Neil Gaiman "Neverwhere"

Tegelikult olin ma "Neverwhere" oma riiulisse ostnud juba aastaid tagasi, miks ja kelle soovituse peale, on juba ammu ununenud. Kui Varrak hiljuti eestikeelse "Eikusagi" välja andis, siis hakati seda loomulikult ka palju lugema ning arvustama, nii otsisin minagi oma ammuunustatud raamatu riiulilt välja ja ... sain aru küll, miks see mul läbilugemata seisma oli jäänud. Algus oli aeglane ja ka natuke segane, kuid kui lugu juba jooksma hakkas, siis oli tõesti raske raamatut käest ära panna. Lugesin seda külmas ja tühjas korteris ning tundsin end igati loos sees olevat.
Ei saa otseselt öelda nagu oleks Gaiman mingi ülierilise maailma suutnud luua, kõik oleks just nagu vana hea ja tuttav (vähemalt 2017. aastal loetuna, 1996. aastal, mil raamat esmakordselt ilmus, võis see muidugi teisiti olla), kuid omapärase nurga alt kirjutataud ja seega ka väga nauditav. Tõsi, lõpp oli ettearvatav, kuid nagu uudised räägivad, kirjutab autor järge ning seda on põnev oodata. 
Soovitan.

pealkiri: "Neverwhere"
autor: Gaiman, Neil
keel: inglise
kirjastus: Avon
formaat: taskuformaadis pehmekaaneline,
lehekülgede arv: 370
ilmumisaasta: 1998 (esmatrükk 1996)
ISBN-10: 0380789019

ISBN-13: 9780380789016

 
eesti keeles: "Eikusagi"
saksa keeles: "Niemalsland"

Goodreadsi hinnag: 5/5 

Neil Gaiman "The Sleeper and the Spindle"

Veel üks muinasjutu ümberjutustus. Seekord Neil Gaimani sulest. Tema on oskuslikult seganud kokku Lumivalgukese ja Uinuva kaunitari lood.
Kolm pöialpoissi avastavad kuningriigi, kus kõik on magama jäänud ja lähevad oma kuningannat hoiatama, sest unetõbi liigub edasi ja võib varsti nende maadele jõuda. Kuninganna läheb asja uurima ja magavat neiut üles ajama ning tegemist poleks Gaimaniga, kui ta tavalist Uinuva kaunitari muinasjuttu peapeale poleks pööranud.

Lugu polekski võibolla nii põnev kui raamatus poleks Chris Riddelli imelisi illustratsioone, mis muinasjutu elavaks teevad. Antud juhul meeldisid mulle pildid loost enam, midagi jäi nagu puudu. 

Siiski, Gaimani austajatele hea raamat nii lugemiseks kui ka raamaturiiuli kaunistuseks.  

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: "Der Fluch der Spindel"

Goodreadsi hinnang: 3/5 (tegelik hinnang 3.5)

Neil Gaiman "The Ocean at the End of the Lane"

Keskeas meesterahvas (tema nime ei mainita kordagi) tuleb tagasi väikesesse inglise linna, kus ta lapsena elas. Tema lapsepõlvekodu pole enam olemas, aga lapsepõlvesõbra Lettie oma on. Ta läheb vaatama, kes seal majas veel elavad ja kohapeal olles meenuvad talle sündmused, mis juhtusid siis kui ta oli seitsme aastane. 

Lapsena oli ta eraklik ja eelistas lugemist teiste laste seltskonnale.  Kuna perel on rahalisi raskusi, siis üürivad vanemad poisi toa välja ja minategelane kolib õega ühte tuppa magama. Üürilisi on mitmeid, kuid seoses ühega neist hakkavad toimuma kummalised asjad. 

Poiss kohtub kolme põlevkonna Hempstocki naistega, kes elavad tee lõpus asuvas talus. Neist noorim Lettie on 11 aastane, kes räägib veidralt ja üritab poiss veenda, et raja lõpus asuv tiik on tegelikult ookean. Toimunust kuuldes, võtab Lettie poisi endaga kaasa kohta, mis asub selle ja järgneva maailma vahel. Seal poeb "kuri olend" poisi jala sisse,  pääseb nii välja ning kehastades kurja lapsehoidjat, tuleb poisi koju elama. Poisil õnnestub Lettie ja ta ema ning vanaema juurde põgeneda ja üheskoos saadakse sellest olendist jagu, kahjuks aga mitte kaotusteta.  

See on üsna sünge raamat ja vaatamata muinasjutusarnasele sisule, pole kindlasti tegemist lasteraamatuga, selles on stseene, mille pärast ma seda neile lugeda ei annaks. Kuigi ainuke, mida ma raamatule ette heidaks on lehekülgede arv (192), jääb "The Graveyard Book" siiski mu lemmikuks.  Mõlemad on head, kuid üks meeldis lihtsalt rohkem.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Neil Gaiman "Coraline"

Coraline on väikese tüdruk, kes armastab avastada. Ühel oma avastusretkel läheb ta uurima, mis peitub kinnimüüritud ukse taga. Sealt leiab ta samasuguse maailma kui meie oma, koos "teise ema" ja "teise isaga". Kuigi need teised vanemad on just sellised nagu ta tahaks - tähelepanelikud, hoolivad ja korralikku toitu ning soovivad, et ta nende juurde jääkski, läheb Coraline siiski oma koju tagasi. 

Kodus selgub, et ta vanemad on kadunud ning Coraline kahtlustab kohe, et selle taga on "teine ema". Koos musta kassiga läheb ta oma vanemaid tagasi nõudma. Tal õnnestub päästa nii oma vanemad kui vabastada teisel pool vangis olevad kadunud laste hinged.   

Kuid lugu pole veel läbi...

See on täiuslik õuduslugu, mis mõeldud küll lasteraamatuks aga sobib lugemiseks ka täiskasvanutele. Surnuaia raamat meeldis mulle siiski veidi enam. 

eesti keeles: "Coraline"

saksa keeles: "Coraline"

Neil Gaiman "The Graveyard Book"

Raamat algab kolme mõrvaga, surnuid oleks pidanud olema neli, aga pere väikeim laps juhtus täpselt sal ajal kui tapja majas tegutses voodist välja hiilima. Pisike poiss kõnnib lähedal asuvasse surnuaeda, kus vaimud ta oma hoole alla võtavad. Mr. ja Mrs Owens "lapsendavad" ta ja panevad poisile nimeks Nobody "Bod" Owens. Bod jääbki surnuaeda elama ja avastab maailma läbi selles olevate surnute. Ta ei saa surnuaiast lahkuda, sest tapja otsib teda endiselt taga. Aja jooksul saab aga kõik oma lahenduse ja selgituse.

Peale sünget algust muutub raamat "lõbusamaks". Lugedes meenus tunne, mis mul oli esimest korda Krabatit" lugedes, selline hirmutav ja kõhedust tekitav ning kurb, aga samas nii huvitav, et pooleli ka ei saa jätta. Tõeliselt hea lugemine, täpselt selline raamat, mille pärast võib pool ööd üleval olla, sest lihtsalt ei saa käest ära panna.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: Das Graveyard Buch