud.

Lugedes tabasin end mitmeid kordi mõtlemast, et raamat on küll hea, kõik need linna kirjeldused olid nii elavad, et mulle tundus nagu kõnniksin ise peategelasega koos, aga kui tegemist oleks paksema raamatuga, siis oleksin ma selle arvatavasti käest ära pannud. Miks täpselt, ei teagi, võibolla pole ta stiil päris minu oma. Proovin kunagi sama autori "Madeleine's Ghost-i" lugeda ja see ei meeldinud mulle üldse.

inglise keeles: "Vaporetto 13"

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5

Shirley Jackson "The Haunting of Hill House"

On teada, et Hill House's kummitab ning kõnealusel suvel saabuvad sinna neli üürilist - Dr. Montague, kes otsib paranormaalsetele nähtustele teaduslikke tõestusi, kaks noort neiut, Eleanor ja Theodora ning Luke, kes on maja tulevane pärija. Varsti hakkab maja näitama, mis temas peidus on ning tõesti kuulevad inimesed kummalisi hääli ja näevad vaime. Näib, et kõige rohkem avaldab juhtunu mõju Eleanorile, kes samm-sammult kontakti reaalsusega kaotama hakkab.
"The Haunting of Hill House"  ilmus 1959. aastal ja seda peetakse jätkuvalt õuduse klassikasse kuuluvaks. Nii olid minugi lootused enne lugema hakkamist väga kõrgele kruvitud, kuid kahjuks pettusin. Raamat on küll hästi kirjutatud, kuid kõhedust ei tekitanud kordagi. Isegi Stroudi Lockwoodi sarja raamatud olid hirmutavamad. Siiski, kui otsite kirjandusklassikat, siis lugege kindlasti, kui aga tahate õudsaid vaimujutte, siis lugege hoopis M. R. James'i "Kummitused nukumajas". Mul tulevad siiani hirmujudinad peale kui mõnede lugude peale tagasi mõtlen.  

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Spuk in Hill House"

Goodreadsi hinnang: 3/5

Chris Priestley "Mister Creecher"

Tänavapoiss ja taskuvaras Billy kohtub koletisega, kelle ta Mr. Creecheriks ristib. Viimane on väliselt inetu, aga sisemiselt õrnahingeline, loeb vabal ajal raamatuid ning ei jõua ära oodata, mil Victor Frankenstein talle lubatud kaaslase meisterdab. Esialgselt on Creecheri ja Billy vahel nö. vastastikuse abistamise suhe - Billy hoiab Frankensteini tegemistel ja käikudel silma peal ning Creecher hoolitseb toidu ja raha hankimise eest. Ajapikku kujuneb nende vahel ka midagi sõpruselaadset, kuid päris kindel ma selles pole.

Autor on koondanud "Mister Creecerisse" kaks kirjandusklassikast tuntud tegelast - Mary Shelly "Frankensteini" ja Charles Dickensi "Oliver Twisti". Sisukirjeldust lugedes arvasin, et selles raamatus on nii palju potensiaali, kuid mitte miski sellest ei realiseerunud.  Lugu oli sündmustevaene, aeglane ja veniv. Kui sama oleks pandud kokku poole vähematele lehekülgedele, oleks raamat palju võitnud. Jah, küllap üritas autor selgitada, et tuleb välisest kaugemale vaadata ja sisemist ilu otsida, kuid välja ei lugenud ma seda küll kuskilt, see on vaid minu kui täiskasvanu oletus sellise loo suunitluse kohta. Goodreadsis olid raamatul madalad hinded, kuid miskipärast ei tahtnud ma neid uskuda, sest sama autori "Uncle Montague's Tales of Terror" meeldis mulle väga. Kahjuks oli arvustajatel õigus. Ei soovita, no või kui teil tõesti enam ühtegi muud raamatut lugeda pole.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 1.5/5

Stephen Lloyd Jones "The String Diaries" (String Diaries I)

Kujutage ette, et teid jälitatakse...

...et on olemas inimene, kelle jaoks olete teie ja te perekond kinnisideeks...

... et teil pole kuskil turvaline olla, sest ta leiab teid igalt poolt üles...

...ja nüüd kujutage ette, et see inimene on sadistlik pikaealine, kes on te suguvõsa jälitanud juba viimased 200 aastat ning iga kohtumine on lõppenud vere ja surmadega...

Käes on lõppmäng. Kas Hannah'l õnnestub jälitamisele ja pidevale põgenemisele lõpuks ometi lõpp teha? 

Mõtlesin pikalt, kas kirjutan siia sisust midagi rohkemat, kuid siis kustutasin kõik laused, sest loodan, et sellest lakoonilisest tekstist piisab huvi äratamiseks. Mind suutis "The String Diaries" tõsiselt üllatada. See on kaasahaarav ja põnev ning pakub midagi nii fantaasia, õudukate kui põnevike austajatele. Täpselt selline raamat, mis paneb su kõhedusest värisema ning üle õla vaatama, aga käest ära panna ka ei saa, sest tahad ju teada, kuidas lugu lõppeb. Ainuke puudus oleks teksti sissepikitud ungarikeelsed sõnad, mille tähendust peab lugejana vaid oletama.
Sarja teine raamat läks kohe mu lugemisnimekirja ning kirjanik lemmikautorite hulka.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 5/5

Mary Downing Hahn "The Ghost of Crutchfield Hall"

Raamatu sündmused leiavad aset 19. sajandi Inglismaal. 12 aastane orvuks jäänud Florence kolib vanaonu ja -tädi  juurde Cruthchfield Halli elama. Sõbraliku uue kodu asemel ootavad teda ees väike sugulane James ja tema õe Sophia vaim ning vanatädi, kes ilmselgelt vihkab Florence'it esimesest silmapilgust alates, sest viimane meenutab väga varalahkunud Sophiat. Vaimuga kohtudes annab Sophia Florence'ile selgesti mõista, et süüdistab oma surmas James't ning teeb kõik võimaliku, et venda kiusata.

Loos oli palju rohkem potensiaali kui kirjanik ära kasutas. Algus oli põnev, kuid siis käis alla ning tegelased muutusid ebausutavaks ja tüütuks. Sophiat esitleti ärahellitatud jõmpsikana (kes ta minu silmis ka oli), kuid äkki tehti pööre ja temast räägiti kui vääritimõistetud lapsest, kes oli vennale lihtsalt äärmiselt armukade. Mina seda uskuma ei jäänud. Raamatu lõpp oli vilets, ma oleksin oodanud selgemat lahendust.
Lõppkokkuvõttes oli kiire vahepealne lugemine, mis noorele lugejale võib tõesti õudusjutuna mõjuda, kuid täiskasvanule mitte.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnang: 3/5 (tegelik hinnang 2.5)