""Saladus ongi ehk selles," lisas don Mateo, "et tuleb leppida
vähesega: kõike saada ei tähenda veel õnnelik olla, sest saamisega
kaasneb ikka kaotamise hirm, mis teeb sama murelikuks kui liigse puuduse
talumine. Me peame maiste hüvede taotlemise ja oma soovide suhtes
valvsad olema. Just need teevad peaaegu alati inimese õnnetuks"" (lk.
47).
Raamatu peategelaseks on orvuks jäänud nooruke Pedro, kelle onu saadab don Mateo perekonna juurde õpilaseks ning kostiliseks. Mõne aja pärast tuleb uueks üürnikuks teinegi poiss, Alfredo, kelle ema armuke jalust ära saatis.
Poisid sõbrunevad ning kui Alfredo sureb (arvatavasti tuberkuloosi), siis mõjub tema kaotus Pedrole väga. Ta kannab seda masendust endas kuni kohtub oma (tulevase) naisega. Nende elu on ilusti ette planeeritud, maja valmis ja laps tulemas, kuid saatusel on omad plaanid.
Tegemist on sünge lugemisega. Palju arutletakse suremise ja surma teemadel, kuid sellele vaatamata oli raamat kaasahaarav ja tegelikult ka nauditav lugemine, sest kirjanik on kahtlemata hea sõnade seadja. Tagasi mõeldes arvan, et Pedro poisipõlve kirjeldav osa oli siiski paremini kirjutatud, tema lahkumisega Don Mateo juurest läks ka raamat kehvemaks.
Algus meenutas stiili poolest natuke teisi mu lemmikraamatuid, kuid lõppu ei suuda ma kirjanikule andeks anda. Miks ei võinud ta lasta Pedrol lõpuks ometi õnnelikuks saada? Ta oleks seda tõepoolest väärinud. Aga kuna see pole minu teos, siis ei jäägi mul muud üle kui aktsepteerida, sest olgem ausad, õnnelik lõpp poleks nii masendavale raamatule sobinud ka.
Raamatu peategelaseks on orvuks jäänud nooruke Pedro, kelle onu saadab don Mateo perekonna juurde õpilaseks ning kostiliseks. Mõne aja pärast tuleb uueks üürnikuks teinegi poiss, Alfredo, kelle ema armuke jalust ära saatis.
Poisid sõbrunevad ning kui Alfredo sureb (arvatavasti tuberkuloosi), siis mõjub tema kaotus Pedrole väga. Ta kannab seda masendust endas kuni kohtub oma (tulevase) naisega. Nende elu on ilusti ette planeeritud, maja valmis ja laps tulemas, kuid saatusel on omad plaanid.
Tegemist on sünge lugemisega. Palju arutletakse suremise ja surma teemadel, kuid sellele vaatamata oli raamat kaasahaarav ja tegelikult ka nauditav lugemine, sest kirjanik on kahtlemata hea sõnade seadja. Tagasi mõeldes arvan, et Pedro poisipõlve kirjeldav osa oli siiski paremini kirjutatud, tema lahkumisega Don Mateo juurest läks ka raamat kehvemaks.
Algus meenutas stiili poolest natuke teisi mu lemmikraamatuid, kuid lõppu ei suuda ma kirjanikule andeks anda. Miks ei võinud ta lasta Pedrol lõpuks ometi õnnelikuks saada? Ta oleks seda tõepoolest väärinud. Aga kuna see pole minu teos, siis ei jäägi mul muud üle kui aktsepteerida, sest olgem ausad, õnnelik lõpp poleks nii masendavale raamatule sobinud ka.
inglise keeles: "The Cypress Casts a Long Shadow"
saksa keeles: "Der Schatten der Zypresse verlängert sich"
