Raamatu keskmes on suhte kolmnurk (tegelikult isegi nelinurk). Ellen O’Farrell on 35 aastane hüpnotisöör, kes otsib oma ellu uut armastust ja tutvub üksikisa Patrickuga. Kui peaaegu igal üle 30. aastasel inimesel on mingisugunegi suhtepagas, siis Patrick on selles osas peavõidu saanud. Ta naine Colette suri, kui poeg Jack oli veel väike ning endine elukaaslane Saskia, kes pole nende lahkuminekust siiani üle saanud, jälitab meest.
Patrickul tekkis suhe Saskiaga kiiresti pärast abikaasa surma ning naine oli väikesele Jackile aastaid ema eest. Mehest lahkuminemisega kaotas ta ka ainukese perekonna, kes
tal oli ning Saskias on ikka veel nii palju valu. Ta jää Patrickust ja Ellenist sammugi maha, saadab neid
kohtamistel ja puhkustel ning läheb isegi nii kaugele, et käib valenime all
Elleni juures teraapias ja tungib mõlema poole koju. Saskia loodab, et kui mees teda natukenegi kuulaks, siis mõistaks ta, et naine ikka veel armastab teda ning tuleks tagasi.
Neljanda
nurga moodustab Patricku endine naine Colette, kes pärast surma on pühaku staatuses.
Esiteks annan ma kirjanikule täispunktid raamatu pealkirja eest, see kutsub lugema. Raamat räägib lahkuminemistest ja leinaga toimetulekust ja idee on väga huvitav, kuid teostuse juures on üks suur aga. Nimelt on Elleni käitumine Saskia suhtes täiesti ebaloogiline. Palun näidake mulle naisterahvast, kes ei tunneks poisssõbra ahistaja suhtes mingit muret ja keda absoluutselt ei huvita, milline see naine välja näeb. Iga normaalne inimene lööks Saskia nime Google või Facebooki otsingusse sisse ja vaataks, milline see segane välja näeb. Ellen tunneb end Saskia suhtes nii ohtuna, et sööb südamerahuga ära küpsised, mida naine ilmselgelt ta oma koju tungides, ta enda ahjus küpsetas. Või on ta siis nii meeleheitel, et ei hooli absoluutselt, millise taagaga mees tuleb.
See raamat tekitas minus lugedes vastakaid emotsioone. Nagu ma eelpool kirjutasin, oli Ellen minu jaoks ebausutav tegelane, Saskia suhtes tundsin ma hoopis enam kaastunnet, võibolla on need tunded ka rohkem arusaadavamad, sest lahkuminekuvalu on tuttav. Lõpp päästis asja, eriti see, et lõpuks ometi sai ka Patrick sõna ning
sealt koorus päris mõistlik mees välja. Ellen saab oma õnneliku lõpu
koos mehe ja lastega ning Saskia püüab läbi teraapia mõista, et asi pole
mitte selles, et Ellen on
Patricku hingesugulane ja tema mitte, vaid ajastuses. Tema kohtus
Patrickuga valel hetkel, ajal mil mees polnud veel oma naise kaotusest
üle
saanud.
Tõusude ja mõõnadega, aga lõppkokkuvõttes päris hea lugemine.
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: "Alles aus Liebe"
Goodreadsi hinnang: 3/5 (teistsuguse lõpu puhul oleksin andnud 2 punkti)
