"Peraküla” on mõtteline järg autori debüütromaanile "Nelja tee rist" ja ning me jälgime pereliikmetest pimeda tüdruku Helena ning tema vennapoja Tuomase elu.
1950. aastal saatsid vanemad Helena Helsingisse erikooli, kus tüdruk õppis ise hakkama saama. Nelikümmend aastat hiljem jõuab Helsingisse ka Tuomas, kes samuti iseennast otsib. Esmapilgul nii erinevad, vaid sugulussideme abil ühendatud tegelased, on tegelikult sarnased. Helena nägemispuue ja Tuomase seksuaalane orientatsioon eristavad neid nn. keskmisest inimesest ning see teeb enese leidmise keerulisemaks (palun ärge mõelge sellele lausele mingit halvustavat tagamõtet juurde, sest ma pole seda sinna sisse pannud).
"Millist nõu anda, nüüd kui oled otsustanud hakata julgeks ja kõndida püstipäi? Tahaksin öelda, et elu pole pidev päevast päeva kestev võitlus ja homne pole eilse koopia" On häid ja halbu päevi. Need mõlemad tuleb ära tunda ning hoida need lahus nagu argipäev ja nädalavahetus. Ning ära hakka kunagi kellekski vaid seetõttu, et keegi teine seda tahab. Sa pead sobima ainult endale, mitte teistele. ja pea meeles, et kuigi kõik lood pole armastuslood, ei ole need veel ebaõnnestunud." (Kinnunen, Tommi,2ß17, "Peraküla", lk. 227)
Kahjuks ei valinud autor kummagile oma tegelastest elukäiku, mida lootsin. Kui raamatu alguses oli veel ootus, et Helena ja Tuomas oma õnne leiavad, siis lõpuks nii ei läinud. Helena elu masendas mind eriti, sest elasin talle väga kaasa. Saan täiesti aru, et antud raamatu puhul poleks "happy end" stiililiselt mitte kuidagi kõne alla tulnud, kuid tahtsin ikkagi midagi helgemat.
Seega pole "Peraküla" mitte mingil juhul kerge või meelelahutuslik raamat, kuid kui tahate teada, kuidas "Nelja tee ristis" alanud lugu edasi läheb, siis soovitan lugeda.
1950. aastal saatsid vanemad Helena Helsingisse erikooli, kus tüdruk õppis ise hakkama saama. Nelikümmend aastat hiljem jõuab Helsingisse ka Tuomas, kes samuti iseennast otsib. Esmapilgul nii erinevad, vaid sugulussideme abil ühendatud tegelased, on tegelikult sarnased. Helena nägemispuue ja Tuomase seksuaalane orientatsioon eristavad neid nn. keskmisest inimesest ning see teeb enese leidmise keerulisemaks (palun ärge mõelge sellele lausele mingit halvustavat tagamõtet juurde, sest ma pole seda sinna sisse pannud).
"Millist nõu anda, nüüd kui oled otsustanud hakata julgeks ja kõndida püstipäi? Tahaksin öelda, et elu pole pidev päevast päeva kestev võitlus ja homne pole eilse koopia" On häid ja halbu päevi. Need mõlemad tuleb ära tunda ning hoida need lahus nagu argipäev ja nädalavahetus. Ning ära hakka kunagi kellekski vaid seetõttu, et keegi teine seda tahab. Sa pead sobima ainult endale, mitte teistele. ja pea meeles, et kuigi kõik lood pole armastuslood, ei ole need veel ebaõnnestunud." (Kinnunen, Tommi,2ß17, "Peraküla", lk. 227)
Kahjuks ei valinud autor kummagile oma tegelastest elukäiku, mida lootsin. Kui raamatu alguses oli veel ootus, et Helena ja Tuomas oma õnne leiavad, siis lõpuks nii ei läinud. Helena elu masendas mind eriti, sest elasin talle väga kaasa. Saan täiesti aru, et antud raamatu puhul poleks "happy end" stiililiselt mitte kuidagi kõne alla tulnud, kuid tahtsin ikkagi midagi helgemat.
Seega pole "Peraküla" mitte mingil juhul kerge või meelelahutuslik raamat, kuid kui tahate teada, kuidas "Nelja tee ristis" alanud lugu edasi läheb, siis soovitan lugeda.
pealkiri: "Peraküla"
autor: Kinnunen, Tommi
keel: eesti
tõlkija: Jan Kaus
tõlkija: Jan Kaus
kirjastus: Varrak
formaat: kõvakaaneline
lehekülgede arv: 296
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2016)
lehekülgede arv: 296
ilmumisaasta: 2017 (esmatrükk 2016)
ISBN-13: 9789985341605
inglise keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud
Goodreadsi hinnag: 2.5/5
