Donna Tartt "The Secret History"

Loo jutustajaks on vaesest perest pärit noormees Richard Papen, kes mingi ime läbi endale maineka kolledži stipendiumi välja ajab ning sinna õppima asub. Tal  õnnestub liituda kreeka keele kursuse õpilaste grupiga, kuid on kaastudengitest oma tausta poolest väga erinev. Ülejäänud viis - kaksikud Charles ja Camilla, Francis, Henry ja Edmund (hüüdnimega Bunny) on pärit rikastest peredest ja hoopis teistsuguse elustiiliga harjunud kui Richard, kes läbi häda ots-otsaga kokku tuleb. 
Richard märkab, et Bunny suhted Henryga on pingelised ning need muutuvad veelgi keerulisemaks pärast Henry ja Bunny Itaalia reisi. Selgub, et kaksikud, Francis ja Henry on seotud kohaliku taluniku surmaga ning Bunny pressib Henrylt raha välja.  Lõpuks ei näe grupp muud lahendust kui Bunny tappa.
"The Secret History" on nüüdseks kuulsa kirjaniku Donna Tartti esimene romaan. Olles "Ohakalindu" juba lugenud, siis olin ta kirjutamisstiiliga tuttav. Jään endale kindlaks, kui ütlen, et Tartt oskab hästi kirjutada, kuid ei loo ülioriginaalseid tegevusliine. "Salajane ajalugu" pole nii klišeesid täis kui "Ohakalind", kuid omamoodi olid sellegi loo elemendid kuskilt tuttavad. Henry oli väga põnev tegelane - ühelt poolt on ta väga intelligentne ja tark, teisalt aga väga enesekeskne ja kalk. Teda ei muserda teadmine, et süütu inimene nende rumaluse pärast surma sai ning ta ei mõtle hetkegi, et peaks end üles andma, sest ega ta siis mingi suvalise ja tühise taluniku pärast hakka vanglasse minema.
Raamatu algus läks aeglaselt ja ma püüdsin mitu korda lugemist alustada, kuid iga kord jõudsin vaid selle kohani kus Richard kolledžisse läheb ja siis panin raamatu käest ära. Sel korral oli õige hetk lugemiseks ja jõudsin lõpuni ning pean ütlema, et nimetatud raamat meeldis mulle rohkem kui "Ohakalind". Raske on sõrmega osutada, mis täpselt selle raamatu nii heaks tegi, kuid soovitan südamest lugeda!

eesti keeles: "Salajane ajalugu"

saksa keeles: "Die geheime Geschichte"

Goodreadsi hinnang: 5/5

Donna Tartt "Goldfinch"

Tavaline hommik, mis tagasivaates muutis terve su elu.

Nimetatud raamat on Amazoni kriitikute arvates üks eelmisel aasta parimaid ja sellest kiitusest innustatuna hakkasin hoolega lugema ning Manteli raamatu järel oli see tõesti hea vaheldus, sest kirjutamissiililt on "The Goldfinch" kõike seda, mida "Wolf Hall" pole.

Kolmeteistkümne aastane Theo Decker jäi koolis suitsetamisega vahele ning peab koos emaga kooli vestlusele minema. Kuna kohtumiseni on aega, lähevad nad ajatäiteks kunstimuuseumi. Vahetult enne äraminekut minnakse lahku, sest ema tahab ühele maalile veel viimase pilgu heita. Plahvatab pomm. Theo jääb plahvatuses imekombel ellu ning kaasas sureva mehe sõrmus ning 17. sajandist pärit maal "The Goldfinch", hiilib ta majast välja ja läheb koju, sest kokkulepe on, et kui nad emaga teineteist silmist kaotavad, siis kohtutakse kodus, kuid ema ei tule. 

Kuna Theol New Yorgis ühtegi lähedast sugulast pole, läheb ta ajutiselt oma sõbra, rikkast perest Andy juurde elama. Just siis kui Theol tärkab lootus, et ehk ta saabki nende juurde jääda, ilmub isa välja ning võtab ta endaga Las Vegasesse kaasa.
Uues koolis kohtub Theo Ida-Euroopast pärit Borisiga, kellega koos mööduvad päevad alko- ja narkouimas. Kaks aastat hiljem on mängurist isa pankrotis ning sõidab end purjus peaga surnuks. Theo põgeneb New Yorki tagasi ja kolib tuttava mööblirestauraatori juurde elama. Umbes  kümme aastat hiljem on Theost saanud antiikmööbli võltsingutega äritsev narkomaan.

Raamat on väga hästi kirjutatud, detailirohke ja ladus, lugedes maalide ja mööbli restaureerimise kirjeldusi, on aru saada, et autor on korraliku eeltöö teinud. Kuid see on täis kirjandusest ja filmist tuttavaid kližeesid - orvuks jäänud poiss läheb rikka pere juurde elama; kohtub mööblirestauraatoriga ning teise plahvatuses ellujäänud tüdrukuga (kellesse ta salamisi armunud on); just siis kui kõik näib korras olevat, ilmub isa välja; isa uus sõbranna on madalamast klassist kui kadunud ema ja narkomaan; venelased joovad ja on suurema osa ajast täis kui tinaviled jne. Mitte miski v.a. alguse plahvatus ei tulnud suure üllatusena ja tunnistan ausalt, et kui ma selle ära jagasin, siis muutus raamat igavaks. Teine etteheide on raamatu maht (u. 800 lk.). Jah, autor on väga põhjalik ning kirjeldab Theo elu ning mõtteid ülima põhjalikkusega, kuid näiteks pool sellest Las Vegase aja kirjeldusest oleks minu arvates võinud täiesti olemata olla, sest ma ei viitsi lugeda, kuidas mingid teismelised end täis joovad ning oksendavad. Umbes 600ndal leheküljel sundisin end lõpuni lugema.

Olen siiski veendunud, et Donna Tartt on hea kirjanik ja kindlasti loen läbi ka tema "Salajase ajaloo" (e.k. 2007).

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Der Distelfink" (ilmub 10.03.2014)