Ari (Aristotele) ja Dante on teismelised poisid, kes omavahel sõbrunevad ja üheskoos (oma kohta) maailma(s) avastama hakkavad. Ühelt poolt on nad väga sarnased - mõlemad on mehhiklased ja üksildased, teisalt aga väga erinevad. Ari on pere pesamuna, ta õed ja vend on palju vanemad. Vend on vangis ja sellega pere must lammas, kelle olemasolu ja vangisolemise põhjused on täielikult maha vaikitud. Emaga saab Ari hästi läbi, kuid isa on sõnaaher mees, kes sõjaveteranina oma deemonitega võitleb. Dante on üksik laps, pärit haritud perekonnast, ta loeb klassikalist kirjandust ja joonistab. Ta on oma olemuselt õrnem ja kuigi Dante väidab end tüdrukuid suudlevat, liigub ta eelistus selgemalt homoseksuaalsuse suunas.
Seda raamatut on raske hinnata. Tohutut vaimustust ma ei tundnud. See on hästi kirjutatud, autori sõnakasutus on lakooniline ja ilus, kuid lõpp oli minu jaoks natuke ebaloogiline. Ma ei tajunud nende kahe vahel romantilist armastust. Dante poolt küll, aga Ari oli oma seksuaalsuses hoopis enam kahevahel. Võib-olla nägid ta vanemad nende suhtes midagi enamat, mis minul lugejana märkamata jäi. Siiski, juba teemakäsitluse poolest soovitan seda raamatut lugeda, sest see on ilusti kirjutatud teismeliste eneseotsimise lugu.
eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud
Goodreadsi hinnang: 3/5 (tegelikult paneksin 3.5)
Goodreadsi hinnang: 3/5 (tegelikult paneksin 3.5)
