Perekond Creed kolib Chicagost maakohta. Peres on kaks väikest last, tütar Eileen ja poeg Gabe ning kass Church (kas eestikeelses tõlkes Kirik?). Uus maja on ruumikas ning õdus, täpselt selline, kus lapsed saaksid suureks kasvada. Ainukeseks miinuspunktiks on lähedal asuv kaheraealine maantee, kus tihedalt veoautosid voorib ning masinad alati gaas põhjas kihutavad. Naaber manitseb Louisi ja Rachelit ettevaatlik olema, sest teel on juba paljud loomad oma elu kaotanud.
Maja lähedalt viib hoolikalt niidetud teerada sügavasse metsa, lemmikloomadesurnuaeda ja seda teed on käinud
mitmed põlvkonnad kohalikke lapsi, et sängitada mulda
armastatud loomade maised jäänused. Kui Creedide kass maanteel auto alla jääb, siis näitab naaber Jud Louisile loomade surnuaia kõrval asuvat indiaanlaste matmispaika, kuhu maetud olendid, ellu ärkavad. Kass tulebki järgmisel päeval koju tagasi. Loom pole küll enam endine, aga ikkagi elus. Pere õnnetused pole aga sellega lõppenud ja tee nõuab uue ohvri, sel korral nende väikese poja elu.
Stephen King märgib raamatu eessõnas, et peab "Pet Samatary-t" oma kõige hirmutavamaks raamatuks. Lugejad on tihtipeale eriarvamusel, kuid autori seisukohta aitab selgitada raamatu tekkelugu. 1970ndatel kutsuti King Maine'i ülikooli külalislektoriks. Ta pere üüris elamiseks imeilusa maja, mis kahjuks asus väga tiheda liiklusega tee ääres. Üle maantee elav naaber ütles, et nad peavad oma lastel ja loomadel silma peal hoidma, sest teel on juba palju loomi surma saanud. Tema väidet illustreeris lähedal asuv loomade surnuaed, kuhu oli maetud nii koeri, kasse, linde ning isegi üks kits ja asukohta märkis puu küljes olev silt PET SEMATARY.
Kingide tütrel oli kass nimega Smucky ja üsna pea pärast majja kolimist jäi kass auto alla. Nad matsid kassi loomade surnuaeda ning tütar lisas hauale sildi SMUCKY: HE WAS OBEDIANT. Noorim poeg oli tol ajal peaaegu kahe aastane ja enam mitte ei kõndinud, vaid lausa jooksis. Kord pärast kassiga juhtunud õnnetust lennutasid nad koos naaberaias lohet ja pojale tuli pähe mõte tee poole joosta. King jooksis talle järele ning kuulis samal ajal suurt veoautot tulemas. Ta pole siiani kindel, kas laps kukkus ise või õnnestus tal ta pikali lükata, kuid igal juhul ei juhtunud pojaga õnneks midagi. Aga isana mõtles ta ikka, mis oleks juhtunud kui... aga selle asemel, et lihtsalt mõelda, pani ta selle ka raamatuna kirja.
Pärast käsikirja lõpetamist pani ta selle sahtlisse ja kuus nädalat hiljem luges kirjutatu uuesti läbi. Ülelugedes sai ta aru, et on kirjutanud midagi nii õõvastavat, et seda ei peaks mitte kunagi avaldama.
Raamat avaldati siiski tänu juhuste kokkulangemisele. Nimelt oli King oma tollase kirjastusega lepingut lõpetamas, kuid oli neile veel ühe raamatu käsikirja nö. võlgu. Tal oli vaid üks varuks ja see oligi "Pet Sematary". Naise soovitusel andis ta neile selle käsikirja.
Ma lugesin selle loo enne raamatu juurde asumist läbi ning küllap seepärast mõjuski "Pet Sematary" mulle väga isikliku raamatuna. Paljude lausete ja situatsioonide puhul sain aru, et autor kirjutab neid oma enda kogemustest lähtudes. Gabe-ga juhtunu on ühe vanema hulleim õudusunenägu ning see teebki raamatu nii hirmsaks, sest igaüks meist suudab selle väikese poisi asemele oma lapse näo mõelda ning Louisi otsust mingil määral mõista.
Mulle väga meeldis ja erinevalt
eelmises postituses mainitud
"It-ist", suutis see mind hirmutada (kui see nüüd mingi hindamise kriteerium on), sest võimalus lapse surmasaamiseks on kahjuks oluliselt suurem kui tõenäosus tapjast klouni otsa juhtuda.
pealkiri: "Pet Sematary"
autor: King, Stephen
keel: inglise
kirjastus: Hodder & Stoughton
formaat: pehmekaaneline
lehekülgede arv: 465
ilmumisaasta: 2011 (esmatrükk 1983)
ISBN-10: 1444708139
ISBN-13: 9781444708134
eesti keeles: "Lemmikloomasurnuaid"
saksa keeles: "Friedhof der Kuscheltiere"
Goodreadsi hinnag: 5/5
