Jennifer Worth "Call the Midwife: Farewell to the East End" (III)

Sarja lõpetab kolmas raamat, milles räägitakse muuhulgas Chummy kurameerimisest ja abiellumisest, identsetest kaksikutest Megan'mavest, kes jagavad ühte abikaasat ning õest Monica Joanist. 
Kolmanda raamatu läbisaades olin pettunud. Esimene osa oli põnev ja rääkis tõepoolest ämmaemandatööst, kuid mida raamat edasi, seda vähem oli juttu autorist ja tema enda poolt läbielatust. Kuigi kirjapandud lood olid huvitavad, oli seos nunnadega ning ämmaemandatega kaudne ja juhuslik. Näib, et pärast esimest raamatut oli autor võtnud endale südameasjaks inimestele ajaperioodi ning East Endi lähemalt tutvustada ja tegi seda ilukirjanduslikus, mitte isiklikus vormis. 

Kuna mulle ajalooline ilukirjandus meeldib, siis polnud mul lugemise vastu midagi, kuid tunnen, et mind kui lugejat on valereklaamiga petetud. Näiteks ootasin ma kolmanda raamatu lõpuks vastust küsimusele, miks autorist ikkagi lõpuks ämmaemand sai, kuid seda ma ei saanudki.
Kui raamat muu pärast lugemist ei vääri, siis Chummy õnneliku lõpu pärast kindlasti.  

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Jennifer Worth "Call the Midwife: Shadows of the Workhouse" (II)

Sarja esimeses raamatus viitas autor nn. töömajadele (workhouse), kuhu vaesunud perekonnad viimases hädas elama läksid. Neis asutustes eraldati pereliikmed üksteisest ning tavaliselt ei kohtunud nad enam kunagi. Töötajad kohtlesid elanikke väga karmilt ja julmalt.
Selles osas kirjeldab ta neis majades elanud inimeste läbielamisi põhjalikumalt. Minu jaoks oli kõige valusam Jane'i lugu. Autor kohtus temaga nunnade juures ning tegi koos teistega nalja Jane'i ebakindluse ja saamatuse üle. Kuid nagu üks nunnadest selgitas, peitus Jane'i käitumise põhjus tema lapsepõlves. Ta oli teenijanna sohilaps, elav ja lõbus laps, kes oma vanemaid ei tundnud, kuid unistas isast. Arusaamatuse tõttu hakkas ta arvama, et tema isaks on rikas härrasmees ning rääkis kõigile, et isa tuleb talle järele. Töömaja peremees ei talunud sellist käitumist ning peksis vaest last karistuseks nii, et valu ja läbielamise tõttu polnud ta enam kunagi endine. Minu rõõmuks oli sel lool õnnelik lõpp.
Loeme ka töömajas elanud õest-vennast Peggyst ja Frankist ning vanast sõdurist Mr. Colletist, kes õpetas Jenniferile, et esmamulje pole alati kõige õigem.
Stiililt esimest raamatust erinev ning valusam, kuid siiski hea lugemine.

eesti keeles: pole ilmunud

saksa keeles: pole ilmunud

Jennifer Worth "Call the Midwife: Memoir of Birth, Joy, and Hard Times" (I)

Jennifer Worth kirjutab oma tööst ämmaemandana sõjajärgses 1950ndate Londoni, East Endi linnosas, mis oli täis väga vaeseid ning paljulapselisi perekondi. Kuna tolleaegsed ämmaemandad tegid koduvisiite ning ka sünnitused võeti enamasti vastu kodus, oli autoril hea võimalus kohalike elanike eluolusse pilk heita. Nüüd seda aega tagantjärele meenutades ning kirjeldades, räägib ta asjadest ilustamata ja värvikalt, nii et kui seal on mõni olukord, mis teda vastikusest judisema ajas, siis sama juhtub ka lugejaga.
Lisaks East Endi elanikele ning patsientidele kirjeldab ta ka oma noori kolleege ning St. Raymund Nonnatuse nunnasid. Kõik on ehedad ja huvitavad tegelased, kelle tegemistest tahaks rohkem teada. 
Ma arvan, et see on puhtalt naiste raamat, sest ükskõik kui huvitavad ka taustaks olevad ajaloolised kirjeldused oleksid, on keskmes siiski rasedus ja lapsesaamine, vaevalt, et mõni mees seda lugeda tahaks. Naistele soovitan küll. Olgem tänulikud selle eest, kuidas elu edasiarenenud on.

eesti keeles: "Kutsuge ämmaemand"

saksa keeles: "Call the Midwife - Ruf des Lebens"